ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
15. juuli 2015(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Euroopa pingestusteraseturg – Hindade kindlaksmääramine, turgude jagamine ja tundliku äriteabe vahetamine – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Koostöö haldusmenetluses – Mõistlik aeg
Kohtuasjas T‑423/10,
Redaelli Tecna SpA, asukoht Milano (Itaalia), esindajad: advokaadid R. Zaccà, M. Todino, E. Cruellas Sada ja S. Patuzzo,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Gencarelli, L. Prete ja V. Bottka, hiljem V. Bottka, G. Conte ja P. Rossi,
kostja,
mille ese on nõue tühistada ja muuta komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsus K(2010) 4387 (lõplik) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.344 – Pingestusteras), muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik) ja komisjoni 4. aprilli 2011. aasta otsusega K(2011) 2269 (lõplik),
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: esimees S. Frimodt Nielsen (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja A. M. Collins,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. juuli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse (1)
[...]
1. Vaidlustatud otsuse sisu meeldetuletus
75. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1122–1125 on esitatud järgmised põhjused, millest tulenevalt komisjon leidis, et Redaellile määratud trahv ei kuulu leebema kohtlemise teatise alusel vähendamisele:
„(1122) Redaelli vastas teabenõudele 21. oktoobril 2002 ning esitas leebema kohtlemise taotluse 20. märtsil 2003, mööndes peamiselt teatavate kokkulepete olemasolu Itaalia tasandil aastatel 1990–1993 ning 1995–2002 ning üleeuroopalisel tasandil aastatel 1995–2002. Redaelli esitatud teave hõlmab teatavaid rikkumise ajast pärit dokumentaalseid tõendeid. Need tõendid aga ei sisaldanud mingit olulist teavet ega selgitanud küsimusi, mille kohta komisjonil ei olnud veel piisavalt tõendeid. 19. septembril 2008 jättis komisjon leebema kohtlemise teatise punkti 23 alusel seetõttu rahuldamata Redaelli leebema kohtlemise taotluse.
(1123) Oma vastuses vastuväiteteatisele vaidleb Redaelli vastu komisjoni järeldusele, mille kohaselt ei ole tema esitatud tõenditel mingit olulist lisaväärtust. Ta märgib, et ta tegi komisjoniga täielikku koostööd vaatamata raskustele, mis olid seotud äriühingu aastate jooksul toimunud ümberkorraldamisega, esitades mitte ainult 2002. aasta oktoobris teavet, mis tema süüd kinnitab, lisades selle leebema kohtlemise taotlusesse 20. märtsil 2003, vaid ka vastates komisjoni arvukatele teabenõuetele. Ta märgib, et komisjon viitas vastuväiteteatises sageli selle ettevõtja esitatud teabele. Ta vaidleb vastu sellele, et tema trahvi ajutiselt ei vähendatud erinevalt teistest ettevõtjatest, eelkõige Nedrist, kes esitas oma leebema kohtlemise taotluse 23. oktoobril 2003.
(1124) [Olgu meenutatud,] et selleks, et trahvi saaks leebema kohtlemise taotluse alusel vähendada, peab ettevõtja komisjonile esitama tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus. Kui komisjon on vastuväiteteatises ja käesolevas otsuses mõnikord tõepoolest viidanud Redaelli esitatud tõenditele ja avaldustele, ei ole ühelgi Redaelli esitatud tõendil olulist lisaväärtust erinevalt tõenditest, mille esitasid muud äriühingud nagu Nedri […]
(1125) Seoses Redaelli kinnitusega, mille kohaselt on ta alati teinud komisjoniga täielikku koostööd arvukatele teabenõuetele vastates, märgib komisjon, et ettevõtjatel lasub õiguslik kohustus vastata komisjoni teabenõuetele. See asjaolu iseenesest ei anna seega õigust trahvi vähendamisele.”
2. Haldusmenetluses Redaelli esitatud tõendite olulise lisaväärtuse väär hindamine
76. Sisuliselt meenutab Redaelli, et ta tegi komisjoniga menetluses täielikku koostööd. Veel märgib ta, et vaidlustatud otsuses viidatakse mitmel korral selle raames esitatud dokumentidele ja avaldustele. Need viited on mõnikord ainus tõend, millele komisjon oma argumentatsiooni põhjendamiseks tugineb. Nende tõendite olulist lisaväärtust illustreerivad mitu näidet, see põhjendab trahvi vähendamist leebema kohtlemise teatise alusel.
77. Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon määratles oma leebema kohtlemise teatises (vt eespool punkt 23) tingimused, mille korral ettevõtjad, kes temaga kartellikokkuleppe asjus algatatud uurimise käigus koostööd teevad, trahvist vabastatakse või nende trahvisummat, mida nad vastasel juhul peaksid maksma, vähendatakse.
78. Nimetatud teatisega asendati esimene komisjoni teatis trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta teatis”), et tal oleks võimalik muuta oma tegevuspõhimõtteid viieaastase rakendusperioodi järel saadud kogemusi arvestades. Täpsemalt leidis komisjon, et ehkki 1996. aasta teatises esitatud olulisemad põhimõtted on endiselt asjakohased, näitavad kogemused, et teatise mõju oleks veelgi tõhusam, kui trahvide vähendamise tingimused oleksid selgemad, arusaadavamad ja kindlamad. Veel märkis komisjon, et teatise mõju tõhustaks ka see, kui trahvide vähendamisel võetaks suuremal määral arvesse äriühingu panust rikkumise kindlakstegemisel (leebema kohtlemise teatise põhjendus 5).
79. Üldkohus peab arvesse võtma arengut, mida komisjoni soovis saavutada 1996. aasta teatise asendamisel leebema kohtlemise teatisega.
a) Trahvi vähendamise saamiseks ette nähtud tingimused
80. Vaatamata sellele, et ettevõtja ei täida leebema kohtlemise teatises trahvide eest kaitse saamiseks ette nähtud tingimusi, võidakse vähendada tema trahvi, mis talle muidu oleks määratud.
