ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

5. november 2014(*)

Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Süüria vastu suunatud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Süüria Keskpanga juhataja ametipositsioon – Tühistamishagi – Piiravaid meetmeid sisaldavast aktist teatamine – Hagi esitamise tähtaeg – Vastuvõetavus – Kaitseõigused – Õiglane kohtulik arutamine – Põhjendamiskohustus – Tõendamiskoormis – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Proportsionaalsus – Omandiõigus – Õigus era‑ ja perekonnaelu austamisele – Liikmesriigi kodaniku riiki lubamisele kehtestatud piirangud – Liidu kodanike õigus liikumisvabadusele

Liidetud kohtuasjades T‑307/12 ja T‑408/13,

Adib Mayaleh, elukoht: Damaskus (Süüria), esindajad: advokaadid G. Karouni ja C. Dumont,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J.‑P. Hix ja V. Piessevaux,

kostja,

mille ese on nõue tühistada osaliselt esiteks nõukogu 14. mai 2012. aasta rakendusotsus 2012/256/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 126, lk 9), teiseks nõukogu 14. mai 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 410/2012, millega rakendatakse määruse nr 36/2012 (mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias) artikli 32 lõiget 1 (ELT L 126, lk 3), kolmandaks nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsus 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782/ÜVJP (ELT L 330, lk 21), neljandaks nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT L 111, lk 1, parandus ELT L 127, lk 27), viiendaks nõukogu 31. mai 2013. aasta otsus 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 147, lk 14),

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja esimees G. Berardis (ettekandja), kohtunikud O. Czúcz, I. Pelikánová, A. Popescu ja E. Buttigieg,

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. aprilli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja, Adib Mayaleh, Süüria kodanik, kellele on naturalisatsiooni korras antud Prantsuse kodakondsus, on Süüria Keskpanga juhataja. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel sai ta prantsuspäraseks nimeks André Mayard. Hageja Prantsuse passis esineb ainult see nimi.

2        Euroopa Liidu Nõukogu võttis 9. mail 2011 ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 121, lk 11).

3        Otsuse 2011/273 artikli 3 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et hoida ära lisas loetletud isikute, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, ja nendega seotud isikute sisenemine oma riigi territooriumile või selle läbimine.

4        Otsuse 2011/273 artikli 4 lõige 1 sätestab, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad lisas loetletud isikutele, kes vastutavad tsiviilelanike suhtes rakendatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias, ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele ning üksustele, või mis on nende omanduses, valduses või kontrolli all. Selle rahaliste vahendite külmutamise tingimused on toodud sama artikli teistes lõigetes.

5        Otsuse 2011/273 artikli 5 lõike 1 kohaselt koostab nõukogu puudutatud isikute loetelu.

6        Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias (ELT L 121, p. 1). Selle artikli 4 lõige 1 näeb ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad nimetatud määruse II lisas loetletud füüsilistele ja juriidilistele isikutele, üksustele ja organisatsioonidele või mis on nende omanduses, valduses või kontrolli all.

7        Otsus 2011/273 asendati nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsusega 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273/ÜVJP (ELT L 319, lk 56).

8        Otsuse 2011/782 artikli 18 lõige 1 ja artikli 19 lõige 1 on vastavalt samad mis otsuse 2011/273 artikli 3 lõige 1 ja artikli 4 lõige 1 koos lisamärkega, et selles nimetatud piiravaid meetmeid kohaldatakse ka režiimist kasu saavatele või seda toetavatele isikutele.

9        Määrus nr 442/2011 asendati nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrusega (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 442/2011 (ELT L 16, lk 1).

10      Nõukogu 14. mai 2012. aasta rakendusotsusega 2012/256/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/782 (ELT L 126, lk 9), kanti hageja nimi nimetatud otsuse I lisas toodud loetelusse koos järgmise menetluskeelse põhjendusega:

„Adib Mayaleh on Süüria keskpanga juhatajana vastutav Süüria režiimile majandusliku ja rahalise toetuse andmise eest.”

11      Nõukogu 14. mai 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 410/2012, millega rakendatakse määruse nr 36/2012 artikli 32 lõiget 1 (ELT L 126, lk 3), kanti hageja nimi nimetatud määruse II lisas toodud loetelusse sama põhjendusega, mis on esitatud eespool punktis 10.

12      Otsuse 2011/782 artikli 21 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2. Nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetellu kandmise põhjused, asjaomasele isikule või üksusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele isikule või üksusele võimaluse esitada märkusi.

3. Kui on esitatud märkusi või olulisi uusi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab vastavalt asjaomast isikut või üksust.”

13      Määruse nr 36/2012 artikli 32 lõiked 2 ja 3 sisaldavad sarnast sätet.

14      Nõukogu avaldas 15. mail 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud nõukogu otsuses 2011/782, mida rakendatakse nõukogu rakendusotsusega 2012/256, ja nõukogu määruses (EL) nr 36/2012, mida rakendatakse rakendusmäärusega (EL) nr 410/2012 (ELT C 139, lk 19).

15      Selle teatise kohaselt võivad asjaomased isikud ja üksused esitada nõukogule taotluse koos tõendavate dokumentidega, et otsus nende kandmise kohta eespool punktis 14 nimetatud aktide lisades toodud loeteludesse vaadataks uuesti läbi.

16      Hageja ei pöördunud pärast oma nime kandmist asjaomastesse loeteludesse nõukogu poole. Sellegipoolest esitas ta hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2012, hagi nõudega tühistada rakendusmäärus nr 410/2012 ja rakendusotsus 2012/256 teda puudutavas osas.

17      Nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsusega 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782 (ELT L 330, lk 21), jäeti hagejale kohaldatavad piiravad meetmed jõusse ning tema nimi on toodud otsuse 2012/739 I.A lisas koos järgmise põhjendusega:

„Adib Mayaleh on Süüria Keskpanga juhatajana vastutav Süüria režiimile majandus‑ ja finantsabi osutamise eest.”

18      Nõukogu avaldas 30. novembril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2012/739 ja määruses nr 36/2012 (ELT C 370, lk 6), mis on sisuliselt sama mis eespool punktides 14 ja 15 nimetatud teatis.

19      Nõukogu asendas oma 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT L 111, lk 1, parandus ELT L 127, lk 27), määruse nr 36/2012 II lisa, jättes hageja nime uude lisasse alles koos sama põhjendusega, mis on toodud eespool punktis 17.

20      Nõukogu avaldas 23. aprillil 2013 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud nõukogu otsuses 2012/739, mida rakendatakse nõukogu rakendusotsusega 2013/185/ÜVJP, ja nõukogu rakendusmääruses nr 36/2012, mida rakendatakse nõukogu rakendusmäärusega nr 363/2013 (ELT C 115, lk 5), mis on sisuliselt sama mis eespool punktides 14 ja 15 nimetatud teatis.

21      Nõukogu 31. mai 2013. aasta otsusega 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 147, lk 14), jäeti hageja suhtes kohaldatavad piiravad meetmed jõusse ning tema nimi on toodud selle otsuse I.A lisas koos sama põhjendusega, mis on esitatud eespool punktis 17.

22      Nõukogu avaldas 1. juunil 2013 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse otsuses 2013/255 ja määruses nr 36/2012 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 155, lk 1), mis on sisuliselt sama mis eespool punktides 14 ja 15 nimetatud teatis.

 Menetlus ja poolte nõuded

23      Nagu on märgitud eespool punktis 16, esitas hageja hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2012, hagi nõudega tühistada rakendusmäärus nr 410/2012 ja rakendusotsus 2012/256 teda puudutavas osas. See hagi registreeriti numbriga T‑307/12.

24      Hageja taotles menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. jaanuaril 2013, oma nõuete muutmist kohtuasjas T‑307/12 nii, et tema nõue oleks suunatud ka otsuse 2012/739 vastu selles osas, milles see teda puudutab (edaspidi: „taotlus, et hagi oleks suunatud otsuse 2012/739 vastu”).

25      Nõukogu teatas oma kirjas, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. veebruaril 2013, et tal ei ole märkusi kirja kohta, millega taotletakse, et hagi oleks suunatud otsuse 2012/739 vastu.

26      Hageja palus menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. juulil 2013, et ta saaks muuta oma nõudeid kohtuasjas T‑307/12 nii, et tema tühistamishagi oleks samuti suunatud rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 vastu selles osas, milles need aktid teda puudutavad (edaspidi vastavalt: „taotlus, et hagi oleks suunatud rakendusmääruse nr 363/2013 vastu” ja „taotlus, et hagi oleks suunatud otsuse 2013/255 vastu”). Samal kuupäeval esitas hageja ka teise hagi, mis registreeriti numbriga T‑408/13, milles ta nõudis rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 tühistamist selles osas, milles need aktid teda puudutavad.

27      Nõukogu teatas kohtuasjas T‑307/12 kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. septembril 2013, et ta ei esita seisukohta ei taotluse kohta, et hagi oleks suunatud rakendusmääruse nr 363/2013 vastu, ega taotluse kohta, et hagi oleks suunatud otsuse 2013/255 vastu.

28      Üldkohus (üheksas koda) palus kohtuasjas T‑408/13 oma kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames nõukogul täpsustada, kas rakendusmäärus nr 363/2013 ja otsus 2013/255 on hagejale otse edastatud.

29      Nõukogu esitas kirjas, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. oktoobril 2013, kaks kirja vastavalt 13. mai ja 3. juuni 2013 kuupäevadega, millega ta edastas ühele hageja esindajatest kohtuasjas T‑307/12, G. Karounile esiteks rakendusmääruse nr 363/2013 ja seejärel otsuse 2013/255.

30      Hageja kinnitas kirjas, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. oktoobril 2013, et tema esindaja sai eespool nimetatud teatised kätte vastavalt 17. mail ja 6. juunil 2013. Hageja rõhutas siiski, et ei rakendusmäärust nr 363/2013 ega otsust 2013/255 ei ole temale otse tema aadressile saadetud.

31      Kodukorra artikli 50 alusel liideti kohtuasjad T‑307/12 ja T‑408/13 pärast poolte ärakuulamist Üldkohtu üheksanda koja esimehe 6. novembri 2013. aasta määrusega kirjaliku ja suulise menetluse läbiviimiseks ning käesoleva astme menetlust lõpetava kohtuotsuse tegemiseks.

32      Nõukogu esitas 18. detsembril 2013 kostja vastuse kohtuasjas T‑408/13.

33      Üldkohus (üheksas koda) otsustas kodukorra artikli 47 lõike 1 alusel 6. jaanuari 2014. aasta otsuses, et teist menetlusdokumentide vahetamist ei ole vaja.

