ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)
27. september 2007(*)
Lepinguväline vastutus – Piim – Lisamaks – Kvoot – Määrus (EMÜ) nr 2187/93– Tootjatele kahju hüvitamine – Aegumise peatumine
Liidetud kohtuasjades T‑8/95 ja T‑9/95,
Wilhelm Pelle, elukoht Kluse-Ahlen (Saksamaa),
Ernst-Reinhard Konrad, elukoht Löllbach (Saksamaa),
esindajad: advokaadid B. Meisterernst, M. Düsing, D. Manstetten, F. Schulze ja W. Haneklaus,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. Brautigam ja A.‑M. Colaert, hiljem A.‑M. Colaert,
ja
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad D. Booß ja M. Niejahr, seejärel T. Van Rijn ja M. Niejahr, keda abistasid H.‑J. Rabe, G. Berrisch ja M. Núñez‑Müller,
kostjad,
mille ese on EÜ lepingu artikli 178 (nüüd EÜ artikkel 235) ja EÜ lepingu artikli 215 teise lõigu (nüüd EÜ artikli 288 teine lõik) alusel esitatud nõuded hüvitada kahju, mis tekkis hagejatele väidetavalt selle tõttu, et kohaldati nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 857/84, millega piima- ja piimatootesektoris on kehtestatud määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c märgitud maksu kohaldamise üldeeskirjad (EÜT L 90, lk 13), mida on täiendatud komisjoni 16. mai 1984. aasta määrusega nr 1371/84, millega kehtestatakse määruse nr 804/68 artiklis 5c sätestatud lisamaksu kohaldamise eeskirjad (EÜT L 132, lk 11),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud E. Martins Ribeiro ja K. Jürimäe,
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades kirjalikus menetluses ja 23. jaanuaril 2007. aastal toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
Kvootide süsteem
1 Nõukogu 17. mai 1977. aasta määrus (EMÜ) nr 1078/77, millega kehtestatakse lisatasude süsteem piima ja piimatoodete turustamata jätmise ja lüpsikarjade ümberkorraldamise eest (EÜT L 131, lk 1), näeb ette turustamata jätmise lisatasu ja ümberkorraldamise lisatasu maksmise tootjatele, kes lubavad mitte turustada piima või piimatooteid viieaastase turustamata jätmise perioodi jooksul või ei turusta piima või piimatooteid ja korraldavad lüpsikarja ümber lihakarjaks nelja‑aastase ümberkorraldamise perioodi jooksul.
2 Määruse nr 1078/77 alusel kohustuse võtnud piimatootjaid nimetatakse üldiselt SLOM tootjateks, kusjuures see lühend tuleneb hollandikeelsest väljendist slachten en omschakelen ([loomi] tapma ja [karja] ümber korraldama), mis kirjeldab nende kohustusi turustamata jätmise või ümberkorraldamise süsteemi raames.
3 Nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 856/84, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 804/68 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta (EÜT L 90, lk 10) ja nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määrus nr 857/84, mis käsitleb üldeeskirju määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c sätestatud maksu kohaldamiseks piima ja piimatoodete sektoris (EÜT L 90, lk 13), kehtestasid alates 1984. aasta 1. aprillist lisamaksu tarnitud piimakogustele, mis ületavad igale liikmesriigile tagatud kogukvoodi piires igale ostjale määratavat võrdluskvooti. Lisamaksust vabastatud võrdluskvoot võrdus liikmesriigi valitud valemi kohaselt tootja tarnitud või meierei kokkuostetud piima või sellega samaväärsete toodete kogusega võrdlusaastal, milleks Saksamaa puhul oli aasta 1983.
4 Nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 804/68 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta (EÜT L 148, lk 13) artiklis 5c märgitud lisamaksu kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad sätestati komisjoni 16. mai 1984. aasta määrusega (EMÜ) nr 1371/84 (EÜT L 132, lk 11).
5 Tootjad, kes määruse nr 1078/77 alusel võetud kohustust täites asjaomase liikmeriigi määratud võrdlusaastal piima ei tarninud, jäeti võrdluskvoodi saajate hulgast välja.
6 Euroopa Kohus tunnistas 28. aprilli 1988. aasta otsusega kohtuasjas 120/86: Mulder (EKL 1988, lk 2321, edaspidi „kohtuotsus Mulder I”) ja 28. aprilli 1988. aasta otsusega kohtuasjas 170/86: von Deetzen (EKL 1988, lk 2355) kehtetuks määruse nr 857/84, mida oli täiendatud määrusega nr 1371/84 osas, milles see ei näinud ette võrdluskvoodi andmist tootjatele, kes asjaomase liikmesriigi poolt määratud võrdlusaastal määruse nr 1078/77 alusel võetud kohustust täites piima ei tarninud.
7 Eespool punktis 6 viidatud kohtuotsustest Mulder I ja von Deetzen tingituna võttis nõukogu 20. märtsil 1989 vastu määruse (EMÜ) nr 764/89, millega muudetakse määrust nr 857/84 (EÜT L 84, lk 2), mis jõustus 29. märtsil 1989, et võimaldada neis kohtuotsustes nimetatud tootjate kategooriatele erikvooti, mis vastab 60%‑le määruse nr 1078/77 alusel võetud turustamata jätmise või ümberkorraldamise kohustusele eelnenud 12 kuu toodangust.
8 Turustamata jätmise või ümberkorraldamise kohustuse võtnud tootjaid, kellele määruse nr 764/89 alusel anti nn erikvoot, nimetatakse „SLOM I tootjateks”.
Kahju hüvitamise kord ja aegumise kord
9 Euroopa Kohus tunnistas 19. mai 1992. aasta esialgse otsusega liidetud kohtuasjades C‑104/89 ja C‑37/90: Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1992, lk I‑3061, edaspidi „kohtuotsus Mulder II”) ühenduse vastutavaks teatud piimatootjatele tekkinud kahju eest, kes olid endale määruse nr 1078/77 alusel võtnud kohustusi ning ei võinud seejärel määruse nr 857/84 (mida on täiendatud määrusega nr 1371/84) kohaldamise tõttu piima turustada. Makstavate summade suhtes palus Euroopa Kohus menetlusosalistel sõlmida ühine kokkulepe.
10 Sellest otsusest tingituna avaldasid nõukogu ja komisjon 5. augusti 1992. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas teatise 92/C 198/04 (EÜT C 198, lk 4; edaspidi „5. augusti 1992. aasta teatis”). Nimetatud teatises oli märgitud:
„Kohtuotsusest [eespool viidatud Mulder II] lähtudes […], peavad ühenduse institutsioonid vajalikuks teavitada kõiki huvitatud isikuid järgnevast.
1. Euroopa Kohus tunnistas, et ühenduse lepinguväline vastutus EÜ asutamislepingu [artikli 288] alusel puudutab igat määruse (EMÜ) nr 857/84 artikli 12 [punktis] c määratletud tootjat, kes on nimetatud otsuse mõttes kandnud kahju seetõttu, et tal ei olnud vajalikul ajal võimalik saada piimakvooti, kuna ta osales määrusega (EMÜ) nr 1078/77 kehtestatud süsteemis, ning kes tegelikkuses vastavad sellest kohtuotsusest tulenevatele kriteeriumidele ja tingimustele.
