Language of document : ECLI:EU:T:2021:716

ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

20. oktoober 2021(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – ELTL artikkel 266 – Haldusjuurdlused – Hea halduse põhimõte – Erapooletuse põhimõte – Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue

Kohtuasjas T‑220/20,

Petrus Kerstens, elukoht La Forclaz (Šveits), esindaja: advokaat C. Mourato,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Mongin ja A.‑C. Simon,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue esiteks tühistada komisjoni 27. märtsi 2017. aasta teade, milles ta andis hagejale teada distsiplinaarmenetluse jätkamisest, ja 11. juuli 2019. aasta otsus, millega talle tehti hoiatus, ning teiseks hüvitada kahju, mis kolme distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja kestusega hagejale väidetavalt tekitati,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud V. Valančius (ettekandja) ja L. Truchot,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 22. aprilli 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Petrus Kerstens on endine Euroopa Komisjoni ametnik. Ta töötas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametis, kus ta oli aastatel 2003–2011 üksuse juhataja, seejärel personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi juures nõustajana. Alates 1. aprillist 2016 on ta pensionil.

2        Esimesena koostas hageja 20. juulil 2012 tema ja komisjoni vahelise vaidluse lahendamise raames asutusesisese teate, mille järel otsustas komisjon algatada distsiplinaarmenetluse viitenumbriga CMS 12/063, kuna teade sisaldas sõnu, mida peeti solvavaks. Selle menetluse tulemusel võeti vastu 15. aprilli 2014. aasta otsus, millega määrati hagejale noomitus (edaspidi „15. aprilli 2014. aasta otsus“).

3        Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus jättis 18. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega Kerstens vs. komisjon (F‑23/15, EU:F:2016:65) 15. aprilli 2014. aasta otsuse peale esitatud hagi rahuldamata.

4        Hageja esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Üldkohus 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsusega Kerstens vs. komisjon (T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74) rahuldas.

5        Üldkohus märkis 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse Kerstens vs. komisjon (T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74) punktides 62–70, et distsiplinaarmenetlus CMS 12/063 algatati ilma, et oleks enne läbi viidud haldusjuurdlus, et hageja oleks enne ära kuulatud ja et juurdluse lõpus oleks nõuetekohaselt koostatud juurdlusaruanne, rikkudes sellega komisjonile pandud kohustusi. Üldkohus tegi selle põhjal nimetatud kohtuotsuse punktides 88 ja 89 järelduse, et distsiplinaarmenetlust, mille ametisse nimetav asutus oleks pidanud algatama sellise juurdluse ja juurdlust lõpetava aruande alusel pärast hageja ärakuulamist, rikuti oluliselt nende puuduste tõttu, mistõttu ei saa välistada, et menetlus oleks võinud viia teistsuguse tulemuseni, kui oleks järgitud sellele kohaldatavaid reegleid ja kui hageja oleks ära kuulatud. Seetõttu tühistas Üldkohus 15. aprilli 2014. aasta otsuse.

6        Ametisse nimetav asutus teavitas hagejat 6. aprilli 2017. aasta teates, et ta andis 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse Kerstens vs. komisjon (T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74) täitmiseks komisjoni juurdlus‑ ja distsiplinaarametile (IDOC) korralduse ühelt poolt alustada uuesti ab initio distsiplinaarmenetlust CMS 12/063 uue CMSi numbriga ning teiselt poolt eemaldada hageja isikutoimikust 15. aprilli 2014. aasta otsusega hagejale karistuseks määratud noomitus.

7        Hageja esitas 18. aprillil 2017 ametisse nimetava asutuse 6. aprilli 2017. aasta teate peale kaebuse.

8        Ametisse nimetav asutus jättis 25. juulil 2017 selle kaebuse rahuldamata.

9        Teisena otsustas ametisse nimetav asutus 7. septembril 2015 algatada hageja suhtes uue distsiplinaarmenetluse viitenumbriga CMS 15/017, kuna tal olid kahtlused, et institutsioonivälisele subjektile on avaldatud konfidentsiaalset teavet. Distsiplinaarnõukogu koostas 7. aprillil 2016 põhjendatud arvamuse, milles leidis, et hageja ei ole täitnud lojaalsuskohustust ja et rahaliste tagajärgedega distsiplinaarkaristus oli põhjendatud. Kuna hageja oli aga esitanud 18. märtsi 2016. aasta kohtuotsuse Kerstens vs. komisjon (F‑23/15, EU:F:2016:65) peale apellatsioonkaebuse, otsustas ametisse nimetav asutus distsiplinaarmenetluse kuni apellatsioonkaebuse lahendamiseni peatada ja teavitas sellest hagejat 19. septembri 2016. aasta teates.

