Liidetud kohtuasjad T‑261/13 ja T‑86/14

Madalmaade Kuningriik

versus

Euroopa Komisjon

THHI – Määrus (EÜ) nr 2494/95 – Konstantse maksumääraga tarbijahindade harmoneeritud indeksid (THHI‑KM) – Määrus (EL) nr 119/2013 – Omaniku kasutuses olevate eluasemete hinnaindeksid – Määrus (EL) nr 93/2013 – Eurostat – Komiteemenetlus – Rakendusmeetmed – Kontrolliga regulatiivmenetlus

Kokkuvõte – Üldkohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 23. septembri 2015. aasta otsus

Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile rakendusaktide vastuvõtmiseks antud rakenduspädevus – Piirid – Kohustus järgida asjaomase seadusliku akti üldeesmärke ja võtta vastu selle akti rakendamiseks vajalikke või tarvilikke meetmeid – Ulatus – Niisuguse seadusandliku akti rakendamine, milles on rakendusmeetmete võtmiseks ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetluse kasutamine – Rakendusaktis ei ole niisugust menetlust ette nähtud – Lubamatus

(ELTL artikli 291 lõige 2; nõukogu määrus nr 2494/95, artikli 4 teine ja kolmas lõik, artikli 5 lõige 3 ja artikli 14 lõige 3; komisjoni määrus nr 93/2013, artikli 4 lõige 1 ja määrus nr 119/2013, artikli 1 punkt 2; nõukogu otsus 1999/468, artikli 5a)

Kui komisjonile on ELTL artikli 291 lõike 2 alusel antud rakenduspädevus, peab ta täpsustama seadusandliku akti sisu, et tagada selle rakendamine kõigis liikmesriikides ühetaolistel tingimustel. Peale selle võib komisjon oma rakenduspädevuse raames, mille piire hinnatakse eelkõige seadusandliku akti üldistest põhieesmärkidest lähtudes, vastu võtta kõik alusakti rakendamiseks vajalikud või tarvilikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole selle aktiga vastuolus. Arvesse võtta tuleb ka seda, et komisjon täpsustab seadusandlikku akti, kui tema vastuvõetud rakendusakti sätted esiteks järgivad seadusandliku akti üldisi põhieesmärke ja teiseks on vajalikud või kasulikud selle rakendamiseks.

Metoodiline raamistik, mis on ette nähtud määruse nr 119/2013, millega muudetakse määrust nr 2214/96 tarbijahindade harmoneeritud indeksite kohta (THHI), artikli 1 punktis 2 ja määruse nr 93/2013, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse nr 2494/95 (tarbijahindade harmoneeritud indeksite kohta) rakendamiseks, artikli 4 lõikes 1, seisneb määruse nr 2494/95 ühetaolistel tingimustel rakendamiseks vajalikes või kasulikes meetmetes, kuivõrd metoodilise raamistiku sätete eesmärk on kehtestada põhimõtted, meetodid ja toimimisviisid, mis loovad võimaluse THHI‑de võrdlemiseks määruse nr 2494/95 artikli 4 teise lõigu tähenduses ja on niisiis osa reeglitest, mida tuleb järgida selleks, et THHI‑d oleksid võrreldavad, nagu on ette nähtud määruse nr 2494/95 artikli 4 kolmandas lõigus ja artikli 5 lõikes 3. Seega on metoodiline raamistik rakendusmeede, mida peab järgima selleks, et kohaldatavatel määrustel oleks kasulik mõju ning oleks tagatud THHI‑de võrreldavus.

Seega – kuivõrd määruse nr 2494/95 artikli 4 kolmandas lõigus ja artikli 5 lõikes 3 koostoimes sama määruse artikli 14 lõikega 3 on ette nähtud, et komisjon võtab vastavalt otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, artiklile 5a viimases sätestatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt vastu vajalikud rakendusmeetmed, tagamaks THHI võrreldavus – tuleb määruse nr 119/2013 artikli 1 punkt 2 ja määruse nr 93/2013 artikli 4 lõige 1 tühistada osas, milles neis ei ole vajalike rakendusmeetmete vastuvõtmiseks ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetlust. Liidu institutsioonide tahte formuleerumist puudutavad eeskirjad kehtestatakse nimelt aluslepinguga, mitte liikmesriikide või institutsioonide endi poolt. Kui pidada lubatavaks, et institutsioonil on võimalus kehtestada tuletatud õiguslikke aluseid – kas akti vastuvõtmisel kohaldatava menetluse rangemaks muutmise või lihtsustamise suunas –, tähendaks see talle suurema seadusandliku pädevuse andmist kui see, mis on aluslepinguga ette nähtud. Ühtlasi võimaldaks see vastaval institutsioonil kahjustada institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet, mille kohaselt on nõutud, et iga institutsioon arvestab oma pädevuse teostamisel teiste institutsioonide pädevusega.

(vt punktid 38, 43–45, 47–50, 63 ja 64)