ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
8. september 2016(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Põhjamere garneelide Belgia, Saksa, Prantsuse ja Hollandi turg – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine ja müügimahtude jagamine – Tõendite vastuvõetavus – Telefonivestluste salajaste salvestiste kasutamine tõendina – Maksevõime hindamine – Täielik pädevus
Kohtuasjas T‑54/14,
Goldfish BV, asukoht Zoutkamp (Madalmaad),
Heiploeg BV, asukoht Zoutkamp,
Heiploeg Beheer BV, asukoht Zoutkamp,
Heiploeg Holding BV, asukoht Zoutkamp,
esindajad: advokaadid P. Glazener ja B. Winters,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Ronkes Agerbeek ja P. Van Nuffel, hiljem P. Van Nuffel ja H. van Vliet,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 27. novembri 2013. aasta otsus C (2013) 8286 (lõplik), mis käsitleb ELTL artikli 101 kohaldamise menetlust (juhtum AT.39633 – Garneelid), ja vähendada hagejaile määratud trahvisummasid,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: president G. Berardis, kohtunikud O. Czúcz ja A. Popescu (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 10. detsembri 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Goldfish BV, Heiploeg BV, Heiploeg Beheer BV ja Heiploeg Holding BV (edaspidi koos „hagejad“ või „Heiploeg“) kuuluvad kontserni, mille põhitegevus on garneeli- ja teiste merikarpide ja koorikloomade äri.
2 Menetlusalune toode on Põhjamere garneel (crangon crangon), mis on üks Põhjamerest püütavate garneelide liike. Suurem osa saagist lossitakse Taanis, Saksamaal ja Madalmaades. Selle saagi ostavad seejärel otse garneeliostule spetsialiseerunud kaupmehed (contract fishing) või ostetakse see Madalmaades korraldatud enampakkumistel (free fishing).
3 Seejärel töötlevad kaupmehed Põhjamere garneele neid puhastades, külmutades ja pakendades. Kaupmehed tarnivad inimtarbimiseks mõeldud Põhjamere garneele kooritud või koorimata, külmutatud või külmutamata kujul, jaemüüjatele, nagu selvehallid, mereandide hulgimüüjatele, toiduaineid töötlevatele ettevõtetele ja restoranidele.
4 Nederlandse Mededingingsautoriteit (Madalmaade konkurentsiasutus, edaspidi „NMa“) tegi Madalmaade siseriikliku konkurentsiõiguse ja ELTL artikli 101 alusel 14. jaanuaril 2013. aastal otsuse Põhjamere garneelide tööstuses tegutseva mitme ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse kohta. Otsus puudutas kokkuleppeid miinimumhindade kehtestamise ja tootmise piiramise kohta ajavahemikus jaanuarist 1998 kuni jaanuarini 2000 ning uute kaupmeeste Hollandi garneelimüügi enampakkumisel osalemise takistamise kohta ajavahemikus 1999. aasta oktoobrist novembrini. Heiploeg BV-le, Goldfishile, Klaas Puul & Zoon BV-le ja L. Kok International Seafood BV-le määrati trahvid.
5 Mitmele kaubanduse väikeettevõttele, nende seas L. Kok International Seafoodile määratud trahvid tühistati haldusmenetluses 28. detsembril 2004. aastal, samas kui Heiploeg BV-le, Goldfishile, Klaas Puul & Zoonile määratud trahve vähendati. Muus osas jätsid Rechtbank Rotterdam (Rotterdami kohus, Madalmaad) ja College van Beroep voor het bedrijfsleven (Madalmaade teise astme halduskohus majandusküsimustes, edaspidi „College van Beroep“) NMa otsuse põhimõtteliselt muutmata.
6 Klaas Puul BV, Klaas Puul Beheer BV, Klaas Puul Holding BV (edaspidi koos „Klaas Puul“), kes toodavad ja turustavad mitut liiki mereande, teavitasid 13. jaanuaril 2009 komisjoni oma kavatsusest taotleda kaitset trahvide eest seoses Põhjamere garneelide tööstuses eksisteeriva kartelliga. Komisjon andis seejärel Klaas Puulile kuni 26. jaanuarini 2009 tähise komisoni teatise (mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta koostööteatis”) punkti 15 tähenduses, et ta saaks koguda vajalikku teavet ja tõendeid.
7 Klaas Puul esitas 26. jaanuaril 2009 kooskõlas 2006. aasta koostööteatisega komisjonile leebema kohtlemise taotluse, mis 17. märtsil 2009 tingimuslikult rahuldati.
8 Komisjon tegi 24. , 25. ja 26. märtsil 2009 vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõikele 4 ja artiklile 21 kontrollkäike Belgias, Taanis, Saksamaal ja Madalmaades asuvatesse äri- ja eluruumidesse. Komisjon esitas ajavahemikus 3. augustist 2009 kuni 9. märtsini 2012 mitu teabenõuet. Klaas Puul jätkas koostööd komisjoniga, esitades teavet, dokumente ja selgitusi.
9 Komisjon tegi 12. juulil 2012 otsuse algatada menetlus Heiploeg, Holding L.J.M‑i, Kok BV, L. Kok International Seafoodi (edaspidi koos „Kok Seafood“), Klaas Puuli ja Stührk Delikatessen Import GmbH & Co KG (edaspidi „Stührk“) suhtes. Samal päeval võttis komisjon nende äriühingute kohta vastu vastuväiteteatise.
10 Kõik vastuväiteteatise adressaadid taotlesid ja said DVD, mis sisaldas komisjoni toimikus olevaid dokumente, millega on võimalik tutvuda. Komisjoni tööruumides kättesaadavate dokumentide ja avaldustega käis tutvumas ainult Heiploeg. Ülejäänud vastuväiteteatise adressaadid ei soovinud nende dokumentide ja avaldustega tutvuda. Kõik vastuväiteteatise adressaadid esitasid oma kirjalikud selgitavad märkused ja nad kuulati ära 7. veebruaril 2013.
11 Komisjon võttis 27. novembril 2013 vastu 27. novembri 2013. aasta otsuse C (2013) 8286 (lõplik), mis käsitleb ELTL artikli 101 kohaldamise menetlust (juhtum AT.39633 – Garneelid) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidlustatud otsus
12 Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et Põhjamere garneelide tööstuses tegutsevad äriühingud Heiploeg, Klaas Puul, Kok Seafood ja Stührk on eri ajavahemikel juunist 2000 kuni jaanuarini 2009 osalenud mitmesugustes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses ja vahetanud tundlikku teavet, rikkudes ELTL artikli 101 lõiget 1.
13 Vaidlustatud otsus puudutas Põhjamere garneelide turgu. Komisjon nentis, et need garneelid turustati peamiselt viie liikmesriigi, s.o Belgia, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa ja Madalmaade tarbijale. Põhjamere garneelide kogutarbimisest 50% toimus Belgias, 25% Saksamaal ja ülejäänud tarbimisest suurim osa Madalmaades. Kaks Euroopa Liidu juhtivat Põhjamere garneelide kauplejat olid Heiploeg ja Klaas Puul.
14 Vaidlustatud otsuses osutatud keelatud kokkuleppe puhul on tegemist ELTL artikli 101 ühe, vältava ja mitmeosalise rikkumisega. Komisjon märkis, et see keelatud kokkulepe seisnes hinnakokkulepetes, kooskõlastatud tegevuses ja tundliku teabe vahetamises Põhjamere garneelide tarnijate vahel. Vaidlustatud otsuse kohaselt oli keelatud kokkuleppe eesmärk mõjutada ühiselt Põhjamere garneelide hinnataset, piirata konkurentsi ja stabiliseerida turgu.
15 Vaidlustatud otsuses on kirjeldatud keelatud kokkulepet, mis toimis äriühingute kahepoolse suhtluse kaudu. Kõnealused äriühingud, eriti Heiploeg ja Klaas Puul suhtlesid pikka aega tihedasti, et arutada oma äriasju. Heiploeg ja Klaas Puul teavitasid teineteist oma tegevusest turul ja koordineerisid seda ning vahetasid tundlikku äriteavet. Täpsemalt sõlmisid need kaks äriühingut kokkuleppeid nende tarnijaile makstavates hindade, erinevatelt klientidelt võetavate hindade ja nende klientide jaotamise kohta.
16 Komisjon tuvastas, et ka Stührk sõlmis Heiploegiga hinnakokkuleppeid ja hoidus avalikult konkureerimast Heiploegi ja Klaas Puuliga. Lisaks on vaidlustatud otsuses märgitud, et Kok Seafood sõlmis Heiploegiga pikaajalise lepingu, mille eesmärk oli müüa oma garneele sõltuvalt Heiploegi võimalikust edasimüügihinnast. Selle lepingu eesmärk oli eelkõige, et Kok Seafoodist ei saaks garneeliturul konkurenti.
17 Need tuvastused põhinevad eelkõige Klaus Puuli tehtud leebema kohtlemise avaldusel ja avaldusele lisatud tõendusmaterjalil, dokumentidel, mis komisjon leidis ettevõtjatest kontrollkäikude ajal (eespool punkt 8), sealhulgas teatavad MK salvestatud telefonivestluste helisalvestised ja Kok Seafoodi juurest leitud kirjalikud märkmed telefonivestluste kohta, ning vastustel teabenõuetele ja Stührki antud kinnitustel.