81. Leebema kohtlemise teatise punktist 21 tuleneb, et selleks, et ettevõtja trahvi saaks vähendada, peab ta ühelt poolt „esitama komisjonile kahtlustatava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus,” ning teiselt poolt „lõpetama oma osaluse kahtlustatavas rikkumises hiljemalt tõendite esitamise ajal”.
82. Teatise punkti 23 alapunktis a on selle kohta märgitud, et komisjon määrab haldusmenetluse lõpus vastu võetavas lõplikus otsuses kindlaks, „kas ettevõtja esitatud tõenditel oli samal ajal komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus”.
83. Mõiste „lisaväärtus” on leebema kohtlemise teatise punktis 22 sõnastatud järgmiselt:
„Lisaväärtuse mõiste väljendab seda, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil kõnealuseid fakte tõendada. Hindamisel peab komisjon hiljem esitatavatest tõenditest üldjuhul väärtuslikumaks neid kirjalikke tõendeid, mis pärinevad sellest ajavahemikust, mida faktid puudutavad. Samamoodi peetakse kaudselt seotud tõenditest üldjuhul väärtuslikumaks kõnealuste faktidega otseselt seotud tõendeid.”
84. Leebema kohtlemise taotluse punkti 23 alapunkti b esimeses lõigus on ette nähtud trahvi vähendamise kolm rühma. Esimesel ettevõtjal, kes täidab teatise punktis 21 sätestatud tingimused, vähendatakse trahvi 30–50%, teisel ettevõtjal vähendatakse trahvi 20–30% ning järgmistel ettevõtjatel kuni 20%.
85. Leebema kohtlemise teatise punkti 23 punkti b teises lõigus on märgitud, et „[k]õigis nimetatud rühmades trahvi vähendamise taseme kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse punktis 21 sätestatud tingimustele vastavate tõendite esitamise aega ja nende lisaväärtust” ning et „[p]eale selle võib komisjon arvesse võtta ettevõtja poolt pärast andmete esitamist tehtud koostöö ulatust ja järjepidevust”.
86. Leebema kohtlemise teatise sõnastus eeldab järelikult, et eristatakse kahte etappi (vt analoogia alusel kohtuotsus, 17.5.2013, MRI vs. komisjon, T‑154/09, EKL, EU:T:2013:260, punkt 320).
87. Esiteks, selleks et trahvi saaks vähendada, peab ettevõtja esitama tõendeid, millel on samal ajal komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus. Nagu on sõnaselgelt märgitud komisjoni menetlusdokumentides (vt nt kostja vastuse punkt 27 ja vasturepliigi punkt 10), siis selle kindlakstegemisel, et ettevõtja esitatud tõenditel „oli samal ajal komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus”, näeb leebema kohtlemise teatis ette enne komisjoni valduses olevate tõendite ja leebema kohtlemise taotleja tehtud koostöö raames saadud tõendite võrdluse.
88. Teiseks, selleks et määrata vajaduse korral kindlaks niisuguse trahvi vähendamise määr, mille komisjon oleks muidu määranud, peab komisjon arvesse võtma kahte kriteeriumi: tõendite esitamise aeg ja nende lisaväärtus. Selles analüüsis võib komisjon arvesse võtta ka ettevõtja poolt pärast andmete esitamist tehtud koostöö ulatust ja järjepidevust.
89. Kui komisjonile esitatud tõenditel on oluline lisaväärtus ja ettevõtja ei esita neid esimese või teise ettevõtjana, on niisuguse trahvi vähendamise maksimaalne määr, mille komisjon oleks muidu talle määranud, 20%. Mida varem koostööd tehakse ja mida olulisem on lisaväärtus, seda suurem on vähendamise määr ning see on maksimaalselt 20% summast, mille komisjon muidu oleks määranud (vt analoogia alusel kohtuotsus MRI vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:T:2013:260, punkt 322).
90. Kartelliliikmete tehtud koostöö ajaline järjestus ja kiirus on seega leebema kohtlemise teatisega kehtestatud süsteemi põhielemendid (kohtuotsused, 5.10.2011, Transcatab vs. komisjon, T‑39/06, EKL, EU:T:2011:562, punkt 380, ja 16.9.2013, Roca vs. komisjon, T‑412/10, EKL (väljavõtted), EU:T:2013:444, punkt 183). Nii on see ka sellega seoses ettevõtja esitatud eri tõendite lisaväärtuse puhul.
91. Sellega seoses tuleb meenutada, et kuigi komisjon on kohustatud põhjendama, miks tema hinnangul on ettevõtjate poolt leebema kohtlemise teatise alusel komisjonile esitatud tõendid sellise väärtusega, et need kas põhjendavad määratud trahvi vähendamist või mitte, on ettevõtjad, kes soovivad komisjoni otsust vaidlustada, aga kohustatud tõendama, et ilma teabeta, mille need ettevõtjad komisjonile vabatahtlikult edastasid, ei oleks viimane suutnud rikkumist olulises osas tõendada ja seega trahve määravat otsust vastu võtta (vt kohtuotsus Roca vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2013:444, punkt 184 ja seal viidatud kohtupraktika).
92. Vähendamise põhjust silmas pidades ei või komisjon jätta arvestamata esitatud teabe kasulikkust, mis sõltub tingimata juba komisjoni valduses olevatest tõenditest (vt kohtuotsus Roca vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2013:444, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika).
93. Juhul kui ettevõtja koostööna üksnes kinnitab vähem täpsel ja otsesel viisil teavet, mida teine ettevõtja on koostöö käigus juba andnud, ei saa selle ettevõtja koostööd – kuigi see ei pruugi olla komisjoni jaoks täiesti kasutu – pidada võrreldavaks koostööga, mida tegi esimesena nimetatud teabe esitanud ettevõtja. Avaldus, mis piirdub juba komisjoni valduses oleva avalduse teatavas ulatuses kinnitamisega, ei hõlbusta tegelikult komisjoni ülesande täitmist märkimisväärselt. Järelikult ei põhjenda see trahvisumma vähendamist leebema kohtlemise teatise alusel (vt selle kohta kohtuotsus, 17.5.2011, Arkema France vs. komisjon, T‑343/08, EKL, EU:T:2011:218, punkt 137, ja Roca vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2013:444, punkt 186).
94. Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kartellikokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised süüdistatavad ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toimepandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (vt kohtuotsus Roca vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2013:444, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).
95. Viimaseks, isegi kui tuleks asuda seisukohale, et komisjonil oli leebema kohtlemise teatise alusel talle esitatud teabe olulise lisaväärtuse hindamisel kaalutlusõigus, ei saa Üldkohus siiski tugineda sellele kaalutlusõigusele, et loobuda komisjoni sellekohase hinnangu nii õiguslike kui ka faktiliste asjaolude põhjalikust kontrollimisest (vt kohtuotsused Roca vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2013:444, punkt 188 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24.10.2013, Kone jt vs. komisjon, C‑510/11 P, EU:C:2013:696, punktid 24 ja 92).
96. See peab veelgi enam paika, kui Üldkohtul palutakse nagu käesolevas asjas ise hinnata nende tõendite väärtust, mille hageja esitas menetluse käigus, mille tulemusel talle määrati karistus konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemise eest (vt eespool punkt 74).
97. Argumente, mille Redaelli esitas, et tõendada haldusemenetluses komisjonile esitatud tõendite olulist lisaväärtust, tuleb hinnata eeltoodud kaalutluste alusel.
b) Olulist lisaväärtust puudutavate argumentide analüüs
Sissejuhatavad märkused konteksti ja ajalise järjestuse kohta
98. Esiteks tuleb meenutada, et selleks et Üldkohtul oleks võimalik võtta seisukoht olulist lisaväärtust puudutavate argumentide kohta, palus ta komisjonil talle esitada rikkumise iga aspekti kohta, mille osas Redaelli viitab oma panuse olulisele lisaväärtusele, eri tõendid, mille ta võttis arvesse, et jõuda järeldusele, et see panus ei „sisaldanud mingit olulist teavet ega selgitanud küsimusi, mille kohta ei olnud tal veel piisavalt tõendeid” või et „ühelgi Redaelli esitatud tõendil ei olnud olulist lisaväärtust” (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 1122 ja 1124).
99. Komisjon täitis selle nõude, esitades need tõendid 28. veebruaril 2014 ja 16. mail 2014.
100. Seejärel 8. juulil 2014 edastas komisjon Üldkohtule uue dokumendiseeria, et täiendada oma vastust 17. detsembril 2013 võetud menetlust korraldavatele meetmetele. Need dokumendid lisati toimikule kohtuistungil (vt eespool punktid 68 ja 69). Kõnealused dokumendid vastasid haldusmenetluses Redaelli esitatud dokumentide tervikversioonidele, mis olid hagejale seega täielikult teada. Komisjon oli varem need esitanud osaliselt, st kas ilma kaaskirjata või kaaskirjaga kaasas olevate lisadeta.
101. Kuigi eespool mainitud dokumentide tervikversioon esitati hilinemisega, tuleb siiski märkida, et nende sisu oli üksikasjalikult juba esitatud Redaelli hagiavalduses ning et Üldkohtul oli juba piisavalt teavet Redaelli panuse kohta eeskätt tänu uurimisele, mis järgnes menetlust korraldavatele meetmetele ja muudele menetlustoimingutele antud vastustele.
102. Eeltoodust nähtub, et Üldkohus on seisukohal, et tal on võimalik kontrollida piisavalt nii faktiliselt kui ka õiguslikult hinnanguid, mille komisjon andis vaidlustatud otsuses haldusmenetluses Redaelli esitatud tõendite olulise lisaväärtuse kohta, arvestades selle kohta hageja esitatud argumente.
103. Teiseks tuleb märkida, et käesolevas asjas palub Redaelli Üldkohtul üksnes tunnustada tema õigust leebemale kohtlemisele, arvates ta leebema kohtlemise teatise punktis 23 silmas peetud kolmandasse ettevõtjate rühma, st rühm, kuhu kuuluvad ettevõtjad, kellele määratud trahvi võidakse vähendada kuni 20% (vt eespool punktid 74 ja 84).
104. Selliselt käitudes ei palu Redaelli, et teda koheldaks esiteks sarnaselt DWK‑ga, kelle komisjon vabastas täielikult trahvist, mida see ettevõtja oleks muidu pidanud tasuma, ega vaidlusta sellist kohtlemist, teiseks, et teda koheldaks nagu ITC‑d, keda komisjon pidas ettevõtjaks, kes esitas esimesena talle tõendeid, millel on oluline lisaväärtus võrreldes tema valduses olnud tõenditega, või kolmandaks nagu Nedrit, keda komisjon pidas ettevõtjaks, kes täitis eespool mainitud leebema kohtlemise taotluse punktis 21 ette nähtud tingimuse teisena.
105. Redaelli kinnitas, et nii vastas ta Üldkohtu sellekohasele küsimusele; selle kohta tehti kohtuistungi protokolli kanne.
106. Kolmandaks, arvestades rikkumise eri aspekte, mille osas Redaelli viitab oma koostöö olulisele lisaväärtusele, tuleb vahet teha ka tõenditel club Italia kohta ning tõenditel seoses club Zurichi ja selle järelkäija club Europe’iga, ning arvesse võtta ajalist järjestust, millel on asjakohaste dokumentide analüüsis oluline osa.
107. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest seoses club Italiaga, et komisjonil oli arvukaid asjaolude toimumise ajast pärit tõendeid, mis saadi 19. ja 20. septembri 2002. aasta kontrollide käigus või mille esitas talle hiljem eelkõige ITC. Need tõendid võimaldasid tal tõendada rikkumise seda aspekti alates 1995. aastast kuni 2002. aastani nii Redaelli kui ka eelkõige kolme muu Itaalia tootja puhul: CB, Itas ja ITC.
108. Mis puudutab club Zurichit ehk rikkumise algfaasi üleeuroopalisel tasandil, mis ühendab ühte Itaalia ettevõtjat Redaellit ja teisi ettevõtjaid muudel turgudel (WDI, Nedri, DWK, Tréfileurope …), siis ei ole kättesaadavad tõendid nii hea kvaliteediga. Selle faasi osas tõstab komisjon esile pigem eri leebema kohtlemise taotlejate avaldused või Emesa märkmed, mis olid saadud menetluse hilises staadiumis 28. juunil 2007.
