Kohtuasi C-696/15 P

Tšehhi Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Transport – Direktiiv 2010/40/EL – Intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmine maanteetranspordis – Artikkel 7 – Volituste delegeerimine Euroopa Komisjonile – Piirid – Delegeeritud määrus (EL) nr 885/2013 – Veoautodele ja tarbesõidukitele ettenähtud turvalisi parkimiskohti käsitleva teabeteenuse osutamine – Delegeeritud määrus (EL) nr 886/2013 – Kasutajatele liiklusohutusega seotud minimaalse üldise liiklusteabe tasuta edastamisega seotud andmed ja kord – ELTL artikkel 290 – Volituste delegeerimise eesmärkide, sisu, ulatuse ja kestuse sõnaselge piiritlemine – Asjaomase valdkonna olemuslik aspekt – Kontrolliasutuse loomine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 26. juuli 2017. aasta otsus

1.        Transport – Maanteevedu – Intelligentsed transpordisüsteemid – Liikmesriikide kohustus sellised rakendused ja teenused oma territooriumil kasutusele võtta – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/40, komisjoni määrused nr 885/2013 ja nr 886/2013)

2.        Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Rakendusmääruse tõlgendamine kooskõlas alusmäärusega

3.        Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile delegeeritud aktide vastuvõtmiseks antud pädevus – Liidu seadusandja kohustus see pädevus põhiõigusaktis selgelt piiritleda – Ulatus

(ELTL artikli 290 lõike 1 teine lõik, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/40 artiklid 6 ja 7)

4.        Apellatsioonkaebus – Väited – Liidu õigust rikkuvad kohtuotsuse põhjendused – Muudele õiguslikele põhjendustele tuginev resolutsioon – Rahuldamata jätmine

ELTL artikli 256 lõige 1, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimene lõik)

5.        Apellatsioonkaebus – Väited – Ebapiisavad põhjendused – Kaudne põhjendamine Üldkohtu poolt – Vastuvõetavus – Tingimused

ELTL artikli 256 lõige 1, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimene lõik)

6.        Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile delegeeritud aktide vastuvõtmiseks antud pädevus – Kohustus mitte muuta põhiõigusakti olemuslikke aspekte – Olulisteks säteteks kvalifitseerimine – Asjaomase valdkonna omaduste ja eripäraga arvestamine – Kohtulik kontroll – Ulatus

(ELTL artikli 290 lõike 1 teine lõik)

1.      Määrus nr 885/2013, millega täiendatakse direktiivi 2010/40/EL seoses veoautodele ja tarbesõidukitele ettenähtud turvalisi parkimiskohti käsitleva teabeteenuse osutamisega ja määrus nr 886/2013, millega täiendatakse seda direktiivi, sätestades kasutajatele liiklusohutusega seotud minimaalse üldise liiklusteabe võimalusel tasuta edastamisega seotud andmed ja korra, ei sisalda ühtegi sätet, mis näeks liikmesriikidele ette sõnaselge kohustuse intelligentsete transpordisüsteemide rakendused ja teenused oma territooriumil kasutusele võtta. Viitest direktiivile 2010/40 mõlema vaidlustatud määruse artiklis 1 tuleneb ühemõtteliselt, et need määrused kohustavad liikmesriike üksnes võtma vajalikke meetmeid, et nendes määrustes sisalduvaid spetsifikatsioone kohaldataks intelligentsete transpordisüsteemide rakendustele ja teenustele juhul, kui need kasutusele võetakse.

(vt punktid 25, 30)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 33)

3.      Kuigi direktiivi 2010/40, mis käsitleb raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteetranspordis ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega, artikli 7 alusel pidi komisjon võtma vastu spetsifikatsioonid, et tagada ühilduvus, koostalitlusvõime ja pidevus intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks ja tööks, tuleb tõdeda, et silmas pidades ELTL artiklit 290 ei saa artiklis 7 sisalduvat volituste delegeerimist siiski tõlgendada nii, et see lubab komisjonil ületada raamistikku sama direktiivi artiklis 6, mille lõikes 1 seatakse selged piirid mitte üksnes spetsifikatsioonide eesmärkidele, vaid ka nende sisule ja ulatusele ning määratletakse eelkõige selle lõikes 4 sõnaselgelt spetsifikatsioonides käsitletavad võimalikud meetmed.

Vastavalt ELTL artikli 290 lõike 1 teise lõigu esimesele lausele määratakse nimelt seadusandlikes aktides sõnaselgelt kindlaks volituste delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatus ja kestus. Sellest nõudest tuleneb, et delegeeritud pädevuse andmise eesmärk on selliste eeskirjade kehtestamine, mis on osaks seadusandliku alusaktiga määratletud õiguslikust raamistikust. Volituste andmisel peab piiritlemine olema piisavalt täpne selles mõttes, et sellest peavad selgelt nähtuma nende volituste piirid ja nende kasutamine komisjoni poolt peab olema kontrollitav liidu seadusandja kehtestatud objektiivsete kriteeriumide alusel. Sellega seoses ei saa õiguspäraselt väita, et liidu seadusandja on piiratud ainult keeluga delegeerida asjaomases valdkonnas olemuslike osade vastuvõtmist. ELTL artikli 290 lõike 1 teise lõigu esimene lause lubab tõesti liidu seadusandjal anda komisjonile teatava kaalutlusruumi temale delegeeritud volituste teostamisel, mis võib sõltuvalt asjaomase valdkonna tunnusjoontest olla laiem või ahtam. Siiski peab volituste delegeerimine ELTL artikli 290 tähenduses ja kogu võimalik kaalutlusruum, millele see viitab, mahtuma alusaktis määratletud õiguslikku raamistikku.

(vt punktid 47–50, 52)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 56)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 72)

6.      Valdkonna olemuslikud aspektid ELTL artikli 290 lõike 1 teise lõigu teise lause tähenduse sätestatakse seadusandliku aktiga ning õigust neid sätestada ei või delegeerida. Olemusliku aspektiga selle sätte tähenduses on tegemist eeskätt siis, kui selle vastuvõtmine nõuab liidu seadusandja vastutusalasse kuuluvate poliitiliste valikute tegemist, sest seejuures tuleb asjaomaseid lahknevaid huve kaaluda mitme hinnangu alusel või kui see teeb võimalikuks asjaomaste isikute põhiõiguste niivõrd olulise riive, et muudab vajalikuks liidu seadusandja sekkumise.

Kuna ELTL artikli 290 lõike 1 teise lõigu teine lause sätestab nimelt, et valdkonna olulised aspektid sätestatakse seadusandliku aktiga ning õigust neid sätestada ei või delegeerida, siis kirjutab see säte ette ulatuse, mida liidu seadusandja saab kasutada volituste delegeerimise sisustamisel. Selle sätte eesmärk on tagada, et neid aspekte puudutavad otsused jääksid seadusandja teha. Seega kui liidu kohus ei analüüsi küsimust, kas seadusandliku alusakti teatav aspekt kujutab endast olemuslikku aspekti, vaid piirdub viitamisega selles seadusandlikus aktis antud pädevuse ulatusele, tuleb nentida, et ta on jätnud tähelepanuta ELTL artikli 290 lõike 1 teise lõigu teise lause. Seega vastupidi selles sättes nõutule ei ole Üldkohus taganud, et kõnealuses valdkonnas jääksid olemuslikke aspekte käsitlevad eeskirjad liidu seadusandja kehtestada ja seda ei delegeeritaks.

(vt punktid 75, 78, 81–83)