ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)
21. detsember 2022(*)
Riigiabi – Raamsüsteem, mille eesmärk on anda COVID‑19 pandeemia kontekstis abi katmata püsikulude katteks Saksamaal – Otsus mitte esitada vastuväiteid – Riigiabi ajutine raamistik – Teatatud abikava individuaalne kontrollimine – Liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamise meede – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑306/21,
Falke KGaA, asukoht Schmallenberg (Saksamaa), esindajad: advokaadid R. Velte ja W. Meilicke,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Bottka, G. Braga da Cruz ja C. Kovács,
kostja,
keda toetab
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: P.‑L. Krüger ja J. Möller,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: president V. Tomljenović, kohtunikud F. Schalin, P. Škvařilová‑Pelzl, I. Nõmm (ettekandja) ja D. Kukovec,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 14. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Falke KGaA palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 20. novembri 2020. aasta otsuse C(2020) 8318 (final) riigiabi SA.59289 (2020/N) kohta – Saksamaa COVID‑19 – Abi katmata püsikulude katteks (ELT 2022, C 124, lk 1), mida on muudetud komisjoni 12. veebruari 2021. aasta otsusega C(2021) 1066 (final) riigiabi SA.61744 (2021/N) kohta – Ajutise raamistiku alusel lubatud abikavade kohandamist puudutavate muudatuste ühine teatavakstegemine, eelkõige pärast ajutise raamistiku viiendat muudatust (ELT 2021, C 77, lk 18) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja on Falke kontserni kuuluv tegeväriühing, kes tegeleb eelkõige rõivaste tootmise ning hulgi- ja jaemüügiga. Mis puudutab tema jaekaubandustegevust, siis ta turustab oma kaupu erinevate müügikohtade ja veebipoe kaudu.
3 Euroopa Komisjon võttis 19. märtsil 2020 vastu teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID‑19 puhangu kontekstis“ (ELT 2020, C 91 I, lk 1; edaspidi „ajutine raamistik“), mida muudeti esimest korda 3. aprillil 2020 (ELT 2020, C 112 I, lk 1), teist korda 8. mail 2020 (ELT 2020, C 164, lk 3), kolmandat korda 29. juunil 2020 (ELT 2020, C 218, lk 3) ning neljandat korda 13. oktoobril 2020 (ELT 2020, C 340 I, lk 1).
4 Ajutise raamistiku punkti 2 „[ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldatavus“ alapunktid 17–19 on sõnastatud järgmiselt:
„17. [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti b kohaselt võib komisjon pidada siseturuga kokkusobivaks abi „liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks“. Sellise juhtumi puhuks on Euroopa kohtud teinud otsuse, et selline häire peab mõjutama asjaomase liikmesriigi majandust tervikuna või suurt osa sellest, mitte üksnes ühte selle piirkonda või mõnda territooriumi osa. Lahendus on kooskõlas vajadusega tõlgendada rangelt selliseid erandisätteid nagu [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkt b […]. Kõnealust tõlgendamist on komisjon oma otsuste tegemisel pidevalt kohaldanud […].
18. Võttes arvesse, et COVID‑19 puhang mõjutab kõiki liikmesriike ja et liikmesriikide võetud ohjeldamismeetmed mõjutavad ettevõtjaid, leiab komisjon, et riigiabi on õigustatud ja selle võib kuulutada [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti b alusel siseturuga kokkusobivaks piiratud ajavahemikuks, et leevendada ettevõtjate likviidsuspuudujääki ja tagada, et COVID‑19 puhangu põhjustatud häired ei kahjustaks nende elujõulisust, eriti VKEde puhul.
19. Komisjon esitab käesolevas teatises kokkusobivuse tingimused, mida ta põhimõtteliselt kohaldab abi suhtes, mida liikmesriigid annavad [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti b alusel. Seega peavad liikmesriigid näitama, et käesoleva teatise kohaselt komisjonile teatatud riigiabi meetmed on asjaomase liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks vajalikud, asjakohased ja proportsionaalsed ning et kõik käesoleva teatise tingimused on täielikult täidetud.“
5 Ajutise raamistiku neljandat muudatust sisaldava teatise punktis 11 on täpsustatud:
„[…] paljud ettevõtjad [seisavad] COVID‑19 puhangu tõttu ajutiselt silmitsi väiksema nõudlusega, mis ei võimalda neil katta osa oma püsikuludest. Paljudel juhtudel eeldatakse, et nõudlus eelseisvatel kuudel taastub, ja tegevuse koomale tõmbamine ei oleks nende ettevõtjate jaoks tõhus, kui sellega kaasnevad märkimisväärsed ümberkorralduskulud. Nende ettevõtjate toetamine, aidates ajutiselt katta osa nende püsikuludest, võib olla tõhus viis ületada puudujääk ja niiviisi vältida nende kapitaliolukorra halvenemist, säilitada nende äritegevus ja anda neile tugev platvorm, millelt taastuda.“
6 Teatisega, millega tehti ajutises raamistikus neljas muudatus, lisati ajutisse raamistikku punkt 3.12 „Katmata püsikulude katteks antav abi“, mis sisaldas punkte 86 ja 87, mis on sõnastatud järgmiselt:
„86. Liikmesriigid võivad ette näha abi katmata püsikulude katmiseks sellistele ettevõtjatele, kelle äritegevus COVID‑19 puhangu tõttu peatus või vähenes.