10      Komisjon teavitas hagejat 27. märtsi 2017. aasta teates, et 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse Kerstens vs. komisjon (T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74) järel jätkatakse distsiplinaarmenetlust CMS 15/017 ning arvestades asjaolu, et IDOC ei viinud haldusjuurdlust läbi enne hageja ärakuulamist, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) IX lisa artiklis 3, andis ta IDOCile korralduse jätkata distsiplinaarmenetlust staadiumis, kus esines asjaomane rikkumine, mis on sama liiki rikkumisega, mille Üldkohus tuvastas distsiplinaarmenetluse CMS 12/063 puhul. Ametisse nimetav asutus jättis selle teate peale hageja 18. aprillil 2017 esitatud kaebuse 25. juulil 2017 rahuldamata.

11      Hageja esitas 10. novembril 2017 tühistamishagi nii 27. märtsi 2017. aasta teate peale kui ka eespool punktis 6 nimetatud 6. aprilli 2017. aasta teate peale. Üldkohus otsustas 26. juuni 2018. aasta kohtumääruses Kerstens vs. komisjon (T‑757/17, ei avaldata, EU:T:2018:391), et vaidlustatud teated ei kujuta endast huve kahjustavaid akte, kuna neid tuleb pidada ettevalmistavateks aktideks käimasolevates distsiplinaarmenetlustes. See kohtumäärus jäeti apellatsioonimenetluses 22. jaanuari 2019. aasta kohtumäärusega Kerstens vs. komisjon (C‑577/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:129) muutmata.

12      Kolmandana algatas ametisse nimetav asutus 27. septembril 2016 hageja suhtes eraldi distsiplinaarmenetluse viitenumbriga CMS 16/009 seoses hageja „mittekohase käitumisega“ administratsiooni liikmete suhtes distsiplinaarmenetluses CMS 15/017.

13      IDOC edastas 21. juuni 2017. aasta teatisega hagejale uurimisvolitused menetlustes CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009) ja CMS 12/063 (hiljem CMS 17/010). Hageja taotlusel lükati tema ärakuulamine nimetatud menetlustes ja menetluses CMS 16/009 mitu korda edasi. IDOC edastas 4. aprillil 2018 hagejale teate etteheidetavate asjaolude kohta ja palus tal esitada oma seisukohad kümne päeva jooksul. Haldusjuurdluse aruanne edastati personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadile 1. augustil 2018. Hageja kuulati ära 28. jaanuaril 2019.

14      Ametisse nimetav asutus tuvastas 11. juuli 2019. aasta otsuses (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega lõpetati menetlused CMS 16/009, CMS 17/009 ja CMS 17/010, et hageja rikkus oma käitumisega personalieeskirjade artikleid 11, 12 ja 17. Ta otsustas siiski tema suhtes distsiplinaarmenetlust mitte algatada ja teha talle personalieeskirjade IX lisa artikli 3 lõike 1 punkti b alusel hoiatuse.

15      Hageja esitas 29. augustil 2019 selle otsuse peale kaebuse. See kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 19. detsembri 2019. aasta otsusega rahuldamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

16      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. aprillil 2020.

17      Menetluse kirjalik osa lõpetati 4. novembril 2020.

18      Hageja taotles 30. novembril 2020 Üldkohtu kodukorra artikli 106 alusel, et korraldataks kohtuistung.

19      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul rahuldas Üldkohus (seitsmes koda) hageja taotluse ning avas menetluse suulise osa.

20      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 22. aprilli 2021. aasta kohtuistungil.