2. Institutsioonid võtavad endale kohustuseks kõigi punktis 1 nimetatud tootjate puhul loobuda kuni punktis 3 nimetatud tähtaja möödumiseni aegumise vastuväite esitamisest, mis tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 43 (nüüd Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 46), niivõrd kui õigus kahju hüvitamisele ei olnud veel aegunud käesoleva teatise Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäevaks või kuupäevaks, mil tootja juba pöördus mõne institutsiooni poole.
3. Selleks et tagada kohtuotsuse [eespool punktis 9 viidatud kohtuotsus Mulder II] täielik toime, võtavad institutsioonid vastu rakenduseeskirjad asjaomastele isikutele kahju hüvitamiseks, k.a viiviste küsimuses.
Institutsioonid täpsustavad hiljem, millistele ametiasutustele ja mis tähtajaks nõuded tuleb esitada. Tootjatele tagatakse, et nende õiguste võimalikku tunnustamist ei mõjuta asjaolu, et nad enne selle tähtaja algust ei pöördu ühenduse institutsioonide või siseriiklike asutuste poole.” [mitteametlik tõlge]
11 Nõukogu võttis pärast 5. augusti 1992. aasta teatist 22. juuli 1993. aastal vastu määruse (EMÜ) nr 2187/93 hüvitise pakkumise kohta teatavatele piima ja piimatoodete tootjatele, kellel on ajutiselt keelatud tegutseda (EÜT L 196, lk 6). See määrus nägi ette, et tootjatele, kellele on eraldatud lõplik kvoot, pakutakse eespool punktis 9 nimetatud kohtuotsuses Mulder II viidatud õigusnormide kohaldamise tõttu kantud kahju eest kindlasummalist hüvitist.
12 Määruse nr 2187/93 artikli 10 lõige 2 sätestab:
„Tootja esitab oma [kahju]nõude pädevale [siseriiklikule] asutusele. Tootja nõue peab pädevale asutusele olema esitatud hiljemalt 30. septembriks 1993, vastasel korral jäetakse see läbi vaatamata.
Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 nimetatud aegumistähtaeg algab kõigi tootjate jaoks uuesti esimeses lõigus viidatud kuupäevast, kui selles lõigus nimetatud nõuet ei ole esitatud enne seda kuupäeva, kui aegumine ei ole katkenud hagiavalduse esitamisega Euroopa Kohtule vastavalt põhikirja artiklile 43.”
13 Määruse nr 2187/93 artikli 14 esimene lõik sätestab:
„Artiklis 10 viidatud pädev asutus pakub nõukogu ja komisjoni nimel ja eest tootjale hüvitist hiljemalt nelja kuu jooksul alates nõude kättesaamisest […]”
14 Määruse nr 2187/93 artikli 14 kolmas lõik sätestab:
„Kui kahe kuu jooksul alates selle kättesaamisest ei ole pakkumist vastu võetud, ei ole see asjaomastele institutsioonidele tulevikus enam õiguslikult siduv.”
15 Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 43 (edaspidi „Euroopa Kohtu põhikiri”) sätestab:
„Ühenduste lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele ühenduste institutsioonile. Viimasel juhul tuleb menetlus algatada kahe kuu jooksul, nagu on sätestatud EÜ […] artiklis 230 […]; vajaduse korral kohaldatakse vastavalt EÜ […] artikli 232 teise lõigu […] sätteid.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
16 Hagejad on Saksa piimatootjad. Nad võtsid määruse nr 1078/77 alusel turustamata jätmise kohustuse, mis kohtuasja T‑8/95 hageja suhtes lõppes 1. märtsil 1985 ja kohtuasja T‑9/95 hageja suhtes lõppes 30. juunil 1984. Neile kui SLOM I tootjatele anti määruse nr 764/89 alusel erikvoot.
17 Kohtuasja T‑8/95 hageja tugines kostjateks olevatele institutsioonidele 23. detsembril 1991 saadetud kirjas õigusele saada ühenduselt hüvitist. Kohtuasja T‑9/95 hageja tegi sama 4. detsembril 1990 saadetud kirjas. Nõukogu keeldus 13. jaanuari 1992. aasta kirjas (kohtuasi T‑8/95)
ja 20. detsembri 1990. aasta kirjas (kohtuasi T‑9/95) ning komisjon 16. jaanuari 1992. aasta kirjas (kohtuasi T‑8/95)
ja 19. detsembri 1990. aasta kirjas (kohtuasi T‑9/95) hagejatele kahju hüvitamisest. Kostjateks olevad institutsioonid märkisid nimetatud kirjades, et eespool punktis 9 viidatud kohtuotsusest Mulder II tulenevalt on nad nimetatud kohtuotsuse Mulder II Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamisest kolme kuu möödumiseni kohustatud loobuma aegumise vastuväite esitamisest. See ajaliselt piiratud loobumiskohustus kehtib aga üksnes nende nõuete suhtes, mis ei ole eelnimetatud kirjade kuupäeval veel aegunud.
18 Pärast määruse nr 2187/93 vastuvõtmist esitasid hagejad pädevale Saksa ametiasutusele kahju hüvitamise nõuded, mis põhinesid nimetatud määruse artikli 10 lõike 2 esimesel taandel.
19 Asjaomane Saksa ametiasutus pakkus 17. detsembri 1993. aasta kirjas (kohtuasi T‑8/95) ja 2. detsembri 1993. aasta kirjas (kohtuasi T‑9/95) määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigu alusel hagejatele ühenduse nimel kindlasummalist hüvitist.
20 Hagejad lasid määruse nr 2187/93 artikli 14 kolmandas lõigus sätestatud kahekuulised tähtajad mööda. Nii lükati eelmises punktis nimetatud hüvitise pakkumised vaikimisi tagasi.
Menetlus
21 Hagejad esitasid käesolevate menetluste algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. jaanuaril 1995.
22 Esimese Astme Kohtu esimese koja 3. juuli 1995. aasta määrusega peatati käesolevad menetlused kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni kohtuasjades Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑104/89 ja C‑37/90). Euroopa Kohtu 27. jaanuari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑104/89 ja C‑37/90: Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2000, lk I‑203) lõpetas menetluse peatumise.
23 Esimese koja esimehe 6. juuli 1995. määrusega liideti kohtuasjad T‑366/94, T‑3/95, T‑7/95, T‑8/95, T‑9/95, T‑14/95, T‑16/95, T‑20/95, T‑22/95, T‑100/95, T‑120/95 ja T‑124/95. Vahepeal kustutati kohtuasjad T‑366/94, T‑3/95, T‑7/95, T‑14/95, T‑16/95, T‑20/95, T‑22/95, T‑100/95, T‑120/95 ja T‑124/95 Esimese Astme Kohtu registrist.
24 Neljanda koja 10. aprilli 2000. aasta määrusega peatas Esimese Astme Kohus käesolevates asjades menetlused kuni Esimese Astme Kohtu otsuse tegemiseni kohtuasjas Rudolph vs. nõukogu ja komisjon (T‑187/94). Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑187/94: Rudolph vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2002, lk II‑367) lõpetas menetluse peatumise.
25 2. juuli 2003. aasta otsusega andis Esimese Astme Kohus käesolevad kohtuasjad lahendamiseks kolmest kohtunikust koosnevale kojale, antud juhul esimesele kojale.
26 Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd viienda koja koosseisu. Selle tagajärjel määrati käesolevad asjad viiendale kojale.