34      Hageja taotles kirjas, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. jaanuaril 2014, luba esitada kohtuasjas T‑408/13 repliik, et ta saaks võtta seisukoha nõukogu poolt eespool punktis 32 mainitud kostja vastuses esitatud väidete kohta, et hagi ei ole vastuvõetav.

35      Üldkohus otsustas 22. jaanuaril 2014 kodukorra artikli 14 alusel ja üheksanda koja ettepanekul anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

36      Hageja palus menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. jaanuaril 2014, et ta saaks muuta oma nõudeid nii, et tema tühistamisnõuded oleks suunatud ka nõukogu 13. detsembri 2013. aasta otsuse 2013/760/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2013/255 (ELT L 335, lk 50), ja nõukogu 13. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1332/2013, millega muudetakse määrust nr 36/2012 (ELT L 335, lk 3), vastu selles osas, milles need aktid teda puudutavad.

37      13. veebruari 2014. aasta otsusega jättis Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) eespool punktis 34 mainitud hageja taotluse rahuldamata.

38      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) alustada menetluse suulist osa ja palus pooltel kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames vastata teatavatele küsimustele. Prantsuse Vabariigilt küsiti samuti Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 teise lõigu alusel selgitusi.

39      Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul. Prantsuse Vabariik esitas samuti küsitud selgitused.

40      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 3. aprilli 2014. aasta kohtuistungil. Hageja teatas seoses sellega esiteks eelkõige, et hagi kohtuasjas T‑408/13 on esitatud täiendava võimalusena, et võtta arvesse võimalikku olukorda, kui Üldkohus peaks tunnistama kohtuasjas T‑307/12 tema nõuded, mida on muudetud eespool punktides 24 ja 26 nimetatud taotlustega, vastuvõetamatuks, ja teiseks, et ta loobus eespool punktis 36 mainitud nõuete muutmise taotlusest. Nõukogu väitis omalt poolt, et rakendusmääruse nr 363/2013 vaidlustamisega on hiljaks jäädud. Teise võimalusena, juhul kui Üldkohus peaks leidma, et selle rakendusmääruse parandus, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 9. mail 2013 (edaspidi: „9. mai 2013. aasta parandus”), oleks tulnud hagejale edastada, palus nõukogu tunnistada hagi vastuvõetamatuks selles osas, milles see puudutab nimetatud rakendusmäärust, ja lootis paranduse osas, et Üldkohus teeb mõistliku otsuse omal äranägemisel. Need avaldused kanti kohtuistungi protokolli.

41      Hageja palub kohtuasjas T‑307/12 Üldkohtul:

–        tühistada rakendusotsus 2012/256 teda puudutavas osas;

–        tühistada rakendusmäärus nr 410/2012 teda puudutavas osas;

–        tühistada otsus 2012/739 teda puudutavas osas;

–        tühistada rakendusmäärus nr 363/2013 teda puudutavas osas;

–        tühistada otsus 2013/255 teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

42      Hageja palub kohtuasjas T‑408/13 Üldkohtul:

–        tühistada rakendusmäärus nr 363/2013 teda puudutavas osas;

–        tühistada otsus 2013/255 teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

43      Nõukogu palub kohtuasjas T‑307/12 Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

44      Nõukogu palub kohtuasjas T‑408/13 Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks;

–        teise võimalusena tunnistada hagi vastuvõetamatuks selles osas, milles see puudutab rakendusmäärust nr 363/2013;

–        kolmanda võimalusena tunnistada hagi põhjendamatuks;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

A.      Hagi kohtuasjas T‑307/12

1.     Nõuete muutmise taotluste vastuvõetavus

45      Hageja palus, et ta saaks laiendada kohtuasjas T‑307/12 oma hagi ulatust selliselt, et see oleks suunatud ka otsuse 2012/739, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 vastu.

a.      Taotlus, et hagi oleks suunatud otsuse 2012/739 ja otsuse 2013/255 vastu

46      Siinkohal tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktidest 17 ja 20, siis pärast hagiavalduse esitamist kohtuasjas T‑307/12 tunnistati esiteks otsus 2011/782, mida on muudetud rakendusotsusega 2012/256, kehtetuks ja asendati otsusega 2012/739, ning teiseks, kuna otsus 2012/739 ei olnud enam kohaldatav, siis võeti vastu otsus 2013/255. Hageja nimi esineb otsuse 2012/739 ja otsuse 2013/255 I lisa loeteludes koos eespool punktis 17 toodud põhjendustega.

47      Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et kui otsus asendatakse menetluse jooksul samasuguse esemega otsusega, tuleb viimati nimetatud otsust pidada uueks asjaoluks, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid kohandada. Oleks ebaõiglane, kui liidu institutsioon või organ saaks õigusakti peale esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastamiseks muuta vaidlustatud akti või asendada selle teise aktiga ning kohtumenetluses tugineda muudetud või asendatud aktile, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma algseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaksid hilisemat akti, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (Euroopa Kohtu 3. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 14/81: Alpha Steel vs. komisjon, EKL 1982, lk 749, punkt 8, ja Üldkohtu 6. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑35/10 ja T‑7/11: Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 53).

48      Lisaks, selleks et nõuete muutmise taotlus oleks vastuvõetav, peab see siiski olema esitatud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja jooksul, millele lisandub kodukorra artikli 102 lõikes 2 ette nähtud kümnepäevane tähtaeg seoses suurte vahemaadega ja vajadusel kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistpäevane lisatähtaeg. Nimelt on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hagi esitamise tähtaeg üldkohustuslik ning liidu kohus peab seda kohaldama viisil, mis tagab õiguskindluse ning isikute võrdsuse seaduse ees (vaata allpool punkt 65). Seega on kohtu ülesanne kontrollida vajaduse korral omal algatusel, kas seda tähtaega on järgitud (vaata eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Taotlus, et hagi oleks suunatud otsuse 2012/739 vastu, ja taotlus, et hagi oleks suunatud otsuse 2013/255 vastu, tuleb lugeda vastusõetavaks. Nimelt, kuna need otsused, mille kohaselt hagejale kohaldatakse Süüria suhtes kehtestatud piiravaid meetmeid, on vastu võetud vastavalt 29. novembril 2012 ja 31. mail 2013, tuleb sedastada, et nimetatud taotlused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 30. jaanuaril 2013 ja 30. juulil 2013, on esitatud mõlema asjaomase otsuse suhtes kohaldatava hagi esitamise tähtaja jooksul.

b.      Taotlus, et hagi oleks suunatud ka rakendusmääruse nr 363/2013 vastu

50      Kuigi nõukogu ei käsitlenud oma seisukohtades, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 6. septembril 2013 (vaata eespool punkt 27), taotlust, et hagi oleks suunatud ka rakendusmääruse nr 363/2013 vastu, väitis ta kohtuistungil, et kahe liidetud kohtuasja puhul on ühine, et hageja vaidlustas selle akti tähtaega järgimata. Nõukogu väitis sisuliselt, nagu ta oli juba märkinud kostja vastuses kohtuasja T‑408/13, et hageja oleks pidanud Üldkohtusse pöörduma kõige hiljem 29. juulil 2013, võttes arvesse esiteks asjaolu, et üks advokaatidest, kes esindas hagejat juba kohtuasjas T‑307/12, kirjutas 17. mail 2013 alla vastuvõtuteatisele, et on kätte saanud nimetatud rakendusmääruse, mille nõukogu saatis tema büroo aadressil, ja teiseks ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ning kodukorra artikli 102 lõikes 2 ja artikli 101 lõikes 2 sisalduvaid sätteid hagi esitamise tähtaegade kohta.

51      Hageja väitis kohtuistungil, et see teavitamine ei olnud nõuetekohane ja et järelikult taotlus, et hagi oleks suunatud ka rakendusmääruse nr 363/2013 vastu, ei olnud esitatud hilinenult.

52      Tuleb analüüsida küsimust, kas nõukogu oli kohustatud hagejale rakendusmäärust nr 363/2013 edastama, ja jaatava vastuse korral, millistel tingimustel seda tuli teha.

 Kohustus edastada hagejale rakendusmäärus nr 363/2013

53      Esmalt tuleb märkida, et eespool punktides 47 ja 48 meelde tuletatud põhimõtted on kohaldatavad ka siis, kui tegemist on nõuete muutmise taotlusega, mis puudutab sellist akti nagu rakendusmäärus nr 363/2013, millega varasemat akti kehtetuks tunnistamata jäetakse kohaldatavate õigusnormidega sõnaselgelt ette nähtud uuesti läbivaatamise menetluse tulemusel isiku nimi nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid (vaata selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 54).

54      Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt kohtupraktikale tähendab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte seda, et liidu asutus, kes võtab selliseid isikut või üksust puudutavaid piiravaid meetmeid nagu käesolevas asjas, teatab meetmete aluseks olevad põhjendused kas meetmete võtmise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast nende võtmist, et võimaldada neil isikutel või üksustel oma kaebeõigust teostada (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Käesolevas asjas on seda põhimõtet kohaldatud määruse nr 36/2012 artikli 32 lõigetes 1 ja 2, mille kohaselt:

„1. Kui nõukogu otsustab füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse suhtes kohaldada […] [piiravaid] meetmeid, muudab ta vastavalt II või IIa lisa.

2. Nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetelusse kandmise põhjused, lõikes 1 osutatud füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele võimaluse esitada oma märkused.”

56      Sellest tuleneb, et tähtaeg tühistamishagi esitamiseks sellise otsuse peale, millega kehtestatakse piiravad meetmed isiku või üksuse suhtes, hakkab kulgema alles alates selle akti edastamisest puudutatud isikule või üksusele, mitte selle akti avaldamise kuupäevast, arvestades asjaolu, et see sarnaneb nende meetmetega silmas peetud isikute või üksuste osas üksikotsuste kogumile. Sama moodi, tähtaeg sellise taotluse esitamiseks, millega soovitakse laiendada nõudeid ja väiteid aktile, millega meetmeid pikendatakse, hakkab kulgema alles alates selle uue akti edastamisest puudutatud isikule või üksusele (vaata selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 57; vaata selle kohta ka analoogia alusel Euroopa Kohtu 23. aprilli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑478/11 P kuni C‑482/11 P: Gbagbo jt vs. nõukogu, punktid 56–58).

