ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)
17. oktoober 2005(*)
Konkurents – EÜ artikkel 81 – Visa maksekaartide süsteem – „Vastuvõtmine eeldab väljastamist” reegel – Sekkumistõend – Menetluse jooksul tühistatud eeskiri – Menetluse algatamise huvi – Asjas kohtuotsuse mittetegemine
Kohtuasjas T‑28/02,
First Data Corp., asukoht Wilmington, Delaware (Ameerika Ühendriigid),
FDR Ltd, asukoht Dover, Delaware (Ameerika Ühendriigid),
First Data Merchant Services Corp., asukoht Sunrise, Florida (Ameerika Ühendriigid),
esindajad: advokaadid P. Bos ja M. Nissen, hiljem P. Bos,
hagejad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Wainwright, W. Wils ja V. Superti, hiljem R. Wainwright ja T. Christoforou, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 9. augusti 2001. aasta otsuse 2001/782/EÜ, mis puudutab EÜ asutamislepingu artiklile 81 ja EMP lepingu artiklile 53 vastavat menetlust (juhtum COMP/29.373 – Visa International) artikli 1 viies taane (EÜT L 293, lk 24),
EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud V. Tiili ja O. Czúcz,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Hagi aluseks olevad asjaolud
1 First Data Corp. on oma tütarettevõtja First Data Resources Inc. kaudu FDR Ltd emaettevõtja. First Data Corp. on oma tütarettevõtja First Financial Management Corp. kaudu samuti First Data Merchant Services Corp. emaettevõtja. Need äriühingud moodustavad kokku First Data grupi (edaspidi „First Data”).
2 FDR tegutseb Euroopas maksekaartide sektoris First Data Europe nime all. Ameerika Ühendriikides on tema emaettevõtja First Data Resources nende kaartide väljastajatele üks peamisi teenuse osutajaid. Lisaks sellele on First Data Merchant Services Ameerika turul n-ö „kaardimaksete vastuvõtu” üks tähtsamaid teostajaid.
3 Visa International Service Association (edaspidi „Visa”) on tulundusliku eesmärgiga eraettevõtja, mis kuulub umbes 20 000 finantsinstitutsioonile üle terve maailma, kes on tema liikmed. Visa haldab samanimeliste kaartide süsteemi (edaspidi „Visa kaartide süsteem”).
4 Visa (endise nime Ibanco Ltd all) teavitas 31. jaanuaril 1977 komisjoni Visa ja tema liikmete erinevatest eeskirjadest ja normidest selleks, et saada kas sekkumistõendit või erandit EÜ artikli 81 lõike 3 alusel.
5 Komisjon, olles saanud pärast nimetatud ettevõtjale 29. aprillil 1985 vastavuskirja (comfort letter) saatmist kaebuse mitmepoolse vahetustasu (multilateral interchange fee) peale Visa kaartide süsteemis, taastas oma menetluse ning võttis vastavuskirja 4. detsembril 1992 tagasi.
6 Komisjon avaldas 14. oktoobril 2000 nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204—211; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 19 lõike 3 alusel teatise, milles palus asjast huvitatud kolmandatel isikutel esitada märkusi komisjoni kavatsuse kohta asuda toetavale seisukohale eelkõige mittediskrimineerimise eeskirja, piiriülestele teenustele kohaldatavate muudetud eeskirjade ja „vastuvõtmine eeldab väljastamist” reegli osas (EÜT C 293, lk 18). Hagejad ei esitanud selle teatise järel märkusi.
7 First Data esindajad kohtusid 22. mail 2001 Visa esindajatega selleks, et tutvustada oma projekti arendada Euroopas kaardimaksete vastuvõtmist ning saada Visa liikme staatus. Sellel kohtumisel märkis Visa First Datale, et liikmestaatuse saamiseks tuleb täita kahte tingimust. Esiteks peab taotleja olema finantsinstitutsioon ning teiseks peab ta olema kaartide väljastaja enne kaardimaksete vastuvõtmise alustamist.
