Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
21. veebruar 2024(*)
Dumping – Hiinast pärit teatavate polüvinüülalkoholide import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Rakendusmäärus (EL) 2020/1336 – Normaalväärtuse arvutamine – Olulised moonutused ekspordiriigis – Määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõige 6a – WTO õigus – Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Sobiva võrdlusriigi valimine – Hõlpsasti kättesaadavad andmed – Koostööst keeldumine – Mõiste „vajalik teave“ – Määruse 2016/1036 artikkel 18 – Hinna allalöömine – Turusegmendid – Toote kontrollnumbrite meetod – Määruse 2016/1036 artikli 3 lõiked 2 ja 3 – Kaitseõigused – Konfidentsiaalsena käsitlemine – Määruse 2016/1036 artiklid 19 ja 20
Kohtuasjas T‑763/20,
Inner Mongolia Shuangxin Environment-Friendly Material Co. Ltd, asukoht Ordos (Hiina), esindajad: advokaadid J. Cornelis, F. Graafsma ja E. Vermulst,
hageja,
keda toetab
Wegochem Europe BV, asukoht Amsterdam (Madalmaad), esindajad: advokaadid R. Antonini, E. Monard ja B. Maniatis,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Komisjon, esindaja: G. Luengo,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: A. Neergaard, D. Moore ja A. Pospíšilová Padowska,
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: H. Marcos Fraile ja B. Driessen, keda abistas advokaat N. Tuominen,
Kuraray Europe GmbH, asukoht Hattersheim am Main (Saksamaa), esindajad: advokaadid R. MacLean ja D. Sevilla Pascual,
ja
Sekisui Specialty Chemicals Europe SL, asukoht La Canonja (Hispaania), esindajad: advokaadid A. Borsos ja J. Jousma,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president L. Truchot (ettekandja), kohtunikud H. Kanninen, L. Madise, R. Frendo ja T. Perišin,
kohtusekretär: ametnik I. Kurme,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 14. ja 15. detsembril 2022 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
1 Hageja Inner Mongolia Shuangxin Environment-Friendly Material Co. Ltd palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada teda puudutavas osas komisjoni 25. septembri 2020. aasta rakendusmääruse (EL) 2020/1336, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate polüvinüülalkoholide impordi suhtes (ELT 2020, L 315, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus“).
[…]
Poolte nõuded
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
14 Hageja nõuete toetuseks menetlusse astunud Wegochem Europe BV (edaspidi „Wegochem“) palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus hagejat puudutavas osas;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud tema kohtukulud, välja komisjonilt.
15 Komisjon, keda toetavad Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Kuraray ja Sekisui Specialty Chemicals Europe SL (edaspidi „Sekisui“), palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
[…]
Komisjoni nõue lükata teine kuni viies väide tulemusetuna tagasi
51 Komisjon palub, et teine kuni viies väide lükataks tulemusetuna tagasi, kuna need puudutavad dumpingumarginaali, mis vaidlustatud määruses on hinnanguliselt 115,6%, samas kui hageja suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks vastab kahjumarginaalile, mis vaidlustatud määruses on hinnanguliselt 72,9%. Hageja, kellel lasub tõendamiskoormis, ei ole tõendanud, et kui kõnealused väited oleksid põhjendatud, väheneks dumpingumarginaali ja kahjumarginaali erinevus alla nulli.
52 Lisaks väidab komisjon, et hageja on kohustatud tõendama tekkinud ja olemasoleva isikliku huvi olemasolu, mis ei saa puudutada tulevast ja hüpoteetilist olukorda.
53 Põhjendamaks, et kõnealused väited on tulemuslikud, viitab hageja esiteks kaitseõiguste rikkumist käsitlevale kohtupraktikale, mille kohaselt ei saa hagejale panna kohustust tõendada, et komisjoni otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud (1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, C‑141/08 P, EU:C:2009:598, punkt 94, ja 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Hangzhou Duralamp Electronics vs. nõukogu, T‑459/07, ei avaldata, EU:T:2013:369, punktid 110 ja 111). See kohtupraktika on ülekantav käesolevale juhtumile, sest hageja on raskes olukorras, kus tal ei ole võimalik esitada vastupidise stsenaariumi arvandmeid. Kuigi dumpingumarginaali ja kahjumarginaali vaheline erinevus on oluline, ei saa välistada, et pärast kõnealustes väidetes osutatud vigade parandamist muutub dumpingumarginaal kahjumarginaalist väiksemaks.
54 Teiseks on hagejal huvi, et komisjon arvutaks dumpingumarginaali õigesti, võttes arvesse seda, et vaidlustatud määruses kehtestatud meetmed võidakse läbi vaadata, hageja suhtes võidakse algatada muid dumpinguvastaseid menetlusi või ta võib esitada tasutud dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmise taotlusi. Need olukorrad ei ole tulevased ega hüpoteetilised.
55 Kolmandaks meenutab hageja, et tema valmistatud toodete normaalväärtust puudutavaid andmeid kasutati teisele Hiina eksportivale tootjale kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu arvutamiseks, mida ei kehtestatud mitte selle eksportiva tootja kahjumarginaali, vaid tema dumpingumarginaali alusel. Hageja ei pea vastutama selle eest, et ta on peamine kaudne põhjus, miks ühe teise eksportiva tootja dumpingumarginaal on ülehinnatud.
56 Tuleb meenutada, et alusmääruse artikli 9 lõike 4 teises taandes on sätestatud:
„Dumpinguvastase tollimaksu summa ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab liidu tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks. […]“.
57 Kohtupraktika kohaselt on selles sättes kehtestatud nn väiksema tollimaksu reegel (edaspidi „väiksema tollimaksu reegel“), mille kohaselt tuleb dumpinguvastase tollimaksu määra kindlaksmääramiseks kasutada kahjumarginaali, kui dumpingumarginaal on kahjumarginaalist suurem, ja vastupidi (vt selle kohta 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Foshan City Nanhai Golden Step Industrial vs. nõukogu, T‑410/06, EU:T:2010:70, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Väiksema tollimaksu reegli eesmärk on eelkõige tagada, et kehtestatud dumpinguvastane tollimaks ei ületa dumpinguhinnaga impordi tekitatud kahju kõrvaldamiseks vajalikku. Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine on nimelt kaitsemeede ja kaitse dumpingust tuleneva ebaausa konkurentsi vastu, mitte sanktsioon või meede, mis annab liidu tootmisharule konkurentsieelise (vt selle kohta 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika).
59 Käesolevas asjas vaidlustatud määruse põhjenduses 658 komisjon „võrdles kahju- ja dumpingumarginaale“ ning märkis, et „[dumpinguvastaste t]ollimaksude suurus tuleks kehtestada dumpingu- või kahjumarginaali tasemel, olenevalt sellest, kumb on madalam“.