57      Käesolevas asjas on rakendusmäärus nr 363/2013 akt, millega nõukogu jättis hageja nime määrusele nr 36/2012 lisatud loetelusse. Seega oli nõukogu kohustatud edastama selle akti hagejale, olenemata sellest, kas nõukogu tugines selle loetelusse jätmise otsustamisel uutele faktilistele asjaoludele. Nimelt vastupidi sellele, mida nõukogu väitis kohtuistungil, ei tulene Üldkohtu 4. veebruari 2014. aasta otsusest kohtuasjas Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu (T‑174/12 ja T‑80/13, punkt 149) kuidagi, et selline akt, millega jäetakse piiravad meetmed tema suhtes kehtima, tuleks huvitatud isikule edastada ainult siis, kui see põhineb uutel asjaoludel võrreldes nendega, mis õigustasid esialgu selliste meetmete võtmist. Tegelikult puudutab nõukogu viidatud kohtupraktika seda, kas sellise isiku, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, kaitseõiguste tagamine nõuab, et see isik kuulataks enne sellise akti vastuvõtmist, millega jäetakse piiravad meetmed tema suhtes kehtima, ära. Selles kontekstis on kohtupraktikas välja kujunenud, et õigus olla ära kuulatud enne selliste aktide vastuvõtmist, millega jäetakse piiravad meetmed kehtima nimetatud aktides juba loetletud isikute suhtes, eeldab, et nõukogu on esitanud selliste isikute vastu uusi tõendeid (vaata eespool viidatud kohtuotsus Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Sellest tuleneb, et käesolevas asjas oli nõukogul kohustus edastada hagejale rakendusmäärus nr 363/2013.

 Alternatiivid, et rakendusmäärus nr 363/2013 edastatakse otse puudutatud isikule, või avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas seda akti puudutav teatis

59      Selleks et kindlaks teha, millisest sündmusest hakkas kulgema tähtaeg, millest hageja oli kohustatud rakendusmääruse nr 363/2013 Üldkohtus vaidlustamisel kinni pidama, tuleb määratleda, milliseid tingimusi järgides oli nõukogu kohustatud temale selle akti edastama.

60      Kohtupraktikast tuleneb, et määruse nr 36/2012 artikli 32 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui nõukogule on teada sellise isiku aadress, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja neid meetmeid sisaldavaid akte ei edastata temale otse, siis ei hakka kulgema tähtaeg, millest isik peab nende aktide Üldkohtus vaidlustamiseks kinni pidama. Seega, kui asjaomasele isikule on võimatu otse edastada õigusakti, millega tema suhtes on võetud või jäetud kehtima piiravad meetmed, algab hagi esitamise tähtaeg sellise õigusakti kohta teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas (vaata selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 59, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punktid 59 ja 60; vaata selle kohta ka analoogia alusel eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, punktid 61 ja 62).

61      Selle kohta tuleb märkida, et nõukogul on võimatu edastada füüsilisele või juriidilisele isikule või üksusele akt, mis sisaldab teda puudutavaid piiravaid meetmeid, otse juhul, kui selle isiku või üksuse aadress ei ole avalik ega ole nõukogule teada antud või kui saatmine nõukogule teada olevale aadressile ebaõnnestub, hoolimata nõukogu pingutustest, mis ta on nõutava hoolsusega teinud, et akt edastada.

62      Käesolevas asjas on selge, et nõukogule oli 23. aprillil 2013, rakendusmääruse nr 363/2013 vastuvõtmise kuupäeval hageja aadress teada. Nimelt sisaldas kohtuasja T‑307/12 hagimenetluse alustamise dokument, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2012 ja mis edastati nõukogule 13. juulil 2012, hageja elukohta vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile a ning selles oli selliselt täpsustatud, et see asub Süüria Keskpanga aadressil, mis oli samuti märgitud.

63      Seega võib põhimõtteliselt välistada, et sündmuseks, millest hakkab kulgema tähtaeg, millest hageja peab rakendusmääruse nr 363/2013 Üldkohtus vaidlustamisel kinni pidama, tuleks lugeda selle akti kohta eespool punktis 20 mainitud teatise avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

64      Kuna nõukogu ei ole käesolevas asjas isegi väitnud, et tal ei olnud võimalik rakendusmäärust nr 363/2013 hagejale otse edastada (vaata selle kohta eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punkt 61), siis võib selle teatise avaldamine olla sündmus, millest hakkab kulgema hagi esitamise tähtaeg, ainult siis, kui selgub, et seda ei olnud võimalik otse edastada (vaata eespool punkt 61). Vaadeldaval juhul seda ei juhtunud.

65      Lisaks tuleb märkida, et kui nõukogule on teada aadress, mis on sellise isiku elukoht, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja kui ta edastab nõuetekohaselt sellele aadressile neid meetmeid sisaldavad aktid, siis ei saa omistada mingit tähtsust asjaolule, et nende aktide vaidlustamiseks ette nähtud tähtaeg võib olla nimetatud isiku jaoks soodsam, kui see arvutatakse alates asjaomaseid akte puudutava teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, arvestades nimelt kodukorra artikli 102 lõiget 1, mis näeb ette neliteist lisapäeva hagi esitamise tähtaja arvutamisel alates akti teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas (vaata selle kohta eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punkt 65). Nimelt on adressaadil temale otse edastamise korral võimalik teada saada teda puudutava akti sisust ja selle aluseks olevatest põhjendustest. Seega hakkab nende aktide vaidlustamise tähtaeg kulgema sellise teate kättesaamisest (vaata selle kohta ja analoogia alusel Üldkohtu 4. juuni 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑350/09: ICO Satellite vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 29 ja 33, ning 18. detsembri 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑320/11: Ungari vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 19 ja 23). Peale selle tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud 14‑päevase lisatähtaja eesmärk on tagada puudutatud isikule piisav ajavahemik hagi esitamiseks avaldatud aktide peale ja selliste aktide peale, millest on puudutatud isikutele teatatud teatise avaldamise teel (vaata selle kohta eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punktid 64 ja 65). Kui aga akt edastatakse otse puudutatud isikule, ei ole mingit põhjust talle sellist tähtaega anda.

66      Kuna eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et nõukogul oli kohustus edastada rakendusmäärus nr 363/2013 puudutatud isikule otse ja kuna teisest küljest võimalikus olukorras, kui sellist edastamist ei oleks nõuetekohaselt toimunud, siis ei oleks tähtaeg, mida hageja peab selle akti vaidlustamiseks Üldkohtus järgima, kulgema hakanud, tuleb kindlaks teha, kas nõukogu on selle kohustuse täitnud.

 Hagejale rakendusmäärusest nr 363/2013 teatamise tingimused

67      Esiteks on selge, et nõukogu ei ole edastanud rakendusmäärust nr 363/2013 hageja aadressile Süüria Keskpangas, ja teiseks, et üks hageja esindajatest kohtuasjas T‑307/12 sai 17. mail 2013 kätte nõukogu 13. mai 2013 kuupäevaga kirja, millele oli lisatud rakendusmäärus nr 363/2013 (edaspidi: „17. mail 2013 kätte saadud kiri”).

68      Hageja väidab, et 17. mail 2013 kätte saadud kirja näol ei ole tegemist nõuetekohase edastamisega põhjusel, et nõukogu ei ole talle esiteks edastanud 9. mai 2013. aasta parandust (vaata eespool punkt 40), kuna ta pani teiseks nimetatud kirja ühte ümbrikusse koos teiste teatistega, mis puudutasid teisi tema esindajate büroo kliente, ning kolmandaks ei kasutanud hageja aadressi Süüria Keskpangas.

69      Hageja esimese argumendi kohta tuleb märkida, et rakendusmäärusele nr 363/2013 on 9. mail 2013 tehtud parandus ja et toimiku materjalidest ei nähtu, et see parandus oleks lisatud 17. mail 2013 kätte saadud kirjale. Pooled on siiski ühel arvamusel, et 9. mai 2013. aasta parandus oli ainult seotud sellega, et parandada rakendusmäärusele lisatud loeteludes toodud isikute nimede kirjutusviisi araabia keeles.

70      Seoses sellega tuleb esmalt esile tuua, et nii rakendusmääruse nr 363/2013 originaalversioonis kui ka selle 9. mai 2013. aasta parandust arvesse võtvas versioonis on lisas toodud loeteludes nimetatud isikute nimed kirjutatud ladina tähtedega ja araabiakeelne versioon on toodud ainult sulgudes. Seejärel, kuna Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid sisaldavad aktid, mis võeti vastu enne seda rakendusmäärust, sisaldasid ainult puudutatud isikute ladina tähemärkidega kirjutatud nimede versioone, mis ei takistanud hagejal siiski neist teada saada ja neid Üldkohtus vaidlustada. Viimaks ei ole araabia keel liidu ametlik keel.

71      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et 9. mai 2013. aasta parandusel ei ole mõju sellele, mis tagajärgi rakendusmäärus nr 363/2013 hagejale tekitab (vaata selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 2. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑30/93: AC-ATEL Electronics, EKL 1994, lk I‑2305, punkt 24). Seega asjaolu, et 17. mail 2013 kätte saadud kirjale oli lisatud rakendusmäärus nr 363/2013, aga mitte 9. mai 2013. aasta parandus, ei võimalda asuda seisukohale, et tegemist ei ole nõuetekohase edastamisega, nii et hageja esimene argument tuleb tagasi lükata.

72      Ka hageja teine argument ei ole põhjendatud. Nimelt piisab, kui märkida, et 17. mail 2013 kätte saadud kirja „eset” puudutavas osas oli selgelt täpsustatud, et see puudutab hagejat. Samuti on ilmne, et nimetatud kirja tekstis esinev fraas „teie klient”, mis on küll standardne, ei viita ükskõik millisele hageja esindajate büroo kliendile, vaid temale endale. Lisaks on nimetatud kirjal nõukogu peasekretariaadi registreerimisnumber, mis võimaldab seda põhimõtteliselt eristada teistest kirjadest, mis olid hageja esindajate poolt kätte saadud samas ümbrikus.

73      Hageja kolmanda argumendi kohta tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 263 kuues lõik viitab „hagejale [aktist] teatamisele”, mitte aktist teatamisele tema esindajatele.

74      Järelikult, kui selleks et hagi esitamise tähtaeg hakkaks kulgema, tuleb aktist teada anda, peab see teatamine olema suunatud selle akti adressaadile, mitte teda esindavatele advokaatidele. Nimelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse hageja esindajale teatamist adressaadile teatamiseks ainult siis, kui sellises vormis teatamine on eeskirjades või pooltevahelise kokkuleppega sõnaselgelt ette nähtud (vaata selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑545/08: Thoss vs. kontrollikoda, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 41 ja 42, ning Üldkohtu 11. juuli 2013. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑104/07 ja T‑339/08: BVGD vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 146).

75      Käesolevas kohtuasjas tuleb samuti arvesse võtta kohaldatavaid õigusnorme, s.o määruse nr 36/2012 artikli 32 lõikeid 1 ja 2 (vaata eespool punkt 55), ja leida, et see ei viita konkreetselt võimalusele, et eelmises punktis meelde tuletatud kohtupraktikas silmas peetud teatamine võiks toimuda akti adressaadiks olevat isikut esindavale advokaadile aktist teatamise vormis.