109. Seoses club Europe’iga, mis on rikkumise teine faas üleuroopalisel tasandil, on vaidlustatud otsuses tõendite osas viidatud arvukatele allikatele, mis väga sageli üksteist kinnitavad. Sellega seoses võib märkida, et Redaellile on vaidlustatud otsuses viidatud kui ettevõtjale, kes kinnitab teiste ettevõtjate osalemist rikkumise selles aspektis.
110. Rikkumise eri aspektide eespool mainitud eristamist arvestades tuleb käesolevas asjas arvesse võtta ka seda, et Üldkohus analüüsis haldusmenetluses esitatud dokumentide kahte seeriat: Redaelli esitatud dokumendid, mis tema sõnul tõendavad tema panuse olulist lisaväärtust, ning dokumendid, mille komisjon esitas selle tõendamiseks, et tema valduses oli juba piisavalt tõendeid, järeldamaks, et Redaelli panusel ei olnud olulist lisaväärtust.
111. Redaelli panus hõlmab nelja dokumenti: esiteks 21. oktoobri 2002. aasta vastus teabenõudele, teiseks 20. märtsi 2003. aasta leebema kohtlemise taotlus, kolmandaks 6. septembri 2006. aasta vastus teabenõudele ning neljandaks 15. juuni 2007. aasta vastus teabenõudele.
112. Komisjoni tõendid, mis olid esitatud selle tõendamiseks, et Redaelli panusel ei olnud olulist lisaväärtust, on pärit esiteks DWK 18. juuni 2002. aasta trahvide eest kaitse saamise taotlusest ning avaldustest, mille see ettevõtja tegi hiljem, teiseks 19. ja 20. septembri 2002. aasta kontrollide ja eeskätt Redaelli ruumides läbi viidud kontrolli käigus võetud dokumentidest, kolmandaks leebema kohtlemise taotlustest, mille esitasid pärast kontrolle eelkõige ITC 21. septembril 2002, Nedri 23. oktoobril 2002, Emesa 25. oktoobril 2002 ja Tréfileurope 4. novembril 2002, ning Emesa märkmetest, mis anti komisjonile üle 28. juunil 2007, mis on hilisem kuupäevast, mil esitati viimane dokument, millele Redaelli viitas oma panuse sisu tõendamiseks.
113. Argumente, mille Redaelli esitas, et tõendada haldusemenetluses komisjonile esitatud tõendite olulist lisaväärtust, tuleb hinnata selles kontekstis ja arvestades eelkõige eespool esitatud ajalisi andmeid.
114. Niisuguse analüüsi tegemiseks on vaja võtta aluseks aeg, mil need tõendid komisjonile esitati, et võtta arvesse muud tõendid, mis olid tollal kättesaadavad.
Asjassepuutuvate dokumentide analüüs
115. Üksteise järel tuleb analüüsida eri argumente, mille Redaelli esitas oma panuse olulise lisaväärtuse tõendamiseks.
– CB, Itase ja ITC esindamine club Zurichis aastatel 1993–1995
116. Redaelli väidab, et tema esitatud andmed võimaldasid komisjonil asuda seisukohale, et ITC, Itas ja CB osalesid club Zurichis aastatel 1993–1995. Näiteks oli Redaelli esimene ja ainus ettevõtja, kes tõi esile oma rolli ITC, Itase ja CB esindajana club Zurichi koosolekutel sellel ajavahemikul. Ka seoses väljendi „groupe Assider” tähendusega oli Redaelli, mitte Nedri see, kes võimaldas mõista, et väljend tähistas keelatud kokkuleppega seotud Itaalia tootjate piiratud rühma, mitte seda nime kandva kutseliidu kõiki liikmeid.
117. A priori on selle puhul tegemist ühega Redaelli panuse kõige märkimisväärsematest aspektidest, kuna niisuguse teabe alusel väidab hageja, et see aitas komisjonil fakte tõendada, tuvastades CB, Itase ja ITC vastutuse pikema ajavahemiku ja rikkumise muu aspekti osas kui need, mida ta oleks varem saanud teha.
118. Vaidlustatud otsust ja selles esitatud tõendeid arvestades tuleb siiski tõdeda, et hageja eksib rolli osas, mis oli tema panusel haldusmenetluses.
119. Nimelt tõendas komisjon veenvalt, et talle oli ammu enne seda, kui Redaelli 15. juunil 2007 menetluse hilises staadiumis ja vastuseks komisjoni teabenõudele märkis ära nende pingestusterast tootva kolme Itaalia ettevõtja nime, kes minevikus olid 1988. aastal tegevuse lõpetanud kutseliidu Assider liikmed ja kes võisid tema vahendusel club Zurichis osaleda.
120. Esiteks oli komisjonil võimalik juba DWK trahvide eest kaitse taotlemisest saati 18. juunil 2002 teada, et Redaelli esindas kolme muud Itaalia pingestusterase tootjat (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 153).
121. Teiseks teadis komisjon Nedri 23. oktoobri 2002. aasta leebema kohtlemise taotlust arvestades ka seda, et selle ettevõtja arvates esindas Redaelli Assideri Zurichi koosolekutel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 153).
122. Kogumis annab see teave komisjonile olulise kaudse tõendi, st et Zurichi koosolekutel esindas Redaelli ka Assideri ehk kolme muud Itaalia tootjat.
123. Samal ajal teadis komisjon, et Redaelli ja kolm Itaalia tootjat (CB, Itas ja ITC) pidasid club Italias arutelusid seoses ühe kokkuleppega club Zurichi liikmetega. See nähtub muu hulgas 23. jaanuari 1995. aasta kokkuleppeprojektist, mille komisjon leidis Redaelli ruumides 19. ja 20. septembril 2002 läbi viidud kontrolli käigus ja kus on märgitud, et Redaellile on antud volitus esindada CB‑d, Itast ja ITC‑d üleeuroopaliste tootjatega suhtlemisel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 166).