27 Esimese Astme Kohtu 20. septembri 2006. aasta täiendava kirjaliku küsimusega paluti menetlusosalistel võtta seisukoht Euroopa Kohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsuse kohtuasjas C‑164/01 P: van den Berg vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2004, lk I‑10225, edaspidi „kohtuotsus van den Berg”) mõju kohta aegumistähtaja arvestamisele käesolevates kohtuasjades. Menetlusosalised vastasid sellele küsimusele ettenähtud tähtaja jooksul.
28 Menetlusosaliste suulised avaldused ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 23. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
29 Hageja kohtuasjas T‑8/95 palub Esimese Astme Kohtul:
– mõista kostjateks olevatelt institutsioonidelt solidaarselt hageja kasuks välja SLOM I hüvitis ajavahemiku eest, mis kestis 2. märtsist 1985 kuni 29. märtsini 1989 summas 81 159,764 Saksa marka, millele 19. maist 1992 lisandus 8% intressimäär aastas;
– mõista kohtukulud solidaarselt välja kostjateks olevatelt institutsioonidelt.
30 Samas kohtuasjas märkis hageja repliigis, et ta nõuab hüvitist ajavahemiku eest, mis kestis 31. detsembrist 1986 kuni 29. märtsini 1989.
31 Hageja kohtuasjas T‑9/95 palub Esimese Astme Kohtul:
– mõista kostjateks olevatelt institutsioonidelt solidaarselt hageja kasuks välja SLOM I hüvitis ajavahemiku eest, mis kestis 1. juulist 1984 kuni 29. märtsini 1989 summas 83 670,155 Saksa marka, millele 19. maist 1992 lisandus 8% intressimäär aastas;
– mõista kohtukulud solidaarselt välja kostjateks olevatelt institutsioonidelt.
32 Samas kohtuasjas märkis hageja oma repliigis, et ta tugineb õigusele saada hüvitist ajavahemiku eest, mis kestis 7. detsembrist 1985 kuni 29. märtsini 1989.
33 Neis kahes kohtuasjas palusid hagejad, et Esimese Astme Kohus liidaks käesolevad kohtuasjad kohtuasjaga Hülseberg jt vs. nõukogu ja komisjon (T‑77/93) ning et Esimese Astme Kohus peataks menetluse kuni otsuse tegemiseni selles kohtuasjas. Viimati nimetatud kohtuasi aga kustutati Esimese Astme Kohtu registrist 4. veebruari 1997. aasta määrusega.
34 Kohtuasjades T‑8/95 ja T‑9/95 kostjateks olevad institutsioonid paluvad Esimese Astme Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Poolte argumendid
35 Hagejad viitavad eespool punktis 9 viidatud kohtuotsusele Mulder II ning väidavad, et neil kui SLOM I tootjatel on õigus kahju hüvitamisele. Asjaolu, et siseriiklikud asutused pakkusid määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigu alusel hüvitist kinnitab ühenduse vastutust. See, et hagejad keeldusid nimetatud pakkumise vastuvõtmisest ei muuda nende õigust hüvitisele.
36 Väidetavalt kantud kahju osas märgivad hagejad, et ruumipuuduse tõttu ei olnud nende ettevõttes võimalik alternatiivne tootmine, mistõttu kantud kahju on oluliselt suurem kui määruses nr 2187/93 ettenähtud kahjuhüvitis.
37 Hagejate väitel ei ole taotluste esitamine ajaliselt piiratud. Selles osas märgivad nad Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud aegumise tingimustele viidates esiteks, et üksikisikutena ei pidanud nad teadma enne 19. mail 1992 tehtud eespool punktis 9 viidatud kohtuotsuse Mulder II väljakuulutamist sellest, et kahju hüvitamise hagi esitamise tingimused on täidetud.
38 Teiseks väidavad hagejad, et määruse nr 2187/93 artikli 10 lõikest 2 tuleneb, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 30. septembril 1993 kõigi piimatootjate suhtes, kes ei olnud oma nõuet või hagiavaldust selleks kuupäevaks esitanud. Aegumistähtaeg lõppes seega alles 1998. aastal, mistõttu 23. jaanuaril 1995 esitatud hagiavaldused ei olnud hiljaks jäänud.
39 Kolmandaks väidavad hagejad, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 43 kolmandas lauses ettenähtud kahekuine tähtaeg kohaldub üksnes siis, kui ühenduse institutsioon on lükanud tagasi varasema avalduse. Hagejate sõnul ei ole määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigu alusel hüvitise pakkumine selline otsus. Seega ei ole kostjateks olevad institutsioonid neid varasemaid avaldusi, mis esitati 23. detsembril 1991 (kohtuasi T‑8/95) ja 4. detsembril 1990 (kohtuasi T‑9/95), veel tagasi lükanud. Lisaks ei ole määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 esimese lõigu alusel esitatud avaldus varasemaks avalduseks Euroopa Kohtu põhikirja artikli 43 tähenduses, mistõttu ei ole avalduse tagasilükkamise otsus, mis on sätestatud Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43, ei määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigu alusel tehtud pakkumine ega selle sätte kolmandas lõigus sätestatud kahekuise tähtaja möödumine. Seega ei kohaldu Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud kahekuine hagi esitamise tähtaeg.
40 Neljandaks tuginevad hagejad teise võimalusena oma vabandatavale eksimusele hagi esitamise tähtaja kulgemise alguse osas. Kostjateks olevate institutsioonide käitumine on üksi või määravas ulatuses ajanud segadusse heausksed hagejad, kes on piisavalt täitnud teadlikult ettevõtjalt üldjuhul nõutavat hoolsuskohustust (Esimese Astme Kohtu 29. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑12/90: Bayer vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑219, punkt 29, ja Esimese Astme Kohtu 29. septembri 1999. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑148/98 ja T‑162/98: Evans jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2837, punkt 31).
41 Nad väidavad, et kostjateks olevad institutsioonid nõudsid, et kahju kannatanud piimatootjad ei esitaks ei kahjunõudeid ega kahju hüvitamise hagisid, viidates kindlasummaliste hüvitiste skeemi vastuvõtmisele. Seda tehti koos 5. augusti 1992. aasta teatise ja määruse nr 2187/93 vastuvõtmisega. Kostjateks olevad institutsioonid teadsid, et kahju oli 1984. ja 1985. aastal paljudel juhtudel prognoose ületanud, kuid teatasid mitmel korral, et loobuvad aegumise vastuväite esitamisest. Hagejate sõnul võib teadlik ettevõtja uskuda ning seega lähtuda sellest, et selle tähtaja edasilükkamine, millal hakatakse tuginema õigusele saada hüvitist, ei too kaasa hagi aegumistähtaja piiramist.
42 Lisaks, kuna määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 teises lõigus sätestatakse, et uus viieaastane tähtaeg hakkab kulgema alates 30. septembrist 1993, ei saanud teadlik ettevõtja Esimese Astme Kohtu 25. novembri 1998. aasta otsuses kohtuasjas T‑222/97: Steffens vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1998, lk II‑4175) sõnastatud kohtupraktika arengut ette näha.
43 Viiendaks vastavalt Euroopa lepinguõiguse põhimõtetele (Principles of European Contract Law, Parts 1 and 2, O. Lando ja H. Beale (toim.), 2000 ; ZEuP 1995, lk 8644 ning ZEuP 2000, lk 675) ei saa ühendus enam tugineda aegumisele, kuna määruse nr 2187/93 vastuvõtmisega tunnistas ta kahju kandnud piimatootjate hüvitisnõuete olemasolu.