76      Sellest tuleneb, et edastades rakendusmääruse nr 363/2012 ühele advokaatidest, kes esindab hagejat kohtuasjas T‑307/12, ei ole nõukogu ilmselgelt kinni pidanud nimetatud õigusnormidest, mis ta ise endale kohustuslikult sätestas.

77      Lisaks tuleb selgitada, et ühestki toimikus sisalduvast materjalist ei ole võimalik järeldada, et poolte vahel oleks olnud eespool punktis 74 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses kokkulepe, mis oleks lubanud nõukogul edastada rakendusmäärus nr 363/2013 nimetatud esindajale. Seoses sellega tuleb märkida, et hageja ei ole kunagi ei otse ega oma advokaatide kaudu pöördunud nõukogu poole, nii et sellise kokkuleppe olemasolu võiks tuletada ainult käesoleva hagi menetluse käigus Üldkohtus vahetatud dokumentidest. Need dokumendid ei võimalda aga järeldada, et selline kokkulepe oleks sõlmitud.

78      Neil asjaoludel tuleb leida, et kuna nõukogu ei ole hagejale rakendusmäärust nr 363/2013 nõuetekohaselt edastanud, ei olnud hageja taotluse esitamisel, et hagi puudutaks seda akti, seotud 30. juuli 2013. aasta tähtajaga. Seega jääb üle vaid nõukogu väide, et see taotlus ei ole vastuvõetav, igal juhul tagasi lükata.

79      Järelikult tuleb hagi sisulisel kontrollimisel kohtuasjas T‑307/12 asuda seisukohale, et hageja võib vastuvõetavalt nõuda, et kohus tühistaks otsuse 2011/782, mida on muudetud rakendusotsusega 2012/256, määruse nr 36/2012, mida on muudetud rakendusmäärusega nr 410/2012, otsuse 2012/739, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 (edaspidi koos „vaidlustatud aktid”) selles osas, milles need aktid teda puudutavad.

2.     Põhiküsimus

80      Hagi põhjenduseks esitab hageja neli peamist väidet:

–        esiteks, et on rikutud kaitseõigusi, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele;

–        teiseks, et on rikutud põhjendamiskohustust;

–        kolmandaks, et ei ole tõendatud piisavat seost tema ja Süüria vastu suunatud piiravate meetmete aluseks oleva olukorra vahel ning et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet;

–        neljandaks, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust, õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele ja õigust liikumisvabadusele, samuti liikmesriigi ja liidu õigusnorme, mis käsitlevad liikmesriikide ja liidu kodanikke.

81      Esmalt tuleb kontrollida teist väidet, seejärel esimest ja hiljem teisi väiteid.

a.      Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

82      Hageja väidab, et vaidlustatud aktides ei täpsustatud spetsiifilisi ja konkreetseid põhjusi, miks nõukogu leidis oma kaalutlusõigust teostades, et talle tuleb kohaldada Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid. Nimetatud aktides esitatud põhjendused on ebamäärased ja üldsõnalised ning piirduvad ainult hageja ametipositsiooni kindlakstegemisega, selle asemel et esitada objektiivseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et ta osaleb oma eesmärgipärase tegevuse kaudu Süüria Keskpangale ette heidetud tegevuses, mis on seotud tsiviilelanikkonna vastaste repressioonidega.

83      Lisaks ei ole talle pärast vaidlustatud aktide vastuvõtmist edastatud mingeid täiendavaid põhjendusi.

84      Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

85      Siinkohal tuleb meelde tuletada, et õigusi kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud EÜ artikli 296 teises lõigus – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Põhjendused tuleb üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 15. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑417/11 P: nõukogu vs. Bamba, punkt 49, ja Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 80).

86      Järelikult, kui mõningate asjaolude teatavakstegemine ei ole liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus, on nõukogu kohustatud nendele isikutele või üksustele, kelle suhtes on võetud piiravaid meetmeid, tegema teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks need meetmed tuleb võtta. Ta peab seega mainima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub asjaomaste meetmete õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta need võttis (vt selle kohta eespool punktis 85 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81).

87      Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punktid 53 ja 54, ja eespool punktis 85 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82).

88      Käesolevas asjas oli nõukogu põhjendus, mis ta on esitanud alates hageja kandmisest Süüria vastu suunatud piiravate meetmete loeteludesse, alati sisuliselt see, et ta tegutseb Süüria Keskpanga juhatajana.

89      Seoses sellega tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida hageja väitis vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele, ei mõjuta kerged erinevused ühest küljest rakendusotsuse 2012/256 ja rakendusmääruse nr 410/2012 (vaata eespool punktid 10 ja 11) ning teisest küljest otsuse 2012/739, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 (vaata eespool punktid 17 ja 21) menetluskeelses tekstis kuidagi nõukogu esitatud põhjenduste sisu.

90      Nimelt võrdub väide, et hageja osutab oma juhataja ametiülesannete raames majandus‑ ja finantsabi Süüria režiimile, sellega, kui väita, et ta vastutab seoses nimetatud ülesannetega sellise abi osutamise eest. Nii esimesel kui ka teisel juhul on hagejal nõukogu arvates sellist liiki ametipositsioon, millest tuleneb, et hagejal on Süüria režiimi majanduslikult ja rahaliselt toetav roll.

91      Nagu märgib nõukogu, ei ole hageja esile toodud muudatused selgitatavad sellega, et tema suhtes esialgu esitatud põhjenduste mõtet oleks muudetud, vaid sooviga ühtlustada vaidlustatud aktide erinevaid keeleversioone ainuüksi nende teksti puudutavalt.

92      Nimelt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt välistab vajadus tõlgendada liidu õigust ühetaoliselt selle, et sätte sõnastust tõlgendatakse eraldatult ühes versioonis, vaid nõuab vastupidi, et seda tõlgendataks kõiki teisi ametlikke keeleversioone arvestades (vt selle kohta 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑412/10: Homawoo, EKL 2011, lk I‑11603, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Mitmes vaidlustatud aktide keeleversioonis, sealhulgas eelkõige inglise keeles, ei ole hageja kohta esitatud põhjendusi muudetud. See asjaolu kinnitab, kui seda oleks vaja, et selle põhjenduse sisu on jäänud samaks.

93      Eelnevate täpsustuste järel tuleb märkida, et vaidlustatud aktide põhjenduste lugemisel oli hagejal võimalik aru saada, et ta on kantud nende isikute loeteludesse, kelle suhtes kohaldatakse Süüria vastu võetud piiravaid meetmeid, oma ametipositsiooni tõttu.

94      See, et hageja on aru saanud, et nõukogu võttis oma otsuse aluseks tema ametipositsiooni, tuleneb asjaolust, et hageja esitas käesolevate hagide raames ühe väite – nimelt kolmanda väite –, milles ta vaidlustas just võimaluse, et nõukogu võiks võtta tema suhtes piiravaid meetmeid üksnes tema ametipositsiooni silmas pidades.

95      Lisaks, kuna nõukogu valiku põhjused on vaidlustatud aktides selgelt märgitud, on Üldkohtul võimalik nende põhjendatust hinnata.

96      Seoses sellega tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduse põhjendatusest, mis käsitleb vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Otsuse põhjendamine tähendab väljendada formaalselt neid põhjendusi, millele see otsus tugineb. Kui põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhistatust, mis võib olla piisav ka juhul, kui on esitatud valed põhjendused (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I‑4951, punkt 181 ning eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 60).

97      Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, tagasi lükata, ning seda, kas nõukogu poolt hageja kohta esitatud põhjendused on piisavalt põhjendatud, tuleb hinnata kolmanda väite analüüsimisel.

b.      Esimene väide, et on rikutud kaitseõigusi, õigust õiglasele kohtumenetlusele ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

98      Hageja väidab, et ta kanti nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid, mis olid karistuslikku laadi, ilma et teda oleks eelnevalt teavitatud selle loetelusse kandmise põhjustest ja seoses sellega ära kuulatud. Vajadus, et neil meetmetel oleks üllatuslik mõju, ei takista, et enne nende vastuvõtmist korraldatakse isiku ärakuulamine.

99      Lisaks on nõukogu hageja väitel rikkunud oma kohustust edastada talle vaidlustatud aktid, sealhulgas tema loeteludesse kandmise põhjendused, kuigi tema aadress pidi nõukogule teada olema. Teatise avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei andnud talle väidetavalt „konkreetset võimalust” seisukohtade esitamiseks. Nimelt ei võimalda neis teatistes mainitud uuesti läbivaatamise menetlus tal oma seisukohta tõhusalt teatavaks teha ega anna piisavalt tagatisi. Seega ei ole oluline, et ta ei ole selleks taotlust esitanud.

100    Viimaks väidab hageja, et ta ei saanud kasutada oma õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna nõukogu ei teatanud talle põhjusi, miks talle Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid kohaldati.

101    Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.

102    Tuleb märkida, et põhiõigus sellele, et piirava meetme võtmisele eelneva menetluse ajal järgitakse kaitseõigusi, on sõnaselgelt sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta – millele ELL artikli 6 lõikega 1 on antud samasugune õigusjõud nagu aluslepingutele – artikli 41 lõike 2 punktis a (Euroopa Kohtu 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑27/09 P: Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, EKL 2011, lk I‑13427, punkt 66).

103    Samuti tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja mis on sätestatud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, kusjuures seda põhimõtet on taas kinnitatud ka põhiõiguste harta artiklis 47 (Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet, EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37, ning 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, edaspidi: „kohtuotsus Kadi”, punkt 335).

104    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohtuliku kontrolli tõhususest – mis peab eelkõige käsitlema nende põhjenduste seaduslikkust, mille alusel liidu ametiasutus kandis isiku või üksuse nime nimetatud ametiasutuse võetud piiravate meetmete adressaatide loeteludesse –, et liidu ametiasutus on kohustatud neist põhjendustest puudutatud isikule või üksusele igal võimalikul juhul teatama, kas selle loetelusse kandmise otsustamise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast loetelusse kandmist, et võimaldada selle adressaatidel tähtaja jooksul oma kaebeõigust teostada (eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 336).

105    Selle nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmine on eelkõige vajalik nii selleks, et võimaldada piirangute adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on kasulik liidu kohtusse pöörduda (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens jt, EKL 1987, lk 4097, punkt 15) kui ka võimaldada viimati nimetatud kohtul kasutada oma pädevust kontrollida käsitletava liidu õigusakti seaduslikkust, mis tal on vastavalt aluslepingule (eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 337).

106    Vastavalt selles kohtupraktikas kehtestatud nõuetele on otsuse 2011/782 artikli 21 lõigetes 2 ja 3, määruse nr 36/2012 artikli 32 lõigetes 2 ja 3, otsuse 2012/739 artikli 27 lõigetes 2 ja 3 ja otsuse 2013/255 artikli 30 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud, et nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetelusse kandmise põhjused puudutatud füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele võimaluse esitada oma märkused. Kui esitatakse märkusi või uusi olulisi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab vastavalt asjaomast füüsilist või juriidilist isikut, üksust või asutust.

