Kohtuasi C‑720/20
RO
versus
Bundesrepublik Deutschland
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Cottbus)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 1. augusti 2022. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Ühine varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus (EL) nr 604/2013 (Dublin III) – Alaealise poolt tema sünniliikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus – Alaealise vanemad, kes on varem saanud pagulasseisundi teises liikmesriigis – Artikli 3 lõige 2 – Artikkel 9 – Artikli 20 lõige 3 – Direktiiv 2013/32/EL – Artikli 33 lõike 2 punkt a – Rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavus ja vastutus taotluse läbivaatamise eest
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlus – Taotleja alaealine laps – Keeld käsitleda alaealise olukorda tema pereliikme olukorrast eraldi – Analoogia alusel kohaldamine rahvusvahelise kaitse taotlusele, mille on oma sünniliikmesriigis esitanud alaealine, kelle vanemad on juba saanud rahvusvahelise kaitse mõnes teises liikmesriigis – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 2 punktid c ja f, artikli 3 lõige 2, artikkel 9 ja artikli 20 lõige 3)
(vt punktid 32, 34, 39–42, 44, 45 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Taotlus, mida liikmesriigid võivad pidada vastuvõetamatuks – Põhjendus – Rahvusvahelise kaitse eelnev andmine teises liikmesriigis – Analoogia alusel kohaldamine taotlusele, mille on esitanud alaealine, kes ei ole ise saanud rahvusvahelist kaitset mõnes teises liikmesriigis, kuid kelle vanemad on selle saanud – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 33 lõike 2 punkt a)
(vt punktid 51–55 ja resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
Kaebaja, kes on Vene Föderatsiooni kodanik, sündis 2015. aastal Saksamaal. Märtsis 2012 said tema vanemad ning viis õde-venda, kes on samuti Venemaa kodanikud, pagulasseisundi Poolas. Detsembris 2012 lahkusid nad Poolast, et asuda elama Saksamaale, kus nad esitasid rahvusvahelise kaitse taotlused. Poola Vabariik keeldus rahuldamast Saksamaa ametiasutuste palvet võtta need isikud tagasi, tuues põhjenduseks, et neile on tema territooriumil juba antud rahvusvaheline kaitse. Seejärel lükkasid Saksamaa ametiasutused rahvusvahelise kaitse taotlused vastuvõetamatuse tõttu tagasi, sest need isikud olid juba saanud pagulasseisundi Poolas. Kaebaja perekond jätkas siiski Saksamaa territooriumil elamist.
Märtsis 2018 esitas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse Saksamaa ametiasutustele. See taotlus lükati vastuvõetamatuse tõttu tagasi muu hulgas Dublini III määruse(1) alusel.
Viimati nimetatud tagasilükkamisotsuse peale esitati kaebus eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kellel on tekkinud küsimus, kas Saksamaa Liitvabariik on liikmesriik, kes vastutab kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ning kas jaatava vastuse korral on sellel liikmesriigil õigus lükata see taotlus menetlusdirektiivi(2) alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi.
Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Dublini III määruse ja menetlusdirektiivi teatavaid sätteid saab kohaldada kaebaja olukorra suhtes analoogia alusel. Seoses sellega soovib ta ühelt poolt teada, kas Dublini III määruse artikli 20 lõige 3, milles on muu hulgas käsitletud pärast rahvusvahelise kaitse taotleja liikmesriigi territooriumile saabumist sündinud lapsi(3), on – selleks et ära hoida teisest rännet – kohaldatav rahvusvahelise kaitse taotlusele, mille on esitanud alaealine oma sünniliikmesriigis, kui tema vanemad on juba saanud rahvusvahelise kaitse mõnes teises liikmesriigis. Teiselt poolt soovib ta teada, kas menetlusdirektiivi artikli 33 lõike 2 punkt a(4) on kohaldatav alaealisele, kelle vanemad on saanud rahvusvahelise kaitse teises liikmesriigis, kuid kellel endal sellist kaitset ei ole.
Euroopa Kohtu suurkoda vastas neile küsimustele eitavalt. Kohtuotsuses selgitas ta Dublini III määruse ja menetlusdirektiivi kohaldamisala liikmesriigis juba rahvusvahelise kaitse saanud perekondade edasiliikumisel teise liikmesriiki, kus on sündinud uus laps.
