ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda)
24. mai 2023(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering – Sõnamärk EMMENTALER – Absoluutne keeldumispõhjus – Kirjeldav laad – Määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt c – Kollektiivkaubamärk – Määruse 2017/1001 artikli 74 lõige 2 – Põhjendamiskohustus – Määruse 2017/1001 artikkel 94
Kohtuasjas T‑2/21,
Emmentaler Switzerland, asukoht Bern (Šveits), esindajad: advokaadid S. Völker ja M. Pemsel,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: A. Graul ja D. Hanf,
kostja,
keda toetavad:
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller, M. Hellmann, U. Bartl ja J. Heitz,
ja
Prantsuse Vabariik, esindajad: A.-L. Desjonquères ja G. Bain,
ning
Centre national interprofessionnel de l’économie laitière (CNIEL), asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid E. Baud ja P. Marchiset,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (kümnes koda),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud K. Kowalik-Bańczyk ja D. Petrlík (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 14. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Emmentaler Switzerland palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 28. oktoobri 2020. aasta otsuse (asi R 2402/2019-2) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja registreeris 4. oktoobril 2017 Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni rahvusvahelises büroos rahvusvahelise sõnamärgi EMMENTALER nr 1378524. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusele (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) teatati 7. detsembril 2017 sellest rahvusvahelisest registreeringust EUIPO-le.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 29 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „juustu „emmentaler“ kaitstud päritolunimetus“.
4 Kontrollija lükkas 9. septembri 2019. aasta otsusega registreerimistaotluse määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c alusel koostoimes selle määruse artikli 7 lõikega 2 tagasi.
5 Hageja esitas 25. oktoobril 2019 EUIPO-le kontrollija otsuse peale kaebuse.
6 Apellatsioonikoda jättis vaidlustatud otsusega määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel kaebuse rahuldamata põhjusel, et taotletav kaubamärk on kirjeldav.
Poolte nõuded
7 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud, sealhulgas apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud, välja EUIPO-lt.
8 EUIPO, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja Centre national interprofessionnel de l’économie laitière (CNIEL) paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
9 Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega, millest esimene käsitleb määruse 2017/1001 artikli 74 lõike 2 ning teine selle määruse artikli 7 lõike 1 punktide b ja c rikkumist.
10 Määruse 2017/1001 artikli 74 lõikes 2 on ette nähtud, et erandina kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punktist c võivad märgid või tähised, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu, olla ELi kollektiivkaubamärgid.
11 Siiski tuleb seda sätet, mis näeb ette erandi nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud absoluutsest keeldumispõhjusest, tõlgendada kitsalt, nii et selle ulatus ei hõlma tähiseid, mida käsitatakse asjaomaste kaupade liigi, kvaliteedi, koguse, otstarbe, väärtuse, tootmise aja või mõne muu omaduse tähisena, vaid üksnes tähiseid, mida käsitatakse nende kaupade geograafilise päritolu tähisena (vt selle kohta 17. mai 2011. aasta kohtuotsus Consejo Regulador de la Denominación de Origen Txakoli de Álava jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TXAKOLI), T‑341/09, EU:T:2011:220, punktid 33 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika).
12 Neid põhimõtteid arvestades tuleb kõigepealt analüüsida teist väidet, milles hageja märgib muu hulgas, et asjaomane tähis ei tähista vastavate kaupade teatavat omadust, milleks on juustu liik.
Teine väide, et on rikutud määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkte b ja c
13 Teises väites märgib hageja, et apellatsioonikoda rikkus määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkte b ja c. See väide jaguneb kaheks osaks. Esimese osa kohaselt rikub vaidlustatud otsus määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b, sest otsus põhineb üksnes asjaomase määruse artikli 7 lõike 1 punktil c. Teise osa kohaselt esiteks hindas apellatsioonikoda tõendeid vääralt ja järeldas seega vääralt, et taotletav kaubamärk on asjaomaseid kaupu kirjeldav, ning teiseks rikkus apellatsioonikoda oma põhjendamiskohustust.
Esimene väiteosa, et on rikutud määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b
14 EUIPO ja Prantsuse Vabariigi sõnul on teise väite esimene osa vastuvõetamatu, kuna hageja väidab, et vaidlustatud otsusega on rikutud määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b, olgugi et vastav otsus põhineb üksnes selle määruse artikli 7 lõike 1 punktil c.
15 Hageja leiab, et määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt c on sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b suhtes lex specialis, mistõttu asjaolu, et vaidlustatud otsus põhineb ainult esimesel neist sätetest, ei oma käesolevas asjas mingit tähtsust. Hageja sõnul ei saa vaidlustatud otsus põhineda üksnes määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c suhtes läbiviidaval analüüsil, vaid selles tuleb arvesse võtta ka kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punkti b.
16 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on iga määruse 2017/1001 artikli 7 lõikes 1 loetletud keeldumispõhjus teistest sõltumatu ja nõuab eraldi hindamist (vt 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 31. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Novartis vs. EUIPO – SK Chemicals (Plaastri kujutis), T‑44/16, ei avaldata, EU:T:2018:48, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Lisaks tuleneb määruse 2017/1001 artikli 7 lõikest 1, et tähise ELi kaubamärgina registreerimata jätmiseks piisab sellest, kui kohaldatav on üks selles loetletud absoluutsetest keeldumispõhjustest (vt 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – CMS Hasche Sigle (COLOR EDITION), T‑160/07, EU:T:2008:261, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Continental Bulldog Club Deutschland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (CONTINENTAL), T‑383/10, EU:T:2013:193, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et sõnamärgil, mis on määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses asjaomaste kaupade või teenuste omadusi kirjeldav, puudub seetõttu samade kaupade või teenuste suhtes sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses kindlasti ka eristusvõime (vt 17. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CONTINENTAL, T‑383/10, EU:T:2013:193, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda võis piirduda selle kontrollimisega, kas taotletav kaubamärk on määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldav, tegemata otsust muude absoluutsete keeldumispõhjuste, näiteks selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud keeldumispõhjuse kohaldamise kohta.
20 Järelikult tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle.
Teine väiteosa, et on rikutud määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c ning põhjendamiskohustust
21 Määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi.
22 Need märgid või tähised ei saa täita kaubamärgi peamist ülesannet, milleks on identifitseerida kauba või teenuse kaubanduslikku päritolu (23. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, C‑191/01 P, EU:C:2003:579, punkt 30; 27. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Eurocool Logistik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROCOOL), T‑34/00, EU:T:2002:41, punkt 37, ja 24. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Liga Nacional de Fútbol Profesional vs. EUIPO (El Clasico), T‑809/19, ei avaldata, EU:T:2021:100, punkt 29).
23 Määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 2 alusel kohaldatakse kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punkti c olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused esinevad ainult teatavas Euroopa Liidu osas. Selleks osaks võib sõltuvalt juhtumist olla üksainus liikmesriik (vt selle kohta 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑25/05 P, EU:C:2006:422, punktid 81 ja 83).
24 Selleks et tähis kuuluks määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatud keelu kohaldamisalasse, peab sellel olema kõnealuste kaupade või teenustega piisavalt otsene ja konkreetne seos, mis võimaldab asjaomasel avalikkusel vahetult ja ilma järele mõtlemata tajuda, et tegemist on kõnealuste kaupade ja teenuste või mõne nende omaduse kirjeldusega (vt 12. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Deutsche Post EURO EXPRESS vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROPREMIUM), T‑334/03, EU:T:2005:4, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. juuni 2005. aasta kohtuotsus Metso Paper Automation vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PAPERLAB), T‑19/04, EU:T:2005:247, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Tähise kirjeldavust tuleb hinnata esiteks seoses asjaomaste kaupade või teenustega ning teiseks seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus vastavat tähist käsitab (vt 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Cloppenburg), T‑379/03, EU:T:2005:373, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Küpros vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (XAΛΛOYMI ja HALLOUMI), T‑292/14 ja T‑293/14, EU:T:2015:752, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Käesoleval juhul on taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad, nagu need on esitatud eespool punktis 3, kõigile tarbijatele suunatud kaubad. Seetõttu koosneb asjaomane avalikkus laiast avalikkusest, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 23 õigesti märkis, ilma et hageja oleks seda vaidlustanud.
27 Seejärel leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 24 sisuliselt, et asjaomane bulgaaria-, taani-, saksa-, eesti-, iiri-, prantsus-, horvaadi-, ungari-, hollandi-, poola-, rumeenia-, slovaki-, soome-, rootsi- ja ingliskeelne avalikkus käsitab tähist EMMENTALER vahetult nii, et see tähistab teatavat liiki kõva aukudega juustu.
28 Apellatsioonikoda põhjendas seda järeldust rea tõenditega, mis puudutasid eelkõige asjaomase avalikkuse saksa- ja prantsuskeelset osa.
29 Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus vaidlustatud otsuses neile tõenditele tuginedes määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c.
30 Apellatsioonikoda põhjendas vaidlustatud otsuse punktis 24 oma järeldust, mille kohaselt käsitab Saksa asjaomane avalikkus tähist EMMENTALER teatava juustuliigi tähisena, niisugust avalikkust puudutavas osas mitmele tõendile, mille asjakohasuse hageja on vaidlustanud. Neid tuleb analüüsida allpool.
– Sõna „emmentaler“ määratlus sõnaraamatus Duden
31 Apellatsioonikoda tugines sellele järeldusele jõudmiseks, et tähis EMMENTALER tähistab teatavat juustuliiki, sõnaraamatus Duden vastavale sõnale antud määratlusele, mille kohaselt tähistab asjaomane sõna „rasvast Šveitsi juustu, millel on kirsisuurused augud ja Kreeka pähkli sarnane maitse; Emmentali juust“.
32 Hageja väidab, et apellatsioonikoda tugines ekslikult niisugusele määratlusele, kuna sõnaraamat Duden ei osuta asjaolule, et see sõna tähistab saksa keeles teatavat juustuliiki, vaid selles on sõnaselgelt märgitud, et tegemist on Šveitsi juustuga.
33 Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi eespool esitatud määratlus hõlmab mõistet „Šveitsi juust“, on seda täiendatud teise määratlusega, milleks on „Emmentali juust“. Selle määratluse lühidus, mis ei sisalda täiendavaid täpsustusi, eelkõige seoses asjaomase toote geograafilise päritoluga, toetab järeldust, et kõnealuse sõnaraamatu kohaselt tuleb mõistest „emmentaler“ aru saada nii, et see viitab konkreetsele juustuliigile.
34 Niisugust järeldust kinnitab ka asjaolu, et kõnealuses määratluses on viidatud juustu kui sellise omadustele, kuivõrd selles on täpsustatud, et selle mõistega peetakse silmas juustu, „millel on kirsisuurused augud ja Kreeka pähkli sarnane maitse“.
35 Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja väide, et apellatsioonikoda ei saanud kasutada muu hulgas sõnaraamatus Duden esitatud sõna „emmentaler“ määratlust kaudse viitena selle kohta, et tähis on kirjeldav.
– Emmentaleri tootmine
36 Selle tuvastamiseks, et tähis EMMENTALER tähistab teatavat juustuliiki, võttis apellatsioonikoda arvesse asjaolu, et taotletava kaubamärgi esitamise ajal oli emmentaler juust, mida toodeti mitmes liikmesriigis, sealhulgas Saksamaal.
37 Hageja väidab, et tõendatud ei ole apellatsioonikoja faktiline järeldus, mille kohaselt on emmentaler mitmes liikmesriigis, sealhulgas Saksamaal, toodetav juust. Rajades oma järelduse nime Emmentaler kirjeldavuse kohta sellele väitele, rikkus apellatsioonikoda seega oma põhjendamiskohustust.
38 Peale selle leiab hageja, et isegi kui on tõsi, et emmentaler oli taotletava kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal nendes liikmesriikides toodetud juust, ei oleks seda õiguspäraselt saanud turustada nime Emmentaler all eraldiseisvalt, see tähendab ilma, et sellele oleks lisatud märget tootmiskoha kohta. Mis puudutab täpsemalt Saksamaad, siis tuleneb nimetatud asjaolu sellest, et kõnealusele liikmesriigile on siduv Šveitsi ja Saksamaa vahel 7. märtsil 1967 sõlmitud leping päritolutähiste ja muude geograafiliste tähiste kaitse kohta (edaspidi „Šveitsi ja Saksamaa vaheline leping“). Nimelt näeb see leping kõnealuse nimetuse kasutamise ette üksnes Šveitsis toodetud juustule ja võimaldab kasutada nimetust Emmentaler Saksamaa territooriumil valmistatud juustude tähistamiseks tingimusel, et sellele nimetusele on lisatud kirjatüübilt, suuruselt ja värvilt identne märge tootmisriigi kohta.
39 Mis esimesena puutub väitesse põhjenduse puudumise kohta, siis tuleneb määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 esimesest lausest, et EUIPO otsused peavad olema põhjendatud. Samas tuleneb kohtupraktikast, et põhjendus võib olla kaudne tingimusel, kui see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjusi, miks apellatsioonikoja otsus on tehtud, ning pädeval kohtul on piisavalt tõendeid kohtuliku kontrolli teostamiseks (vt 25. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Anheuser-Busch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Budějovický Budvar (BUDWEISER), T‑191/07, EU:T:2009:83, punkt 128 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Safariland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DEF-TEC Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Seda silmas pidades võib muule dokumendile viitav põhjendus olla vastuvõetav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks asjaomane otsus on tehtud, ning pädeval kohtul on piisavalt tõendeid kohtuliku kontrolli teostamiseks (vt selle kohta 30. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Kish Glass vs. komisjon, T‑65/96, EU:T:2000:93, punkt 51; 12. mai 2016. aasta kohtuotsus Zuffa vs. EUIPO (ULTIMATE FIGHTING CHAMPIONSHIP), T‑590/14, ei avaldata, EU:T:2016:295, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Edeka-Handelsgesellschaft Hessenring vs. komisjon, T‑611/15, EU:T:2018:63, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul ei ole apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses küll sõnaselgelt kindlaks määranud tõendeid, millele ta tugines oma järelduses, et emmentalerit toodetakse asjaomastes liikmesriikides.
42 Siiski viitas ta sellega seoses vaidlustatud otsuse punktis 25 „kolmandate isikute märkustele, millele on osutatud [vaidlustatud otsuse punktis 4]“.
43 Hagejal oli aga esiteks võimalus nende märkustega tutvuda ning esitada EUIPO ja Üldkohtu menetluse käigus nende kohta oma märkused. Teiseks sisaldavad need märkused piisavalt täpset, arvulist ja ühtivat teavet emmentaleri tootmise kohta asjaomastes liikmesriikides, et võimaldada hagejal teada saada põhjused, miks apellatsioonikoda tegi nimetatud tootmise kohta vastava järelduse, ning need märkused annavad Üldkohtule kontrolli teostamiseks piisavalt tõendeid.
44 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et apellatsioonikoda ei ole põhjendamiskohustust rikkunud.
45 Mis teisena puudutab emmentaleri tootmist Saksamaal, siis nähtub kõigepealt Bundesministerium für Ernährung und Landwirtschafti (liitvabariigi toidu- ja põllumajandusministeerium, Saksamaa), Milchwirtschaftlicher Verein Bayern eV (Baieri piimaliit, Saksamaa) ja MIV Milchindustrie-Verband eV (piimatööstuse liit, Saksamaa) märkustest, millele apellatsioonikoda viitas vaidlustatud otsuse punktis 25, et Saksamaa tootis 2016. aastal 135 000 tonni emmentalerit.
46 Seejärel olgu märgitud, et vaidlustatud ei ole asjaolu, et märkimisväärne osa sellest toodangust viidi Saksamaal turule. Sellega seoses nähtub Baieri piimaliidu märkustest, et 2016. aastal Saksamaal toodetud 135 000 tonnist emmentalerist eksporditi ainult 80 000 tonni. Sellest tuleneb, et märkimisväärne osa Saksamaal toodetud emmentaleri kogusest viidi turule otse Saksamaal.
47 Lõpetuseks tuleneb eespool viidatud märkustest, et eespool punktides 45 ja 46 osutatud juustu tootmine ja turustamine puudutasid nimetust Emmentaler eraldiseisvalt. Seda järeldust kinnitavad mitu emmentaleri näidet, mis on ära toodud vaidlustatud otsuse punktis 25 mainitud märkustes. Nimelt on need juustud, mis pärinevad mitmelt ettevõtjalt ning on toodetud ja turule viidud Saksamaal, tähistatud kõnealuse nimetusega, ilma et sellele oleks lisatud märget valmistamisriigi või -koha kohta.
48 Lisaks, mis puudutab nimetust, mille all neid kaupu Saksamaal turustati, siis vaidles hageja kohtuistungil vastu sellele, et need olid viidud Saksa turule nimetuse Emmentaler all eraldiseisvalt. Vaatamata asjaolule, et hagejal paluti menetlust korraldava meetme raames võtta seisukoht eespool punktides 45–47 nimetatud teabe suhtes, piirdus ta väitega, et sellise kauba turuleviimine oli vastuolus Šveitsi ja Saksamaa vahelise lepinguga. Seevastu ei ole ta esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset tõendit neis punktides esitatud andmete vaidlustamiseks.
49 Mis puutub sellesse, millist mõju avaldab emmentaleri tootmine Saksamaal sellele, kuidas asjaomane avalikkus tähise EMMENTALER kirjeldavust tajub, siis tuleneb kohtupraktikast, et kauba tootmine ja turustamine teatava nime all, ilma et seda kasutataks viisil, mis viitab niisuguse toote päritolule, võib olla asjakohane kaudne tõend selle kindlakstegemisel, kas vastav nimi on muutunud üldnimetuseks (vt selle kohta 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Saksamaa ja Taani vs. komisjon, C‑465/02 ja C‑466/02, EU:C:2005:636, punktid 75–100, ning 26. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑132/05, EU:C:2008:117, punktid 53–57).
50 Osutatud kohtupraktikas tehtud järeldused, olgugi et need puudutavad seda, kas nimi on muutunud üldnimetuseks, on asjakohased ka tähiste kirjeldavuse hindamisel. Asjaolu, et teatav tähis on üldnimetus, ning asjaolu, et tegemist on kirjeldava tähisega, on tihedalt seotud, kuna niisugusel tähisel puudub mõlemal juhul eristusvõime (vt selle kohta 24. mai 2012. aasta kohtuotsus Formula One Licensing vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑196/11 P, EU:C:2012:314, punkt 41).
51 Kui mitu ettevõtjat toodavad ja turustavad ühes liikmesriigis kaupu, mis on tähistatud teatava tähisega, ilma et see tähis viitaks nende kaupade kaubanduslikule või geograafilisele päritolule, võib nimetatud asjaolu viidata sellele, et asjaomane avalikkus tajub vastavat tähist nii, et see tähistab nende kaupade teatavat omadust ja on seega kirjeldav.
52 Eeltoodust tuleneb esiteks, et hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et nagu nähtub eespool punktides 45–47 esitatud andmetest, turustati suur kogus Saksamaal eraldiseisvalt nimetuse Emmentaler all toodetud juustust selles liikmesriigis. Teiseks, nagu on märgitud eespool punktides 49–51, on selline asjaolu lubatav kaudne tõend selle kohta, et asjaomane avalikkus tajub seda nimetust nii, et see tähistab asjaomaste kaupade teatavat omadust ja on seega kirjeldav.
53 Neil asjaoludel ei ole asjakohane küsimus, kas Saksamaal eraldiseisvalt nimetuse Emmentaler all toodetud juustude turuleviimine Saksamaal on Šveitsi ja Saksamaa vahelise lepinguga kooskõlas, kuna asjaomase avalikkuse tajupilt vastavast nimetusest, millega seoses tuleb vastavalt eespool punktis 25 viidatud kohtupraktikale tähise kirjeldavust hinnata, moodustub eelkõige selle avalikkuse kokkupuutes vastava tähisega, nagu seda turustatakse. Asjaomane avalikkus eeldab üldiselt, et teatavas liikmesriigis turustatavad kaubad on selle liikmesriigi turule viidud õiguspäraselt, ilma et ta tingimata arutleks väidetavate õigusnormide vaheliste vastuolude olemasolu üle.
54 Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt ei saanud apellatsioonikoda tugineda muu hulgas juustu Emmentaler tootmisele Saksamaal kui kaudsele tõendile selle tähise kirjeldavuse kohta.
– Saksa juustumäärus
55 Apellatsioonikoda tugines järelduses, et tähis EMMENTALER tähistab teatavat juustuliiki, samuti Saksa juustumäärusele, milles on emmentaler liigitatud standardseks juustuliigiks.
56 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses ei saanud sellele määrusele tugineda, kuna see ei ole kooskõlas Šveitsi ja Saksamaa vahelise lepinguga, mis on selle määruse suhtes ülimuslik.
57 Selles osas tuleneb Saksa juustumääruse §-st 7 ja lisast 1, et emmentaler on liigitatud kui „Standardsorte“ ehk juustu standardliigiks.
58 Selline liigitus võib aga peegeldada seda, kuidas asjaomane avalikkus tajub tähise kirjeldavust.
59 Neil asjaoludel ei ole eespool punktis 53 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel asjakohane hageja argument, mille kohaselt Saksa juustumäärus on Šveitsi ja Saksamaa vahelise lepinguga väidetavalt vastuolus.
60 Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt ei saanud apellatsioonikoda tugineda muu hulgas Saksa juustumäärusele kui kaudsele tõendile tähise kirjeldavuse kohta.
– Liidu seisukoht Šveitsi ja liidu vahelise lepingu üle peetavatel läbirääkimistel
61 Apellatsioonikoda võttis selle asjaolu tuvastamisel, et tähis EMMENTALER tähistab juustuliiki, arvesse seda, et 17. mai 2011. aasta lepingu Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta, millega muudetakse Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelist põllumajandustoodetega kauplemise kokkulepet (ELT 2011, L 297, lk 3; edaspidi „Šveitsi ja liidu vaheline leping“), läbirääkimiste käigus oli liit vastu nimetuse „Emmentaler“ lisamisele selle kaitse alla kuuluvate geograafiliste tähiste loetellu.
62 Hageja vaidlustab apellatsioonikoja järelduse, mille kohaselt saab taotletava kaubamärgi kirjeldavuse tuletada ka asjaolust, et liit oli vastu nimetuse „Emmentaler“ kui sellise lisamisele päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste hulka, mis on Šveitsi ja liidu vahelise lepinguga kaitstud.
63 Hageja sõnul ei ole liit tõepoolest nõustunud kandma seda nimetust nende geograafiliste tähiste loetellu, mis on Šveitsi ja liidu vahelise lepinguga kaitstud. Ainuüksi see asjaolu ei võimalda siiski järeldada, et nimetusel Emmentaler eraldiseisvalt ei ole võimalik saada kaitset ELi kollektiivkaubamärgina.
64 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Šveitsi ja liidu vaheline leping sisaldab 1. lisas selliste juustunimetuste loetelu, millele lepinguosalised on vastastikuse kaitse andnud kui päritolunimetustele ja geograafilistele tähistele.
65 Nimetust Emmentaler ei ole sellesse loetellu aga kantud.
66 Teiseks kirjeldati selle nimetuse loetellu kandmata jätmise põhjuseid Šveitsi föderaalse põllumajandusameti 17. detsembri 2009. aasta pressiteates, millele apellatsioonikoda viitas vaidlustatud otsuse punktis 24.
67 Šveitsi föderaalne põllumajandusamet märkis pressiteates, et Šveitsi ja liidu vahelise lepingu üle peetavaid läbirääkimisi takistasid pikka aega nende lahknevad seisukohad seoses nimetuse Emmentaler kandmisega päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste loetellu selle lepingu raames, kuna „[liit] käsitas nimetust „[E]mmentaler“ üldnimetusena“ ja et „[ta] nõudis, et seda nimetust [saaks] kasutada kõigis liikmesriikides“. Pressiteate kohaselt otsustasid Šveits ja liit just nende erinevuste tõttu jätta nimetus Emmentaler sellesse loetellu kandmata.
68 On aga usutav, et see liidu seisukoht tuleneb asjaolust, et – nagu nähtub eespool punktist 48 – kaupu, mis kannavad nimetust Emmentaler eraldiseisvalt, turustatakse vähemalt teatavates liikmesriikides, näiteks Saksamaal, mistõttu võib niisugune seisukoht kajastada liikmesriikide asjaomase avalikkuse, sealhulgas Saksa avalikkuse tajupilti.
69 Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt ei saanud apellatsioonikoda muu hulgas sellele seisukohale tugineda kaudse tõendina asjaolu kohta, et Saksa avalikkus tajub sõna „emmentaler“ teatava juustuliigi kirjeldusena.
– Codex alimentarius'e komisjoni väljatöötatud Emmentali standard
70 Hageja heidab apellatsioonikojale ette, et viimane võttis arvesse codex alimentarius'e komisjoni välja töötatud Emmentali standardit. See standard ei sisalda liidu kaubamärgimenetluses siduvaid eeskirju ega saa seega olla ülimuslik Šveitsi ja Saksamaa vahelise lepingu suhtes, millega anti nimetusele Emmentaler kaitse, nagu on kirjeldatud eespool punktis 38.
71 Selles osas tuleneb kohtupraktikast kõigepealt, et asjaolu, et teatav nimetus on codex alimentarius'es kindlaks määratud üldnimetusena, on asjakohane tegur selle hindamisel, kas taotletav kaubamärk võib teatavat juustuliiki kirjeldada (vt selle kohta analoogia alusel 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Consorzio per la tutela del formaggio Grana Padano vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Biraghi (GRANA BIRAGHI), T‑291/03, EU:T:2007:255, punkt 67, ja 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Consejo Regulador „Torta del Casar“ vs. EUIPO – Consejo Regulador „Queso de La Serena“ (QUESO Y TORTA DE LA SERENA), T‑828/16, ei avaldata, EU:T:2017:918, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Seejärel tuleb märkida, et codex alimentarius'e komisjoni välja töötatud Emmentali standardi (CXS 269-1967) kohaselt tähistab sõna „Emmental“ kõva laagerdatud juustu, mis vastab selles standardis loetletud nõuetele. Nimetatud standardi artikli 7.1 kohaselt võib tähist EMMENTALER kasutada vastavalt kinnispakendatud toiduainete märgistamise üldstandardile, kui toode vastab Emmentali standardile.
73 Sellest tuleneb, et tähist EMMENTALER tajutakse codex alimentarius'e raames teatava juustuliigi nimetusena, millel on selles standardis sisalduvad omadused.
74 Seda järeldust ei sea kahtluse alla Emmentali standardi artikkel 7.2, mille kohaselt tuleb toote märgisele märkida päritoluriigi nimi. Nimelt täpsustati codex alimentarius'e komisjoni toiduainete märgistamise komitee 35. istungjärgu protokollis Euroopa Komisjoni ja kõigi liidu liikmesriikide nõusolekul, et nimetusi käsitleva eeskirja eesmärk on säilitada niisugune juustu üldnimetus.
75 Samuti ei sea eespool viidatud emmentaleri standardi asjakohasust eespool punktis 53 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel kahtluse alla Šveitsi ja Saksamaa vaheline leping, millele viitab hageja.
76 Neil asjaoludel võis apellatsioonikoda põhjendada järeldust, et sõna „emmentaler“ kirjeldab asjaomaseid kaupu, muu hulgas codex alimentarius'e komisjoni välja töötatud Emmentali standardiga kui ühe kaudse tõendiga.
– 5. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Guimont (C‑448/98)
77 Hageja väitel ei tulene 5. detsembri 2000. aasta kohtuotsusest Guimont (C‑448/98, EU:C:2000:663), et sõna „emmentaler“ on nimetus. On tõsi, et nimetatud kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et vaidlust ei ole selles, et Emmental on juust, mida õiguspäraselt toodetakse ja turustatakse muudes liikmesriikides kui Prantsusmaa. See asjaolu on siiski vaid üks kriteerium teiste hulgas, mida tuleb võtta arvesse selle hindamisel, kas sõna „emmentaler“ on registreeritav.
78 Selles küsimuses tuleb meelde tuletada, et 5. detsembri 2000. aasta kohtuotsuse Guimont (C‑448/98, EU:C:2000:663) punktis 32 sedastas Euroopa Kohus, nagu nähtub eespool punktidest 45–53, et Emmentali juustu toodetakse ja turustatakse õiguspäraselt muudes liikmesriikides kui Prantsusmaa.
79 Nagu hageja ka ise möönab, on see asjaolu üks paljudest kriteeriumidest, mida tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas sõna „emmentaler“ on registreeritav. Sellest tuleneb, et hageja ei ole väitnud ning veelgi vähem tõendanud, et see asjaolu ei ole käesoleval juhul asjakohane kas või ühe kaudse tõendina, mida tuleb teiste hulgas arvesse võtta selle hindamisel, kas nimetus Emmentaler on kirjeldav.
80 Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja etteheide, et apellatsioonikoda ei saanud tugineda muu hulgas 5. detsembri 2000. aasta kohtuotsusele Guimont (C‑448/98, EU:C:2000:663) kui ühele kaudsele tõendile taotletava tähise kirjeldavuse kohta.
– Järeldus kirjeldavuse kohta
81 Eespool punktides 31–80 analüüsitud kaudseid tõendeid arvestades oli apellatsioonikojal hindamisviga tegemata vaidlustatud otsuse punktis 24 alust järeldada, et Saksa asjaomane avalikkus käsitab tähist EMMENTALER vahetult teatava juustuliigi tähisena.
82 Võttes arvesse eespool punktis 23 viidatud kohtupraktikat, järeldas apellatsioonikoda seega õigesti, et kõnealune tähis on määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c ja artikli 7 lõike 2 tähenduses kirjeldav, kusjuures tuleb meelde tuletada, et piisab, kui see keeldumispõhjus esineb liidu ühes osas, milleks võib sõltuvalt juhtumist olla üksainus liikmesriik.
83 Lõpuks, kuna eespool punktides 31–76 analüüsitud kaudsed tõendid tõendavad õiguslikult piisavalt, et tähis EMMENTALER on Saksamaal kirjeldav, siis ei ole vaja analüüsida teise väite raames esitatud muude argumentide põhjendatust, mis puudutavad muid tõendeid, millele apellatsioonikoda tugines vaidlustatud otsuse punktis 24, kuna need tõendid ei puuduta seda, kuidas Saksa asjaomane avalikkus tähist tajub.
84 Eeltoodu tõttu tuleb teine väide tagasi lükata.
Esimene väide, et on rikutud määruse 2017/1001 artikli 74 lõiget 2
85 Hageja väidab, et nimetus „Emmentaler“ eraldiseisvalt peaks olema kollektiivkaubamärgina määruse 2017/1001 artikli 74 lõike 2 alusel kaitstud, kuna see viitab asjaomaste kaupade geograafilisele päritolule.
86 EUIPO, Saksamaa Liitvabariik ja Prantsuse Vabariik vaidlevad sellele argumendile vastu.
87 Nagu nähtub eespool punktidest 10 ja 11, tuleb erandit määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktist c, mis on ette nähtud selle määruse artikli 74 lõikes 2, tõlgendada kitsalt. Eelkõige ei ole erandiga hõlmatud tähised, mida käsitatakse asjaomaste kaupade liigi, kvaliteedi, koguse, otstarbe, väärtuse, tootmisaja või muu omaduse tähisena, vaid mis on üksnes tähised, mida käsitatakse nende kaupade geograafilise päritolu tähisena.
88 Käesoleval juhul nähtub eespool punktidest 31–82, et apellatsioonikoda järeldas õigesti, et sõna „emmentaler“ kirjeldab Saksa asjaomase avalikkuse silmis teatavat juustuliiki ning avalikkus ei taju seda vastava juustu geograafilise päritolu tähisena.
89 Samuti ei ole hageja esitanud Üldkohtule muid konkreetseid tõendeid selle kohta, et asjaomane avalikkus käsitab seda tähist geograafilise päritolu tähisena.
90 Neil asjaoludel ei ole tal alust väita, et taotletav kaubamärk peab olema määruse 2017/1001 artikli 74 lõike 2 alusel kaitstud.
91 Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata ja seetõttu jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
92 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
93 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO, Saksamaa Liitvabariigi, Prantsuse Vabariigi ja CNIELi nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta kohtukulud Emmentaler Switzerlandi kanda.
Kornezov | Kowalik-Bańczyk | Petrlík |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. mail 2023 Luxembourgis.
Allkirjad