44 Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele (vt eespool punkt 27) vastates märkisid hagejad oma 5. oktoobri 2006. aasta kirjades, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsust van den Berg tuleb tõlgendada selliselt, et aegumise katkemisest kuni 30. septembrini 1993 kestnud ajavahemikku ei saa võtta viieaastase aegumistähtaja arvestamisel arvesse. Selles kohtuasjas märgitud põhimõtete kohaldamine viiks järelduseni, et hagejate õigused hüvitisele on vaid osaliselt aegunud.
45 Kostjateks olevad institutsioonid ei vaidlusta seda, et hagejad kuuluvad tootjate hulka, kellel on põhimõtteliselt eespool punktis 9 viidatud kohtuotsuse Mulder II tulemusel õigus saada hüvitist kahju eest, mis on tekkinud seoses piimatootmisest ajutiselt kõrvalejäämisega. Nad leiavad aga, et eespool punktis 42 viidatud Esimese Astme Kohtu otsusest Steffens vs. nõukogu ja komisjon, eespool punktis 24 viidatud otsusest Rudolph vs. nõukogu ja komisjon ja Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2002. aasta otsusest T‑201/94: Kustermann vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2002, lk II‑415) tuleneb, et hagejate õigused hüvitisele on tervikuna aegunud. Seega on käesolevad hagid vastuvõetamatud.
46 Kostjateks olevad institutsioonid meenutavad, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui on täidetud kõik ühenduse hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused. Sellistel juhtudel, nagu käesoleval juhul, kui vastutuse aluseks on õigustloov akt, peavad selle akti kahjulikud tagajärjed olema tekkinud (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Steffens vs. nõukogu ja komisjon, punkt 31). Nad märgivad selles osas, et SLOM I tootjate suhtes olid need tingimused täidetud ajahetkeks, mil määrus nr 857/84 esimest korda keelas neil piima tootmist taaskäivitada, see tähendab kohe pärast vastavat turustamata jätmise kohustuse või ümberkorraldamise kohustuse lõppu, kõige varem 1. aprillil 1984 (Esimese Astme Kohtu 16. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑554/93: Saint ja Murray vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1997, lk II‑563, punkt 87, ja Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, T‑20/94, EKL 1997, lk II‑595, punktid 2 ja 130). Kuna kohtuasjades T‑8/95 ja T‑9/95 lõppes hagejate turustamata jätmise kohustus või ümberkorraldamise kohustus vastavalt 1. märtsil 1985 ja 30. juunil 1984, hakkas kohtuasjas T‑8/95 aegumistähtaeg kulgema 2. märtsil 1985 ja kohtuasjas T‑9/95 1. juulil 1984.
47 Siiski tekkis ühenduse piimatootjatele kahju iga päev nii kaua, kuni nende tootjate suhtes ei olnud võrdluskvooti määratud. Käesoleval juhul keelati sellistel SLOM I tootjatel nagu hagejad toota piima kuni määruse nr 764/89 kehtima hakkamiseni 29. märtsil 1989.
48 Selleks et hinnata, milliste 2. märtsist 1985 kuni 29. märtsini 1989 (kohtuasi T‑8/95) või 1. juulist 1984 kuni 29. märtsini 1989 (kohtuasi T‑9/95) tekkinud kahjude suhtes on hüvitisnõuded aegunud, meenutavad kostjateks olevad institutsioonid, et hagejate hüvitisnõuete suhtes kohtuasjades T‑8/95 ja T‑9/95 vastavalt 23. detsembril 1991 ja 4. detsembril 1990 antud vastustes olid nad kuni eespool punktis 9 nimetatud kohtuotsuse Mulder II avaldamisest kolme kuu möödumiseni loobunud aegumise vastuväite esitamisest. Kohtuotsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 17. juunil 1992, mistõttu see loobumiskohustus lõppes 17. septembril 1992. Vahepeal kohustusid kostjateks olevad institutsioonid 5. augusti 1992. aasta teatises kõigi eespool punktis 9 viidatud kohtuotsusega Mulder II hõlmatud SLOM tootjate suhtes loobuma aegumise vastuväite esitamisest kuni kahju hüvitamise rakenduseeskirjade vastuvõtmiseni. Selliste tootjate nagu hagejad osas, kelle suhtes kostjateks olevad institutsioonid olid võtnud kohustuse kuni 17. septembrini 1992 aegumisele mitte tugineda, pikendati selle loobumiskohustuse kehtivust seega kuni kahju hüvitamise rakenduseeskirjade vastuvõtmiseni. 5. augusti 1992. aasta teatises viidatud rakenduseeskirjad võeti vastu määrusega nr 2187/93.
49 Kostjateks olevad institutsioonid rõhutavad ka seda, et hagejad ei võtnud määruse nr 2187/93 artikli 14 kolmandas lõigus ettenähtud kahe kuu jooksul vastu selle sätte esimese lõigu alusel tehtud hüvitise pakkumist ega esitanud sellele tähtajale järgneva kahe kuu jooksul kahju hüvitamise hagi. Neil asjaoludel ei katkestanud 5. augusti 1992. aasta teatis Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud aegumistähtaega, mida seetõttu ei teinud ka hagejate vastavalt 23. detsembri 1991. aasta kirjaga (kohtuasi T‑8/95) ja 4. detsembri 1990. aasta kirjaga (kohtuasi T‑9/95) esitatud nõuded (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 137; eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Steffens vs. nõukogu ja komisjon, punktid 37–40; eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Rudolph vs. nõukogu ja komisjon, punktid 60–64, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Kustermann vs. nõukogu ja komisjon, punktid 72–76). Aegumistähtaja katkestas alles hagide esitamine 23. jaanuaril 1995.
50 Kostjateks olevad institutsioonide sõnul järeldub sellest, et enam kui viis aastat enne aegumise katkemist tekkinud hagejate õigused kahju hüvitamisele on aegunud. Lähtudes sellest, et aegumine katkes hagide esitamisega alles 23. jaanuaril 1995, on kõik enne 23. jaanuari 1990 tekkinud õigused aegunud. Kuna hagejad saavad nõuda hüvitist üksnes ajavahemiku eest, mis kestis 2. märtsist 1985 (kohtuasi T‑8/95) või 1. juulist 1984 (kohtuasi T‑9/95) kuni 29. märtsini 1989, siis on nende õigused tervikuna aegunud. Seega tuleb jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
51 Kostjateks olevad institutsioonid lisavad vasturepliikides esiteks, et määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 tõlgendus, mille kohaselt hakkas 30. septembrist 1993 kulgema uus viieaastane aegumistähtaeg, on vastuolus Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 43.
52 Teiseks ei selgita hagejate argument, mis põhineb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 43 kolmandas lauses nimetatud kahekuisel tähtajal, üldse seda, miks hüvitise pakkumisest keeldumise korral kehtiks hagejate suhtes uus aegumistähtaeg. Komisjon meenutab selles osas, et eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusest Steffens vs. nõukogu ja komisjon (punkt 40), tuleneb, et kostjateks olevate institutsioonide loobumine tugineda aegumisele on ühepoolne tegu, mis ei ole pärast hüvitise pakkumise vastuvõtmiseks ettenähtud aja möödumist enam õiguslikult siduv.
53 Kolmandaks leiavad kostjateks olevad institutsioonid, et hagejate eksimus aegumistähtaja kulgema hakkamise aja osas ei ole vabandatav. Hagejad on tegutsenud hooletult.