87. Kui sellised meetmed kujutavad endast riigiabi, loeb komisjon neid [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti b alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on järgmised tingimused:
a abi antakse hiljemalt 30. juuniks 2021 ja see katab katmata püsikulud, mis on tekkinud ajavahemikul 1. märtsist 2020 kuni 30. juunini 2021, sealhulgas kulud, mis on tekkinud osaliselt kõnealusel ajavahemikul (edaspidi „abikõlblikkusperiood“);
b abi antakse kava alusel ettevõtjatele, kelle käive väheneb abikõlblikkusperioodil vähemalt 30% võrreldes sama ajavahemikuga 2019. aastal;
c katmata püsikulud on püsikulud, mida ettevõtja on kandnud abikõlblikkusperioodil ja mida selle perioodi jooksul ei kata kasum (st tulud miinus muutuvkulud) ning mida ei kaeta muudest allikatest, nagu kindlustus, käesoleva teatisega hõlmatud ajutised abimeetmed või toetus muudest allikatest[; a]bi suurus ei tohi ületada 70% katmata püsikuludest, välja arvatud mikro- ja väikeettevõtjate (üldise grupierandi määruse I lisa tähenduses) puhul, kellele antav abi ei tohi ületada 90% katmata püsikuludest[; k]äesoleva punkti kohaldamisel käsitatakse ettevõtja abikõlblikkusperioodi kasumiaruandes esitatud kahjumit […] katmata püsikuludena[; k]äesoleva meetme kohast abi võib anda prognoositud kahjumi alusel ja sellisel juhul määratakse lõplik abisumma kindlaks pärast kahjumi realiseerimist auditeeritud raamatupidamisaruannete alusel või maksukontode alusel, kui liikmesriik esitab komisjonile nõuetekohased põhjendused (näiteks seoses teatavat liiki ja suurusega äriühingute erisustega)[; k]õik lõplikku abisummat ületavad maksed nõutakse tagasi;
d abi kogusumma ei tohi ühelgi juhul ületada kolm miljonit eurot ettevõtja kohta[; a]bi võib anda otsetoetuste, garantiide ja laenude vormis, tingimusel et selliste meetmete nominaalne koguväärtus jääb allapoole kolme miljoni euro suurust ülempiiri ettevõtja kohta; kõik kasutatud arvud peavad väljendama brutosummasid, see tähendab, et neist ei ole maha arvatud makse ega muid tasusid;
e selle meetme kohane abi ei ole kombineeritav muu abiga samade rahastamiskõlblike kulude jaoks;
f abi ei või anda ettevõtjale, kes oli raskustes (üldise grupierandi määruse tähenduses […]) juba 31. detsembril 2019[; e]randina eespool märgitust võib abi anda mikro- või väikeettevõtjatele (üldise grupierandi määruse I lisa tähenduses), kes olid juba 31. detsembril 2019 raskustes, tingimusel et nende suhtes ei kohaldata riikliku õiguse alusel maksejõuetusmenetlust ja et nad ei ole saanud päästmisabi […] ega ümberkorraldamisabi.“
7 Saksamaa Liitvabariik teatas 17. novembril 2020 komisjonile vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3 abikavast, mille eesmärk on COVID‑19 pandeemia kontekstis anda abi katmata püsikulude katteks Saksa territooriumil.
8 Komisjon võttis 20. novembril 2020 vastu otsuse C(2020) 8318 (final).
9 Esiteks kirjeldas komisjon otsuses C(2020) 8318 (final) teatatud abikava põhitunnuseid, millest nähtub muu hulgas, et individuaalseid abimeetmeid võib anda üksnes ettevõtjatele, kes kaotasid oma käibest vähemalt 30% (põhjendus 17). Teiseks rõhutas komisjon, et teatatud abikava kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kuna see annab abisaajatele valikulise eelise ja toob seetõttu kaasa konkurentsimoonutuse (põhjendused 31–33). Kolmandaks leidis komisjon, et nimetatud abikava oli siseturuga kokkusobiv vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b, viidates ajutise raamistiku punktis 87 kindlaks määratud kriteeriumidele (põhjendused 35–41). Seega ei esitanud komisjon selle abikava kohta vastuväiteid.
10 Otsusega C(2020) 8318 (final) lubatud abikava puudutas abi, mille ülemmäär oli 3 miljonit eurot ettevõtja kohta (põhjendus 20).
11 Komisjon tegi 28. jaanuaril 2021 oma ajutisesse raamistikku viienda muudatuse (ELT 2021, C 34, lk 6), mis muu hulgas muutis raamistiku punkti 87 alapunkti d, suurendades abi ülemmäära 10 miljoni euroni ettevõtja kohta. Komisjon muutis ka punkti 87 alapunkti a, pikendades 1. märtsist 2020 kuni 30. juunini 2021 kehtinud algset ajavahemikku kuni 31. detsembrini 2021.
12 Saksamaa Liitvabariik teatas 2. veebruaril 2021 komisjonile oma abikava muutmisest, mis seisnes abi ülemmäära suurendamises 10 miljoni euroni ja selle pikendamises 31. detsembrini 2021.
13 Otsusega C(2021) 1066 (final) kiitis komisjon heaks mitu muudatust, mille Saksamaa tegi teatatud abikavadesse, sealhulgas otsusega C(2020) 8318 (final) heakskiidetud muudatused (edaspidi „vaidlusalune abikava“).
14 Otsuses C(2021) 1066 (final) kordas komisjon eelkõige esiteks oma varasemates otsustes sisalduvat analüüsi, et rõhutada riigiabi olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja riigiabi kokkusobivust siseturuga vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b (põhjendused 15 ja 17), ning teiseks leidis komisjon, et ajutise raamistiku alusel teatatud ja heaks kiidetud abikava kestuse pikendamine ning abikava ülemmäära suurendamine olid ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga b kokkusobivad (põhjendus 18).
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
17 Kohtuistungil märkis komisjon, et ta loobub nõudest tunnistada hagi vastuvõetamatuks, ning nõudest loobumine kanti kohtuistungi protokolli.
18 Saksamaa Liitvabariik palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
19 Hageja põhjendab hagi kahe väitega, mille kohaselt on rikutud vastavalt ELTL artiklit 107 ja artikli 108 lõiget 2.
Esimene väide, et rikutud on ELTL artiklit 107
20 Hageja leiab sisuliselt, et komisjon järeldas ekslikult, et vaidlusaluse abikava võib ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel siseturuga kokkusobivaks tunnistada. Väide koosneb kahest osast.