8 First Data pöördus 11. juulil 2001 kirjalikult Visa poole, paludes Visaga liitumise avalduse dokumente.
9 Visa vastas First Datale 20. juulil 2001, tuletades meelde 22. mail 2001 toimunud kohtumisel nimetatud liikmestaatuse saamise tingimusi.
10 Komisjon võttis 9. augustil 2001 vastu otsuse 2001/782/EÜ, mis puudutab EÜ asutamislepingu artiklile 81 ja EMP lepingu artiklile 53 vastavat menetlust (juhtum nr COMP/29.373 – Visa International) (EÜT L 293, lk 24, edaspidi „vaidlustatud otsus”).
11 Vaidlustatud otsuse resolutiivosa näeb ette:
„Artikkel 1
Komisjoni leiab tema käsutuses olevate faktiliste asjaolude põhjal, et Visa International maksekaartide süsteemi järgmiste eeskirjade ja normide osas puudub põhjus EÜ artikli 81 lõike 1 või EMP lepingu artikli 53 alusel sekkumiseks:
[…]
- põhikirja artiklis 2.04-2.07 ette nähtud reegel, mille kohaselt maksete vastuvõtmine on seotud väljastamisega ([n]o-acquiring-without-issuing rule) […]” (edaspidi „asjaomane reegel”).
Menetlus
12 Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 4. veebruaril 2002.
13 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel esitas kostja eraldi dokumendina Esimese Astme Kohtu kantseleisse 4. aprillil 2002 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite.
14 Visa esitas 17. juunil 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.
15 Vastavalt kodukorra artikli 116 lõikele 2 nõudsid hagejad 4. juuli 2002. aasta kirjas vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud märkuste lõike 6 neljandas kuni seitsmendas lauses, lõike 7 kolmandas lauses ja lõike 13 kolmandas ja neljandas lauses sisalduvate andmete hoidmist konfidentsiaalsena, kuna need sisaldavad ärisaladust.
16 Esimese Astme Kohtu 7. jaanuari 2003. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga ja kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.
17 20. jaanuari 2003. aasta määrusega sai Visa loa menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Visale edastati märkuste mittekonfidentsiaalsed versioonid.
18 Visa esitas 12. veebruaril 2003 kohtukantseleisse saabunud kirjaga vastuväited konfidentsiaalsena hoidmise nõude kohta. Hagejad esitasid 10. aprillil 2003 Esimese Astme Kohtusse märkused nimetatud vastuväidete kohta.
19 Esimese Astme Kohtu 14. augusti 2003. aasta määrusega tunnistati konfidentsiaalseteks hageja vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud märkuste lõike 6 neljandas kuni kuuendas lauses, lõike 7 kolmandas lauses ja lõike 13 kolmandas ja neljandas lauses sisalduvad andmed. Kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.
20 Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu muutmise tulemusel määrati ettekandjaks olev kohtunik kolmanda koja koosseisu, millele seejärel suunati ka käesolev kohtuasi.
21 Olles ettekandja-kohtuniku ära kuulanud, otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda) alustada suulist menetlust ning tegi pooltele Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames ettepaneku esitada teatud dokumendid ning esitas neile kirjalikult küsimusi.
22 Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus asjaomast reeglit puudutavas osas;
– kohustada komisjoni ja Visat andma informatsiooni ja/või esitama dokumente vaidlustatud otsuse 18. põhjenduses ja 21. joonealuses viites nimetatud kaartide mõistliku arvu määratluse kohta;
– kohustada komisjoni või Visat esitama koopia kostja vastuses nimetatud dokumendist „Cross-border Acquiring Planning and Implementation Guide” (juhend piiriülese kaardimaksete vastuvõtmise kavandamise ja elluviimise kohta);
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
– mõista menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja Visalt.
