Kohtuasi C‑348/20 P
Nord Stream 2 AG
versus
Euroopa Parlament
ja
Euroopa Liidu Nõukogu
Euroopa Kohtu (suurkoda) 12. juuli 2022. aasta otsus
Apellatsioonkaebus – Energeetika – Maagaasi siseturg – Direktiiv 2009/73/EÜ – Direktiiv (EL) 2019/692 – Direktiivi 2009/73 kohaldamisala laiendamine gaasitorudele liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel – ELTL artikli 263 neljas lõik – Tühistamishagi – Tingimus, et hagi esemeks olev meede peab puudutama hagejat otseselt – Kaalutlusõiguse puudumine hagejale pandud kohustuste osas – Tingimus, et hagi esemeks olev meede peab puudutama hagejat isiklikult – Erandite muutmine, mis välistab erandite kohaldamise ainult ühele ettevõtjale, kelleks on hageja – Dokumentide toimikust eemaldamise taotlus – Euroopa Liidu kohtule tõendite esitamise eeskirjad – Liidu institutsioonide sisedokumendid
1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Muutmisdirektiiv, mis näeb põhimõtteliselt ette, et liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise gaasitorujuhtme teatud osale hakkavad kehtima maagaasi siseturu suhtes kohaldatavad eeskirjad – Sellise gaasitorujuhtme omaniku otsene puutumus, kes võib jääda liidu õigusnormide laiendatud kohaldamisalasse – Tingimused – Direktiiv, mis mõjutab omaniku õiguslikku olukorda otseselt – Liikmesriikide kaalutlusruumi puudumine direktiivi rakendamisel tema suhtes
(ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73, artikli 2 punkt 17, artiklid 9, 32, 36 ja 49a, ning direktiiv 2019/692, artikkel 1)
(vt punktid 43, 44, 62–67, 70, 74–77, 95, 97–112, 114 ja 164)
2. Kohtumenetlus – Menetlusküsimus – Dokumentide toimikust eemaldamise taotlus – Hindamiskriteeriumid – Liidu institutsioonide sisedokumendid – Liidu kohtu kohustus kaaluda poolte huve seoses nende õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele – Ulatus
(ELTL artikli 15 lõike 3 esimene lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 42 ja 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 1)
(vt punktid 128–134 ja 136–148)
3. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Isiklik puutumus – Kriteeriumid – Muutmisdirektiiv, mis näeb põhimõtteliselt ette, et liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise gaasitorujuhtme teatud osale hakkavad kehtima maagaasi siseturu suhtes kohaldatavad eeskirjad – Sellise gaasitorujuhtme omaniku hagi, kes võib jääda liidu õigusnormide laiendatud kohaldamisalasse – Direktiiv, mis lubab liikmesriikide reguleerivatel asutustel erandeid võimaldada – Sellise omaniku isiklik puutumus, kes on ainus ettevõtja, kelle suhtes direktiiv nimetatud erandite kohaldamise välistab – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73, artikli 2 punkt 17, artiklid 36 ja 49a, ning direktiiv 2019/692, artikkel 1)
(vt punktid 156–163)
Kokkuvõte
Apellant Nord Stream 2 AG on Šveitsi õiguse alusel asutatud äriühing, mille ainuaktsionär on Vene riigile kuuluv aktsiaselts Gazprom. Ta vastutab merealuse gaasitorujuhtme Nord Stream 2 projekteerimise, ehitamise ja käitamise eest, mille eesmärk on tagada gaasi ülekandmine Viiburi (Venemaa) ja Lubmini (Saksamaa) vahel. Ehitustööd algasid 2017. aasta jaanuaris.
Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid 17. aprillil 2019 vastu direktiivi 2019/692(1), millega muudetakse direktiivi 2009/73, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju. Direktiiv 2019/692 jõustus 23. mail 2019 ja selle eesmärk on tagada, et vähemalt kahte liikmesriiki ühendavatele gaasi ülekandetorudele kohaldatavaid õigusnorme kohaldatakse Euroopa Liidu piires ka selliste kolmandatesse riikidesse viivate ja sealt tulevate gaasi ülekandetorude suhtes nagu gaasitorujuhe Nord Stream 2. Seega hakkavad direktiivi jõustumisest selliste liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste gaasitorujuhtmete omanike suhtes nagu apellant nüüd põhimõtteliselt kehtima direktiivis 2009/73 sätestatud kohustused seoses liikmesriikide territooriumil asuvate gaasi ülekandetoru lõikudega, käesoleval juhul gaasitorujuhtme Nord Stream 2 Saksamaa Liitvabariigi territooriumil asuva osaga. See toob nimelt kaasa käitajate kohustuse eraldada ülekandesüsteemid ja ülekandesüsteemi haldurid tootmis‑ ja tarnestruktuuridest(2) ning seada sisse kolmandate isikute gaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu süsteem, mis ei ole diskrimineeriv ja põhineb avaldatud ja heaks kiidetud tariifidel(3).
Üldkohus jättis apellandi hagi vaidlusaluse direktiivi tühistamise nõudes 20. mai 2020. aasta kohtumäärusega(4) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et see ei puuduta teda otseselt. Ta leidis nimelt, et direktiiv ise ei saa tekitada kohustusi eraõiguslikule isikule, kui enne ei ole ülevõtmismeetmeid vastu võetud. Neil asjaoludel loobus Üldkohus analüüsimast hagi vastuvõetavust hageja isikliku puutumuse seisukohast. Lisaks otsustas Üldkohus selles hagimenetluses toimikust eemaldada teatavad sisedokumendid, mille hageja oli oma hagis esitanud ilma asjaomaste institutsioonide loata.
Euroopa Kohtu suurkoda, lahendades apellandi esitatud apellatsioonkaebust, tühistas Üldkohtu määruse ja tunnistas hagi vastuvõetavaks. Selle juhtumiga seoses täpsustas Euroopa Kohus oma kohtupraktikat, mis puudutab eraõiguslike isikute poolt direktiivide peale otse esitatud hagide vastuvõetavust. Ta täpsustas ühtlasi, milline roll on määrusel nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele(5) sisedokumentide kohtutoimikust eemaldamise taotluste läbivaatamisel.
Euroopa Kohtu hinnang
Kõigepealt tuletab Euroopa Kohus meelde, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise lauseosa kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik esitada hagi teda otseselt ja isiklikult puudutava akti peale. Selleks, et vaidlusalune akt puudutaks eraõiguslikku isikut otseselt, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju tema õiguslikule olukorrale ja teiseks ei tohi see jätta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust.
Seoses esimese tingimusega, et peavad tekkima otsesed tagajärjed eraõigusliku isiku õiguslikule olukorrale, tõi Euroopa Kohus esile, et seda, kas akt saab selliseid tagajärgi tekitada, ei saa hinnata üksnes akti vormi alusel ja lähtuda tuleb akti sisust. Siit järeldub, et iga akt võib põhimõtteliselt mõjutada eraõigusliku isiku õiguslikku olukorda otseselt, ja seda sõltumata asjaolust, kas akt vajab rakendusmeetmeid, sealhulgas direktiivi puhul ülevõtmismeetmeid. Need meetmed ei sea nimelt kahtluse alla direktiivi ja selle tagajärgede vahel esinevat otsest seost tingimusel, et direktiiv ei jäta liikmesriikidele vähimatki kaalutlusõigust nimetatud tagajärgede kohaldamisel eraõigusliku isiku suhtes.
Käesoleval juhul, kuna vaidlusalune direktiiv laiendab direktiivi 2009/73 kohaldamisala liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel asuvatele gaasitorujuhtmetele, siis selle tagajärjel hakkavad apellandi kui sellise ühendustoru omaniku suhtes kehtima sellest direktiivist tulenevad kohustused. Sellega seoses ei oma iseenesest tähtsust asjaolu, et nende kohustuste rakendamiseks peab asjaomane liikmesriik, käesoleval juhul Saksamaa Liitvabariik, võtma vastu ülevõtmismeetmed, kuna sellel liikmesriigil ei ole kaalutlusruumi, mis võiks takistada nende kohustuste panemist apellandile.
Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et vaidlusalune direktiiv ei mõjuta hageja õiguslikku olukorda otseselt.
Seoses teise tingimusega, mis puudutab akti adressaatidele akti rakendamiseks jäetud kaalutlusruumi, täpsustas Euroopa Kohus, et kaalutlusruumi olemasolu tuleb hinnata ka lähtuvalt akti sisust ning seda tuleb lisaks tingimata hinnata lähtuvalt konkreetsetest õiguslikest tagajärgedest, millele hagi osutab ja mis võivad huvitatud isiku õigusliku olukorra suhtes tegelikult tekkida.
Kuigi käesoleval juhul on vaidlusaluse direktiivi adressaatideks olevatel liikmesriikidel teatav kaalutlusruum direktiiviga kehtestatud kohustuste täpsustamisel, ei ole asjaomasel liikmesriigil apellandile nende kohustuste panemisel vähimatki kaalutlusruumi. Täpsemalt ei ole võimalust kohaldada tema suhtes ühtki direktiivis 2009/73 ette nähtud erandit(6). Nimelt ei saa vaatamata sellele, et liikmesriikidel on kaalutlusruum direktiiviga 2009/73 ette nähtud erandite võimaldamiseks gaasiettevõtjatele, kes vastavad nende võimaldamise tingimustele, teha ühtki neist eranditest apellandi olukorras, kes neile tingimustele ei vasta. Seega esineb otsene seos vaidlusaluse direktiivi jõustumise ja apellandile selles sätestatud kohustuste panemise vahel.
Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune direktiiv jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi, võtmata arvesse apellandi olukorda ja asjaolu, et vaidlusaluse direktiivi jõustumise otsene tagajärg oli see, et apellandi suhtes hakkasid kehtima kohustused, millest ta ei saa vabaneda.
Neid kaalutlusi arvestades järeldas Euroopa Kohus, et vaidlusalune direktiiv puudutab apellanti otseselt.
Seejärel käsitles Euroopa Kohus nõukogu taotlust eemaldada toimikust teatavad sisedokumendid, mille apellant oli menetluse käigus õigusvastaselt esitanud. Täpsemalt on tegemist Euroopa Komisjoni soovitusega nõukogule alustada läbirääkimisi liidu ja kolmanda riigi vahel rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, nõukogu õigustalituse arvamusega selle soovituse kohta ning Saksamaa Liitvabariigi seisukohtadega vaidlusaluse direktiivi vastuvõtmise seadusandlikus menetluses.
Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et selliste õigusvastaselt esitatud tõendite vastuvõetavus, nagu on liidu institutsioonide sisedokumendid, mille esitamine ei ole lubatud, sõltub poolte huvide kaalumisest, arvestades eelkõige eesmärki tagada nende õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Kuigi määrusel nr 1049/2001 on nende huvide kaalumisel teatav suunav väärtus, ei reguleeri see seda ammendavalt.
Mis puudutab nõukogu õigustalituse arvamust, siis leidis Euroopa Kohus samamoodi nagu Üldkohus, et kaalumisel kaldub kaalukeel nõukogu huvide kaitse kasuks, kelle õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja huvi saada ausaid, objektiivseid ja kõikehõlmavaid arvamusi selle arvamuse kohtutoimikusse jätmine kahjustaks, ilma et käesolevas asjas hageja ainus huvi põhjendada selle arvamusega oma hagi oleks toimikusse jätmise põhjendamiseks piisav, seda enam, et nende argumentide põhjendatus sellise arvamuse esitamisest üldse ei sõltu. Mis puudutab seevastu komisjoni soovitust ja Saksamaa Liitvabariigi seisukohti, siis tõdes Euroopa Kohus, et tegelikult kohaldas Üldkohus üksnes määruse nr 1049/2001 sätteid, ei kaalunud asjasse puutuvaid huve ega kontrollinud seejuures, kas kõnealuste dokumentide toimikusse jätmine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huvi, millele tuginedes nende dokumentide eemaldamist põhjendati, st avalikku huvi seoses rahvusvaheliste suhetega(7).
Kui Euroopa Kohus oli apellatsioonkaebuse rahuldanud, tegi ta kohtuasja lahendamise pädevust kasutades lõpuks otsuse küsimuses, kas vaidlusalune direktiiv puudutab hagejat isiklikult. Ta nentis sellega seoses, et direktiivis ette nähtud erandi tegemise tingimused puudutavad hagejat isiklikult, kuna ta on ainus ettevõtja, kes on ja saab olla olukorras, kus erandite võimaldamine on välistatud.
Eeltoodut arvestades tunnistas Euroopa Kohus apellandi tühistamishagi vastuvõetavaks ja saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse sisulise otsuse tegemiseks.