21      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja ametisse nimetava asutuse 27. märtsi 2017. aasta teade, milles hagejat teavitati menetluse CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009) jätkamisest;

–        mõista komisjonilt hageja kasuks välja 30 000 eurot väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

22      Komisjon palub sisuliselt Üldkohtul:

–        jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Tühistamisnõuded

23      Alustuseks olgu märgitud, et 26. juuni 2018. aasta kohtumääruses Kerstens vs. komisjon (T‑757/17, ei avaldata, EU:T:2018:391) Üldkohus juba otsustas, et 27. märtsi 2017. aasta teade ei ole huve kahjustav akt. Seega tuleb tõdeda, et selle teate tühistamisnõue on vastuvõetamatu.

24      Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kolme väitega. Esimeses väites viitab ta ELTL artikli 266 rikkumisele põhjendusega, et komisjon võttis 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse Kerstens vs. komisjon (T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74) täitmiseks ebasobivad meetmed seoses 15. aprilli 2014. aasta otsusega, millega määrati talle noomitus distsiplinaarmenetluses CMS 12/063 (hiljem CMS 17/010), ning rikkus non bis in idem’i põhimõtet. Teises väites viitab ta ELTL artikli 266, hea halduse põhimõtte, mis hõlmab juhtumite erapooletu ja õiglase menetlemise kohustust, süütuse presumptsiooni ja kaitseõiguste rikkumisele. Kolmandas väites viitab ta ELTL artikli 266, haldusjuurdlustele ja distsiplinaarmenetlustele kohaldavate menetlusnormide, kaitseõiguste ning põhjendamiskohustuse rikkumisele.

25      Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb hinnata teist väidet.

26      Hageja väidab seoses selle väitega sisuliselt, et iga uus distsiplinaarmenetlus peab pakkuma erapooletuse ja õigluse tagatisi, nagu nõuab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõte. Ta rõhutab, et erapooletuse põhimõttel on korraga nii subjektiivne kui ka objektiivne mõõde, mis kohustab distsiplinaarvõimu teostajat ühelt poolt mitte väljendama oma käitumisega erapoolikust või isiklikke eelarvamusi ning teiselt poolt olema objektiivselt erapooletu, pakkudes kõiki piisavaid tagatisi, et kõrvaldada selles suhtes kõik põhjendatud kahtlused.

27      Hageja sõnul tõi distsiplinaarmenetluse jätkamine praegusel juhul kaasa selle, et samad haldusorganid ja samad vastutavad isikud vaatasid uuesti läbi toimikud, mida nad olid juba menetlenud, rikkudes sellega eespool punktis 26 mainitud põhimõtteid.

28      Lisaks väidab hageja, et liites kolm distsiplinaarmenetlust CMS 12/063 (hiljem CMS 17/010), CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009) ja CMS 16/009 ühtse juurdluse huvides, rikkus ametisse nimetav asutus objektiivse erapooletuse kohustust. Nimelt näitab selline distsiplinaarmenetluste liitmine, et ametisse nimetav asutus tahtis raskendada hageja suhtes esitatud süüdistusi ja anda menetlus CMS 12/063 (hiljem CMS 17/010) distsiplinaarnõukogule läbivaatamiseks. Hageja sõnul viidi kolm haldusjuurdlust läbi eraldi ning alles juurdluste lõppedes lisati kolm aruannet IDOCi ühtsele lõpparuandele.

29      Lõpuks märgib hageja, et isik, kes vastutas IDOCis juurdluste läbiviimise eest distsiplinaarmenetlustes CMS 12/063 (hiljem CMS 17/010) ja CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009), on sama isik, kes andis teada asjaoludest, mida uuriti viimati nimetatud menetluses. Ta seab kahtluse alla nii selle isiku subjektiivse erapooletuse kui ka personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori subjektiivse erapooletuse, kes osales mitmes hagejat puudutavas menetluses. Ühtlasi seab ta kahtluse alla ühtse uurimismenetluse objektiivse erapooletuse põhjusel, et asjaomase juurdluse läbiviimise eest vastutava isikuna osales juurdluses asjaoludest teada andnud isik.

30      Komisjon väidab, et kolm hagejat puudutavat distsiplinaarmenetlust liideti menetlusökonoomia huvides. Komisjoni sõnul ei soovinud IDOC ja ametisse nimetav asutus nõnda toimides halvendada hageja olukorda või kahjustada tema huve, vaid tegid hoopis võimalikuks selle, et hagejale tehtaks ainult üks hoiatus kolme menetluse aluseks olevate asjaolude eest tervikuna.

