Liidetud kohtuasjad T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17
Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI)
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 22. septembri 2021. aasta otsus
Riigiabi – Elektritarne tariif – Vahekohtu otsusega Alouminionilt nõutava tariifi määramine – Otsus lõpetada kaebuse menetlemine – Otsus, milles tuvastatakse riigiabi puudumine – Vaidlustatav akt – Huvitatud poole staatus – Põhjendatud huvi – Õigus esitada hagi – Vastuvõetavus – Riigile omistatavus – Eelis – Eraettevõtja põhimõte – Tõsised raskused
1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni otsus lõpetada sellise kaebuse menetlemine, milles palutakse tuvastada EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate sätete rikkumine – Otsus, millega lõpetatakse esialgne menetlus ja keeldutakse algatamast riigiabi ametlikku uurimismenetlust – Hõlmamine
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 71–75, 197, 204 ja 205)
2. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Haldusmenetlus – ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses asjasse puutuv isik – Mõiste – Ettevõtja, kes ei ole abisaajaga otseses konkurentsisuhtes – Sellise ettevõtja kohustus tõendada abi konkreetset mõju tema olukorrale
(ELTL artikli 108 lõige 2; nõukogu määrus 2015/1589, artikli 1 punkt h)
(vt punktid 79–85)
3. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Komisjoni otsus, milles tuvastatakse abi puudumine ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata – Hagi, mille eesmärk on kaitsta asjasse puutuvate isikute menetluslikke õigusi – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 108 lõiked 2 ja 3 ning artikli 266 esimene lõik; nõukogu määrus 2015/1589, artikli 1 punkt h)
(vt punktid 86–92)
4. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, milles tuvastatakse, et tegemist ei ole riigiabiga – ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses asjasse puutuvate isikute hagi – Hagi eseme määratlemine – Hagi, mille eesmärk on kaitsta asjasse puutuvate isikute menetluslikke õigusi – Väited, mis puudutavad komisjoni käsutuses oleva teabe ja asjaolude hindamist – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 108 lõiked 2 ja 3 ning artikli 263 neljas lõik; nõukogu määrus 2015/1589, artikli 1 punkt h ning artikli 4 lõiked 3 ja 4)
(vt punktid 93–103 ja 206)
5. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgse uurimise etapp ja ametliku uurimismenetluse etapp – Komisjoni kohustus algatada tõsiste raskuste ilmnemisel ametlik uurimismenetlus – Mõiste „tõsised raskused“ – Objektiivsus – Kohtulik kontroll – Ulatus
(ELTL artikli 107 lõige 1 ning artikli 108 lõiked 2 ja 3; nõukogu määrus 2015/1589, artikkel 4)
(vt punktid 112–116, 189–191 ja 233)
6. Riigiabi – Komisjoni ja liikmesriigi kohtute vastav pädevus – Komisjoni ja liikmesriigi kohtute vahelise lojaalse koostöö kohustus – Komisjoni ainupädevus – Esimus – Liikmesriigi kohtute roll – Seadusjõu põhimõte – Seadusjõu põhimõttele tuginemise võimatus komisjoni hilisema otsuse puhul, millega tuvastatakse ebaseaduslik riigiabi
(ELTL artikli 107 lõige 1 ja artikli 108 lõige 3)
(vt punktid 143–148 ja 186)
7. Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Hindamine kõiki vaidlusaluse meetme ja selle kontekstiga seotud asjasse puutuvaid elemente arvestades – Vahekohtu otsus, millega määratakse energiatariif – Vahekohtu otsus, mis oma laadilt ja õiguslike tagajärgede poolest on sarnane liikmesriigi üldkohtuga – Vahekohus, mis tegutseb avaliku võimu kandjana
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 150–159)
8. Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Hindamiskriteeriumid – Komisjoni kohustus viia kõigil juhtudel läbi oletusliku turuhinna kompleksanalüüs – Puudumine – Erilised asjaolud, mis seda nõuavad
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 160–167 ja 185)
9. Riigiabi – Mõiste – Riigi poolt eeliste andmine – Vahekohtu kaasamine elektritariifi määramisse – Vahekohtu otsus, mis oma laadilt ja õiguslike tagajärgede poolest on sarnane liikmesriigi üldkohtuga – Vahekohus, mis tegutseb avaliku võimu kandjana
(vt punktid 227–232)
Kokkuvõte
Üldkohus tühistas otsused, millega komisjon tuvastas, et vahekohtu otsus, millega määrati väidetavalt soodustariif, ei andnud alumiiniumitootjale Mytilinaios eelist. Komisjon oli kohustatud hoolikalt, piisavalt ja täielikult uurima riigiabi võimalikku olemasolu, andes keerulisi majanduslikke ja tehnilisi hinnanguid.
Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (edaspidi „DEI“), kes on Kreeka riigi kontrollitav Ateenas (Kreeka) asuv elektrienergia tootja ja tarnija, ning tema kõige suurem klient Mytilinaios AE – Omilos Epicheiriseon, varem Alouminion tis Ellados VEAE, mille asukoht on Marousi (Kreeka) (edaspidi „Mytilinaios“), on seotud pikaajalise vaidlusega elektritarne tariifi üle eesmärgiga asendada Mytilinaiose soodustariif, mis tulenes 1960. aastal sõlmitud kokkuleppest, kuid mis lõppes 2006. aastal.
16. novembril 2011 allkirjastatud vahekohtu kokkuleppe raames leppisid mõlemad pooled kokku, et nende vaidluse lahendamine usaldatakse Rythmistiki Archi Energeiasele (Kreeka energiaamet, edaspidi „RAE“), mille juurde luuakse Kreeka õiguse alusel alaline vahekohus (edaspidi „vahekohus“).
Vahekohus määras 31. oktoobri 2013. aasta otsusega (edaspidi „vahekohtu otsus“) Mytilinaiose suhtes kohaldatava elektritariifi (edaspidi „kõnealune tariif“). Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka) jättis DEI poolt vahekohtu otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata.
Sellega seoses esitas DEI komisjonile kaks kaebust, väites, et esmalt RAE ja seejärel vahekohus andsid Mytilinaiosele ebaseaduslikku riigiabi, kuna kõnealune tariif kohustas teda tarnima viimati nimetatule elektrienergiat hinnaga, mis on tema kuludest ja seega turuhinnast madalam. Komisjon teatas 12. juuni 2014. aasta kirjaga, millele oli alla kirjutanud konkurentsi peadirektoraadi osakonna juhataja (edaspidi „vaidlusalune kiri“), DEI‑le tema kaebuste menetlemise lõpetamisest. Komisjoni sõnul ei kujutanud kõnealune tariif endast riigiabi, kuna omistatavuse ja eelise kriteeriumid ei olnud täidetud, mistõttu ei olnud vaja algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust.
Pärast seda kirja esitas DEI Üldkohtule hagi, mis registreeriti numbriga T‑639/14 ja millega ta taotles selles kirjas sisalduva otsuse tühistamist.
Selle menetluse käigus võttis komisjon 25. märtsi 2015. aasta otsusega(1) (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“) vaidlusaluse kirja tagasi ja asendas selle. Viimati nimetatud otsuses leidis komisjon, et vahekohtu otsus ei kujutanud endast Mytilinaiosele riigiabi andmist peamiselt põhjusel, et DEI vabatahtlik pöördumine oma vaidluse lahendamiseks vahekohtusse vastas turumajanduse tingimustes tegutseva aruka investori tegevusele ega loonud seega eelist.
DEI esitas seejärel Üldkohtule hagi, mis registreeriti numbriga T‑352/15 ja millega ta taotles esimese vaidlustatud otsuse tühistamist.
Üldkohus tuvastas 9. veebruari 2016. aasta määrusega, et kohtuasjas T‑639/14 esitatud hagi suhtes on otsuse tegemise vajadus ära langenud. Euroopa Kohus(2), kellele esitati apellatsioonkaebus, aga tühistas nimetatud määruse ja saatis asja tagasi Üldkohtusse, kus see registreeriti numbriga T‑639/RENV.
Komisjon võttis 14. augustil 2017 vastu teise otsuse (edaspidi „teine vaidlustatud otsus“)(3), millega tunnistati kehtetuks ja asendati nii vaidlusalune kiri kui ka esimene vaidlustatud otsus. Tuginedes esimeses vaidlustatud otsuses esitatutega identsetele põhjendustele, kinnitab teine otsus, et vahekohtu otsus ei kujuta endast riigiabi andmist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
DEI esitas teise otsuse tühistamiseks Üldkohtule uuesti hagi, mis registreeriti numbriga T‑740/17.
Pärast kolme poolelioleva kohtuasja liitmist rahuldas Üldkohtu kolmas koda laiendatud koosseisus DEI kolm hagi ning tühistas nii vaidlusaluse kirja kui ka esimese ja teise vaidlustatud otsuse (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“). Üldkohus andis oma otsuses selgitusi selle kohta, kas kaebaja on käsitatav „huvitatud poolena“, kellel on õigus vaidlustada komisjoni otsus mitte esitada riigiabi reguleerivate õigusnormide alusel vastuväiteid riikliku meetme kohta. Sisuliselt täpsustas kohtuotsus muu hulgas, milline ulatus on komisjoni kohustusel kontrollida, kas vahekohus, millel on liikmesriigi üldkohtuga võrreldavad õigused, andis eelise riigiabi õigusnormide tähenduses, kui määras niisuguse elektritarne tariifi, mis ei pruugi turuhinnale vastata.
Üldkohtu hinnang
Üldkohus märkis hagi vastuvõetavuse kohta kohtuasjas T‑740/17, mida analüüsis esimesena, et teisel vaidlustatud otsusel on DEI suhtes õiguslikult siduvad tagajärjed. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tekitab otsus, milles tuvastatakse, et abi ei esine, ja millega komisjon lõpetab esialgse uurimise etapi, siduvaid õiguslikke tagajärgi ka asjasse puutuva isiku suhtes. Üldkohus lisas selle kohta, et kuna DEI väitis, et kõnealune tariif kujutab endast ELTL artikli 107 lõikega 1 keelatud abi, mis mõjutab tema majanduslikke huve, siis on DEI „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks(4), artikli 1 punkti h tähenduses, mistõttu takistavad vaidlustatud aktid, millega lõpetati tema kaebuste menetlemine, tal ametlikus uurimismenetluses märkusi esitada.
Seega on DEI hagi vastuvõetav osas, milles ta taotleb nende menetluslike tagatiste kaitset, mis tal oleks huvitatud poolena ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse algatamise korral. Sellega seoses täpsustab Üldkohus, et DEI esitatud tühistamisväidete eesmärk on nimelt rõhutada, et esinevad kahtlused(5) või tõsised raskused, mille tõttu oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.
Mis puudutab sisulist küsimust, kas komisjonil oleks DEI esitatud kaebuste hindamisel pidanud esinema kahtlusi või tõsiseid raskusi, siis lükkas Üldkohus tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt DEI olukorras olev arukas erainvestor oleks otsustanud vahekohtu kasuks ja oleks nõustunud kohaldatava tariifi määramisega ekspertidest koosneva vahekohtu poolt, kelle kaalutlusõigus on piiratud selliste parameetritega, mis on võrreldavad vahekohtu kokkuleppes sisalduvate parameetritega, mistõttu ei saanud vahekohtu poolt kõnealuse tariifi määramine tuua kaasa Mytilinaiosele eelise andmist.
Sellega seoses kinnitas Üldkohus, et vahekohus, kes teeb otsuseid seadusega sätestatud vahekohtumenetluse kohaselt ning määrab elektritariifi õiguslikult siduva otsusega, tuleb liigitada asutuseks, mis teostab avalikku võimu, arvestades vahekohtu olemust, selle tegevuse konteksti, eesmärki ja vahekohut reguleerivaid eeskirju, mille kohaselt saab tema otsused edasi kaevata liikmesriigi üldkohtusse, neil on seadusjõud ja need on täitmisele kuuluvad. Seega võib vahekohut samastada liikmesriigi üldkohtuga.
Võttes aga arvesse pädevuse jaotust liikmesriigi kohtute ja komisjoni vahel riigiabi kontrollimise valdkonnas, võib juhtuda, et liikmesriigi kohtud ise eiravad neile ELTL artikli 107 lõikest 1 ja artikli 108 lõikest 3 tulenevaid kohustusi ning muudavad seeläbi ebaseadusliku abi andmise võimalikuks või pikendavad seda, või isegi saavad selle andmise vahendiks, mille kontrollimine kuulub aga komisjoni pädevusse.
Seega, et kõrvaldada kõik kahtlused või tõsised raskused küsimuses, kas vahekohtu otsusega määratud tariif sisaldas eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, oli komisjon kohustatud kontrollima, kas teatamata riiklik meede, nagu tariif, mille kaebaja vaidlustas, vastas ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi mõistele, sealhulgas eelise kriteeriumile. See kontroll eeldab keerulisi majanduslikke hinnanguid, mis puudutavad eelkõige tariifi vastavust tavapärastele turutingimustele.
Ent piirdudes oma analüüsis küsimusega, kas eraettevõtja oleks pöördunud vahekohtusse, millega DEI nõustus, delegeeris komisjon keeruliste hinnangute andmise Kreeka ametiasutustele, eirates oma kontrollikohustust. Lisaks, võttes arvesse teavet, mille DEI esitas haldusmenetluses, oleks komisjon pidanud ise analüüsima küsimust, kas DEI kulude kindlaksmääramise meetod, nagu seda kohaldas vahekohus, oli ühtaegu nii sobiv kui ka piisavalt usutav tuvastamaks, et kõnealune tariif oli tavapäraste turutingimustega kooskõlas.
Kuna komisjon ei täitnud teises vaidlustatud otsuses temal lasuvaid kontrollinõudeid, siis leidis Üldkohus, et tal oleks pidanud tekkima tõsised raskused või kahtlused, mis nõuavad ametliku uurimismenetluse algatamist. Seega rahuldas Üldkohus hagi kohtuasjas T‑740/17 ja tühistas teise vaidlustatud otsuse.
Kuna teine vaidlustatud otsus on seega tühiseks tunnistatud, ei saanud sellega tunnistada kehtetuks ega asendada esimest vaidlustatud otsust ega vaidlusalust kirja. Seega jääb alles esimese vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud hagi ese.
Arvestades esimese ja teise vaidlustatud otsuse peaaegu identset sisu, rahuldas Üldkohus samadel põhjustel hagi kohtuasjas T‑352/15 ja tühistas esimese vaidlustatud otsuse. Kuna selle otsusega ei saa enam vaidlusalust kirja kehtetuks tunnistada ega asendada, jääb alles ka kohtuasja T‑639/14 RENV ese.
Pärast seda, kui Üldkohus tunnistas hagi viimati nimetatud kohtuasjas vastuvõetavaks, tuvastas ta, et vaidlusaluses kirjas, mis kujutab endast komisjoni talituste lõplikku seisukohta DEI kaebuste suhtes ja millega lõpetati nende kaebuste menetlemine, on tehtud vormiviga, kuna selles sisalduva otsuse oleks pidanud vastu võtma komisjon kollegiaalse organina, mitte konkurentsi peadirektoraadi osakonna juhataja, mistõttu komisjon ise selle kirja tühistas ja asendas. Üldkohus kinnitas lisaks, et komisjonil oleks pidanud tekkima tõsiseid raskusi või kahtlusi seoses riigiabi olemasoluga või vähemalt ei olnud tal õigust selliseid kahtlusi kõrvale jätta põhjusel, et vahekohtu otsus ei ole Kreeka riigile omistatav. Meenutades, et vahekohtu otsus on oma laadilt ja õiguslike tagajärgede poolest võrreldav Kreeka üldkohtu otsustega, mistõttu tuleb see kvalifitseerida avaliku võimu aktiks, rõhutas Üldkohus, et DEI on sellist omistatavust õiguslikult piisavalt tõendanud.
Kuna Üldkohus rahuldas kolmanda hagi, tühistas ta seega ka vaidlusaluse kirja.