ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
14. detsember 2011(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Konkursiteade – Avalik konkurss – Eelvaliku testides saadud tulemuste põhjal kirjalikule katsele mittelubamine – EPSO ja konkursikomisjoni pädevuse jaotus
Kohtuasjas T‑361/10 P,
mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 15. juuni 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑35/08: Pachtitis vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), milles palutakse see kohtuotsus tühistada,
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja I. Chatzigiannis, hiljem M. Currall, keda abistasid advokaadid E. Antypas ja E. Bourtzalas,
apellatsioonkaebuse esitaja,
teised menetluspooled olid:
Dimitrios Pachtitis, elukoht Ateena (Kreeka), esindajad: advokaadid P. Giatagantzidis ja K. Kyriazi,
hageja esimeses kohtuastmes,
keda toetas
Euroopa andmekaitseinspektor,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud N. J. Forwood ja A. Dittrich (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. novembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 15. juuni 2010. aasta otsuse kohtuasjas F‑35/08: Pachtitis vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Avaliku Teenistuse Kohus tühistas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) 31. mai 2007. aasta ja 6. detsembri 2007. aasta otsused, millega Dimitrios Pachtitis jäeti välja avaliku konkursi EPSO/AD/77/06 eelvaliku testides parimad tulemused saanud 110 kandidaadi nimekirjast.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2 Kõnesoleva apellatsioonkaebuse analüüsimiseks asjakohased vaidluse aluseks olevad asjaolud on vaidlustatud kohtuotsuses esitatud järgmiselt:
„16 EPSO avaldas 15. novembril 2006 avaliku konkursi EPSO/AD/77/06 teate (EÜT C 277 A, lk 3; edaspidi „vaidlusalune konkurss”), et koostada reservnimekiri palgaastme AD 5 administraator-lingvisti ametikoha täitmiseks tõlkevaldkonnas kreeka keele alal. Konkursiteate kohaselt pidid kandidaadid otsustama nn 1. või 2. valikuvõimaluse kasuks vastavalt sellele, mis sobis nende keeleoskusega. […]
17 Hageja, kes on Kreeka kodanik […] kandideeris eelmainitud konkursil 1. valikuvõimaluse all.
18 Konkurss koosnes kolmest faasist. Konkursiteate B osa kohaselt hõlmas esimene ehk esialgne faas kahte eelvaliku testi, mis mõlemad koosnesid 30 valikvastustega küsimusest, kusjuures esimese eesmärk oli hinnata teadmisi Euroopa Liidu, selle institutsioonide ja poliitikasuundade kohta (edaspidi „test a”) ja teise eesmärk oli hinnata kandidaatide üldisi võimeid ja oskusi verbaalse ja matemaatilise mõtlemise alal (edaspidi „test b”). Konkursiteate C osa alusel sisaldas teine faas kirjalikke katseid ja kolmas suulist katset. Konkursiteate B osa kohaselt paluti 1. valikuvõimaluse puhul vaid eelvaliku testidel 110 parima tulemusega kandidaadil, kes igal juhul olid saanud ka nõutud miinimumpunktid ehk viis punkti kümnest testis a ja kümme punkti kahekümnest testis b, esitada täielik kandideerimistaotlus, et neid lubataks konkursi teise faasi, kusjuures 2. valikuvõimaluse puhul määrati teise faasi lubatavate kandidaatide arvuks 30.
19 Konkursiteate D osast tuleneb, et avaldused tuli esitada elektrooniliselt. Täpsemalt paluti kandidaatidel kõigepealt koostada EPSO arvutisüsteemis oma isikuandmetega elektrooniline toimik. Pärast toimiku registreerimist said kandidaadid teha elektroonilise taotluse konkursil osalemiseks. Kui taotlus oli tehtud määratud tähtaja jooksul, saatis EPSO kandidaadile elektroonilise kutse osaleda konkursi esialgses faasis, seejärel suunas ta veebilehele, mis kuulub välisele lepingupartnerile, keda EPSO oli volitanud konkursi esimest faasi ette valmistama ja ellu viima. Lepingupartneri veebilehel tuli kandidaadil elektrooniliselt reserveerida kuupäev ja kellaaeg ajavahemikus 10. aprillist 2007 kuni 4. maini 2007, mil eelvaliku testid pidid erinevates eksamikeskustes aset leidma.
20 Need testid, mis konkursiteate B osa kohaselt tehti arvutis, viidi iga kandidaadi puhul läbi erinevas kohas ja erineval ajal. Küsimused, mis olid igal kandidaadil samuti erinevad, olid juhuslikkuse alusel valitud EPSO‑le välise lepingupartneri poolt koostatud küsimuste kogu sisaldavast andmebaasist. Vaidlusaluse konkursi komisjon sekkus alles pärast eelvaliku teste, seega alles kirjalike ja suuliste katsete staadiumis. Konkursiteate E osa punkti 2 alusel avaldati konkursikomisjoni liikmete nimed EPSO veebilehel 15 päeva enne kirjalike katsete toimumist.
21 Pärast seda, kui hageja oli teinud eelvaliku testid, teavitas EPSO 31. mail 2007 teda elektroonilisel teel testides a ja b saadud tulemustest, teatades samuti, et „kuigi need tulemused ületavad nõutud miinimumpunkte või on nendega võrdsed, ei ole need piisavad [tema arvamiseks] kandidaatide hulka, kes saavutasid 110 parimat tulemust vastavalt konkursiteate B osas ette nähtud eeskirjadele.” […].
[…]
[…]
24 Hageja vaidlustas EPSO 31. mai 2007. aasta otsuse „kehtivuse ja sisu”, esitades personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, milles ta osutas esiteks võrdse kohtlemise, objektiivsuse ja läbipaistvuse põhimõtte rikkumisele ning sellele, et rikuti kohustust põhjendada 31. mai 2007. aasta otsust, ja teiseks sellele, et kui arvesse võtta tema erialast kogemust, siis „eelvaliku testide konkursikomisjon” (ehk arvuti) tegi kindlasti tema eelvaliku testide hindamisel vigu, ning palub EPSO‑l kõnealuse otsuse sisu pärast tema eelvaliku testide uuesti kontrollimist muuta ja talle teada anda, kas konkursikomisjon „neutraliseeris” eelvaliku testide mõne küsimuse, ning kui jah, siis millise.
[…]
26 Otsusega, mille EPSO tegi 6. detsembril 2007 ja milles ta teatas, et on uuesti kontrollinud esiteks hageja toimikut tema eelvaliku testide automaatse menetlemise osas ja teiseks mõne küsimuse neutraliseerimise mõju tema tulemustele, lükkas EPSO kaebuse tagasi ja jättis oma 31. mai 2007. aasta otsuse jõusse. Neutraliseeritud küsimuste kohta märkis EPSO täpsemalt, et „nõuandekomitee”, kelle ülesanne oli kontrollida andmebaasi sisestatavate küsimuste kvaliteeti, neutraliseeris tõepoolest seitse küsimust, kuid hageja eelvaliku testid ei sisaldanud ühtegi neutraliseeritud küsimustest.”
Menetlus esimeses kohtuastmes ja vaidlustatud kohtuotsus
3 D. Pachtitis esitas hagiavalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 14. märtsil 2008 ja mis registreeriti numbriga F‑35/08.
4 D. Pachtitis palus esimese kohtuastmes Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada EPSO 31. mai 2007. aasta ja 6. detsembri 2007. aasta otsused ning kõik nendega seonduvad aktid ning mõista kohtukulud välja komisjonilt (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 27).
5 Komisjon palus esimeses kohtuastmes Avaliku Teenistuse Kohtul jätta hagi ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja D. Pachtitiselt (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 28).
6 Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 29 ja 30 kohaselt astus esimeses kohtuastmes menetlusse Euroopa andmekaitseinspektor, kellele Avaliku Teenistuse Kohtu esimese koja esimees andis 20. novembri 2008. aasta määrusega loa astuda menetlusse D. Pachtitise nõuete toetuseks.
7 Avaliku Teenistuse Kohus rahuldas vaidlustatud kohtuotsuses (punktid 43–72) tühistamishagi, kuna leidis, et D. Pachtitise esitatud teine väide, mille kohaselt EPSO‑l puudub pädevus kõrvaldada kandidaate vaidlusaluse konkursi esialgses faasis, oli põhjendatud. Seega järeldas Avaliku Teenistuse Kohus, et EPSO 31. mai 2007. aasta ja 6. detsembri 2007. aasta otsused tuleb tühistada ilma, et oleks vaja otsustada D. Pachtitise esitatud kolme ülejäänud väite üle.
Menetlus Üldkohtus ja poolte nõuded
8 Komisjon esitas kõnesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. augustil 2010, paludes kohtuasja menetleda eelisjärjekorras vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 55 lõike 2 esimesele lõigule.
9 Euroopa andmekaitseinspektor loobus 30. novembril 2010 saabunud kirjaga käesolevas menetluses osalemast ja vastust apellatsioonkaebusele esitamast.
10 D. Pachtitis esitas oma vastuse apellatsioonkaebusele 29. detsembril 2010.
11 Komisjon esitas 21. jaanuaril 2011 taotluse lühikese repliigi esitamiseks.
12 Apellatsioonikoja esimees rahuldas viimati nimetatud taotluse 3. veebruari 2011. aasta otsusega.
13 Komisjon esitas repliigi 14. märtsil 2011.
14 D. Pachtitis esitas vasturepliigi 5. mail 2011.
15 Komisjon esitas 24. mai 2011. aasta kirjaga ja D. Pachtitis 14. juuni 2011. aasta kirjaga kodukorra artikli 146 alusel taotluse nende ärakuulamiseks suulise menetluse käigus.