107    Lisaks tuleb meelde tuletada ühest küljest, et otsuse 2011/782 artiklist 25, otsuse 2012/739 artiklist 31 ja otsuse 2013/255 artiklist 34 tuleneb, et need vaadatakse korrapäraselt läbi ja et teisest küljest määruse nr 36/20122 artikli 32 lõike 4 kohaselt vaadatakse sellele lisatud loetelud korrapäraste ajavahemike tagant üle.

108    Käesolevas asjas avaldati pärast rakendusmääruse nr 410/2012 ja rakendusotsuse 2012/256 vastuvõtmist eespool punktides 14 ja 15 mainitud teatis, andes seega hagejale võimaluse esitada nõukogule oma seisukohad.

109    Asjaolu, et teatavakstegemine toimus pärast hageja esmakordset kandmist nende isikute loetellu, keda kõnealused piiravad meetmed puudutavad, ei saa iseenesest pidada kaitseõiguste rikkumiseks.

110    Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis puutub kaitseõigusse ja eelkõige õigusse olla ära kuulatud, kui on tegemist piiravate meetmetega, siis liidu ametiasutustelt ei ole nõutud, et nad teataksid enne isiku või üksuse kandmist loetelusse, millega kehtestatakse piiravad meetmed, puudutatud isikule või üksusele selle loetelusse kandmise põhjendustest (vaata selle kohta eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 338).

111    Selline eelnev teatamine seaks nimelt ohtu nende ametiasutuste kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete tõhususe (vaata selle kohta eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 339).

112    Eesmärgi saavutamiseks peab sellistel meetmetel olema juba oma olemuselt üllatuslik mõju ja neid tuleb kohaldada kohese mõjuga (vaata selle kohta eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 340).

113    Seega ei olnud nõukogu kohustatud hagejat enne tema esmakordset kandmist nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid, ära kuulama.

114    Otsuse 2012/739, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 vastuvõtmise puhul, mis on järjestikused aktid, millega hageja nimi jäeti loeteludesse, mis sisaldavad nende isikute nimesid, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, ei saa siiski põhimõtteliselt tõhusalt tugineda nimetatud meetmete üllatusliku mõju argumendile (Üldkohtu 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑383/11: Makhlouf vs. nõukogu, punkt 42, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punkt 148; vaata selle kohta ka analoogia alusel eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, punkt 62).

115    Kohtupraktikast tuleneb siiski, et õigus olla ära kuulatud enne sellise akti vastuvõtmist, millega jäetakse kehtima piiravad meetmed nende isikute suhtes, kellele neid meetmeid juba on kohaldatud, eeldab, et nõukogu lähtus nende isikute puhul uutest asjaoludest (eespool punktis 114 viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 43, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, punkt 149; vaata selle kohta ka analoogia alusel eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, punkt 63).

116    Käesolevas asjas tuleb märkida, et hageja nime jätmisel nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid, ei võtnud nõukogu arvesse uusi asjaolusid, mida ei oleks olnud hagejale pärast tema esmakordset kandmist asjaomastesse loeteludesse teatavaks tehtud. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktides 88–92, põhineb hageja nimetatud loeteludesse kandmine ja tema jätmine neisse tema Süüria Keskpanga juhataja ametipositsioonil.

117    Peale selle tuleb meelde tuletada, et arvestades eespool punktides 106 ja 107 meelde tuletatud asjaolusid, oli hagejal võimalus esitada nõukogule omal algatusel oma seisukoht, ilma et enne iga järgmise akti vastuvõtmist oleks kutsutud teda seda tegema, kui ei ole uusi tema vastu kasutatavaid asjaolusid.

118    Hageja ei ole seda võimalust kasutanud.

119    Neil asjaoludel tuleb leida, et hagejal oli mitme kuu jooksul võimalus esitada nõukogule oma seisukoht ning vaidlustada nende põhjuste põhjendatus, mis on vaidlustatud aktides piisavalt selgelt märgitud (vaata eespool punktid 93–95) ja mis viisid tema kandmiseni nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja neisse loeteludesse jätmiseni.

120    Mis puutub asjaolusse, et nõukogu ei ole hagejat ära kuulanud, siis selle kohta tuleb asuda seisukohale, et ei asjaomased õigusnormid ega ka kaitseõiguste järgimise üldpõhimõte ei anna puudutatud isikutele õigust sellisele ärakuulamisele (vaata eespool punktis 47 viidatud 6. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika), sõltumata sellest, kas tegemist on esimese loetelusse kandmise või nende nimede jätmisega asjaomastesse loeteludesse.

121    Hageja argumendi kohta, mis puudutab vaidlustatud aktidest isiklikult teatamata jätmist, võib igal juhul leida, et nõukogule oli hageja ametialane aadress Süüria Keskpangas teada vähemalt alates 13. juulist 2012 – kuupäevast, mil talle edastati kohtuasja T‑307/12 hagimenetluse alustamise dokument, milles on märgitud, et hageja elukoht on nimetatud panga aadressil, mida on täpsustatud (vaata eespool punkt 61).

122    Tuleb siiski märkida, et vaidlustatud aktide otse edastamine, kuigi see mõjutab kuupäeva, millest hakkab kulgema hagi esitamise tähtaeg, ei õigusta iseenesest kõnealuste aktide tühistamist. Seoses sellega ei esita hageja argumente, mis tõendaksid, et käesoleval juhul tõi nende aktide otse tema Süüria aadressile edastamata jätmine kaasa tema õiguste rikkumise, mis annaks alust nende aktide tühistamiseks hagejat puudutavas osas (vaata selle kohta eespool punktis 47 viidatud 6. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 112 ja 113).

123    Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et ei ole rikutud hageja kaitseõigusi ega tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ei tema kandmisel nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid, ega tema jätmisel neisse loeteludesse, nii et käesolev väide tuleb tagasi lükata.

c.      Kolmas väide, et ei ole tõendatud piisav seos hageja ja Süüria vastu suunatud piiravate meetmete aluseks oleva olukorra vahel ja et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

124    Selleks et kontrollida hageja kolmandat väidet, et ei ole tõendatud piisav seos tema ja Süüria vastu suunatud piiravate meetmete aluseks oleva olukorra vahel ja et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, on vaja, et Üldkohus väljendaks enne arvamust oma kontrolli põhjalikkuse kohta, seejärel küsimuse kohta, kas nõukogu võis tugineda ainult hageja ametialastele ülesannetele, ja viimaks selles kontekstis esitatud hageja ülejäänud argumentide kohta.

 Üldkohtu kontrolli põhjalikkus

125    Hageja väidab, et Üldkohus ei või piirduda sellega, et kontrollib, kas nõukogu esitatud põhjendused on abstraktselt tõesed, vaid peab veenduma, et need põhinevad täpsel ja konkreetsel teabel ja tõenditel, millega käesolevas asjas tegemist ei ole. Üldkohus peaks läbi viima samasuguse kontrolli kui piiravate meetmete puhul, mida kohaldatakse väidetavate terroriaktide suhtes.

126    Nõukogu väidab, et võttes arvesse ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on seoses piiravate meetmete võtmisega kolmanda riigi suhtes, ei saa Üldkohus seada kahtluse alla, et nende meetmete kohaldamine hagejale tema Süüria Keskpanga juhataja ametiülesannete tõttu on eesmärgipärane, välja arvatud kui on tehtud ilmne viga. Üldkohtu kontroll peaks puudutama nende faktiliste asjaolude materiaalset õigsust, mida nõukogu hageja ametiülesandeid puudutavalt arvesse võttis.

127    Tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt on nõukogul üldnormide puhul, mis määratlevad piiravate meetmete rakendamise korra, ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvesse võtta ELTL artikli 215 TFUE alusel võetavate majandus‑ ja finantssanktsioonide võtmisel vastavalt EL lepingu V jao 2. peatüki – eelkõige ELL artikli 29 – alusel vastu võetud otsusele. Kuna liidu kohus ei saa asendada nõukogu hinnangut tõenditele, faktidele ja asjaoludele, mis õigustavad selliste meetmete võtmist, enda omaga, peab Üldkohtu kontroll piirduma üksnes menetlusnormide järgimise ja põhjendamiskohustuse täitmise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning selle kontrollimisega, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega. Sellist piiratud kontrolli kohaldatakse eelkõige selliste meetmete aluseks olevate kaalutluste eesmärgipärasuse hindamisele (eespool punktis 85 viidatud Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 36, ja 25. aprilli 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑130/11: Gossio vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 57).

128    Mis puudutab sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimist, millega isiku või üksuse nimi kantakse loeteludesse, mis on lisatud piiravate meetmete võtmiseks vastu võetud aktidele, siis liidu kohus peab veenduma, et see otsus, millel on selle isiku jaoks üksikotsuse tunnused, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab selle otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud. Vaidlustamise korral on nõukogu kohustatud tõendama, et puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendused on õigustatud, mitte puudutatud isik ei pea esitama tõendit, mis lükkaks ümber nimetatud põhjenduste õigustatuse (vaata selle kohta eespool punktis 85 viidatud Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 37, ja Üldkohtu 5. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑421/11: Qualitest vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 55; vaata selle kohta ka analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P: komisjon jt vs. Kadi, punktid 119 ja 121).

129    Lisaks tuleb väidetava käitumise tõendamise küsimuse puhul, mis on kõnealuse akti sisulise õiguspärasuse küsimus, kontrollida, kas selles aktis mainitud asjaolud vastavad tõele ja kas neid asjaolusid võib kvalifitseerida selliseks, mis õigustavad asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist (eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 60).

130    Hageja käesoleva väite raames esitatud argumentide põhjendatust tuleb kontrollida nendest kaalutlustest lähtuvalt.

 Võimalus, et nõukogu tugineb ainult hageja ametialasele positsioonile

131    Hageja kurdab asjaolu üle, et vaidlustatud aktid ei sisalda tõendeid, mis tõendaks seose olemasolu ühelt poolt tema isiku, käitumise ja tegevuse ning teiselt poolt Süüria vastu suunatud piiravate meetmete eesmärkide vahel. Igasuguse tõendusmaterjali puudumisel tema osaluse kohta tsiviilelanikkonna represseerimises ja igasuguse põhjusliku seose puudumisel tema käitumise ja nende repressioonide vahel, ei piisa ainuüksi asjaolust, et ta on Süüria Keskpanga juhataja, selleks et õigustada tema suhtes piiravate meetmete võtmist, mis on seega vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Nõukogu poolt Üldkohtule esitatud ajakirjandusartiklid ei ole piisav tõendusmaterjal tõendamaks tema toetust Süüria režiimile seoses nimetatud represseerimistega.

132    Hageja arvates soovis nõukogu eelkõige tema asjaomastesse loeteludesse kandmisega tegelikult võtta sihikule Süüria Keskpank, kellele piiravaid meetmeid juba oli kohaldatud. Ta märgib seoses sellega, et nõukogu nägi ette erandid nimetatud pangale piiravate meetmete kohaldamisest, mis võrdub selle institutsiooni põhjapaneva rolli tunnustamisega riigi kõikide majandussektorite rahastamises. Oleks vastuoluline ja ebaproportsionaalne, kui nõukogu võtaks piiravaid meetmeid Süüria Kekspanga juhataja vastu, nõustudes samal ajal vajadusega, et see pank peab tegutsema normaalsetes tingimustes. Nimelt eeldab selline tegutsemine, et institutsiooni eesotsas on juhataja.

133    Lisaks ei oma see, kui hagejat karistatakse isiklikult, mingit mõju Süüria Keskpanga ega Süüria režiimi tegevusele, võttes eelkõige arvesse selle institutsiooni tegutsemist, mis ei ole võrreldav eraettevõtja tegevusega.

134    Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.

135    Esiteks tuleb meelde tuletada, et kuna otsuses 2011/273 vastu võetud piiravad meetmed ei võimaldanud lõpetada Süüria režiimi repressioone tsiviilelanikkonna vastu, siis leidis nõukogu, et neid meetmeid on vaja kohaldada mitte ainult nimetatud repressioonide eest vastutavate isikute, vaid ka režiimist kasu saavate ja või seda toetavate isikute vastu. Need sätted on toodud vastavalt otsuse 2011/782 artikli 18 lõikes 1 ja artikli 19 lõikes 1, otsuse 2012/739 artikli 24 lõikes 1 ja artikli 25 lõikes 1 ning otsuse 2013/255 artikli 27 lõikes 1 ja artikli 28 lõikes 1.

136    Teiseks tuleb märkida, et kuigi mõistet „režiimi toetamine” ei ole neis sätetes määratletud, ei võimalda miski neist järeldada, et piiravaid meetmeid võidakse kohaldada ainult isikute vastu, kes toetavad Süüria režiimi konkreetse eesmärgiga võimaldada tal jätkata oma represseerivat tegevust tsiviilelanikkonna vastu. Nimelt, võttes arvesse, et nõukogul ei ole võimalik kontrollida, mis eesmärgil sellele režiimile antud vahendeid kasutatakse, oli vaja vastu võtta meetmed, mis on suunatud igat liiki toetuse vastu.

137    Kolmandaks, arvestades väljavõtet Süüria Keskpanga veebilehest, mille nõukogu esitas ja mille sisu hageja ei ole vaidlustanud, on selge, et nimetatud panga missioon on olla eelkõige selle riigi valitsuspank. Järelikult ei saa eitada, et see toetab rahaliselt Süüria režiimi.

138    Neljandaks tuleb sedastada, et kuigi kohtupraktika kohaselt on tõsi, et vaidlustamise korral peab liidu pädev asutus tuvastama, et asjaomase isiku vastu kasutatud põhjused on põhjendatud, mitte aga see isik ise ei pea esitama ümberlükkavaid tõendeid selle kohta, et nimetatud põhjused ei ole piisavalt põhjendatud (eespool punktis 128 viidatud kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, punkt 121), ei ole hageja käesolevas asjas kunagi vaidlustanud seda asjaolu, mida nõukogu kasutas tema vastu loetelusse kandmise põhjusena, et ta on Süüria Keskpanga juhataja.

139    Seoses sellega, ühest küljest, kuigi tal oli eespool punktis 106 esitatud sätete alusel võimalus pöörduda nõukogu poole, ei ole hageja nõukogule kinnitanud, et ta ei ole Süüria Keskpanga juhatajana Süüria režiimi toetanud.

140    Teisest küljest piirdus hageja Üldkohtus pelgalt väidetega, mille kohaselt olid tal ainult administratiivsed või tehnilised ülesanded ja et tal ei olnud tegelikku mõju Süüria Keskpanga, mis on riiklik organisatsioon, juhatusele.

141    Nõukogu esitas vastuseks neile argumentidele oma kostja vastuse lisas kaks ajakirjandusartiklit, millest selgus nimelt, et hagejal oli võimalus teha olulisi otsuseid, mis olid seotud Süüria rahanduspoliitikaga.

142    Seega tuleb asuda seisukohale, et need artiklid kinnitavad, et hageja täidab Süüria Keskpangas juhatajana põhimõttelise tähtsusega ametiülesandeid, mida ei saa lugeda lihtsalt administratiivseteks või tehnilisteks ülesanneteks.

143    Lisaks tuleb märkida, et isikut, kes täidab selliseid ametiülesandeid, mis annavad talle juhtimispädevuse sellise üksuse suhtes, millele kohaldatakse piiravaid meetmeid, saab üldiselt lugeda ka ennast seotuks sellise tegevusega, mistõttu vaatlusaluse üksuse vastu piiravate meetmete võtmine on põhjendatud (vaata selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑58/12: Nabipour jt vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 110).

144    Hageja kinnitas ka ise, et Süüria Keskpanga juhataja on selle eesotsas.

145    Seoses sellega ei ole asjaolu, millele hageja viitas kohtuistungil ja mille kohaselt Süüria Keskpank on majandus‑ ja rahandusküsimuste eest vastutava ministri poliitilise kontrolli all, viide selle kohta, et hageja kui nimetatud panga kõige kõrgem ametikandja, ei ole seotud rahaliste vahendite andmisega Süüria režiimile. Vastupidi, see tundub tõendavat tihedat seost nimetatud režiimi rahaliste vahendite haldamise ja hageja ametialaste ülesannete täitmise vahel.

146    Viiendaks tuleb kindlaks teha, kas nõukogu on kinni pidanud proportsionaalsuse põhimõttest, mis kuulub väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (Euroopa Kohtu 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑176/09: Luxembourg vs. parlament ja nõukogu, EKL 2011, lk I‑3727, punkt 61, ning 15. novembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑539/10 P ja C‑550/10 P: Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 122).

147    Seoses sellega tuleb esmalt meelde tuletada, et nagu nähtub otsuse 2011/273 põhjendustest, on nõukogu kehtestanud piiravad meetmed kolmanda riigi, see on Süüria vastu, vastuseks selle riigi ametiasutuste vägivaldsetele repressioonidele tsiviilelanikkonna vastu. Samad kaalutlused on aluseks vaidlustatud aktidele, mis järgnevad vahetult otsusele 2011/273. Seejärel tuleb sedastada, et kui piiravad meetmed oleksid puudutanud ainult Süüria režiimi juhte, mitte aga seda režiimi toetavaid isikuid, siis oleks nõukogu taotletavad eesmärgid sattunud ohtu, kuna need juhid võivad kergesti saada toetust, eelkõige rahalist toetust, mis neil on vaja nimetatud repressioonide läbiviimiseks, teiste Süüria riigi peamistes institutsioonides kõrgetel positsioonidel olevate isikute kaudu. Viimaks tuleb arvesse võtta nende liidu eesmärkide tähtsust, mis on seotud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise ning tsiviilelanikkonna kaitsega.

148    Sellest tuleneb, et nõukogu võis proportsionaalsuse põhimõtet rikkumata tugineda hageja ametiülesannetele, et leida, et tal oli võimu‑ ja mõjupositsioon selles osas, mis puudutas Süüria Keskpanga poolt rahalise toetuse andmist Süüria režiimile. Järelikult võis nõukogu samuti õigustatult leida, et piiravate meetmete võtmine hageja vastu aitas kaasa surve avaldamisele sellele režiimile, et teha võimalikult lõpp tsiviilelanikkonna vastastele repressioonidele või neid leevendada. Küsimust, kas vaidlustatud aktid sisaldavad hageja õiguste piiranguid, mis oleks kooskõlas nimetatud põhimõttega, analüüsitakse neljanda väite raames.

149    Kuuendaks tuleb märkida, et ei saa omistada mingit tähtsust asjaolule, et nõukogu lisas, kui ta otsustas võtta piiravad meetmed Süüria Keskpanga vastu, sel ajal kehtinud aktidele nõukogu 27. veebruari 2012. aasta otsusega 2012/122/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/782 (ELT L 54, lk 14), ja nõukogu 27. veebruari 2012. aasta määrusega (EL) nr 168/2012, millega muudetakse määrust nr 36/2012 (ELT L 54, lk 1), erandite ettenägemiseks spetsiifilised sätted.

150    Seoses sellega tuleb märkida, nagu nõukogu õigustatult mainis, et need erandid puudutavad sisuliselt rahaliste vahendite ülekandmist liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvatele finantsinstitutsioonidele, mille eesmärk on rahastada nende poolt heaks kiidetud majandustehinguid, eelkõige põhjusel, et nad on kindlaks teinud, et asjaomaseid vahendeid ei anta isikule või üksusele, kellele kohaldatakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid.

151    Peale selle muudeti nõukogu 24. septembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 867/2012, millega muudetakse määrust nr 36/2012 (ELT L 257, lk 1), nimetatud erandite kohaldamiseks nõutavaid tingimusi rangemaks.

152    Sarnaselt nõukogule ja vastupidi hageja väidetule tuleb märkida, et nende erandite eesmärk ei ole võimaldada Süüria Keskpangal tegutseda normaaltingimustes, vaid lihtsalt mitte karistada neid isikuid ja üksusi, kes ei ole piiravate meetmete subjektiks, ega kaubavahetust, mis ei ole liikmesriikide ja Süüria vahel keelatud.

153    Kuna piiravad meetmed, mis mõjuvad isiklikult hagejale, ei kahjusta potentsiaalselt iseenesest isikuid ja üksusi, kes ei ole piiravate meetmete subjektiks, ega kaubavahetust, mis ei ole keelatud, ei tekita Süüria Keskpangale kehtestatud eespool mainitud erandite olemasolu vasturääkivusi, mis seaksid kahtluse alla piiravate meetmete võtmise hageja vastu või võimaldaksid kindlaks teha, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

154    Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et nõukogu ei ole teinud vigu, kehtestades piiravad meetmed hageja vastu ainuüksi põhjendusel, et ta oli Süüria Keskpanga juhataja.

 Hageja ülejäänud argumendid

–       Väidetav nõue, et hageja suhtes peab enne tema kandmist nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, olema algatatud uurimine või jälitustegevus

155    Hageja väidab, et enne kui ta nimi kanti asjaomastesse loeteludesse ja enne kui see otsustati neisse jätta, ei ole tema vastu alustatud ühtegi uurimist ega jälitustegevust.

156    Nõukogu vaidleb hageja väitele vastu.

157    Tuleb sedastada, et hageja tugineb Üldkohtu 9. septembri 2010. aasta otsusele kohtuasjas T‑348/07: Al‑Aqsa vs. nõukogu (EKL 2010, lk II‑4575), millega ühest küljest tühistati eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus liidetud kohtuasjades Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa ning mis teisest küljest puudutas piiravaid meetmeid, mis on vastu võetud nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (ELT L 344, lk 93) alusel, milles on kehtestatud vaidlustatud aktide omadest erinevad tingimused selleks, et isikule võiks kohaldada piiravaid meetmeid.

158    Nimetatud ühise seisukoha artikli 1 lõike 4 kohaselt koostatakse nimelt lisas sisalduv loetelu „asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti, sellise akti toimepaneku katse, selles osalemise või sellele kaasaaitamise suhtes uurimise algatamist, terroriakti, sellise akti toimepaneku katse, selles osalemise või sellele kaasaaitamise eest vastutuselevõtmist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist”.

159    Seega tuleb märkida, et käesolevas asjas ei sisalda vaidlustatud aktid ühtegi eespool punktis 158 viidatud sättele sarnast sätet.

160    Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata.

–       Hageja isiklike rahaliste vahendite ulatus ning et ta väidetavalt ei osale poliitikas ja tsiviilelanikkonna vastastes repressioonides

161    Hageja väidab esiteks, et tema rahalised vahendid on tagasihoidlikud, ja teiseks, et ei ole ühtegi tõendit tema poliitilise või sõjaväelise tegevuse kohta ja veelgi vähem tema osalemise kohta tsiviilelanikkonna vastastes repressioonides.

162    Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.

163    Tuleb esile tuua, et vaidlustatud aktidest tuleneb selgelt ning nõukogu on oma Üldkohtule esitatud kirjalikes seisukohtades kinnitanud, et piiravaid meetmeid kohaldati hagejale ainuüksi toetuse tõttu, mis ta andis Süüria režiimile oma Süüria Keskpanga juhataja ülesannete täitmisel. Eespool punktides 125–160 esitatud analüüs näitab, et see on põhjendatud ja piisav põhjendus.

164    Seega tuleb hageja käesolevad argumendid tagasi lükata, sest need ei ole asjakohased.

165    Igal juhul tuleb märkida, et miski vaidlustatud aktides ei võimalda asuda seisukohale, et isiku vastu piiravate meetmete võtmine sõltuks tema käsutuses olevate vahendite ulatusest.

166    Kõiki kolmandat väidet puudutavaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb see tervikuna tagasi lükata.

d.      Neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust, õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele ja õigust liikumisvabadusele ning liikmesriikide ja liidu kodanikkepuudutavaid liikmesriigi ja liidu õigusnorme

167    Hageja väitel piirab tema rahaliste vahendite külmutamine, mis tuleneb vaidlustatud aktidest, ebaproportsionaalselt tema omandiõigust – mis on kaitstud eelkõige põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 1 –, kuna see takistab tal oma vara vabalt kasutada, ilma et teda oleks ära kuulatud ja ilma et see tema õiguste piiramine oleks vajalik või kohane nõukogu eesmärkide saavutamiseks. Hoolimata sellest, et need on alalhoidvad ja et neid kohaldatakse ainult liidus olevatele majandusressurssidele, võeti tema suhtes kehtestatud piiravate meetmetega ära tema omandiõigus, kuna ta ei saa neid ressursse kasutada.

168    Analoogsetel põhjustel piiravad asjaomaste meetmetega kehtestatud piirangud tema liikumisvabadusele ebaproportsionaalselt tema õigust era‑ ja perekonnaelule, mida on eelkõige tunnustatud põhiõiguste harta artiklis 7.

169    Seejärel väidab hageja, et tal on Süüria ja Prantsusmaa topeltkodakondsus ja et tema suhtes peavad seega kehtima liidu kodanikele antud õigused. Hageja sidemeid Prantsusmaaga kinnitab ka asjaolu, et tema perekond elab seal. Kuigi hageja nõustub, et otsuse 2011/782 artikli 18 lõige 2 ei kohusta liikmesriike, et nad keelduksid lubamast enda kodanikel oma territooriumile siseneda, väidab ta, et see säte tekitab mitmetimõistetava olukorra, mis ei ole väidetavalt kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja Prantsuse õiguse sätetega, milles kohustuslikult keelatakse sellist riiki sisenemise keeldu kehtestada. Hageja tuletab lisaks meelde, et mitmed liidu õiguse sätted tagavad kõikidele liidu kodanikele õiguse liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja viibida.

170    Hageja märgib viimaks, et vaidlustatud aktides ette nähtud võimalused nende õiguste piirangutest kõrvale kalduda ei ole piisavad, kuna eeldavad, et hiljem, pärast seda, kui nende õiguste põhiolemust on rikutud, esitatakse täiendav taotlus, ning kuna nende erandite andmine sõltub nõukogu ja liikmesriikide kaalutlusõigust kasutades tehtud valikutest.

171    Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.

 Esialgsed tähelepanekud

172    Siinkohal tuleb meelde tuletada, et omandiõigus kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning see on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 17. Mis puutub era‑ ja perekonnaelu austamise õigusesse, siis see on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 7 (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 6. detsembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑356/11 ja C‑357/11: O jt, punkt 76).

173    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kehti nende põhiõiguste suhtes liidu õiguses absoluutne kaitse, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt sellele, mis ülesanne neil ühiskonnas on (vaata selle kohta eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 355). Järelikult saab nende õiguste kasutamist piirata, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult liidus taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 30. juuli 1996. aasta otsuse kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punkt 21, ning eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 121).

174    Proportsionaalsuse põhimõtte osas tuleb ühest küljest viidata eespool punktis 146 meelde tuletatud kohtupraktikale ja teisest küljest meelde tuletada, et põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (Euroopa Kohtu 31. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑12/11: McDonagh, punkt 61).

 Omandiõiguse rikkumine

175    Tuleb märkida, et nende isikute, kelle kohta on kindlaks tehtud, et nad toetavad Süüria režiimi, vaidlustatud aktidega kehtestatud rahaliste vahendite ja muude majandusressursside külmutamise meede kujutab endast alalhoidlikku meedet, mida ei loeta selliseks, mis jätab nimetatud isikud omandist ilma (vaata selle kohta analoogia alusel eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 358). Asjaomased meetmed toovad endaga siiski vaieldamatult kaasa omandiõiguse kasutamise piirangu (vaata selle kohta analoogia alusel eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 120).

176    Need meetmed on „seadusega ette nähtud” (vaata analoogia alusel Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 58442/00: Lavents vs. Läti, § 135), arvestades asjaolu, et need on kehtestatud aktides, mis on eelkõige üldkohaldatavad aktid (vaata selle kohta eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 56; vaata ka analoogia alusel Euroopa Kohtu 9. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑92/09 ja C‑93/09: Volker und Markus Schecke ja Eifert, EKL 2010, lk I‑11063, punkt 66) ja millel on liidu õiguses selge õiguslik alus, ning asjaolu, et need on sõnastatud piisavalt täpselt selles osas, mis puudutab nii nende sisu kui ka nende kohaldatavust hagejale (vaata eespool punktid 88–94).

177    Mis puutub sellesse, kas asjaomased meetmed on kohased, siis võttes arvesse rahvusvahelise üldsuse jaoks nii olulist üldise huviga eesmärki nagu tsiviilelanikkonna kaitse ning rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine, ei saa need iseenesest olla ebaadekvaatsed (eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 363, ning eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 123).

178    Mis puutub kõnealuste meetmete vajalikkusesse, siis tuleb tõdeda, et alternatiivsed või vähem piiravad meetmed, nagu eelneva loa kord või kohustus ülekantud rahaliste vahendite kasutamist tagantjärele põhjendada, ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavat eesmärki, milleks on surve avaldamine Süüria režiimi toetajatele, kes kasutavad tsiviilelanike suhtes vägivalda, arvestades eeskätt võimalust kehtestatud piirangutest kõrvale hoida (vaata analoogia alusel eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 125).

179    Lisaks sellele tuleb meelde tuletada, et otsuse 2011/782 artikli 19 lõiked 3–7, otsuse 2012/739 artikli 25 lõiked 3–11, otsuse 2013/255 artikli 28 lõiked 3–11 ja määruse nr 36/2012 artiklid 16–18 näevad ette võimaluse ühest küljest lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste katmiseks või teatavate kohustuste täitmiseks ja teisest küljest anda spetsiifilisi lubasid, mis võimaldavad vabastada rahalisi vahendeid, muud finantsvara või muid majandusressursse.

180    Viimaks tuleb mainida, et hageja nime jätmine vaidlustatud aktidele lisatud loeteludesse vaadatakse teatavate ajavahemike tagant uuesti läbi, selleks et tagada, et isikud ja üksused, kes ei vasta enam asjaomases loetelus esinemise tingimustele, sellest kustutataks (vaata analoogia alusel eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 365, ning eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punkt 129).

181    Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja rahaliste vahendite, finantsvara ja muude majandusressursside külmutamise meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja on seega kooskõlas tema omandiõigusega.

 Era‑ ja perekonnaelu austamise õiguse ja liikumisvabaduse ning liikmesriikide ja liidu kodanikke puudutavate liikmesriigi ja liidu õigusnormide rikkumine

182    Piiravate meetmete vastu esitatud hageja argumente, mis puudutavad liikmesriikide territooriumile sisenemise piiranguid, tuleb analüüsida, eristades Prantsuse Vabariigi – mille kodanik hageja on – territooriumi puudutavat olukorda teiste liikmesriikide territooriumi puudutavast olukorrast.

–       Prantsusmaa territooriumile sisenemise keeld

183    Siinkohal tuleb meelde tuletada, et nõukogu nägi otsuse 2011/782 artikli 18 lõikes 1, otsuse 2012/739 artikli 24 lõikes 1 ja otsuse 2013/255 artikli 27 lõikes 1 (edaspidi „riiki lubamise piiranguid puudutavad sätted”) ette järgmist:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et hoida ära I lisas loetletud isikute, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, režiimist kasu saavate või seda toetavate isikute ja nendega seotud isikute sisenemine oma riigi territooriumile või selle läbimine.”

184    Eelmises punktis mainitud otsustele lisati siiski spetsiaalne säte, mis puudutab liikmesriikide kodanikke.

185    Nimelt vastavalt otsuse 2011/782 artikli 18 lõikele 2, otsuse 2012/739 artikli 24 lõikele 2 ja otsuse 2013/255 artikli 27 lõikele 2 (edaspidi „kodanikke puudutavad sätted”):

„Lõige 1 ei kohusta liikmesriiki keelama oma kodanike sisenemist oma territooriumile.”