23 Komisjon, keda toetab Visa, palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta käesolev hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja/või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
24 Visa informeeris 28. jaanuari 2005. aasta kirjas Esimese Astme Kohut oma otsusest asjaomane reegel tühistada, mis jõustus koheselt Euroopa Visa kaartide süsteemis. Peale selle loobus Visa menetlusse astumisest.
25 Esimese Astme Kohus palus 3. veebruari 2005. aasta kirjas pooli esitada oma märkused Visa loobumise ning selle kohta, kas hagi alus on ära langenud. Pooli teavitati ühtlasi ka kolmanda koja esimehe otsusest lükata kohtuistung, mis pidi toimuma 24. veebruaril 2005, hilisemale kuupäevale edasi.
26 6. aprilli 2005. aasta määrusega kustutati Visa tema loobumise tagajärjel Esimese Astme Kohtu registrist kui menetlusse astuja.
Õiguslik käsitlus
27 Kodukorra artikli 113 kohaselt võib Esimese Astme Kohus sama kodukorra artikli 114 lõigete 3 ja 4 kohaselt otsust tehes igal ajal omal algatusel kaaluda, kas esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, või leida, olles pooled ära kuulanud, et hagi alus on ära langenud ning et puudub vajadus asja üle otsustada. Kodukorra artikli 114 lõige 3 sätestab, et edasine menetlus on suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti.
28 Esimese Astme Kohus, kuulanud pooled ära asjaomase reegli tühistamise tagajärgede kohta edasisele menetlusele, leiab, et ta on piisavalt informeeritud ning otsustab alustatud suulise menetluse lõpetada.
Poolte argumendid
29 Komisjon leiab, et hagi alus on ära langenud ning et hagejatel ei ole enam menetluse algatamise huvi.
30 Hagejad väidavad, et ei Visa poolt asjaomase reegli tühistamine ega Visa loobumine menetlusse astumisest ei ole piisavad põhjused menetluse lõpetamiseks. Hagejad tuginevad kolmele argumendile.
31 Esiteks väidavad hagejad, et puudub garantii selle kohta, et Visa ei kehtesta uuesti asjaomast reeglit või sarnast reeglit, mis oleks samasuguse mõjuga. Hagejate arvates hõlbustab vaidlustatud otsuse jõusolek sellise sammu tegemist. Nad leiavad, et ilma Esimese Astme Kohtu põhimõttelise otsuseta võib Visa üritada takistada First Data sisenemist kaardimaksete vastuvõtjana Visa kaartide süsteemi Euroopa tsooni.
32 Teiseks väidavad hagejad, et neil on huvi käesoleva hagi edasise menetlemise suhtes, kuna Esimese Astme Kohus võib teha nende hagi rahuldava otsuse eeskätt seetõttu, et komisjon aktsepteeris ekslikult asjaomast reeglit, ilma et oleks ise teostanud uurimist reegli eseme ja tagajärgede, kaasa arvatud panga litsentsi nõudva vastuvõtmise tingimuse osas. Hagejad täpsustavad, et hagi alus ei ole ära langenud, kuna viimatinimetatud nõue on pärast Visa poolt asjaomase reegli tühistamist endiselt jõus. Hagejad on arvamusel, et panga litsentsi nõudmine selleks, et saada lihtsaks kaardimaksete vastuvõtjaks, ei ole põhjendatud.
33 Kolmandaks leiavad hagejad, et Esimese Astme Kohtu otsus, eeskätt otsus, millega tunnistatakse põhjendatuks hagejate hagi kolmas väide – komisjon on teinud õigus- ja/või faktivea, kui leidis, et konkurentsi märgatavat piiramist ei esine –, võiks olla aluseks võimalikule nende poolt Visale esitatavale kahju hüvitamise nõudele. Hagejad on arvamusel, et Esimese Astme Kohtu otsus, millega tunnistatakse põhjendamatuks asjaomase reegli aktsepteerimine komisjoni poolt ning seega ka panga litsentsi nõue, viib vältimatult järelduseni, et need kaks tingimust olid ebaseaduslikud nii vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kui selle järgselt.