124. Kolmandaks viitab hageja ise oma repliigis DWK 8. mai 2007. aasta avalduse sisule, millest nähtub, et selle ettevõtja arvates esindas club Zurichi koosolekutel Redaelli tema enda sõnul kolme Itaalia tootjat (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 153). Avaldus täpsustab ka seda, et nendel koosolekutel DWK‑d esindanud isiku mäletamist mööda ei täpsustanud Redaelli, milliste tootjatega oli tegemist, ning et kõnealune esindaja küsimusega ei tegelenud, märkides samas, et ta kahtlustas tootjaid CB, Itas ja ITC, kuna muud Itaalia tootjad olid väiksemad või ei eksisteerinud veel (näiteks SLM).
125. Eeltoodust nähtub, et komisjon teadis enne Redaelli teabe esitamist 15. juunil 2007, et club Zurichi koosolekutel oli Redaelli teada andnud, et esindab kolme teist Itaalia tootjat. Komisjonil oli võimalik ka teada, kes need kolm tootjat võisid olla.
126. Igal juhul tuleb märkida, et Redaelli 15. juuni 2007. aasta teave on varasem teabest, mis nähtub Emesa märkmetest, mis esitati veidi hiljem, 28. juunil 2007. Nimelt võis komisjon ArcelorMittali esitatud Emesa märkmete alusel asuda seisukohale, et club Zurichi 8. ja 9. juuni 1994. aasta koosolekul teatas Redaelli esindaja Tréfileurope’i, DWK, WDI, Tycsa, Nedri ja Emesa juuresolekul, et ta esindab kolme ettevõtjat, st CB, Itas ja ITC (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 159). Kuid vastupidi komisjoni väidetule ei tule siinkohal Redaelli panuse olulise lisaväärtuse tõendamisel arvesse võtta Emesa märkmeid, vaid ainult enne 15. juunit 2007 esitatud tõendeid.
127. Lisaks tuleb märkida, et eeltoodud teabel ei olnud Redaelli väidetud mõju, st et tema koostöö võimaldas komisjonil asuda seisukohale, et ITC, Itas ja CB osalesid club Zurichis aastatel 1993–1995.
128. CB osas nähtub vaidlustatud otsusest, et ta vaidlustas club Zurichis või üleeuroopalises kokkuleppes osalemise. Tema sõnul Redaelli „määras end ise” muude Itaalia tootjate esindajaks selles suhtes. Arvestades vaidlustamist ja vaatamata sellele, et leebema kohtlemise taotluses ITC esitatud teabest nähtus, et CB osales nagu ka Redaelli, Itas, ITC, Tréfileurope Italia, DWK ja Tycsa koos club Zurichi tootjatega club Italia koosolekul, mis toimus 24. veebruaril 1993 ja mille käigus arutati peale hindade ja müügi Itaalia turul ka pingestusterase tarbimist muudel Euroopa turgudel, pidas komisjon paremaks asuda seisukohale, et CB alustas rikkumises osalemist alles 23. jaanuaril 1995 eelkõige kokkuleppeprojekti tõttu, mille ta leidis 19. ja 20. septembri 2002. aasta kontrollide käigus (vt eespool punkt 123).
129. Seega tuvastati CB osalemine keelatud kokkuleppes muude tõendite alusel kui need, mille Redaelli esitas leebema kohtlemise taotluses, alles alates 23. jaanuarist 1995 (vt vaidlustatud otsus ning eelkõige põhjendused 155, 165, 166 ja 849–855).
130. Itase osas on vaidlustatud otsuses märgitud ka asjaolu, et see ettevõtja vaidlustas oma osalemise club Zurichis aastatel 1993–1994, kuna ta sai vajalikud sertifikaadid alles 1995. aastal Saksamaal ning seejärel teistes riikides. Erinevalt CB‑st ja vaidlustatud otsuses esitatud põhjustel leidis komisjon, et Itase osalemine rikkumises oli tõendatud alates selle ettevõtja osalemisest club Italia 24. veebruari 1993. aasta koosolekul club Zurichi tootjatega. Sellega seoses märkis komisjon ära ka Itase osalemise nagu ka Redaelli ja ITC osalemise club Italia 7. mai 1993. aasta koosolekul, mille kohta ITC esitas teavet oma leebema kohtlemise taotluses. Sellel koosolekul käsitleti eelkõige nelja ettepanekut seoses üleeuroopaliste tootjatega. Kuigi ilmneb, et vaidlustatud otsuses on ka märgitud, et Itast „esindas Redaelli club Zurichi koosolekutel”, mis järgnesid 24. veebruari 1993. aasta koosolekule, siis eeltoodust nähtub, et selle võib täielikult tuletada DWK ja Nedri tõenditest, mis esitati enne Redaelli andmete esitamise kuupäeva, s.o 15. juuni 2007 (vt vaidlustatud otsus, eelkõige põhjendused 155, 163, 164 ja 856–861).
131. Sellises olukorras, arvestades asjaolu, et tema valduses oli mitu tõendit, et tõendada Itase rikkumises osalemise algusaega, sh teave, mille ITC esitas oma leebema kohtlemise taotluses, milles esitati käsikirjaline protokoll club Italia 24. veebruari 1993. aasta koosoleku kohta club Zurichi tootjatega, mis on väga oluline teave, ning teave, mille edastasid DWK ja Nedri Redaelli rolli kohta club Zurichis, oli komisjonil õigus asuda seisukohale, et panusel, mille Redaelli tegi 15. juunil 2007, ei olnud olulist lisaväärtust võrreldes tema valduses olnud tõenditega.
132. ITC osas nähtub vaidlustatud otsusest, et see ettevõtja kiitis talle adresseeritud vastuväiteteatise sisu heaks, kinnitades, et see oli „kooskõlas leebema kohtlemise taotluses esitatud avalduste ja esitatuga ning hilisemate avaldustega”, ja et ta osales seega otseselt keelatud kokkuleppes, eelkõige club Zurichis, club Italias ja Itaalia tootjate integreerimises club Europe’isse 24. veebruarist 1993 kuni 19. septembrini 2002 (vt vaidlustatud otsus ning eelkõige põhjendused 841 ja 843).