186    See säte tunnustab seega liikmesriikide ainupädevust, mis puudutab asjaomaste piirangute kohaldamist omaenda kodanikele. Sellest tuleneb, et sellise isiku puhul nagu hageja, kellel on lisaks Süüria kodakondsusele Prantsuse kodakondsus, ei kehtesta liidu õigus Prantsuse ametiasutustele kohustust keelata tal Prantsuse Vabariigi territooriumile siseneda.

187    Prantsuse Vabariik täpsustas vastuseks ühele arupärimisele, mille Üldkohus talle esitas (vaata eespool punktid 38 ja 39), et ta leiab, et kodanikke puudutavad sätted on garantiisätted, mis võimaldavad tal tagada oma kodanikele riigi territooriumile sisenemise õigus, mis tuleneb tema arvates eelkõige põhiseaduslikuks väärtuseks olevast liikumisvabadusest ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 4. lisaprotokolli artiklist 3. Prantsuse Vabariik selgitas ka, et hageja võib ainuüksi juba seetõttu, et tal on Prantsuse pass, mis määratleb teda kui Prantsuse kodanikku nimega André Mayard, Prantsusmaale siseneda, isegi kui see pass on aegunud.

188    Sama moodi kinnitas nõukogu oma kirjalikus vastuses ühele Üldkohtu küsimusele, et kodanikke puudutavate sätete kohaldamise eest vastutavad liikmesriigid, kes ei ole isegi kohustatud nõukogule teatama asjaolust, et nad neid sätteid kasutavad.

189    Neil tingimustel ja kuna hageja ei ole vastu vaielnud ei Prantsuse Vabariigi esitatud teabele ega nõukogu vastusele, tuleb asuda seisukohale, et tema vastuväide, mis puudutab seda, et tal ei olnud väidetavalt võimalik minna Prantsusmaale, kus ta perekond elab, ei ole faktiliselt õige ja tuleb seega tagasi lükata. Sama kehtib selle kohta, mis puudutab hageja era‑ ja perekonnaelu väidetavat riivet, kuna eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud aktid ei võta võimalust, et ta külastab oma perekonda Prantsusmaal.

–       Liidus vabalt liikumise piiramine

190    Siinkohal tuleb märkida, et hoolimata kodanikke puudutavatest sätetest kuulub liikmesriigi ja seega ka liidu kodanik, kelle nimi esineb nende isikute loetelus, kellele kohaldatakse riiki sisenemise piiranguid puudutavaid sätteid, nende kohaldamisalasse selles osas, mis puudutab teisi liikmesriike peale selle, kelle kodakondsus tal on.

191    See tuleneb asjaolust, et riiki sisenemise piiranguid puudutavatele sätetele, kui need on suunatud teistele liikmesriikidele peale selle, kelle kodanik asjaomaste piiravate meetmete subjektiks olev isik on, ei kohaldata liidu kodanike suhtes mingeid spetsiifilisi erandeid. Seega on nimetatud liikmesriigid vastavat territooriumi puudutavalt kohustatud kohaldama asjaomaseid piiranguid isegi oma kodanike suhtes. Nimelt kohaldatakse kodanikke puudutavaid sätteid ainult selle liikmesriigi territooriumile, kelle kodanik selline isik on.

192    Tuleb analüüsida küsimust, kas riiki sisenemise piiranguid puudutavate sätete tõttu tekkinud olukord on liidu kodanikke puudutavalt kooskõlas õigustega, mis neil on.

193    Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 21 lõike 1 kohaselt:

„Igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.”

194    Peale selle ei ole kohtupraktika kohaselt liidu kodanikel tingimusteta õigus liikumisvabadusele (Euroopa Kohtu 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑33/07: Jipa, EKL 2008, lk I‑5157, punkt 21, ja 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑434/10: Aladzhov, EKL 2011, lk I‑11659, punkt 28).

195    Siinkohal tuleb märkida, et ELTL artikli 21 lõike 1 teises osas sõnastatud erand (vaata eespool punkt 193) viitab aluslepingutele mitmuses, mis hõlmab ka EL lepingut. Riiki sisenemist puudutavad piirangud, mis on kehtestatud ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsustes, on selgelt EL lepingu alusel vastu võetud sätted.

196    Järelikult tuleb sedastada, et nõukogu võis ühist välis‑ ja julgeolekupoliitikat puudutavate aktide vastuvõtmisega põhimõtteliselt piirata õigust liidus vabalt liikuda, millele hageja tugineb oma liidu kodaniku staatusest tulenevalt. Siiski tuleb kontrollida, kas nõukogu on tegutsenud proportsionaalsuse põhimõtet austades, nii nagu see on määratletud eespool punktides 146 ja 147 meelde tuletatud kohtupraktikas.

197    Seoses sellega tuleb ühest küljest märkida, et eespool punktides 177, 178 ja 180 esitatud kaalutlused, mis puudutavad seda, kas hageja rahaliste vahendite külmutamise meetmed on asjakohased, vajalikud ja ajaliselt piiratud, on analoogia alusel kohaldatavad riiki sisenemise piiranguid puudutavatele sätetele. Teisest küljest tuleb meelde tuletada, et vastavalt otsuse 2011/782 artikli 18 lõikele 6, otsuse 2012/739 artikli 24 lõikele 6 ja otsuse 2013/255 artikli 27 lõikele 6, võib liikmesriigi pädev asutus lubada oma territooriumile siseneda eelkõige seoses kiireloomuliste humanitaarvajadustega.

198    Selle argumendi kohta, mida hageja üritab tuletada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivist 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77), on oluline märkida, et riiki sisenemise piiranguid puudutavaid sätteid tuleb selles osas, milles need on kohaldatavad liidu kodanikele, lugeda direktiivi suhtes erinormideks (lex specialis), nii et need sätted on neis olukordades, mida nendega on spetsiifiliselt reguleeritud, direktiivi suhtes ülimuslikud (vaata selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑444/00: Mayer Parry Recycling, EKL 2003, lk I‑6163, punkt 57, ja Üldkohtu 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑371/03: Le Voci vs. nõukogu, EKL AT 2005, lk I‑A‑209 ja II‑957, punkt 122).

199    Ülejäänud osas peegeldavad need erinormid ainult üldises plaanis ja eriomases kontekstis liikumisvabaduse piiranguid, mida liikmesriigid võivad üksikutel juhtudel teatavatele isikutele vastavalt direktiivi 2004/38 artiklile 27 kohaldada. Nimelt ei anna viimati nimetud säte liidu kodanikele tingimusteta õigust liidus vabalt liikuda, vaid lubab liikmesriikidel seda vabadust eelkõige avalikku korda ja julgeolekut puudutavatel kaalutlustel ja proportsionaalsuse põhimõtet austades piirata (vaata selle kohta eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Jipa, punktid 22 ja 29).

200    Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb ka neljas väide tagasi lükata ja järelikult hagi kohtuasjas T‑307/12 tervikuna rahuldamata jätta.

B.      Hagi kohtuasjas T‑408/13

201    Nagu on märgitud eespool punktis 40, täpsustas hageja kohtuistungil sisuliselt, et hagi kohtuasjas T‑408/13 tuleb lugeda esitatuks teise võimalusena, et võtta arvesse võimalust, kui Üldkohus peaks leidma, et hagi kohtuasjas T‑307/12 on vähemasti osaliselt vastuvõetamatu.

202    Seega, kuna eespool punktidest 45–79 tuleneb, et hagi kohtuasjas T‑307/12 on tervikuna vastuvõetav, puudub vajadus teha otsus hagi kohta kohtuasjas T‑408/13.

 Kohtukulud

203    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Lisaks, kui kohtuasjas otsust ei tehta, jaotab Üldkohus kodukorra artikli 87 lõike 6 alusel kohtukulud omal äranägemisel.

204    Kuna kohtuasjas T‑307/12 on kohtuotsus tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõuetele välja mõista hagejalt.

205    Kohtuasjas T‑408/13 on õiglane hinnata juhtumi asjaolusid nii, et otsustada mõista kohtukulud välja samuti hagejalt. Nimelt ei pidanud Üldkohus nimetatud kohtuasjas hagi suhtes otsust tegema põhjusel, et see oli esitatud teise võimalusena, et võtta arvesse seda, kui hagi kohtuasjas T‑307/12 peaks olema vastuvõetamatu, mida nõukogu ei olnud kohtuasjas T‑408/13 hagi esitamise ajal siiski kordagi väitnud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi kohtuasjas T‑307/12 rahuldamata.

2.      Hagi suhtes kohtuasjas T‑408/13 puudub vajadus otsuse tegemiseks.

3.      Mõista kohtukulud välja Adib Mayalehilt.

Berardis Czúcz Pelikánová

Popescu       Buttigieg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. novembril 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A.     Hagi kohtuasjas T‑307/12

1. Nõuete muutmise taotluste vastuvõetavus

a.     Taotlus, et hagi oleks suunatud otsuse 2012/739 ja otsuse 2013/255 vastu

b.     Taotlus, et hagi oleks suunatud ka rakendusmääruse nr 363/2013 vastu

Kohustus edastada hagejale rakendusmäärus nr 363/2013

Alternatiivid, et rakendusmäärus nr 363/2013 edastatakse otse puudutatud isikule, või avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas seda akti puudutav teatis

Hagejale rakendusmäärusest nr 363/2013 teatamise tingimused

2. Põhiküsimus

a.     Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

b.     Esimene väide, et on rikutud kaitseõigusi, õigust õiglasele kohtumenetlusele ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

c.     Kolmas väide, et ei ole tõendatud piisav seos hageja ja Süüria vastu suunatud piiravate meetmete aluseks oleva olukorra vahel ja et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

Üldkohtu kontrolli põhjalikkus

Võimalus, et nõukogu tugineb ainult hageja ametialasele positsioonile

Hageja ülejäänud argumendid

–  Väidetav nõue, et hageja suhtes peab enne tema kandmist nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, olema algatatud uurimine või jälitustegevus

–  Hageja isiklike rahaliste vahendite ulatus ning et ta väidetavalt ei osale poliitikas ja tsiviilelanikkonna vastastes repressioonides

d.     Neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust, õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele ja õigust liikumisvabadusele ning liikmesriikide ja liidu kodanikkepuudutavaid liikmesriigi ja liidu õigusnorme

Esialgsed tähelepanekud

Omandiõiguse rikkumine

Era‑ ja perekonnaelu austamise õiguse ja liikumisvabaduse ning liikmesriikide ja liidu kodanikke puudutavate liikmesriigi ja liidu õigusnormide rikkumine

–  Prantsusmaa territooriumile sisenemise keeld

–  Liidus vabalt liikumise piiramine

B.     Hagi kohtuasjas T‑408/13

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.