31      Komisjon väidab juurdluste läbiviimise eest vastutanud isiku ning personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori erapooletuse kahtluse alla seadmise kohta, et hageja esitab üksnes kontrollimatuid vihjed või kahtlusi. Öeldu kehtib komisjoni arvates ka selle kohta, mis puudutab uurimismenetluse erapooletuse kahtluse alla seadmist seetõttu, et juurdluse läbiviimise eest vastutava isikuna osales juurdluses isik, kes oli andnud teada menetluse CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009) aluseks olevatest asjaoludest.

32      Tuleb meeles pidada, et harta artikkel 41, millel on ELL artikli 6 lõike 1 kohaselt aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud, tagab õiguse heale haldusele. Harta artikli 41 lõike 1 kohaselt tähendab see õigus muu hulgas seda, et igaühel on õigus sellele, et Euroopa Liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult.

33      Kohtupraktika kohaselt on administratsioon hea halduse põhimõtte kohaselt kohustatud hoolikalt ja erapooletult analüüsima kõiki tema menetluses oleva juhtumi olulisi asjaolusid, koguma kõik vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud oma kaalutlusõiguse teostamiseks ning tagama läbiviidava menetluse tõrgeteta sujumise ja tõhususe (vt 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus B&S Europe vs. komisjon, T‑222/13, ei avaldata, EU:T:2014:837, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Samuti on kohane meelde tuletada, et erapooletuse nõue hõlmab ühelt poolt subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes juhtumiga tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiselt poolt objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et kõrvaldada selles suhtes kõik põhjendatud kahtlused (vt 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus ADDE vs. parlament, T‑48/17, EU:T:2019:780, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Kollegiaalse menetluse erapooletuse hindamisel ei ole tingimata määrav asjaolu, et kahtlused erapooletuna näimise suhtes puudutavad ainult ühte isikut kollegiaalses organis, kui võtta arvesse asjaolu, et sellel isikul võis aruteludel olla otsustav mõju (7. novembri 2019. aasta kohtuotsus ADDE vs. parlament, T‑48/17, EU:T:2019:780, punkt 58).

35      Subjektiivse erapooletuse kohta tuleneb kohtupraktikast, et subjektiivset erapooletust eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist (vt 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Mouvement pour un Europe des nations et des libertés vs. parlament, T‑829/16, EU:T:2018:840, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Sellega seoses tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole hageja esitanud tõendeid, mis seaksid uurimismenetluse subjektiivse erapooletuse kahtluse alla.

37      Juurdluse objektiivse erapooletuse kohta on Üldkohus varem märkinud, et objektiivne erapooletus puudub juhul, kui on tõendatud, et juurdluse esemeks olevad asjaolud olid ühele juurdluse läbiviijatest enne juurdluse algatamist teada, kuna ta oli kaebajaga isiklikult suhelnud, ning asjaomane institutsioon oleks saanud määrata juurdluse läbiviijaks isiku, kellele ei olnud faktilised asjaolud varem teada ja kelle puhul ei teki seega vastaspoolel põhjendatud kahtlust tema erapooletuse suhtes (vt selle kohta 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus UZ vs. parlament, T‑47/18, edasi kaevatud, EU:T:2019:650, punktid 51–56).

38      Käesolevas asjas on selge, et isik, kes vastutas kolme menetluse – CMS 16/009, CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009) ja CMS 12/063 (hiljem CMS 17/010) – kohta algatatud ühtse juurdluse läbiviimise eest, on sama isik, kes andis teada menetluse CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009) esemeks olnud asjaoludest ja kelleks oli üksuse „HR IDOC 1“ juhataja.

39      Lisaks on tuvastatud, et kõnealusel isikul võis olla kolme distsiplinaarmenetlust käsitleva ühtse juurdluse läbiviimise eest vastutava isikuna menetluse CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009) raames algatatud uurimise läbiviimisel hiljem aktiivne roll. Nimelt andis see isik ühelt poolt 21. juuni 2017. aasta teates hagejale teada, et ta sai 1. juunil 2017 volituse juurdluse läbiviimiseks, ja määras sellega seoses kaks juurdluse läbiviijat. Teiselt poolt allkirjastas ta juurdluse lõpparuande ja see tõendab, et ta tegelikult osales juurdluses.

40      Komisjon möönis selle kohta kohtuistungil, et kuigi selle isiku aktiivne roll ei olnud täpselt määratletud, siis asjaomase juurdluse järelevalve, kvaliteedi ja täielikkuse eest vastutava isikuna oli tal võimalus sekkuda, kui ta sai kätte juurdluse kava.

41      Sellega seoses on varem leitud, et juurdluse läbiviija teostab oma uurimisvolitusi haldusjuurdluse eest vastutava isiku või organi alluvuses, kes võib anda talle juhiseid (5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Broughton vs. Eurojust, T‑87/19, ei avaldata, EU:T:2020:464, punkt 70). Sellest järeldub, et haldusjuurdluse eest vastutaval isikul ei ole üksnes passiivne roll ja tal on alati võimalik sekkuda käimasolevasse juurdlusse.

42      Seega tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse olukorra puhul, kus oli tegemist ühe ja sama isikuga, nagu tõdeti eespool punktis 38, oli objektiivne oht, et ühtse juurdluse läbiviimise eest vastutanud isikul võis olla juba enne juurdluse toimumist välja kujunenud seisukoht või eelarvamus selle kohta, et hageja on seotud asjaoludega, mida talle heideti ette menetluses CMS 15/017 (hiljem CMS 17/009). Arvestades eelkõige selle isiku rolli juurdluse läbiviimisel ja mõju, mis tal võis olla juurdluse lõpparuande sisu üle, tuleb asuda seisukohale, et selline olukord võib tekitada hagejas põhjendatud kahtlusi juurdluse objektiivse erapooletuse suhtes. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole Üldkohus siinjuures kohustatud kontrollima, kas ühtse juurdluse läbiviimise eest vastutaval isikul oli tegelikult hageja suhtes eelarvamus, vaid piisab sellest, et esineb põhjendatud kahtlus ja seda ei saa hajutada (vt selle kohta 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 37).

43      Neil asjaoludel on hagejal alust väita, et komisjon ei korraldanud kolme distsiplinaarmenetluse jätkamisel läbi viidud uurimismenetlust viisil, mis oleks pakkunud talle piisavalt tagatisi, et menetlus on objektiivselt erapooletu. See asjaolu võib distsiplinaarmenetluse tervikuna õigusvastaseks muuta.

44      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et selleks, et menetlusnormi rikkumine saaks põhjendada akti tühistamist, on nõutav, et ilma sellise rikkumiseta oleks menetlus viinud teistsuguse tulemuseni (vt selle kohta 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Sellise hindamise raames tuleb võtta arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige etteheidete olemust ja toime pandud menetlusnormi rikkumiste ulatust võrreldes nende tagatistega, mis võisid olla ametnikul (15. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Pipiliagkas vs. komisjon, F‑96/13, EU:F:2015:29, punkt 65).

46      Personalieeskirjade IX lisas kehtestatud distsiplinaarmenetlus näeb ette kaks eraldi etappi. Esimeses etapis viiakse läbi ametisse nimetava asutuse otsusega algatatud erapooletu haldusjuurdlus, mille kohta koostatakse juurdlusaruanne ja mis lõpeb selle aruande alusel tehtud järeldustega pärast asjaomase isiku ärakuulamist faktiliste asjaolude osas, mida talle ette heidetakse. Teises etapis viiakse läbi sõna otseses mõttes distsiplinaarmenetlus, mille ametisse nimetav asutus algatab juurdlusaruande alusel ja mis seisneb kas distsiplinaarmenetluse alustamises ilma distsiplinaarnõukogu ära kuulamata või siis selle nõukogu poole pöördumises aruande põhjal, mille koostas ametisse nimetav asutus juurdluse järelduste ja juurdluse kohta asjaomase isiku esitatud seisukohtade alusel.

47      Järelikult on haldusjuurdlusel tähtis roll ja see võib mõjutada distsiplinaarmenetlust. Nimelt hindab ametisse nimetav asutus selle juurdluse ja asjasse puutuva ametniku ärakuulamise alusel esiteks, kas on põhjust alustada distsiplinaarmenetlust, teiseks, kas selle raames tuleb pöörduda distsiplinaarnõukogu poole või mitte, ja kolmandaks, juhul kui ta otsustab alustada menetlust distsiplinaarnõukogus, millised on sellele nõukogule esitatavad faktilised asjaolud.