54 Neljandaks, seoses Euroopa lepinguõiguse põhimõtete väidetava kohaldamisega leiavad kostjateks olevad institutsioonid, et käesoleval juhul need ei kohaldu. Komisjon rõhutab selles osas, et kostjateks olevate institutsioonide ja hagejate vahel ei ole lepingulisi suhteid.
55 Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele (vt eespool punkt 27) vastates vaidlustasid kostjateks olevad institutsioonid oma 5. oktoobri 2006. aasta kirjas eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse van den Berg asjakohasust käesolevas asjas aegumistähtaja arvutamisel. Komisjon märgib selles osas, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus van den Berg (punkt 100) puudutab selgesti juhtu, mil nõue määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 tähenduses puudub. Kuna käesoleval juhul on tootjad sellise nõude esitanud, ei ole eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses van den Berg tehtud järeldus neile ülekantav ning aegumistähtaega ei saa arvutada üksnes Esimese Astme Kohtu eespool punktis 49 viidatud kohtupraktika põhjal.
56 Komisjon lisab, et kui kohaldatakse sellist lähenemist nagu eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses van den Berg, tuleb aegumistähtaja arvutamisel võtta arvesse selle aegumistähtaja peatumist, mis hakkas kulgema komisjoni antud vastusest hagejate esialgsete nõuete kohta, mis kohtuasjas T‑8/95 esitati 23. detsembril 1991 ja kohtuasjas T‑9/95 esitati 4. detsembril 1990. Seega peatus kohtuasjas T‑8/95 aegumine 16. jaanuaril 1992 ja kohtuasjas T‑9/95 19. detsembril 1990. Kohtuistungil möönis komisjon siiski, et aegumine võis peatuda ka hagejate esialgse nõude kättesaamisest kostjateks olevate institutsioonide poolt, st kohtuasjas T‑8/95 31. detsembril 1991 ja kohtuasjas T‑9/95 7. detsembril 1990. Aegumise peatumine eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse van den Berg tähenduses lõppes seega kas 30. septembril 1993 kahe kohtuasja puhul või määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigu aluselt tehtud hüvitise pakkumise vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Mõlemal viimati nimetatud juhul ja võttes aegumise peatumise algusena arvesse kuupäeva, mil saadi kätte komisjoni vastus hagejate esialgsetele nõuetele, on kohtuasjas T‑8/95 kõik enne 5. maid 1988 või enne 18. detsembrit 1987 tekkinud õigused kahju hüvitamisele aegunud. Sama kehtib kohtuasja T‑9/95 suhtes osas, mis puudutab enne 12. aprilli 1987 või enne 8. detsembrit 1986 tekkinud õigusi.
Esimese Astme Kohtu hinnang
57 Eespool punktis 9 viidatud kohtuotsusest Mulder II tuleneb, et ühenduse vastutus puudutab igat tootjat, kes on kandnud kahju selle tõttu, et tal oli keelatud määruse nr 857/84 alusel piima tarnida (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 71, ja eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Rudolph vs. nõukogu ja komisjon, punkt 45).
58 On selge, et hagejad on eespool punktis 9 viidatud kohtuasjas Mulder II määratletud tootjatega samas olukorras.
59 Sellest tuleneb, et hagejatel on õigus kahju hüvitamisele kostjateks olevate institutsioonide poolt juhul, kui nende nõuded ei ole aegunud.
60 Seetõttu tuleb kontrollida, kas ning millises ulatuses on käesolevad nõuded aegunud.
61 Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused, ja juhul, kui ühenduse vastutus tuleneb õigustloovast aktist, mitte enne, kui selle akti kahju tekitavad tagajärjed on tekkinud. Need tingimused puudutavad ühenduse institutsioonide õigusvastast käitumist, väidetava kahju olemasolu ning selle käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 107).
62 Lisaks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb võrdluskvoodi kasutamise võimatusest tulenevat kahju arvutada päevast, mil juhul, kui ta jäeti sellise kvoodi saajate hulgast välja, oleks asjaomane tootja pärast turustamata jätmise kohustuse lõppemist saanud selliseid piimakoguseid kasutada ilma lisamaksu maksmise kohustuseta. Seega olid ühenduse suhtes kahju hüvitamise hagi esitamise tingimused täidetud viidatud päeval (Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑332/99: Jestädt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2001, lk II‑2561, punkt 41; vt selle kohta ka eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Saint ja Murray vs. nõukogu ja komisjon, punkt 87, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 130).
63 Sellest tulenevalt hakkas käesolevatel juhtudel kohtuasjas T‑8/95 aegumistähtaeg kulgema 2. märtsil 1985 ja kohtuasjas T‑9/95: 1. juulil 1984 ehk hagejate turustamata jätmise kohustuse lõppemisele järgnenud päeval. Määrusest nr 857/84, täiendatud määrusega nr 1371/84, tulenevad kahjulikud tagajärjed hakkasid hagejatel tekkima neist kuupäevadest, kuna neil keelati piima tootmist taaskäivitada (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 130; eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Rudolph vs. nõukogu ja komisjon, punkt 50, ja eespool punktis 62 viidatud määrus Jestädt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 42).
64 See, et hagejad ei teadnud enne eespool punktis 9 viidatud kohtuotsuse Mulder II väljakuulutamist asjaolu, et ühenduse vastu kahju hüvitamise hagi esitamise tingimused olid täidetud, ei mõjuta mitte kuidagi aegumistähtaja arvutamise algust, kuna käesoleval juhul ei saanud kohtuasjade T‑8/95 ja T‑9/95 hagejad kahelda selles, et nende suhtes vastavalt alates 2. märtsist 1985 ja 1. juulist 1984 kehtinud keeld piima tarnida oli määruse nr 857/84, täiendatud määrusega nr 1371/84, kohaldamise tulemus (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Saint ja Murray vs. nõukogu ja komisjon, punkt 85, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 112).
65 Selleks et teha kindlaks ajavahemikku, mille jooksul kahju kanti, tuleb märkida, et see ei tekkinud ühekorraga. See kumuleerus teatava ajavahemiku jooksul niivõrd, kuivõrd hagejatel ei olnud võimalik võrdluskvooti saada, mis käesoleval juhul kestis 28. märtsini 1989, s.o selle määruse nr 764/89 kehtima hakkamisele eelnenud päevani, mis võimaldas erikvootide andmist SLOM I tootjatele ning mille tagajärjel hagejad enam ei kandnud kahju. Tegemist on jätkuvalt tekkiva kahjuga, mis tekkis iga päev (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punktid 132 ja 140; eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Kustermann vs. nõukogu ja komisjon, punktid 63 ja 77, ja eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Rudolph vs. nõukogu ja komisjon, punkt 65).
66 Sellest tulenevalt kestis ajavahemik, mil hagejad kandsid määruse nr 857/84, täiendatud määrusega nr 1371/84, tõttu kahju, kohtuasja T‑8/95 hageja osas alates 2. märtsist 1985 kuni 28. märtsini 1989 ja kohtuasjas T‑9/95 hageja osas alates 1. juulist 1984 kuni 28. märtsini 1989.