16 Üldkohus (apellatsioonikoda) rahuldas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel kodukorra artikli 146 kohased taotlused ja avas suulise menetluse.
17 Apellatsioonikoja esimees rahuldas 13. oktoobri 2011. aasta otsusega komisjoni taotluse menetleda käesolevat apellatsioonkaebust eelisjärjekorras vastavalt kodukorra artikli 55 lõike 2 esimesele lõigule.
18 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 9. novembri 2011. aasta kohtuistungil.
19 Komisjon palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– saata kohtuasi teiste tühistamisnõuete läbivaatamiseks Avaliku Teenistuse Kohtusse;
– mõista apellatsioonimenetluse ja esimese astme menetluse kohtukulud välja D. Pachtitiselt.
20 D. Pachtitis palub Üldkohtul:
– jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata;
– mõista mõlema kohtuastme kõik kohtukulud välja komisjonilt.
Apellatsioonkaebus
21 Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) III lisa artikleid 1, 5 ja 7, Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, kohtu, kontrollikoja, Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee ja Euroopa ombudsmani 25. juuli 2002. aasta otsust 2002/620/EÜ Euroopa Ühenduste Personalivaliku Ameti asutamise kohta (EÜT L 197, lk 53; ELT eriväljaanne 01/04, lk 46), Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni peasekretäride ja Euroopa Kohtu kohtusekretäri ning kontrollikoja, Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee peasekretäride ja Euroopa ombudsmani esindaja 25. juuli 2002. aasta otsust 2002/621/EÜ Euroopa ühenduste personalivaliku ameti organisatsiooni ja tegevuse kohta (EÜT L 197, lk 56; ELT eriväljaanne 01/04, lk 48) ning põhjendamiskohustust.
22 Komisjon väidab sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus leidis vääralt, et EPSO‑l puudus pädevus jätta D. Pachtitis välja kõnealuse avaliku konkursi teisest faasist, mis seisnes kirjalikus katses. Komisjoni sõnul oli EPSO nimelt kõnealuse konkursi esimeses faasis, mis hõlmas kahte eelvaliku testi, pädev kindlaks määrama selle konkursi teise faasi lubavate eelvaliku katsete sisu. Teine ja kolmas faas moodustavad tema väitel konkursi kui sellise, kusjuures viimane neist hõlmab suulist katset. Ei ole ühtegi sätet, mille alusel oleks EPSO-l keelatud korraldada kõnealuse konkursi esimest faasi, kuna alates teisest faasist kontrollib seda konkurssi tegelikkuses konkursikomisjon.
23 Enne, kui asuda käsitlema eespool punktis 22 mainitud etteheiteid, tuleb analüüsida vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamiskohustuse väidetavat rikkumist.
Kohustus põhjendada vaidlustatud kohtuotsust
24 Komisjon rõhutab oma selle argumendi põhjenduseks, mille kohaselt Avaliku Teenistuse Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, et Avaliku Teenistuse Kohus ei selgitanud, miks ta tõdes, et konkurssi ei saa korraldada „kahes etapis”, millest esimene seisneb eelvaliku katsetes, sellal kui teine moodustab konkursi kui sellise. Pealegi ei viidanud Avaliku Teenistuse Kohus komisjoni väitel ühelegi sättele, mille alusel oleks „kahes etapis” korraldatavate konkursside puhul EPSO‑l keelatud korraldada neist esimene. Lisaks eksis Avaliku Teenistuse Kohus, kui ei võtnud arvesse otsuseid 2002/620 ja 2002/621.
25 Olgu märgitud, et põhjendamiskohustusest tingituna ei pea Avaliku Teenistuse Kohus esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluse poolte kõikidest argumentidest. Põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks kõnealused meetmed on võetud, ning et pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kohtuliku kontrolli teostamiseks (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 372, ja 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punkt 46).
26 Mis puutub esiteks komisjoni argumenti, et Avaliku Teenistuse Kohus ei selgitanud, miks ta tõdes, et konkurssi ei saa korraldada „kahes etapis”, siis tuleb tõdeda, et Avaliku Teenistuse Kohus ei väljendanud sellist seisukohta. Nimelt märkis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 sõnaselgelt, et vaidlustatud kohtuotsuses arendatud arutluskäik ei sea kuidagi kahtluse alla ametisse nimetava asutuse või ametiisiku õigust korraldada konkurss, mis koosneb kahest eraldiseisvast faasist ehk esimesest, valikvastustega küsimusi hõlmava eelvaliku faasist ja teisest faasist ehk konkursist selle otseses mõttes, mille eeltingimuseks on esimese faasi edukas läbimine ja kuhu pääseb vaid piiratud arv kandidaate.
27 Teiseks, seoses komisjoni argumendiga, et Avaliku Teenistuse Kohus ei viidanud ühelegi sättele, mille alusel oleks „kahes etapis” korraldatavate konkursside puhul EPSO‑l keelatud korraldada neist esimene, tuleb märkida, et Avaliku Teenistuse Kohus ei jõudnud järeldusele, et EPSO ei või seda esimest faasi korraldada. Seevastu järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58, et EPSO pädevusse ei kuulu konkursi raames esitatavate küsimuste teemade valik ega ka hindamine ja olenemata sellest, et EPSO on küll tähtis niivõrd, kui ta abistab konkursikomisjoni, jääb ta igal juhul täiendavaks võrreldes konkursikomisjoniga, mida ei saa EPSO‑ga asendada. Avaliku Teenistuse Kohus selgitas õiguslikult piisavalt oma arutluskäiku selles osas, analüüsides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–56 pädevuse jaotust EPSO ja konkursikomisjoni vahel ametnike töölevõtmise osas. Sellega seoses võrdles ta kõigepealt ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni pädevust, analüüsides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–55 eelkõige personalieeskirjade artikli 30 esimest lõiku, mille kohaselt ametisse nimetav asutus või ametiisik nimetab iga konkursi puhuks ametisse konkursikomisjoni, mis koostab sobivate kandidaatide nimekirja, ja personalieeskirjade III lisas ette nähtud konkursimenetlust. Seejärel märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et pädevuse jaotust ametisse nimetava asutuse ja konkursikomisjoni vahel, nagu seda on kirjeldatud eelmistes punktides, ei mõjutanud see, et 2002. aastal asutati EPSO, mille asutamisakti artiklis 2 on sõnaselgelt ette nähtud, et EPSO täidab ametisse nimetava asutuse personalivaliku volitusi konkursi osas. Seega tuleb komisjoni argument tagasi lükata.
28 Mis puudutab kolmandaks komisjoni argumenti, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus põhjendamiskohustust, sest eksis, kui ei võtnud arvesse otsuseid 2002/620 ja 2002/621, siis piisab, kui nentida, et Avaliku Teenistuse Kohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 välja oma arutluskäigu selle kohta, et nimetatud otsused ei sea kahtluse alla tema järeldust pädevuse jaotuse kohta EPSO ja konkursikomisjoni vahel. Nimelt on need otsused Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangul igal juhul hierarhias madalamal kui personalieeskirjade sätted.
29 Järelikult tuleb komisjoni argumendid põhjendamiskohustuse väidetava rikkumise kohta tagasi lükata.
EPSO pädevus jätta D. Pachtitis välja vaidlusaluse konkursi teisest faasist
30 Komisjon väidab sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus eksis, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et EPSO‑l puudus pädevus jätta D. Pachtitis välja kõnealuse avaliku konkursi teisest faasist. Ta rõhutab sellega seoses, et Avaliku Teenistuse Kohus tõlgendas vääralt personalieeskirjade III lisas sisalduvaid konkursimenetlust puudutavaid sätteid. Nii ei võtnud Avaliku Teenistuse Kohus tema väitel arvesse kõiki volitusi, mis on antud EPSO‑le selle lisaga, eelkõige selle artikli 1 lõike 1 punktiga e ja artikli 7 lõigetega 1 ja 2, ning otsustega 2002/620 ja 2002/621.
31 Mis puutub esiteks asjaomase konkursi korraldamisse, siis vastupidi komisjoni väidetele ei asunud Avaliku Teenistuse Kohus seisukohale, et EPSO‑l puudub pädevus seda korraldada „kahes etapis”. Ta märkis nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, viidates 26. oktoobri 2004. aasta otsusele kohtuasjas T‑207/02: Falcone vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑305 ja II‑1393), et vaidlustatud kohtuotsuses arendatud arutluskäik ei sea kuidagi kahtluse alla ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kaalutlusõigust korraldada konkurss, mis koosneb kahest eraldiseisvast faasist ehk esimesest valikvastustega küsimusi hõlmavast eelvaliku faasist ja teisest faasist ehk konkursist selle otseses mõttes, mille eeltingimuseks on esimese faasi edukas läbimine ja kuhu pääseb vaid piiratud arv kandidaate. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangul oli vaidlustatud kohtuotsuses küsimus selles, kas niisugust konkursi esimest faasi, mis on kõne all eespool viidatud kohtuotsuses Falcone vs. komisjon või kohtuasjas, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus, võib ette valmistada ja läbi viia EPSO üksi, ilma et konkursikomisjon mis tahes viisil osaleks.
32 Teiseks, seoses asjaomase konkursi esimese faasi olemusega rõhutab komisjon, et see faas seisneb eelvaliku katsetes, mis võimaldavad pääseda „teise faasi”, mis on konkurss selle otseses mõttes.
33 Konkursi esimese faasi sisu kohta olgu meenutatud, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 18 kohaselt hõlmas see faas kahte eelvaliku testi, mis mõlemad koosnesid 30 valikvastustega küsimusest, kusjuures esimese eesmärk oli hinnata teadmisi Euroopa Liidu, selle institutsioonide ja poliitikasuundade kohta ja teise eesmärk oli hinnata kandidaatide üldisi võimeid ja oskusi verbaalse ja matemaatilise mõtlemise alal.
34 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 tõdes Avaliku Teenistuse Kohus, et 1772 kandidaadist, kes olid reserveerinud kuupäeva vaidlusaluse konkursi eelvaliku testide tegemiseks, oli võimalik paluda vaid 140 kandidaadil esitada täielik avaldus konkursi teise faasi jõudmiseks. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 viitas Avaliku Teenistuse Kohus – ilma et komisjon oleks seda konkreetselt vaidlustanud – esimese faasi testide võrdlevale laadile, mis on omane mõistele „konkurss” kui sellisele, kuna kõnealustel testidel ei piisanud keskmise tulemuse saamisest, vaid teise faasi jõudmiseks pidi jõudma eelnevalt kindlaksmääratud arvu kandidaatide sekka, kes saavutasid eelvaliku testides kõige paremad tulemused. Toodud kaalutluste põhjal võis Avaliku Teenistuse Kohus põhjendatult järeldada, et see esimene faas oli olemuselt konkurss. Kõnealune faas ei olnud seega mitte ainult kõnealuse konkursimenetluse formaalne osa, vaid sellel oli ka konkursi olemus.
35 Kolmandaks väidab komisjon seoses ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni pädevuse jaotusega ametnike töölevõtmisel, et ametisse nimetav asutus või ametiisik on vastavalt personalieeskirjade III lisa artiklile 1 alati olnud pädev määrama kindlaks eelvaliku katsete sisu ja et EPSO asutamise ainus tulemus oli, et nimetatud eripädevus anti sellele üle.
36 Sellega seoses tuleb kontrollida, kas Avaliku Teenistuse Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–55 ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni pädevuse jaotust ametnike töölevõtmisel hinnates õigusnormi.
37 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et ametisse nimetava asutuse ülesanne vastavalt personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 esimesele lõigule ja selle lisa artiklile 4 on esiteks koostada konkursiteade pärast nõupidamist ühiskomiteega, ja teiseks koostada nimekiri kandidaatidest, kes vastavad ametnikuna ametisse nimetamiseks personalieeskirjade artiklis 28 sätestatud esimesele kolmele tingimusele, mis puudutavad liikmesriigi kodakondsust, sõjaväeteenistust reguleerivate seadustega pandud kohustusi ja iseloomustusi, mis näitavad kandidaadi sobivust kohustuste täitmiseks.
38 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et kui ametisse nimetav asutus on selle nimekirja saatnud konkursikomisjoni esimehele, tuleb järgmiseks konkursikomisjonil endal vastavalt personalieeskirjade III lisa artiklis 5 sätestatule esiteks koostada nimekiri kandidaatidest, kes vastavad konkursiteates sätestatud nõuetele, teiseks viia läbi katsed ja kolmandaks koostada nimekiri sobivatest kandidaatidest ning edastada see ametisse nimetavale asutusele.
39 Avaliku Teenistuse Kohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53–55, et arvestades seda konkursikomisjonile usaldatud olulist osa, nägi seadusandja ette teatavad tagatised nii komisjoni moodustamise, koosseisu kui ka toimimise osas. Selles osas viitas ta eelkõige personalieeskirjade artikli 30 esimesele lõigule, mille kohaselt ametisse nimetav asutus või ametiisik nimetab iga konkursi puhuks ametisse konkursikomisjoni, mis koostab sobivate kandidaatide nimekirja.
40 Komisjoni väitel rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, sest ei võtnud ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni pädevuse jaotust hinnates arvesse ei personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punkte b ja e ega asjaolu, et selles lisas ei leidu ühtegi sätet, mille alusel oleks ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul keelatud kindlaks määrata eelvaliku katsete sisu.
41 Seoses personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktidega b ja e, mille kohaselt peab ametisse nimetav asutus või ametiisik konkursiteates täpsustama konkursi laadi (kas kvalifikatsiooni või katsete põhjal või nii kvalifikatsiooni kui ka katsete põhjal) ja kui konkurss põhineb katsetel, siis millised need on ja millist hindamissüsteemi neis kasutatakse, tuleb tõdeda, et nendes sätetes ei ole mainitud ametisse nimetava asutuse või ametiisiku pädevust konkursi raames esitatavate küsimuste teemade valiku ja hindamise osas. Nimelt, arvestades et personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktis b osutatud konkursi laad viitab sellele, kas konkurss toimub kvalifikatsiooni või katsete põhjal või nii kvalifikatsiooni kui ka katsete põhjal, ei ole selles sättes silmas peetud katsete sisu kindlaksmääramist. Nimetatud lisa artikli 1 lõike 1 punkti e kohta tuleb märkida, et kuigi katse läbimise künnise määramine kuulub mõiste „millised [katsed] on ja millist hindamissüsteemi neis kasutatakse” kohaldamisalasse, ei ole see nii konkursi raames esitatavate küsimuste sisu kindlaksmääramise puhul (vt selle kohta Üldkohtu 5. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑24/01: Staelen vs. parlament, EKL AT 2003, lk I‑A‑79 ja II‑423, punkt 51).
42 Mis puutub komisjoni argumenti, et personalieeskirjade III lisas ei leidu ühtegi sätet, mille alusel oleks ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul keelatud kindlaks määrata eelvaliku katsete sisu, siis tuleb märkida, et selles lisas ei ole sõnaselgelt ette nähtud, kes määrab kindlaks eelvaliku katsete sisu ja kes selle konkursifaasi üle järelevalvet teostab. Seda pädevust ei ole sõnaselgelt antud ei ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ega konkursikomisjonile.
43 Sellegipoolest viitas Avaliku Teenistuse Kohus selles osas ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni pädevuse jaotust hinnates põhjendatult personalieeskirjade artikli 30 esimesele lõigule ja personalieeskirjade III lisa artikli 5 esimesele lõigule. Osutatud sätetes on ette nähtud, et sobivate kandidaatide ja konkursiteates sätestatud nõuetele vastavate kandidaatide nimekirja koostamine on konkursikomisjoni pädevuses. Seda pädevust silmas pidades võis Avaliku Teenistuse Kohus asuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 põhjendatult seisukohale, et konkursikomisjonil on konkursi toimumises otsustav osa.
44 Täpsemalt seoses komisjoni argumendiga, et ametisse nimetav asutus või ametiisik on alati olnud pädev määrama kindlaks eelvaliku katsete sisu, tuleb märkida, et Avaliku Teenistuse Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 põhjendatult, et enne EPSO asutamist kehtinud korra kohaselt vastutas käesoleva kohtuasja eelvaliku testidele analoogsete eelvaliku testide toimumise eest üksnes konkursikomisjon. Nimelt tuleneb kindlalt väljakujunenud kohtupraktikast, et ehkki enne EPSO asutamist otsusega 2002/620 oli ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul ulatuslik kaalutlusõigus konkursitingimuste ja konkursi korraldamise korra kindlaksmääramisel, oli konkursikomisjonil ulatuslik kaalutlusõigus konkursi raames ettenähtud katsete korra ja täpsema sisu osas (eespool punktis 41 viidatud Üldkohtu otsus Staelen vs. parlament, punkt 51; eespool punktis 31 viidatud Üldkohtu otsus Falcone vs. komisjon, punktid 31 ja 38, ning Üldkohtu 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑371/03: Le Voci vs. nõukogu, EKL AT 2005, lk I‑A‑209 ja II‑957, punkt 41). Enne EPSO asutamist oli konkursikomisjon ühtlasi pädev teostama järelevalvet ametisse nimetava asutuse või ametiisiku korraldatava kandidaatide eelvaliku esimese faasi üle (Üldkohtu 17. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑233/02: Alexandratos ja Panagiotou vs. nõukogu, EKL AT 2003, lk I‑A‑201 ja II‑989, punkt 26, ning eespool punktis 31 viidatud Falcone vs. komisjon, punkt 39). Seega tuleb komisjoni kõnealune argument tagasi lükata.
45 Eeltoodust järeldub, et Avaliku Teenistuse Kohus ei rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–55 ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni ametnike töölevõtmise alase pädevuse jaotust hinnates õigusnormi. Komisjoni sellekohased argumendid tuleb seega tagasi lükata.
46 Mis puutub neljandaks Avaliku Teenistuse Kohtu kaalutlustesse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–58, mille kohaselt ei mõjutanud EPSO asutamine 2002. aastal seda pädevuse jaotust ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni vahel, siis viitas Avaliku Teenistuse Kohus personalieeskirjade III lisa artiklile 7 ning otsustele 2002/620 ja 2002/621.
47 Esiteks asus Avaliku Teenistuse Kohus personalieeskirjade III lisa artikli 7 osas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 seisukohale, et nimetatud sättest tuleneb, et ametnike töölevõtmise konkursside toimumise suhtes on EPSO ülesanded põhiliselt korralduslikud. Peale selle toob Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 esile, et personalieeskirjade III lisa artiklis 7 ei leidu ühtegi viidet EPSO ülesannetele ametnike töölevõtmise konkursside „katsete sisu” kindlaksmääramise või määratlemise osas. Seevastu samas artiklis on Avaliku Teenistuse Kohtu sõnul EPSO‑le sõnaselgelt antud niisugused ülesanded eelkõige ametnike läbivaatuste osas lõike 2 punktis c või ajutiste teenistujate või lepinguliste töötajate valikul lõikes 4. Niisuguste viidete puudumine kinnitab Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangul, et konkursi raames esitatavate küsimuste teemade valik ega ka hindamine ei kuulu EPSO pädevusse.
48 Komisjon kinnitab sellega seoses, et EPSO missiooni, milleks vastavalt personalieeskirjade III lisa artikli 7 lõikele 1 on tagada, et ametnike valikumenetlustes kohaldatakse ühtseid norme, saab täita vaid nii, et EPSO on osaline katsete sisu kindlaksmääramisel. Ometi on EPSO erinevad ülesanded personalieeskirjade III lisa artikli 7 lõikes 2 sõnaselgelt määratletud. Ehkki neid ülesandeid tuleb kindlasti tõlgendada kõnealuse artikli 7 lõikes 1 osutatud EPSO missiooni silmas pidades, ei saa missiooni kui sellise määratlusest EPSO‑le tuleneda uusi volitusi. Peale selle tuleb märkida, et see EPSO missioon puudutab üldiselt ametnike valikumenetluse, mitte konkreetsete konkursside katsete sisu kindlaksmääramist.
49 Mis puutub komisjoni argumenti, et seadusandja ei ole personalieeskirjade III lisa artiklis 7 sõnaselgelt maininud EPSO pädevust kindlaks määrata ametnike töölevõtmise konkursi katsete sisu vastupidi sellele, mis ta on sedastanud ajutiste või lepinguliste töötajate töölevõtmise ja AST palgaastme ametnike karjääriarengu menetluse suhtes, sest ei pidanud selle mainimist vajalikuks, kuna see pädevus oli juba ette nähtud personalieeskirjade III lisas, siis tuleb märkida, et eespool punktides 35–45 toodud kaalutlustest järeldub, et ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul ei olnud sellist pädevust. Eelkõige eespool punktis 44 esitatud kaalutlusest tuleneb, et enne EPSO asutamist kehtinud õigusliku korra kohaselt vastutas eelvaliku testide toimumise eest üksnes konkursikomisjon. Seega võis Avaliku Teenistuse Kohus asuda põhjendatult seisukohale, et asjaolu, et personalieeskirjade III lisa artiklis 7 ei leidu ühtegi viidet EPSO ülesannetele ametnike töölevõtmise konkursside „katsete sisu” kindlaksmääramise või määratlemise osas, kinnitab tema järeldust, et konkursi raames esitatavate küsimuste teemade valik ega ka hindamine ei kuulu EPSO pädevusse.
50 Teiseks leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 otsuste 2002/620 ja 2002/621 suhtes, et otsuse 2002/620 artiklis 2 on sõnaselgelt ette nähtud, et EPSO täidab ametisse nimetava asutuse personalivaliku volitusi konkursi osas. Peale selle leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis, et tõdemust, et EPSO ülesanded on põhiliselt korralduslikud, ei sea kahtluse alla otsustes 2002/620 ja 2002/621 sisalduvad erisätted, kuigi nendes otsustes on mõnikord kasutatud väljendeid, mis võivad eksitada, näiteks, et EPSO „koostab konkursi [edukalt] läbinud kandidaatide nimekirjad” – mis annab mõista, et EPSO on pädev otsustama, keda nimekirja kanda –, sest kõnealused otsused on igal juhul hierarhias madalamal kui personalieeskirjade sätted.
51 Komisjoni väitel rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, kuna ei võtnud neid otsuseid arvesse väidetava õigusnormide hierarhia tõttu. Ta kinnitab otsuse 2002/621 artikli 1 lõike 2 punktile c tuginedes, et kui konkursi raames esitatavate küsimuste kindlaksmääramise pädevus ei ole jäetud eranditult konkursikomisjonile, on EPSO pädev otsustama nende küsimuste sisu üle.
52 Selle kohta tuleb märkida, et Avaliku Teenistuse Kohus asus põhjendatult seisukohale, et otsuse 2002/620 artikli 2 lõike 1 kohaselt täidab EPSO ametisse nimetava asutuse personalivaliku volitusi konkursi osas. Nimetatud sättest tuleneb, et ametisse nimetava asutuse või ametiisiku personalieeskirjade artikli 30 esimesest lõigust ja III lisast tulenevad volitused läksid üle EPSO‑le. Arvestades, et on juba tõdetud, et Avaliku Teenistuse Kohus ei rikkunud ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja konkursikomisjoni ametnike töölevõtmise alase pädevuse jaotust hinnates õigusnormi, võis ta põhjendatult sellest kaalutlusest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 järeldada, et konkursi raames esitatavate küsimuste teemade valik ega ka hindamine ei kuulu EPSO pädevusse.
