Language of document : ECLI:EU:T:2021:586

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

15. september 2021(*)

Riigiabi – Itaalia kiirteed – Kontsessioonide pikendamine tööde tegemiseks – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused – Teemaksukulu ülempiir – Otsus jätta vastuväited esitamata – ELTL artikli 106 lõige 2 – Abisaaja konkurentide esitatud hagid – Liikmesriigi poolt abi andmise kavast loobumine – Kava, mis ei ole heakskiidetud kujul rakendatav – Tühistamine, mis ei too hagejatele kasu – Põhjendatud huvi kadumine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine

Kohtuasjas T‑24/19,

INC SpA, asukoht Torino (Itaalia),

Consorzio Stabile Sis SCpA, asukoht Torino,

esindajad: advokaadid H.‑G. Kamann, F. Louis ja G. Tzifa,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Haasbeek, D. Recchia ja S. Noë,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 27. aprilli 2018. aasta otsus C(2018) 2435 final Itaalia kiirteede investeerimiskava jaoks antava riigiabi kohta (asjad SA.49335 (2017/N) ja SA.49336 (2017/N)),

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president J. Costeira, kohtunikud D. Gratsias (ettekandja), M. Kancheva, B. Berke ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 24. novembri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Itaalia ametiasutused teatasid kahes 13. oktoobri 2017. aasta kirjas Euroopa Komisjonile hulgast meetmetest, mis puudutasid Itaalia kiirteede investeerimiskava.

2        Eraettevõtjad haldavad kontsessioonide alusel praegu ligikaudu 5800 kilomeetrit Itaalia kiirteedest. Asjaomaste lepingute kohaselt peavad kontsessionäärid tegema töid või osutama teenuseid, mis on seotud kiirteede toimimisega. Kontsessionäärid kannavad kiirteede ehitamise ja toimimisega seotud riske ning peavad täitma hulga kohustusi, mis on seotud seda liiki taristu tähtsusega üldsuse jaoks. Lisaks näeb kohaldatav õiguslik raamistik ette erinevaid tasusüsteeme, mille eesmärk on tagada finantstasakaal kontsessioonidest saadava tulu ja kontsessionääride tehtud investeeringute maksumuse vahel.

3        Selles kontekstis töötas Itaalia Vabariik välja kava, mis seisnes peamiselt teatud kontsessioonide kehtivusaja pikendamises täiendavate investeeringute rahastamiseks. Hiljem muudetud versioonis puudutas teatavaks tehtud kõnealune kava kiirteid, mida haldasid kas otse või kaudselt, st osaluse kaudu konsortsiumides Autostrade per l’Italia SpA ja Società Iniziative Autostradali e Servizi SpA.

 Vaidlustatud otsus

4        Komisjoni 27. aprilli 2018. aasta otsuses C(2018) 2435 final Itaalia kiirteede investeerimiskava jaoks antud riigiabi kohta (asjad SA.49335 (2017/N) ja SA.49336 (2017/N)) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) leidis komisjon, et teatavad selle kava raames võetud meetmed kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses ja et need on ELTL artikli 106 lõike 2 alusel siseturuga kokkusobivad. Seega otsustas komisjon ametlikku uurimismenetlust algatamata jätta nende meetmete suhtes vastuväited esitamata (vaidlustatud otsuse 5. peatükk).

5        Täpsemalt puudutab kava, millest Itaalia ametiasutused komisjonile teatasid, kuutteist Autostrade per l’Italia hallatavat kiirteed ja kahte Società Iniziative Autostradali e Servizi hallatavat kiirteed. See kava toetub peamiselt kahele sambale. Esimene puudutab kontsessionääride tehtavaid täiendavaid investeeringuid. Teine puudutab teatavate kontsessioonide pikendamist, nähes ühtlasi ette üksikasjad teemaksumäärade vähendamiseks vastuvõetava tasemeni ja kontsessionääridele ülemäärase hüvitise maksmise vältimiseks (vaidlustatud otsuse punktid 12, 13–16, 18–21 ja 34).

 Autostrade per l’Italia hallatavad kiirteed

6        Autostrade per l’Italia hallatava 16 kiirtee (kogupikkusega 2857,50 kilomeetrit) kontsessiooni aluseks on 1968. aastal äriühingule Autostrade‑Concessioni e Costruzioni Autostrade SpA antud kontsessioonid. 1999. aastal see äriühing erastati ja 2003. aastal andis ta kiirtee kontsessioonidega seotud tegevuse üle Autostrade per l’Italiale. Vaidlusalust kontsessiooni muudeti muu hulgas 1997. aastal ja selle viimane versioon allkirjastati 2007. aastal „ühtse lepinguna“ (Convenzione Unica), mida omakorda muudeti 2013. aastal „lisaaktiga“ (Atto Aggiuntivo). 1997. aastal allkirjastatud lepingu lisa kohaselt sõlmiti vaidlusalune kontsessioon 40 aastaks kehtivusega kuni 31. detsembrini 2038 (vaidlustatud otsuse punktid 34, 35 ja 136).

7        Itaalia Vabariik märkis siiski, et Autostrade per l’Italia peab veel tegema investeeringuid tema hallatavasse maanteevõrgustikku. Pärast pädevate asutuste otsuseid kõnealuste investeeringute omaduste kohta on investeeringute hinnanguline maksumus ligikaudu 8 miljardit eurot. Sellest summast 4,908 miljardit eurot on ette nähtud töödeks, mis on enne vaidlusalust muudatust kehtinud kontsessioonilepingus „juba kavandatud“, sealhulgas „Gronda di Genova“ (Genova ümbersõit), milleks on eraldatud 4,32 miljardit eurot. Ülejäänud 3,03 miljardit eurot on ette nähtud „täiendavateks töödeks“, st töödeks, mida ei ole enne vaidlusalust muudatust kehtinud kontsessioonilepingus kavandatud. Kehtiva kontsessioonilepingu kohaselt nõuaks aga kõnealuste investeeringute tegemine teemaksukulu äärmiselt suurt tõusu kasutajate jaoks. Selles kontekstis tegi Itaalia Vabariik ettepaneku esiteks pikendada kontsessiooni kehtivusaega, teiseks piirata teemaksukulu tõusu ning kolmandaks näha ette „ülevõtmise hüvitis“ (takeover value), mida uus võimalik kontsessionäär kontsessiooni lõppemisel kontsessionäärile maksab. Kava kohaselt pikendatakse kontsessiooni kehtivusaega nelja aasta võrra kuni 31. detsembrini 2042 ning alates sellest kuupäevast maksab iga järgmine võimalik kontsessionäär praegusele kontsessinäärile ülevõtmise hüvitist, mille ülempiir on 1,3- kuni 1,5kordne tegevuse koguülejääk (vaidlustatud otsuse punktid 36–43).