67 Selleks et hinnata, milliste eelnevas punktis nimetatud ajavahemikel kantud kahjude osas on hüvitisnõuded aegunud, tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 43 katkeb aegumine hagiavalduse esitamisega Euroopa Kohtule või enne sellist menetlust nõude esitamisega asjakohasele ühenduste institutsioonile, sellisel juhul eeldades, et katkemine leiab aset üksnes siis, kui sellise nõude esitamise järel esitatakse vastavalt EÜ artiklis 230 või EÜ artiklis 232 märgitud tähtaja jooksul hagiavaldus (Euroopa Kohtu 5. aprilli 1973. aasta otsus kohtuasjas 11/72: Giordano vs. komisjon, EKL 1973, lk 417, punkt 6; eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Steffens vs. nõukogu ja komisjon, punktid 35 ja 42, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Kustermann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 67).
68 Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et hagejad esitasid varasema avalduse Euroopa Kohtu põhikirja artikli 43 tähenduses 23. detsembri 1991. aasta kirjas (kohtuasi T‑8/95) ja 4. detsembri 1990. aasta kirjas (kohtuasi T‑9/95) ning et nõukogu lükkas varasema avalduse tagasi 13. jaanuari 1992. aasta kirjaga (kohtuasi T‑8/95) ja 20. detsembri 1990. aasta kirjaga (kohtuasi T‑9/95) ning komisjon tegi sama 16. jaanuari 1992. aasta kirjaga (kohtuasi T‑8/95) ja 19. detsembri 1990. aasta kirjaga (kohtuasi T‑9/95).
69 Lisaks tuleb märkida, et kostjateks olevad institutsioonid märkisid eelnevas punktis nimetatud kirjades, et nad olid hagejate suhtes kohustunud eespool punktis 9 viidatud kohtuotsuse Mulder II
Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamisest kolme kuu möödumiseni loobuma aegumise vastuväite esitamisest. Enne loobumiskohustuse kehtivuse lõppemist pikendati seda kohustust 5. augusti 1992. aasta teatisega. Nimetatud teatises võtsid kostjateks olevad institutsioonid kõigi eespool punktis 9 viidatud kohtuotsuse Mulder II tingimusi täitvate tootjate suhtes kohustuseks (seega ei olnud õigus hüvitisele 5. augustil 1992 veel aegunud) loobuda Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 43 tuleneva aegumise vastuväite esitamisest ajani, mil võetakse vastu asjaomaste tootjate kahju hüvitamise rakenduseeskirjad (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Saint ja Murray vs. nõukogu ja komisjon, punkt 90).
70 Need eeskirjad võeti vastu määrusega nr 2187/93. Selle määruse artikli 10 lõike 2 teise lõigu alusel lõppes asjaomaste institutsioonide poolt oma õiguste suhtes võetud vabatahtlik piirang tugineda aegumisele 30. septembril 1993 nende tootjate suhtes, kes ei olnud määruses sätestatud korras nõuet esitatud (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 137, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Saint ja Murray vs. nõukogu ja komisjon, punkt 91). Seevastu nende tootjate suhtes, kes esitasid määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 teise lõigu alusel nõude, lõppes see asjaomaste institutsioonide õiguste suhtes võetud piirang määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigus sätestatud hüvitise pakkumise vastuvõtmise tähtaja möödumisel (Esimese Astme Kohtu eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 137; eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Saint ja Murray vs. nõukogu ja komisjon, punkt 91; eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Steffens vs. nõukogu ja komisjon, punkt 40, ja 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑261/94: Schulte vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2002, lk II‑441, punkt 67). Vastavalt määruse nr 2187/93 artikli 14 kolmandale lõigule möödus viimati nimetatud tähtaeg kaks kuud pärast hüvitise pakkumise kättesaamist, mis omakorda pidi kõnealuse määruse artikli 14 esimese lõigu alusel toimuma nelja kuu jooksul alates kõnealuse nõude kättesaamisest.
71 Vastupidiselt sellele, mida väidavad hagejad, ei tähenda 5. augusti 1992. aasta teatis uue viieaastase aegumistähtaja kulgema hakkamist 30. septembrist 1993 (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus van den Berg, punkt 100; vt selle kohta ka eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Steffens vs. nõukogu ja komisjon, punkt 36).
72 Siiski mõjutab aegumistähtaja arvutamist see, et kostjateks olevad institutsioonid loobusid oma õigusest tugineda aegumisele, millest anti teada 5. augusti 1992. aasta teatises ja enne seda varasematele hüvitisnõuetele antud vastustes.
73 Selles osas tuleneb eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusest van den Berg, et aegumise peatumine, mis tulenes sellest, et 5. augusti 1992. aasta teatises ja ühes varasemas vastuses loobusid institutsioonid ühepoolse aegumisele tuginemisest, on jõus sõltumata ajast, millal hageja esitas Esimese Astme Kohtule kahju hüvitamise hagi (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus van den Berg, punktid 100 ja 101).
74 Seoses küsimusega, kas eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses van den Berg tehtud järeldus on käesoleval juhul kohaldatav, rõhutasid kostjateks olevad institutsioonid, et vastupidiselt nimetatud kohtuasja algatanud hagejatele esitasid käesoleval juhul hagejad määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 esimese lõike tähenduses nõude. Kostjateks olevate institutsioonide sõnul ei saa Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses van den Berg võetud seisukohta käesolevatele asjadele lihtsalt üle võtta.
75 Selles osas tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse institutsioonile hüvitisnõude esitamise tagajärjel lükkub viieaastase aegumistähtaja lõppemine üksnes edasi ning Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg selle tulemusel ei lühene (eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Giordano vs. komisjon, punktid 6 ja 7, ja Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑167/94: Nölle vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1995, lk II‑2589, punkt 30). Sellest tuleneb, et aegumistähtaja arvutamisel ei tohi sellised piimatootjad, kes nagu hagejad käesolevas asjas, on esitanud määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 esimese lõike alusel hüvitisnõude, olla ebasoodsamas olukorras tootjast, kes ei ole sellist hüvitisnõuet esitanud.
76 Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et Euroopa Kohus ei tahtnud oma eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses van den Berg piirata kostjateks olevate institutsioonide ühepoolse loobumiskohustuse võtmise tagajärjel jõustunud aegumise tingimusteta peatumise soodustust üksnes sellele piimatootjate kategooriaga, kes ei ole määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 esimese lõigu mõttes nõuet esitanud. Tuleb järeldada, et Euroopa Kohus viitas oma otsuse punktis 100 selle nõude puudumisele üksnes selleks, et määrata selle esitamisest loobumise tagajärjel jõustunud peatumise lõppemise kuupäev, mis oleneb määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 esimese lõigu alusel nõude olemasolust või selle puudumisest (vt eespool punkt 70).
77 Kostjateks olevad institutsioonid rõhutasid kohtuistungil veel, et eespool punktis 27 viidatud kohtuasjas van den Berg ei saanud hageja määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 esimese lõigu alusel nõuet esitada, kuna tema olukord ei kuulunud selle määruse reguleerimisalasse. Kostjateks olevate institutsioonide sõnul sedastas Euroopa Kohus eespool punktis 27 viidatud kohtuasjas van den Berg, et viimati nimetatud kohtuasjas laienes aegumise peatumine hagejale kuni 30. septembrini 1993, kuna ta ei võinud ette näha, et määrus nr 2187/93 ei reguleeri tema olukorda.
78 See asjaolu ei õigusta aga eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses van den Berg tehtud järelduse kohaldamise võimatust hagejate suhtes. Samuti kui eespool punktis 27 viidatud kohtuasja algatanud hageja, ei saanud ka käesolevates asjades hagejad näha määruse nr 2187/93 rakendusala enne selle määruse vastuvõtmist ette.