60 Vaidlustatud määruse põhjenduses 659 on toodud järgmine tabel:
Ettevõtja | Dumpingumarginaal | Kahjumarginaal | Lõplik dumpinguvastane tollimaks |
Shuangxini kontsern [(T‑763/20)] | 115,6% | 72,9% | 72,9% |
Sinopeci kontsern [(T‑762/20)] | 17,3% | 57,6% | 17,3% |
Wan Wei kontsern [(T‑764/20)] | 193,2% | 55,7% | 55,7% |
Muud koostööd tegevad ettevõtjad | 80,4% | 57,9% | 57,9% |
Kõik muud ettevõtjad | 193,2% | 72,9% | 72,9% |
61 Kui komisjon väitis, et kõnealused väited ei ole tulemuslikud, sest hageja ei ole tõendanud, et kui need väited oleksid põhjendatud, muutuks dumpingumarginaal kahjumarginaalist väiksemaks, millest tulenevalt dumpinguvastast tollimaksu tuleks vähendada, vastas hageja, viidates mitte ainult tõendamiskoormisele, vaid ka oma huvile neid väiteid esitada, mistõttu komisjon väitis, et see huvi ei olnud käesolevas asjas selge.
62 Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb ühelt poolt, et kui väide, isegi kui see on põhjendatud, ei võimalda saavutada tühistamist, mida soovib hageja, tuleb see tühistamishagi raames tulemusetuse tõttu tagasi lükata (26. veebruari 2013. aasta kohtumäärus Castiglioni vs. komisjon, T‑591/10, ei avaldata, EU:T:2013:94, punkt 45, ja 15. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑1/12, EU:T:2015:17, punkt 73; vt selle kohta ka 21. septembri 2000. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, C‑46/98 P, EU:C:2000:474, punkt 38).
63 Teiselt poolt on tühistamisväide põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu juhul, kui – isegi oletades, et see väide on põhjendatud – vaidlustatud akti tühistamine nimetatud väite alusel ei saaks hagejat rahuldada (vt 14. juuli 2020. aasta kohtumäärus Shindler jt vs. komisjon, T‑627/19, EU:T:2020:335, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).
64 Need on kaks eraldi küsimust (vt selle kohta 21. septembri 2000. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, C‑46/98 P, EU:C:2000:474, punkt 38, ning 4. mai 2022. aasta kohtuotsus CRIA ja CCCMC vs. komisjon, T‑30/19, EU:T:2022:266, punkt 92 (ei avaldata)).
65 Tuleb asuda seisukohale, et kui hagi raames, mille ese on nõue tühistada määrus, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud ja milles liidu institutsioonid on kohaldanud väiksema tollimaksu reeglit, esitab hageja väiteid või väiteosi, mis seavad kahtluse alla selle, kumb on suurem, kas dumpingumarginaal või kahjumarginaal, tekib küsimus, kas need väited või väiteosad on tulemuslikud (vt selle kohta 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Foshan City Nanhai Golden Step Industrial vs. nõukogu, T‑410/06, EU:T:2010:70, punktid 94–98, ning 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Fiskeri og Havbruksnæringens Landsforening jt vs. nõukogu, T‑115/06, ei avaldata, EU:T:2012:136, punktid 45–47).
66 Seega tuleb märkida, et poolte argumendid, mis puudutavad hageja huvi esitada kõnealused väited, ei ole asjakohased.
67 Mis puutub kõnealuste väidete tulemuslikkusse, siis vastuseks Üldkohtu kirjalikele küsimustele jäi komisjon oma seisukoha juurde, et hageja peab tõendama, et tema väited mõjutavad uurimise tulemust, kuid hindas ka mõju, mida iga kõnealune väide, kui see oleks põhjendatud, võiks dumpingumarginaalile avaldada. Täpsemalt väidab ta, et viienda väite põhjendatus on vajalik, kuigi mitte piisav tingimus, et kõnealustes väidetes käsitletud rikkumised võiksid vähendada dumpingumarginaali alla kahjumarginaali taseme. Nimelt leiab komisjon, et kui viies väide oleks põhjendatud, oleks ta kohustatud ümber arvutama dumpingumarginaali, mida tuleks sel juhul vähendada 41,1 protsendipunkti võrra ja mis oleks seega 74,5%. Dumpingumarginaal oleks ikkagi suurem kahjumarginaalist, mis on 72,9%, kuid kui muud kõnealused väited või nende osad oleksid põhjendatud, oleks võimalik, et dumpingumarginaal muutuks kahjumarginaalist väiksemaks. Seevastu väidab komisjon, et kui viies väide tagasi lükata, oleks ümberarvutatav dumpingumarginaal kahjumarginaalist endiselt suurem, isegi kui teised kõnealused väited oleksid põhjendatud. Nimelt puudutavad need väidetavaid vigu, mille kõrvaldamine võib kõige enam vähendada dumpingumarginaali tasemeni, mis ületab endiselt 90%. Dumpingumarginaal jääb seega oluliselt kahjumarginaalist suuremaks.
68 Kuigi hageja möönab, et viienda väite põhjendatus võib kaasa tuua dumpingumarginaali vähenemise 41,1 protsendipunkti võrra, vaidleb ta vastu komisjoni arvutustele, millest komisjon järeldab, et viienda väite põhjendatus on teise, kolmanda ja neljanda väite tulemuslikkuse eeltingimus selles mõttes, et nendega nõustumise korral muutuks dumpingumarginaal kahjumarginaalist väiksemaks. Hageja leiab, et kui kõik kõnealused väited peale viienda oleksid põhjendatud, väheneks dumpingumarginaal 71,1%-ni ja oleks seega väiksem kui kahjumarginaal, mis on 72,9%. Kohtuistungil kinnitas hageja Üldkohtu küsimusele vastates, et see 71,1% eeldab teise väite põhjendatust, mis tooks kaasa dumpingumarginaali vähenemise 8,6 protsendipunkti võrra, ning et selle väite tagasilükkamise korral oleks see marginaal 79,7% ja seega suurem kui kahjumarginaal.
69 Sellest tuleneb, et hageja möönab, et juhul, kui teine ja viies väide lükatakse sisuliselt tagasi, on välistatud, et teised kõnealused väited võiksid kaasa tuua dumpingumarginaali vähenemise selliselt, et see oleks kahjumarginaalist väiksem. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et sellisel juhul oleksid muud kõnealused väited tingimata tulemusetud.
70 Neil asjaoludel tuleb enne kolmanda ja neljanda väite tulemuslikkuse üle otsustamist sisuliselt analüüsida teist ja viiendat väidet.
Teine väide, et seoses sobiva võrdlusriigi valimisega on rikutud alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a
71 Hageja väidab, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a, kui ta pidas Ilkalem Ticaret Ve Sanayi AS-i (edaspidi „Ilkalem“) andmete põhjal sobivaks võrdlusriigiks Türgit, kuigi ta oleks pidanud Solutia Tlaxcala SA de CV (edaspidi „Solutia Tlaxcala“) või Wyn De Mexico Productos Quimicos SA de CV (edaspidi „Wyn“) andmete põhjal valima selleks Mehhiko.
72 Esimesena väidab hageja, et komisjon tõlgendas valesti alusmääruse artikli 2 lõike 6a punktis a sisalduvat tingimust, mille kohaselt peavad selleks, et kavandatavas riigis asuvat äriühingut puudutavaid andmeid saaks kasutada, need andmed olema „hõlpsasti kättesaadavad“.
73 Teisena viitab hageja sellele, et komisjon on rikkunud hoolsuskohustust, mida komisjon peab sobiva võrdlusriigi valikul järgima.
74 Kolmandana väidab hageja, et Mehhiko oli kõige sobivam võrdlusriik, kuna ta kohaldab Türgist kõrgemat sotsiaal- ja keskkonnakaitse taset.
75 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
76 Kuna alusmääruse artikli 2 lõike 6a sõnastust korrati eespool punktis 8, tuleb siinkohal kokku võtta peamised etapid, mida komisjon käesoleval juhul selle määruse artikli 2 lõike 6a punkti a kohaldamisel järgis, nagu need nähtuvad vaidlustatud määrusest.
77 Vaidlustatud määruse põhjenduse 175 kohaselt lähtuti võrdlusriigi valimisel „järgmistest kriteeriumidest:
– [Hiinaga] sarnane majandusarengu tase[;]
– uurimisaluse toote tootmine selles riigis[;]
– asjakohaste avalike andmete kättesaadavus selles riigis;
– kui võimalikke võrdlusriike on rohkem kui üks, eelistatakse asjakohasel juhul võrreldava sotsiaal- ja keskkonnakaitse tasemega riike“.
78 Vaidlustatud määruse põhjendustest 177–184, 198, 199 ja 203 ilmneb, et pärast viie riigi kaalumist sobiva võrdlusriigina jättis komisjon neist kolm välja, mistõttu pidi ta valima kahe ülejäänud riigi, nimelt Mehhiko ja Türgi vahel.
79 Mehhiko puhul analüüsis komisjon Solutia Tlaxcala ja Wyni finantsandmete kättesaadavust (vaidlustatud määruse põhjendused 38, 200–202, 212, 229 ja 230).
80 Mis puudutab Solutia Tlaxcalat, siis seisis komisjon silmitsi asjaoluga, et emaettevõtja Solutia Europe SPRL/BVBA (edaspidi „Solutia Europe“), kes on Belgias asuv PVA kasutaja, edastas talle vajalikud finantsandmed üksnes konfidentsiaalsel kujul, millele üldsusel ei olnud juurdepääsu, ning need andmed ei olnud kättesaadavad andmebaasis Orbis.
81 Komisjon märkis samuti, et kuigi mõned eksportivad tootjad väitsid, et andmed Solutia Tlaxcala kohta olid kättesaadavad andmebaasis Dun&Bradstreet, piirdusid nad viitega sellele asjaolule kui „prima facie tõendile“ nende andmete kättesaadavuse kohta, kuid ei esitanud neid. Seetõttu järeldas komisjon, et ta ei saa neid andmeid menetluses kasutada.
82 Mis puudutab Wyni, siis märkis komisjon, et tema avalikud finantsandmed olid kättesaadavad üksnes 2018. aasta esimese kuue kuu kohta, aga see periood ei lange kokku tema uurimise esemeks oleva perioodiga ning seda ei saa hooajaliste kõikumiste tõttu pidada terve aasta suhtes representatiivseks. Veel tuvastas komisjon, et Wyn ei olnud 2017. aastal kasumlik. Seetõttu järeldas komisjon, et Mehhiko ei saa olla tema uurimise jaoks sobiv võrdlusriik.
83 Türgi puhul leidis komisjon, et ta võis tugineda Ilkalemi andmetele, mis olid kättesaadavad andmebaasis Orbis – eelkõige 2018. aasta kohta – ja mis näitasid, et kuigi see äriühing oli sel aastal suurte finantskulude tõttu kahjumis, võimaldas eelmiste aastate andmete uurimine kvalifitseerida need kulud erakorraliseks. Nii järeldas komisjon, et 2018. aasta andmeid võib kasutada, kohandades neid, et võtta arvesse sel aastal kantud finantskulude erakorralisust (vaidlustatud määruse põhjendused 205, 206 ja 213–215).
84 Lisaks täpsustas komisjon vaidlustatud määruse põhjendustes 221 ja 226, et kuna ta oli kindlaks teinud, et Türgi on ainus sobiv võrdlusriik, siis ei ole vaja läbi viia alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a esimese taande lõpuosas ette nähtud sotsiaal- ja keskkonnakaitse taseme hindamist.
85 Liidu õigusnormi tõlgendamisel kohaldatavaid põhimõtteid on meenutatud eespool punktis 28.
86 Grammatilisest aspektist väidab hageja, et komisjoni poolt väljendile „hõlpsasti kättesaadavad andmed“ antud tõlgendus on vastuolus alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a sõnastusega, kuna määrsõnad „hõlpsasti“ ja „avalikult“ ei ole sünonüümid.
87 Tuleb märkida, et kuigi vaidlustatud määrus ei ole selles osas ühemõtteline, sest selles kasutatakse mitmel korral väljendeid „avalikud andmed“ ja „avalikult kättesaadavad andmed“ (vt eelkõige nimetatud määruse põhjendused 175, 194, 202, 212 ja 217), kinnitas komisjon selle määruse põhjenduses 228:
„228 [A]lusmääruse artikli 2 lõike 6a kohaselt ei pea andmed olema „avalikult kättesaadavad“, vaid „hõlpsasti kättesaadavad“. Komisjon märkis, et „avalikult kättesaadav“ tähendab laiemalt üldsusele kättesaadavat, samas kui „hõlpsasti kättesaadav“ tähendab kõigile kättesaadavat, kui on täidetud teatavad tingimused, näiteks lõivu maksmine. Oluline on märkida, et kogu normaalväärtuse arvutamiseks kasutatud teave tehti kättesaadavaks avalikus toimikus. See tähendab, et isegi kui teave on kättesaadav ainult tasu eest, oli see kõigile huvitatud isikutele kättesaadav. […]“.
88 Väljendi „hõlpsasti kättesaadavad“ sellist tõlgendust arvestades väidab hageja ekslikult, et komisjon ajas segamini mõisted „avalikult kättesaadavad“ ja „hõlpsasti kättesaadavad“. Nimelt eristas komisjon neid kahte mõistet, mida ta ei pidanud seega võrdväärseks.
89 Konteksti kohta rõhutab hageja, et kui alusmäärus näeb ette, et mingi teave tuleb avalikustada, sisaldub see täpsustus sõnaselgelt asjakohastes sätetes. Liiati tuleneb WTO õigusest, et konfidentsiaalsuse menetluslike kohustustega ei ole vastuolus see, kui pädev asutus kasutab sisulistes küsimustes konfidentsiaalseid andmeid.
90 Ühest küljest, kuna on juba märgitud, et komisjon ei ajanud segi kahte eespool punktis 88 nimetatud mõistet, ei ole oluline, et seadusandja täpsustas teatavates alusmääruse sätetes, et teatavad andmed tuleb teha üldsusele kättesaadavaks.
91 Teisest küljest on komisjonil õigus väita, et alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a tuleb tõlgendada, võttes arvesse nõudeid, mis tulenevad selle määruse konfidentsiaalsena käsitlemist puudutavatest sätetest ja poolte teavitamist reguleerivatest sätetest, et kaitsta nende kaitseõigusi.
92 Teleoloogilisest aspektist väidab hageja, et alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkt a peab aitama kaasa saavutada selle eesmärki vältida liidu turul dumpingut ning tagada sellel turul õiglane kaubandus ja konkurents. Seega ei saa sobiva võrdlusriigi valik komisjoni poolt sõltuda tootja nõusolekust avalikustada oma andmed üldsusele.
93 Ent, kuigi alusmääruse eesmärk on tagada kaitse dumpinguhinnaga impordi eest, vältides eelkõige kahju tekitamist liidu tootmisele (vt analoogia alusel 11. oktoobri 2011. aasta kohtumäärus DBV vs. komisjon, T‑297/10, ei avaldata, EU:T:2011:583, punkt 37; vt selle kohta analoogia alusel ka 28. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Carboni e derivati, C‑263/06, EU:C:2008:128, punkt 39), otsustas seadusandja siiski taotleda seda eesmärki, võttes samas arvesse teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemise ja kaitseõiguste tagamisega seotud nõudeid.
94 Tuleb meenutada alusmääruse asjakohaste sätete sõnastust.
95 Alusmääruse artiklis 19 on sätestatud:
„1. Ametiasutused käsitlevad asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on laadilt konfidentsiaalne (näiteks teave, mille avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või millel oleks oluliselt kahjustav mõju teabe andjale või isikule, kellelt ta kõnealuse teabe sai) või mille uurimise osalised on konfidentsiaalsena saanud.
2. Konfidentsiaalset teavet edastavad huvitatud isikud on kohustatud esitama sellise teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte. Nimetatud kokkuvõtted peavad olema piisavalt üksikasjalikud ning võimaldama vajalikul määral aru saada konfidentsiaalsena esitatud teabe sisust. Erandlike asjaolude korral võivad kõnesolevad isikud asuda seisukohale, et nimetatud teabe kohta ei ole võimalik kokkuvõtet koostada. Selliste erandlike asjaolude puhul tuleb esitada põhjendused, miks kokkuvõtet ei ole võimalik teha.
3. Kui otsustatakse, et konfidentsiaalsusetaotlus ei ole õigustatud, ning kui teabe andja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib kõnealuse teabe jätta arvesse võtmata, kui asjakohaste allikate abil ei ole selle õigsust võimalik nõuetekohaselt tõendada. Konfidentsiaalsusetaotlusi ei tohi suvaliselt tagasi lükata.
4. Käesolev artikkel ei takista liidu asutusi avalikustamast üldist teavet ja eriti põhjendusi, millele tuginevad käesoleva määruse alusel vastuvõetud otsused, või tõendusmaterjali, millele liidu asutused toetuvad, kui seda on vaja kõnealuste põhjenduste selgitamisel menetluste käigus. Sellise avalikustamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste isikute õigustatud huve, et nende ärisaladusi välja ei räägitaks.
5. Komisjon, liikmesriigid ega nende ametnikud ei tohi ilma teabe andja eriloata avaldada mingisugust käesoleva määruse kohaselt saadud teavet, mille käsitlemist konfidentsiaalsena selle andja on nõudnud.
[…]“.
96 Alusmääruse artiklis 20 on sätestatud:
„1. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning ekspordiriigi esindajad võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel ajutised meetmed kehtestati. […]
2. Lõikes 1 nimetatud isikud võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.
[…]“.
97 Alusmääruse artikli 6 lõikes 7 on sätestatud:
„7. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad […] võivad kirjaliku taotluse korral tutvuda kogu teabega, mis ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud, välja arvatud liidu või liikmesriikide asutusesisesed dokumendid, kui see teave on nende huvide esitamiseks oluline, ei ole artikli 19 tähenduses konfidentsiaalne ning seda kasutatakse uurimise käigus.
[…]“.
98 Nende sätetega taotleb alusmäärus kahte eesmärki: esiteks võimaldada huvitatud isikutel tõhusalt kaitsta oma huve ja teiseks kaitsta uurimise käigus kogutud teabe konfidentsiaalsust (vt analoogia alusel 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 96; vt selle kohta ka analoogia alusel 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Mis puudutab eespool punktis 98 mainitud esimest eesmärki, siis tuleb meenutada, et isiku kaitseõiguste tagamine tema vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetluseeskirjade puudumisel. Sel põhimõttel on dumpinguvastastel uurimismenetlustel määrav tähtsus (vt 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).
100 Selle põhimõtte kohaselt tuleb huvitatud ettevõtjatele anda haldusmenetluses võimalus väljendada tõhusalt oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (vt 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).
101 Mis puudutab eespool punktis 98 mainitud teist eesmärki, siis tuleb meenutada, et ärisaladuse kaitse on liidu õiguse üldpõhimõte. Moonutamata konkurentsi säilitamine kujutab endast olulist üldist huvi, mille kaitsmine võib õigustada ärisaladuse alla kuuluva teabe avalikustamisest keeldumist (vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 165 ja seal viidatud kohtupraktika).
102 Nende kahe eesmärgi ühitamiseks peavad liidu institutsioonid oma teavitamiskohustust täites tegutsema kogu vajaliku hoolsusega, püüdes anda asjaomastele ettevõtjatele nende huvide kaitsmiseks vajalikku teavet – tingimusel, et ärisaladuse hoidmine on jätkuvalt tagatud – ning valides vajaduse korral omal algatusel sobiva viisi teabe edastamiseks (vt selle kohta 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 141).
103 Nende eesmärkide ühitamise vajadus tuleneb ka asjaolust, et kohtupraktika kohaselt ei ole alusmääruse artikli 19 eesmärk kaitsta mitte ainult ärisaladust, vaid ka dumpinguvastase menetluse teiste poolte kaitseõigusi (vt 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, T‑307/18, ei avaldata, EU:T:2020:487, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
104 Neid sätteid ja põhimõtteid arvestades tuleb asuda seisukohale, et kui komisjon soovib saada alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a alusel „hõlpsasti kättesaadavaid“ andmeid, on tal õigus keelduda selleks kasutamast andmeid, mida teabe esitanud isik peab konfidentsiaalseks ja millest ta ei saa mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet, mille alusel teised uurimisest huvitatud isikud saaksid oma kaitseõigusi teostada.
105 Seda järeldust ei sea kahtluse alla apellatsioonikogu aruanne vaidluse kohta „Tai – Dumpinguvastane tollimaks Poolast pärit rauast ja legeerimata terasest kujuprofiilide ja H-talade suhtes“, mille VLO võttis vastu 5. aprillil 2001 (WT/DS 122/AB/R) (edaspidi „profiilide ja talade aruanne“), millele hageja tugineb.
106 Profiilide ja talade aruande punktis 111 on nimelt ette nähtud:
„[Dumpinguvastase lepingu] artiklis 3.1 kehtestatud nõue, mille kohaselt peab kahju tuvastamine põhinema „otsesel“ tõendusmaterjalil ja kahju puudutavaid nõutavaid asjaolusid tuleb uurida „objektiivselt“, ei tähenda, et kahju tuvastamine peab põhinema üksnes põhjendustel või faktidel, mis on dumpinguvastase menetluse pooltele avalikustatud või mis olid neile arusaadavad. Vastupidi, artikkel 3.1 võimaldab [pädeval] asutusel tugineda oma hinnangus kõigile tema käsutuses olevatele asjakohastele põhjendustele ja faktidele.“
107 Kõigepealt tuleb siiski tõdeda, et dumpinguvastase lepingu artiklis 3.1 ei ole seevastu alusmääruse artikli 2 lõike 6a punktis a sisalduvat tingimust, et komisjoni kasutatavad andmed peavad olema „hõlpsasti kättesaadavad“.
108 Seejärel tuleb meenutada, et profiilide ja talade aruande punktis 107 täpsustab apellatsioonikogu, et „[d]umpinguvastane uurimine hõlmab nii konfidentsiaalse teabe kui ka mittekonfidentsiaalse teabe kogumist ja hindamist“ ning et „kahju tuvastamine peab põhinema neil tõenditel kogumis“. Ta järeldab sellest, et „[dumpinguvastase lepingu] artiklis 3.1 ei kohusta miski [pädevat] asutust kahju tuvastamisel tuginema üksnes mittekonfidentsiaalsele teabele“. Järelikult, kuigi pädev asutus võib sellest aruandest tulenevate juhiste kohaselt kasutada lisaks mittekonfidentsiaalsele teabele ka konfidentsiaalset teavet, ei saa ta tugineda üksnes konfidentsiaalsele teabele. Ent nii oleks see olnud juhul, kui komisjon oleks kasutanud andmeid, mille Solutia Europe oli talle Solutia Tlaxcala kohta esitanud.
109 Lõpuks tuleb rõhutada, et kuigi apellatsioonikogu tuletab profiilide ja talade aruande punktis 109 meelde, et dumpinguvastase lepingu artikliga 6 „kehtestatakse [menetluslike] kohustuste raamistik, mis muu hulgas nõuab, et [pädevad] asutused avalikustaksid uurimise käigus huvitatud isikutele teatavad tõendid“, ja tõdedes, et „ei ole põhjust tõlgendada neid kohustusi nii, et need on hõlmatud [dumpinguvastase lepingu] artikli 3.1 sisulistes sätetes“, täpsustab ta, et seda tehes „ei anna ta mõista, et käesolevas asjas tuvastatud kahju tuvastamine vastab tingimata [selle] artikli nõuetele“. Apellatsioonikogu asus nimelt seisukohale, et kuna vaekogu, kelle aruanne apellatsioonikogus vaidlustati, „leidis, et Poola [Vabariigi] poolt [viimati nimetatud artikli] alusel esitatud väide ei vasta [WTO asutamislepingu lisas 2 toodud vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe] artikli 6.2 nõuetele, ei ole ta seda küsimust analüüsinud“.
110 Seega soovis apellatsioonikogu vältida olukorda, kus pool, kes ei ole tõstatanud vaekogu moodustamise taotluses nõutava selgusega küsimust, kas pädev asutus on järginud dumpinguvastase lepingu artiklis 6 ette nähtud menetluslikke kohustusi, mis puudutavad konfidentsiaalsena käsitlemist ja kaitseõigusi, saaks selle tegematajätmise korvata, väites, et sisuliste sätete rikkumise hindamine, millega seoses ta nõuetekohaselt vaekogu poole pöördus, hõlmab nende menetluslike kohustuste täitmise analüüsi.
111 Sellest järeldub, et profiilide ja talade aruannet ei saa tõlgendada nii, et see kehtestab üldpõhimõtte, mille kohaselt võib pädev asutus igal juhul kasutada konfidentsiaalset teavet.
112 Käesolevas asjas on selge, et Solutia Europe ei nõustunud Solutia Tlaxcala kohta käivate andmete avalikustamisega ega esitanud komisjonile nende andmete mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet. Seega võis komisjon alusmääruse artikli 19 lõike 3 alusel need andmed kõrvale jätta, välja arvatud juhul, kui tal oleks olnud võimalik need saada muudest allikatest.
113 Hageja väidab selle kohta, et andmed Solutia Tlaxcala kohta on kättesaadavad andmebaasis Dun&Bradstreet, mis on kättesaadav abonentidele. Tähtsust ei oma see, et komisjon otsustas aboneerida ainult andmebaasi Orbis.
114 Tuleb tõdeda, et oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta juhtis hageja komisjoni tähelepanu asjaolule, et andmebaas Dun&Bradstreet sisaldas Solutia Tlaxcala kohta hõlpsasti kättesaadavaid andmeid, ning lisas nende märkuste asjakohasesse ossa hüperlingi, täpsustades samas, et need andmed on kättesaadavad juurdepääsutasu eest.
115 Poolte vastustest Üldkohtu kirjalikele küsimustele nähtub, et hageja viidatud hüperlink ei võimaldanud juurdepääsu Solutia Tlaxcala andmetele, mis sisalduvad andmebaasis Dun&Bradstreet.
116 Lisaks piirdus hageja oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta märkusega, et on olemas „prima facie“ tõend võimaluse kohta saada Solutia Tlaxcala andmeid andmebaasist Dun&Bradstreet.
117 Sellest tuleneb, et hagejal endal ei olnud nendele andmetele juurdepääsu, mistõttu ta ei olnud teadlik andmete detailsusest ega ajavahemikust, mida need hõlmasid.
118 Seega keeldus komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 230 põhjendatult nende andmete kasutamisest.
119 Mis puudutab hageja argumente hoolsuskohustuse rikkumise kohta, siis kuna ta tugineb enne määrust 2017/2321 kehtinud redaktsioonis alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a käsitlevast kohtupraktikast tulenevatele põhimõtetele, mis on kohaldatavad analoogia alusel, siis tuleb meenutada nimetatud sätte sõnastust, mis on järgmine:
„Mitteturumajanduslikest riikidest […] pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus kolmandas turumajanduslikus riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajanduslikust riigist teistesse riikidesse, k.a liitu, või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.
Sobiv kolmas turumajanduslik riik valitakse põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. […]“.
120 Vastavalt kohtupraktikale, mis käsitleb alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a enne määrust 2017/2321 kehtinud redaktsioonis, teostavad liidu institutsioonid selle sätte alusel „võrdlusriigi“ valimisel ulatuslikku kaalutlusõigust, mis on neile antud ühise kaubanduspoliitika valdkonnas nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (vt analoogia alusel 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon, C‑436/18 P, EU:C:2019:643, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Liidu institutsioonide kaalutlusõiguse teostamine selle riigi valikul allub kohtulikule kontrollile. Liidu kohus peab nimelt kontrollima menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise puudumist. Täpsemalt tuleb kontrollida, kas need institutsioonid on arvesse võtnud peamisi asjaolusid, et tõendada valitud riigi sobivust, ja kas toimikumaterjale on uuritud nõutud hoolsusega, et saaks järeldada, et vaatlusaluse toote normaalväärtus määrati kindlaks sobivalt ja põhjendatult (vt selle kohta analoogia alusel 29. mai 1997. aasta kohtuotsus Rotexchemie, C‑26/96, EU:C:1997:261, punktid 10–12; 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 51, ning 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon, T‑675/15, ei avaldata, EU:T:2018:209, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
121 Vaatamata erinevustele alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a ja endise artikli 2 lõike 7 punkti a vahel, on need põhimõtted käesolevas asjas analoogia alusel kohaldatavad, nagu väidab komisjon.
