EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
6. september 2011(*)
Euroopa Parlamendi liige – Privileegide ja immuniteetide protokoll – Artikkel 8 –Kriminaalmenetlus laimamises seisneva süüteo asjas – Väljaspool parlamendihoonet esitatud väited – Parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamus – Puutumatus – Tingimused
Kohtuasjas C‑163/10,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale di Isernia (Itaalia) 9. märtsi 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. aprillil 2010, kriminaalasjas
Aldo Patriciello
süüdistuses,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot ja J.-J. Kasel, kohtunikud G. Arestis, A. Borg Barthet, M. Ilešič, J. Malenovský, A. Ó Caoimh (ettekandja), C. Toader ja M. Safjan,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. veebruari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– A. Patriciello, esindajad: avvocato G. Ranaldi, avvocato G. Scalese ja assistente S. Fortunato,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Russo,
– Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis, M. Germani ja G. Papagianni,
– Euroopa Parlament, esindajad: H. Krück, A. Caiola ja N. Lorenz,
– Euroopa Komisjon, esindajad: I. Martínez del Peral ja C. Zadra,
olles 9. juuni 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb EL‑ile, ELL‑ile ja Euratomile liidetud protokolli Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (edaspidi „protokoll”) artikli 8 tõlgendamist.
2 See taotlus esitati kriminaalmenetluses laimamises seisneva süüteo asjas, milles süüdistatav on Euroopa Parlamendi liige A. Patriciello.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
3 Protokolli artikkel 8 sätestab:
„Euroopa Parlamendi liikmeid ei või üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu.”
4 Protokolli artikkel 9 näeb ette:
„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:
a) oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;
[...]”
5 Protokolli artikkel 18 sätestab:
„Käesoleva protokolli kohaldamisel teevad ühenduste institutsioonid koostööd asjaomaste liikmesriikide vastutavate ametiasutustega.”
6 Euroopa Parlamendi kodukorra (ELT 2005, L 44, lk 1; edaspidi „kodukord”) artikkel 6 „Immuniteedi võtmine” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Oma eesõiguste ja puutumatusega seotud volituste rakendamisel taotleb parlament eelkõige enda kui demokraatliku legislatiivkogu terviklikkuse säilitamist ja oma liikmete sõltumatuse tagamist nende ülesannete täitmisel.
[...]
3. Kui mõni parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse, teatatakse esitatud taotlusest parlamendi istungil ning see suunatakse edasi vastutavale komisjonile.
[...]”
7 Kodukorra artikli 7, mis sisaldab parlamendisaadikute immuniteediga seonduvaid menetlusnorme, lõiked 2, 6 ja 7 näevad ette järgmist:
„2. Vastutav komisjon teeb soovitusliku ettepaneku, kas võtta vastu otsus immuniteedi võtmise taotluse või immuniteedi ja privileegide kaitsmise taotluse rahuldamise või tagasilükkamise kohta.
[...]
6. Eesõiguste või puutumatuse kaitsmise korral teeb vastutav komisjon kindlaks, kas asjaolud kujutavad endast administratiivset või muud piirangut, mis takistab parlamendiliikme vaba liikumist parlamendi koosoleku toimumise kohta või sealt tagasi või arvamuse väljendamist või hääletamist tema mandaadiga seotud ülesannete täitmisel, või kuuluvad need siseriiklikust õigusest väljaspool asuva privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 10 regulatsiooni alla; vastutav komisjon teeb ettepaneku, et asjaomane ametiasutus teeks vajalikud järeldused.
7. Vastutav komisjon võib esitada põhjendatud arvamuse taotluse esitanud ametiasutuse pädevuse ja taotluse vastuvõetavuse kohta, kuid ei võta mingil juhul seisukohta selle kohta, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles teda süüdistatakse, õigustavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui komisjon on nõude läbivaatamisel juhtumi asjaolusid üksikasjalikult tundma õppinud.”
Siseriiklik õigus
8 Itaalia põhiseaduse artikli 68 esimene lõik sätestab:
„Parlamendiliikmeid ei tohi võtta vastutusele nende poolt oma ametikohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte eest.”
9 20. juuni 2003. aasta seaduse nr 140 põhiseaduse artikli 68 rakendamise kohta ning kriminaalmenetluse kohta isikute suhtes, kes on kõrgematel riiklikel ametikohtadel (legge n. 140 – disposizioni per l’attuazione dell’articolo 68 della Costituzione nonché in materia di processi penali nei confronti delle alte cariche dello Stato; GURI nr 142, 21.6.2003), artikli 3 lõige 1 näeb ette:
„Põhiseaduse artikli 68 esimest lõiku kohaldatakse igal juhul seaduse esitlemise või seaduseelnõu suhtes, muudatuste, päevakordade, ettepanekute, resolutsioonide, küsimuste ja sõnavõttude suhtes parlamendi istungitel ja teistes kodade organites, hääletamise suhtes, kõigi muude parlamentaarsete toimingute suhtes, kõigi uurimistoimingute suhtes, avalikustamise suhtes, poliitilise kriitika ja süüdistuste suhtes, mis seonduvad saadikukohustuste täitmisega ka väljaspool parlamendihoonet.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
10 A. Patriciello suhtes on algatatud kriminaalmenetlus Tribunale di Isernias selle eest, et ta süüdistas alusetult ühte Pozzilli (Itaalia) munitsipaalpolitsei ametnikku õigusvastases käitumises ühe tüli käigus, mis leidis aset 1. augustil 2007 tema elukohas ühes avalikus parklas ühe neuroloogiainstituudi läheduses.
11 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et A. Patriciello peab sellega seoses vastutust kandma Itaalia karistusseadustiku artiklis 368 kirjeldatud laimamise eest, mille puhul oli raskendav asjaolu see, et ta tegi seda oma ametikohustuste täitmisel oleva ametniku suhtes nimetatud seadustiku artikli 61 lõike 10 tähenduses. Asjaolu, mida talle ette heidetakse, seisneb selles, et ta väitis, et politseiametnik võltsis kellaaegu, kui koostas väärteoprotokolli mitmele juhile, kelle sõidukid olid pargitud liiklusseadustikku rikkudes, ning süüdistas ametnikku seega dokumendi võltsimises nimetatud seadustiku artikli 477 tähenduses. Etteheidetud õigusrikkumiste tõelevastavuse kontrollimiseks sündmuskohale saabunud sandarmite juuresolekul jäi A. Patriciello oma väidetele kindlaks.
12 Euroopa Parlament otsustas A. Patriciello avalduse alusel, mis põhineb parlamendi kodukorra artikli 6 lõikel 3, ja õiguskomisjoni raporti alusel 5. mai 2009. aasta otsusega kaitsta A. Patriciello puutumatust (edaspidi „puutumatuse kaitsmise otsus”). Otsust põhjendati järgmiselt:
„Tegelikult kommenteeris A. Patriciello oma väidetega vaid avalikku huvi pakkuvaid asjaolusid, kodanike õigust pääseda hõlpsasti juurde haiglale ja tervishoiuteenistustele, millel on oluline mõju tema valijate igapäevaelule.
[A.] Patriciello ei tegutsenud üksnes enese huvides ega soovinud solvata ametiisikut, vaid kaitses oma poliitilise tegevuse käigus valijate üldisi huve.
Seda tehes täitis ta oma kohustust Euroopa Parlamendi liikmena ning väljendas oma seisukohta valijatele avalikku huvi pakkuvas küsimuses.
[...]
Eespool toodud kaalutluste põhjal soovitab õiguskomisjon pärast puutumatuse kaitsmise poolt ja vastu olevate põhjuste uurimist [A.] Patriciello puutumatust kaitsta.”
13 Tribunale di Isernia tõdeb eelotsusetaotluses siiski, et protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a kohaselt on Euroopa Parlamendi liikmetel tegude puhul, mis nad panid toime liikmesriigi territooriumil, immuniteedid ja privileegid, mille sisulised ja vormilised piirid on samad, mis on ette nähtud siseriiklikus konstitutsiooniõiguses. Itaalia põhiseaduse artikli 68 kohaselt laieneb täielik puutumatus parlamendivälisele tegevusele aga ainult siis, kui see on tihedalt seotud tavaliste ametikohustuste täitmise ja parlamendiliikme mandaadile omaste eesmärkidega.
14 Niisuguses olukorras leiab kohus, et ilma, et see piiraks mis tahes hinnangu andmist süüdistuse põhjendatusele, ei saa ta nõustuda nende põhjendustega, mille alusel Euroopa Parlament puutumatuse kaitsmise otsuse vastu võttis. Nimelt ei ole põhikohtuasja aluseks olevad faktilised asjaolud seotud mitte mingit liiki arvamusavaldusega eurosaadiku kohustuste täitmisel.
15 Nimetatud kohus märgib, et prokuröri arvates näib argument, et A. Patriciello kommenteeris ainult teada-tuntud asjaolusid, st kodanike õigust pääseda kergesti ligi haiglatele ja tervishoiuteenistustele, soovimata ametiisikut solvata, põhjendamatu. Kuigi seda tuleb veel kontrollida, oli A. Patriciello süüdistanud võimuesindajat korrakaitseorganite juuresolekul sõnaselgelt dokumendi võltsimises. Esmapilgul näib aga, et niisugune käitumine ei ole seotud muretsemisega oma valijate üldise huvi pärast ega saa seega kas või teoreetiliselt kuuluda puutumatuse korra kohaldamisalasse.
16 Tribunale di Isernia märgib siiski, et puutumatuse kaitsmise otsus võeti vastu mitte ainult protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a, vaid ka protokolli artikli 8 alusel. Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et kuna see säte siseriiklikele õiguskordadele ei viita, tuleb selles ette nähtud puutumatuse ulatus kindlaks teha üksnes liidu õiguse alusel. Kuigi puutumatuse kaitsmise otsus kujutab endast arvamust, millel ei ole siduvaid tagajärgi siseriiklikele kohtutele, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul ELL artikli 4 lõike 3 ja protokolli artikli 18 alusel lojaalse koostöö kohustus (21. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑200/07 ja C‑201/07: Marra, EKL 2008, lk I‑7929, punktid 26 ja 39–41).
17 Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Isernia menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas tegu, milles Euroopa Parlamendi liiget [A.] Patriciellot süüdistatakse (mida on kirjeldatud süüdistusaktis ja mille kohta […] te[hti] puutumatuse kaitsmise otsus[…]) ning mis kvalifitseeritakse laimamiseks karistusseadustiku artikli 368 tähenduses, kujutab endast parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust […] protokolli artikli [8] tähenduses?”
Eelotsuse küsimus
18 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et protokolli artiklites 8 ja 9 ette nähtud eurosaadikute parlamentaarne immuniteet hõlmab kahte kaitsevormi, mis on tavaliselt tunnustatud liikmesriikide parlamendisaadikute puhul, s.o immuniteet nende poolt oma parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte suhtes ning parlamentaarne puutumatus, mis põhimõtteliselt tähendab kaitset kohtumenetluste eest (vt eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 24).
19 Nagu tuleneb ka esitatud küsimuse sõnastusest, on põhikohtuasja vaidluse tõlgendamisel oluline vaid protokolli artikkel 8.
20 Sellega seoses tuleb sarnaselt Itaalia valitsusega märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega, niisugusel kujul, nagu see on esitatud, kohaldada talle lahendada antud vaidluse suhtes ise protokolli artiklit 8 ning võtta seisukoha, kas asjaomase eurosaadiku väited, mis andsid alust põhikohtuasjas toimuvaks kriminaalmenetluseks, kujutavad endast parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust ja jäävad seega nimetatud sättes ette nähtud puutumatuse kaitse alla.
21 Tuleb meelde tuletada, et ELTL artikkel 267 ei anna Euroopa Kohtule pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsele juhtumile. Ta võib aga esitada siseriiklikule kohtule kõik sellised liidu õiguse tõlgendamisega seonduvad elemendid, mida siseriiklikul kohtul võib olla tema otsuse tegemisel tarvis (vt eelkõige 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑54/07: Feryn, EKL 2008, lk I‑5187, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Niisiis sellisel juhtumil nagu põhikohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kas kõnealused väited jäävad protokolli artiklis 8 ette nähtud puutumatuse kaitse alla, hinnates, kas selles puutumatuse kohaldamiseks ette nähtud tingimused on täidetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 33).
23 Euroopa Kohtul tuleb aga anda talle kõik vajalikud juhtnöörid, et teda selle hinnangu andmisel aidata, sõnastades tema esitatud küsimused vajaduse korral ümber (eelkõige 11. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑420/06: Jager, EKL 2008, lk I-1315, punkt 46, ja 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑243/09: Fuß, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 39).
24 Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega tegelikult täpsustada kriteeriume, mille alusel kindlaks teha, kas niisugune väide nagu põhikohtuasjas käsitletav, mille eurosaadik esitas väljaspool Euroopa Parlamendi hoonet ja mis andis tema päritoluriigis aluse kriminaalmenetluseks laimamises seisneva süüteo asjas, kujutab endast parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust protokolli artikli 8 tähenduses.
25 Selles osas on oluline rõhutada, et vastupidi protokolli artikli 9 esimese lõigu punktis a ette nähtud parlamentaarsele puutumatusele, mis sõltub siseriiklikust õigusest, tuleb protokolli artiklis 8 ette nähtud puutumatuse ulatus kindlaks määrata ainuüksi liidu õiguse alusel, kuna puudub viide siseriiklikele õiguskordadele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 26).
26 Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on protokolli artikli 8 – mille näol on tegemist erisättega, mis on kohaldatav kõigile kohtumenetlustele, mille suhtes on saadikul puutumatus seoses parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ja antud häältega – eesmärk kaitsta eurosaadikute arvamusvabadust ja sõltumatust, mis välistab igasuguse kohtumenetluse parlamentaarsete kohustuste täitmisel avaldatud arvamuse või antud hääle tõttu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Marra, punktid 27 ja 45).
27 Sellest järeldub, et olenemata siseriiklikus õiguses ette nähtud mis tahes puutumatuse korrast või selles sätestatud piiridest, ei saa Euroopa Parlament juhul, kui protokolli artiklis 8 ette nähtud puutumatuse tunnustamise tingimused on täidetud, seda puutumatust ära võtta ning siseriiklikul pädeval kohtul tuleb jätta asjaomase eurosaadiku vastu esitatud hagi rahuldamata (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 44).
28 Nagu kinnitasid kõik käesolevas kohtuasjas märkusi esitanud isikud, ei saa eurosaadiku väidete tõttu puutumatust võtta pelgalt sellepärast, et need on esitatud väljaspool Euroopa Parlamendi hoonet.
29 Protokolli artikkel 8 peab seda eesmärki arvestades kaitsma eurosaadikute sõnavabadust ja sõltumatust ning selle artikli sõnastuse kohaselt – mis viitab sõnaselgelt peale arvamuste ka eurosaadikute antud häältele – on see säte peamiselt kohaldatav saadikute nende väidete suhtes, mis on esitatud Euroopa Parlamendi hoones.
30 Samas ei ole välistatud, et niisuguste saadikute poolt väljaspool parlamendihoonet esitatud väide võib endast kujutada arvamuse avaldamist ametikohustuste täitmisel protokolli artikli 8 tähenduses, kuna arvamuse olemasolu ei sõltu mitte kohast, kus see väide esitati, vaid selle laadist ja sisust.
31 Eurosaadikute väljendatud arvamustele viidates on protokolli artikkel 8 tihedalt seotud sõnavabadusega. Sõnavabadus aga – kui demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna põhialus, mis peegeldab väärtusi, milles liit on ELL artikli 2 kohaselt loodud – on põhiõigus, mille tagab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11, millel on ELL artikli 6 lõike 1 kohaselt samaväärne õigusjõud kui aluslepingutel. See vabadus on samuti sätestatud 4. novembril 1950. aastal Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10.
32 Seega tuleb asuda seisukohale, et mõistet „arvamus” protokolli artikli 8 tähenduses tuleb mõista laias tähenduses, mis hõlmab ka need seisukohad ja avaldused, mis oma sisu poolest vastavad subjektiivseid hinnanguid väljendavatele väidetele.
33 Protokolli artikli 8 sõnastusest tuleneb veel, et selleks, et arvamus oleks puutumatusega hõlmatud, peab eurosaadik olema seda väljendanud „oma kohustuste täitmisel”, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos.
34 Mis puutub eurosaadiku väidetesse, mille suhtes on nagu põhikohtuasjas algatatud kriminaalmenetlus, siis tuleb sedastada, et protokolli artiklis 8 ette nähtud puutumatus võib kahtlemata takistada siseriiklikel õiguskaitseorganitel ja kohtutel teostamast nende pädevust süütegude uurimisel ja kriminaalkorras karistamisel, et tagada avaliku korra kaitse nende territooriumil, ning seetõttu võib see puutumatus võtta isikutelt, keda need väited on kahjustanud, igasuguse võimaluse kohtusse pöörduda, sealhulgas vajaduse korral selleks, et tsiviilkohtus nõuda neile tekitatud kahju hüvitamist.
35 Neid tagajärgi arvestades tuleb möönda, et väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste täitmise vaheline seos peab olema otsene ja ilmselge.
36 Veel tuleb tõdeda, et kui arvestada, kuidas on kirjeldatud seda, millistes tingimustes põhikohtuasjas kõne all olev eurosaadik oma väited esitas ja nende väidete sisu, siis näivad need väited olevat Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisest suhteliselt kaugel ning järelikult on raske ette kujutada, et neil on otsene seos kodanikke puudutava üldise huviga. Isegi kui selline seos oleks tuvastatav, ei oleks see ilmselge.
37 Nendest juhistest lähtudes tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata – mis on, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 21 ja 22 meenutatud, tema ainupädevuses –, kas põhikohtuasjas käsitletavat väidet tuleb käsitada arvamuse väljendamisena parlamendiliikme kohustuste täitmisel ning kas protokolli artiklis 8 ette nähtud puutumatuse tunnustamise põhitingimused on täidetud.
38 Kui kohus peaks hinnangu andmisel tuvastama, et see on nii, ei ole tal muud võimalust, kui selle puutumatusega arvestada ning jätta asjaomase eurosaadiku vastu esitatud hagi rahuldamata, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 27 (vt eespool viidatud kohtuotsus Marra, punktid 33 ja 44). Vastupidisel juhul aga, kui puutumatuse põhitingimused ei ole täidetud, peab nimetatud kohus jätkama selle hagi menetlemist.
39 Sellega seoses tuleb meenutada, et isegi kui, nagu põhikohtuasjas, kus Euroopa Parlament võttis asjaomase parlamendisaadiku taotlusel oma kodukorra alusel vastu puutumatuse kaitsmise otsuse, on tegemist arvamusega, millel ei ole siduvaid tagajärgi siseriiklikele kohtutele, kuna protokollis pole ühtegi sätet, mis näeks viimastele ette kohustuse esitada nimetatud parlamendile otsus protokolli artiklis 8 ette nähtud tingimuste täidetuse kohta. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei anna asjaolu, et liikmesriigi õiguses on ette nähtud oma riigi parlamendisaadikute kaitsmise menetlus, mis võimaldab parlamendil sekkuda, kui siseriiklik kohus seda puutumatust ei tunnusta, samasugust pädevust Euroopa Parlamendile sellest riigist valitud eurosaadikute osas, kuna protokolli artikkel 8 sellist parlamendi pädevust sõnaselgelt ei sätesta ega viita siseriiklikele õigusnormidele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Marra, punktid 35–40).
40 Järelikult vastupidi sellele, mida põhikohtuasja kostja kohtuistungil väitis, ei pane liidu õigus – vaatamata sellele, et Euroopa Parlament ja siseriiklikud kohtud peavad ELL artikli 4 lõikes 3 ja protokolli artiklis 18 ette nähtud Euroopa institutsioonide ja siseriiklike ametiasutuste lojaalse koostöö kohustuse kohaselt tegema koostööd, et vältida vastuolusid protokolli sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel (eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 42) – eelotsusetaotluse esitanud kohtule mingisugust konkreetset kohustust seoses tema otsuste põhjendamisega juhul, kui ta käesolevas kohtuotsuses ELTL artiklit 267 kohaldades antud tõlgendust arvestades otsustab jätta arvesse võtmata talle teatavaks tehtud Euroopa Parlamendi arvamuse selle kohta, kuidas kohaldada protokolli artiklit 8 põhikohtuasja asjaoludel.
41 Eeltoodust lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et protokolli artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et väide, mille eurosaadik esitas väljaspool Euroopa Parlamendi hoonet ja mis andis tema päritoluriigis aluse kriminaalmenetluseks laimamises seisneva süüteo asjas, kujutab endast parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust nimetatud sätte tähenduses vaid juhul, kui see väide vastab subjektiivsele hinnangule, millel on otsene ja ilmselge seos nende kohustuste täitmisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas need tingimused on põhikohtuasjas täidetud.
Kohtukulud
42 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
EL‑ile, ELL‑ile ja Euratomile liidetud protokolli Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et väide, mille eurosaadik esitas väljaspool Euroopa Parlamendi hoonet ja mis andis tema päritoluriigis aluse kriminaalmenetluseks laimamises seisneva süüteo asjas, kujutab endast parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust nimetatud sätte tähenduses vaid juhul, kui see väide vastab subjektiivsele hinnangule, millel on otsene ja ilmselge seos nende kohustuste täitmisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas need tingimused on põhikohtuasjas täidetud.
Allkirjad