79 Seega tuleb eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse van den Berg põhjal kindlaks teha, milliste 2. märtsist 1985 kuni 28. märtsini 1989 (kohtuasi T‑8/95) või 1. juulist 1984 kuni 28. märtsini 1989 (kohtuasi T‑9/95) kantud kahjude osas olid hüvitisnõuded hagide esitamise ajal 23. jaanuaril 1995 aegunud.
80 Esiteks tuleb selles osas märkida, et hagejad saatsid kostjateks olevatele institutsioonidele varasema avalduse, mis katkestas viieaastase aegumise selle avalduse kättesaamisest ühe või teise institutsiooni poolt. Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 43 ja kohtupraktikast tuleneb, et aegumise katkemise osas on määravaks avalduse kättesaamise kuupäev, mitte nagu väidavad kostjateks olevad institutsioonid kuupäev, mil asjaomane institutsioon sellele avaldusele vastab (vt selle kohta eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus van den Berg, punkt 101 ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 139).
81 Hageja kohtuasjas T‑8/95 esitas selle avalduse 23. detsembril 1991 kostjateks olevatele institutsioonidele saadetud kirjas. Nõukogu sai nimetatud kirja kätte 31. detsembril 1991. Seda, millal komisjon kirja kätte sai, ei saa täie kindlusega väita. Kohtuistungil nõustusid pooled võtma aluseks, et see kiri jõudis ka komisjoni 31. detsembril 1991. Neil asjaoludel aegus õigus hüvitisele kuni 31. detsembrini 1986 kestnud ajavahemiku osas ajal, mil saadi kätte varasem avaldus (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punktid 139 ja 140). Peale selle tuleb märkida, et hageja kohtuasjas T‑8/95 täpsustas oma repliigis ise, et ta viitas oma õigusele hüvitisele 31. detsembrist 1986 kuni 29. märtsini 1989 kestnud ajavahemiku osas.
82 Kohtuasjas T‑9/95 esitas hageja kostjateks olevatele institutsioonidele varasema avalduse 4. detsembri 1990. aasta kirjas. See kiri saabus nõukogusse 7. detsembril 1990. Seda, millal komisjon kirja kätte sai, ei saa täie kindlusega väita. Kohtuistungil nõustusid pooled võtma aluseks selle, et see kiri jõudis ka komisjoni 7. detsembril 1990. Neil asjaoludel oli varasema avalduse kättesaamise ajal õigus hüvitisele aegunud kuni 7. detsembrini 1985 kestnud ajavahemiku osas (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punktid 139 ja 140). Lisaks tuleb märkida, et hageja kohtuasjas T‑9/95 täpsustas oma repliigis ise, et ta viitas oma õigusele hüvitisele 7. detsembrist 1985 kuni 29. märtsini 1989 kestnud ajavahemiku osas.
83 Teiseks tuleb vastavalt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses van den Berg (punktid 100 ja 101) tehtud järeldusele jätta aegumistähtaja arvutamisel arvestamata ajavahemik, mis kestis vastavalt 31. detsembrist 1991 (kohtuasi T‑8/95) ja 7. detsembrist 1990 (kohtuasi T‑9/95) kuni kostjateks olevate institutsioonide võetud aegumisele tuginemise kohustuse lõppemiseni.
84 Vastupidi eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse van den Berg aluseks olnud asjale esitasid hagejad siiski määruse nr 2187/93 artikli 10 lõike 2 alusel nõude ning said vastavalt selle määruse artikli 14 esimese lõigule pakkumise, mille nad lükkasid pakkumise vastuvõtmise tähtaja mööduda laskmisega vaikimisi tagasi. Neil asjaoludel tuleb aegumistähtaja peatumise lõppemisena võtta arvesse määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigu alusel tehtud hüvitispakkumise vastuvõtmise tähtaja möödumine (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 137; eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Saint ja Murray vs. nõukogu ja komisjon, punkt 91; eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Steffens vs. nõukogu ja komisjon, punkt 40, ja eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Schulte vs. nõukogu ja komisjon, punkt 67).
85 Järelikult tehti määruse nr 2187/93 artikli 14 esimese lõigu alusel kohtuasjas T‑8/95 hagejale hüvitispakkumine 17. detsembri 1993. aasta kirjaga, mis jõudis kohale 18. detsembril 1993. Seda, millal sai kohtuasja T‑9/95 hageja 2. detsembri 1993. aasta kirjaga tehtud hüvitispakkumise kätte, ei saa täie kindlusega väita. Kohtuistungil nõustusid pooled võtma aluseks, et hageja kohtuasjas T‑9/95 sai selle kirja kätte 3. detsembril 1993.
86 Kuna vastavalt kõnealuse määruse artikli 14 kolmandale lõigule on pakkumise vastuvõtmise tähtaeg artikli 14 esimese lõigu kohaselt kaks kuud alates pakkumise kättesaamisest, tuleb asuda seisukohale, et kohtuasjas T‑8/95 ei saa ajavahemikku 31. detsembrist 1991 kuni 18. veebruarini 1994 ja kohtuasjas T‑9/95 ajavahemikku 7. detsembrist 1990 kuni 3. veebruarini 1994 aegumise viieaastase tähtaja arvutamisel arvesse võtta.
87 Kohtuistungil väitsid hagejad Esimese Astme Kohtu küsimusele vastates, et aegumise peatumise ajavahemikku tuleb täiendavalt pikendada kahe kuu võrra nende põhimõtete alusel, mis tulenevad eespool punktis 24 viidatud kohtuotsusest Rudolph vs. nõukogu ja komisjon ning eespool punktis 45 viidatud kohtuotsusest Kustermann vs. nõukogu ja komisjon.
88 Siiski tuleb märkida, et nendes kohtuotsustes soovis Esimese Astme Kohus leevendada tagajärgi, mis kaasnesid tema seisukohaga, et aegumise peatumise tagajärjed lõppevad, kui selle aja jooksul, mis on kostjateks olevatele institutsioonidele aegumisele tuginemiseks jäetud, ei esitata Esimese Astme Kohtule hüvitisnõuet. Nii sedastas Esimese Astme Kohus neis kohtuotsustes, et tootjatel, kes institutsioonide võetud hüvitispakkumise tegemise kohustuse tõttu ootasid Esimese Astme Kohtule hüvitisnõude esitamisega ning esitasid selle kahe kuu jooksul pärast määruse nr 2187/93 artikli 14 kolmandas lõigus sätestatud pakkumise vastuvõtmise tähtaja möödumist, on endiselt õigus lähtuda sellest, et institutsioonid ei tugine aegumisele (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Kustermann vs. nõukogu ja komisjon, punkt 76, ja eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Rudolph vs. nõukogu ja komisjon, punkt 64).
89 Arvestades asjaolu, et vastavalt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusele van den Berg on aegumise peatumine, mis tulenes sellest, et institutsioonid ühepoolselt loobusid aegumisele tuginemisest, jõus sõltumata ajast, mil hageja esitas kahju hüvitamise hagi, ei saa siiski kohaldada käesolevates asjades eelmises punktis viidatud kohtupraktikat.
90 Eeltoodust lähtudes tuleb kohtuasja T‑8/95 osas tunnistada, et aeg, mil aegumise tähtaeg oli peatunud, kestis 31. detsembrist 1991 kuni 18. veebruarini 1994. Seega on tegemist kahe aasta ühe kuu ja kaheksateistkümne päeva pikkuse tähtajaga. Lisades selle ajavahemiku viie aasta pikkusele ajavahemikule, mis eelnes hagi esitamisele 23. jaanuaril 1995, tuleb märkida, et hageja õigus hüvitisele on kohtuasjas T‑8/95 aegunud kuni 5. detsembrini 1987 kestnud ajavahemiku osas. Kuna hageja kandis kahju kuni 28. märtsini 1989 (vt eespool punkt 65), siis tuleb hagejale kohtuasjas T‑8/95 hüvitada määruse nr 857/84, mida on täiendatud määrusega nr 1371/84, kohaldamisest tulenenud kantud kahju ajavahemiku osas, mis kestis 5. detsembrist 1987 kuni 28. märtsini 1989.
91 Kohtuasjas T‑9/95 kestis aeg, mida ei saa aegumistähtaja arvestamisel arvesse võtta 7. detsembrist 1990 kuni 3. veebruarini 1994. Seega on tegemist kolme aasta ühe kuu ja kahekümne kuue päeva pikkuse tähtajaga. Lisades selle ajavahemiku viie aasta pikkusele ajavahemikule, mis eelnes hagi esitamisele 23. jaanuaril 1995, tuleb märkida, et hageja õigus hüvitisele on kohtuasjas T‑9/95 aegunud kuni 27. novembrini 1986 kestnud ajavahemiku osas. Kuna hageja kandis kahju kuni 28. märtsini 1989 (vt eespool punkt 65), siis tuleb hagejale kohtuasjas T‑9/95 hüvitada määruse nr 857/84, mida on täiendatud määrusega nr 1371/84, kohaldamisest tulenenud kantud kahju ajavahemiku osas, mis kestis 27. novembrist 1986 kuni 28. märtsini 1989.
92 Kuna hüvitisnõuded on osaliselt aegunud, tuleb ka kontrollida hagejate poolt teise võimalusena esitatud argumenti, mille kohaselt nende eksimus hagi esitamise tähtaja kulgemise alguse osas on vabandatav.
93 Tuleb meenutada, et kohtupraktikast tulenevalt tuleb vabandatava eksimuse mõistet tõlgendada kitsendavalt ja selle all saab mõista üksnes erakorralisi asjaolusid, mille puhul asjaomaste institutsioonide käitumine, kas üksi või määravas ulatuses, on ajanud segadusse heauskse õigussubjekti, kes on piisavalt täitnud teadlikult ettevõtjalt üldjuhul nõutavat hoolsuskohustust. Sel juhul ei saa ametiasutus tugineda oma õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, millest õigussubjekti eksimus oli tingitud (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Bayer vs. komisjon, punkt 29, kinnitatud Euroopa Kohtu 15. detsembri 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑195/91 P: Bayer vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑5619, punkt 26 ja Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑321/04: Air Bourbon vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3469, punkt 38).
94 Isegi kui käesoleval juhul soovisid kostjateks olevad institutsioonid piirata kohtukaebuste hulka, märkides 5. augusti 1992. aasta teatises, et nad ajutiselt loobuvad aegumisele tuginemisest, ei mõjutanud nad asjaomaste ettevõtjate vabadust esitada hüvitisnõue ühenduse kohtule. Hagejate argument, mille kohaselt kostjateks olevad institutsioonid olid nõudnud, et kahju kannatanud piimatootjad ei esitaks nõudeid, tuleb seega tagasi lükata.
95 Lisaks ei ole kostjateks olevad institutsioonid suurendanud segadust seoses aegumisele tuginemisest loobumise kohustuse kestvusega, mis on sätestatud Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43. Nad märkisid 5. augusti 1992. aasta teatises, et loobumine kehtib ajani, mil võetakse vastu asjaomaste tootjate kahju hüvitamise rakenduseeskirjad.
96 Seega ei saa hagejate teise võimalusena esitatud argumendiga nõustuda.
97 Lõpuks on Euroopa lepinguõiguse põhimõtetest tulenev argument alusetu, kuna nõue puudutab lepinguvälise kahju hüvitamist.
98 Kostjateks olevate institutsioonide makstava hüvitissumma osas tuleb märkida, et kirjalikus menetluses pidasid nimetatud institutsioonid selle küsimuse käsitlemist mittevajalikuks, kuna nad leidsid, et hagid on tervikuna aegunud ning et hagejad on igal juhul märkinud, et nad on valmis jõudma määruses nr 2187/93 esitatud põhimõtetel kokkuleppele. Kohtuistungil palusid kostjateks olevad institutsioonid Esimese Astme Kohutul juhul, kui kohus peaks leidma, et hagid ei ole tervikuna aegunud, määrata esialgses otsuses kindlaks ajavahemikud, mille jooksul hagid ei ole aegunud, et pooled võiksid hüvitissumma küsimuse lahendada kokkuleppel.
99 Neil asjaoludel kutsub Esimese Astme Kohus pooli üles jõudma kuue kuu jooksul kokkuleppele kostjateks olevate institutsioonide poolt hagejatele makstava hüvitissumma osas. Kui kokkuleppele ei jõuta, esitavad pooled sama tähtaja jooksul Esimese Astme Kohtule oma nõuded arvudes väljendatult.
Kohtukulud
100 Arvestades käesoleva otsuse punktis 99 märgitud asjaolusid, otsustatakse kohtukulude kandmine hiljem.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Nõukogu ja komisjon on kohustatud hüvitama Wilhelm Pelle ja Ernst-Reinhard Konradi kantud kahju, mis tekkis selle tõttu, et kohaldati nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 857/84, millega piima- ja piimatootesektoris on kehtestatud määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c märgitud maksu kohaldamise üldeeskirjad, mida on täiendatud komisjoni 16. mai 1984. aasta määrusega nr 1371/84, millega kehtestatakse määruse nr 804/68 artiklis 5c sätestatud lisamaksu kohaldamise eeskirjad, kuna need määrused ei sätestanud võrdluskvoodi andmist tootjatele, kes nõukogu 17. mai 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 1078/77, millega kehtestatakse lisatasude süsteem piima ja piimatoodete turustamata jätmise ja lüpsikarjade ümberkorraldamise eest, alusel võetud kohustuse täitmiseks ei ole liikmesriigi poolt määratud võrdlusaastal piima tarninud.
2. Wilhelm Pellele, kes on hageja kohtuasjas T‑8/95, tuleb määruse nr 857/84 kohaldamise tõttu tekkinud kahjud hüvitada ajavahemiku eest, mis kestis 5. detsembrist 1987 kuni 28. märtsini 1989.
3. Ernst-Reinhard Konradile, kes on hageja kohtuasjas T‑9/95, tuleb määruse nr 857/84 kohaldamise tõttu tekkinud kahjud hüvitada ajavahemiku eest, mis kestis 27. novembrist 1986 kuni 28. märtsini 1989.
4. Käesolevast otsuse kuulutamisest kuue kuu jooksul annavad pooled Esimese Astme Kohtule teada vastastikuses kokkuleppes määratud summa suurusest.
5. Kui kokkuleppele ei jõuta, annavad nad sama tähtaja jooksul Esimese Astme Kohtule teada oma nõuetest arvudes väljendatult.
6. Otsus kohtukulude kohta tehakse hiljem.
Vilaras Martins Ribeiro Jürimäe
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. septembril 2007. aastal Luxembourgis.
Kohtusekretär Koja esimees
E. Coulon M. Vilaras