8. septembril 2010 esitatud hagi - Hansa Metallwerke jt versus komisjon

(kohtuasi T-375/10)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hagejad: Hansa Metallwerke AG (Stuttgart, Saksamaa), Hansa Nederland BV (Nijkerk, Madalmaad), Hansa Italiana Srl (Castelnuovo del Garda, Itaalia), Hansa Belgium Sprl (Asse, Belgia), Hansa Austria GmbH (Salzburg, Austria) (esindaja: advokaat H.-J. Hellmann)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagejate nõuded

tühistada hagejatele 30. juunil 2010 kätte toimetatud ELTL artikli 101 ja EMP-lepingu artikli 53 alusel toiminud menetluses tehtud kostja 23. juuni 2010. aasta otsus (asi COMP/39092 - vannitoasisustus) hagejaid puudutavas osas;

teise võimalusena vähendada hagejatele määratud trahvi;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad vaidlustavad komisjoni 23. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4185 lõplik asjas COMP/39092 - vannitoasisustus. Vaidlustatud otsuses määrati hagejatele ja teistele ettevõtjatele trahvid ELTL artikli 101 ning EMP-lepingu artikli 53 rikkumise tõttu. Hagejad osalesid komisjoni arvates jätkuvas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses vannitoasisustuse sektoris Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades ja Austrias.

Hagiavalduse põhjendusena toovad hagejad esiteks välja, et neile määratud trahv ületab lubamatult määruse (EÜ) nr 1/2003¹ artikli 23 lõike 2 teises lauses lubatud suurimat trahvisummat, kuna kostja võttis enda otsuse aluseks vale Hansa Metallwerke AG ülemaailmse kogukäibe.

Teiseks tuuakse välja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine. Hagejad leiavad, et kostja tegi haldusmenetluse käigus tõsiseid menetlusvigu ning kohtles seetõttu hagejaid võrreldes teiste menetlusosalistega halvemini. Kuigi kostja lubas menetluse käigus seda asjaolu arvesse võtta, ei ole seda otsuses arvestatud.

Kolmandaks leiavad hagejad, et kostja rikkus koostööteatisest² tulenevalt väära trahvisuuruse kindlaksmääramisel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2. Nad heidavad ette, et kuigi nad tegid koostööd, ei vähendatud neile määratud trahvisummat.

Neljandaks leiavad hagejad, et trahvide arvutamise suuniste³ kohaldamine asjaolude suhtes, mis toimusid ammu enne selle avaldamist, rikub tagasiulatuva jõu lubamatuse põhimõtet.

Lisaks leitakse, et selline kostja trahvide määramise praktika õiguslik alus ei saa tulla määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 2. Hagejad väidavad siinkohal, et vaidlustatud otsus on vastuolus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 selliselt, nagu seda kostja praktikas trahvide arvutamise suuniste kohaselt kasutatakse, vastuolus EIÕK artiklis 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 49 sisalduva karistuste seaduslikkuse põhimõttega.

Lõpuks heidavad hagejad ette, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 ning trahvide arvutamise suuniseid on vääralt kohaldatud, rohkelt on hagejate kahjuks tehtud vigu kohaldamisel ja ka kaalutlusvigu. Nad leiavad eelkõige, et kostja tegi vigu individuaalselt hagejaid puudutavate asjaolude osas tõendite kogumisel ja hindamisel.

____________

¹ - Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

² - Komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155).

³ - Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alapunkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2)