Euroopa Kohtu hinnang
Esiteks leidis Euroopa Kohus, et Dublini III määruse artikli 20 lõige 3 ei ole analoogia alusel kohaldatav olukorrale, kus alaealine ja tema vanemad esitavad rahvusvahelise kaitse taotlused liikmesriigis, kus see alaealine on sündinud, samas kui tema vanemad on juba saanud rahvusvahelise kaitse mõnes teises liikmesriigis. Ühelt poolt eeldab see säte nimelt, et alaealise pereliikmetel peab veel olema „taotleja“ staatus, mistõttu ei reguleeri see säte niisuguse lapse olukorda, kes sündis pärast seda, kui tema perekonna liikmed on saanud rahvusvahelise kaitse muus liikmesriigis kui liikmesriik, kus laps on sündinud ja elab koos oma perekonnaga. Teiselt poolt ei ole sellise alaealise olukord, kelle pereliikmed on rahvusvahelise kaitse taotlejad, ja sellise alaealise olukord, kelle pereliikmed on rahvusvahelise kaitse juba saanud, Dublini III määrusega kehtestatud süsteemi kontekstis võrreldavad. Mõiste „taotleja“(5) ja mõiste „rahvusvahelise kaitse saaja“(6) hõlmavad erinevaid õiguslikke staatusi, mida reguleerivad selle määruse erinevad sätted. Seetõttu takistaks sellise alaealise olukorra suhtes, kelle pereliikmed on rahvusvahelise kaitse juba saanud, Dublini III määruse artikli 20 lõike 3 analoogia alusel kohaldamine määruses ette nähtud mehhanismide kohaldamist nii asjaomase alaealise suhtes kui ka selle alaealise pereliikmetele rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi suhtes. See tooks muu hulgas kaasa selle, et niisuguse alaealise suhtes võidakse teha üleandmisotsus, ilma et algatataks menetlust tema vastuvõtmiseks.
Lisaks näeb Dublini III määrus ette erinormid juhuks, kui taotleja pereliikmete suhtes algatatud menetlus on lõpetatud ja kui neil pereliikmetel on lubatud elada liikmesriigis rahvusvahelise kaitse saajatena. Määruse artiklis 9 on nimelt sätestatud, et niisuguses olukorras vastutab viimati nimetatud liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult. On tõsi, et see tingimus välistab artikli 9 kohaldamise juhul, kui sellist soovi ei ole väljendatud. Niisugune olukord võib tekkida eelkõige siis, kui asjaomase alaealise rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud pärast seda, kui tema perekond on reeglitevastaselt liikunud esimesest liikmesriigist edasi liikmesriiki, kus see taotlus esitati. Nimetatud asjaolu ei muuda aga kuidagi seda, et liidu seadusandja nägi selle artikliga ette sätte, mis hõlmab just niisugust olukorda. Arvestades veel artikli 9 selget sõnastust, ei saa teha erandit sellest nõudest, et soov peab olema väljendatud kirjalikult.
Neil tingimustel olukorras, kus asjaomased isikud ei ole väljendanud kirjalikult soovi, et alaealise rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik oleks see liikmesriik, kus lapse pereliikmetele on antud rahvusvahelise kaitse saajatena elamisluba, toimub vastutava liikmesriigi määramine Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 alusel.(7)
Teiseks tõdes Euroopa Kohus, et menetlusdirektiivi artikli 33 lõike 2 punkt a ei ole analoogia alusel kohaldatav rahvusvahelise kaitse taotlusele, mille on liikmesriigis esitanud alaealine, kui teises liikmesriigis on rahvusvahelise kaitse saanud mitte see alaealine ise, vaid tema vanemad. Seoses sellega tuletas Euroopa Kohus meelde, et nimetatud direktiivis on ammendavalt loetletud olukorrad, milles liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks. Lisaks on neid vastuvõetamatuse aluseid ette nägev säte erand liikmesriikide kohustusest vaadata kõik rahvusvahelise kaitse taotlused sisuliselt läbi. Selle sätte ammendavusest ja erandlikkusest tuleneb, et seda tuleb tõlgendada kitsalt ja seega ei saa seda kohaldada olukorra suhtes, mis ei vasta selle sõnastusele. Selle isikuline kohaldamisala ei saa järelikult laieneda rahvusvahelise kaitse taotlejale, kellel endal ei ole rahvusvahelist kaitset.