KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 17. jaanuaril 2019(1)
Kohtuasi C‑637/17
Cogeco Communications Inc
versus
Sport TV Portugal, SA,
Controlinveste-SGPS, SA ja
NOS-SGPS, SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Judicial da Comarca de Lisboa (Lissaboni piirkondlik kohus, Portugal))
Eelotsusetaotlus – Konkurents – Eeskirjade täitmise tagamine eraõiguse kaudu – Direktiiv 2014/104/EL – Liikmesriigi õiguse alusel esitatud hagid, milles nõutakse liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (konkurentsi piiravate kokkulepetega tekitatud kahju hüvitamine) – Liikmesriigi õiguse alusel esitatud kahju hüvitamise hagide esitamise aegumistähtajad – Liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse tõendusjõud kahju hüvitamise menetluses – Direktiivi ajaline kohaldatavus enne selle jõustumist esinenud asjaolude suhtes – Direktiivi ülevõtmise tähtpäev
I. Sissejuhatus
1. Euroopa Liidu aluslepingutes sätestatud konkurentsieeskirjade täitmise tagamine eraõiguse kaudu (private enforcement) on viimastel aastatel lisaks nimetatud eeskirjade avaliku õiguse kaudu täitmise tagamisele (public enforcement) üha tähtsamaks muutunud. Konkurentsiõigusega vastuolus olevate kaubandustavade tõttu kannatanud isikud esitavad üha sagedamini eraõigusel põhinevaid kahju hüvitamise hagisid, millest on saanud määrusega (EÜ) nr 1/2003(2) kehtestatud konkurentsieeskirjade täitmise tagamise detsentraliseeritud süsteemi lahutamatu osa.(3) Sageli esitatakse kõnealused hagid pärast pädevate konkurentsiasutuste otsust (niinimetatud follow-on actions (järelhagid), osalt aga sellest olenemata (niinimetatud stand-alone actions (üksikhagid).
2. Ka edaspidi tuleb siiski täpsemalt selgitada paljusid küsimusi, eelkõige neid, mis on seotud uue direktiiviga, mis käsitleb konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (direktiiv 2014/104(4)), mida Euroopa Kohus käsitleb esimest korda seoses käesoleva kohtuasjaga.
3. Euroopa Kohtul on palutud hinnata, kas Portugali tsiviilõiguses kehtestatud aegumistähtaega käsitlev säte, mis varem kehtestas turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud eraõigusel põhinevate kahju hüvitamise hagide esitamise kolmeaastase aegumistähtaja, on kooskõlas liidu esmaste ja teiseste õigusnormidega. Lisaks on palutud hinnata, milline tõendusjõud on liikmesriikide konkurentsiasutuste otsustel tsiviilkohtute jaoks, kes peavad lahendama eraõigusel põhinevaid kahju hüvitamise hagisid.
4. Vaidluse aluseks olevad asjaolud esinesid enne direktiivi 2014/104 avaldamist ja jõustumist ning kahju hüvitamise hagi esitati liikmesriigi kohtule pärast direktiivi jõustumist, aga enne selle ülevõtmise tähtaja lõppu. Direktiivi ülevõtmise tähtaeg on vahepeal küll lõppenud ja Portugali seadusandja võttis direktiivi hiljuti – mõningase hilinemisega – üle liikmesriigi õigusesse, kuid uued õigusnormid ei kehti varasema aja suhtes ega ka hagide suhtes, mis esitati enne direktiivi jõustumist.
5. Seda arvestades kerkib üles küsimus, milliseid võimalusi pakub direktiiv 2014/104 põhikohtuasja lahendamiseks ja kas ELTL artiklist 102 ning liidu õiguse üldpõhimõtetest – täpsemalt tõhususe põhimõttest – tulenevad teatud juhised. Seejuures tuleb siiski arvestada eelkõige seda, et põhikohtuasja esemeks on puhtalt horisontaalne õigussuhe eraõiguslike isikute vahel.
6. Võib oletada, et liikmesriikide kohtute praktika jaoks ja liidu konkurentsieeskirjade eraõiguse kaudu täitmise tagamise seisukohast on Euroopa Kohtu otsus käesolevas eelotsusemenetluses suure tähtsusega.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
7. Käesolevas kohtuasjas asjakohase liidu õiguse raamistiku moodustavad esiteks liidu õiguse üldpõhimõtted – nimelt tõhususe põhimõte ja õigus tõhusale õiguskaitsele – ning teiseks määruses nr 1/2003 ja direktiivis 2014/104 sätestatud teisesed õigusnormid.
Määrus nr 1/2003
8. ELTL artikli 102 ja liikmesriikide konkurentsiõiguse vahelise suhte kohta on määruse nr 1/2003 artikli 3 lõike 1 teises lauses sätestatud järgmist:
„Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [ELTL artikli 102] alusel keelatud kuritarvitamise suhtes, peavad nad kohaldama ka [ELTL artiklit 102].“
9. Lisaks sisaldab määruse nr 1/2003 artikkel 5 pealkirjaga „Liikmesriikide konkurentsiasutuste volitused“ järgmist sätet:
„Liikmesriikide konkurentsiasutustel on [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaldamise õigus üksikjuhtudel. Sel eesmärgil võivad nad omal algatusel või kaebuse põhjal teha järgmised otsused:
– nõuda rikkumise lõpetamist,
– kehtestada ajutisi meetmeid,
– kiita heaks kohustusi,
– kehtestada trahve, karistusmakseid või muid siseriiklikus õiguses sätestatud sanktsioone.
Kui keelamise tingimused ei ole nende valduses oleva teabe põhjal täidetud, võivad nad ka otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta.“
Direktiiv 2014/104
10. Direktiivi 2014/104 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ kirjeldatakse selle artiklis 1 järgmiselt:
„1. Käesolev direktiiv sätestab teatavad eeskirjad, mis on vajalikud selle tagamiseks, et kõik isikud, kes on kahju kannatanud selle tõttu, et ettevõtja või ettevõtjate ühendus on rikkunud konkurentsiõigust, saaksid tõhusalt kasutada oma õigust nõuda, et see ettevõtja või ühendus nimetatud kahju täielikult hüvitaks. See sätestab eeskirjad, millega soodustatakse moonutamata konkurentsi siseturul ja kõrvaldatakse selle nõuetekohase toimimise takistused, tagades kõikjal liidus võrdväärse kaitse kõigile, kes sellist kahju on kannatanud.
2. Käesolev direktiiv sätestab eeskirjad, millega koordineeritakse konkurentsieeskirjade täitmise tagamist konkurentsiasutuste poolt ja kõnealuste eeskirjade täitmist kahju hüvitamise hagi esitamisel liikmesriigi kohtule.“
11. Vastavalt direktiivi 2014/104 artiklis 2 esitatud määratlustele tähendab:
„konkurentsiõiguse rikkumine“ „ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumist või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumist“ (direktiivi artikli 2 punkt 1) ja
„liikmesriigi konkurentsiõigus“ „liikmesriigi õiguse sätteid, mille põhieesmärk on sama nagu ELi toimimise lepingu artiklitel 101 ja 102 ning mida kohaldatakse sama juhtumi suhtes paralleelselt liidu konkurentsiõigusega vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõikele 1, mis ei hõlma liikmesriigi õiguse sätteid, milles on ette nähtud kriminaalkaristused füüsilistele isikutele, välja arvatud juhul, kui selliste kriminaalkaristuste abil tagatakse ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade täitmine“ (direktiivi artikli 2 punkt 3).
12. „Siseriiklike otsuste mõju“ kohta sätestab direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 järgmist:
„Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõplikus otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine loetakse vaieldamatuks ELi toimimise lepingu artiklite 101 või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse alusel esitatud kahju hüvitamise hagi menetlemisel nende liikmesriikide kohtutes.“
13. Direktiivi 2014/104 artikkel 10 kannab pealkirja „Aegumistähtajad“ ja sätestab järgmist:
„1. Liikmesriigid kehtestavad kooskõlas käesoleva artikliga eeskirjad, mida kohaldatakse kahju hüvitamise hagide esitamise aegumistähtaegade suhtes. Kõnealuste eeskirjadega määratakse kindlaks, millal aegumistähtaeg kulgema hakkab, selle kestus ja tingimused, mille alusel aegumistähtaja kulgemine katkestatakse või peatatakse.