122 Käesolevas asjas väidab hageja esiteks, et komisjon nõustus Ilkalemi puudutavate andmetega, vaatamata asjaolule, et uurimisperioodil oli see äriühing erakorraliste finantskulude tõttu kahjumis ja et seetõttu oli vaja teha kohandusi kolme eelmise majandusaasta arvandmete alusel. Nende andmetega nõustumine on vastuolus asjaoluga, et komisjon keeldus Wyni puudutavatest andmetest põhjusel, et need hõlmasid ajavahemikku, mis ei lange kokku uurimise esemeks oleva perioodiga. Seega eelistas komisjon ekslikult Ilkalemi andmeid Wyni ja Solutia Tlaxcala andmetele, mis ei ole mitte ainult „hõlpsasti kättesaadavad“, vaid ka kõikehaaravad ja täielikud.
123 Tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu vaidlustatud määruses esitatud kaalutlustele, mille kohaselt välistas komisjon Wyni puudutavatele andmetele tuginemise põhjendusel, et need andmed ei puudutanud uurimisperioodi ja näitavad, et see äriühing ei olnud 2017. aastal kasumit teeninud (vt eespool punkt 82). Hageja piirdub väitega, et see välistamine on vastuolus asjaoluga, et komisjon nõustus Ilkalemi andmetega. Tuleb siiski tõdeda, et viimati nimetatud andmed olid erinevalt Wyni andmetest kättesaadavad kogu 2018. aasta kohta, mistõttu hõlmasid need vähemalt osa uurimisperioodist. Lisaks näitasid need andmed ka seda, et Ilkalem teenis kolme eelmise aasta jooksul kasumit ja et kasumi puudumine 2018. aastal oli tingitud eriti suurtest finantskuludest, mida komisjon pidas erakorraliseks. Hageja ei ole aga vaidlustanud selle kvalifitseerimise põhjendatust ega tõendanud, et komisjoni poolt Ilkalemi 2018. aasta andmetes tehtud kohandused, et tasakaalustada nende erakorraliste kulude mõju, ei olnud sobivad.
124 Arvestades komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust sobiva võrdlusriigi valikul (vt eespool punktid 120 ja 121), peab hageja selleks, et tema väitega saaks nõustuda, esitama piisavad tõendid, et muuta vaidlustatud määruses asjaoludele antud hinnangud ebausutavaks (vt selle kohta analoogia alusel 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Yieh United Steel vs. komisjon, T‑607/15, EU:T:2019:831, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).
125 Järelikult tuleb hageja kõnealune argument tagasi lükata.
126 Teiseks väidab hageja, et komisjon oleks pidanud vähemalt eristama ühelt poolt andmeid tootmistegurite asendusväärtuste kohta (edaspidi „asendusväärtused“) ja teiselt poolt andmeid müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kohta. Ilkalemi andmed on kasulikud üksnes viimati nimetatud andmete puhul, kuna asendusväärtusi on võimalik saada avalikest allikatest, eelkõige andmebaasist Global Trade Atlas, mis sisaldab Mehhiko toorainete asendusväärtusi. Hageja märgib, et komisjon on dumpinguvastases uurimises juba kasutanud erinevatest allikatest pärit andmeid, nagu seda on teinud ka Ameerika Ühendriikide ametiasutused.
127 Tuleb aga märkida, et hageja piirdub kinnitusega, et andmebaas Global Trade Atlas sisaldab asendusväärtusi Mehhiko kohta, kuid ei selgita, kuidas need on asjakohasemad kui Türgit puudutavad asendusväärtused. Veelgi enam, ta ei tõenda, et Türgi asendusväärtuste kasutamine oli ilmselgelt ekslik.
128 Samuti ei täpsusta hageja, miks on ilmselgelt ekslik kasutada ühte ja sama kolmandat riiki puudutavaid andmeid nii asendusväärtuste kui ka müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi puhul.
129 Hageja viitab komisjoni praktikale, mis näitab, et komisjon on juba kasutanud erinevatest allikatest pärit andmeid, ning Ameerika Ühendriikide ametiasutuste praktikale, mida on kinnitanud pädevad kohtud.
130 Siiski tuleb esiteks kohtupraktika kohaselt sellise määruse õiguspärasust, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud, hinnata õigusnormide ja eelkõige alusmääruse sätete alusel, mitte liidu institutsioonide väidetava varasema otsustuspraktika alusel (vt selle kohta analoogia alusel 10. veebruari 2021. aasta kohtuotsus RFA International vs. komisjon, C‑56/19 P, EU:C:2021:102, punkt 79; 4. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, T‑300/03, EU:T:2006:289, punkt 45, ning 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 107).
131 Teiseks, mis puudutab Ameerika Ühendriikide ametiasutuste praktikat, siis tuleb märkida, et see praktika saab puudutada üksnes Ameerika Ühendriikide õiguse kohaldamist, mille sätted ei lange tingimata kokku alusmääruse sätetega, nagu Euroopa Kohus ja Üldkohus on neid tõlgendanud. Seega, isegi kui see praktika puudutab faktilist ja õiguslikku olukorda, mis on võrreldav käesoleva asjaga – mida hageja ei ole tõendanud –, ei ole see Üldkohtule siduv.
132 Järelikult tuleb hageja kõnealune argument tagasi lükata.
133 Lõpuks, mis puudutab hageja argumenti, et Mehhikol on kõrgem sotsiaal- ja keskkonnakaitse tase kui Türgil, siis tuleb märkida, et alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a esimese taande sõnastuse kohaselt tekib küsimus selle kaitse taseme kohta üksnes siis, „kui niisuguseid riike on rohkem kui üks“.
134 Kuna käesolevas asjas leidis komisjon põhjendatult, et müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kohta olid olemas asjakohased andmed üksnes seoses Türgi, mitte Mehhikoga, siis võis ta vaidlustatud määruse põhjendustes 221 ja 226 õigustatult järeldada, et Türgi oli ainus sobiv võrdlusriik ning et seetõttu ei tekkinud sotsiaal- ja keskkonnakaitse taseme küsimust.
135 Eeltoodut arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide, et on rikutud alusmääruse artiklit 18
136 Hageja väidab, et komisjon kasutas tema valmistatud toodete normaalväärtuse arvutamisel vääralt artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte omatoodetud tootmistegurite kohta, nagu aur ja elekter, vaatamata sellele, et ta tegi komisjoni küsimustikule vastates koostööd oma parimate võimaluste kohaselt.
137 Hageja on seisukohal, et komisjon, kes heidab talle ette, et ta ei eraldanud uurimisalusele tootele osa kuludest, mis on seotud sisenditega, mida ta vajab omatoodetud tootmistegurite jaoks, mida ta omakorda kasutab oma PVAde tootmiseks, ei võtnud arvesse asjaolu, et see eraldamine on võimatu tema PVAde tootmisprotsessi omaduste tõttu.
138 Lisaks, kuna hageja tegi komisjoniga koostööd oma parimate võimaluste kohaselt, oli komisjon alusmääruse artikli 18 lõike 3 alusel kohustatud võtma arvesse teavet, mille ta oli talle esitanud, ning tal ei olnud õigust kasutada selle artikli tähenduses kättesaadavaid fakte.
139 Komisjon, keda toetab Sekisui, vaidleb hageja argumentidele vastu.
140 Tuleb meenutada alusmääruse artikli 18, mis käsitleb „[k]oostööst keeldumi[st]“, asjasse puutuvaid sätteid, mis on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal.
[…]
3. Huvitatud isiku esitatud teavet võetakse siiski arvesse ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.
[…]“.
141 Alusmääruse artikli 18 mõtte mõistmiseks tuleb meenutada, et komisjoni kui uurimisasutuse ülesanne on teha kindlaks dumping, kahju ning põhjuslik seos dumpinguhinnaga impordi ja tuvastatud kahju vahel. Kuna ükski alusmääruse säte ei anna komisjonile õigust kohustada huvitatud isikuid uurimises osalema või teavet esitama, siis sõltub see institutsioon vajaliku teabe saamiseks nende isikute vabatahtlikust koostööst. Selles kontekstis ilmneb alusmääruse põhjendusest 27, et liidu seadusandja leidis, et on „[v]aja […] ette näha, et kui asjaosalised ei tee rahuldavat koostööd, võib järelduste tegemiseks kasutada muud teavet, ning et see teave võib olla asjaosalistele ebasoodsam kui koostöö korral“. Niisiis on alusmääruse artikli 18 eesmärk võimaldada komisjonil jätkata uurimist isegi siis, kui huvitatud isikud keelduvad koostööst või teevad puudulikku koostööd. Kuna huvitatud isikud on kohustatud tegema koostööd oma parimate võimaluste kohaselt, peavad nad esitama kogu nende käsutuses oleva teabe, mida institutsioonid peavad oma järelduste tegemiseks vajalikuks (vt analoogia alusel 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punktid 54–56).
142 Alusmääruses ei ole määratletud, mis on artikli 18 lõike 1 tähenduses „vajalik“ teave.
143 Kohtupraktika kohaselt ilmneb alusmääruse artikli 18 lõike 1 sõnastusest, kontekstist ja eesmärgist, et mõiste „vajalik teave“ viitab teabele, mis on huvitatud isikute valduses ja mille esitamist liidu institutsioonid neilt nõuavad, et teha järeldusi, mis tuleb dumpinguvastase uurimise raames teha (vt analoogia alusel 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punkt 57).
144 Veel tuleb rõhutada, et alusmääruse artikliga 18 võeti liidu õigusesse üle dumpinguvastase lepingu artikli 6.8 ja II lisa (edaspidi „II lisa“) sisu, mida arvestades tuleb seda artiklit tõlgendada nii palju kui võimalik (vt analoogia alusel 22. mai 2014. aasta kohtuotsus Guangdong Kito Ceramics jt vs. nõukogu, T‑633/11, ei avaldata, EU:T:2014:271, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
145 Dumpinguvastase lepingu artiklis 6.8 on ette nähtud:
„Juhul kui mis tahes huvitatud pool keeldub mõistliku aja jooksul võimaldamast juurdepääsu vajalikule teabele või muul viisil seda teavet andmast või takistab märkimisväärselt juurdlust, võidakse esialgsed ja lõplikud kinnitavad või eitavad otsustused teha kättesaadavate faktide põhjal. Käesoleva lõike kohaldamisel järgitakse II lisa sätteid.“
146 II lisa artikkel 5 vastab alusmääruse artikli 18 lõikele 3, kuna selles on ette nähtud:
„Kui esitatav teave ei ole kõigiti ideaalne, ei tohiks see anda võimuorganitele õigustust seda teavet mitte arvestada, tingimusel et asjaomane huvitatud pool on tegutsenud kõigiti vastavalt oma võimetele.“
147 Tuleb märkida, et II lisa on „lisatud viitega dumpinguvastase lepingu artiklile 6.8“ (apellatsioonikogu aruanne vaidluse kohta „Ameerika Ühendriigid – Teatavate Jaapanist pärit kuumvaltsitud terastoodete suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed“, mille VLO võttis vastu 23. augustil 2001 (WT/DS 184/AB/R, punkt 75)) ja et selle lisa sätted on kohustuslikud vaatamata sellele, et need on sageli esitatud tingivas kõneviisis (vaekogu aruanne „Ameerika Ühendriigid – Indiast pärit terasplaatide suhtes kohaldatavad dumpinguvastased ja tasakaalustavad meetmed“, mille VLO võttis vastu 29. juulil 2002 (WT/DS 206/R, punkt 7.56)).
148 Vastavalt vaekogu aruandele vaidluse kohta „Korea – Dumpinguvastased tollimaksud teatavate Indoneesiast pärit tatud paberi impordi suhtes“, mille VLO võttis vastu 28. oktoobril 2005 (WT/DS 312/R, punkt 7.43), tuleb otsus selle kohta, kas kvalifitseerida teatav teave dumpinguvastase lepingu artikli 6.8 tähenduses vajalikuks või mitte, teha iga uurimise konkreetseid asjaolusid arvestades, mitte abstraktselt. Lisaks nähtub vaekogu aruandest vaidluse kohta „Euroopa ühendused – Dumpinguvastane meede Norrast pärit tehistingimustes kasvatatud lõhe suhtes“ (WT/DS 337/R, punkt 7.343), mille VLO võttis vastu 15. jaanuaril 2008, et sama sätte tähenduses vajalikuks tuleb pidada konkreetset teavet, mis on huvitatud isiku valduses ja mida dumpinguvastase uurimisega tegelev asutus (edaspidi „pädev asutus“) nõuab oma „järelduste“ tegemiseks.
149 Samuti leiti, et teave dumpinguvastase uurimise all oleva toote tootmismahtude ja tootmiskulude kohta on ilmselgelt vajalik teave alusmääruse artikli 18 lõike 1 tähenduses (vt analoogia alusel 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus NLMK vs. komisjon, T‑752/16, ei avaldata, EU:T:2021:611, punkt 53).
150 Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 274, 275 ja 317–322 ning täpsustustest, mille komisjon esitas kohtumenetluse käigus vastuseks Üldkohtu küsimusele, et ta kasutas normaalväärtuse arvutamisel artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte, et teha kindlaks selliste sisendite nagu süsi ja vesi tarbimismahud, mida hageja kasutas selleks, et toota oma PVAde tootmisega seotud omatoodetud tootmistegureid, nagu elekter ja aur. Nimelt ei esitanud hageja komisjonile teavet, mida viimane selleks vajalikuks pidas.
151 Vaidlust ei ole selles, et omatoodetud tootmisteguritel on PVAde tootmises oluline roll. Need tootmistegurid vajavad aga omakorda sisendeid, mis kujutavad endast seega kulusid, mida hageja kannab oma PVAde tootmiseks. Kuna käesolevas asjas arvutati normaalväärtus tootmiskuludel põhineva meetodi alusel, siis tuleb tõdeda, et komisjonil oli vaja teada kõikide PVAde tootmiseks kasutatud sisendite, sealhulgas seega omatoodetud tootmistegurite tootmiseks vajalike sisendite tarbimismahtusid.
152 Hageja väidab, et tal oli võimatu esitada komisjoni nõutud andmeid oma tootmisprotsessi eripära tõttu, mida komisjoni ettevalmistatud küsimustik arvesse ei võtnud. Nimelt ei kasutata omatoodetud tootmistegureid üksnes PVAde tootmiseks. Ta viitab ka topeltarvestuse ohule, mis – nagu hageja uurimise käigus märkis – tuleneb asjaolust, et söekatelde tekitatud auru kasutatakse kõigepealt energia tootmiseks ja seejärel PVAde tootmiseks elektriga, mida ei ole seega otseselt söest toodetud. Seega ei ole need omatoodetud elekter ja aur samastatavad traditsiooniliste sisenditega, nagu süsi. Lisaks rõhutab hageja, et tema protsess on täiesti keemiline reaktsioon, mille käigus erinevad koostisosad üksteist vastastikku mõjutavad ja mõnikord vastastikku absorbeeruvad, jättes jääke, mida saab uuesti kasutada või mis muutuvad muudeks aineteks.
153 Tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse põhjenduse 319 kohaselt oli hageja „juba teatanud omatoodetud tootmistegurite tootmiseks vajaminevast sisendist“. Komisjon järeldab sellest, et „selle sisendi [saab] eraldada uurimisalusele tootele“.
154 Vaidlustatud määruse põhjendusest 319 nähtub, et hageja oli komisjonile teatanud, millised sisendid on vajalikud omatoodetud tootmistegurite tootmiseks. Hageja leiab siiski, et ta ei ole võimeline täpsustama, mil määral võib neid omatoodetud tootmistegureid ja seega nende tootmiseks vajalikke sisendeid eraldada PVAde tootmisele.
155 Sellest järeldub, et hageja vaidlustab tegelikult selle meetodi põhjendatuse, mida komisjon kasutas normaalväärtuse arvutamiseks, kuna see meetod tõi kaasa asjaomaste sisendite tarbimise ülehindamise: neid eraldati liiga suures ulatuses PVAde tootmisele, kuigi omatoodetud tootmistegureid ei kasutatud üksnes nende tootmiseks. Selle vaidlustamine ei tõenda aga, et komisjoni nõutud teavet oli võimatu esitada.
156 Lisaks tuleb märkida, et vältimaks seda, et komisjon kasutab artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte, oleks hageja võinud talle selle teabe edastada, ilma et see piiraks võimalust vaidlustada – ka Üldkohtus – sisuliselt seda, kuidas komisjon seda teavet kasutas.
157 Järelikult tuleb hageja argumendid alusmääruse artikli 18 lõike 1 rikkumise kohta tagasi lükata.
158 Mis puudutab tema argumente alusmääruse artikli 18 lõike 3 rikkumise kohta, siis tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt käsitlevad alusmääruse artikli 18 lõiked 1 ja 3 erinevaid olukordi. Niisiis, kui alusmääruse artikli 18 lõige 1 kirjeldab üldiselt juhtumeid, mil institutsioonidele uurimise läbiviimiseks vajalikku teavet ei ole esitatud, siis alusmääruse artikli 18 lõige 3 näeb ette juhtumid, mil uurimise jaoks vajalikud andmed on esitatud, kuid ei ole asjakohased, mistõttu ei pea kättesaadavaid fakte tingimata kasutama (vt selle kohta analoogia alusel 22. mai 2014. aasta kohtuotsus Guangdong Kito Ceramics jt vs. nõukogu, T‑633/11, ei avaldata, EU:T:2014:271, punkt 98 ning seal viidatud kohtupraktika).
159 Käesolevas asjas kasutas komisjon artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte üksnes selleks, et asendada tõendid, mida hageja ei olnud talle esitanud, kuna väidetavalt oli võimatu seda teha.
160 Lisaks tuleb täpsustada, et pingutused, mida huvitatud isik teeb teatud teabe edastamiseks, ei ole tingimata seotud esitatud teabe olemusliku kvaliteediga ega ole igal juhul ainus määrav asjaolu. Seega, kui nõutud teavet lõpuks ei saada, on komisjonil õigus kasutada selle teabe puhul artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte (vt analoogia alusel 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Sun Sang Kong Yuen Shoes Factory vs. nõukogu, T‑409/06, EU:T:2010:69, punkt 104).
161 Kuna hageja ei esitanud teavet, mida komisjon temalt nõudis omatoodetud tootmistegurite sisendite kohta, siis tuleb tõdeda, et alusmääruse artikli 18 lõige 3 ei ole kohaldatav ja et komisjonil ei olnud muud võimalust, kui kasutada nende andmete asendamiseks artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte.
162 Apellatsioonikogu sõnul nõuab II lisa artikkel 5 igal juhul huvitatud isikutelt väga suuri pingutusi (apellatsioonikogu aruanne vaidluse kohta „Ameerika Ühendriigid – Teatavate Jaapanist pärit kuumvaltsitud terastoodete suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed“, mille VLO võttis vastu 23. augustil 2001 (WT/DS 184, punkt 102)).
163 Ei saa aga asuda seisukohale, et hageja tegi sellise pingutuse, kuna ta keeldus tegemast raamatupidamisarvestust, mida komisjon nõudis, et eraldada PVAdele osa omatoodetud tootmistegurite tootmiskuludest.
164 Järelikult tuleb tagasi lükata ka hageja argumendid alusmääruse artikli 18 lõike 3 rikkumise kohta.
165 Repliigis väidab hageja, et komisjon ei edastanud talle õigel ajal „kontrolliaruannet“, mille ta on kohustatud edastama huvitatud isikule enne kirja saatmist, milles ta teavitab teda oma kavatsusest kasutada artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte. See menetlusnormi rikkumine kujutab endast tema kaitseõiguste rikkumist.
166 Tuleb meenutada, et kuigi kohtupraktika kohaselt ei saa hagejale panna kohustust tõendada, et komisjoni otsus oleks olnud teistsugune, kui asjaomast menetlusnormi ei oleks rikutud, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna see pool oleks selle rikkumise puudumisel saanud end paremini kaitsta, ei muuda see tõsiasja, et kaitseõigustega seotud rikkumine saab viia asjaomase akti tühistamiseni vaid siis, kui on olemas võimalus, et selle rikkumise tõttu oleks haldusmenetluse tulemus võinud olla teistsugune, kahjustades seega konkreetselt kaitseõigusi (vt 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
167 Hageja ei ole aga viidanud ühelegi asjaolule, mis võiks tõendada, et ei ole välistatud, et menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune, kui ta oleks saanud „kontrolliaruande“ varem.
168 Seega tuleb hageja käesolev argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust selle vastuvõetavuse kohta, mille komisjon vaidlustas põhjendusel, et sellele ei ole viidatud hagiavalduses.
169 Eeltoodut arvestades tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
170 Lisaks võimaldab eespool punktis 69 esitatud kaalutluste kohaselt see, et teine ja viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükatakse, lükata kolmanda ja neljanda väite tulemusetusena tagasi.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Inner Mongolia Shuangxin Environment-Friendly Material Co. Ltd kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni, Kuraray Europe GmbH ja Sekisui Specialty Chemicals Europe SLi kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Wegochem Europe BV kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. veebruaril 2024 Luxembourgis.
Allkirjad