Esimese Astme Kohtu hinnang
34 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud meetme tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et vaidlustatud meetme tühistamisel endal võivad olla õiguslikud tagajärjed, või teiste sõnadega, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (vt Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI v. komisjon, EKL 2004, lk II‑3253, punkt 44 ja viidatud kohtupraktika).
35 Selles osas tuleb meenutada, et hagi vastuvõetavuse tingimuste hindamisel on määrav hagi esitamise aeg, välja arvatud kui tegemist on menetluse algatamise huvi äralangemise eriküsimusega (vt Esimese Astme Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑131/99: Shaw ja Falla v. komisjon, EKL 2002, lk II‑2023, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika).
36 Siiski on hea õigusemõistmise huvides, et see hagi vastuvõetavuse hindamise aega puudutav kaalutlus ei saa takistada Esimese Astme Kohut tuvastamast, et hagi üle puudub otsustamise vajadus juhul, kui hageja, kellel oli algselt menetluse algatamise huvi, on kaotanud igasuguse isikliku huvi vaidlustatud otsuse tühistamise suhtes sündmuse tõttu, mis leidis aset pärast nimetatud hagi esitamist.
37 Selleks et saaks jätkuda teatud otsuse tühistamist taotleva hagi menetlemine peab hagejal säilima isiklik huvi vaidlustatud otsuse tühistamise suhtes (vt Esimese Astme Kohtu 24. aprilli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑159/98: Torre jt v. komisjon, EKL AT, lk I‑A‑83 ja II‑395, punkt 30 ja viidatud kohtupraktika).
38 Euroopa Kohus on apellatsioonkaebuse vastuvõetavusega seoses leidnud, et ta võib omal algatusel hinnata, et poolel ei ole pärast Esimese Astme Kohtu otsust tekkinud asjaolu tõttu, mille tulemusel on kadunud otsuse apellatsioonkaebuse esitajat kahjustav toime, apellatsioonkaebuse esitamise või selle menetluse jätkamise huvi, ning et ta võib tunnistada apellatsioonkaebuse seetõttu vastuvõetamatuks või alusetuks. Apellandi menetluse algatamise huvi eelduseks on, et apellatsioonkaebus peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (Euroopa Kohtu 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑19/93 P: Rendo jt v. komisjon, EKL 1995, lk I‑3319, punkt 13).
39 Seega tuleb kontrollida, kas pärast asjaomase reegli tühistamist võivad vaidlustatud otsuse artikli 1 viienda taande võimalikul tühistamisel olla hagejatele kasulikud õiguslikud tagajärjed (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑204/97 ja T‑270/97: EPAC v. komisjon, EKL 2000, lk II‑2267, punkt 154).
40 Käesoleval juhul tuleb arvesse võtta, et niivõrd kui hagejatel oli menetluse algatamise huvi, kadus see asjaomase reegli tühistamisega. Esimese Astme Kohtu võimalik vaidlustatud otsuse artikli 1 viiendat taanet tühistav otsus ei saa enam tekitada EÜ artiklis 233 ette nähtud tagajärgi. Kuivõrd asjaomast reeglit enam ei eksisteeri, ei saa komisjon isegi vaidlustatud otsuse tühistamise korral võtta vastu uut otsust, mis ei sisalda Esimese Astme Kohtu tuvastatud võimalikke vigu (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. juuni 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑13/96: TEAM ja Kolprojekt v. komisjon, EKL 1997, lk II‑983, punktid 27 ja 28).
41 Seda seisukohta ei lükka ümber hagejate argumendid.
42 Mis puudutab esiteks hagejate väiteid, mille kohaselt võib Visa vastu võtta asjaomase reegliga sarnase reegli, tuleb meenutada, et ettevõtja peab tõendama tekkinud ja tegeliku huvi olemasolu vaidlustatud akti tühistamise suhtes (Esimese Astme Kohtu 17. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑138/89: NBV ja NVB vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2181, punkt 33), mida käesoleval juhul ei ole tehtud.
43 Kui hageja toetub huvile, mis puudutab tulevikus tekkivat õiguslikku olukorda, peab hageja tõendama, et selle olukorra saabumine talle kindlasti kahju tekitab. Käesoleval juhul see nii ei ole, kuna sarnase reegli vastuvõtmine Visa poolt on üksnes võimalus, mis sõltub ainult Visa tahtest. Seega on tegemist üksnes hüpoteetilise huviga, millest aga ei piisa järeldamaks, et vaidlustatud otsuse tühistamata jätmine mõjutab hagejate õiguslikku olukorda.
44 Teiseks leiavad hagejad, et Esimese Astme Kohtu neile võimalik soodne lahend tooks kaasa selle, et muudetakse Visa nõuet, mille kohaselt peab selle liikmetel olema panga litsents.
45 Selles osas piisab meenutamisest, et Visa eeskiri, mille kohaselt on vajalik panga litsentsi olemasolu, ei ole vaidlustatud otsuse ese. Isegi kui komisjon oleks pidanud asjaomast reeglit kontrollides võtma turutingimuste raames arvesse panga litsentsi nõude olemasolu, ei mõjuta see asjaolu, et panga litsentsi nõue ei ole vaidlustatud otsuse ese. Seega, isegi kui tühistataks vaidlustatud otsuse artikli 1 viies taane ning kui komisjon peaks uuesti hindama asjaomase reegli kokkusobivust EÜ artikliga 81, ei oleks sellel olukorral automaatselt tagajärgi teistele Visa kaartide süsteemi reguleerivatele eeskirjadele.
46 Peale selle ei takista miski hagejatel vaidlustada komisjonile esitatava kaebusega Visa süsteemiga liitumise eeskirju, eelkõige krediidiasutuseks olemise nõuet, nagu seda väidab ka komisjon oma märkustes menetlusse astuja loobumise kohta.
47 Kolmandaks, mis puudutab hagejate argumente, mille kohaselt on vaidlustatud otsuse tühistamine vajalik selleks, et tugineda sellele nende siseriiklikule kohtule võimalikult esitatavas kahju hüvitamise hagis Visa vastu, tuleb kõigepealt märkida, et tegemist on samuti tulevase ja hüpoteetilise asjaoluga.
48 See, et siseriiklik kohus, kes otsustab Visa vastu võimalikult esitatava kahju hüvitamise hagi üle, võtab arvesse komisjoni EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamist puudutavat hinnangut, ei ole sugugi kindel.
49 Ühenduse institutsioonide aktide suhtes kehtib kindlasti põhimõtteliselt nende seaduslikkuse eeldus seni, kui neid ei ole tühistatud või tagasi võetud (Euroopa Kohtu 1. aprilli 1982. aasta otsus kohtuasjas 11/81: Dürbeck v. komisjon, EKL 1982, lk 1251, punkt 17, ja 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑344/98: Masterfoods ja HB, EKL 2000, lk I‑11369, punkt 53). Kui siseriiklik kohus võtab seisukoha kokkulepete või kooskõlastatud tegevuste suhtes, mis on juba komisjoni otsuse ese, ei saa kohus teha otsust, mis on vastuolus komisjoni seisukohtadega (eespool viidatud kohtuotsus Masterfoods ja HB, punkt 52).
50 Sekkumistõend ei ole siseriiklikele kohtutele siiski siduv, isegi kui see on faktiline asjaolu, mida siseriiklikud kohtud võivad hindamisel arvesse võtta. Määruse nr 17 artiklist 2 tuleneb, et sekkumistõendid väljendavad komisjoni jaoks üksnes seda, et komisjonile teada olevate faktide põhjal ei ole tal alust sekkuda. Need ei tähenda seega lõplikku hinnangut ega seisukoha võtmist, mis on komisjoni ainupädevuses. Kuna EÜ artikli 81 lõige 1 on – nagu Euroopa Kohus on korduvalt tuvastanud – vahetult kohaldatav, siis võivad üksikisikud siseriiklikus kohtus sellele tugineda ja sellest õigusi tuletada, ning kuna siseriiklikul kohtul võib olla käsitletava olukorra kohta ka muud informatsiooni, siis on siseriiklik kohus kohustatud kujundama talle teada oleva info põhjal ise enda arvamuse teatud kokkulepetele EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise kohta (kohtujurist Reischl’i ettepanek Euroopa Kohtu kohtuasjas 37/79, milles otsus tehti 10. juuli 1980. aastal: Marty v. Lauder, EKL 1980, lk 2481, 2502, 2507; vt selle kohta ka kohtuotsus Marty v. Lauder, punkt 13, ja Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑116/89: Prodifarma jt v. komisjon, EKL 1990, lk II‑843, punkt 70).
51 Lisaks on siseriiklike kohtute ülesanne esitada kahtluse korral komisjoni otsuse seaduslikkuses eelotsusetaotlus EÜ artikli 234 alusel, et hinnata vaidlustatud otsuse kehtivust, mistõttu hagejatelt ei ole võimaliku vaidluse korral võetud võimalust nõuda oma õigusi siseriiklikus kohtus (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑141/03: Sniace vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1197, punkt 40).
52 Igal juhul ei mõjuta hagejate õiguslikku olukorda vaidlustatud otsuse selle osa tühistamine, mis puudutab asjaomast reeglit. Hagejad väidavad ise oma vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikele küsimustele, et vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamisega ei kaasne juurdepääsu Visa võrgu kaardimaksete vastuvõtmise süsteemile, kuna, nagu nähtub hagejate repliigist, neil ei ole panga litsentsi. Kuivõrd nõue, et Visa liikmeks saamiseks peab omama panga litsentsi, ei ole vaidlustatud otsuse ese ning kuivõrd Esimese Astme Kohus ei saa asendada komisjoni hinnangut enda omaga, siis ei oleks vaidlustatud otsuse asjaomast reeglit puudutava osa võimalikul tühistamisel otseseid tagajärgi selle eeskirja õiguspärasusele, mille kohaselt peavad Visa liikmed olema krediidiasutused. Tuleb meenutada, et EÜ artiklis 230 sätestatud tühistamishagi raames on Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu pädevuses tuvastada pädevuse puudumist, olulise menetlusnormi rikkumist, asutamislepingu või selle rakendusnormi rikkumist või võimu kuritarvitamist. EÜ artikkel 231 sätestab, et kui hagi on põhjendatud, tunnistatakse vaidlustatud õigusakt tühiseks (Euroopa Kohtu 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑164/98 P: DIR International Film jt v. komisjon, EKL 2000, lk I‑447, punkt 38).
53 Ilma et oleks vajadust hinnata, kas hagejatel oli hagi esitamise ajal huvi vaidluse lahendamise suhtes, tuleb eeltoodu põhjal tõdeda, et hagejatel ei ole kindlasti enam huvi käesoleva hagi menetlemise jätkamise suhtes. Tegeliku ja kindla menetluse algatamise huvi puudumise tõttu puudub vajadus selle hagi üle otsustada.
Kohtukulud
54 Kodukorra artikli 87 lõike 6 alusel jaotab Esimese Astme Kohus juhul, kui kohtuasjas otsust ei tehta, kohtukulud omal äranägemisel.
55 Kuna käesoleval juhul on kohtuotsuse mittetegemine tingitud asjaolust, mille tekkimine ei sõltunud kohtuasja poolte käitumisest, siis kannavad pooled ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)
määrab:
1. Puudub vajadus hagi üle otsustada.
2. Hagejad ja komisjon kannavad ise oma kohtukulud.
17. oktoobril 2005 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |