ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS

(apellatsioonikoda)

26. juuni 2009

Kohtuotsus T‑114/08 P

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Kahju hüvitamise nõude esitamise mõistlik tähtaeg – Hilinemine – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ning osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 14. detsembri 2007.aasta määruse peale kohtuasjas Marcuccio vs. komisjon (F‑21/07, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), milles palutakse see määrus tühistada.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Luigi Marcuccio kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud käesolevas kohtuastmes.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Menetlusraamistik – EÜ artikkel 236 ja personalieeskirjade artiklid 90 ja 91 – Tähtaeg

(EÜ artikkel 236; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud hüvitisnõue – Mõistliku tähtaja järgimine – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artikkel 90)

3.      Menetlus – Põhistatud määrusega tehtud otsus – Tingimused – Ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu apellatsioonkaebus

1.      Kahju hüvitamist puudutav kohtuvaidlus ametniku ja selle institutsiooni vahel, mille teenistuses ta on või oli, kuulub juhul, kui see on tekkinud asjaomase isiku ja institutsiooni vahelisest töösuhtest, EÜ artikli 236 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse ning jääb vastuvõetavuse osas välja nii EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu kui ka EÜ artikli 46 Euroopa Kohtu põhikirja kohaldamisalast. Sellest tuleneb, et EÜ artiklil 236 põhinevate hagide suhtes kohaldatakse personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud tähtaegu sõltumata sellest, kas nende ese on akti tühistamine või kahju hüvitamine.

(vt punkt 12)

Viited: Euroopa Kohus, 22. oktoober 1975, kohtuotsus 9/75: Meyer-Burckhardt vs. komisjon (EKL 1975, lk 1171, punkt 7); 17. veebruar 1977, kohtuotsus 48/76: Reinarz vs. komisjon ja nõukogu (EKL 1977, lk 291, punkt 10); 4. juuli 1985, kohtuotsus 174/83: Amman jt vs. nõukogu (EKL 1985, lk 2133, punkt 12 ); 4. juuli 1985, kohtuotsus 175/83: Culmsee jt vs. Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee (EKL 1985, lk 2149, punkt 12); 1. aprill 1987, kohtuotsus 257/85: Dufay vs. parlament (EKL 1987, lk 1561, punkt 21); 7. oktoober 1987, kohtuotsus 401/85: Schina vs. komisjon (EKL 1987, lk 3911, punkt 9)

2.      Hagi esitamise tähtaja kindlaksmääramine on õigusküsimus. Kohaldatavates õigusnormides ei ole ette nähtud konkreetset tähtaega kahju hüvitamise nõude esitamiseks, kui kahju on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahelisest töösuhtest, mille teenistuses ta on. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg otsustatakse vastupidi konkreetse kohtuasja asjaolude alusel vastavalt mõistliku tähtaja järgimise põhimõttele, ehk eelkõige lähtuvalt vaidluse olulisusest asjaomase isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning poolte käitumisest ja näitena Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 viidatud tähtajast, mida peetakse piiriks. Kuigi Avaliku Teenistuse Kohus tuvastab ja hindab asjakohaseid asjaolusid autonoomselt, välja arvatud nende moonutamise puhul, kvalifitseerib ta need seejärel õiguslikult mõistliku tähtaja põhimõtet järgides, ning selle üle teostab Esimes Astme Kohus kontrolli.

(vt punktid 25–27)

3.      Esimese Astme Kohtu kodukorra artikliga 111 antud võimalust lahendada ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu hagi puhul kohtuasi põhistatud määrusega võib kasutada isegi enne kostja vastuse esitamist ja selle kasutamise põhjendatust ei hinnata antud määruses käsitletud küsimuste arvu puudutava kriteeriumi põhjal.

(vt punkt 50)