53 Otsuse 2002/621 kohta tuleb märkida, et Avaliku Teenistuse Kohus leidis põhjendatult, et see on hierarhias madalamal kui personalieeskirjade sätted. Kuna otsus 2002/621 võeti vastu otsuse 2002/620 artikli 5 alusel, on see hierarhias ka viimasest madalamal. Kõnealusest hierarhiast, mida tuleb järgida seaduslikkuse põhimõttest lähtudes, tuleneb, et otsust 2002/621 ei saa tõlgendada vastuolus personalieeskirjade ja otsusega 2002/620. Ometi võib otsuse 2002/621 abil tõlgendada personalieeskirju ja otsust 2002/620 nende kohaldamisel käesolevale kohtuasjale.
54 Mis puutub otsuse 2002/621 artikli 1 lõike 2 punkti c, mille alusel EPSO on komisjoni väitel pädev otsustama vaidlusaluste küsimuste sisu üle, siis selles sättes on sedastatud, et EPSO üks ülesandeid on töötada välja valikumeetodid ja ‑tehnikad parima tava alusel ja kooskõlas institutsioonide töötajate eri kategooriatele kehtestatud kvalifikatsiooninõuetega. Kõnealuse sätte sõnastusest ei nähtu aga, et EPSO‑l on see väidetav pädevus. Otsuse 2002/621 artikli 1 lõike 1 esimese lause kontekstis, milles on sätestatud, et EPSO korraldab optimaalsete professionaalsete ja majanduslike tingimuste kohaselt avalikke konkursse ametnike töölevõtmiseks institutsioonidesse, on selle artikli lõike 2 punktis c EPSO‑le antud konkursi puhul pigem konkursikomisjoni abistaja osa, sest ta vastutab valikumeetodite ja -tehnikate väljatöötamise eest. Käesoleval juhul ei saa seega otsuse 2002/621 artikli 1 lõike 2 punkti c tõlgendada vastuolus personalieeskirjade või otsusega 2002/620, mille kohaselt samuti ei ole EPSO‑l seda väidetavat pädevust.
55 Eeltoodut arvesse võttes ei rikkunud Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, kui asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–58 seisukohale, et EPSO asutamine ja eelkõige personalieeskirjade III lisa artikkel 7 ning otsused 2002/620 ja 2002/621 ei mõjutanud pädevuse jaotust ametisse nimetava asutuse ja konkursikomisjoni vahel. Järelikult tuleb komisjoni sellekohased argumendid tagasi lükata.
56 Niivõrd, kui komisjon vaidleb vastu Avaliku Teenistuse Kohtu tõdemusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, mille kohaselt see lisakoormus, mille tooks konkursikomisjoni jaoks kaasa esialgse etapi eelvaliku testide jälgimine ja järelevalve – isegi kui lõpuks saaks selles testis osaleda vähem kandidaate – moodustaks vaid väikese osa võrreldes töökoormusega, mida tingivad kirjalikud ja suulised katsed, tuleb märkida, et see on täiendav põhjus, mis ei saa tingida vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Kõnealune etteheide ei ole seega tulemuslik ning see tuleb tagasi lükata.
57 Lõpuks tuleb osas, milles pooled vaidlevad selle välise lepingupartneri valiku seaduslikkuse üle, keda EPSO oli volitanud konkursi esimest faasi ette valmistama ja ellu viima, märkida, et vaidlustatud kohtuotsuses ei leidu ühtegi Avaliku Teenistuse Kohtu kaalutlust selle valiku õiguspärasuse kohta, selle osas ei ole esitatud isegi täiendavat põhjust. Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikele 1 peab Üldkohtule esitatav apellatsioonkaebus aga piirduma õigusküsimustega. See võib põhineda väidetel, mille kohaselt Avaliku Teenistuse Kohtul puudus pädevus, või see kohus rikkus menetlusnorme, mistõttu kahjustati asjaomase poole huve, või rikkus Avaliku Teenistuse Kohus liidu õigust. Neil asjaoludel puudub Üldkohtul vajadus selle välise lepingupartneri valiku üle otsustada.
58 Seega ei rikkunud Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, kui järeldas, et D. Pachtitis jäeti konkursi toimingute teisest faasist välja sellise menetluse tagajärjel, mida korraldas asutus, millel ei olnud selleks pädevust, ning sama asutuse tehtud otsuse alusel. Järelikult tuleb komisjoni argumendid tagasi lükata.
59 Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
60 Kodukorra artikli 148 esimeses lõigus on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Üldkohus kohtukulude jaotuse.
61 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 2 esimesele lõigule, mida kodukorra artikli 144 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
62 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ja D. Pachtitis on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb D. Pachtitise kohtukulud käesolevas astmes välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Dimitrios Pachtitise poolt käesolevas kohtuastmes kantud kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. detsembril 2011 Luxembourgis.
Allkirjad