 Società Iniziative Autostradali e Servizi hallatavad kiirteed

8        Società Iniziative Autostradali e Servizi hallatavad kaks kiirteed, mis on vaidlustatud otsuse esemeks, on SATAP A4 Torino–Milano ja A33 Asti–Cuneo kiirtee. Kontsessioon SATAP A4 Torino–Milano kiirtee ehitamiseks ja käitamiseks on jõus alates 1989. aastast ning kehtib pärast seda reguleerivate juriidiliste dokumentide muutmist 2007. ja 2013. aastal kuni 31. detsembrini 2026. Kontsessioonileping A33 Asti–Cuneo kiirtee ehitamiseks ja käitamiseks allkirjastati 1. augustil 2007 pärast kontsessiooni andmise menetlust ja see näeb ette, et kontsessioon antakse 27,5 aastaks, millest 4 aastat on ette nähtud tööde teostamiseks ning ülejäänud 23,5 aastat, mis arvutatakse alates tööde lõpetamisest, kontsessiooni haldamiseks. Viimati nimetatud tingimust arvestades leiab komisjon, et see kontsessioon lõpeb 2043. aastal (vaidlustatud otsuse punktid 19 ja 20).

9        A33 Asti–Cuneo kiirtee puhul kavandatud töid ei lõpetatud aga õigel ajal ja sellega seotud kulud suurenesid märkimisväärselt põhjustel, mis Itaalia Vabariigi sõnul ei ole selle kiirtee kontsessionäärile Società Iniziative Autostradali e Servizile omistatav. Samal ajal vähendas pelgalt 55 kilomeetri pikkuse tee ehitamine algul ette nähtud 90kilomeetrise asemel teemaksust saadavat tulu, mis jäi tagasihoidlikule tasemele. Puuduvate kiirteelõikude ehitamine oleks seega tähendanud teemaksukulu liiga suurt tõusu. Selles kontekstis tegi Itaalia Vabariik ettepaneku, et kontsessionäär teeks vajalikud investeeringud, et A33 Asti–Cuneo kiirtee väljaehitatud osad omavahel funktsionaalselt ühendada. Need investeeringud hõlmavad ligikaudu 13 kilomeetri pikkuse kiirtee ehitamist maksumusega 350 miljonit eurot esialgu ette nähtud ja väljaehitamata 35kilomeetrise asemel, mis oleks maksma läinud 589 miljonit eurot. Kõnealuseid töid peetakse algses kontsessioonilepingus juba kavandatud töödeks. Lisaks tuleb teha SATAP A4 Torino–Milano kiirteel investeeringuid kogusummas 153 miljonit eurot. Sellest summast peetakse 109 miljonit eurot summaks, mis on seotud algses kontsessioonilepingus juba kavandatud töödega, ja 44 miljonit eurot summaks, mis on seotud täiendavate töödega. Kõik need tööd tuleb lõpule viia 2022. aasta lõpuks (vaidlustatud otsuse punktid 21–23).

10      Kõnealuste tööde kulude katmise osas pakkus Itaalia Vabariik välja A33 Asti–Cuneo kiirteed puudutavate tööde ristfinantseerimise SATAP A4 Torino–Milano kiirteest saadavatest tuludest, nähes ühtlasi ette ülempiiri mõlema kiirtee teemaksumääradele. Itaalia Vabariigi sõnul kaasneb aga selle ülempiiriga kontsessionääride tulu vähenemine. Seega sarnaselt ettepanekule, mis Itaalia Vabariik tegi Autostrade per l’Italia hallatavate kiirteede puhul (vt eespool punkt 7), väljendas ta kavatsust esiteks mõlema kontsessiooni kehtivusaega muuta ja teiseks näha ette senisele kontsessionäärile ülevõtmise hüvitise maksmise võimaliku uue kontsessionääri poolt, kui kontsessioone tähtaja lõpus ei pikendata. SATAP A4 Torino–Milano kiirtee kontsessiooni kehtivusaega pikendati nelja aasta võrra kuni 31. detsembrini 2030, samas kui A33 Asti–Cuneo kiirtee kontsessiooni kehtivusaega lühendati, et see lõppeks samuti 31. detsembril 2030, mitte 2043. aastal (vt eespool punkt 8). See korraldus võimaldab välja kuulutada mõlema kiirtee kontsessiooni andmiseks uue ühise hanke alates 1. jaanuarist 2031. Lisaks on ülevõtmise hüvitise ülempiir 1,4kordne tegevuse koguülejääk ja iga järgmine võimalik kontsessionäär maksab seda praegusele kontsessionäärile alates 1. jaanuarist 2031 (vaidlustatud otsuse punktid 25–31).

11      Kõigi vaidlustatud otsuse esemeks olevate kiirteede suhtes võetud meetmetega kaasnevad kohustused seoses teatud kavandatud tööde alustamisega enne 1. jaanuarit 2020. Samuti nähti ette muud kohustused, mis puudutavad kontsessioonilepingute avalikustamist, tööde eelarvelise maksumuse põhimõttelist stabiilsust, täiendavate tööde tegemise vajaduse korral kontsessioonilepingute muutmist käsitlevate Euroopa Liidu õigusnormide järgimist, kontsessionääri kohustuste rikkumise korral sanktsioonide rakendamist, tööde tegemata jätmise korral lepingu pikendamise proportsionaalset vähendamist, tööde tegemise ja arvesse võetud parameetrite jälgimise kohta iga-aastaste ja iga viie aasta tagant tehtavate aruannete esitamist ning ülevõtmise hüvitise läbivaatamist, kui liiklustihedus on prognoositust suurem või tööd jäävad tegemata (vaidlustatud otsuse punktid 23, 44 ja 47–53).

 Komisjoni hinnang

12      Komisjoni sõnul võib riigivara kasutusõiguste andmine tähendada riigi ressurssidest loobumist ja anda nende õiguste saajatele eelise. Käesoleval juhul toob kontsessioonide kehtivuse pikendamine neljaks aastaks kaasa selle, et kontsessionäärid saavad sellel ajavahemikul teemaksust tulu, välistades seega liikmesriigi võimaluse ise neid vahendeid koguda. Seega tuleb tuvastada riigi ressurssidest loobumine teatud eraettevõtjate kasuks (vaidlustatud otsuse punktid 61–63).