21 Esimeses väiteosas märgib hageja, et vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet, kuna sellega kiidetakse heaks abikava, mis põhineb abikõlblikkuse kriteeriumil, mille aluseks on ettevõtja käive (edaspidi „asjasse puutuv abikõlblikkuse kriteerium“). Teises väiteosas leiab hageja, et komisjon rikkus oma kohustust kontrollida teatatud abikava individuaalselt ja oma põhjendamiskohustust.
22 Komisjon, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, palub käesoleva väite tagasi lükata.
23 ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b on ette nähtud, et „[s]iseturuga kokkusobivaks võib pidada abi […] mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks“.
24 Kohtupraktika kohaselt nähtub aluslepingu üldisest ülesehitusest, et ELTL artiklis 108 kirjeldatud menetlus ei tohi kunagi anda tulemust, mis on vastuolus aluslepingu konkreetsete sätetega. Seetõttu ei või komisjon tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mille teatavad tingimused on vastuolus aluslepingu muude sätetega. Samuti ei saa komisjon siseturuga kokkusobivaks tunnistada riigiabi, mille teatavad tingimused rikuvad liidu õiguse üldpõhimõtteid (vt selle kohta 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punktid 50 ja 51, ning 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, C‑594/18 P, EU:C:2020:742, punkt 44).
25 Tuleb meenutada, et komisjonil on ELTL artikli 107 lõike 3 kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamine hõlmab keerulisi majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid (vt 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu peab kohtulik kontroll piirduma sellega, et kohus kontrollib menetlus‑ ja põhjendamisnormide järgimist, faktiliste asjaolude sisulist õigsust ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).
Esimene väiteosa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist
26 Hageja leiab sisuliselt, et asjasse puutuv abikõlblikkuse kriteerium on ebaproportsionaalne ja toob kaasa nende ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise, kellel on mitu tegevusala, millest COVID‑19 pandeemia puudutab ainult mõnesid. Seega, kuivõrd kõnealuse kriteeriumiga jäetakse sellised ettevõtjad vaidlusalusest abikavast välja või vähendatakse abikavast saadavat kasu, on nad abikava tõttu kohustatud kasutama oma mõjutatud tegevuste ristfinantseerimist erinevalt oma nendest konkurentidest, kes tegutsevad eranditult füüsilises jaekaubanduses ja kes võisid sellest korrast täielikult kasu saada.
27 Komisjon ja Saksamaa Liitvabariik leiavad, et käesolev väiteosa on põhjendamatu. Komisjon märgib samuti sissejuhatuseks, et käesolev väiteosa tuleb algusest peale tagasi lükata, kuna hageja ei ole esitanud ELTL artikli 277 tähenduses õigusvastasuse väidet ajutise raamistiku kohta, mille kohaldamist vaidlustatud otsus puudutab.
– Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mis tugineb asjaolule, et ajutise raamistiku kohta ei ole esitatud õigusvastasuse väidet
28 Komisjon rõhutab esiteks, et vaidlustatud otsuses on kõnealust abikõlblikkuse kriteeriumi – mis on sätestatud ajutise raamistiku punktis 87 – õigesti kohaldatud, teiseks väidab komisjon, et hageja ei ole ajutise raamistiku kohta esitanud õigusvastasuse väidet, ning kolmandaks järeldab sellest, et ajutise raamistiku kehtivust tuleb eeldada ning seda ei saa vaidlustatud otsuse põhjendatuse vaidlustamisel kahtluse alla seada.
29 Selliste argumentidega ei saa nõustuda.
30 Esimesena, kuigi on tõsi, et hagiavaldus ei sisalda ühtegi sõnaselget viidet õigusvastasuse väitele või ELTL artiklile 277, tuleb meenutada, et liidu õiguses ei ole õigusvastasuse väite formaalse esitamise nõuet. Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik nimelt jõuda järeldusele, et õigusvastasuse väide esitati vaikimisi, kui hagiavaldusest nähtub suhteliselt selgelt, et hageja esitab tegelikult sellise etteheite (vt selle kohta 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Mouvement pour une Europe des nations et des libertés vs. parlament, T‑829/16, EU:T:2018:840, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Käesolevas asjas on tegemist niisuguse olukorraga.
32 Esiteks seavad hagiavalduse teatavad lõigud otseselt kahtluse alla ajutise raamistiku punkti 87 kehtivuse. Nii on hagiavalduses rõhutatud, et „ajutise raamistiku (neljanda muudatuse redaktsioonis) [punkti] 87 alapunktis b sätestatud kriteerium […] ei ole sobiv kriteerium konkurentsimoonutuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks“. Samuti on hagiavalduses väidetud, et ajutise raamistiku punkti 87 alapunkt c tekitab „põhjendamatu erineva kohtlemise“.
33 Teiseks tuleneb käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades käesolevas väiteosas kõigist hageja esitatud argumentidest ka kindlasti, et hageja on täiendavalt vaidlustanud ajutise raamistiku kehtivuse. Nimelt, nii vaidlusalune abikava kui ka selle heaks kiitnud vaidlustatud otsus kordasid ajutise raamistiku punktist 87 tulenevat abikõlblikkuse kriteeriumi. Seega ei saanud komisjon mitte mõista, et hageja argumendid, mille kohaselt on nimetatud otsus kõnealuse kriteeriumi ebaproportsionaalsuse tõttu õigusvastane, tähendasid ka nimetatud punkti kehtivuse kahtluse alla seadmist.
34 Teisena ja igal juhul osas, milles komisjon väidab, et kui ajutise raamistiku punktist 87 tuleneva kriteeriumi kohta ei ole esitatud õigusvastasuse väidet, ei saa hageja selle kriteeriumi põhjendatust kahtluse alla seada, siis eksib komisjon selliste aktide õigusliku ulatuse osas, mille ta võtab vastu oma kaalutlusõiguse piiramiseks, nagu ajutine raamistik.
35 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õigusaktid on õiguspärased ja loovad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud, tühistamishagi menetlemise käigus tühistatud või tunnistatud kehtetuks eelotsusetaotluse või õigusvastasuse väite alusel, või kui liidu kohus ei ole ELTL artiklite 278 ja 279 alusel nende kohaldamist peatanud või võtnud muid ajutisi meetmeid (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus CIVAD, C‑533/10, EU:C:2012:347, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik (rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute ajutine ümberpaigutamismehhanism), C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17, EU:C:2020:257, punkt 140). Õiguspärasuse eelduse järgimine võib takistada sellise otsuse põhjendatuse kontrollimist, mis kujutab endast üldkohaldatava akti – mille kehtivust ei ole vaidlustatud – kohaldamist (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus P. Krücken Organic vs. komisjon, C‑586/20 P, ei avaldata, EU:C:2021:1046, punkt 69, ja 2. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑469/09, ei avaldata, EU:T:2012:50, punkt 57). Seega kehtib nimetatud eeldus üksnes liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide suhtes, mis on lõplikud ja tekitavad õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ning mille peale saab esitada tühistamishagi. See ei ole nii akti puhul, millega komisjon võtab oma kaalutlusõiguse piiramiseks vastu käitumisreegleid.
36 Vastab tõele, et komisjoni kaalutlusõiguse piiramine tema enda poolt tähendab, et üldjuhul ei või ta kõrvale kalduda normidest, mis ta on endale kehtestanud, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine (vt 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellegipoolest ei vabasta selliste normide vastuvõtmine komisjoni kohustusest viia läbi juhtumi asjaolude individuaalne kontrollimine, mis võib kaasa tuua nende normide kohaldamata jätmise, kui juhtumi eripära seda nõuab (vt selle kohta 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 41). Sellest tuleneb, et vastupidi eespool punktis 35 viidatud õigusaktidele ei tekita aktid, millega komisjon võtab vastu üksnes käitumiseeskirja, iseenesest siduvaid õiguslikke tagajärgi.
37 Olemuslike kohustuslike õiguslike tagajärgede puudumine on eriti oluline, võttes arvesse riigiabi kontrollimise valdkonnas komisjonile antud pädevuse laadi. Kui nõustuda sellega, et ajutisel raamistikul endal on siduvad õiguslikud tagajärjed ja ajutise raamistiku suhtes kehtib õiguspärasuse eeldus, siis tähendaks see, et ajutise raamistiku õiguslik laad loetakse identseks määruse omaga, mis on akt, mida komisjon ei ole pädev vastu võtma EL toimimise lepingu selle osa alusel, mis käsitleb „riikide antavat abi“, välja arvatud ELTL artikli 108 lõikes 4 ette nähtud juhtudel.
38 Sellest tuleneb, et vaatamata asjaolule, et komisjoni kohaldatud abikõlblikkuse kriteerium tuleneb ajutise raamistiku punktist 87, ja kuigi selle punkti kohta ei ole esitatud õigusvastasuse väidet, on hagejal õigus vaidlustada viisi, kuidas komisjon kasutas vaidlustatud otsuses talle ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga b antud kaalutlusõigust, kui ta tunnistas vaidlusaluse abikava siseturuga kokkusobivaks, ja selle käigus vaidlustada ka tema kohaldatud abikõlblikkuse kriteeriumi põhjendatust.
– Hageja argumentide ulatus
39 Käesoleva väite esimeses osas leiab hageja, et ajutise raamistiku punkti 87 alapunktides b ja c sätestatud abikõlblikkuse kriteerium, mida kohaldati vaidlusaluses abikavas ja mille komisjon vaidlustatud otsuses heaks kiitis, on ebaproportsionaalne. Hageja esitab sellega seoses mitu etteheidet ja tugineb ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.
40 Täpsemalt vaidlustab hageja selle, et ajutise raamistiku punkti 87 alapunktides b ja c kasutati katmata püsikulude puhul abikõlblikkuse kriteeriumina käibe kaotamist, mida hinnati ettevõtja tasandil, mitte üksnes COVID‑19 pandeemiast mõjutatud tegevuste tasandil.
41 Sellega seoses tuleb märkida, et ettevõtja tasandil käibe kaotamise arvessevõtmine tuleneb ajutise raamistiku punkti 87 alapunktist b, milles on täpsustatud, et abi antakse kava alusel „ettevõtjatele, kelle käive väheneb […]perioodil [alates 1. märtsist 2020 kuni 30. juunini 2021] vähemalt 30%“. See tuleneb ka ajutise raamistiku punkti 87 alapunktist c, kuna see välistab katmata püsikulude määratluse alt kulud, mis on kaetud kasumi teenimisega või muude allikatega.
42 Esimesena tuleb meenutada, et ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik (17. mai 1984. aasta kohtuotsus Denkavit Nederland, 15/83, EU:C:1984:183, punkt 25), ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud ei tohi olla kavandatud eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalsed (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 55).
43 Meetme vastavus proportsionaalsuse põhimõttele hõlmab seega kolme koostisosa. Esimene osa puudutab selle sobivust, see tähendab meetme võimet saavutada taotletav õiguspärane eesmärk. Teine osa puudutab meetme vajalikkust ja eeldab, et nimetatud õiguspärast eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piiravate, kuid samavõrra sobivate vahenditega (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Dansk Jurist- og Økonomforbund, C‑546/11, EU:C:2013:603, punkt 69). Kolmas osa, mida mõnikord kvalifitseeritakse „proportsionaalsuseks kitsas tähenduses“, puudutab meetme proportsionaalsust, see tähendab liigsete piirangute puudumist, võrreldes seatud eesmärkidega (vt selle kohta 7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑370/11, EU:T:2013:113, punkt 89, ja 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus Romonta vs. komisjon, T‑614/13, EU:T:2014:835, punkt 74).
44 Teisena on hageja ilmselt esitanud ka etteheite võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta. Hageja väidab, et kõnealune abikõlblikkuse kriteerium tõi kaasa nende ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise, kelle teatud tegevusalasid COVID‑19 pandeemia ei mõjutanud, kohustades neid oma mõjutatud tegevusi ristfinantseerima seetõttu, et nad ei saanud komisjoni heakskiidetud vaidlusalusest abikavast kasu või said kasu üksnes vähesel määral.
45 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punkt 66; vt selle kohta ka 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 49).
46 Erinevaid olukordi iseloomustavad asjaolud ning nende olukordade sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang eelkõige liidu selle akti eset ja eesmärki arvestades, mis kõnealuse vahetegemise sätestab. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 26).
47 Tuleb tõdeda, et niisugused argumendid, mis on esitatud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldamise otsuse kohta, kattuvad hageja etteheidetega, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtte erinevaid osasid.
48 ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b võimaldab teha erandi ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest, et riigiabi on siseturuga kokkusobimatu. Sellest tuleneb ühelt poolt, et selle artikli eesmärk on võimaldada tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mis juba oma määratluse kohaselt tähendab valikulise eelise andmist teatud ettevõtjatele, mida võib pidada diskrimineerivaks (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punktid 54 ja 55), ning teiselt poolt, et seda tuleb tõlgendada kitsalt (vt 9. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑150/12, ei avaldata, EU:T:2014:191, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Järelikult ei tähenda asjaolu, et kõnealune abikõlblikkuse kriteerium toob kaasa ettevõtjate erineva kohtlemise sõltuvalt sellest, kas COVID‑19 pandeemia mõjutas nende kogu tegevust või osa sellest, iseenesest seda, et kriteerium on õigusvastane. Seevastu tuleb kontrollida, kas niisugune erinev kohtlemine on põhjendatud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel, mis eeldab, et kriteerium on vajalik, sobiv ja proportsionaalne, selleks et kõrvaldada tõsine häire asjaomase liikmesriigi majanduses.
– Etteheide, millega vaidlustatakse kõnealuse abikõlblikkuse kriteeriumi sobivus
50 Hageja väidab sisuliselt, et kõnealune abikõlblikkuse kriteerium ei ole sobiv ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b eesmärgi saavutamiseks, kuna see kahjustab konkurentsi, ilma et leevendaks COVID‑19 pandeemia mõju, ning on vastuolus teatise (ajutise raamistiku neljanda muudatuse kohta) punktiga 11, mis viitab vajadusele vältida ettevõtjate omavahendite halvenemist. Sellega seoses leiab hageja, et pandeemia mõju füüsilisele jaekaubandusele oli selline, et ei saa välistada, et ettevõtjad, kes muu tegevuse tõttu vaidlusalusest abikavast kasu ei saa, sellest loobuvad. Ta lisab, et nimetatud abikõlblikkuse kriteeriumi kasutamine vaidlusaluses abikavas muudab abikava sobimatuks oma eesmärgi saavutamisel, kuna see välistab terve kategooria ettevõtjaid, keda COVID‑19 pandeemia siiski puudutab.
51 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
52 Esiteks ei ole vaidlustatud asjaolu, et COVID‑19 pandeemia tõi kaasa tõsise häire Saksamaa majanduses. Seega kuulub see ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldamisalasse.
53 Teiseks tuleneb eespool punktis 4 esitatud ajutise raamistiku punktist 18, et ajutise raamistiku eesmärk on muuta siseturuga kokkusobivaks abi, eelkõige abi, mis seisneb katmata püsikulude katmises ja millega püütakse leevendada likviidsuspuudujääki, millega ettevõtjad seisavad COVID‑19 pandeemia tõttu silmitsi, ning tagada, et pandeemia põhjustatud häired ei kahjustaks ettevõtjate elujõulisust.
54 Samuti tuleneb teatise (ajutise raamistiku neljanda muudatuse kohta) punktist 11, mille sisu on ära toodud eespool punktis 5, et nende ettevõtjate toetamise eesmärk, kes ei suuda ajutiselt katta osa oma püsikuludest, on tagada nende jätkusuutlikkus, vältides nende omavahendite halvenemist, selleks et võimaldada jätkata äritegevust ja anda neile tugev platvorm, millelt taastuda.
55 Kolmandaks tuleb märkida, et niisugune eesmärk, mis eeldab, et võetakse arvesse raskusi, mis ettevõtjal võivad tekkida COVID‑19 pandeemia tõttu oma püsikulude katmisel, on kokkusobiv ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b eesmärgiga ning kuulub selle sättega komisjonile antud ulatusliku kaalutlusõiguse rakendamise alla, mida on meenutatud eespool punktis 25.
56 Neljandaks tuleb tõdeda, et kriteerium, mis võimaldab ettevõtjatel, kelle käive vähenes COVID‑19 pandeemia tõttu 30% võrra, saada finantsabi, on täielikult kooskõlas eespool punktides 53 ja 54 meenutatud eesmärgiga tagada ettevõtjate elujõulisus ja jätkusuutlikkus nimetatud pandeemia ajal.
57 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja väide, et teatud ettevõtjad, kes vaidlusalusest abikavast kasu ei saa või saavad kasu vähemal määral selliste tegevusalade tõttu, mida COVID‑19 pandeemia ei mõjuta, nagu e‑kaubandus, võivad olla sunnitud füüsilisest jaemüügisektorist väljuma. Sama kehtib hageja seisukoha kohta, et nimetatud abikõlblikkuse kriteeriumi kasutamine vaidlusaluses abikavas välistab terve kategooria ettevõtjaid, keda COVID‑19 pandeemia siiski puudutab.
58 Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b ei nõua, et asjaomane abikava suudaks iseenesest kõrvaldada asjaomase liikmesriigi majanduses tõsise häire. Nimelt, kui komisjon tuvastab mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire, võib liikmesriigil olla lubatud – juhul, kui täidetud on ka teised selles artiklis ette nähtud tingimused – anda riigiabi abikavade või individuaalse abi vormis, mis aitab kaasa tõsise häire kõrvaldamisele. Niisiis võib tegemist olla mitme abimeetmega, millest igaüks aitab sellele eesmärgile kaasa. Seega ei saa nõuda, et abikava peab selleks, et see oleks nimetatud sätte alusel õiguspärane, iseenesest kõrvaldama liikmesriigi majanduses tõsise häire.
59 Lisaks võis komisjon, ilma et ta eiraks eespool punktis 25 viidatud kohtupraktika alusel talle antud ulatusliku kaalutlusõiguse piire, asuda seisukohale, et tuleb tagada nende ettevõtjate elujõulisus, kelle puhul mõjutas COVID‑19 pandeemia olulist osa tegevusest, mitte aga tagada pandeemiast mõjutatud igasugust tegevust, sõltumata ettevõtja üldisest olukorrast.
60 Seega tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.
– Etteheide, millega vaidlustatakse kõnealuse abikõlblikkuse kriteeriumi vajalikkus
61 Hageja väidab, et sellise alternatiivse kriteeriumi kohaldamine, mis võtab arvesse COVID‑19 pandeemiast puudutatud tegevusvaldkondades saadud kahjumit, arvestamata ettevõtja olukorda tervikuna, oleks suutnud paremini saavutada ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b eesmärki, kuna sellel ei oleks olnud kõnealusest abikõlblikkuse kriteeriumist tulenevat konkurentsi piiravat mõju. Hageja rõhutab, et komisjon on nimetatud alternatiivset kriteeriumi arvesse võtnud teistes otsustes.
62 Komisjon vastab eelkõige, et ta ei olnud kohustatud abstraktselt seisukohta võtma kõikide alternatiivsete meetmete kohta, mida võidakse vaidlusaluse abikava asemel ette näha. Ta lisab, et hageja võrdlus teatavate otsustega, mis ta tegi COVID‑19 pandeemia tõttu, ei ole asjakohane, kuna neil otsustel ei ole sama õiguslikku alust.
63 Tõsi on see, et üldjuhul ei pea komisjon abstraktselt seisukohta võtma kõigi alternatiivsete meetmete kohta, mida võidakse ette näha, sest kuigi asjaomane liikmesriik peab üksikasjalikult esitama põhjused – mille tõttu kõnealune abikava vastu võeti – eelkõige valitud abikõlblikkuse kriteeriumide kohta, ei pea ta positiivselt tõendama, et ükski muu mõeldav meede, mis on oma olemuselt hüpoteetiline, ei võimalda taotletavat eesmärki paremini tagada. Kui liikmesriigil sellist kohustust ei ole, puudub hagejal alus paluda Üldkohut kohustada komisjoni, et viimane asendaks liikmesriigi ametivõime selle normatiivse uurimisülesande täitmisel, selleks et analüüsida kõiki võimalikke alternatiivseid meetmeid (vt 6. mai 2019. aasta kohtuotsus Scor vs. komisjon, T‑135/17, ei avaldata, EU:T:2019:287, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Tuleb siiski tõdeda, et selline kohtupraktika ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel asjakohane. Nimelt põhineb see kaheosalisel postulaadil, et ühelt poolt on abikavas ette nähtud abikõlblikkuse kriteeriumid välja töötanud asjaomane liikmesriik ja teiselt poolt on komisjon kohustatud üksnes kontrollima nende vajalikkust nimetatud liikmesriigi selgituste põhjal. Käesolevas asjas on aga selge, et ühelt poolt tuleneb vaidlusaluses abikavas sisalduv abikõlblikkuse kriteerium tegelikult komisjoni ajutisest raamistikust ja teiselt poolt kohaldas komisjon hageja kavandatud alternatiivset kriteeriumi teistes otsustes, selleks et tunnistada siseturuga kokkusobivaks teatud abikavad, mis võeti vastu COVID‑19 pandeemia tõttu.
65 Käesoleva etteheitega ei saa siiski nõustuda.
66 Esiteks, nagu on rõhutatud eespool punktides 25, 55 ja 58, on komisjonil ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b rakendamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Käesoleva etteheitega saaks nõustuda seega vaid juhul, kui hageja esile toodud alternatiivne kriteerium näitaks ilmselgelt, et kõnealune abikõlblikkuse kriteerium ei ole vajalik.
67 Teiseks tuleb märkida, et hageja esile toodud alternatiivne kriteerium erineb kõnealusest abikõlblikkuse kriteeriumist, arvestades selle mõju ulatust asjaomase liikmesriigi eelarvele. Selle tulemusel antakse riigi ressursse kõigile ettevõtjatele, kes on saanud kahju pandeemia tõttu, sõltumata ettevõtja üldisest finantsolukorrast. Vastupidi, kõnealune abikõlblikkuse kriteerium piirab sellise abi mõju eelarvele, välistades vaidlusaluse abikava kohaldamise või piirates seda ettevõtjate puhul, kelle üldist finantsolukorda mõjutab COVID‑19 pandeemia muude tuluallikate tõttu vähemal määral.
68 Kolmandaks ei ole hagejal järelikult õigus, kui ta väidab sisuliselt, et tema esitatud alternatiivne kriteerium on eespool punktides 42 ja 43 viidatud kohtupraktika tähenduses „sama kohane“ meede, mis tõendab, et kõnealune abikõlblikkuse kriteerium ei ole vajalik.
69 Seda järeldust ei lükka ümber hageja argumendid, mille kohaselt kahes otsuses, millega komisjon tunnistas abikavad ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel kokkusobivaks, nõustus ta sellise kriteeriumi kohaldamisega, mis põhineb COVID‑19 pandeemiast puudutatud tegevusvaldkondadel.
70 Sellega seoses piisab, kui rõhutada, et asjaolu, et komisjon võis ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel, mis puudutab siseturuga automaatselt kokkusobivat abi, mis on mõeldud loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks, heaks kiita abikavad, mis hüvitavad sellise kahju, mis on tekkinud COVID‑19 pandeemiaga seotud sulgemiskorralduste tõttu, ilma et ta oleks arvesse võtnud abisaajate üldist finantsolukorda, ei tähenda, et ta pidi järgima samaväärset lähenemisviisi, kui ta kohaldas talle ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga b antud laia kaalutlusõigust, et tunnistada siseturuga kokkusobivaks abi, mille eesmärk on kõrvaldada tõsine häire liikmesriigi majanduses.
– Etteheide, millega vaidlustatakse kõnealuse abikõlblikkuse kriteeriumi proportsionaalsus
71 Hageja väidab sisuliselt, et kõnealune abikõlblikkuse kriteerium on ebaproportsionaalne, arvestades konkurentsi piiravaid tagajärgi, mille see on kaasa toonud nendele ettevõtjatele, kelle tegevusest vaid osa on COVID‑19 pandeemia mõjutanud. Hageja märgib, et erinevalt tema konkurentidest, kes said täielikult vaidlusalusest abikavast kasu, oli ta kohustatud neid tegevusalasid toetama, selle asemel et teha uusi investeeringuid. Ta rõhutab sisuliselt, et komisjonile ei saanud jääda tähelepanuta kõnealusest abikõlblikkuse kriteeriumist tulenevate konkurentsi piiravate tagajärgede ulatus alates hetkest, kui teatisega, milles viiendat korda muudeti ajutist raamistikku, tõsteti ülempiir 10 miljoni euroni.
72 Ilma et oleks vaja võtta seisukoht küsimuses, kas komisjon oli ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b rakendamisel kohustatud vaidlusaluse abikava kasulikku mõju kaaluma selle abikava negatiivse mõjuga moonutamata konkurentsi säilitamisele, piisab, kui tõdeda, et kõnealune abikõlblikkuse kriteerium ei ole igal juhul käsitletav konkurentsi piirava mõjuna, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades vaidlusaluse abikava järgitavat eesmärki tagada COVID‑19 pandeemiast mõjutatud ettevõtjate elujõulisus.
73 Nimelt ei saa nõustuda sellega, et asjaolu, et hageja oli sunnitud teatud osa oma vahenditest, mis pärinevad tegevustest, mida COVID‑19 pandeemia ei mõjutanud, kasutama pandeemia mõjutatud tegevuste rahastamiseks, selle asemel et teha uusi investeeringuid, mõjutab tema konkurentsiseisundit nii, et ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b ette nähtud erand ei ole kohaldatav. Sellega seoses tuleb märkida, et hageja konkurendid, kes said täielikult kasu vaidlusalusest abikavast, peavad samuti kandma osa selle pandeemia tõttu tekkinud kahjust, kuna vaidlustatud otsuses on ajutise raamistiku punkti 87 alapunkti c alusel ette nähtud, et abi osatähtsus ei tohi ületada 70% katmata püsikuludest, välja arvatud mikro‑ ja väikeettevõtete puhul, kelle künnis on 90% nimetatud kuludest.
74 Lisaks tuleb märkida, et hageja arutluskäik näib põhinevat eeldusel, et abikava võimaldab abisaajatel investeerida oma olemasoleva tegevuse arendamisse või uutesse tegevustesse, andes neile sel viisil konkurentsieelise ettevõtjate ees, kelle majandusmudel tähendab, et nad abikavast kasu ei saa või saavad üksnes väiksemas ulatuses. Selline eeldus ei ole aga faktiliselt põhjendatud, kuna abikava võimaldab tagada üksnes selliste ettevõtjate jätkusuutlikkuse, kes – erinevalt ettevõtjatest, kelle tegevusest olulist osa COVID‑19 pandeemia ei mõjutanud – on nimetatud pandeemiast oluliselt nõrgestatud. Seega ei saa mõistlikult järeldada, et abikava võimaldab neil arendada oma tegevust konkurentide tegevuse arvelt.
75 Eespool toodut arvestades tuleb käesolev etteheide ja seega esimese väite esimene osa tagasi lükata.
Teine väiteosa, mis puudutab vaidlusaluse abikava individuaalse kontrollimise puudumist ja põhjenduste puudumist
76 Hageja meenutab esiteks, et komisjoni poolt ajutise raamistiku vastuvõtmine ei vabastanud komisjoni vaidlusaluse abikava individuaalsest uurimisest, ja teiseks heidab sellele institutsioonile ette, et ta ei viinud sellist uurimist läbi käesolevas asjas. Hageja viitab selles osas asjaolule, et vaidlustatud otsus on eranditult põhjendatud viitega ajutisele raamistikule ja otsus tehti vaid kolme päeva jooksul pärast abikavast teatamist. Ta lisab, et kõnealune otsus on puudulikult põhjendatud, kuna komisjon piirdus otsuses üksnes viitega ajutisele raamistikule.
77 Komisjon, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, väidab, et ta analüüsis vaidlusalust abikava, millest tulenes, et ajutisest raamistikust ei olnud põhjust kõrvale kalduda. Lisaks vaidleb ta vastu sellele, et vaidlustatud otsust ei olnud põhjendatud.
78 Eespool punktides 36 ja 37 juba esitatud põhjendustel tuleb märkida, et hageja väidab tõepoolest õigesti, et ajutise raamistiku vastuvõtmine komisjoni poolt ei vabastanud teda kõnealuse abikava individuaalsest analüüsimisest.
79 Siiski ei saa käesolevas asjas väita, et komisjon rikkus vaidlusaluse abikava individuaalse uurimise kohustust.
80 Esiteks nähtub eespool punktidest 9 ja 14, et komisjon selgitas nii otsuses C(2020) 8318 (final) kui ka otsuses C(2021) 1066 (final) vaidlusaluse abikava tunnuseid.
81 Teiseks ei tõenda hageja oma menetlusdokumentides vaidlusalusele abikavale omaste erandlike asjaolude esinemist, mis oleksid õigustanud seda, et komisjon jätab ajutise raamistiku punkti 87 kohaldamata. Nimelt nähtub käesoleva väite esimese osa analüüsist, et esitatud erinevad etteheited puudutavad kõnealuse abikõlblikkuse kriteeriumi põhjendatust, mis on toodud nimetatud punktis ja mida kohaldati vaidlustatud otsuses, kuid need etteheited ei puuduta seda abikava.
82 Sellega seoses tuleb märkida, et niisuguste ettevõtjate olemasolu, kellel on majandusmudel, mille kohaselt tegelevad nad samal ajal nii tegevusega, mida COVID‑19 pandeemia puudutab, kui ka tegevusega, mida see pandeemia ei puuduta, ei ole vaidlusaluse abikava eripära, mida komisjon oleks pidanud vaidlustatud otsuses arvesse võtma. Sama kehtib ka asjaolu kohta, et teatisega (ajutise raamistiku viienda muudatuse kohta) suurendati makstava abi ülemmäära 10 miljoni euroni ettevõtja kohta.
83 Kolmandaks ja järelikult, kuna hageja ei ole tõendanud ühtegi erandlikku asjaolu, mis viitaks sellele, et komisjon kaldub kõrvale eeskirjadest, mis ta oli endale kehtestanud ajutises raamistikus, ei saa asjaolu, et tal oli võimalik otsus kolme päeva jooksul pärast abikavast teatamist vastu võtta, pidada kaudseks tõendiks vaidlusaluse abikava individuaalse uurimise läbi viimata jätmise kohta.
84 Neljandaks ei rikkunud komisjon vaidlusalusele abikavale omaste asjaolude puudumisel oma põhjendamiskohustust, kui ta vaidlustatud otsuses viitas ajutises raamistikus esitatud põhjendustele, selleks et selgitada põhjuseid, miks ta otsustas tunnistada vaidlusaluse abikava siseturuga kokkusobivaks ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel.
85 Lisaks nähtub kõigist eespool toodud hinnangutest, et esiteks oli hagejal võimalik mõista vaidlustatud otsuses esitatud arutluskäiku ja teiseks oli Üldkohtul võimalik selle põhjendatust kontrollida, mistõttu tuleb tõdeda, et otsus oli õiguslikult piisavalt põhjendatud.
86 Eespool toodut arvestades tuleb käesolev väiteosa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on EÜ artikli 108 lõiget 2
87 Hageja väidab, et kuna vaidlusaluse abikava siseturuga kokkusobivuse küsimus tekitas tõsiseid raskusi, oli komisjon kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse ning järelikult on vaidlustatud otsusega rikutud menetlusõigusi, mis tulenevad talle ELTL artikli 108 lõikest 2. Ta leiab sisuliselt, et esimesest väitest nähtub, et komisjon ei analüüsinud sellise lähenemisviisi tagajärgi, mis põhineb COVID‑19 pandeemia mõju hindamisel ettevõtete tasandil, kui tegemist on ettevõtjatega, kes tegutsevad paljudes tegevusvaldkondades. Pärast ajutise raamistiku viiendat muudatust mõistis komisjon, kui oluline oli suurettevõtjatele abi andmine, kuid ta ei teinud sellest järeldusi esialgse abikava muudatuse analüüsimisel. See viitab ebapiisavale ja ebatäielikule uurimisele ning järelikult tõsiste raskuste esinemisele, mis võivad tekitada kahtlusi vaidlusaluse kava kokkusobivuses siseturuga. Hageja leiab lõpuks, et kõnealusel väitel on esimesest väitest sõltumatu sisu.
88 Komisjon on seisukohal, et käesoleval väitel ei ole esimesest väitest sõltumatut sisu, mistõttu esimese väite tagasilükkamine toob automaatselt kaasa käesoleva väite tagasilükkamise.
89 Tuleb tõdeda, et käesolev väide, mis puudutab hageja menetlusõiguste kaitsmist, kuna vaatamata väidetavatele tõsistele kahtlustele ei alustanud komisjon ametlikku uurimismenetlust, on tegelikult esitatud teise võimalusena juhuks, kui Üldkohus ei analüüsi abile kui sellisele antud hinnangu põhjendatust. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et niisuguse väite eesmärk on võimaldada huvitatud poolel selles menetlusseisundis esitada vastuvõetavaks tunnistatav hagi ELTL artikli 263 alusel, mille esitamine ei oleks muidu tal lubatud (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 48, ja 27. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, C‑47/10 P, EU:C:2011:698, punkt 44). Kuna aga seda väidet – mis on seotud abile kui sellisele antud hinnangu põhjendatusega – analüüsiti, ei ole väitel märgitud eesmärki.
90 Lisaks tuleb tõdeda, et käesoleval väitel puudub sõltumatu sisu. Nimelt võib hageja talle ametlikus uurimismenetluses antud menetluslike õiguste kaitseks tugineda üksnes väidetele, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud või olla võinud teabe ja tõendite hindamine oleks pidanud tekitama kahtlusi selle meetme kokkusobivuses siseturuga (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 81; 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 35, ja 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59), näiteks komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses või kolmandate isikute esitatud kaebused. Tuleb aga märkida, et kõnealune väide kordab kokkuvõtlikult esimeses väites esitatud argumente, ilma et võimalike tõsiste raskuste kohta oleks välja toodud konkreetseid asjaolusid.
91 Seega, kuna esimest väidet analüüsiti sisuliselt, ei ole käesolevat väidet vaja analüüsida.
92 Eespool toodut arvesse võttes tuleb käesolev hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
93 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
94 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
95 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Saksamaa Liitvabariik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Falke KGaA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Tomljenović | Schalin | Škvařilová-Pelzl |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. detsembril 2022 Luxembourgis.
Allkirjad