18 Vaidlustatud otsuses on eespool punktis 17 nimetatud elementide põhjal järeldatud, et need eri äriühingute vahelised erinevad ja keerulised kokkulepped kujutasid endast turukäitumise kooskõlastamist, mis hõlmas konkurentsivastaseid kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust ELTL artikli 101 tähenduses.
19 Heiploegi puudutavaid keelatud kokkuleppeid käsitati kui ühte ja vältavat rikkumist 21. juunist 2000 kuni 13. jaanuarini 2009 (edaspidi „kõnealune ajavahemik“). Heiploeg Holdingut käsitati vastutavana siiski ainult kahe aasta ja 11 kuu pikkuse perioodi eest alates 3. veebruarist 2006.
20 Trahvisummade arvutamiseks kasutas komisjon vaidlustatud otsuses meetodit, mis on esitatud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „suunised”). Heiploegi osas määras komisjon trahvi põhisumma kindlaks, arvestades aastate 2000–2001 kuni 2007–2008 aruandeaasta müügiväärtust (80–90 miljonit eurot) olenevalt rikkumise raskusastmest (16%), mis korrutati aastate arvuga, mille jooksul ettevõtja rikkumises osales (Heiploeg 8,5 aastat ja Heiploeg Holding 2,91 aastat). Seejärel lisas komisjon suuniste punkti 25 alusel 16% lisasumma. Nende arvutuste tulemusena saadi määratava trahvi põhisummaks 124 596 000 eurot (mis hõlmab Heiploeg Holdingu trahvi).
21 Juhtumi eripära tõttu ja suuniste punkti 37 alusel vähendati Heiploegi trahvisummat 75%, et võtta arvesse kartelli esemeks oleva toote müügiväärtuse osakaalu kogukäibes ning osapoolte osalemise erinevust. Pärast sellist kohandust oli määratava trahvi põhisumma 31 149 000 eurot (mis hõlmab Heiploeg Holdingu trahvi).
22 Lisaks sellele määrati määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel, mille kohaselt ei tohi trahvisumma ületada 10% komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaasta kogukäibest, trahvisummaks 27 082 000 eurot (mis hõlmab Heiploeg Holdingu trahvi).
23 Komisjon jättis rahuldamata Heiploegi taotluse trahvisumma vähendamiseks maksevõime puudumise tõttu suuniste punkti 35 alusel.
24 Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Järgmised ettevõtjad on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, osaledes märgitud ajavahemikel Euroopa Liidus Põhjamere garneelide tööstuses ühes ja vältavas rikkumises, mis seisnes müügi- ja/või ostuhindade kindlaksmääramises ja tundliku äriteabe vahetamises hindade, klientide ja müügimahtude kohta, ja mõnede puhul neist ka turgude ja klientide jagamises:
a) Heiploeg 21. juunist 2000 kuni 13. jaanuarini 2009;
b) Klaas Puul 21. juunist 2000 kuni 13. jaanuarini 2009;
c) Stührk 14. märtsist 2003 kuni 5. novembrini 2007;
d) Kok Seafood 11. veebruarist 2005 kuni 13. jaanuarini 2009.
Artikkel 2
Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:
a) Heiploeg BV,
Goldfish BV ja
Heiploeg Beheer BV
solidaarselt 14 262 000 [eurot;]
Heiploeg BV,
Goldfish BV,
Heiploeg Beheer BV ja
Heiploeg Holding BV
solidaarselt 12 820 000 [eurot;]
b) Klaas Puul BV,
Klaas Puul Beheer BV ja
Klaas Puul Holding BV
solidaarselt 0 [eurot;]
c) Stührk Delikatessen Import Gmbh & Co. KG: 1 132 000 [eurot;]
d) L. Kok International Seafood BV ja
Holding L. J. M. Kok BV
solidaarselt 502 000 [eurot;]
[…]“
Menetlus ja poolte nõuded
25 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. jaanuaril 2014.
26 Repliigis, mille hagejad esitasid Üldkohtu kantseleile 27. mail 2014, teavitasid hagejad Üldkohut, et Rechtbank Noord-Nederland (Põhja-Madalmaade kohus) on 28. jaanuaril 2014 välja kuulutanud nende pankroti.
27 Dokumendiga, mille hagejad esitasid Üldkohtu kantseleile 23. märtsil 2015, taotlesid hagejad Üldkohtult käesoleva kohtuasja menetlemist eelisjärjekorras.
28 Üldkohus (üheksas koda) otsustas ettekandja kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse, jättes rahuldamata hagejate taotluse menetleda kohtuasja eelisjärjekorras.
29 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 10. detsembri 2015 kohtuistungil, millel otsustati paluda hagejaid esitada Üldkohtule pärast istungit teavet nende erinevate varade müügiväärtuse ja ettevõtlustegevuse jätkamise kohta pärast pankrotti. Hagejad täitsid selle nõude määratud tähtaja jooksul.
30 Menetluse suuline osa lõpetati 18. jaanuaril 2016.
31 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus täielikult või osaliselt;
– tühistada hagejatele määratud trahvisumma või vähemalt vähendada seda;
– teha otsused, mida Üldkohus peab vajalikuks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
32 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
33 Kohtuistungil märkisid hagejad vastuseks Üldkohtu küsimusele, et hagiavalduse kolmas nõue ei olnud iseseisev nõue ja nad ei palu seetõttu Üldkohtult selle kohta otsust; selle kohta tehti vastav märge kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
34 Hagiavalduse põhjendamiseks esitasid hagejad kolm väidet, mille kohaselt sisuliselt on rikutud esiteks ELTL artiklit 101 ja määruse nr 1/2003 artiklit 2, sest komisjon esitas ELTL artikli 101 rikkumise tõendina salaja tehtud helisalvestisi, teiseks on rikutud ELTL artiklit 101 ja määruse nr 1/2003 artiklit 2, sest komisjon esitas ELTL artikli 101 rikkumise tõendina salaja tehtud helisalvestistega seotud kirjalikud märkmed, ja kolmandaks on komisjon ekslikult keeldunud arvesse võtmast hagejate maksevõimetust suuniste punkti 35 tähenduses.
35 Kuna esimene ja teine väide tõstatavad omavahel seotud küsimusi, on kohane analüüsida neid koos.
Esimene ja teine väide, et rikutud on ELTL artiklit 101 ja määruse nr 1/2003 artiklit 2, sest komisjon kasutas salaja tehtud helisalvestisi ja nende salvestistega seotud kirjalikke märkmeid
36 Esimeses väites leiavad hagejad, et telefonikõnede salajaste salvestiste puhul on tegemist ebaseadusliku tõendiga, et tõendada ELTL artikli 101 rikkumist ja et komisjon ei oleks seega tohtinud kasutada vaidlustatud otsuses selliseid salvestisi kui tõendeid, et mitte rikkuda seda sätet ja määruse nr 1/2003 artiklit 2.
37 Teises väites väidavad hagejad, et salaja salvestatud telefonikõnede helisalvestistega seotud kirjalikud märkmed, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses, ei ole usaldusväärsed, mistõttu neid vaidlustatud otsuses tõendina kasutades rikutakse samuti ELTL artiklit 101 ja määruse nr 1/2003 artiklit 2.
38 Üldkohtul palutakse hagejate etteheiteid arvesse võttes kõigepealt hinnata, millistel tingimustel võivad olla vastuvõetavad tõenditena ELTL artikli 101 rikkumise kohta telefonivestluste salajased salvestised ja nendega seotud kirjalikud märkmed.
39 Kui Üldkohus jõuab järeldusele, et komisjon võis käesolevas asjas kasutada selliseid tõendeid, siis tuleks järgnevalt hinnata hagejate argumente kõnealuste telefonivestlustega seotud kirjalike märkmete usaldusväärsuse kohta, et selgitada välja, kas need seavad kahtluse alla selle, et komisjon järgib määruse nr 1/2003 artikli 2 esimest lauset, mille kohaselt peab ELTL artiklit 101 rikkumist tõendama tema.
Salaja salvestatud telefonivestluste helisalvestiste ja nendega seotud kirjalike märkmete kasutamise õiguspärasus ELTL artikli 101 rikkumise toimepanemise tõendamiseks.
40 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 262–268 väidab komisjon sisuliselt vastuseks haldusmenetluse ajal esitatud hagejate argumentidele, millega vaidlustatakse vaidlusaluste salvestiste vastuvõetavus, et need on tehtud Madalmaades, kus selliste tõendite puhul ei ole tegemist kuriteoga, et ka juhul, kui eraisikud on need tõendid omandanud ebaseaduslikult, ei takista see tal neid kasutamast liidu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes, et vaidlusaluseid salvesti ei teinud ei komisjon ega liikmesriikide ametiasutused ning et ettevõtja, kelle juurest salvestised leiti, ei olnud huvitatud nende süüstavate tõendite esitamisest komisjonile.
41 Hagejate väitel on esiteks salajane telefonivestluste salvestamine mitmes liikmesriigis käsitatav süüteona ja seega on tegemist ebaseadusliku tõendiga tõendamaks ELTL artikli 101 rikkumist, teiseks ei ole salaja salvestatud telefonivestluste helisalvestiste kasutamine tõendina põhjendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika alusel, kolmandaks ei saa seda kasutust põhjendada ka Üldkohtu praktikaga ja neljandaks ei luba Madalmaade õigus kasutada konkurentsiõiguses salaja salvestatud telefonivestluste helisalvestisi.
42 Sellega seoses on kohane meelde tuletada, et liidu õiguses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, millest nähtub ühest küljest, et kui tõend on saadud seaduslikult, ei saa selle vastuvõetavust Üldkohtus vaidlustada, ja teisest küljest on ainus asjakohane kriteerium seaduslikult saadud tõendite tõendusliku jõu hindamisel nende usaldusväärsus (kohtuotsus, 19.12.2003, Siemens vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punkt 128).
43 Kuna puuduvad mõistet „tõend“ käsitlevad liidu õigusnormid, siis on kõik tõendid, mida liikmesriikide menetlusõigus sarnastes menetlustes tunnistab, põhimõtteliselt vastuvõetavad (kohtuotsus, 23.3.2000, Met-Trans ja Sagpol, C‑310/98 ja C‑406/98, EU:C:2000:154, punkt 29).
44 Teatud tõendid võib siiski toimikust välja jätta, eelkõige kui püsib kahtlus nii vaidlustatud dokumendi laadi osas kui ka küsimuses, kas dokumendi esitanud isik on omandanud selle seaduslikult (vt selle kohta kohtuotsus, 17.12.1981, Ludwigshafener Walzmühle Erling jt vs. nõukogu ja komisjon, 197/80–200/80, 243/80, 245/80 ja 247/80, EU:C:1981:311, punkt 16). Toimikust ei jäeta tõendit välja siiski automaatselt, liidu kohtud on mõnel juhul nõustunud arvesse võtma tõendeid, mille puhul ei ole olnud ometi tõendatud, et need on saadud seaduslikult (vt selle kohta kohtuotsus, 8.7.2008, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 78 ja viidatud kohtupraktika).
45 Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud tõendite õiguspärasuse analüüsis ei saa jätta tähelepanuta asutuste kohustust austada hagejate põhiõigusi.
46 Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, on põhiõiguste austamine üks liidu õigusaktide õiguspärasuse tingimusi ning meetmed, milles neid ei austata, ei ole vastuvõetavad (vt kohtuotsus, 3.9.2008, Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 284 ja seal viidatud kohtupraktika, ja kohtuotsus,12.12.2012, Almamet vs. komisjon, T‑410/09, ei avaldata, EU:T:2012:676, punkt 39 ja viidatud kohtupraktika).
47 Liidu õiguse kohaselt ei saa järelikult olla lubatavad tõendid, mille saamisel on täielikult eiratud tõendite kogumiseks ette nähtud menetlust, mille eesmärk on kaitsta asjassepuutuvate isikute põhiõigusi. Selle menetluse kohaldamist tuleb seega käsitada ELTL artikli 263 lõike 2 tähenduses olulise menetlusnormina. Kuid kohtupraktika kohaselt toob olulise menetlusnormi rikkumine kaasa tagajärjed olenemata sellest, kas rikkumisega on tekitatud kahju isikule, kes on rikkumisele viidanud (vt selle kohta kohtuotsused, 6.4.2000, komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punktid 42 ja 52, ja 12.12.2012, Almamet vs. komisjon, T‑410/09, ei avaldata, EU:T:2012:676, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Lisaks tuleb alates Lissaboni lepingu jõustumisest võtta arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, millel on ELL artikli 6 lõike 1 esimese lõigu kohaselt „aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud“.
49 Põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Roomas 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“) tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Selle sätte selgituse kohaselt ei määra tagatud õiguste tähendust ja ulatust üksnes EIÕK, vaid ka eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (kohtuotsus, 22.12.2010, DEB, C‑279/09, EU:C:2010:811, punkt 35).
50 Antud juhul, arvestades vaidlustatud tõendite olemust, s.o et tegemist on eraisikutevaheliste telefonikõnede helisalvestistega, tuleb meenutada, et harta artikkel 7, mis käsitleb õigust era- ja perekonnaelu kaitsele, näeb ette õigused, mis vastavad EIÕK artikli 8 lõikega 1 tagatud õigustele. Seega tuleb harta artiklile 7 anda sama tähendus ja ulatus, nagu on EIÕK artikli 8 lõikel 1, nii nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas (vt selle kohta kohtuotsused, 5.10.2010, McB., C‑400/10 PPU, EU:C:2010:582, punkt 53, ja 15.11.2011, Dereci jt, C‑256/11, EU:C:2011:734, punkt 70).
51 Kuna telekommunikatsiooni salajane pealtkuulamine kujutab endast sekkumist EIÕK artikli 8 lõikega 1 tagatud õiguse kasutamisse (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused, 6.9.1978, Klass jt vs. Saksamaa, CE:ECHR:1978:0906JUD000502971, § 41, 2.8.1984, Malone vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:1984:0802JUD000869179, § 64; 24.4.1990, Kruslin vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1990:0424JUD001180185, § 26, ning 29.6.2006, Weber ja Saravia vs. Saksamaa, CE:ECHR:2006:0629DEC005493400, § 79), kujutab see endast ka põhiõiguste harta artikliga 7 antud õiguse kasutamise piiramist.
52 Veel olgu meenutatud, et põhiõiguste harta artikli 47 esimese lõigu kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Sama artikli teise lõigu kohaselt on igaühel õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus.
53 Põhiõiguste harta artikli 47 kohta antud selgituste kohaselt, mida vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja põhiõiguste harta artikli 52 lõikele 7 tuleb võtta harta tõlgendamisel arvesse, vastab see artikkel EIÕK artikli 6 lõikele 1.
54 Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohus on küsimuses, kas ebaseaduslikult saadud tõend jätab süüdistatava kriminaalmenetluses ilma õigusest õiglasele kohtumenetlusele ja rikub EIÕK artiklit 6, märkinud järgmist (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, 26.4.2007, Popescu vs. Rumeenia, CE:ECHR:2007:0426JUD007152501, § 106):
„Kuigi [EIÕK] artikliga 6 on tagatud õigus õiglasele kohtumenetlusele, ei ole sellega reguleeritud tõendite kui selliste lubatavuse küsimust, mis jääb eeskätt siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Niisiis ei välista kohus sellise tõendi lubatavust, mis on saadud siseriikliku õiguse sätteid rikkudes [...] Kohus tuletab veel meelde, et kohtul on olnud juba varem võimalus kinnitada, et ebaseadusliku salvestise kasutamine, ja pealegi ainsa tõendina, ei ole iseenesest vastuolus [EIÕK] artikli 6 [lõikes 1] sätestatud õigluse põhimõtetega, kaasa arvatud juhul, kui see tõend saadi [EIÕK] nõudeid, eriti [selle artikli 8 ...] nõudeid rikkudes.“
55 Euroopa Inimõiguste Kohtul oli võimalus täpsustada ka, et tuleb analüüsida, kas ebaseaduslikult saadud salvestise kasutamine tõendina ei ole jätnud hagejat ilma õigusest õiglasele kohtumenetlusele ja kas talle tagati kaitseõigused, kontrollides eelkõige, kas tal oli võimalik vaidlustada selle salvestise autentsust ja kasutust. Kohus võttis arvesse ka seda, kas selline salvestis ei ole ainus tõend, millega on motiveeritud süüdimõistmist (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, 12.7.1988, Schenk vs. Šveits, CE:ECHR:1988:0712JUD001086284, § 48).
56 Eespool viidatud kohtupraktika alusel tuleb kontrollida, kas komisjonil oli õigus kasutada kõnealuseid salvestisi tõendina vaidlustatud otsuses.
57 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud salvestised sai komisjon ühe keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtja, see tähendab Kok Seafoodi kontorist kontrolli käigus, mis toimus vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 20.
58 Tuleb seega rõhutada, nagu tegi ka komisjon, et esiteks ei teinud neid salvestisi ei komisjon ega mõni muu avalik-õiguslik asutus, vaid neis telefonivestlustes osalenud eraõiguslik isik, ja teiseks sai komisjon need tõendid seaduslikult, kusjuures hagejad ei ole liiati vaidlustanud selle kontrolli seaduslikkust, mille käigus tõendid võeti.
59 Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktides 42–47 viidatud kohtupraktika alusel on komisjoni seaduslikult saadud tõendid konkurentsiõiguse rikkumise uurimismenetluses põhimõtteliselt lubatavad.
60 Käesolevas asjas tekib siiski küsimus, kas komisjon võib kasutada enda seaduslikult saadud tõendeid, kuigi need on esialgu saanud kolmas isik, olenevalt olukorrast ebaseaduslikult, näiteks rikkudes selle isiku õigust eraelu puutumatusele, kelle puhul vaidlusalused salvestised tehti.
61 Hagejate väitel tegi kõnealused salvestised ühe konkurendi töötaja, rikkudes õigust eraelu puutumatusele, mis on sätestatud EIÕK artiklis 8.
62 Sellega seoses tuleneb siiski Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, millele on viidatud eespoolt punktides 54 ja 55, et ebaseadusliku salvestise kasutamine ei ole iseenesest vastuolus EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigluse põhimõtetega, kaasa arvatud juhul, kui see tõend saadi EIÕK artiklis 8 sätestatud nõudeid rikkudes, kui esiteks asjaomane hageja ei ole jäetud ilma õigusest õiglasele kohtumenetlusele ega tema kaitseõigustest ning teiseks ei ole see tõend ainus tõend, millega motiveeritakse süüdimõistmist.
63 Antud juhul aga tuleb märkida, nagu on osutatud ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 37, et komisjon on andnud haldusmenetluse käigus kõigile pooltele võimaluse tutvuda kõikide toimikus olevate helisalvestiste ja nende helisalvestiste juurde kuuluvate kirjalike märkmetega. Pealegi ei ole hagejad eitanud, et neil on olnud võimalus kuulata helisalvestisi, tutvuda kirjalike märkmetega ja avaldada arvamust kõigi toimikutes esitatud tõendite kohta.
64 Peale selle ei esita hagejad oma menetlusdokumentides ühtegi muud argumenti, mis võimaldaks kahelda asjaomase haldusmenetluse õigluses.
65 Tuleb samuti meelde tuletada, et vaidlusalused salvestised ei ole ainus tõend, mida komisjon kasutab, kuna vaidlustatud otsuse konstateering ELTL artikli 101 rikkumise kohta, mille on toime pannud hagejad, toetub tõendite kogumile, mille komisjon on saanud haldusmenetluse käigus.
66 Nagu on märgitud eespool punktis 17, koosnevad need tõendid lisaks telefonivestluste helisalvestistele ja nende juures olevatele kirjalikele märkmetele, mis leiti Kok Seafoodis töötava K. kabinetist, eelkõige Klaas Puuli avaldustest ja nendega koos esitatud kirjalikest tõenditest ja muudest tõenditest, mis saadi komisjoni kontrollkäikude tulemusena, ja Stührki vastusest vastuväidetele.
67 Seega, kui vaidlusalustel salvestistel ka on olnud teatavad roll komisjoni otsuses trahvi määrata, ei ole need vastupidi hagejate väidetele ainus tõend, millel põhines komisjoni otsus hagejate süü üle.
68 Lisaks jäävad hagejad napisõnaliseks, kui nad vaidlustavad salvestiste usaldusväärsuse ja väidavad, et komisjon ei arvestanud piisavalt üldist olukorda ja eriomast konteksti, milles need salvestati.
69 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hagejad ei ole kunagi eitanud vaidlusaluste salvestiste sisu ega vaidlustanud nende autentsust.
70 Teiseks tuleb märkida, et komisjon on kontrollinud kõnealuste salvestiste kokkulangevust muude toimikus olevate tõenditega.
71 Kolmandaks tuleb meelde tuletada, et kuna kõnealused salvestised puudutavad kahe konkurendi vahelisi telefonikõnesid, mille käigus vestluspartnerid vahetasid tundlikku äriteavet, sealhulgas teavet nende hindade kohta, siis on need tõendid eriti asjakohased, sest need on vahetult ja otseselt seotud kõnealuse uurimise esemega.
72 Lõpuks tuleb märkida, nagu tegi komisjon, et kõnealused salvestised on põhjustanud kahju ka ettevõtjale, kes need tegi, s.o Seafood Kokile, kes püüdis vastu seista nende kasutamisele tõenditena. Seda järeldust ei sea kahtluse alla väide, mida hagejad kordasid kohtuistungil ja mille kohaselt Kok Seafood tegi kõnealused salvestised konkurentsiasutustele esitamiseks hagejate kahjuks või võimaliku leebema kohtlemise taotluse põhjendamiseks. Sellega seoses piisab, kui märkida, et lisaks sellele, et viimati mainitud isikud ei ole esitanud ühtegi leebema kohtlemise taotlust, ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks Kok Seafoodi sellekohase kavatsuse olemasolu.
73 Eeltoodud asjaolude alusel tuleb järeldada, et isegi siis, kui kõnealused salvestised tegi ebaseaduslikult üks hagejate konkurentidest, kasutas komisjon neid vaidlustatud otsuses põhjendatult ELTL artikli 101 rikkumise tõendina, vastupidi hagejate väidetele.
74 Ka muude hagejate esitatud etteheidetega vaidlusaluste salvestiste tõendina kasutamise lubatavuse kohta ei saa nõustuda.
75 Seoses eelkõige argumentidega, mille kohaselt telefonikõnede salaja salvestamise puhul on mitmes liikmesriigis tegemist seaduserikkumisega, mistõttu tegemist on ebaseadusliku tõendiga tõendamaks ELTL artikli 101 rikkumist, tuleb märkida, et hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kinnitada väidet, et sarnaste telefonivestluste kasutamine tõendina konkurentsiõiguse rikkumise menetluses oleks keelatud mitme liikmesriigi õiguses. Hagejad toovad oma repliigis vaid ühe konkreetse näite. See on Prantsusmaa Cour de Cassationi (kassatsioonikohus) otsus (Prantsusmaa kassatsioonikohtu täiskogu otsus, 7.1.2011, 09-14.316 09-14.667, avaldatud ametlikus väljaandes).
76 Lisaks sellele ei ole liidu õiguses sätet, millega oleks sõnaselgelt keelatud võtta kohtumenetluses arvesse ebaseaduslikult, näiteks põhiõigusi rikkudes saadud tõendeid (vt selle kohta kohtuotsus, 8.7.2008, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 75), ja üldiselt tuleneb eespool punktides 42–55 meenutatud kohtupraktikast, et vastupidi hagejate väidetele ei ole olemas põhimõtet, mille kohaselt ebaseaduslikult saadud tõendeid ei tohi kasutada uurimis- või kohtumenetluses.
77 Lisaks tuleb meelde tuletada, et komisjon hindab konkurentsiküsimustes tõendeid liidu õiguse alusel. Sellega seoses tuleneb eespool punktides 42–47 viidatud kohtupraktikast, et kuigi tõendite vaba hindamise põhimõte on ülimuslik, tuleb võtta arvesse põhiõigusi ja liidu õiguse üldpõhimõtteid.
78 Selles kontekstis on tõsi, et liidu kohus võib juhinduda ka liikmesriikide õigusest. See ei tähenda siiski, et liidu kohus peaks rakendama liikmesriigi õigust, mis reguleerib tõendite kogumist kõige rangemalt, eriti kuna nii liikmesriikide õigussüsteemidesse kui liidu õigusesse peaks olema integreeritud EIÕKs sätestatud tagatised.
79 Nimelt, kui liidu liikmesriikide õigussüsteemidega seoses ei ole võimalik saavutada mingis konkreetses õigusküsimuses ühtegi valdavat suundumust, on tingimata vajalik tõendite vaba kogumise põhimõtte ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine liidus, et komisjoni uurimine keelatud kokkulepetega seotud menetlustes saaks toimuda kõigi asjassepuutuvate ettevõtjate võrdse kohtlemise tingimustes. Kui see nii ei ole, kahjustab liikmesriigi õigusesse kuuluvate siseriikliku õiguse normide või mõistete kasutamine liidu õiguse ühtsust (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 14.9.2010, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 69–76).
80 Hagejate argument, mille kohaselt juhul, kui kohaldatavaks tuleb pidada Madalmaade õigust, keelab see niisuguste salvestiste kasutamise, tuleb igal juhul tagasi lükata.
81 Täpsemalt väidavad hagejad, et kahest Rechtbank Rotterdami (Rotterdami kohus) otsusest Nederlandse Autoriteit Consument en Markti (Madalmaade tarbija- ja turukaitseamet, edaspidi „ACM“) ja eraettevõtjate vahelises kohtuasjas on võimalik järeldada, konkurendi tehtud salajased telefonivestluste salvestised on Madalmaade õiguse kohaselt tõenditena lubamatud (Rechtbank Rotterdam, 13.6.2013, NL:RBROT:2013:CA3079 ja Rechtbank Rotterdam, 11.7.2013, NL:RBROT:2013:5042).
82 Tuleb siiski märkida, nagu tuletab õigesti meelde komisjon, et antud juhul on tegemist komisjoni poolt seaduslike vahendi abil avastatud telefonivestlustega, mille oli salaja salvestanud üks ettevõtja, ja nende kasutamisega komisjoni uurimismenetluses, kuid Rechtbank Rotterdami otsustes oli tegemist Openbaar Ministerie (Madalmaade prokuratuur) salvestatud telefonivestluste edastamisega ACMile.
83 Lisaks tuleb märkida, nagu arutati ka kohtuistungil, et Rechtbank Rotterdami otsused tühistati kahe College van Beroepi 9. juuli 2015. aasta otsusega (College van Beroep voor het bedrijfsleven, 9.7.2015, NL:CBB:2015:192, ja College van Beroep voor het bedrijfsleven, 9.7.2015, NL:CBB:2015:193). Vastupidi Rechtbank Rotterdamile, kes tühistas trahvid, leides, et ei olnud näidatud, mis põhjusel need salvestised esitati ACMile, leidis College van Beroep, et ACMil on lubatud kasutada teavet, mis pärines salvestistest, mille on kogunud Openbaar Ministerie seaduslikult kriminaaluurimise käigus.
84 College van Beroep täpsustas nimelt, et ACMile esitatud salvestisi võidakse käsitada kui kriminaalteavet ja ei ole õiguslikku alust nõuda, et Openbaar Ministerie viiks läbi eelneva kontrolli enne kui teave, mida võidakse kohtus analüüsida, esitatakse ACMile. College van Beroep täpsustas, et teabe edastamise ainus tingimus on olulise üldise huvi olemasolu. Ühtlasi märkis College van Beroep, et kartellikeeld on üldise huvi seisukohast oluline eesmärk, kuna sellega taotletakse riigi majanduslikku heaolu. College van Beroep täpsustas ka, et ACM ei oleks saanud seda teavet muul ega vähem sekkuval viisil.
85 Eeltoodut arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon ei ole toime pannud õiguserikkumist, kasutades vaidlustatud telefonivestluste helisalvestisi, et tõendada ELTL artikli 101 rikkumist.
86 Sama järeldus tuleb teha ka kõnealuste salvestistega seotud kirjalike märkmete kohta, mille lubatavuse on hagejad samuti vaidlustanud. Hagejad piirduvad sellega seoses nimelt väitega, et nende argumendid salvestiste kasutamise kohta käivad mutatis mutandis ka kirjalike märkmete kohta.
87 Sellest tulenevalt tuleb tagasi lükata ka need argumendid eespool punktides 42–85 toodud kaalutlustel. Seevastu argumente, mis puudutavad kõnealuste märkmete usaldusväärsust, käsitletakse punktis 88 ja järgmistes punktides.
Telefonivestlustega seotud kirjalikud märkmed ja sellega seoses komisjoni tõendamiskohustuse täitmine
88 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 312–334 väidab komisjon sisuliselt vastuseks hagejate haldusmenetluses esitatud argumentidele telefonivestlustega seotud kirjalike märkmete usaldusväärsuse kohta, et kuna originaalhelisalvestised olid kättesaadavad, uuris komisjon kirjalikke märkmeid nende alusel hoolikalt. Komisjon märgib, et ta võttis arvesse ka tõsiasja, et kirjalikud märkmed ei ole täpsed telefonivestluste koopiad ja et nende autor on vahetevahel lisanud isiklikke märkusi või jätnud välja lõike, mida ta ei pidanud piisavalt oluliseks. Komisjon lisas, et kirjalike märkmete tõlgendused on tehtud objektiivselt ja mõistlikult ja neid teiste toimiku osade alusel kontrollides.
89 Hagejad esitavad telefonivestlustega seotud kirjalike märkmete usaldusvääruse kahtluse alla seadmiseks sisuliselt viis etteheidet. Esiteks on telefonivestlustega seotud kirjalike märkmete puhul tegemist subjektiivsete tõlgendustega. Teiseks ei ole selged ei kuupäev ega vestlustes osalevate isikute nimekiri. Kolmandaks tegi komisjon tõendamiskohustust jagades vigu. Neljandaks oleks komisjon pidanud kontrollima telefonivestluste sisu, esitades teabenõudeid telefonivestlused salvestanud isiku ehk K. vestluspartneritele, viiendaks, kui helisalvestised ja kirjalikud märkmed arvatakse tõendite hulgast välja, variseb Heipoloegi vastu algatatud menetlus kokku.
90 Sellega seoses tuleneb määruse nr 1/2003 artiklist 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast, et konkurentsiõiguse valdkonnas lasub vaidluse puhul rikkumise olemasolu üle komisjonil kohustus esitada tõendid rikkumise kohta, mille ta tuvastab, ning tuua välja tõendid, millest selgub õiguslikult piisavalt, et esinevad rikkumise koosseisu tunnused. Selleks peab ta esitama piisavalt täpsed ja omavahel kokkusobivad tõendid, et tekiks kindel veendumus, et väidatav rikkumine on toime pandud (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Kui komisjon tugineb ELTL artiklite 101ja 102 rikkumise tuvastamisel dokumentaalsetele tõenditele, on asjassepuutuvad ettevõtjad kohustatud mitte pelgalt esitama komisjoni seisukohale usutavat alternatiivi, vaid näitama, et vaidlustatud otsuses esile toodud tõendid on rikkumise toimepanemise tõendamiseks ebapiisavad. Kui komisjon tugineb otsestele tõenditele, tuleb asuda seisukohale, et asjassepuutuvad ettevõtjad peavad näitama, et need tõendid ei ole piisavad. Kohus on juba otsustanud, et selline tõendamiskoormise ümberpööramine ei riku süütuse presumptsiooni põhimõtet (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 39 ja viidatud kohtupraktika).
92 Kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea siiski tingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatuna neile nõuetele (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Ettevõtja toime pandud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõendamiseks otsuses tuleb komisjoni esitatud kaudseid tõendeid hinnata mitte eraldi, vaid kogumis (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Samuti tuleb arvesse võtta, et konkurentsivastane tegevus toimub varjatult ning seega tuleb enamikul juhtudel konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis kogumis analüüsituna ning muu loogilise selgituse puudumise korral võivad osutuda tõendiks konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Nagu on meelde tuletatud eespoolt punktis 42, on ainus oluline kriteerium, mida tuleb vabatahtlikult esitatud tõendite hindamisel järgida, nende usaldusväärsus. Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usutavus ja seega tõendusväärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisu mõistlikkusest ja usaldusväärsusest. Väga oluliseks tuleb pidada asjaolu, et dokument on koostatud faktiliste asjaolude alusel või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt. Lisaks tuleb meeles pidada, et ainuüksi see asjaolu, et teavet esitasid ettevõtjad, kes on esitanud taotluse 2006. aasta koostööteatiste kohaldamiseks, ei sea selle teabe tõenduslikku väärtust kahtluse alla (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
96 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei keela mitte ükski liidu õiguse säte või üldpõhimõte komisjonil kasutada ettevõtja vastu teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldusi. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada ELTL artikleid 101 ja 102 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus EL toimimise lepinguga talle pandud ülesandega teostada järelevalvet selle üle, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
97 Teatud umbusk õigusvastase kartellikokkuleppe peamiste osaliste vabatahtlike avalduste vastu on mõistetav, kuna need osalised võivad muuta oma osatähtsuse rikkumises võimalikult väikeseks ja teiste osatähtsuse võimalikult suureks. Võttes siiski arvesse 2006. aasta koostööteatises ette nähtud menetlusele omast loogikat, ei loo selle kohaldamise taotlemine, selleks et vähendataks trahvisummat, tingimata ajendit esitada moonutatud tõendeid süükspandava kokkuleppe teiste osaliste kohta. Nimelt võib igasugune katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et tema suhtes kohaldatakse koostööteatist täielikult (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 47 ja viidatud kohtupraktika).
98 Eelkõige tuleb tõdeda, et kui isik tunnistab üles, et ta on rikkumise toime pannud, ja möönab seega niisuguste faktiliste asjaolude esinemist, mis ületavad neid faktilisi asjaolusid, mille esinemist võidi otseselt järeldada asjassepuutuvatest dokumentidest, siis tähendab see vastupidisele viitavate eriliste asjaolude puudumisel a priori, et see isik on otsustanud rääkida tõtt. Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Avaldusi, mida asjaomased ettevõtjad tegid 2006. aasta koostööteatise kohaldamise taotlustes, tuleb siiski hinnata ettevaatlikult ja üldjuhul ei saa neid pidada iseäranis usaldusväärseteks tõenditeks, kui neid ei toeta muud tõendid (kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 49).
100 Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et keelatud kokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised süüdistatavad ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toime pandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (vt kohtuotsus, 27.6.2012, Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
101 Eespool punktides 90–100 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb kontrollida, kas komisjon tegi õigesti, kui ta kasutas vaidlustatud otsuses helisalvestistega seotud kirjalikke märkmeid kui piisavalt usaldusväärseid tõendeid.
102 Antud juhul on vaidlustatud otsuse põhjendustes 31–39 mainitud, et komisjon korraldas uurimise läbiviimiseks kontrollkäike asjaomaste ettevõtjate ruumidesse ja eravaldustesse. Kontrollkäikude käigus leidis komisjon muu hulgas Heiploegi ja Kok Seafoodi vaheliste telefonivestluste helisalvestised ja kirjalikud märkmed nende helisalvestiste kohta, mis oli teinud Kok Seafood Heiploegi teadmata (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 262, 266 ja 268). Nagu on meelde tuletatud eespool punktis 58, ei ole hagejad vaidlustanud kontrolli seaduslikkust.