13      Mis puudutab eelise olemasolu, siis võttis komisjon arvesse kontsessionääridele pandud investeerimis‑ ja haldamiskohustusi ning järeldas, et teatatud meetmeid tuleb analüüsida, lähtudes neljast kumulatiivsest kriteeriumist, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) ning milleks on avalike teenuste osutamise kohustuste olemasolu, hüvitamise parameetrite eelnev, objektiivne ning läbipaistev kindlaksmääramine, hüvitise kindlaksmääramine suuruses, mis kataks avalike teenuste osutamise kohustuste täitmise kulud ja mõistliku kasumi, ning viimaseks kõnealuste kulude‑tulude analüüs. Viimase kohta nentis komisjon, et Itaalia ametiasutused ei esitanud analüüsi kulude kohta, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse puutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud. Sellest järeldub, et arvestades ka vaidlusalustele kontsessioonidele eelnenud kontsessiooni andmise menetluse puudumist, ei olnud Altmarki neljas kriteerium täidetud. Võttes lisaks arvesse kiirteede ehitamise ja haldamise turu rahvusvahelist mõõdet ning kontsessioonilepingutega antud ainuõigusi, võivad antud soodustused mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellest järeldub, et vaidlusalune meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse punktid 64–73).

14      Komisjon leidis siiski, et abi kokkusobivust siseturuga tuleb hinnata lähtuvalt ELTL artikli 106 lõikest 2 ja sellele vastavalt komisjoni teatisest, mis käsitleb Euroopa Liidu raamistikku riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011) (ELT 2012, C 8, lk 15; edaspidi „avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitlev teatis“) (vaidlustatud otsuse punktid 75–77).

15      Sellega seoses leidis komisjon:

–        esiteks, et kiirtee taristu ehitamine ja kasutajate jaoks taskukohase hinnaga kättesaadavaks tegemine kujutavad endast tõelist üldist majandushuvi pakkuvat teenust ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses, nii et avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatüki 2.2 tingimused olid täidetud;

–        teiseks, et kõnealuste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine usaldati asjaomastele kontsessionääridele vastavalt aktidele, milles olid märgitud avalike teenuste osutamise kohustuste kestus ja ese, võetud kohustused, ainuõiguste laad, hüvitamismehhanismide kirjeldus ja asjakohased parameetrid ning meetmed, mis olid ette nähtud võimaliku ülemäärase hüvitamise vältimiseks ja makstud ülemäärase hüvitise tagasinõudmiseks. Järelikult on avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatüki 2.3 tingimused täidetud (vaidlustatud otsuse punktid 85–90);

–        kolmandaks, et pikendamiste kestus tasakaalustas väljapakutud kava rahaliselt, võttes nõuetekohaselt arvesse teemaksukulu ülempiiri, tehtavate tööde maksumust, kontsessionääride tasu ja ülevõtmise hüvitist. Järelikult on avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatüki 2.4 tingimused täidetud (vaidlustatud otsuse punktid 92–95);

–        neljandaks, et teatatud meetmed ei riku komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta (ELT 2006, L 318, lk 17), mistõttu on avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatüki 2.5 tingimused täidetud (vaidlustatud otsuse punktid 96–99);

–        viiendaks, et teatatud meetmed olid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1) ja täpsemalt selle artikliga 43, mis käsitleb kehtivate kontsessioonide muutmist;

–        kuuendaks, et kontsessionääridele makstava hüvitise põhimõtted, eesmärgid, parameetrid ja arvutamise meetodid ei riku diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mistõttu olid ka avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatüki 2.7 tingimused täidetud (vaidlustatud otsuse punktid 142 ja 143);

–        seitsmendaks, et kontsessioonilepingute muutmisest tulenev hüvitis ei olnud suurem sellest, mis oli vajalik avalike teenuste osutamise kohustuse täitmisega kaasnevate netokulude katmiseks, arvestades sealjuures mõistlikku kasumit, vastavalt avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatükile 2.8;

–        kaheksandaks, et mis tahes probleemid seoses võimalike allesjäänud konkurentsimoonutustega kõrvaldati kooskõlas avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatükiga 2.9 (vaidlustatud otsuse punktid 167–171).

16      Selles kontekstis ja olles analüüsinud Itaalia Vabariigi võetud kohustusi seoses läbipaistvusega vastavalt avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatükile 2.10 ja kolmandate isikute esitatud argumente, otsustas komisjon jätta vastuväited esitamata ning tunnistada abi siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 (vaidlustatud otsuse punktid 178–186 ja vaidlustatud otsuse 5. peatükk).

 Menetlus ja poolte nõuded

17      Hagejad INC SpA ja Consorzio Stabile Sis SCpA esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2019. Komisjon esitas 29. aprillil 2019 kostja vastuse. Repliik ja vasturepliik esitati vastavalt 18. juulil ja 18. oktoobril 2019.

18      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, määrati ettekandja‑kohtunik üheksandasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi lahendada üheksandale kojale.

19      Üheksanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.

20      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

21      Komisjon palub kostja vastuses Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

22      Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) otsustas ettekandja‑kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa ja palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatud dokumendid ning esitas neile kirjalikud küsimused, millele ta palus kohtuistungil vastata.

23      Pooled vastasid Üldkohtu küsimustele 3. novembri 2020. aasta kirjadega.

24      Kohtuistungil teavitas komisjon Üldkohut Itaalia ametiasutuste otsusest vaidlustatud otsuse esemeks olevaid meetmeid mitte rakendada, vähemalt mitte neid, mis puudutavad Società Iniziative Autostradali e Servizit.

25      Selles kontekstis palus Üldkohus komisjonil kirjalikult teatada talle Itaalia ametiasutuste võimalikest otsustest vaidlusaluste meetmete rakendamise kohta nii Società Iniziative Autostradali e Servizi kui ka Autostrade per l’Italia puhul. See on kantud kohtuistungi protokolli.

26      Komisjon edastas 14. detsembri 2020. aasta kirjaga Üldkohtule 10. detsembri 2020. aasta kuupäeva kandva kirja, mille oli talle saatnud Itaalia taristu‑ ja transpordiministeerium. Arvestades selle kirja sisu, märkis komisjon, et Itaalia ametiasutused ei saa rakendada ega hakka rakendama meetmeid, mille suhtes ta vaidlustatud otsuse alusel vastuväiteid ei esitanud, mistõttu ei ole hagejatel enam põhjendatud huvi.

27      Hagejad esitasid 27. jaanuari 2021. aasta kirjas oma seisukohad ja kinnitasid, et neil on endiselt põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

28      Üldkohus palus 8. veebruaril ja 11. märtsil 2021 võetud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonilt täiendavat teavet, mille viimane esitas vastavalt 26. veebruari ja 29. märtsi 2021 kirjades. Itaalia ametiasutustelt saadud teabe põhjal kordas komisjon oma järeldust, et hagejatel ei ole enam vaidlustatud otsuse tühistamiseks põhjendatud huvi.

29      28. aprilli 2021. aasta kirjas esitasid hagejad viimati nimetatud kirjade kohta oma seisukohad ja kordasid, et neil on endiselt vaidlustatud otsuse tühistamiseks põhjendatud huvi põhjustel, mis nad esitasid 27. jaanuari 2021. aasta kirjas (vt eespool punkt 27).

30      Menetluse suuline osa lõpetati 29. aprillil 2021 ja sellel kuupäeval algas kohtuasjas nõupidamine.

31      Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm kohtuotsusele allakirjutanud kohtunikku nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

 Õiguslik käsitlus

32      Hagejad, kes on Autostrade per l’Italia ja Società Iniziative Autostradali e Servizi otsesed konkurendid kiirteede ehitamise ja kontsessiooni sektoris, põhjendavad oma hagi kahe väitega.

33      Esimene väide puudutab meetmeid Autostrade per l’Italia hallatavate kiirteede kohta. Sellega seoses märgivad hagejad, et komisjoni hinnang, mille kohaselt Autostrade per l’Italia hallatavaid kiirteid puudutavad meetmed vastavad avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise tingimustele ja on seega siseturuga kokkusobivad, põhineb kolmel ekslikul eeldusel. Esimene on „Gronda di Genova“ ehitustööde kvalifitseerimine juba kavandatud töödeks, mis on hõlmatud Autostrade per l’Italiale juba 2002. aastal kontsessiooni alusel antud kavaga, kuigi kehtivate kontsessioonidega võrreldes on tegelikult tegemist täiesti uue kavaga, mis eeldab uut kontsessiooni andmise menetlust. Teine on see, et Autostrade per l’Italia on kontsessionäär üheainsa kontsessiooni raames, kuigi tegelikult on sellel äriühingul hulk erinevaid kontsessioone. Kolmas on see, et Autostrade per l’Italia ja Itaalia ametiasutused arvutasid vaidlusalust pikendamist õigustanud tööde teostamise kulud nõuetekohaselt, kuigi see nii ei olnud. Lisaks väidavad hagejad kõnealuste eelduste analüüsi väliselt, et komisjoni analüüs vaidlusaluste meetmete kokkusobivuse kohta avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatükkidega 2.2–2.10 (vt eespool punkt 15) on ebaõige.

34      Teine väide puudutab meetmeid Società Iniziative Autostradali e Servizi hallatavate kiirteede kohta. Sellega seoses märgivad hagejad, et komisjoni hinnang, mille kohaselt Società Iniziative Autostradali e Servizi hallatavaid A33 Asti–Cuneo ja SATAP A4 Torino–Milano kiirteid puudutavad meetmed vastavad avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise tingimustele ja on seega siseturuga kokkusobivad, põhineb neljal ekslikul eeldusel. Esimene on see, et 11 aasta pikkune viivitus A33 Asti–Cuneo kiirteel ehitustööde tegemisel ja sellest tulenev kulude suurenemine ei ole selle kiirtee kontsessionäärile Società Iniziative Autostradali e Servizile omistatav. Teine on see, et Società Iniziative Autostradali e Servizi ja Itaalia ametiasutused arvutasid kõnealused kulud nõuetekohaselt, kuigi see nii ei olnud. Kolmas on see, et asjaomase kiirtee ehitamise projektis tehtud muudatused ei eelda uut kontsessiooni andmise menetlust. Neljas on see, et kahe teise kiirtee, s.o Torinot ja Bresciat ühendava SATAP A21 kiirtee ning Torino – Ivrea – Valle d’Aosta kiirtee kontsessioonide kehtivusaja piiramine kuni 2030. aastani, et kuulutada välja nelja kiirtee, s.o A33 Asti–Cuneo, SATAP A4 Torino–Milano, SATAP A21 ja Torino – Ivrea – Valle d’Aosta kiirteede ühine hange, kujutab endast kohustust, mis piirab vaidlusaluse abi konkurentsivastast mõju. Lisaks väidavad hagejad kõnealuste eelduste analüüsi väliselt, et komisjoni analüüs vaidlusaluste meetmete kokkusobivuse kohta avalike teenuste eest makstavat hüvitist käsitleva teatise peatükkidega 2.2–2.10 (vt eespool punkt 15) on ebaõige.

35      Nendes väidetes leiavad hagejad, et komisjonil oleks pidanud olema tõsiseid kahtlusi hinnatavate meetmete kokkusobivuses siseturuga ning seetõttu oleks ta pidanud algatama vastavalt nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 4 lõikele 4 ja artiklile 6 ametliku uurimismenetluse. Nii toimides rikkus komisjon hagejatele ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse 2015/1589 artikli 6 lõikest 1 tulenevaid menetlusõigusi.

36      Väljakujunenud praktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline huvi, mis on põhiline ja esmane tingimus iga kohtule esitatud hagi puhul, eeldab, et akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi võib seega lõpptulemusena selle esitajale mingit kasu tuua (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 55, 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

37      Hageja põhjendatud huvi peab olema tekkinud ja olemasolev. See ei saa puudutada tulevikus tekkida võivat olukorda (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 56). Nimelt kui huvi, millele hageja tugineb, seondub tulevase õigusliku olukorraga, siis peab hageja tõendama, et selle olukorra kahjustamine on juba hagi esitamise ajal kindel (14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, T‑141/03, EU:T:2005:129, punkt 26, ja 26. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Cañas vs. komisjon, T‑508/09, ei avaldata, EU:T:2012:152, punkt 49).

38      Mis puudutab konkreetselt riigiabi eeskirju, siis peab see huvi hagi eset arvestades olema tekkinud hagi esitamise hetkeks, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu, ning see peab säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 57). Põhjendatud huvi säilimise puudumise tõttu otsuse tegemise vajaduse äralangemise küsimuse võivad omal algatusel tõstatada liidu kohtud (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bank Mellat vs. nõukogu, C‑430/16 P, EU:C:2018:668, punkt 49).

39      Selles kontekstis on abisaaja konkurentidel huvi nõuda sellise otsuse tühistamist, millega komisjon tunnistab selle ametlikku uurimismenetlust algatamata määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel siseturuga kokkusobivaks.

40      Nimelt on selline huvi olemas, kuna niisugune tühistamine kohustaks komisjoni algatama määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 4 kohaselt ametliku uurimismenetluse ja paluma meetmest abi saanud konkurentidel „huvitatud pooltena“ selle määruse artikli 1 punkti h tähenduses esitada oma seisukohad vastavalt määruse artikli 6 lõikele 1 (vt selle kohta 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, T‑388/03, EU:T:2009:30, punkt 62).

41      Siiski tuleb märkida, et selleks, et asuda seisukohale, et see huvi on kuni kohtuotsuse kuulutamiseni säilinud, on vaja, et vastuväidete esitamata jätmise otsuse võimaliku tühistamise otsuse tegemise hetkel oleks endiselt olemas abi andmise kava, mida teavitav liikmesriik saab rakendada ja mille suhtes võib seega algatada ametliku uurimismenetluse.

42      Nimelt nähtub ELTL artikli 108 lõikest 3 koostoimes määruse 2015/1589 artiklitega 2, 4 ja 9, et ametlik uurimismenetlus puudutab abi andmise kava.

43      On tõsi, et sellise kava olemasolu võib eeldada ainuüksi seetõttu, et liikmesriik on sellest komisjonilt heakskiidu saamiseks määruses 2015/1589 sätestatud korras teatanud, seda enam, et selle määruse artikli 10 kohaselt võib liikmesriik teate tagasi võtta enne, kui võetakse vastu otsus, millega lõpetatakse selle määruse artiklis 4 ette nähtud esialgne uurimine.

44      Samas asjaolu, et teatist ei ole tagasi võetud, ei välista siiski seda, et liikmesriik võib projektist lõplikult loobuda pärast seda, kui komisjon on vastu võtnud oma otsuse jätta vastuväited esitamata. Nimelt, nagu nähtub määruse 2015/1589 artikli 10 lõikest 1, võib ühelt poolt teatise ametlikult tagasi võtta vaid seni, kuni komisjon ei ole selle määruse artikli 4 alusel otsust teinud. Teiselt poolt, kuigi ELTL artikli 108 lõige 3 kohustab liikmesriike teatama komisjonile abi andmise kavadest enne nende rakendamist, ei kohusta see neid seevastu abi andma, isegi kui see on komisjoni otsusega heaks kiidetud. Sellise otsuse tagajärjel kiidetakse abi andmise kava vaid heaks ja tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, tegemata selle rakendamist asjaomasele liikmesriigile kohustuslikuks (vt 6. mai 2020. aasta kohtumäärus Blumar jt, C‑415/19–C‑417/19, EU:C:2020:360, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Asjaolu, et liikmesriik loobub lõplikult kavast, mille kohta komisjon on otsustanud vastuväited esitamata jätta, võib aga mõjutada sellise põhjendatud huvi säilimist, nagu kirjeldati eespool punktis 40.

46      Eeskätt ei saa sellisel juhul komisjoni otsuse jätta vastuväited esitamata tühistamine põhimõtteliselt enam anda hagejale menetluslikku eelist, mida ta soovib saada, s.o ametliku uurimismenetluse algatamine ja võimalus esitada selle menetluse raames oma seisukohad; see toob kaasa tema põhjendatud huvi kadumise ja olenevalt olukorrast hagi vastuvõetamatuse või selle kohta otsuse tegemise vajaduse äralangemise (vt eespool punkt 38).

47      Sellega seoses nähtub kõigepealt ELTL artikli 108 lõikest 3 koostoimes määruse 2015/1589 artiklitega 2, 4 ja 9, et ametlik uurimismenetlus puudutab abi andmise kava. Sellest järeldub, et asjaolu, et teavitav liikmesriik loobub pärast komisjoni otsust vastuväited esitamata jätta kõnealusest kavast, neutraliseerib selle otsuse soovitava toime ning eelkõige muudab algusest peale esemetuks ametliku uurimismenetluse, mille komisjon oleks kohustatud pärast nimetatud otsuse tühistamist algatama.

48      Seejärel, kuna sellest tulenevalt abi andmise kava puudub, siis ei ole enam „abisaajat“, abisaaja „konkurenti“ ega järelikult ka määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses „huvitatud poolt“, kellel palutakse esitada oma seisukohad võimalikus ametlikus uurimismenetluses vastavalt selle määruse artikli 6 lõikele 1. Järelikult ei saa neil asjaoludel vastuväidete esitamata jätmise otsuse tühistamine üldjuhul tuua hagejale kasu, mis seisneb võimaluses esitada ametliku uurimismenetluse raames oma seisukohad.

49      Viimaseks kehtib see järeldus seda enam, kui juhtumi asjaoludest nähtub, et teavitaval liikmesriigil ei ole enam võimalik tugineda komisjoni otsusele jätta vastuväited esitamata juhul, kui ta otsustab pärast vaidlusalusest abikavast loobumise otsust see otsus tagasi võtta ja kõnealust abikava lõpuks rakendada. Niisugusel juhul ei saa nimetatud otsuse tühistamine nimelt tuua abisaaja konkurendist hagejale eraldi kasu, mis seisneb liikmesriigilt selle võimaluse äravõtmises.

50      Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 61–63, et komisjon põhjendas riigi ressursside kaasamist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses üksnes viitega vaidlusaluste kontsessioonide pikendamisele (vt eespool punkt 12). Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 64–73, et komisjoni analüüs eelise olemasolu kohta sama sätte tähenduses põhineb eeldusel, et kõnealune pikendamine toob kaasa tulu, mida Itaalia ametiasutuste esitatud teavet arvestades ei saa võrrelda kuludega, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse puutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks kõnealuste avalike teenuste osutamise kohustuste täitmiseks kandnud (vt eespool punkt 13).

51      10. detsembril 2020 komisjonile saadetud ning viimase poolt 14. detsembril 2020 esitatud kirjas (vt eespool punktid 25 ja 26) märkis Itaalia taristu‑ ja transpordiministeerium muu hulgas järgmist:

„[…] on leidnud kinnitust, et komisjoni otsuses ette nähtud kontsessioonidega seotud muutmise kavatsused […] on täielikult aegunud ja asendatud muude lahendustega, mis ei näe ette kontsessioonide kehtivusaja pikendamist.

Täpsemalt valmistati [Asti–Cuneo ja SATAP A4 Torino–Milano kiirteede] puhul [Comitato interministeriale per la programmazione (ministeeriumidevaheline majandusplaneerimise nõukogu)] 14. mai 2020. aasta otsusega ette ja kiideti heaks uus rahastamiskavade läbivaatamise kavatsus […]

Äriühing Autostrade per l’Italia valmistas ette uue kontsessiooni muutmise ettepaneku, milles ei ole ette nähtud kontsessiooni tähtaja pikendamist ja mida hetkel analüüsitakse.“

52      Üldkohus palus 8. veebruaril 2021 võetud menetlust korraldava meetme raames komisjonil vajaduse korral pärast Itaalia ametiasutustega konsulteerimist täpsustada, kas 10. detsembri 2020. aasta kirja sõnastust tuleb mõista nii, et Autostrade per l’Italia kontsessiooni pikendamisest on lõplikult loobutud, vaatamata sellele, et kontsessionääri uut ettepanekut endiselt analüüsitakse.

53      Komisjon edastas 26. veebruari 2021. aasta kirjaga Üldkohtule muu hulgas 10. veebruari 2021. aasta e‑kirja, mille ta sai Itaalia taristu‑ ja transpordiministeeriumilt (vt eespool punkt 28). Selles e‑kirjas on märgitud järgmist:

„Kinnitan täie kindlusega, et [Autostrade per l’Italia] kontsessiooni pikendamise kavatsus on aegunud ja sellega seoses analüüsitakse praegu uut ettepanekut, milles kinnitatakse algul 2038. aastal ette nähtud kehtivuse lõppemist.“

54      Lisaks kinnitab kõnealune e‑kiri, et A33 Asti–Cuneo ja SATAP A4 Torino–Milano kiirteede kohta allkirjastati uus kontsessioonileping.

55      Lõpuks edastas komisjon pärast uue menetlust korraldava meetme võtmist 29. märtsi 2021. aasta kirjaga Üldkohtule kestliku taristu ja liikuvuse ministeeriumi 26. märtsi 2021. aasta kirja (vt eespool punkt 28). Nimetatud kirjas selgitab ministeerium muu hulgas, et täiendavad aktid SATAP A4 Torino–Milano ja Asti–Cuneo kiirteede kontsessioonide kohta on lõplikult viimistletud ning nende tingimuste tõttu on vaidlustatud otsuse esemeks olevad asjaolud aegunud. Sama kirja kohaselt ei näe need täiendavad aktid ette kummagi kiirtee kontsessiooni pikendamist, vaid hoopis „kinnitavad“, et esimene kaotab kehtivuse 31. detsembril 2026 ja teise „taastatud“ lõpukuupäev on 31. detsember 2031.

56      Autostrade per l’Italia hallatavate kiirteede kohta on asjaomases kirjas märgitud, et talitused vaatavad kooskõlastatult läbi rahastamiskava ettepaneku, millega kinnitatakse kontsessiooni kehtivuse lõppemist 31. detsembril 2038, ning see ettepanek välistab kontsessioonilepingu pikendamise pärast seda kuupäeva, mistõttu on vaidlustatud otsus selles osas aegunud.

57      Eespool punktides 51–56 esitatud asjaoludest nähtub, et Itaalia Vabariik loobus lõplikult vaidlusaluste kontsessioonide pikendamise kavast, mis on asjaolu, mille alusel komisjon kvalifitseeris vaidlustatud otsuse esemeks olevad meetmed riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt eespool punktid 12 ja 13).

58      Itaalia Vabariigi esitatud teabe kohaselt, mis puudutab Società Iniziative Autostradali e Servizi hallatavaid kiirteid, on täiendav akt, mis ei näe ette pikendamist, juba allkirjastatud ja jõustunud. Selle täiendava akti kohaselt kaotab SATAP A4 Torino–Milano kiirtee kontsessioon kehtivuse 31. detsembril 2026 ehk algul ette nähtud kuupäeval. Sama täiendava akti kohaselt kaotab Asti–Cuneo kiirtee kontsessioon kehtivuse 31. detsembril 2031 ehk algsest lõpukuupäevast palju varem (vt eespool punkt 8).

59      Autostrade per l’Italia hallatavate kiirteede kohta märkis Itaalia Vabariik, et uuesti läbivaatamise ettepaneku esitamine, mille aluseks on kontsessiooni kehtivuse lõppemine 31. detsembril 2038, välistab kõnealuse kontsessiooni pikendamise pärast seda kuupäeva, milleks oli algul ette nähtud kuupäev (vt eespool punkt 6).

60      Järelikult, kuna Itaalia valitsus loobus lõplikult vaidlusalusest abikavast, kohustaks vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine Üldkohtu poolt komisjoni vaid algatama ametliku uurimismenetluse, mis oleks algusest peale esemetu, mille tõttu muutuks asjatuks ka hagejate seisukohtade esitamine kava kohta, mis ei ole enam rakendatav (vt eespool punktid 47 ja 48).

61      Lisaks tuleb märkida, et nagu komisjon oma 14. detsembri 2020. aasta kirjas märkis, nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 23, 44 ja 50, et vaidlusaluste meetmete siseturuga kokkusobivuse tuvastamine sõltub tingimusest, et teatud kavandatud töödega alustatakse hiljemalt 1. jaanuaril 2020. Vaidlustatud otsuse punktis 50 viidatud 30. joonealuse märkuse kohaselt nägid kavandatud lepingud nimelt ette, et kui A33 Asti–Cuneo kiirtee töödega enne 1. jaanuarit 2020 ei alustata, loobutakse täielikult Società Iniziative Autostradali e Servizi hallatavaid kiirteid puudutavatest kavadest. Samuti on samas joonealuses märkuses öeldud, et kui „Gronda di Genova“ ehitustöödega ning A7/A10/A12 kiirteede vaheliste ühenduste ehitustöödega ei alustata enne 1. jaanuarit 2020, loobutakse Autostrade per l’Italia kontsessiooni pikendamisest täielikult.

62      Selliseid tingimusi selgitab asjaolu, et nagu nähtub muu hulgas vaidlustatud otsuse punktidest 44, 147, 151 ja 152, sõltub vaidlusaluse projekti finantstasakaal eelkõige teatud investeeringutulu määra arvutamisest ja praeguste makromajanduslike tingimuste arvessevõtmisest. Need tegurid põhinevad omakorda andmetel, mis võivad aja jooksul muutuda. Seega on vaidlustatud otsuse punkti 160 kohaselt vaidlusaluste kontsessioonide pikendamisest automaatne loobumine vaidlustatud otsuse punktis 50 ette nähtud tingimustel (vt eespool punkt 61) vajalik abinõu, et vältida kontsessionääride ülemäärast hüvitamist.

63      Komisjon, keda tuleb vaidlustatud otsuse punkti 51 alapunkti a teise taande kohaselt tööde seisust teavitada, kinnitab oma 14. detsembri 2020. aasta kirjas, et töid, mille teostamine oleks pidanud algama hiljemalt 1. jaanuaril 2020, ei ole alustatud; sellele asjaolule hagejad vastu ei vaidle.

64      Nendest järeldustest tuleneb, et Itaalia Vabariik ei saa tugineda vaidlustatud otsuse punktides 151–165 esitatud komisjoni järeldustele, mis puudutavad eelkõige vaidlusalustest meetmetest tuleneva kasumi mõistlikkust ja ülemäärase hüvitamise puudumist (vt eespool punkti 15 seitsmes taane), juhul kui ta peaks tulevikus otsustama vaidlusalust kava ikkagi rakendada, kuigi ta väidab, et ta on sellest loobunud. Nimelt, kuna eespool punktis 61 nimetatud tingimus, et töödega alustatakse enne 1. jaanuarit 2020, ei ole täidetud, ei ole selline kava see, mille suhtes komisjon vaidlustatud otsuse alusel vastuväiteid ei esitanud.

65      Järelikult, kui meede, mille Itaalia Vabariik hiljem ette näeb, sisaldaks riigiabi andmist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, siis on vaja määruse 2015/1589 artikli 2 kohaselt komisjoni uuesti teavitada, millega seoses tuleks komisjonil teostada oma pädevust sama määruse artikli 4 alusel.

66      Seega väidab komisjon oma 14. detsembri 2020. aasta kirjas õigesti, et Itaalia Vabariik ei saa vaidlusalust kava heakskiidetud kujul rakendada ega hakka seda rakendama.

67      Hagejad esitavad sisuliselt neli argumenti, et põhjendada oma järeldust, mille kohaselt on neil jätkuvalt põhjendatud huvi taotleda vaidlustatud otsuse tühistamist.

68      Eelkõige väidavad hagejad esmalt, et Itaalia ametiasutused ei ole Autostrade per l’Italia uut ettepanekut veel heaks kiitnud.

69      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et arvestades eespool punktides 51–56 kirjeldatud asjaolusid, kinnitab Itaalia Vabariik, et see, et Autostrade per l’Italia esitas uue ettepaneku, mille aluseks on kontsessiooni kehtivuse lõppemine 31. detsembril 2038, välistab kontsessiooni pikendamise pärast seda kuupäeva. Teiseks on selline pikendamine igal juhul välistatud seetõttu, et „Gronda di Genova“ ja A33 Asti–Cuneo kiirteega seotud töödega ei alustatud 1. jaanuaril 2020 (vt eespool punktid 61–63); sellele asjaolule hagejad vastu ei vaidle.

70      Teisena väidavad hagejad, et Itaalia ametiasutused ei esitanud üksikasjalikku selgitust uute rahastamiskavade kohta, mis olid vaidlustatud otsuse alusel heaks kiidetud meetmete asendamiseks ette nähtud. Täpsemalt viitasid Itaalia ametiasutused pelgalt asjaolule, et uued kavad ei näe ette vaidlusaluste kontsessioonide pikendamist, andmata selgitusi A33 Asti–Cuneo kiirtee rahastamise kohta SATAP A4 Torino–Milano kiirtee tuludest või võimaliku ülevõtmise tasu kohta, mida uus võimalik kontsessionäär kontsessiooni lõppemisel kontsessionäärile maksab, ning tagamata, et nad vaidlusaluste kontsessioonide pikendamist tulevikus „uuesti päevakorrale ei tõsta“. Neil asjaoludel takistab vaidlustatud otsuse tühistamine komisjonil korrata vaidlusaluses hagis tuvastatud vigu, kui uued rahastamiskavad sisaldavad abimeetmeid, mille kokkusobivus siseturuga sõltub hinnangutest, mis on analoogsed vaidlustatud otsuse aluseks olevatega hinnangutega.

71      Sellega seoses tuleb meenutada, et asjaolu, millele komisjon tugines, et kvalifitseerida kõnealused meetmed riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, on vaidlusaluste kontsessioonide pikendamine. Eelkõige on kõnealusele pikendamisele vastaval ajavahemikul saadud tulu see, mis kujutab endast komisjoni arvates riigi ressursse, mis annavad praegustele kontsessionääridele eelise (vt eespool punktid 12, 13 ja 50). Mis puudutab seejärjel täpsemalt A33 Asti–Cuneo kiirtee tööde rahastamist, siis neid töid finantseeritaks SATAP A4 Torino–Milano kiirtee kontsessiooni pikendamisest saadud tulust ning ülevõtmise hüvitis arvutataks seda tulu arvesse võttes (vt eespool punktid 10, 11 ja punkti 15 kolmas taane).

72      Siit järeldub, et vaidlusaluste kontsessioonide pikendamisest loobumise tõttu on vaidlustatud otsuses tehtud komisjoni analüüs, mis puudutab kõnealuste meetmete kui riigiabi laadi ja nende kokkusobivust siseturuga ELTL artikli 106 lõike 2 alusel, automaatselt kehtetu.

73      Selles kontekstis saab küsimust, kas uued rahastamiskavad kujutavad endast riigiabi mis tahes vormis andmist hõlmavaid meetmeid, analüüsida alles uues menetluses, mille algatamist võidakse asjakohasel juhul komisjonilt nõuda pärast Itaalia Vabariigi poolset uut teavitamist vastavalt ELTL artiklile 108 ja määruse 2015/1589 artiklile 4. Sellise menetluse raames analüüsiks komisjon kõnealuste meetmete kokkusobivust siseturuga, võttes arvesse kõiki nende asjakohaseid tunnuseid, ning hindaks vajadust algatada ametlik uurimismenetlus vastavalt määruse 2015/1589 artikli 4 lõikele 4 ja artiklile 6.

74      Mis puudutab argumenti, et kui Itaalia Vabariik vaidlusaluste kontsessioonide pikendamise pärast käesoleva menetluse lõpetamist uuesti päevakorrale tõstab, võib ta vaidlustatud otsusest kasu saada, siis tuleb see argument eespool punktides 61–65 esitatud põhjustel tagasi lükata.

75      Kolmandana väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse tühistamine kohustaks komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse ja järgima seega nende menetlusõigusi. See argument tuleb siiski eespool punktides 47–60 esitatud põhjustel tagasi lükata.

76      Neljandana väidavad hagejad, et vaidlustatud otsus jääb kehtima ja on siduv iga vaidluse suhtes, mis puudutab „olemasolevaid abimeetmeid“ või tulevasi meetmeid, kuna muudeti üksnes vaidlusaluste kontsessioonide pikendamise parameetrit.

77      Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktides 71 ja 72 esitatud põhjustel ei ole vaidlusaluste kontsessioonide pikendamine vaidlustatud otsuses analüüsitud meetmete lihtne parameeter, vaid asjaolu, mis komisjoni arvates õigustab nende meetmete kvalifitseerimist riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seega kaovad kõnealusest pikendamisest loobumisega „olemasolevad abimeetmed“, mida komisjon uuris. Lisaks välistab vaidlustatud otsuse laad, mille sisuks on uuritud meetmete siseturuga kokkusobivaks tunnistamine, et sellel otsusel on mis tahes siduv mõju muude abimeetmete suhtes, mida tuleb uuesti kontrollida (vt eespool punkt 73).

78      Sellest tuleneb, et käesolevat kohtuasja tuleb eristada hagejate viidatud kohtuasjadest, milles Üldkohus kinnitas põhjendatud huvi säilimist oluliselt erinevatel asjaoludel.

79      Esiteks on tegemist juhtumitega, kus ametlik uurimismenetlus, mille komisjon on kohustatud pärast esialgset uurimist vastu võetud otsuse tühistamise järel algatama, ei ole erinevalt käesolevast asjast esemetu, kuna vaidlusalusest meetmest ei ole mingil moel loobutud (vt selle kohta 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, T‑373/15, EU:T:2019:432, punktid 15, 83 ja 90–92, ning 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus NeXovation vs. komisjon, T‑353/15, EU:T:2019:434, punktid 14, 67 ja 72–74). Nimelt võib vaidlustatud akti tühistamine sellistel asjaoludel kohustada komisjoni paluma huvitatud pooltel esitada oma seisukohad ametlikus uurimismenetluses, mis erinevalt käesolevast juhtumist ei ole esemetu.

80      Teiseks tuleb käesolevat kohtuasja eristada olukordadest, kus hagi, milles taotletakse kehtetuks muutunud otsuse tühistamist, seab kahtluse alla nende õigusnormide õiguspärasuse või tõlgendamise, mille alusel vaidlustatud akt vastu võeti ja mida võidakse tulevikus kohaldada menetlustes, milles hageja tõenäoliselt osaleb. Sellisel juhul võib hagejal säilida põhjendatud huvi nõuda akti tühistamist ka selleks, et oleks võimalik vältida akti väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus (vt selle kohta 6. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, 92/78, EU:C:1979:53, punkt 32, ja 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 45–60).

81      See põhjendatud huvi saab siiski olemas olla vaid siis, kui väidetav õigusvastasus võib kohtupraktikas antud selgituste kohaselt tulevikus korduda, „sõltumata selle kohtuasja asjaoludest, mille raames hageja hagi esitas“ (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 52), või „sõltumata konkreetse juhtumi eriomastest asjaoludest“ (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 48).

82      Seega, võttes arvesse, et põhjendatud huvi peab olema tegelik, mitte aga oletuslik (vt eespool punkt 37), võib põhjendatud huvi pidada tõendatuks, kui hagis seatakse kahtluse alla vaidlustatud akti vastuvõtmiseks kohaldatud eeskirjade kehtivus või tõlgendamine (vt selle kohta 6. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, 92/78, EU:C:1979:53, punkt 32; 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 54–59, ja 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punktid 49–52).

83      Käesolevas asjas tuginevad hagejad siiski huvile vaidlustatud otsus jätkuvalt tühistada, vältimaks seda, et komisjon teeb jälle väidetavaid hindamisvigu, mille tõttu ta tunnistas vaidlusalused meetmed ametlikku uurimismenetlust algatamata siseturuga kokkusobivaks. Võttes aga arvesse hagi põhjendamiseks esitatud väidete ulatust (vt eespool punktid 32–35), puudutavad väidetavad vead komisjoni hinnanguid, mille alusel tunnistati vaidlusalused meetmed siseturuga kokkusobivaks, ning need hinnangud puudutavad just nimelt käesoleva juhtumi eriomaseid asjaolusid. Sellest järeldub, et esile toodud hindamisvead ei viita ilmselgelt rikkumistele, mis võivad korduda, „sõltumata selle kohtuasja asjaoludest, mille raames hagi esitati“, eespool punktides 81 ja 82 toodud tähenduses.

84      Lisaks, kui seda argumenti pidada aluseks põhjendatud huvi säilimisele niisugustel asjaoludel nagu käesolevas asjas, siis nõue, et selline huvi peab olema tegelik, mitte aga oletuslik (vt eespool punkt 37), kaotaks oma mõtte. Nimelt saaks niisugusel juhtumil igal juhul tulemuslikult tugineda huvile vältida hagi raames tõstatatud igasuguse väidetava õigusvastasuse kordumist, sealhulgas juhul, kui hageja ei saa vaidlustatud akti tühistamisest mingit kasu nagu käesolevas asjas (vt tagapool punkt 87).

85      Kolmandaks ja viimaseks tuleb käesolevat asja eristada juhtumitest, kus vaidlustatud akt, mis ei ole kaugeltki kehtetuks muutunud, tekitab siduvaid tagajärgi, millest akti adressaadiks olev hageja on juhindunud ja mida kostjaks olev institutsioon on kohustatud selle akti tühistamise põhjustest tulenevalt kaotama (vt selle kohta kohtuotsus Gencor vs. komisjon, T‑102/96, EU:T:1999:65, punktid 40–42; 15. detsembri 1999. aasta kohtuotsus Kesko vs. komisjon, T‑22/97, EU:T:1999:327, punktid 55–64, ja 28. septembri 2004. aasta kohtuotsus MCI vs. komisjon, T‑310/00, EU:T:2004:275, punktid 44–55).

86      Käesolevas asjas ühelt poolt asjaolu, et vaidlusalustest meetmetest loobuti enne rakendamist, välistab siiski võimaluse, et need mõjutasid hagejate konkurentsiolukorda (vt selle kohta analoogia alusel 27. aprilli 1995. aasta kohtuotsus ASPEC jt vs. komisjon, T‑435/93, EU:T:1995:79, punktid 29 ja 30, ning 27. aprilli 1995. aasta kohtuotsus Casillo Grani vs. komisjon, T‑443/93, EU:T:1995:81, punktid 7 ja 8). Teiselt poolt, nagu märgiti eespool punktides 39 ja 40, ei seisne hagejate põhjendatud huvi mitte neile vaidlustatud otsusest väidetavalt tulenevate siduvate tagajärgede kaotamises, vaid nende menetluslike õiguste kaitses, mida nad saavad kasutada pärast selle otsuse tühistamist. Eespool punktides 50–66 esitatud põhjustel ei tooks aga vaidlustatud otsuse tühistamine hagejatele nende soovitud kasu, st võimalust esitada oma seisukohad ametlikus uurimismenetluses.

87      Kõigist eeltoodud hinnangutest nähtub, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei tooks lõpptulemusena hagejatele mingit kasu.

88      Seega on hagi kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud (vt eespool punktid 36–38).

 Kohtukulud

89      Kodukorra artikli 137 kohaselt jaotab Üldkohus juhul, kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, kohtukulud omal äranägemisel. Arvestades, et komisjon esitas põhilise teabe vaidlusalusest kavast loobumise kohta esimest korda kohtuistungil, kuigi tal oli see teave varasemas staadiumis, tuleb jätta selle institutsiooni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool hagejate kohtukuludest ning jätta teine pool hagejate kohtukuludest nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      INC SpA ja Consorzio Stabile Sis SCpA esitatud hagi kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool INC ja Consorzio Stabile Sisi kohtukuludest.

3.      Jätta pool INC ja Consorzio Stabile Sisi kohtukuludest nende endi kanda.

Costeira

Gratsias

Kancheva


Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 15. septembril 2021.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.