Kohtuasi C-52/17

VTB Bank (Austria) AG

versus

Finanzmarktaufsichtsbehörde

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)

Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Direktiiv 2013/36/EL – Artiklid 64, 65 ja 67 – Määrus (EL) nr 575/2013 – Artikli 395 lõiked 1 ja 5 – Krediidiasutuste järelevalve – Järelevalve- ja karistuste määramise volitused – Riskide kontsentreerumise piirmäärad – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette intressi nõudmise nende piirmäärade ületamise korral – Määrus (EL) nr 468/2014 – Artikkel 48 – Pädevuse jaotus Euroopa Keskpanga (EKP) ja riiklike asutuste vahel – Ametlikult algatatud järelevalvemenetlus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 7. augusti 2018. aasta otsus

1.        Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Ühtne järelevalvemehhanism – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Riiklike asutuste järelevalve- ja karistuste määramise volitused – Haldusmeede – Mõiste – Tasakaalustusintress riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamise tõttu, mis on suurem kui 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36, 9. põhjendus ja artikli 65 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, artikli 395 lõige 1)

2.        Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Ühtne järelevalvemehhanism – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Riiklike asutuste järelevalve- ja karistuste määramise volitused – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette automaatselt tasakaalustusintressi maksmise riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamise korral, mis on suurem kui 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36, 9. põhjendus ja artikkel 64, artikli 65 lõige 1 ning artikli 67 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, artikli 395 lõiked 1 ja 5)

3.        Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Ühtne järelevalvemehhanism – Pädevuse jaotus Euroopa Keskpanga ja riiklike asutuste vahel – Panga või riikliku järelevalveasutuse poolt sellise üksuse üle järelevalve alustamine, kelle suhtes on ametlikult algatatud järelevalvemenetlus – Mõiste „ametlikult algatatud järelevalvemenetlus“

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, artikli 395 lõige 1; Euroopa Keskpanga määrus nr 468/2014, artikli 2 punkt 25 ja artikli 48 lõige 3)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 40–42)

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ, artiklit 64 ja artikli 65 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta artikli 395 lõikeid 1 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt nõutakse määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 1 ette nähtud riskipositsiooni piirmäärade ületamise korral krediidiasutuselt automaatselt tasakaalustusintressi maksmist, isegi kui viimane vastab kõnealuse määruse artikli 395 lõikes 5 kehtestatud tingimustele, mille kohaselt võib krediidiasutus neid piirmäärasid ületada.

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 59, on määruse nr 575/2013 artiklis 395 kirjeldatud faktiline olukord, kus liikmesriigid võivad direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 2 alusel kohaldada halduskaristusi või muid haldusmeetmeid, selle artikli 395 lõigete 1 ja 5 kombineeritud kohaldamise tulemusel tekkiv olukord. Järelikult ei ole nimetatud määrusega kehtestatud usaldatavusnõuetega kooskõlas selline liikmesriigi õigusnorm nagu BWG § 97 lõike 1 punkt 4, mille kohaselt nõutakse määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 1 ette nähtud riskipositsiooni piirmäärade ületamise korral krediidiasutuselt automaatselt tasakaalustusintressi maksmist, ja mis ei näe ette võimalust kontrollida, kas selle määruse artikli 395 lõikes 5 kehtestatud tingimused on täidetud.

(vt punktid 46–48 ja resolutsiooni punkt 1)

3.      Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames („ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus“), artikli 48 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et järelevalvemenetlust ei saa selle sätte tähenduses ametlikult algatatuks pidada siis, kui krediidiasutus teatab riiklikule järelevalveasutusele määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 1 ette nähtud piirmäärade ületamisest, ega siis, kui see asutus on seoses sarnaste rikkumistega juba teinud otsuse paralleelses menetluses.

Ent ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 2 punktist 25 nähtub esiteks, et selle sätte tähenduses järelevalvemenetluseks saab pidada ainult pädeva riikliku asutuse menetlust. Järelikult ei saa krediidiasutuse toiminguid pidada selle sätte tähenduses järelevalvemenetluse alla kuuluvaks. Lisaks, nagu tõdeb kohtujurist oma ettepaneku punktis 89, viitab ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 48 lõikes 3 kasutatud määrsõna „ametlikult“ menetluse algatamise sõnaselgele otsusele, olenemata materiaalsetest põhjustest, nagu järelevalve all oleva krediidiasutuse teade, mis viis sellise otsuse ametliku vastuvõtmiseni. Teiseks, ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 2 punkti 25 alusel on riikliku asutuse järelevalvemenetlus seotud järelevalveotsuse ettevalmistamisega.

(vt punktid 56, 57, 59, 60 ja resolutsiooni punkt 2)