103 Mis puutub esimesse etteheitesse, mille kohaselt kirjalike märkmete puhul on tegemist subjektiivsete tõlgendustega, siis piisab sellest, kui tuletada meelde, et ainus oluline kriteerium, mida tuleb vabatahtlikult esitatud tõendite hindamisel järgida, on nende usaldusväärsus (vt eespool punkt 42).
104 Antud juhul on kohane märkida, et komisjon möönab, et kirjalikud märkmed ei ole tingimata telefonikõnede täpsed taasesitused ja et mõni salvestis on hävinud (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 315), mida on komisjon neid analüüsides ka arvesse võtnud, ning tõsiasja, et kirjalike märkmete autor on mõnikord lisanud oma isiklikke tähelepanekuid (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 321, 322, 324 ja 325).
105 Lisaks on komisjon analüüsinud kirjalikke märkmeid lähtuvalt helisalvestistest, kui need olid kättesaadavad, ja on saanud märkmetele antud tõlgendustele kinnituse Kok Seafoodilt (vt nt vaidlustatud otsuse põhjendused 138, 182, 325).
106 Hagejad heidavad komisjonile ette ka seda, et komisjon ei arvestanud märget „koos Klaas Puuliga“, mille nende väitel lisas vaidlustatud otsuse põhjenduses 206 mainitud kirjalikesse märkmetesse K., mis muudab märkmete tähendust. Selle argumendiga ei saa nõustuda, sest sellise märkme lisamine ei muuda nende märkmete tõendusjõudu. Sõltumata sellest lisast, tõendavad kõnealused kirjalikud märkmed Heiploegi ja Klaas Puuli vaheliste kontaktide olemasolu, mille eesmärk oli leppida kokku müügihindade tõusus, nagu on õigesti märkinud ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 207 ja 208.
107 Hagejad ei esita ka ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et kõnealune lisa muudaks kuidagi kõnealuste kirjalike märkmete tähendust. Lisaks tuleb märkida, et need kirjalikud märkmed on kooskõlas muude toimikuosadega, nagu Klaas Puuli avaldused ja tõendusdokumendid (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 333).
108 Neil asjaoludel tuleb hagejate esimene etteheide tagasi lükata.
109 Mis puutub teise etteheitesse, mille kohaselt telefonivestluste kuupäev ja nendes osalenud isikute nimekiri pole piisavalt selge, siis tuleb tõdeda, et selle väite toetuseks ei ole hagejad toonud ühtegi konkreetset näidet. Ainus hagejate toodud näide on märke „Klaas Puul“ lisamine, mis on kirjas vaidlustatud otsuse põhjenduses 206. Nagu on juba tõdetud eespool punktis 106, kinnitab selles põhjenduses olev väljavõte neist kirjalikest märkmetest Heiploegi ja Klaas Puuli vahelisi kontakte, mille eesmärk oli müügihindade strateegia koordineerimine.
110 Igal juhul on vastupidi hagejate väitele võimalik eespool viidatud kirjalikest märkmetest järeldada, kes osalesid neis kajastatud vestlustes ja millal need vestlused toimusid, nagu on õigesti märgitud eriti vaidlustatud otsuse põhjendustes 96 ja 207.
111 Eespool toodut arvestades tuleb teine etteheide tagasi lükata.
112 Mis puutub kolmandasse etteheitesse komisjoni vea kohta tõendamiskoormuse jaotamisel, siis tuleb märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon tugineb tõenditele, mis on rikkumise toimepanemise tõendamiseks põhimõtteliselt piisavad, siis ei saa ettevõtja piirduda viitega võimalusele, et esines asjaolu, mis võib mõjutada nende tõendite tõenduslikku jõudu. Vastupidi, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa seda tõendit esitada komisjoni enda käitumise tõttu, peab ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama esiteks, et asjaolu, millele ta tugineb, on aset leidnud, ja teiseks, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku väärtuse, millele tugineb komisjon (vt kohtuotsus, 6.2.2014, AC-Treuhand vs. komisjon, T‑27/10, EU:T:2014:59, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Kuid komisjon toetus kirjalikele tõenditele, mis on saadud otse vaidlustatud otsuses märgitud ettevõtjatelt, et tuvastada hagejatele süükspandava rikkumise faktilisi asjaolusid.
114 Seega tuletab komisjon õigesti meelde, et kui ta toetub otsestele tõenditele, siis on asjassepuutuvad ettevõtjad kohustatud mitte pelgalt esitama komisjoni seisukohale usutavat alternatiivi, vaid näitama, et vaidlustatud otsuses esile toodud tõendid on rikkumise toimepanemise tõendamiseks ebapiisavad (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 7.1.2004, Allborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00, EU:C:2004:6, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika, ja kohtuotsus, 6.2.2014, AC-Treuhand vs. komisjon, T‑27/10, EU:T:2014:59, punktid 63 ja 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
115 Tuleb siiski märkida, nagu on õigesti teinud ka komisjon, eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 334 ja 342, et hagejad on esitanud ainult ebamäärast kriitikat tõendite kui selliste kohta, seadmata kahtluse alla komisjoni neist tõendeist tulenevaid järeldusi. Liiati ei ole nad esitanud neile järeldustele ühtegi võimalikku alternatiivset seletust ega näidanud, et tõendid olid rikkumise olemasolu kindlakstegemiseks ebapiisavad.
116 Neil asjaoludel tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.
117 Seoses neljanda etteheitega, et komisjon oleks pidanud kontrollima vestluste sisu, saates teabenõudeid kõnealuses vestluses osalejatele, tuleb märkida, nagu märkis ka komisjon, et kõigil asjaomastel ettevõtjatel, sealhulgas Heiploegil ja Kok Seafoodil on olnud võimalus kontrollida komisjoni tõlgendusi ning esitada alternatiivseid tõlgendusi.
118 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 37 ja 38 nimetatakse asjaolu, et kõik vaidlustatud otsuse adressaadid on saanud DVD, mis sisaldab komisjoni koostatud toimikumaterjale ja Heiploeg on tutvunud komisjoni ruumides ka muude dokumentidega. Kõik vastuväiteteatise adressaadid esitasid pealegi oma kirjalikud selgitavad märkused ja nad kuulati ära 7. veebruaril 2013.
119 Lisaks, Heiploegil oli haldusmenetluse ajal juurdepääs kõnealustele kirjalikele märkmetele ja helisalvestistele, nagu nähtub sellest, et Heiploegi juhatus taotles ja sai koopia erinevatest helisalvestistest.
120 Hoolimata tõsiasjast, et osa helisalvestistest on hävinud (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 315), on hagejatel olnud küllaldaselt võimalusi, et kontrollida helisalvestiste järgi kirjalike märkmete tõetruudust, ja nad ei ole ometi kunagi väitnud, et neil oleks olnud selles osas raskusi. Igal juhul ei mõjuta tõsiasi, et komisjon ei edastanud teabenõudeid telefonivestluses osalejatele, Kok Seafoodi juurest leitud kirjalike märkmete usaldusväärsust.
121 Seetõttu ei saa ka neljanda etteheitega nõustuda.
122 Viiendas väites kinnitavad hagejad, et kui helisalvestised ja nendega seotud kirjalikud märkmed jäetaks tõendite seast välja, siis variseks Heiploegi vastu esitatud hagi kokku, sest ainsad tõendid oleksid Klaas Puuli tehtud leebema kohtlemise taotlused.
123 Nagu on meenutatud eespool punktis 96 viidatud kohtupraktikas, ei keela mitte ükski liidu õiguse säte või üldpõhimõte komisjonil ettevõtja vastu kasutada teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldusi. Vastasel korral oleks komisjonil lasuv ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise tõendamise kohustus talumatu ja kokkusobimatu selle lepinguga talle antud ülesandega teostada järelevalvet selle üle, et asjaomaseid sätteid kohaldataks nõuetekohaselt.
124 Hagejate väitel ei saa pidada keelatud kokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised süüdistatavad ettevõtjad, piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toime pandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid.
125 Ent eespool punktis 100 meenutatud kohtupraktikast tuleneb, et keelatud kokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja taotluse tõelevastavuse peavad vaidlustama mitu teist süüdistatavat ettevõtjat, et seada kahtluse alla kõnealuste taotluste tõendusväärtus. Antud juhul on piisav märkida, et hagejad lihtsalt vaidlevad vastu Klaas Puuli taotluste kasutamisele, toomata välja ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla nende põhjal tehtud faktiliste järelduste õigsusele. Lisaks ei ole ükski teine keelatud kokkuleppes osalemises süüdistatav ettevõtja vaidlustanud kõnealuste taotluste tõele vastavust (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 300–311).
126 Lisaks väidavad hagejad ekslikult, et kui helisalvestised ja nendega seotud kirjalikud märkmed jäetaks tõendite seast välja, oleksid ainsad tõendid Klaas Puuli tehtud leebema kohtlemise taotlused. Sellega seoses tuleb märkida, nagu sai tehtud eespool punktides 17–66, et vaidlustatud otsus põhineb ka muudel tõenditel, mille asjakohasust käesoleva vaidluse kontekstis hagejad ei vaidlusta, see tähendab eelkõige ülejäänud uurimismaterjal, Stührki vastus komisjoni vastuväidetele ja Klaasi Puuli edastatud tema avaldusi toetav kirjalik tõendusmaterjal (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 55–224).
127 Kuid nagu tuleneb eespool punktis 93 meenutatud kohtupraktikast ja nagu on õigesti märkinud ka komisjon, tuleb ettevõtja toime pandud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõendamiseks otsuses komisjoni esitatud kaudseid tõendeid hinnata mitte eraldi, vaid kogumis.
128 Seetõttu ei saa ka viienda etteheitega nõustuda.
129 Eelneva alusel tuleb järeldada, et ei ole tõendatud, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 või määruse nr 1/2003 artiklit 2, kui ta kasutas käesolevas asjas vaidlusaluseid asjakohaste telefonikõnede salvestisi või nendega seotud kirjalikke märkmeid.
130 Seetõttu tuleb esimene ja teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et komisjon on ekslikult keeldunud arvesse võtmast hagejate maksevõimetust suuniste punkti 35 tähenduses
131 Hagejad väidavad, et komisjon on teinud mitu faktiviga ja rikkunud mitut õigusnormi, kui ta jättis rahuldamata hagejate esitatud taotluse trahvisumma vähendamiseks maksevõime puudumise tõttu. Hagejad viitavad asjaolule, et esiteks seaks trahvi maksmine ohtu nende elujõulisuse ja teiseks kaotaks nende vara trahvi maksmise tõttu märkimisväärse osa oma väärtusest ja kolmandaks on käesolevas asjas sotsiaalne ja majanduslik kontekst väga eriline.
132 Suuniste punkt 35, milles käsitletakse mõju, mida võib avaldada ELTL artikli 101 rikkumise eest karistatud ettevõtja maksevõime trahvi arvutamisele, mis talle võidakse määrata, on sõnastatud järgmiselt:
„Teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust. Sel puhul ei vähendata trahvi mingil juhul pelgalt ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tõttu. Vähendamine saab toimuda üksnes kindlate tõendite alusel, mille kohaselt seaks käesolevates suunistes sätestatud tingimustel trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.“
133 Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et selliseid käitumisreegleid nagu suunised vastu võttes ja nende avaldamisel teatades, et komisjon kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa nendest reeglitest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt kohtuotsused, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EU:C:2005:408, punkt 211, ja 12.12.2012, Ecka Granulate ja non ferrum Metallpulver vs. komisjon, T‑400/09, ei avaldata, EU:T:2012:675, punkt 40).
134 Alustuseks tuleb märkida, et suuniste punkti 35 alusel saab trahvi vähendada ainult erandkorras ja suuniste kõnealuses punktis määratletud tingimustel. Seega tuleb esiteks tõendada, et määratud trahv „seaks […] pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse“. Teiseks tuleb tõendada ka „teatavat sotsiaalset ja majanduslikku konteksti”. Veel tuleb meenutada, et need kaks tingimuste rühma on eelnevalt ette näinud liidu kohtud.
135 Seoses esimese tingimuste rühmaga on leitud, et komisjon ei ole põhimõtteliselt kohustatud konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma ettevõtja rasket majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele põhjendamatu konkurentsieelise andmiseni (kohtuotsused, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komison C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EU:C:2005:408, punkt 327, ja 12.12.2012, Ecka Granulate ja non ferrum Metallpulver vs. komisjon, T‑400/09, ei avaldata, EU:T:2012:675, punkt 94).
136 Seetõttu ei piisa pelgalt asjaomase ettevõtja ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tuvastamisest, et põhjendada taotlust, milles palutakse komisjonil arvesse võtta tema maksevõimetust, et trahvi vähendada.
137 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see, et liidu ametivõimu võetud meede põhjustab ettevõtja maksejõuetuse või likvideerimise, ei ole iseenesest liidu õigusega keelatud. Kuigi selline tegevus võib kahjustada omanike või aktsionäride rahalisi huve, ei tähenda see ometi, et isikulised, varalised ja mittevaralised ettevõtja koostisosad kaotaksid samuti oma väärtuse (kohtuotsused, 29.4.2004, Tokai Carbon jt vs. komisjon, T‑236/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01, EU:T:2004:118, punkt 372, ning 12.12.2012, Ecka Granulate ja non ferrum Metallpulver vs. komisjon,T‑400/09, ei avaldata, EU:T:2012:675, punkt 50).
138 Nõustuda ei saa sellega, et suuniste punkti 35 vastu võttes võttis komisjon endale mis tahes kohustuse, mis läheb vastuollu selle kohtupraktikaga. Seda kinnitab asjaolu, et selles punktis ei viidata ettevõtja maksejõuetusele, vaid see puudutab olukorda, mis tekkis „teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis“, milles seaks „trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse“ (kohtuotsus, 12.12.2012, Novácke chemické závody vs. komisjon, T‑352/09, EU:T:2012:673, punkt 188).
139 Sellest tuleneb, et pelk asjaolu, et konkurentsieeskirjade rikkumiste eest trahvi määramine võib põhjustada ettevõtja püsiva maksejõuetuse, ei ole suuniste punkti 35 kohaldamiseks piisav. Nimelt ei tähenda äriühingu likvideerimine tingimata kõnealuse ettevõtja lõppemist. Ettevõtja võib sellisena edasi kesta kas äriühingu rekapitaliseerimise korral või kui mõni teine üksus võtab üle kogu tema vara. Selline ülevõtmine võib toimuda kas vabatahtliku omandamise või äriühingu varade sundmüügi teel koos tegevuse jätkamisega (kohtuotsus, 12.12.2012, Novácke chemické závody vs. komisjon, T‑352/09, EU:T:2012:673, punkt 189).
140 Suuniste punktis 35 tehtud viidet asjaomase ettevõtja varade igasuguse väärtuse kaotamisele tuleb seega mõista kui olukorda, kus ettevõtja ülevõtmine eespool punktis 139 viidatud tingimustel näib ebatõenäoline või lausa võimatu. Sel juhul pakutakse ettevõtja varasid müügiks eraldi ning on tõenäoline, et suurt osa nendest ei ostetagi või paremal juhul müüakse märkimisväärselt madala hinnaga (kohtuotsus, 12.12.2012, Ecka Granulate ja non ferrum Metallpulver vs. komisjon, T‑400/09, ei avaldata, EU:T:2012:675, punkt 98).
141 Teine tingimuste rühm, mis puudutab teatavat sotsiaalset ja majanduslikku konteksti, viitab kohtupraktika kohaselt trahvi maksmise tagajärgedele eelkõige töötuse suurenemisena või asjaomasest ettevõtjast tootmisahelas ees- või tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemisena (kohtuotsused, 29.6.2006, SGL Carbon vs. komisjon, C‑308/04 P, EU:C:2006:433, punkt 106, ning 12.12.2012, Ecka Granulate ja non ferrum Metallpulver vs. komisjon, T‑400/09, ei avaldata, EU:T:2012:675, punkt 99).
142 Seega, kui eespool viidatud kumulatiivsed tingimused on täidetud, osutub niisuguse trahvi määramine, mis võib kaasa tuua ettevõtja lõppemise, vastuolus olevaks suuniste punktiga 35 taotletud eesmärgiga. Asjaomastele ettevõtjatele selle punkti kohaldamine väljendab niisiis konkreetselt proportsionaalsuse põhimõtet konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavate trahvide valdkonnas (vt selle kohta kohtuotsus, 12.12.2012, Ecka Granulate ja non ferrum Metallpulver vs. komisjon, T‑400/09, ei avaldata, EU:T:2012:675, punkt 100).
143 Lõpuks, nagu tuletas korduvalt õigesti meelde komisjon Üldkohtus kirjalikus ja suulises menetluses, kuna suuniste punkti 35 kohaldamine on viimane asjaolu, mida võetakse arvesse ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvide kindlaks määramisel, kuulub karistatud ettevõtjate maksevõime hindamine täieliku pädevuse alla, mis on sätestatud ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31.
144 Selle pädevuse ulatuse osas tuleb meelde tuletada, et see on osa tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte kohaldamisest, mis nüüd väljendub liidu õiguse üldpõhimõttena põhiõiguste harta artiklis 47 ja mis vastab liidu õiguses EIÕK artiklile 6 (kohtuotsused, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 51, ja 6.11.2012, Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 47, ning 18.7.2013, Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 36).
145 Kohtupraktika kohaselt ei välista EIÕK artikkel 6 nimelt, et haldusmenetluse liiki menetluses määrab „karistuse” kõigepealt haldusasutus. See aga eeldab, et haldusasutuse otsus, mis ise ei vasta EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele, oleks allutatud täieliku pädevusega kohtuorgani hilisemale kontrollile. Täieliku pädevusega kohtuorganit iseloomustab muu hulgas õigus muuta tehtud otsust igas küsimuses, nii faktilises kui ka õiguslikus küsimuses. Eelkõige peab kohtuorganil olema pädevus analüüsida kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluses asjakohased (kohtuotsus, 18.7.2013, Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 35).
146 Sellega, et vaidlustatud otsuse üle tervikuna omal algatusel kontrolli läbi ei viida, ei rikuta tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Kuigi Üldkohus peab vastama esitatud väidetele ning kontrollima nii õiguslikke kui ka faktilisi asjaolusid, ei ole selle põhimõtte järgimiseks vältimatult vajalik, et Üldkohus peaks omal algatusel uuesti läbi viima toimiku täieliku uurimise (kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 66).
147 Seega, välja arvatud avalikul huvil põhinev väide, mida kohus peab analüüsima ja vajaduse korral tõstatama omal algatusel, peab liidu kohus kontrolli teostama tõendite alusel, mis hageja on esitanud oma väidete põhjendamiseks, ja kohus ei saa tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil nende tõendite hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest (vt selle kohta kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 62).
148 Viimaseks, täieliku pädevusega kohus peab põhimõtteliselt ja ilma, et see piiraks poolte esitatud tõendite hindamist, võtma arvesse õiguslikku ja faktilist olukorda, mis esineb tema otsuse tegemise ajal, kui ta leiab, et muutmispädevuse kasutamine on põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsused, 6.3.1974, Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, 6/73 ja 7/73, EU:C:1974:18, punktid 51 ja 52; 14.7.1995, CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punkt 61; 5.10.2011, Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EU:T:2011:560, punktid 282–285).
149 Vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduskäiku tuleb hinnata selle kohtupraktika, poolte Üldkohtule esitatud argumentide ja hagejate pärast kohtuistungit esitatud teabe alusel.
150 Komisjon jättis vaidlustatud otsuse põhjendustes 562–566 rahuldamata hagejate esitatud taotluse trahvisumma vähendamiseks maksejõuetuse tõttu, märkides sisuliselt, et esiteks ei kahandaks trahvisumma vähendamine pankrotiohtu, teiseks ei ole hagejad tõendanud, et võimaliku pankroti korral nende varasid tootmisharus enam ei kasutataks ja selle tulemusena langeks nende vara väärtus oluliselt. Komisjoni hinnangul oleks Heiploeg või vähemalt teatud hulk Heiploegi kontserni kuuluvaid äriühinguid tõenäoliselt üle võetud ja nad jätkaksid oma tegevust as a going concern. Komisjon leiab, et igal juhul, ka Heiploegi varade müümisel eraldi, müüdaks tema vara kas konkureerivale ettevõtjale või uuele turule tulijale ja seda vara kasutataks endiselt tootmisharus.
151 Hagejad vaidlevad vastu esiteks komisjoni väitele, mille kohaselt hagejate rahaline olukord oli juba niivõrd halb, et pankrot oli võimalik ka ilma trahvita. Hagejad viitavad ühe audiitorühingu 24. oktoobri 2012. aasta ajakohastatud eksperthinnangule (edaspidi „hinnang P“), mis esitati komisjonile haldusmenetluse ajal.
152 Sellega seoses tuleb märkida, et hinnangust P nähtub, et hagejad on juba enne komisjoni määratud trahvi eriti raskes rahalises olukorras, mis oli nad viinud pankroti äärele.
153 Hinnangus P on märgitud, et juunis 2012 toimunud rahalise ümberstruktureerimise tulemusena oli hagejatel napilt piisavalt rahalisi vahendeid, et teatavatel tingimustel jooksvat äritegevust jätkata.
154 Samas dokumendis on märgitud, et võla suhe kasumisse enne intresse, makse ja amortisatsiooni, mis näitab ettevõtja võimet võlga tagasi maksta, oli eriti kõrge (16,2 aastal 2011) ja see kasum enne intresse, makse ja amortisatsiooni oli eelarveaasta 2012–2013 esimese kuue kuu jooksul prognoositust tunduvalt allpool (0,7 miljonit eurot 3,9 miljoni euro asemel).
155 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et vastupidi hagejate väitele ei nähtu hinnangust P, et hagejad oleksid pankrotist pääsenud, kui neile poleks trahvi määratud.
156 Hagejate väide, et trahvi määramine suurendas pankrotiohtu, vastab tõele. Kuid tuleb märkida, nagu on meelde tuletatud ka eespool punktis 137, et ühelt poolt see, et liidu ametivõimu võetud meede põhjustab ettevõtja maksejõuetuse või likvideerimise, ei ole iseenesest liidu õigusega keelatud.
157 Teiselt poolt ei ole suuniste punkti 35 kohaldamiseks piisav tõendada, et juhul, kui määratakse trahv, kuulutatakse välja asjaomase ettevõtja pankrot. Selle punkti sõnastuse kohaselt peavad olema „kindlad tõendid, mille kohaselt seaks trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse“, mis ei ole automaatselt nii kõnealust ettevõtet käitavate äriühingute pankroti korral (vt eespool punkt 138).
158 Sellest järeldub, et komisjon leidis õigesti, et trahvisumma vähendamine ei kahanda pankrotiohtu.
159 Teiseks ei ole hagejate väitega, et trahvi maksmise tulemusena väheneks märkimisväärselt ettevõtja varade väärtus, põhjendatud ka võtta arvesse hagejate maksevõimet neile määratud trahvisumma vähendamiseks.
160 Seoses sellega tuleb märkida, et Heiploegi bilansiline väärtus, mis hinnangu P kohaselt oli 178 miljonit eurot, arvutati 31. märtsil 2012, s.o ligi kaks aastat enne ettevõtja pankrotti 2014. aasta jaanuaris. Seega, tulenevalt Heiploegi rahalistest raskustest, ei saa välistada, et ettevõtja bilansiline väärtus oli madalam 2014. aasta alguses, kui ta läks pankrotti.
161 Tõene on hagejate väide, et hinnangus P on järeldatud, et ettevõtja varade väärtus väheneks pankroti korral 50% võrra ja et teave, mille nad pärast kohtuistungit esitasid, näitab, et Heiploegi pankrotijärgne erinevate varade müügist saadav kogutulu pärast pankrotti jääks alla 70 miljoni euro.
162 Tuleb siiski rõhutada, et nii pankrotihaldurite arvamusest kui hagejate pärast kohtuistungit esitatud teabest nähtub, et märkimisväärse osa kõnealusest varast, eriti Zuotkampi (Madalmaad) töötlemiskäitise, on üle võtnud ostjad, kes jätkavad ettevõtja tegevust Põhjamere garneelide töötlemis- ja turustamissektoris.
163 Seepärast ei kaasne Heiploegi likvideerimisega ettevõtte lõppemist. Vastupidi, ettevõtja kui selline jätkab, kuna tema tegevust jätkavad teised ettevõtjad.
164 Sellest tulenevalt ei ole asjaomase ettevõtja varad vastupidi hagejate väitele trahvi määramise tõttu kaotanud igasugust väärtust suuniste punkti 35 tähenduses.
165 Kolmandaks, mis puutub hagejate väitesse, et nad tegutsevad teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses selles osas analüüs puudub.
166 Komisjon on siiski õigesti järeldanud, nagu on märgitud eespool punktides 150–164, et maksejõuetuse tõttu trahvisumma vähendamise esimene kumulatiivsete tingimuste kogum ei ole täidetud, komisjon ei ole eksinud, kui ta ei pidanud teise tingimuste kogumi analüüsi vajalikuks.
167 Igal juhul, kuigi vastab tõele, et hinnangus P prognoositakse, et Heiploegi pankrot põhjustaks töökohtade kaotuse ja seeläbi tööpuuduse taseme tõusu kogu Groningeni (Madalmaad) provintsis, tuleb siiski tõdeda, et tegelikult nähtub pankrotihaldurite ettekandest, et üks teine ettevõtja on Heiploegi tegevuse üle võtnud, säilitades sealjuures ettevõtja asukoha ja Zoutkampi töötlemiskäitise, mis võimaldas hoida alles suure osa turustamisvõimalustest 200 garneelipüüdjale.
168 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et hagejad ei ole tõendanud, et on täidetud tingimused neile määratud trahvi vähendamiseks maksevõimetuse tõttu suuniste punkti 35 tähenduses. Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.
169 Kõigest eeltoodust tuleneb, et kuna ükski hagejate tühistamis- või muutmisnõuete põhjendamiseks esitatud väide ei ole põhistatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
170 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Goldfish BV-lt, Heiploeg BV-lt, Heiploeg Beheer BV-lt ja Heiploeg Holding BV-lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Vaidlustatud otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene ja teine väide, et rikutud on ELTL artiklit 101 ja määruse nr 1/2003 artiklit 2, sest komisjon kasutas salaja tehtud helisalvestisi ja nende salvestistega seotud kirjalikke märkmeid
Salaja salvestatud telefonivestluste helisalvestiste ja nendega seotud kirjalike märkmete kasutamise õiguspärasus ELTL artikli 101 rikkumise toimepanemise tõendamiseks.
Telefonivestlustega seotud kirjalikud märkmed ja sellega seoses komisjoni tõendamiskohustuse täitmine
Kolmas väide, et komisjon on ekslikult keeldunud arvesse võtmast hagejate maksevõimetust suuniste punkti 35 tähenduses
Kohtukulud