48      Seega ei saa välistada, et kui haldusjuurdlus oleks läbi viidud kõiki erapooletuse tagatisi järgides, oleks juurdlus võinud kaasa tuua teistsuguse hinnangu faktilistele asjaoludele ja seega ka teistsuguse tulemuse (vt selle kohta 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74, punkt 82).

49      Neil asjaoludel võisid hagejal tekkida põhjendatud kahtlused juurdluse objektiivse erapooletuse ja seega tema suhtes toimunud distsiplinaarmenetluse suhtes.

50      Eeltoodust lähtudes tuleb nõustuda teise väitega ja sellest tulenevalt vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja teisi väiteid.

 Kahju hüvitamise nõue

51      Hageja palub Üldkohtul mõista komisjonilt välja kahjuhüvitis kogusummas 30 000 eurot mittevaralise kahju eest, mis tema hinnangul on talle tekitatud. Ta väidab, et kolm kõnealust distsiplinaarmenetlust, mis kestsid ligikaudu vastavalt kaheksa, kuus ja neli aastat, tekitasid talle stressi ja terviseprobleeme. Lisaks väidab ta, et distsiplinaarmenetlused kahjustasid tema mainet ja au, samas kui nende esilekerkimiseni oli tema karjäär laitmatu.

52      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätta.

53      Tuleb märkida, et avaliku teenistuse valdkonnas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks olema täidetud teatavad tingimused: asjasse puutuvale institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos etteheidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt selle kohta 1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 42, ning 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, T‑143/09 P, EU:T:2010:531, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Need kolm tingimust on kumulatiivsed, mis tähendab, et kui üks neist ei ole täidetud, ei saa kohaldada liidu vastutust (vt 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Paraskevaidis vs. Cedefop, T‑601/16, EU:T:2017:757, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Siit järeldub, et isegi juhul, kui liidu institutsiooni, organi või asutuse rikkumine on tuvastatud, saab liidu vastutus tekkida üksnes juhul, kui hageja on suutnud tõendada, et talle on tegelikult kahju tekkinud (vt selle kohta 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Paraskevaidis vs. Cedefop, T‑601/16, EU:T:2017:757, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Veel tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase akti tühistamine iseenesest olla adekvaatne ja põhimõtteliselt piisav hüvitis kogu mittevaralise kahju eest, mis võis olla aktiga tekitatud (vt selle kohta 9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22, ning 9. novembri 2004. aasta kohtuotsus Montalto vs. nõukogu, T‑116/03, EU:T:2004:325, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Õigusvastase akti tühistamine ei saa siiski iseenesest olla adekvaatne hüvitis, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olevast õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei saa tühistamisega täielikult hüvitada (vt 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Michail vs. komisjon, T‑49/08 P, EU:T:2009:456, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja väidetud mittevaraline kahju tuleneb otseselt sellest, et kolme kõnealuse distsiplinaarmenetluse jätkamisel algatatud uurimismenetlus oli õigusvastane.

58      Kuigi hageja väidab, et oma kestuse tõttu põhjustasid need menetlused talle stressi ja terviseprobleeme ning kahjustasid tema mainet ja au, ei esita ta oma väidete toetuseks siiski ühtegi konkreetset tõendit, mis kinnitaks, et selline kahju tegelikult tekkis.

59      Seetõttu leiab Üldkohus, et igasugune mittevaraline kahju, mis hagejal võis tekkida, hüvitatakse adekvaatselt ja piisavalt vaidlustatud otsuse tühistamisega.

60      Seega tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta.

61      Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesolev hagi tuleb rahuldada osas, milles nõutakse vaidlustatud otsuse tühistamist, ja ülejäänud osas tuleb hagi rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

62      Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

63      Kuna hagi rahuldati osaliselt, tuleb kohtuasja asjaolusid õiglaselt hinnates jätta hageja kanda üks kolmandik tema enda kohtukuludest, mõista ülejäänud osa nende kohtukuludest välja komisjonilt ning jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 11. juuli 2019. aasta otsus, millega tehti Petrus Kerstensile hoiatus.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kaks kolmandikku P. Kerstensi kohtukuludest.

da Silva Passos

Reine

Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. oktoobril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.