Language of document : ECLI:EU:C:2014:2206

Kohtuasi C‑91/13

Essent Energie Productie BV

versus

Minister van Sociale Zaken en Werkgelegenheid

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))

EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping – Lisaprotokolli artikli 41 lõige 1 ja otsuse nr 1/80 artikkel 13 – Kohaldamisala – Uute piirangute kehtestamine asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja tööle pääsemise tingimuste suhtes – Keeld – Teenuste osutamise vabadus – ELTL artiklid 56 ja 57 – Töötajate lähetamine – Kolmandate riikide kodanikud – Tööloa nõue tööjõu vahendamise korral

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 11. september 2014

1.        Rahvusvahelised lepingud – EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping – Teenuste osutamise vabadus – Lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 tulenev standstill tingimus – Vahetu õigusmõju – Kohaldamisala

(EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokoll, artikli 41 lõige 1)

2.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Liidu õiguse asjakohaste aspektide väljaselgitamine – Küsimuste ümbersõnastamine

(ELTL artikkel 267)

3.        Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Kolmandate riikide kodanikest töötajate lähetamine muus liikmesriigis asuva ettevõtja poolt – Liikmesriigi õigusnormid, mille järgi on tööjõu vahendamiseks nõutud tööluba – Lubamatus – Kõnealuse nõude ebaproportsionaalsus

(ELTL artiklid 56 ja 57)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 21, 31–34)

2.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 36)

3.        ELTL artikleid 56 ja 57 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt siis, kui muus liikmesriigis asuv ettevõtja vahendab kolmanda riigi kodanikest töötajad esimeses liikmesriigis asuvale kasutajaettevõtjale, kes kasutab neid töötajaid teise samas liikmesriigis asuva ettevõtja jaoks töö teostamiseks, kehtib sellise vahendamise suhtes tingimus, et neil töötajatel peab olema tööluba.

Nimelt, kuigi tuleb tunnustada nii liikmesriigi pädevust kontrollida, et teises liikmesriigis asuv ettevõtja, kes pakub esimeses liikmesriigis asuvale kasutajaettevõtjale teenust, mis seisneb kolmanda riigi kodanikest töötajate vahendamises, ei kasuta teenuste osutamise vabadust muul eesmärgil kui asjassepuutuva teenuse osutamine kui ka liikmesriigi võimalust võtta selleks vajalikke kontrollimeetmeid, ei tohiks selle pädevuse kasutamine siiski võimaldada liikmesriigil kohaldada ebaproportsionaalseid nõudeid. See, et liikmesriik hoiab pidevalt jõus nõuet, mille kohaselt peab kolmanda riigi kodanikel, kelle on selles liikmesriigis asuvale ettevõtjale vahendanud muus liikmesriigis asuv ettevõtja, olema tööluba, läheb kaugemale, kui on kõne all olevate normidega taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Teenuseid osutava äriühingu kohustus esitada vastuvõtva liikmesriigi ametiasutustele tõendid selle kohta, et asjaomaste töötajate puhul on elukoha, tööloa ja sotsiaalse kaitse nõuded täidetud liikmesriigis, kus ettevõtja need töötajad tööle võttis, annaks ametiasutustele põhikohtuasjas kõne all oleva tööloa nõudega võrreldes vähem piirava, kuid sama tõhusa tagatise asjaomaste töötajate olukorra õiguspärasuse kohta ja selle kohta, et nad tegutsevad oma põhitegevusalal liikmesriigis, kus on teenuseosutaja asukoht.

Teenuseid osutava äriühingu suhtes sätestatud kohustus teavitada vastuvõtva liikmesriigi ametiasutust eelnevalt ühe või mitme lähetatud töötaja kohalviibimisest, nende lähetuse kavandatavast kestusest ja lähetust õigustava(te)st teenus(t)est, oleks sama tõhus ja vähem piirav meede kui põhikohtuasjas kõne all olev tööloa nõue. See kohustus võimaldaks asjaomastel ametiasutustel kontrollida, kas liikmesriigi sotsiaalõigusnorme lähetuse kestel täidetakse, arvestades äriühingul juba ka tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate sotsiaalõigusnormide alusel olevaid kohustusi.

(vt punktid 55–57, 59, 60 ja resolutsioon)