133. Kuigi vaidlustatud otsuse põhjendustest 153 ja 155 nähtub, et ITC ei vaielnud vastu, et Redaelli esindas teda club Zurichis, oli komisjonil ka selle kohta muid tõendeid, sh ITC enda esitatud tõendid, kuid ka DWK ja Nedri esitatud tõendid, et tõendada ITC rikkumises osalemise algusaeg. Sellises olukorras oli komisjonil õigus asuda seisukohale, et Redaelli 15. juuni 2007. aasta panus ei vasta leebema kohtlemise teatises määratletud tingimustele, et neil oleks oluline lisaväärtus võrreldes tema valduses olnud tõenditega.
134. Poolte argumente ja esitatud dokumente arvestades tuleb tõdeda, et komisjon võis asuda seisukohale, et rikkumise selle aspekti osas oli tal nii sisulises plaanis kui ka ajalise järjestuse seisukohalt juba piisavalt tõendeid kõnealuste faktide tõendamiseks. Selle kohta Redaelli esitatud tõenditel ei olnud seega nõutavat olulist lisaväärtust, et tema trahvi saaks vähendada leebema kohtlemise teatise alusel.
– Rikkumise muud aspektid
135. Redaelli väidab, et tema andmed oli ühed esimestest, mis kinnitasid keelatud kokkuleppe kontrollisüsteemi olemasolu ning milles esitati selle täielik kirjeldus. Ta esitas need 21. oktoobri 2002. aasta vastuses teabenõudele ja 20. märtsi 2003. aasta leebema kohtlemise taotluses.
136. Vaidlustatud otsuses esitatud põhjusi ja selle kohta komisjoni esitatud asjaolusid arvestades tuleb siiski tõdeda, et komisjonil oli juba arvukaid tõendeid tänu 19. ja 20. septembril 2002 läbi viidud kontrollidele, ITC 21. septembri 2002. aasta leebema kohtlemise taotlusele ja Tréfileurope’i 4. novembri 2002. aasta leebema kohtlemise taotlusele (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 450–455).
137. Eelkõige ajalise järjestuse seisukohalt tuleb meenutada, et 21. oktoobri 2002. aasta vastuses teabenõudele piirdus Redaelli viitega ühele müügijuhile Pr., kelle ülesanne oli koguda andmeid eri tootjate müügi arengu kohta. Ent sel ajal oli komisjoni valduses muu hulgas selle isiku koostatud asjaolude toimumise ajast pärit dokumendid, mis leiti 19. ja 20. septembril 2002 läbi viidud kontrollide käigus ning milles oli Redaelli mainitud teave selgelt ära toodud.
138. 20. märtsi 2003. aasta leebema kohtlemise taotluses ei esita Redaelli rohkem üksikasju Pr‑i rolli kohta, märkides muu hulgas, et ta võis asjassepuutuvate tootjate iga kliendi ostud kindlaks määrata. Tema ülesanne ei olnud mitte ainult müüdud koguste kontrollimine, vaid määrata kindlaks klientide potentsiaal. Kuigi on tõsi, et Pr‑i rolli see teine osa on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 452, kus on märgitud, et teave selle kohta pärineb Redaellilt, oli selle isiku peamine ülesanne siiski teostada järelevalvet ja kontrolli, nagu kinnitab komisjon, viidates kontrollide käigus leitud dokumentidele.
139. Tõenditel, mille Redaelli selle kohta esitas, ei ole seega nõutavat olulist lisaväärtust, et tema trahvi saaks leebema kohtlemise teatise alusel vähendada.
140. Veel väidab Redaelli, et tema esitatud andmed kinnitasid esimesena mitme koosoleku olemasolu ja sisu, sh club Italia 1. veebruari 2002. aasta, 1. märtsi 2002. aasta ja 26. augusti 2002. aasta koosolek ning club Europe’i 28. ja 29. veebruari 2000. aasta, 8. ja 9. mai 2000. aasta, 15. mai 2001. aasta, 4. septembri 2001. aasta ja 24. juuli 2002. aasta koosolek.
141. Sellega seoses nähtub toimikust veel, et komisjonil oli üldiselt palju teavet asjassepuutuva ajavahemiku kohta (2000–2002) nii seoses club Italiaga kui ka club Europe’iga (vt vaidlustatud otsuse lisad 2 ja 3, mis puudutavad mainitud koosolekute kirjeldusi). Nimelt ei aita selles küsimuses Redaelli esitatud teave kuidagi või aitab väga vähe komisjonil kõnealuseid fakte tõendada, olgu siis tegemist asjaomase ajavahemiku, nimetatud klubide või isegi Redaelli viidatud koosolekute sisuga, mille kohta komisjonil oli juba tõendeid, mis leiti kontrollide käigus või mille esitasid õigel ajal muud ettevõtjad nagu ITC, CB, Tréfileurope, Nedri või DWK, või oli komisjonil võimalik asuda seisukohale, et Redaelli esitatud tõendid ei kinnitanud viidatud koosoleku konkurentsivastasust (näiteks 8. ja 9. mai 2000. aasta väidetav koosolek, mille puhul ilmnes, et tegemist on vaid ühe pingestusterase kutseliitude Eurostress Information Service’i (ESIS) koosolekuga).
142. Andmeid, mille Redaelli esitas eespool mainitud koosolekute kohta, ei saa seega pidada andmeteks, millel on oluline lisaväärtus leebema kohtlemise teatise tähenduses.
143. Lõpetuseks, Redaelli viitab ka asjaolule, et ta kinnitas esimesena leebema kohtlemise taotluses lühidalt mainitud seose kohta kvootide kindlaksmääramise kokkuleppe vahel Euroopa tasandil (club Zurich) ja kokkuleppe vahel Itaalia tasandil (club Italia); ta kirjeldas esimesena club Italia dünaamikat 1990‑ndate aastate alguses seoses eeskätt kvootide kindlaksmääramisest loobumisega pärast seda, kui ITC oli keeldunud selle algatusega ühinemast; tema panus oli oluline Tréfileurope’i club Italias osalemise alguskuupäeva küsimuses ning temalt pärines vaidlustatud otsuses vahetegemine eksklusiivsetel klientidel ja ühistel klientidel seoses club Italiaga või mis puudutab „ESIS‑e koosolekute raames” toimunud üleeuroopalisi kohtumisi.
144. Nendes küsimustes tuleb tõdeda, nagu komisjon õigesti märkis vastuses Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele ja menetlustoimingutele, et tõendid, millele Redaelli sellega seoses tugines, ei olnud määravad või puudutavad rikkumise vähetähtsaid aspekte, mis iseenesest ei ole asjassepuutuvad, arvestades komisjoni valduses olnud tõendeid, mis olid pärit mitmest üksteist kinnitavast allikast.
145. Mis puudutab seost club Zurichi ja club Italia vahel, siis kuigi Redaelli viidatud vaidlustatud otsuse osa, st põhjendus 401 ja järgmised mainivad tõepoolest Redaelli esitatud dokumente, nähtub toimikust ka, et kontrollide käigus võeti muid dokumente või edastas neid ITC, eelkõige selles küsimuses kõige asjakohasem dokument, st 5. detsembri 1995. aasta kokkulepe Redaelli, CB, Itase ja ITC vahel.
146. Mis puudutab club Italia dünaamika kirjeldust 1990‑ndate aastate alguses, siis tuleb meenutada, et komisjon määras Redaelli, CB, Itase ja ITC club Italias osalemise kuupäevaks alles 23. jaanuari 1995, mis on pärast kontrolle komisjoni valduses oleva kõige vanema kokkuleppe projekti kuupäev (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 402 ja 456). Varasema olukorra kohta Redaelli esitatud teave ei mõjutanud seega komisjoni suutlikkust fakte tõendada. Mis puudutab Tréfileurope’i club Italias osalemise alguskuupäeva, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 460 selgelt, et komisjonil oli juba piisavalt tõendeid, et määrata selleks kuupäevaks 3. aprill 1995, kusjuures selles osas nimetatud dokumendid oli esitanud ITC. Mis puudutab vaidlustatud otsuses eksklusiivsetel ja ühistel klientidel vahetegemist, siis nähtub sama selgelt vaidlustatud otsuse põhjendustest 445 ja 447, et komisjonile oli see vahetegemine juba teada tänu kontrollide käigus leitud dokumentidele ja Tréfileurope’i märkustele.
147. Lõpetuseks, mis puudutab viidet üleeuroopalistele kohtumistele „ESIS‑e koosolekute raames”, siis selline teave nähtub juba menetluse algstaadiumis Bundeskartellamti esitatud dokumentidest ja kontrollide käigus leitud dokumentidest.
c) Järeldus
148. Eeltoodust nähtub, et esimese väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.
3. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
149. Sisuliselt väidab Redaelli, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna ta ei analüüsinud tema leebema kohtlemise taotlust leebema kohtlemise teatises määratletud kriteeriumide seisukohast. Selle taotluse 19. septembril 2008 rahuldamata jätmisel mõjutas komisjoni tegelikult tema uus ja rangem teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17). Kuid leebema kohtlemise teatise kohaldamisperioodil, ja nagu nähtub muude kartellide eest karistamiseks vastu võetud otsustest, oleks komisjon kergemini trahve vähendanud peamiselt avaldustel põhinevate taotluste alusel ning „lisaväärtuse” künnis oleks olnud madalam sellest, mida hiljem kasutati.
150. Ent vastupidi Redaelli väidetule ja nagu nähtub eespool punktidest 76–148, kohaldas komisjon Redaelli leebema kohtlemise taotluse üle otsustades leebema kohtlemise teatises määratletud kriteeriume õigesti.
151. Pealegi ei saa Redaelli ka piirduda viitega komisjoni lahendustele muudel juhtumitel, et taotleda tema suhtes leebema kohtlemise kohaldamisest, ilma et ta esitaks selleks vähimatki tõendit, mis võimaldaks tuvastada faktiliste olukordade sarnasust nii rikkumise kui ka asjassepuutuvate ettevõtjate esitatud leebema kohtlemise taotluste alusel esitatud tõendite seisukohast.
152. Igal juhul, isegi kui eeldada, et seda oleks arvesse võetud, ei sea 2006. aastal vastu võetud teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, mõiste „lisaväärtus” kohta esitatud täpsustused kuidagi kahtluse alla väidetavat õiguspärast ootust, millele Redaelli viitab. Leebema kohtlemise valdkonnas ei saa olla õigust trahvi vähendamisele ainuüksi põhjusel, et komisjonile esitati avaldusi või tõendeid.
153. Nii ühe kui ka teise teatise kohaselt on oluline tegelikult kindlaks teha selliste tõendite oluline lisaväärtus, arvestades eelkõige komisjoni valduses olevaid tõendeid, ning just nimelt see lisaväärtus on leebema kohtlemise alusel trahvi vähendamise või vähendamata jätmise otsuse aluseks.
154. Samuti on mõlemas teatises sõnaselgelt märgitud, et hiljem esitatavatest tõenditest on üldjuhul väärtuslikumad need kirjalikud tõendid, mis pärinevad sellest ajavahemikust, mida faktid puudutavad.
155. Sellest tuleneb, et esimese väite teine osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
4. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine
156. Redaelli väidab, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, vähendades trahvisummasid 5% ettevõtjatel Emesa/Galycas ja WDI, kelle koostöö oli tagasihoidlikum.
157. Emesa ja Galycase kohta märgib Redaelli, et trahvi vähendati komisjoni teabenõuetele antud vastuses esitatud teabe alusel. Oma panuse raames Emesa ja Galycas üksnes möönsid konkurentsivastaste kohtumiste olemasolu Euroopa tootjate ning Hispaania ja Portugali tootjate vahel kutseliitude koosolekute raames, mille kohta esitasid nad ka koosolekute kaks loetelu, milles oli ära toodud kuupäev, koht ja osalejate nimi „esitamata mingisugust kirjeldust nende sisu kohta ja ilma et seda kinnitaks mõni dokumentaalne tõend” (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1095). Tunnistades, et see panus oli piiratud, kuna see oli liiga ebamäärane, et see iseenesest rikkumist tõendaks, asus komisjon siiski seisukohale, et sellel oli oluline lisaväärtus, kuivõrd see aitas tal tõendada teatavaid keelatud kokkuleppe fakte, kui seda kinnitasid muud tõendid.
158. Sellega võrreldes on Redaelli panus palju olulisem. Juba enne seda, kui ta esitas formaalse leebema kohtlemise taotluse koos muude tõenditega, möönis Redaelli 21. oktoobril 2002, st enne Emesat ja Galycast, et Euroopa ja Itaalia tootjate vahel toimusid konkurentsivastased koosolekud. Redaelli esitas ka nende koosolekute kirjelduse ning loetelu, milles oli ära märgitud kuupäev, koht ja osalejad ning mis on üksikasjalikum Emesa ja Galycase esitatust. Viimaseks, komisjon kasutas Redaelli avaldusi CB, Itase ja Tréfileurope’i puhul, et omistada neile vastutus keelatud kokkuleppe ühe osa eest.
159. WDI osas nähtub vaidlustatud otsusest, et selle ettevõtja panus oli väga piiratud ega puudutanud otsustavaid küsimusi. WDI 19. mai 2004. aasta avaldus sisaldab esmast teavet club Zurichi korralduse teatavate üksikasjade kohta ning selle kohta, et see klubi järgis Itaalia eeskuju. WDI oli ka esimene ettevõtja, kes kinnitas DWK avaldusi niisuguse äriühingu olemasolu kohta, kes vastutab andmete kogumise eest club Zurichi ja club Europe’i jaoks, ning esimene, kes kinnitas Nedri avaldusi club Zurichi kompensatsioonisüsteemi kohta. Tegemist on lihtsate avaldustega, mida ei kinnita ükski kirjalik tõend.
160. Sellega võrreldes ei näi Redaelli panus mingil juhul WDI omast kehvem. Redaelli oli samuti esimene ettevõtja, kes esitas teavet keelatud kokkuleppe teatavate aspektide kohta (eelkõige tema roll mitme Itaalia ettevõtja esindajana ning club Italia olukord 1990‑ndate alguses), ja esimene ettevõtja, kes kinnitas teiste ettevõtjate esitatud avaldusi või dokumente (eeskätt need, mis puudutavad kontrollisüsteemi, club Zurichi ja club Italia vahelist seost, ning üleeuroopalisi ja Itaalia kohtumisi). Lisaks tegi Redaelli uurimisel koostööd, esitades hulga andmeid, teavet ja selgitusi, mida WDI taotlus ei sisalda.
161. Selle kohta tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega tegemist ainult siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (kohtuotsused, 13.12.1984, Sermide, 106/83, EKL, EU:C:1984:394, punkt 28, ja 5.10.2011, Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EKL, EU:T:2011:560, punkt 102).
162. Käesolevas asjas ei võimalda ükski Redaelli esitatud tõend järeldada, et teda on võrreldes Emesa/Galycase või WDI‑ga ebavõrdselt koheldud.
163. Esiteks, Redaelli ei esita argumente, mis seaksid kahtluse alla olulise lisaväärtuse, mida komisjon tunnustas haldusmenetluses Emesa/Galycase ja WDI esitatud andmete puhul.
164. Nimelt, nagu selgitatud vaidlustatud otsuses, järeldas komisjon pärast Emesa/Galycase ja WDI esitatud eri avalduste ja dokumentide eriomase ja suhtelise väärtuse hindamist, et nendele ettevõtjatele määratud trahvide 5% vähendamine on põhjendatud. Kuid Redaelli argumendid ei puuduta seda komisjoni tunnustatud lisaväärtust, vaid lisaväärtust, mis oleks tulnud omistada tema panusele põhjusel, et selle lisaväärtus on „palju olulisem” Emesa/Galycase lisaväärtusest või ei näi „mingil juhul väiksem” WDI‑le omistatust.
165. Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsusest, et oluline lisaväärtus, mida komisjon tunnistas Emesa/Galycase ja WDI puhul, vastab leebema kohtlemise teatise punktides 21–23 esitatud tingimustele. Eelkõige, vaidlustatud otsuse põhjendused 1094 ja 1096 ning lisa 4 võimaldavad tuvastada rolli, mida etendas Emesa/Galycase panus, mis oli esimene asjaolu, mis võimaldas kindlaks teha club España mitme koosoleku konkurentsivastase sisu. Veel esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1113 põhjused, miks ta asus seisukohale, et WDI panus võimaldas selgitada mitut küsimust seoses eelkõige club Zurichi korraldusega.
166. Teisalt tuleb tõdeda, et Redaelli esitatud argumendid ei võimalda ka tulemuslikult võrrelda tema väidetavat olulist lisaväärtust selle olulise lisaväärtusega, mida komisjon tunnistas seoses Emesa/Galycase ja WDI panusega.
167. Kuigi formaalses plaanis on panused sarnased, kuna need tehti peamiselt avalduste vormis, siis tingituna iga ettevõtja keelatud kokkuleppes osalemise eripäradest on põhjused, millest tulenevalt komisjon jõudis eespool mainitud järeldusele Emesa/Galycase ja WDI osas, ühe ja teise ettevõtja puhul väga erinevad. Emesa/Galycas on Hispaania ettevõtja, kes osales muu hulgas club Europe’is ja club Españas, WDI on Saksa ettevõtja, kes osales club Europe’is, ning Redaelli Itaalia ettevõtja, kes osales club Europe’is ja club Italias. Nende tegevus ja keelatud kokkuleppes osalemise tase, nagu need on esitatud vaidlustatud otsuses eelkõige komisjoni valduses olnud tõendite alusel, on niivõrd erinevad, et ühe olukorda ei ole võimalik teise omaga võrrelda.
168. Järelikult keelduti Redaelli trahvi vähendamisest leebema kohtlemise alusel mitte seetõttu, et komisjon tunnistas Emesa/Galycase ja WDI panuse olulist lisaväärtust, vaid seetõttu, et tema panusel ei olnud olulist lisaväärtust leebema kohtlemise teatise punktide 21–23 tähenduses.
169. Eeltoodust nähtub, et esimese väite kolmas osa ja sellest tulenevalt see väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
[...]
Kohtukulud
231. Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Redaelli Tecna SpA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Frimodt Nielsen | Dehousse | Collins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad