ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
20. märts 2014(*)
Kahju hüvitamise nõue – Euroopa Parlamendi liikmed – Volituste kontrollimine – Parlamendi otsus, millega tunnistati Euroopa Parlamendi liikme volitused kehtetuks – Parlamendi otsuse tühistamine Euroopa Kohtu otsusega – Hagi, mis on osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ning osaliselt ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu
Kohtuasjas T‑43/13,
Beniamino Donnici, elukoht Castrolibero (Itaalia), esindajad: advokaadid V. Vallefuoco ja J‑M. Van Gyseghem,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: N. Lorenz ja S. Seyr,
kostja,
mille ese on nõue hüvitada kahju, mis hagejale tekitati parlamendi 24. mai 2007. aasta otsusega, mis käsitles tema volituste kontrollimist ning mis tühistati Euroopa Kohtu 30. aprilli 2009. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑393/07 ja C‑9/08: Itaalia ja Donnici vs. parlament (EKL 2009, lk I‑3679),
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees S. Frimodt Nielsen (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja A. Collins,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Euroopa Parlamendi liikmete valimistel, mis toimusid 12. ja 13. juunil 2004, kandideeris hageja Beniamino Donnici ühisnimekirjas Società Civile – Di Pietro Occhetto. Nimekiri sai kaks mandaati – esimese Lõuna-Itaalia valimisringkonnas ja teise Loode-Itaalia valimisringkonnas. Antonio Di Pietro, kes sai mõlemas valimisringkonnas enim hääli, otsustas Lõuna-Itaalia valimisringkonna kasuks.
2 Achille Occhetto oli valimisnimekirjas teisel kohal, võttes arvesse mõlemas valimisringkonnas saadud häälte arvu, ning edestas hagejat Lõuna-Itaalia valimisringkonnas ja Giulietto Chiesat Loode-Itaalia valimisringkonnas. Kuna A. Di Pietro otsustas Lõuna-Itaalia valimisringkonna mandaadi kasuks, oleks A. Occhetto pidanud valituks osutuma Loode-Itaalia valimisringkonnas. A. Occhetto, kes tol ajal oli Itaalia Vabariigi senati liige, loobus siiski 6. juuli 2004. aasta kirjaliku avaldusega, mis saabus järgmisel päeval Ufficio elettorale nazionale per il Parlamento europeo presso la Corte di cassazione’sse (Euroopa Parlamendi valimiste riiklik valimiskomisjon, mis tegutseb Itaalia kassatsioonikohtu juures, edaspidi „Itaalia valimiskomisjon”) Euroopa Parlamendi liikme mandaadist mõlemas valimisringkonnas.
3 Loobumise tagajärjel kuulutas Itaalia valimiskomisjon 18. juulil 2004 valituks G. Chiesa Loode-Itaalia valimisringkonnas ja A. Di Pietro Lõuna-Itaalia valimisringkonnas ning teatas 12. novembril 2004 parlamendile hageja nime kui esimese nime A. Di Pietro asendajate nimekirjas Lõuna-Itaalia valimisringkonnas, samal ajal kui A. Occhetto, kes oli mandaadist loobunud, ei olnud selles nimekirjas.
4 Itaalia seadusandliku võimu valimistel 9. ja 10. aprillil 2006 valiti A. Di Pietro Itaalia Vabariigi parlamendi saadikuks ning ta otsustas siseriikliku mandaadi kasuks alates 28. aprillist 2006. Kuna vastavalt esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT L 278, lk 1) ning mida on muudetud ja mis on ümber nummerdatud nõukogu 25. juuni 2002. aasta ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137), artikli 7 lõikele 2 ei või Euroopa Parlamendi liige seda ülesannet täita, leidis parlament, et kõnealune koht on vaba.
5 A. Occhetto, kes kandideeris samadel riiklikel valimistel, kuid kes ei osutunud tagasivalituks, võttis Itaalia valimiskomisjonile 27. aprillil 2006 saadetud avaldusega oma 6. juuli 2004. aasta loobumise tagasi ja soovis asuda kohale, mis oli vabanenud seetõttu, et A. Di Pietro oli otsustanud Itaalia Vabariigi parlamendi kasuks.
6 Selle avalduse alusel kuulutas Itaalia valimiskomisjon 8. mail 2006 A. Occhetto Euroopa Parlamenti valituks ning teatas samal päeval parlamendile tema kui A. Di Pietro asendaja nime.
7 Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Lazio maakonna halduskohus) jättis 21. juuli 2006. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata kaebuse, mille hageja esitas valituks kuulutamise tühistamiseks.
8 Hageja vaidlustas ka Euroopa Parlamendis selle, et A. Occhetto nimetati A. Di Pietro asemel Euroopa Parlamendi liikmeks. Parlamendi õiguskomisjon vaatas vaide läbi oma 21. juuni 2006. aasta koosolekul. Olles tuvastanud, et vastavalt esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud otsusele 76/787 ning mida on muudetud ja mis on ümber nummerdatud, artiklile 12 ei ole vaie vastuvõetav, kuna see tugineb 24. jaanuari 1979. aasta seadusele nr 18, mis reguleerib Euroopa Parlamenti Itaalia esindajate valimist (legge n. 18, Elezione dei membri del Parlamento europeo spettanti all’Italia; GURI nr 29, 30.1.1979, lk 947), tegi õiguskomisjon ühehäälselt ettepaneku kinnitada A. Occhetto volitused. Euroopa Parlament kinnitas A. Occhetto volitused 3. juulil 2006.
9 Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus, Itaalia) rahuldas 6. detsembri 2006. aasta otsusega apellatsioonkaebuse, mille hageja esitas Tribunale amministrativo regionale del Lazio otsuse peale, ning tühistas A. Occhetto Euroopa Parlamendi liikmena valituks kuulutamise, mille Itaalia valimiskomisjon oli 8. mail 2006 läbi viinud.
10 Consiglio di Stato otsus jõustus Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus, Itaalia) 26. märtsi 2007. aasta otsuse tulemusel, millega tunnistati A. Occhetto edasikaebus vormivea tõttu vastuvõetamatuks.
11 Itaalia valimiskomisjon võttis 29. märtsil 2007 Consiglio di Stato otsuse teadmiseks ja kuulutas hageja parlamendiliikmena valituks Lõuna-Itaalia valimisringkonnas ning tunnistas ühtlasi A. Occhetto volitused kehtetuks. Valituks kuulutamisest teavitati Euroopa Parlamenti, kes tegi selle kohta 23. aprilli 2007. aasta istungi protokolli märke, mille kohaselt on hagejal parlamendi liikme volitused, kuid seda üksnes ajutiselt ja tingimusel, et parlamendi hilisemas otsuses tema volituste kontrollimise kohta ei otsustata teisiti.
12 Vahepeal esitas A. Occhetto 5. aprilli 2007. aasta kirjas vaide ning palus Euroopa Parlamendil tema volitused kinnitada ja jätta hageja volitused kinnitamata. Vaide alusel palus parlament õiguskomisjonil hageja mandaadi kehtivust analüüsida.
13 Euroopa Parlamendi 24. mai 2007. aasta otsusega hageja volituste kontrollimise kohta (edaspidi „vaidlusalune otsus”) tunnistati hageja volitused kehtetuks ja kinnitati A. Occhetto volituste kehtivust.
14 Vaidlusalune otsus tehti hagejale teatavaks 29. mail 2007.
15 Hageja esitas vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. juunil 2007.
16 Hageja esitas ka taotluse peatada vaidlusaluse otsuse täitmine. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik rahuldas selle taotluse 15. novembri 2007. aasta määrusega kohtuasjas T‑215/07 R: Donnici vs. parlament (EKL 2007, lk II‑4673) ja peatas vaidlusaluse otsuse täitmise. Hagejast sai seega taas Euroopa Parlamendi liige.
17 Hagis, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. augustil 2007 ja mis registreeriti numbri C‑393/07 all, esitas ka Itaalia Vabariik nõude tühistada vaidlusalune otsus.
18 13. detsembri 2007. aasta määrusega kohtuasjas T‑215/07: Donnici vs. parlament (EKL 2007, lk II‑5239) loobus Üldkohtus oma pädevusest Euroopa Kohtu kasuks, et viimane saaks tühistamishagi suhtes otsuse teha. Kohtuasi registreeriti Euroopa Kohtu registris numbri C‑9/08 all.
19 Euroopa Kohus tühistas vaidlusaluse otsuse 30. aprilli 2009. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑393/07 ja C‑9/08: Itaalia ja Donnici vs. parlament (EKL 2009, lk I‑3679).
20 Hageja palus 6. juuli 2010. aasta kirjas Euroopa Parlamendil hüvitada kahju, mis talle vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega oli tekitatud.
21 Euroopa Parlamendi peasekretär vastas 1. oktoobri 2010. aasta kirjaga ja jättis hageja hüvitisnõude rahuldamata.
22 Hageja vastas Euroopa Parlamendi peasekretäri 1. oktoobri 2010. aasta kirjale 22. juuni 2011. aasta kirjaga, milles ta kordas oma hüvitisnõuet ja hoiatas parlamenti ametlikult. Parlamendilt ta vastust ei saanud.
Menetlus ja poolte nõuded
23 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2013.
24 Euroopa Parlament esitas 25. aprillil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendina Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hageja esitas 10. juunil 2013 oma märkused selle vastuväite kohta.
25 Hageja palub Üldkohtul:
– mõista Euroopa Parlamendilt tema kasuks välja 1 720 470 eurot või sellest väiksem summa, mille suuruse määrab Üldkohus;
– mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
26 Euroopa Parlament palub vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
27 Vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud märkustes palub hageja vastuvõetamatuse vastuväite tagasi lükata ja hagiavalduses esitatud nõuded rahuldada.
Õiguslik käsitlus
Poolte argumendid
28 Euroopa Parlament väidab, et hagi esitati pärast Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastase tähtaja möödumist.
29 Hageja eitab sisuliselt, et ta esitas kahju hüvitamise nõude pärast viieaastase aegumistähtaja möödumist, ning palub teiseks Üldkohtul teha tagaseljaotsuse ja rahuldada tema nõuded, kuna Euroopa Parlament esitas tema hinnangul vastuvõetamatuse vastuväite pärast kahekuulist tähtaega, mis on ette nähtud kostja vastuse esitamiseks ja mida tuleb kohaldada ka vastuvõetamatuse vastuväite esitamisele.
30 Hageja palub hüvitada nelja liiki kahju: esiteks 29. märtsist kuni 15. novembrini 2007 saamata jäänud ametipalk ning sama ajavahemiku eest parlamendiliikme ametikohaga kaasnevad mitmesugused hüvitised ja kindlasummalised kuluhüvitised; teiseks uueks ametiajaks tagasi valituks osutumise võimaluse kaotamine; kolmandaks asjaolu, et vaidlusaluse otsusega võeti temalt võimalus teostada oma poliitilist õigust Euroopa Parlamendi liikmena tema ametiajast peaaegu viiendiku vältel, ning neljandaks tema volituste teostamise takistamise kahjulikud tagajärjed pensioniõigustele, mis ta oleks saanud parlamendiliikmena omandada.
Üldkohtu hinnang
31 Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Üldkohus juhul, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti.
32 Kui Üldkohus ei ole vastavalt kodukorra artiklile 111 ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, võib Üldkohus ilma menetlust jätkamata lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
33 Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et tal on kohtutoimiku materjalide põhjal piisavalt teavet ning suulist menetlust ei ole vaja alustada.
Vastuvõetamatuse vastuväite hilinenult esitamine
34 Hageja väidab sisuliselt, et tuleb teha tagaseljaotsus ja tema nõuded rahuldada, kuna tema hinnangul esitas Euroopa Parlament vastuvõetamatuse vastuväite pärast kahekuulist tähtaega, mis on kodukorra artikli 46 lõikes 1 ette nähtud kostja vastuse esitamiseks ja mis on kohaldatav ka vastuvõetamatuse vastuväite esitamisele.
35 Käesolevas asjas saabus hagiavaldus Üldkohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2013, see edastati Euroopa Parlamendile 18. veebruaril 2013 ja parlament sai selle kätte 19. veebruaril 2013 (vt vastuvõetamatuse vastuväite lisa B1).
36 Euroopa Parlament esitas vastuvõetamatuse vastuväite 25. aprillil 2013.
37 Kostja vastuse esitamise tähtaeg on tõepoolest kaks kuud.
38 See on tähtaeg, mis on kostjaks olevale institutsioonile antud hagiavaldusele vastamiseks, otsustades vastata sisuliselt kostja vastusega või viidata hagi vastuvõetamatusele kodukorra artikli 114 lõike 1 kohaselt esitatud vastuväites.
39 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastuvõetamatuse vastuväite esitamise tähtaeg on samuti kaks kuud.
40 Kodukorra artikli 102 lõikes 2 on siiski sätestatud, et „[m]enetlustähtaegu pikendatakse seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra”.
41 Lisaks on leitud, et kodukorra artikli 46 lõikes 1 ette nähtud tähtaeg kostja vastuse esitamiseks hakkab kulgema alles kuupäeval, mil kostja saab hagiavalduse kätte (Üldkohtu 14. detsembri 1992. aasta määrus kohtuasjas T‑47/92: Lenz vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2523, punkt 34).
42 Tuleb asuda seisukohale, et see kohtupraktika on kohaldatav ka vastuvõetamatuse vastuväite esitamise tähtajale.
43 Käesolevalt juhul lõppes tähtaeg seega 29. aprillil 2013.
44 Kuna Euroopa Parlament esitas vastuvõetamatuse vastuväite 25. aprillil 2013, ei ole see järelikult esitatud pärast tähtaja möödumist.
45 Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus, et Üldkohus teeks tagaseljaotsuse.
Aegumine
46 Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kohaselt on Euroopa Liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest.
47 Sellise aegumistähtaja kestuse kindlaksmääramisel võeti arvesse eelkõige aega, mida pool, kellele on väidetavalt kahju tekitatud, vajab võimaliku hagi esitamise jaoks vajaliku teabe kogumiseks ja nende asjaolude kontrollimiseks, millele selle hagi põhjendamiseks saab tugineda (vt Euroopa Kohtu 8. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑469/11 P: Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hakkab see tähtaeg kulgema siis, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused ja eeskätt kui hüvitamisele kuuluv kahju on tekkinud (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 46 tuleb tõlgendada nii, et aegumistähtaja möödumisele ei saa isiku suhtes, kellele kahju on tekitatud, tugineda juhul, kui ta sai kahju tekitavast asjaolust teada hilinemisega ja seetõttu ei jäänud talle mõistlikku aega hagi või nõude esitamiseks enne aegumistähtaja möödumist (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Kahju hüvitamise kohustuse tingimused, mis on sätestatud ELTL artikli 340 teises lõigus, ja seega selle kahju hüvitamise nõuete aegumist reguleerivad normid saavad siiski tugineda üksnes rangelt objektiivsetele kriteeriumidele (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Täpne ja üksikasjalik arusaam kõnealustest asjaoludest ei ole nende kriteeriumide hulgas, mis peavad aegumistähtaja kulgema hakkamiseks olema täidetud. Samamoodi ei saa subjektiivset hinnangut, mille annab kahju tegelikkusele isik, kellele see kahju on tekitatud, võtta arvesse liidu lepinguvälise vastutuse hagi aegumise tähtaja alguse kindlaksmääramisel (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Üksikaktidega seoses tekkinud kohtuvaidlustes hakkab aegumistähtaeg kulgema siis, kui otsuse tagajärjed on tekkinud isikutele, keda see otsus puudutab (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Käesolevas asjas põhineb hageja kahju hüvitamise nõue vaidlusalusel otsusel, millega Euroopa Parlament tunnistas hageja volitused kehtetuks ja kinnitas A. Occhetto volitusi.
54 Euroopa Parlamendi otsuse tegemine on seega sündmus, mis tekitas kahju, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse, ning seda väidab ka hageja ise oma hagiavalduse punktis 40.
55 Vaidlusaluse otsuse kahjustavad tagajärjed tekkisid järelikult hageja suhtes alates hetkest, mil Euroopa Parlament tegi talle vaidlusaluse otsuse teatavaks.
56 Selles kontekstis ei ole asjakohane see, et vaidlusalune otsus tühistati eespool punktis 19 viidatud kohtuotsusega Donnici vs. parlament. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb nimelt, et aegumistähtaja kulgema hakkamise seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas liidu õigusvastane tegevus on tuvastatud kohtuotsusega (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Argumendid, milles hageja viitab Euroopa Kohtu 27. jaanuari 1982. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 256/80, 257/80, 265/80, 267/80 ja 5/81: Birra Wührer jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1982, lk 85) ja otsusele kohtuasjas 51/81: De Franceschi vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1982, lk 117) ning Üldkohtu 27. septembri 2007. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑8/95 ja T‑9/95: Pelle ja Konrad vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2007, lk II‑4117) ning mille kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema hetkel, mil Euroopa Kohus tuvastab akti õigusvastasuse, lähtuvad nende kohtuotsuste väärast tõlgendusest, mistõttu tuleb need tagasi lükata.
57 Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 on küll sätestatud, et aegumistähtaja võib katkestada pädevale institutsioonile eelneva avalduse esitamine. Sellisel juhul katkeb aegumine siiski üksnes siis, kui avaldusele järgneb hagi esitamine ELTL artikli 263 või artikli 265 alusel kindlaks määratud tähtaja jooksul.
58 Käesoleval juhul aga ei järgnenud 6. juulil 2010 ja 22. juunil 2011 Euroopa Parlamendile saadetud hageja kirjadele hagi esitamist ELTL artikli 263 või artikli 265 alusel kindlaks määratud tähtaja jooksul. Järelikult ei mõjuta need kirjad Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastast aegumistähtaega.
59 Tuleb siiski märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale käsitatakse kahju jätkuvana asjaolu tõttu, et selle summa suureneb proportsionaalselt möödunud päevade arvuga (Euroopa Kohtu 28. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑460/09 P: Inalca ja Cremonini vs. komisjon, punkt 80).
60 Jätkuva kahju korral on Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud aegumistähtaeg kohaldatav aegumist katkestavale sündmusele eelneva enam kui viieaastase ajavahemiku suhtes, ilma et see mõjutaks hilisemate ajavahemike jooksul tekkinud õigusi (Üldkohtu 14. detsembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑369/03: Arizona Chemical jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5839, punkt 116, ning 10. aprilli 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑336/06: 2K‑Teint jt vs. komisjon ja EIB, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 106).
61 Seega tuleb analüüsida erinevat liiki kahju, mille hageja palub hüvitada.
62 Esiteks nõuab hageja, et talle makstaks 90 000 eurot (12 000 eurot x 7,5 kuud) 29. märtsist kuni 15. novembrini 2007 saamata jäänud ametipalga hüvitamiseks.
63 Hageja nõuab samuti, et talle hüvitataks sama ajavahemiku 29. märtsist kuni 15. novembrini 2007 eest võimaluse kaotamisega seotud järgmine kahju, millele tema hinnangul tuleb kohaldada koefitsienti 90%: kindlasummaline hüvitis 45 000 eurot lennureiside eest (1500 eurot x 4 nädalat x 7,5 kuud), kindlasummaline hüvitis 2000 eurot kongresside ja ümarlaudade eest (3800 eurot aastas), päevarahad 43 500 eurot (290 eurot x 5 tööpäeva x 4 nädalat x 7,5 kuud), 112 500 eurot hüvitisena parlamendiliikme abi puudumise eest (15 000 eurot x 7,5 kuud) ja kindlasummaline hüvitis 30 000 eurot üldkulude katteks ehk kokku 234 300 eurot, mis korrutatuna 90%‑ga annab lõppsummaks 210 870 eurot.
64 Seega tekkis väidetav kahju hageja enda sõnul lõplikult 15. novembril 2007.
65 Järelikult lõppes aegumistähtaeg 15. novembril 2012, ilma et ükski sündmus oleks seda katkestanud, kuna hagi esitati alles 29. jaanuaril 2013.
66 Nõue on seega esimest liiki kahju osas aegunud.
67 Sellega seoses on alusetu hageja argument, et 15. novembril 2007 oli kahju üksnes prognoositav, mitte kindel ja et see muutus kindlaks alles pärast kohtuotsust Itaalia ja Donnici vs. parlament, millega vaidlusalune otsus tühistati.
68 Kahju, mis seisneb 29. märtsist kuni 15. novembrini 2007 saamata jäänud ametipalgas ning ametikohaga kaasnevates hüvitistes ja kindlasummalistes kuluhüvitistes, oli 15. novembril 2007 nimelt täielikult tekkinud ja järelikult ka kindel.
69 Lisaks puudub vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse tuvastamisel igal juhul mõju aegumistähtaja kulgema hakkamisele (vt eespool punkt 56).
70 Lõpuks tuleb täiendavalt märkida, et hageja teostas – või vähemalt oli tal võimalik teostada – oma volitusi 23. aprillist (kuupäev, mil Euroopa Parlament võttis istungil hageja parlamendiliikmeks määramise teadmiseks) kuni 24. maini 2007 (kuupäev, mil parlament tunnistas hageja volitused kehtetuks).
71 Teiseks nõuab hageja, et talle makstaks 200 000 eurot selle eest, et vaidlusaluse otsusega võeti temalt võimalus teostada oma poliitilist õigust Euroopa Parlamendi liikmena tema ametiajast peaaegu viiendiku vältel.
72 Taas kord tuleb tõdeda, et hagejale tekitatud võimalik kahju oli 15. novembril 2007 igal juhul täielikult tekkinud, nagu nähtub tema enda esitatud dokumentidest.
73 Nõue on seega ka teist liiki kahju osas aegunud.
74 Lõpuks väidab hageja kolmandaks, et kuna ta ei saanud oma volitusi teostada seitsme ja poole kuu vältel, ei omandanud ta pensioniõigusi kogu oma ametiaja eest.
75 Sellest tulenevalt nõuab ta, et talle makstaks 831 600 eurot, mis vastab kogu pensionile, mida ta oleks saanud, kui ta oleks omandanud pensioniõigused oma viie ametiaasta jooksul, ja mida ta hinnatuna ex aequo et bono põhimõtte alusel oleks saanud 15 aastat.
76 Tuleb tõdeda, et hagejale tekitatud võimalik kahju ehk märtsist kuni novembrini 2007 pensioniõiguste mitteomandamine oli 15. novembril 2007 igal juhul täielikult tekkinud, nagu nähtub tema enda esitatud dokumentidest.
77 Nõue on seega ka kolmandat ja ühtlasi viimast liiki kahju osas aegunud.
78 Lisaks tuleb esiteks märkida, et kuna hageja oli üksnes asendaja ja kuna ta ei teostanud parlamendiliikme volitusi 12. ja 13. juunist 2004 kuni 29. märtsini 2007, ei saa ta väita, et teda takistati pensioniõigusi omandamast ajavahemikus, mille vältel ta ei olnud Euroopa Parlamendi liige. Teiseks, arvestades, et hageja teostas oma volitusi 15. novembrist 2007 kuni parlamendi ametiaja lõpuni 6. juunil 2009, oli tal võimalik pensioniõigusi omandada selles ajavahemikus.
79 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja esitatud hagi Euroopa Parlamendi vastutuse tuvastamiseks oli hagi esitamise ajal eespool analüüsitud kolme liiki kahju osas aegunud.
Täiendavaks viieks aastaks tagasi valituks osutumise võimaluse kaotamine
80 Hageja nõuab, et talle makstaks 388 000 eurot selle eest, et ta kaotas võimaluse saada täiendavaks viieks aastaks tagasi valitud, kuna seitsme ja poole kuu vältel takistati tal sisuliselt oma volitusi teostada ning seejärel osales ta sellele järgnenud kohtuasjas, mille menetlemine kestis enam kui kaks aastat. Ta leiab, et seega jäi ta poliitilisest elust kõrvale peaaegu viiendiku ulatuses oma ametiajast, mistõttu ei saanud ta arendada oma võrgustikku täieliku poliitilise tegevuse abil. Ta leiab, et tema kahju seisneb korraga nii saamata jäänud ametipalgas, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks valituks osutunud, kui ka toimumata jäänud erilise majandusliku väärtusega uutes arenguvõimalustes, mille see ametiaeg oleks võinud tema poliitilises karjääris kaasa tuua, kui ta oleks nimetatud muudele prestiižsetele ametikohtadele institutsioonides.
81 Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltuvad liidu lepinguvälise vastutuse tekkimine ja võimalus kasutada õigust saada tekitatud kahju eest hüvitist vastavalt EÜ artikli 288 teisele lõigule sellest, kas samaaegselt on täidetud tingimused, mis puudutavad institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasust, kahju tekkimist ning põhjusliku seose esinemist selle tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt Euroopa Kohtu 18. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑419/08 P: Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2010, lk I‑2259, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Kuna EÜ artikli 288 teises lõigus ette nähtud kolm vastutuse tekkimise tingimust peavad olema täidetud kumulatiivselt, piisab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks neist tingimustest on täitmata (vt Euroopa Kohtu 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑5251, punkt 14).
83 Lisaks sellele puudub igasugune kohustus analüüsida institutsiooni vastutuse tingimusi kindlaksmääratud järjekorras (vt selle kohta eespool punktis 82 viidatud kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, punkt 13).
84 Liikmesriikide õiguse ühised põhimõtted, millele on viidatud EÜ artikli 288 teises lõigus, ei saa olla alus väitele, et liit on kohustatud heastama kõik oma organite tegevuse kahjulikud tagajärjed, isegi kui need on selle tegevusega vaid kaudselt seotud. Põhjusliku seose tingimus eeldab nimelt piisavalt otsest põhjuslikku seost institutsioonide tegevuse ja tekkinud kahju vahel (vt selle kohta eespool punktis 81 viidatud kohtuotsus Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).
85 Käesolevas asjas piirdub hageja aga väitmisega, et teda ei valitud tagasi, kuna teda takistati 29. märtsist kuni 15. novembrini 2007 parlamendiliikme volitusi teostamast ning et see kahju tekkis päeval, mil ta ei osutunud tagasi valituks; ta ei tõenda siiski kuidagi piisavalt otsese põhjusliku seose esinemist nende kahe sündmuse vahel.
86 Lisaks tuleb märkida, et hageja ei ole isegi tõendanud, et ta kandideeris Euroopa Parlamendi valimistel ja et ta kuulus sellega seoses valimisnimekirja.
87 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja nõue on selles osas ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu.
88 Järelikult tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
89 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb käesoleva menetlusega kaasnenud kohtukulud vastavalt Euroopa Parlamendi nõuetele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
määrab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista käesoleva menetlusega kaasnenud kohtukulud välja Beniamino Donnicilt.
Luxembourgis 12. märtsil 2014.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
E. Coulon | | S. Frimodt Nielsen |