2. Aegumistähtaeg ei hakka kulgema enne, kui konkurentsiõiguse rikkumine on lõppenud ja hageja on teada saanud või võib põhjendatult eeldada, et ta on teadlik järgmisest:
a) käitumine ja asjaolu, et see kujutab endast konkurentsiõiguse rikkumist;
b) asjaolu, et konkurentsiõiguse rikkumine tekitas talle kahju, ning
c) õigusrikkumise toime pannud ettevõtja isik.
3. Liikmesriigid tagavad, et kahju hüvitamise hagi aegumistähtaeg on vähemalt viis aastat.
4. Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaja kulgemine peatatakse või – sõltuvalt liikmesriigi õigusest – katkestatakse, kui konkurentsiasutus võtab meetmeid seoses uurimise või oma menetlusega, mis käsitleb kahju hüvitamise hagiga seonduvat konkurentsiõiguse rikkumist. Peatamine kestab vähemalt üks aasta pärast seda, kui otsus õigusrikkumise kohta on jõustunud või kui menetlus on muul viisil lõpetatud.“
14. Direktiivi 2014/104 artikli 21 („Ülevõtmine“) lõige 1 sätestab järgmist:
„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 27. detsembriks 2016. […]
[…]“.
15. Kõigele lisaks sätestab direktiivi 2014/104 artikkel 22 („Ajaline kohaldatavus“) järgmist:
„1. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid ei kohaldata tagasiulatuvalt.
2. Liikmesriigid tagavad, et artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmed, ei kohaldata selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on liikmesriigi kohtule esitatud enne 26. detsembrit 2014.“
16. Direktiivi 2014/104 artikli 23 kohaselt jõustus nimetatud direktiiv 25. detsembril 2014, s.o kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.(5)
B. Liikmesriigi õigus
17. Portugali õigusest on esiteks tähtis Portugali tsiviilseadustiku (Código Civil) artikkel 498 ja teiseks Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Código de Processo Civil) artikkel 623.
18. Portugali tsiviilseadustiku artiklis 498 on sätestatud:
„1. Hüvitise saamise õiguse aegumistähtaeg on kolm aastat alates kuupäevast, mil kannatanu sai teada oma õigusest, isegi kui vastutav isik ja kahju täpne ulatus ei olnud talle teada, ilma et see piiraks asjaomase tähtaja üldist aegumist pärast kahju tekitanud sündmust.
2. Tagasinõudeõigus vastutavate isikute vastu aegub samuti pärast kolmeaastast tähtaega, mis algab täitmise kuupäeval.
3. Kui õigusvastane tegu kujutab endast süütegu, mille suhtes on seadusega ette nähtud pikem aegumistähtaeg, siis kohaldatakse seda tähtaega.
4. Hüvitise saamise õiguse aegumine ei põhjusta võimaliku omandiõigusel põhineva nõude või alusetul rikastumisel põhineva nõude aegumist.“
19. Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 623 kannab pealkirja „Kriminaalmenetluses tehtud jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse mõju kolmandatele isikutele“ ja on sõnastatud järgmiselt:
„Kriminaalmenetluses tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus kujutab endast kolmandate isikute ees iuris tantum eeldust, et täidetud on karistuse määramise faktilised ja õiguslikud tingimused ning süüteotunnused kõikides tsiviilkohtumenetlustes, milles vaieldakse õigussuhete üle, mis sõltuvad süüteo toimepanekust.“
20. Direktiiv 2014/104 võeti Portugali õigusesse üle alles 2018. aasta juunis seadusega nr 23/2018.(6) Nagu nähtub nimetatud seaduse artiklist 25, jõustus see seadus 60 päeva pärast selle avaldamist. Lisaks sätestab nimetatud seaduse artikkel 24, et selles seaduses sätestatud materiaalõigusnorme – kaasa arvatud norme, mis käsitlevad tõendamiskohustust – ei kohaldata tagasiulatuvalt ja selles seaduses sätestatud menetlusnormid ei kehti enne selle jõustumist esitatud hagide suhtes.
III. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
21. Cogeco Communications Inc. (edaspidi „Cogeco“) on Kanada äriühing, kes algatas 27. veebruaril 2015 Tribunal Judicial da Comarca de Lisboale (Lissaboni piirkondlik kohus, Portugal, edaspidi ka „eelotsusetaotluse esitanud kohus“)(7) esitatud hagiga kahju hüvitamise menetluse kolme Portugali äriühingu vastu: Sport TV Portugal, SA (edaspidi „Sport TV“), Controlinveste-SGPS, SA (edaspidi „Controlinveste“) ja NOS-SGPS, SA (edaspidi „NOS“) (edaspidi koos ka: „kostjad“), kusjuures Controlinveste ja NOS on Sport TV aktsionärid hagi esitamise seisukohast olulisel perioodil.
Põhikohtuasja konkurentsiõiguslik taust
22. Cabovisão – Televisão Por Cabo SA (edaspidi „Cabovisão“), kelle aktsionär Cogeco varem oli,(8) on tasulise televisiooni pakkuja Portugalis. Ta esitas 30. juulil 2009 kaebuse Autoridade da Concorrênciale (Portugali konkurentsiamet)(9) Sport TV vastu,(10) väites, et nimetatud ettevõtja tegutses konkurentsi piiravalt esindusspordikanalite (nn premium-spordikanalid) valdkonnas, kasutades eelkõige diskrimineerivat hinnakujundust, mis Cabovisão arvates annab alust ette heita turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.
23. Konkurentsiamet leidis 14. juuni 2013. aasta otsuses, et Sport TV kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit ja rikkus sellega ELTL artiklit 102 ning Portugali õiguse(11) asjaomast sätet.(12) Selle eest määras ta Sport TV‑le 3,73 miljoni euro suuruse rahatrahvi, millele lisandub täiendav trahv.
24. Sport TV vaide peale muutis Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalveasjades pädev kohus, Portugal)(13) 4. juuni 2014. aasta otsust nii, et Sport TV‑d süüdistatakse ainult riigisisese õiguse kohaselt väärteos, mis seisneb turgu valitseva seisundi kuritarvitamises diskrimineeriva hinnakujunduse näol, mitte aga ELTL artikli 102 rikkumises.(14) Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalveasjades pädev kohus, Portugal) otsustas oma otsuse resolutsioonis muu hulgas järgmist: „ELTL artikkel 102 ei ole süüdistatava äriühingu käitumisele kohaldatav.“ Peale selle vähendas ta Sport TV‑le määratud rahatrahvi 2,7 miljoni euroni ja lisaks tühistas täiendava trahvi.
25. Apellatsioonkaebus, mille esitas Sport TV selle otsuse peale Tribunal da Relação de Lisboale (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal)(15), jäeti 11. märtsil 2015 rahuldamata.
Riigisisese tsiviilõigusliku kahju hüvitamise menetluse senine kulg
26. Tsiviilhagis nõuab Cogeco hüvitist kahju eest, mille kolm kostjat on tekitanud süülise ja ebaseadusliku konkurentsivastase käitumisega ajavahemikus 3. augustist 2006 kuni 30. märtsini 2011. Kahju, millele lisandub viivis, on esiteks tekkinud kõrgemast hinnast, mida Cabovisão maksis Sport TV saadete ülekandeõiguste eest, teiseks saamata jäänud tulust kapitalilt – mida ei saa kõrgema hinna tõttu tehtud enammakse pärast kasutada – ning kolmandaks saamata jäänud kasumist. Teise võimalusena palub Cogeco, et kostjaid kohustataks talle solidaarselt tagastama ebaseaduslikult teenitud tulu.
27. Kolm kostjat esitasid selle peale aegumise vastuväite. Nende arvates on Portugali õiguses ette nähtud kolmeaastane aegumistähtaeg vastavalt tsiviilseadustiku artikli 498 lõikele 1 lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel hüvitise saamise õiguse puhul juba möödunud. Nad väidavad, et Cogecol oli hiljemalt ühel järgmisel neljal kuupäeval olemas kogu vajalik teave tema õiguse kohta saada hüvitist.
– 30. aprillil 2008, kui Cabovisão ostis Sport TV saadete ülekandeõigused;
– 30. juulil 2009, kui Cabovisão esitas kaebuse konkurentsiametile;
– 30. märtsil 2011, kui lõpetati konkurentsieeskirjade väidetav rikkumine, või
– 29. veebruaril 2012, mil Cogeco müüs Cabovisão.
28. Cogeco hinnangul ei ole aga aegumistähtaeg veel möödunud. Põhikohtuasjas väidab Cogeco, et aegumistähtaeg hakkas kulgema alles alates konkurentsiameti otsuse vastuvõtmisest 14. juunil 2013, kuna alles pärast seda oli tal võimalik tutvuda kogu teabega, mida ta vajas selleks, et otsustada konkurentsivastase tegevuse olemasolu üle ja esitada kahju hüvitamise nõuded. Enne konkurentsiameti otsust ta üksnes kahtlustas konkurentsieeskirjade rikkumist. Igal juhul oli Cogeco arvates aegumistähtaeg konkurentsiametis toimunud menetluse ajaks peatunud.
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nüüd selgusele jõuda, kas Portugali tsiviilseadustiku artikkel 498 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 623 on kooskõlas liidu õigusnormidega. Ta möönab, et põhikohtuasja asjaolud esinesid veel enne direktiivi 2014/104 vastuvõtmist ja igal juhul enne selle ülevõtmise tähtaja lõppu. Siiski on küsitav, kas tuginedes eelkõige kohtuotsustele Van Duyn(16) ja Mangold(17) ning liikmesriikide lojaalse koostöö kohustusele (ELL artikli 4 lõige 3), võib nimetatud direktiiv avaldada eeltoimet, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eraõiguslike isikute vahelises vaidluses otsuse tegemisel arvestama, kuna praeguseks on direktiivi ülevõtmise tähtaeg ammu möödunud.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
30. Tribunal Judicial da Comarca de Lisboa (Lissaboni piirkondlik kohus, Portugal) esitas 25. juuli 2017. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 15. novembril 2017, Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:
1. Kas direktiivi 2014/104/EL artikli 9 lõiget 1 ja artikli 10 lõikeid 2, 3 ja 4 ning ülejäänud sätteid või EL õiguse kohaldatavaid üldpõhimõtteid võib tõlgendada nii, et need annavad eraõiguslikule isikule (käesoleval juhul Kanada õiguse alusel asutatud anonüümsele äriühingule) õiguse tugineda kohtus teise eraõigusliku isiku (käesoleval juhul Portugali õiguse alusel asutatud anonüümse äriühingu) vastu konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud väidetava kahju hüvitamise hagis, võttes arvesse eelkõige asjaolu, et kõnealuse hagi esitamise kuupäeval (27. veebruaril 2015) ei olnud veel saabunud liikmesriikidele direktiivi liikmesriigi õigusse ülevõtmiseks direktiivi artikli 21 lõikes 1 ette nähtud tähtpäev?
2. Kas direktiivi 2014/104 artikli 10 lõikeid 2, 3 ja 4 ning kohaldatavaid Euroopa Liidu õiguse sätteid või üldpõhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on Portugali tsiviilseadustiku artikkel 498 lõige 1 ning mis, kui seda kohaldatakse enne direktiivi avaldamist, jõustumist ja direktiivi ülevõtmise tähtaega toimunud sündmustele nagu ka kohtumenetluses enne seda viimast kuupäeva:
a) kehtestab lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel hüvitise saamise õiguse kolmeaastase aegumistähtaja;
b) kehtestab, et selle kolmeaastase tähtaja arvutamine algab kuupäevast, mil kannatanu sai teada oma õigusest, isegi kui vastutav isik ja kahju täpne ulatus ei olnud talle teada, ning
c) ei sisalda eeskirju, mis kehtestaksid või lubaksid selle tähtaja peatamist või katkestamist pelgalt selle asjaolu tõttu, et konkurentsiamet on võtnud meetmeid konkurentsiõiguse rikkumise eeluurimises või menetluses, millega hüvitusmeetmed on seotud?
3. Kas direktiivi 2014/104 artikli 9 lõiget 1 ja kohaldatavaid Euroopa Liidu õiguse sätteid või üldpõhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 623 ning mis, kui seda kohaldatakse enne direktiivi avaldamist, jõustumist ja direktiivi ülevõtmise tähtaega toimunud sündmustele nagu ka kohtumenetluses enne seda viimast kuupäeva:
a) näeb ette, et väärteomenetluses tehtud jõustunud otsusel ei ole mingit mõju tsiviilkohtumenetluses, milles käsitletakse õigussuhteid, mis sõltuvad rikkumise toimepanemisest, või (sõltuvalt tõlgendusest)
b) sätestab, et väärteomenetluses tehtud jõustunud otsus kujutab endast kolmandate isikute ees üksnes iuris tantum eeldust, et täidetud on karistuse määramise faktilised ja õiguslikud tingimused ning süüteotunnused kõikides tsiviilkohtumenetlustes, milles vaieldakse õigussuhete üle, mis sõltuvad rikkumise toimepanekust?
4. Kas direktiivi 2014/104 artikli 9 lõiget 1, artikli 10 lõikeid 2, 3 ja 4 või Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 288 kolmandat lõiku või mis tahes muud esmase või teisese õiguse normi, kohtupraktikas kasutatavaid pretsedente või kohaldatavaid liidu õiguse üldpõhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamine, nagu on Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 623 ning mis, kui neid kohaldatakse enne direktiivi avaldamist, jõustumist ja direktiivi ülevõtmise tähtaega toimunud sündmustele nagu ka kohtumenetluses enne seda viimast kuupäeva, ei võta arvesse direktiivi teksti ega direktiivi eesmärki ega keskendu selle eesmärgi saavutamisele?
5. Teise võimalusena ja ainult sel eeldusel, et Euroopa Kohus vastab jaatavalt mõnele eespool nimetatud küsimusele, kas direktiivi 2014/104 artiklit 22 ja selle teisi sätteid või liidu õiguse üldpõhimõtteid võib tõlgendada nii, et nendega on vastuolus Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõike 1 või Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 623 kohaldamine liikmesriigi kohtu poolt käesoleval juhul, kuid tõlgendatuna ja kohaldatuna nii, et need oleksid kooskõlas direktiivi artikli 10 sätetega?
6. Juhul, kui vastus viiendale küsimusele on jaatav, siis kas eraõiguslik isik võib tugineda direktiivi 2014/104 artiklile 22 liikmesriigi kohtus konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagis eraõigusliku isiku vastu?
31. Euroopa Kohtu eelotsusemenetluses esitasid kirjalikud seisukohad Cogeco, Sport TV, Controlinveste ja NOS kui põhikohtuasja pooled ning Portugali Vabariik, Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon. Samad pooled, välja arvatud Controlinveste ja Itaalia, osalesid 15. novembri 2018. aasta kohtuistungil.
V. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
32. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, on põhikohtuasjal kaks eripära:
– esiteks esinesid vaidlusalused asjaolud veel enne direktiivi 2014/104 vastuvõtmist ja jõustumist ning Cogeco esitas kahju hüvitamise hagi küll pärast nimetatud direktiivi jõustumist, kuid veel enne selle ülevõtmise tähtaja lõppemist;
– teiseks ei tunnistanud käesolevat kohtuasja seni menetlenud riigisisesed kohtud vastuvõetavaks Portugali konkurentsiameti seisukohta, mille kohaselt rikkus Sport TV oma hinnakujundusega lisaks riigisisesele keelule kuritarvitada turgu valitsevat seisundit ka vastavat liidu õiguses, s.o ELTL artiklis 102 sätestatud keeldu.
33. Neil asjaoludel võib pealiskaudsel vaatlusel kerkida küsimus, kas käesolev eelotsusetaotlus ei ole asjakohasuse puudumise tõttu täielikult või osaliselt vastuvõetamatu.
34. Tuleb siiski meenutada, et eelotsusetaotluste puhul, mis puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, kehtib vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldus, et need küsimused on asjakohased.(18) Lisaks tuleb arvestada, et Euroopa Kohus tuvastab talle esitatud küsimuse asjakohasuse puudumise üksnes väga erandlikel juhtudel, ja nimelt siis, kui see on ilmne.(19)
35. Sellega ei ole käesolevas kohtuasjas kindlasti tegemist. On ilmselge, et direktiiv 2014/104 on kohaldatav, ja pole kahtlust, et ELTL artiklit 102 ei saa käesoleval juhul kohaldada.
36. Mis puudutab kõigepealt direktiivi 2014/104, siis nähtub selle artikli 22 lõikest 2, et mõnda selle sätetest saab igal juhul kohaldada hagide suhtes, mis – nagu käesoleval juhul kõne all olev Cogeco hagi – on esitatud liikmesriigi kohtule direktiivi jõustumise kuupäeva ja selle ülevõtmise tähtpäeva vahelisel ajal ning mille esemeks on minevikus esinenud asjaolud. See, kas käesoleva vaidluse puhul eriti olulisi direktiivi 2014/104 artikleid 9 ja 10 saab kohaldada käesoleva kohtuasjaga sarnaste asjaolude suhtes, ei ole küsimus eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta, vaid sisuline küsimus, millele saab vastata alles pärast nende direktiivi sätete põhjalikku käsitlemist.(20)
37. Igal juhul ei saa direktiivi 2014/104 artikli 22 lõiget 2 arvestades väita, et on ilmne, et selle direktiivi sätted ei ole põhikohtuasjas otsuse tegemise seisukohast asjakohased.
38. Mis puudutab seejärel ELTL artiklit 102, siis on Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalveasjades pädev kohus, Portugal) kui järelevalveasutus Portugali konkurentsiameti otsuste puhul käesolevas kohtuasjas tõepoolest sedastanud, et see liidu õigusnorm „ei ole“ Sport TV käitumise suhtes „kohaldatav“, ja Tribunal da Relação de Lisboa (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal) kinnitas seda hiljem teises kohtuastmes.
39. Selline kohtuotsus ei anna siiski alust ennatlikult järeldada, et on ilmne, et käesoleval kohtuasjal puudub seos liidu õigusega – esmaste või teiseste õigusnormidega –, mistõttu ei ole küsimused ELTL artikli 102 kohta algusest peale asjakohased.
40. Esiteks tekib Euroopa Kohtu praktikat(21) silmas pidades tõsine kahtlus, kas liikmesriikide kohtud on üleüldse pädevad siduvalt kindlaks tegema, et ELTL artikkel 102 „ei ole“ konkreetse juhtumi suhtes – näiteks käesoleval juhul Sport TV käitumise suhtes – „kohaldatav“.
41. Teiseks tuli Portugalis kehtivat riigisisest õigust, nimelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 623, tõlgendada selle teabe kohaselt, mis oli eelotsusetaotluse esitanud kohtule teada ajal, mil Cogeco esitas hagi, nii et konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamine liikmesriigi konkurentsiameti otsuses tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude kohta kujutas endast äärmisel juhul iuris tantum eeldust. Kui lähtuda sellest õiguslikust olukorrast, siis ei oleks eelotsusetaotluse esitanud kohtul vastavalt riigisisesele õigusele absoluutset takistust pidada ELTL artiklit 102 erinevalt mõne teise kohtu seisukohast eelnenud konkurentsimenetluses kohaldatavaks.
42. Seda arvestades on lõppkokkuvõttes ka eelotsuse küsimused liikmesriikide konkurentsiasutuste otsuste tõendusjõu kohta igal juhul asjakohased. Seda seetõttu, et sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus nende küsimustega veenduda üksnes selles, et liidu õigus – eelkõige direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 – ei keela tal kõrvale kalduda õiguslikust seisukohast, mille esitas teine kohus, kes menetles liikmesriigi konkurentsiameti otsust, ja mille kohaselt ei ole ELTL artikkel 102 kohaldatav, ning kohaldada seda liidu esmase õiguse sätet. See on oma olemuselt küsimus liidu õiguse kohta, millele Euroopa Kohus peab vastama ja millest võib otsustaval määral oleneda, kas Cogeco hagi, mille ta põhikohtuasjas esitas, saab rahuldada või mitte.
43. Kokkuvõttes ei ole seega alust täielikult või osaliselt eitada Euroopa Kohtule esitatud liidu õigust käsitlevate küsimuste asjakohasust ja seega lõppkokkuvõttes eelotsusetaotluse vastuvõetavust.
VI. Eelotsuse küsimuste sisuline analüüs
44. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liikmesriigi kohtul on ka eraõiguslike isikute vahelises vaidluses ülesanne tagada isikutele liidu õigusnormidest tulenevate õiguste kaitse ja nende õigusnormide täielik toime.(22) Tribunal Judicial da Comarca de Lisboa (Lissaboni piirkondlik kohus, Portugal) esitatud eelotsusetaotlust iseloomustab nähtavalt püüe seda liidu õiguses kehtestatud kohustust täita.
45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kokku kuue küsimusega sisuliselt teada saada, millised nõuded on liidu õiguses kehtestatud eraõiguslike isikute vahelistele tsiviilkohtumenetlustele, milles kerkivad õiguslikud küsimused konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumise tähtaja kohta ja konkurentsiõiguse rikkumise tõendamise kohta. Seejuures tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus eeskätt direktiivile 2014/104, eelkõige selle artiklitele 9, 10 ja 22. Ta ei piirdu siiski üksnes nende teisese õiguse sätetega, vaid pigem võtab sõnaselgelt arvesse ka „kohaldatavaid liidu õiguse üldpõhimõtteid“ ja seega lõppkokkuvõttes liidu esmast õigust. Esmases õiguses on eelkõige kehtestatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeld (ELTL artikkel 102), mis on käesolevas kohtuasjas eriti suure tähtsusega. Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus,(23) tuleb kõiki küsimusi „kohaldatavate liidu õiguse üldpõhimõtete“ kohta mõista nii, et need käivad peamiselt ELTL artikli 102 ja tõhususe põhimõtte kohta.
A. Sissejuhatavad märkused ELTL artikli 102 ja direktiivi 2014/104 kohaldatavuse kohta
46. Kõigis kuues eelotsuse küsimuses, mis on suurel määral identselt sõnastatud, viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivile 2014/104 ja „kohaldatavatele liidu õiguse üldpõhimõtetele“ või neile mõlemale. Seda arvestades on asjakohane kõigepealt käsitleda kõiki küsimusi, mis võivad tekitada kahtlusi ELTL artikli 102 ja asjaomase direktiivi kohaldatavuse suhtes.
1. ELTL artikli 102kohaldatavus
47. ELTL artikkel 102 – või sellega sisult identne EÜ artikkel 82 ajal enne Lissaboni lepingu jõustumist – on põhikohtuasja asjaolude suhtes ilma pikemata ratione temporis kohaldatav.
48. Siiski võivad tekkida kahtlused ELTL artikli 102 ratione materiae kohaldatavuses põhikohtuasjas, arvestades varasemaid otsuseid, mille tegid mõlemad Portugali kohtud, kes pidid käesoleval juhul otsustama, kas liikmesriigi konkurentsiameti otsus Sport TV käitumise kohta on õiguspärane. Nagu eespool juba mainitud, kaldus Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalveasjades pädev kohus, Portugal) seejuures kõrvale konkurentsiameti seisukohast ja märkis sõnaselgelt, et ELTL artikkel 102 „ei ole“ Sport TV käitumise suhtes „kohaldatav“, mida hilisemas apellatsioonimenetluses Tribunal da Relação de Lisboas (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal) enam küsimärgi alla ei seatud.
49. Siiski ei või seda sedastust teiste liikmesriigi kohtute otsustes mõista vääralt nii, et selle alusel on nüüd ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks kahju hüvitamise menetluses siduvalt kindel, et ELTL artikkel 102 ei ole kohaldatav. Seda seetõttu, et liidu konkurentsieeskirjade täitmise tagamise detsentraliseeritud süsteemis ei saa ühelgi liikmesriigi asutusel olla pädevust teha muude liikmesriigi asutuste või koguni Euroopa Komisjoni jaoks siduvalt kindlaks, et ELTL artikkel 102 ei ole kohaldatav, või sedastada, et ei ole toimunud kuritarvitust selle sätte tähenduses.
50. Mis puudutab liikmesriikide konkurentsiasutuste volitusi, siis tuletas Euroopa Kohus need juba mõni aasta tagasi kohtuotsuses Tele 2 Polska määruse nr 1/2003 artiklist 5.(24) Nimetatud säte piirab juhul, kui puuduvad tõendid ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamiseks, liikmesriikide konkurentsiasutuste volitused õigusega otsustada, et neil ei ole alust meetmeid võtta. Seega on liikmesriikide konkurentsiasutustel keelatud teha tunduvalt kaugemale ulatuvat sedastust, et ELTL artiklit 102 ei ole rikutud.
51. See ei ole teisiti juhul, kui apellatsioonkaebust menetlevad liikmesriigi kohtud – nagu käesoleval juhul –, kes muudavad liikmesriigi konkurentsiasutuse otsust, jõuavad järelduseni, et puuduvad teatud tingimused, mis lubaksid oletada ELTL artikli 102 rikkumist. Ka sel juhul ei või nad jätta ELTL artiklit 102 kergekäeliselt kohaldamata või teha muude menetluste jaoks siduvalt kindlaks, et kõnealust liidu õigusnormi ei ole rikutud. Ka liikmesriikide kohtute määruse nr 1/2003 artiklis 6 uuesti kinnitatud pädevus,(25) mis lubab neil kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102, ei vii teistsuguse tulemuseni. Kuivõrd sellised kohtud ei saa võtta meetmeid konkurentsiasutustena määruse nr 1/2003 artikli 5 tähenduses, ei saa nad kontrollida meetmeid, mida liikmesriigi konkurentsiasutus on võtnud vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 5. Ilma et see piiraks neile riigisisese õigusega antud kontrollivolitusi, tuleb sellisel juhul igal juhul välistada, et nende otsus piiraks mõne muu kohtu pädevust, näiteks kahju hüvitamise hagi raames, vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 6.
52. Liikmesriikide asutuste volituste piiramine määruse nr 1/2003 artikliga 5 järgib nimelt lõppkokkuvõttes eesmärki tagada, et konkurentsieeskirjade täitmise tagamise detsentraliseeritud süsteemis ei piiraks pädev liikmesriigi asutus teiste asutuste volitusi, kelle on samuti asjaomane pädevus. Kartellikokkulepete tõttu kahju kannatanud isikutel tuleb eelkõige võimaldada nõuda tsiviilmenetluses neile tekitatud kahju hüvitamist mitte ainult niinimetatud follow-on action’i raames (st nii, et nad esitavad hagi pärast seda, kui asjaomane asutus on tuvastanud konkurentsieeskirjade rikkumise), vaid ka niinimetatud stand-alone action’i raames (st nii, et nad esitavad hagi olenemata sellest, kas asjaomane asutus on rikkumise tuvastanud või mitte).(26) Seda eesmärki tuleb arvestada ka määruse nr 1/2003 artikli 6 raames.
53. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhikohtuasjas ülesanne iseseisvalt kindlaks teha ELTL artikli 102 materiaalne kohaldatavus – ja eelkõige see, kas Sport TV käitumine võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust(27) – ilma et talle oleks seejuures siduv sama kohtuasja varem menetlenud muude kohtute varasem tuvastus, et ELTL artikkel 102 ei ole kohaldatav.
2. Direktiivi 2014/104 kohaldatavus
54. Mis puudutab direktiivi 2014/104, siis esinevad lisaks kahtlustele, kas see on põhikohtuasja suhtes materiaalselt kohaldatav, eelkõige kahtlused, kas see on põhikohtuasja suhtes ajaliselt kohaldatav.
a) Direktiivi materiaalne kohaldamisala
55. Direktiivi 2014/104 materiaalne kohaldamisala on kindlaks määratud selle artiklis 1 koostoimes artikliga 2.
56. Vastavalt selle artikli 1 lõikele 1 reguleerib direktiiv olukorda, kus ettevõtja või ettevõtjate ühendus on rikkunud konkurentsiõigust, ning sätestab eeskirjad, mille eesmärk on tagada, et kõik isikud saaksid tõhusalt kasutada oma õigust nõuda sellise rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
57. Mõistet „konkurentsiõiguse rikkumine“ täpsustatakse direktiivi artikli 2 punktis 1 omakorda nii, et tegemist peab olema ELTL artikli 101 või 102 rikkumisega või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumisega. „Liikmesriigi konkurentsiõigusena“ käsitatakse siiski vastavalt direktiivi artikli 2 punktile 3 ainult selliseid liikmesriigi õiguse sätteid, mida kohaldatakse sama juhtumi suhtes paralleelselt liidu konkurentsiõigusega.
58. Seega järeldub artikli 1 lõikest 1 koostoimes artikli 2 punktidega 1 ja 3, et direktiivi 2014/104 materiaalne kohaldamisala on piiratud vaidlustega kahju hüvitamise nõuete üle, mis on esitatud – igal juhul ka – liidu konkurentsiõiguse rikkumise peale. Nõuded, mis põhinevad üksnes riigisisese konkurentsiõiguse rikkumisel, ei kuulu seevastu direktiivi materiaalsesse kohaldamisalasse. Seda selgitab direktiivi eesmärk, mis seisneb direktiivi artikli 1 kohaselt võrdväärse kaitse tagamises siseturul kõigile isikutele.(28) Piisav seos siseturuga esineb aga ainult juhtudel, mille korral on täidetud ELTL artiklis 101 või ELTL artiklis 102 sätestatud tingimus, et mõju peab ulatuma liikmesriikidevahelisele kaubandusele, mille puhul võib seega – vähemalt potentsiaalselt – oletada liikmesriikidevahelise kaubanduse olulist kahjustamist.
59. Nagu eespool kirjeldatud,(29) ei takista eelotsusetaotluse esitanud kohust ELTL artiklit 102 põhikohtuasjas kohaldamast mitte ainult see, et Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalveasjades pädev kohus, Portugal) sedastas varem sama juhtumi puhul, et kõnealune säte „ei ole kohaldatav“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on hoopis kohustatud iseseisvalt kindlaks tegema, kas ELTL artikkel 102 – ja seega ühtlasi ka direktiiv 2014/104 – on materiaalselt kohaldatav või mitte.
b) Direktiivi artiklite 9 ja 10 ajaline kohaldamisala
60. Direktiivi 2014/104 ajalist kohaldamisala on selle artikliga 22 piiratud nii, et nimetatud direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks vastu võetud meetmeid ei kohaldata tagasiulatuvalt (vt selle kohta direktiivi artikli 22 lõige 1). Kõik muud riigisisesed ülevõtmismeetmed – seega nimelt menetlusnormid – on enne direktiivi vastuvõtmist esinenud asjaolude suhtes küll igal juhul kohaldatavad, kuid ainult seoses hagidega, mis esitati pärast direktiivi jõustumist.
61. Käesolevas asjas kõne all olevad direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 ja artikkel 10 ei ole aga puhtalt menetlusnormid.
62. Esiteks on tõendusjõud, mis on vastavalt direktiivi artikli 9 lõikele 1 liikmesriikide konkurentsiasutuste otsustel seoses ELTL artikli 101 või 102 rikkumise kindlakstegemisega, materiaalõiguslik küsimus.
63. Teiseks on mitu menetlusosalist märkinud, ilma et seda oleks vaidlustatud, et varem liigitati Portugali õiguses aegumistähtajad, mida direktiivi artikkel 10 käsitleb, samuti materiaalõiguse alla. Niikaua kui kahju hüvitamise nõuetele kohaldatavaid aegumisnorme ei olnud ühtlustatud, võis Portugali õiguskorras vabalt ette näha, et need normid kuuluvad just materiaalõiguse alla.(30) See, mil määral seatakse see liigitamine vahepeal toimunud direktiivi ülevõtmise tõttu(31) direktiivi 2014/104 artikli 22 lõiget 2 arvestades küsimärgi alla, võib, nagu mitu menetlusosalist kohtuistungil õigesti rõhutasid, lahtiseks jääda, kuna sellised riigisisesed ülevõtmismeetmed ei luba mingil juhul uuesti esitada nõudeid, mis on varasema õiguse kohaselt aegunud.
64. Seega tuleneb direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikest 1, et nimetatud direktiivi artiklit 9 ega artiklit 10 ei saa kohaldada põhikohtuasjas vaidluse all oleva hagi suhtes, mis esitati küll pärast direktiivi jõustumist, kuid mis puudutab enne direktiivi vastuvõtmist ja jõustumist esinenud asjaolusid.(32) Muu hulgas ei ole direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikega 2 mingil juhul vastuolus ülevõtmismeetmete ajalist kohaldatavust käsitlev säte, mille kohaselt ei ole asjaomases seaduses sätestatud menetlusnormid kohaldatavad hagide suhtes, mis on esitatud enne selle vastuvõtmist.(33)
B. Liidu õigusnormide toime eraõiguslike isikute vahelistes suhetes (esimene ja kuues eelotsuse küsimus)
65. Esimese küsimusega ja teise võimalusena esitatud kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühest küljest direktiiv 2014/104 ja teisest küljest „liidu õiguse kohaldatavad üldpõhimõtted“ – seega täpsemalt ELTL artikkel 102 – võivad avaldada vahetut õigusmõju üksikisikute vahelistele suhetele. Mõlemat küsimust on otstarbekas käsitleda koos.
66. Mis puudutab ELTL artiklit 102, siis on väljakujunenud kohtupraktikas sedastatud, et selles sättes esmase õigusena kehtestatud keelul kuritarvitada turgu valitsevat seisundit on vahetu õigusmõju üksikisikute vahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, mida liikmesriikide kohtud peavad kaitsma.(34)
67. Direktiivi 2014/104 sätete puhul on olukord käesoleva juhtumiga sarnasel juhul seevastu teistsugune.
68. Kindlasti võivad ka direktiivid igal juhul avaldada vahetut õigusmõju, kui – nagu käesoleval juhul – nende ülevõtmise tähtaeg on möödunud ja peale selle on kõnealused direktiivi sätted sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed.(35) Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa direktiiv siiski iseenesest tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi, mistõttu ei saa direktiivile tema vastu sellisena tugineda.(36)
69. Muu hulgas ei saa direktiivil 2014/104 olla ka niinimetatud effet d’exclusion’d(37) sel määral, et jätta direktiiviga vastuolus olevad riigisisesed õigusnormid nagu Portugali tsiviilseadustiku artikkel 498 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 623 eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kohaldamata. Euroopa Kohus on effet d’exclusion teooriat hiljuti selgelt eitanud ja otsustanud, et liikmesriigi kohus ei ole kohustatud ainuüksi liidu õiguse alusel jätma eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kohaldamata oma riigisiseseid õigusnorme, mis on vastuolus direktiivi sätetega.(38)
70. Lisaks tuleb käesoleval juhul arvesse võtta, et direktiiv ei saa kehtida väljaspool selle ajalist kohaldamisala. Arvestades seda, et põhikohtuasja asjaolud ei kuulu, nagu eespool juba märgitud,(39) direktiivi artiklite 9 ja 10 ajalisse kohaldamisalasse, ei saa pooled liikmesriigi kohtus neile direktiivi sätetele tugineda.
71. Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt:
ELTL artiklil 102 on vahetu õigusmõju üksikisikute vahelistele suhetele. Direktiivi 2014/104 artikleid 9 ja 10 ei saa seevastu vahetult kohaldada eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, milles esitati tsiviilhagi enne nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaja lõppu ja mis puudutab enne direktiivi jõustumist esinenud asjaolusid.
C. Konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumise tähtaeg (teine eelotsuse küsimus)
72. Teine eelotsuse küsimus käsitleb riigisisese õiguse kohast kahju hüvitamise nõuete aegumise tähtaega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas ühest küljest direktiiviga 2014/104 ja teisest küljest „kohaldatavate liidu õiguse üldpõhimõtetega“ on vastuolus selline aegumistähtaega käsitlev säte nagu Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1, mis kehtestab lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel kahju hüvitamise hagide esitamise kolmeaastase aegumistähtaja, mis algab kuupäeval, mil kannatanu sai teada oma õigusest, ning ei võimalda selle tähtaja peatamist või katkestamist liikmesriigi konkurentsiasutuse haldusmenetluses.
73. Arvestades seda, et käesoleva kohtuasja suhtes ei ole, nagu juba mainitud, ajaliselt kohaldatav direktiiv 2014/104 ja eelkõige selle artikkel 10, saab sellist aegumistähtaega käsitlevat sätet nagu Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1 põhikohtuasjas hinnata ainult liidu õiguse üldpõhimõtete, mitte aga direktiivi alusel.
74. Liidu õiguse üldpõhimõtete kohta tuleb märkida, et liikmesriikide konkurentsiasutused ja kohtud peavad kohaldama ELTL artikleid 101 ja 102 ning tagama nimetatud artiklite tõhusa kohaldamise üldistes huvides, kui asjaolud kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse.(40) Seega juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks jõudma järelduseni, et Sport TV käitumine võis oluliselt kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, peaks ta ELTL artiklit 102 põhikohtuasjas kohaldama ja tagama, et kannatanu saaks tõhusalt teostada oma õigust nõuda turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega(41) talle tekitatud kahju hüvitamist.
75. Niikaua kui direktiiviga 2014/104 ühtlustatud õigusnorme veel ei kohaldata, kehtestatakse kahju hüvitamise õiguste teostamiseks vajalikud normid endiselt iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.(42)
76. Arvestades seda, et aegumistähtaega käsitlev säte, mis on esitatud Portugali tsiviilseadustiku artiklis 498, kehtib kõigi menetlusosaliste esitatud kattuvate andmete kohaselt ühtemoodi kahju hüvitamise nõuete kohta, mis on esitatud nii liidu õiguse kui ka riigisisese õiguse alusel, ei tule käesoleval juhul oletada võrdväärsuse põhimõtte rikkumist.
77. Põhjalikult tuleb seevastu käsitleda küsimust, kas kõnealune aegumistähtaega käsitlev säte on kooskõlas tõhususe põhimõttega, mille kohaselt ei või riigisisesed normid muuta liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.(43)
78. Ainuüksi asjaolu, et selline riigisisene õigusnorm nagu Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1 kehtestab lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel hüvitise saamise õiguse kolmeaastase aegumistähtaja, ei saa veel käsitada tõhususe põhimõtte rikkumisena. Seda seetõttu, et kolm aastat on võimalike kannatanute jaoks piisavalt pikk aeg, et esitada liidu õiguse alusel kahju hüvitamise nõuded, pöördudes hagiga liikmesriigi tsiviilkohtusse.
79. Vahepeal on direktiivi 2014/104 artikli 10 lõikega 3 tõepoolest kehtestatud konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagide puhul pikem aegumistähtaeg, mis on vähemalt viis aastat. See ei tähenda siiski, et riigisisesel tasandil seni kehtinud lühem seadusest tulenev aegumistähtaeg oleks muutnud liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamise algusest saadik võimatuks või ülemäära raskeks.
80. Vähemalt viieaastase ühtlustatud aegumistähtajaga, nagu on nüüd direktiivi 2014/104 artikli 10 lõikes 3 ette nähtud, astus liidu seadusandja sammu konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju kannatanute õiguskaitse parandamise suunas. Seda direktiivi sätet ei tule käsitada pelgalt selle kodifitseerimisena, mis seni juba nagunii tulenes – kaudselt – esmasest õigusest, nimelt ELTL artiklist 102 ja tõhususe põhimõttest.
81. Nagu aga komisjon õigesti rõhutab, ei piisa tõhususe kontrolli puhul riigisisese aegumissätte üksikute elementide käsitlemisest üksteisest eraldi. Pigem tuleb hinnata seda sätet tervikuna.(44)
82. Sellega seoses tuleb rõhutada, et selline riigisisene õigusnorm nagu Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1 ei piirdu kolmeaastase aegumistähtaja kehtestamisega. Kõnealust sätet iseloomustab esiteks pigem see, et tähtaeg hakkab kulgema olenemata sellest, kas kannatanu teab, kes on vastutav isik ja milline on kahju täpne ulatus. Teiseks ei kehtesta kõnealune säte aegumistähtaja peatamist või katkestamist liikmesriigi konkurentsiasutuses toimuva menetluse ajal.(45)
83. Minu arvates võib nii aegumistähtaja kulgema hakkamise kuupäev, ilma et kannatanule oleks teada vastutav isik ja kahju ulatus, kui ka asjaolu, et konkurentsiasutuse menetluses puudub võimalus aegumistähtaega peatada või katkestada, muuta konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamise ülemäära raskeks.
84. Ühest küljest on vastutava isiku teadmine ka konkurentsiõiguses ja eelkõige just seal vältimatu selleks, et edukalt esitada lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel kahju hüvitamise nõudeid, eelkõige hagi esitamise teel. Seda seetõttu, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest vastutavad ettevõtjad tegutsevad enamikul juhtudel juriidiliste isikutena, kes sageli kuuluvad äriühingute rühmadesse või kontsernidesse, millest kõrvalistel isikutel on raske ülevaadet saada ja mida võidakse lisaks aja jooksul restruktureerida.
85. Teisest küljest on konkurentsieeskirjade rikkumisele õige õigusliku hinnangu andmisel paljudel juhtudel nõutav, et hinnataks kompleksseid majanduslikke seoseid ning ettevõttesiseseid äridokumente, mis tulevad sageli ilmsiks alles konkurentsiasutuste töö tulemusel.(46)
86. Seda arvestades tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt:
ELTL artikliga 102 koostoimes liidu õiguses kehtestatud tõhususe põhimõttega on vastuolus selline õigusnorm nagu Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1, mis kehtestab turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega tekitatud kahju eest lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel hüvitise saamise õiguse kolmeaastase aegumistähtaja, mis hakkab kulgema ka siis, kui kannatanule ei ole veel teada, kes on vastutav isik ja milline on kahju täpne ulatus, ning mida ei peatata ega katkestata liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluse ajal, mille käigus uuritakse kõnealust rikkumist ja määratakse selle eest karistus.
D. Liikmesriikide konkurentsiasutuste otsuste tõendusjõud (kolmas eelotsuse küsimus)
87. Kolmas eelotsuse küsimus puudutab kahju hüvitamise nõude aluseks oleva konkurentsieeskirjade rikkumise tõendamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib peamiselt teada, kas ühest küljest direktiiviga 2014/104 ja teisest küljest „kohaldatavate liidu õiguse üldpõhimõtetega“ on vastuolus selline õigusnorm nagu Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 623, mille kohaselt ei ole jõustunud otsusel konkurentsiõiguse rikkumise kohta, mille on liikmesriigi konkurentsiasutus teinud väärteomenetluses, tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses üldse mingit mõju või kujutab see otsus endast üksnes iuris tantum eeldust.
88. Arvestades seda, et käesoleva kohtuasja suhtes ei ole, nagu juba mainitud, ajaliselt kohaldatav direktiiv 2014/104 ja eelkõige selle artikkel 9, saab sellist tõendamiskorda, nagu on sätestatud Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 623, põhikohtuasjas hinnata ainult liidu õiguse üldpõhimõtete alusel, mitte aga direktiivi alusel.
89. Liidu õiguse üldpõhimõtete kohta tuleb, nagu juba teise eelotsuse küsimuse raames, märkida,(47) et liikmesriikide konkurentsiasutused ja kohtud peavad kohaldama ELTL artikleid 101 ja 102 ning tagama nimetatud artiklite tõhusa kohaldamise üldistes huvides, kui asjaolud kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse. Seega juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks jõudma järelduseni, et Sport TV käitumine võis oluliselt kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, peaks ta ELTL artiklit 102 põhikohtuasjas kohaldama ja tagama, et kannatanu saaks tõhusalt teostada oma õigust nõuda turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamist.
90. Niikaua kui direktiiviga 2014/104 ühtlustatud õigusnorme veel ei kohaldata, kehtestatakse kahju hüvitamist käsitlevad normid endiselt iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.(48)
91. Kuna selline tõendamiskord, nagu on sätestatud Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 623, kehtib kõigi menetlusosaliste esitatud kattuvate andmete kohaselt ühtemoodi kahju hüvitamise nõuete kohta, mis on esitatud nii liidu õiguse kui ka riigisisese õiguse alusel, ei tule käesoleval juhul oletada võrdväärsuse põhimõtte rikkumist.
92. Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis tuleb märkida, et Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 623 on eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel võimalik tõlgendada kahel viisil: kas nii, et konkurentsieeskirjade rikkumise kui väärteo tuvastamisel liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt ei ole tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses mingit mõju, või nii, et see kujutab endast üksnes iuris tantum eeldust, et konkurentsiõigust on rikutud.
93. Ühest küljest muudaks see ELTL artikli 102 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamise ülemäära raskeks, kui asuda seisukohale, et ettevalmistaval tööl, mida konkurentsiasutus tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses teeb, ei ole mingit mõju. Arvestades paljude kartellikokkulepete erilist keerukust ja kannatanute praktilisi raskusi nende rikkumiste tõendamisel, nõuab tõhususe põhimõte, et liikmesriigi konkurentsiasutuse jõustunud otsusele, millega tuvastati rikkumine, antaks kahju hüvitamise menetluses vähemalt kaudne tõendusjõud.
94. Teisest küljest ei saa tõhususe põhimõttest kui sellisest tuletada, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine peab tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses alati ümberlükkamatult kindel olema, niipea kui on jõustunud liikmesriigi konkurentsiasutuse otsus konkurentsiõiguse rikkumise kohta.
95. Sellise iuris tantum eelduse kehtestamisega, nagu on nüüd sätestatud direktiivi 2014/104 artikli 9 lõikes 1, astus liidu seadusandja sammu konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju kannatanute õiguskaitse parandamise suunas. Seda direktiivi sätet ei tule käsitada pelgalt selle kodifitseerimisena, mis seni juba nagunii tulenes – kaudselt – esmasest õigusest, nimelt ELTL artiklist 102 ja tõhususe põhimõttest.
96. Enne direktiivi 2014/104 artikli 9 kohaldamise alguskuupäeva olid liidu õiguse kohaselt üksnes Euroopa Komisjoni otsused siduvad liikmesriikide kohtute menetlustes. See eriline siduv mõju, mis tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikest 1 ja kohtuotsusest Masterfoods,(49) on põhjendatav komisjoni võtmerolliga konkurentsipoliitika kujundamisel Euroopa siseturul ja lõppkokkuvõttes ka liidu õiguse esimusega ning liidu institutsioonide otsuste siduvusega. Seda ei saa samal viisil üle kanda liikmesriikide konkurentsiasutuste otsustele, välja arvatud juhul, kui liidu seadusandja selle sõnaselgelt ette näeb, nagu ta tegi tulevikku silmas pidades direktiivi 2014/104 artikliga 9.
97. Kokkuvõttes tuleb seega vastata kolmandale eelotsuse küsimusele järgmiselt:
ELTL artikliga 102 koostoimes tõhususe põhimõttega on vastuolus sellise õigusnormi nagu Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 623 tõlgendus, mille kohaselt ei mõjuta liikmesriigi konkurentsiasutuse jõustunud otsus turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta tsiviilõiguslikku kahju hüvitamise menetlust. Kõnealune säte on ELTL artikliga 102 ja tõhususe põhimõttega siiski kooskõlas, kui seda tõlgendatakse nii, et hilisemas tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses tuleneb liikmesriigi konkurentsiasutuse jõustunud otsusest iuris tantum eeldus, et turgu valitsevat seisundit on kuritarvitatud.
E. Liidu õigusega kooskõlas olev tõlgendamine (neljas ja viies eelotsuse küsimus)
98. Neljanda küsimusega ja teise võimalusena esitatud viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, milline sisu ja millised piirid on tema kohustusel tõlgendada riigisiseseid õigusnorme, nimelt Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõiget 1 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 623 kooskõlas liidu õigusega. Mõlemat küsimust on otstarbekas käsitleda koos.
99. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nõuab kooskõlalise tõlgendamise põhimõte, et liikmesriigi kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada liidu õiguse täielik toime ja saavutada liidu õiguse eesmärgiga kooskõlas olev tulemus; see kehtib nii esmase õigusega kooskõlas oleva tõlgendamise kohta(50) kui ka teisese õigusega, eelkõige direktiiviga kooskõlas oleva tõlgendamise kohta.(51)
100. Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte saab siiski mõju avaldada ainult kõne all oleva liidu õigusnormi kohaldamisalas. Mis puudutab konkreetselt direktiivi 2014/104, siis tähendab see seda, et käesoleval juhul ei saa olla direktiiviga kooskõlas oleva tõlgendamise kohustust, kuna põhikohtuasja asjaolud, nagu eespool kirjeldatud,(52) esinesid väljaspool selle direktiivi ajalist kohaldamisala, mis on kindlaks määratud selle artiklis 22.
101. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kehtib küll direktiivi eesmärgi kahjustamise keeld nii, et liikmesriigid peavad direktiivi ülevõtmise tähtaja jooksul hoiduma selliste sätete vastuvõtmisest, mis võivad tõsiselt kahjustada direktiiviga ette nähtud tulemuse saavutamist.(53) Sellest järeldub, et alates kuupäevast, mil direktiiv on jõustunud, peavad liikmesriikide ametiasutused ja kohtud niipalju kui võimalik hoiduma tõlgendamast riigi õigust viisil, mis võib pärast selle direktiivi ülevõtmistähtaja möödumist tõsiselt kahjustada direktiiviga järgitava eesmärgi saavutamist.(54) Käesoleval juhul asjakohase direktiivi 2014/104 puhul järgib aga liidu seadusandja just nimelt eesmärki vältida kahju hüvitamise nõuete aegumise tähtaega käsitlevate normide tagasiulatuvat kohaldamist ning anda tõendusjõud liikmesriikide konkurentsiasutuste otsustele seetõttu, et tegemist on materiaalõigusnormidega, mille suhtes kehtib tagasiulatuva kohaldamise keeld vastavalt direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikele 1 ning seetõttu, et liikmesriigi seadusandja on direktiivi ülevõtmisel igal juhul kinni pidanud piirangutest muude sätete tagasiulatuva kohaldamise puhul vastavalt direktiivi artikli 22 lõikele 2.(55) Seega ei saa ka direktiivi eesmärgi kahjustamise keelust tuletada eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õigusest tulenevat kohustust saavutada käesoleva kohtuasjaga sarnases olukorras direktiiviga kooskõlas olev tulemus.
102. Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks siiski jõudma järelduseni, et Sport TV käitumine võis kahjustada oluliselt liikmesriikidevahelist kaubandust,(56) peaks ta täielikult olenemata direktiivist 2014/104 kohaldama põhikohtuasjas liidu õiguses ette nähtud keeldu kuritarvitada turgu valitsevat seisundit ning seejärel tõlgendama ja kohaldama riigisisest õigust – eelkõige Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõiget 1 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 623 – kooskõlas ELTL artikliga 102 ning tõhususe põhimõttega.
103. Arvestades liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse tõendusjõudu, tähendab see konkreetselt, et liikmesriigi kohus ei või seda otsust kergekäeliselt ignoreerida, vaid peab andma sellele – nagu eespool märgitud(57) – Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 623 raames vähemalt kaudse mõju.
104. Mis puudutab lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel hüvitise saamise õiguse aegumise tähtaega, siis tuleneb kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest, et liikmesriigi kohus peab arvestama turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise õiguse tõhusa teostamise eesmärki, kui ta tõlgendab ja kohaldab selliseid õigusnorme nagu Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1, ning nimelt seoses aegumistähtaja alguse, kestuse ning peatamise või katkestamise võimalike põhjustega.
105. Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet piiravad siiski õiguse üldpõhimõtted ning samuti ei või kohustus viidata liidu õigusele olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele.(58) Käesoleval juhul tähendab see konkreetselt seda, et liikmesriigi kohtule ei tulene liidu õigusest kohustust lükata vastupidi Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõike 1 ja mõne muu aegumistähtaega käsitleva riigisisese sätte sõnastusele edasi aegumistähtaja kulgema hakkamist seni, kuni kannatanu saab teada, kes on vastutav isik ja milline on kahju täpne ulatus; kehtestada pikem kui kolmeaastane aegumistähtaeg või määrata kindlaks tähtaja peatamise või katkestamise täiesti uus põhjus, mida ei ole riigisiseses seaduses kindlaks määratud.
106. Kokkuvõttes tuleb seega neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt:
Kui tsiviilõiguslik kahju hüvitamise hagi puudutab asjaolusid, mille suhtes ei ole direktiiv 2014/104 ajaliselt kohaldatav, siis puudub kohustus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas selle direktiiviga. See ei piira kohustust tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas ELTL artikliga 102, kui see on kohaldatav, ja tõhususe põhimõttega, kui seejuures järgitakse liidu õiguse üldpõhimõtteid ja liidu õigus ei ole aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele.
VII. Ettepanek
107. Eespool esitatut arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Judicial da Comarca de Lisboa (Lissaboni piirkondlik kohus, Portugal) esitatud eelotsusetaotlusele järgmiselt:
1. ELTL artiklil 102 on vahetu õigusmõju üksikisikute vahelistele suhetele. Seevastu direktiivi 2014/104 artikleid 9 ja 10 ei saa vahetult kohaldada eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses, milles esitati tsiviilhagi enne nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist ja mis puudutab enne direktiivi jõustumist esinenud asjaolusid.
2. ELTL artikliga 102 koostoimes liidu õiguses kehtestatud tõhususe põhimõttega on vastuolus selline õigusnorm nagu Portugali tsiviilseadustiku artikli 498 lõige 1, mis kehtestab turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega tekitatud kahju eest lepinguvälise tsiviilvastutuse alusel hüvitise saamise õiguse kolmeaastase aegumistähtaja, mis hakkab kulgema ka siis, kui kannatanule ei ole veel teada, kes on vastutav isik ja milline on kahju täpne ulatus, ning mida ei peatata ega katkestata liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluse ajal, mille käigus uuritakse kõnealust rikkumist ja määratakse selle eest karistus.
3. ELTL artikliga 102 koostoimes tõhususe põhimõttega on vastuolus sellise õigusnormi nagu Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 623 selline tõlgendus, mille kohaselt ei ole liikmesriigi konkurentsiasutuse jõustunud otsusel turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses mingit mõju. Kõnealune säte on seevastu ELTL artikliga 102 ja tõhususe põhimõttega kooskõlas, kui seda tõlgendatakse nii, et hilisemas tsiviilõiguslikus kahju hüvitamise menetluses tuleneb liikmesriigi konkurentsiasutuse jõustunud otsusest iuris tantum eeldus, et turgu valitsevat seisundit on kuritarvitatud.
4. Kui kahju hüvitamise hagi puudutab asjaolusid, mille suhtes ei ole direktiiv 2014/104 ajaliselt kohaldatav, siis puudub kohustus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas selle direktiiviga. See ei piira kohustust tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas ELTL artikliga 102, kui see on kohaldatav, ja tõhususe põhimõttega, kui seejuures järgitakse liidu õiguse üldpõhimõtteid ja liidu õigus ei ole aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele.