Language of document : ECLI:EU:T:2021:574

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

15. september 2021(*)

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b – Kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest keeldumine – Alaline elukoht – Töö teenistuskohariigis asuva rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses

Kohtuasjas T‑466/20,

LF, esindaja: advokaat S. Orlandi,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Bohr ja A.‑C. Simon,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (edaspidi „amet“) 11. septembri 2019. aasta otsus, millega keelduti hagejale kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud P. Nihoul (ettekandja) ja R. Frendo,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 23. aprilli 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklis 69, mida vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 20 lõikele 2 ja artiklile 92 kohaldatakse analoogia alusel lepingulistele töötajatele, on sätestatud:

„Kodumaalt lahkumise toetus on 16% ajutise töötaja põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast, mida ajutisel töötajal on õigus saada. Kodumaalt lahkumise toetus on vähemalt 538,87 eurot kuus.“

2        Personalieeskirjade VII lisa artikkel 4, mida teenistustingimuste artiklite 21 ja 92 alusel kohaldatakse samuti lepingulistele töötajatele, on sõnastatud järgmiselt:

„Kodumaalt lahkumise toetust, mis moodustab 16% ametniku põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast, makstakse:

a)      ametnikule:

–        kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, ja

–        kes kuus kuud enne institutsiooni teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul ei elanud pidevalt ega tegelnud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil Euroopas. Käesoleva sätte kohaldamisel ei võeta arvesse teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolusid;

b)      ametnikele, kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, kuid kes enne institutsiooni teenistusse asumise kuupäeva lõppenud kümne aasta jooksul elas alaliselt väljaspool selle riigi Euroopas asuvat territooriumi põhjusel, mis ei ole seotud tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.“

[…]“.

 Vaidluse taust

3        Hageja LF on Belgia kodanik ja ta on sündinud Belgias.

4        1982. aastal, kui ta oli neljaaastane, kolis ta koos oma perega Prantsusmaale, kus ta õppis ja töötas kuni 31. märtsini 2013, välja arvatud ajavahemik 1. juunist 2002 kuni 31. maini 2003, mil ta töötas Peruus ministère des Affaires étrangères français’ (välisministeerium, Prantsusmaa) teenistuses.

5        Ajavahemikul 1. aprillist 2009 kuni 30. märtsini 2013 töötas ta Pariisis Prantsuse ministère de l’Écologie, du Développement durable et de l’Énergie (keskkonna-, säästva arengu ja energeetikaministeerium, Prantsusmaa) teenistuses ning 1. aprillist kuni 30. aprillini 2013 oli ta Prantsusmaal tööotsijana arvele võetud.

6        1. mail 2013 asus ta Euroopa Komisjoni teenistusse Brüsselis (Belgia) teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis IV tegevusüksuse lepingulise töötajana ning seejärel põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis tähtajalise töölepingu alusel, mida pikendati katkematult mitu korda. Nimetatud teine leping lõppes 30. aprillil 2019.

7        Kogu selle ajavahemiku jooksul sai hageja kodumaalt lahkumise toetust personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b alusel, võttes arvesse tema Belgia kodakondsust ja Belgia territooriumilt eemalviibimist komisjonis töölevõtmisele eelnenud kümne aasta jooksul.

8        Ta abiellus 2014. aastal Belgias Prantsuse kodanikuga ja sai temaga kaks last, kes on sündinud Brüsselis 2015. ja 2017. aastal. Tema abikaasa, kes oli füüsilisest isikust ettevõtja Prantsusmaal, töötas Belgias tähtajatu lepingu alusel. Hageja poolt kohtuistungil esitatud ja kohtuistungi protokolli kantud teabe kohaselt on hageja abikaasa maksuresident Belgias.

9        Komisjon avaldas 20. novembril 2018 teate sisekonkursi COM/03/AD/18 kohta, milles võisid osaleda lepingulised töötajad ning mille eesmärk oli võtta tööle ametnikke palgaastmele AD 6. Hageja kandideeris sellel konkursil ja tema nimi kanti konkursi edukalt läbinud isikute nimekirja 3. detsembril 2019.

10      Lisaks esitas hageja 25. jaanuaril 2019 kandideerimisavalduse pärast seda, kui 7. jaanuaril 2019 avaldati ametitevaheline teade REA/INTER-CA/2018/PA/A-B/FGIV/09 vaba ametikoha kohta, mille eesmärk oli IV tegevusüksuse lepinguliste töötajate töölevõtmine Euroopa Teadusuuringute Rakendusametisse (REA). Vaba ametikoha teate kohaselt võisid menetluses osaleda üksnes Euroopa Liidu institutsiooni teenistuses olevad lepingulised töötajad.

11      Hageja küsis 2019. aasta mais REA‑lt töölevõtmise tulemuse kohta. REA vastas talle 16. mail 2019, et otsust selle kohta ei ole veel tehtud, ning palus tal jääda „kannatlikuks ja kaasatuks“.

12      REA saatis 7. juuni 2019. aasta e‑kirjaga hagejale tööpakkumise lepingulise töötajana töötamiseks üheks aastaks alates 1. septembrist 2019, mida võib pikendada. Hageja nõustus selle ettepanekuga 11. juunil 2019.

13      Ajavahemikul 1. maist kuni 31. augustini 2019 oli hageja Belgias võetud arvele tööotsijana, kusjuures hüvitisi maksis liit. Lisaks sellele oli ta jätkuvalt kindlustatud liidu ravikindlustusskeemiga.

14      Hageja asus 1. septembril 2019 REA teenistusse.

15      Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet otsustas 11. septembril 2019, et hagejal ei ole õigust kodumaalt lahkumise toetusele (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

16      Hageja esitas 9. detsembril 2019 komisjonile vaidlustatud otsuse peale kaebuse. See kaebus jäeti rahuldamata 7. aprilli 2020. aasta otsusega, mis tehti teatavaks järgmisel päeval, põhjendusel, et ta ei vasta personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimustele.

17      Tuginedes 13. juuli 2018. aasta kohtuotsusele Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480), leidis komisjon, et ei ole põhjust nullida ajavahemikku 1. maist 2013 kuni 30. aprillini 2019, mil hageja töötas komisjonis, kuid seda ajavahemikku tuleb võtta arvesse teenistuja alalise elukoha kindlaksmääramisel, kuna eeldatakse, et see takistab püsivate sidemete loomist tema ja teenistuskohariigi vahel. Ta lisas, et arvestades kohtupraktikast tulenevaid kriteeriume, mis puudutavad alalist elukohta, see tähendab hageja ametialast tegevust ja isiklikke sidemeid, ei saa seosed Prantsusmaaga, millele hageja tugineb, seada kahtluse alla, et tema tegelik alaline elukoht on Belgias.

18      Mis puudutab neljakuulist ajavahemikku 30. aprillist 2019, mil lõppes komisjoniga sõlmitud leping, kuni 1. septembrini 2019, mil REA ta tööle võttis, siis rõhutas komisjon, et hageja elas oma abikaasa ja lastega Belgias koos samas elukohas, kus ta elas ennegi, kavatsusega sinna jääda.

19      Hageja nimetati 17. märtsil 2020 pärast komisjoni korraldatud sisekonkursi COM/03/AD/18 edukat läbimist selles institutsioonis ametnikuks alates 16. aprillist 2020. Komisjon keeldus samuti andmast talle õigust kodumaalt lahkumise toetusele. Hageja esitas selle otsuse peale Üldkohtule ühe teise hagi, mis registreeriti numbriga T‑178/21.

 Menetlus ja poolte nõuded

20      Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. juulil 2020, esitas hageja käesoleva hagi. Komisjon esitas kostja vastuse 23. oktoobril 2020. Hageja loobus 25. novembri 2020. aasta kirjas repliigi esitamisest.

21      Hageja taotles 31. juuli 2020. aasta kirjas Üldkohtu kodukorra artikli 66 alusel anonüümsust. Üldkohus rahuldas selle taotluse 14. septembri 2020. aasta otsusega.

22      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (neljas koda) avada menetluse suulise osa.

23      Üldkohus esitas 3. märtsi 2021. aasta kirjaga pooltele kodukorra artikli 89 alusel küsimusi, mis puudutavad eelkõige kohtupraktikat, mis nende arvates on käesolevas asjas kohaldatav. Pooled vastasid neile küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.

24      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu esitatud küsimustele antud vastused kuulati ära 23. aprilli 2021. aasta kohtuistungil.

25      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Sissejuhatav märkus

27      Personalieeskirjade artikli 2 lõikes 2 on sätestatud, et üks või mitu institutsiooni võivad usaldada ühele endi seast või institutsioonidevahelisele organile osad või kõik ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volitused, välja arvatud ametnike ametisse nimetamist, ametialast edutamist või üleviimist käsitlevad otsused. Lisaks on personalieeskirjade artiklis 91a sätestatud, et mis tahes kaebused valdkondade kohta, mille suhtes on kohaldatud artikli 2 lõiget 2, esitatakse selle institutsiooni kohta, kelle haldusalasse ametisse nimetav volitatud asutus kuulub.

28      Teenistustingimuste artiklite 6 ja 117 kohaselt on personalieeskirjade artikli 2 lõige 2 ja artikkel 91a analoogia alusel kohaldatavad teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuste suhtes.

29      Komisjon lõi 6. novembri 2002. aasta otsusega 2003/522/EÜ (ELT 2003, L 183, lk 30) ameti.

30      REA sõlmis 12. detsembril 2018 personalieeskirjade artikli 2 lõike 2 ning teenistustingimuste artiklite 6 ja 117 alusel ametiga teenuslepingu, millest nähtub, et amet määrab kindlaks REA lepinguliste töötajate individuaalsed õigused, eelkõige personalieeskirjade artiklist 69 ja VII lisast tulenevad õigused (teenuslepingu II B osa E jagu). Teenuslepingu II A osa artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud, et kui REA on delegeerinud ametile ametisse nimetavale asutusele või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele antud volituste kasutamise, tuleb personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagid esitada personalieeskirjade artikli 91a kohaselt komisjoni vastu.

31      Seega on käesoleval juhul põhjendatud, et hagi on esitatud komisjoni vastu.

 Ainus väide, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b

32      Hageja leiab, et kuna amet keeldus talle kodumaalt lahkumise toetust maksmast, rikkus ta personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b.

33      Komisjon vaidleb väitele vastu.

34      Sellega seoses olgu märgitud, et kodumaalt lahkumise toetuse maksmise tingimused on sätestatud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1, mida analoogia alusel kohaldatakse teenistustingimuste artikli 20 lõike 2 ning artiklite 21 ja 92 alusel lepingulistele töötajatele.

35      Selles sättes on eristatud kahte juhtumit, mis sõltuvad ametniku kodakondsusest.

36      Esimene juhtum, mida reguleerib personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a, puudutab olukordi, kui ametnik „ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht“. Sellisel juhul nõutakse ametnikult või teenistujalt kodumaalt lahkumise toetuse saamiseks, et ta ei ole kuus kuud enne teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul ei elanud pidevalt ega tegelnud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil Euroopas.

37      Teine juhtum, mida reguleerib personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b, puudutab ametnikku, „kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht“. Sellisel juhul kehtivad kodumaalt lahkumise toetuse maksmise suhtes tingimused, mis on kahe aspekti poolest rangemad kui personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimused.

38      Need tingimused on järgmised.

39      Ühest küljest on teenistuskohariigi kodanike puhul tegemist kümneaastase viiteperioodiga, samas kui see on viis aastat ametnike puhul, kellel ei ole teenistuskohariigi kodakondsust (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus B vs. komisjon, F‑7/06, EU:F:2007:129, punkt 37).

40      Teisest küljest on alalise elukoha säilitamine isegi väga lühikeseks ajaks kümneaastase viiteperioodi jooksul piisav, et kaob õigus või keeldutakse seda toetust maksmast (vt selle kohta 17. veebruari 1976. aasta kohtuotsus Delvaux vs. komisjon, 42/75, EU:C:1976:21, punktid 6–11, 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 47, ja 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Brown vs. komisjon, T‑18/19, edasi kaevatud, EU:T:2020:465, punkt 112), samas kui ametnike puhul, kes ei ole selle riigi kodanikud, kaob õigus või keeldutakse kodumaalt lahkumise toetust maksmast üksnes siis, kui asjaomase isiku alaliseks elukohaks on tema tulevane teenistuskohariik olnud viiteperioodil kokku viis aastat (vt selle kohta 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Diamantaras vs. komisjon, T‑72/94, EU:T:1995:212, punkt 48, ja 27. veebruari 2015. aasta kohtuotsus EMSK vs. Achab, T‑430/13 P, EU:T:2015:122, punkt 54).

41      Käesoleval juhul ei ole vaidluse all see, et kuna hageja on teenistuskohariigi (Belgia) kodanik, kuulub ta teise juhtumi alla ja seega personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse. Järelikult kehtivad hageja suhtes eespool punktides 39 ja 40 nimetatud ranged tingimused.

42      Kohtupraktika kohaselt peab kodumaalt lahkumise toetust taotlev ametnik või teenistuja tõendama, et ta vastab toetuse saamise tingimustele, näidates, et tema alaline elukoht on kogu viiteperioodi jooksul väljaspool teenistuskohariiki (vt selle kohta 27. septembri 2000. aasta kohtuotsus Lemaître vs. komisjon, T‑317/99, EU:T:2000:218, punkt 50).

 Viiteperioodi piiritlemine

43      Käesolev hagi on esitatud otsuse peale, millega amet keeldus hagejale kodumaalt lahkumise toetust maksmast põhjusel, et hageja ei olnud tõendanud, et tema alaline elukoht oli kogu viiteperioodi jooksul väljaspool Belgiat, vastupidi sellele, mida nõutakse personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b ametnike puhul, kellel on või on olnud teenistuskohariigi kodakondsus.

44      Selle sätte kohaldamiseks tuleb piiritleda arvesse võetav viiteperiood.

45      Selle sätte kohaselt lõpeb see aeg ametniku või teenistuja teenistusse asumisel asjaomase institutsiooni või ameti teenistusse.

46      Käesolevas asjas asus hageja REA teenistusse 1. septembril 2019, mistõttu kümneaastane viiteperiood lõppes 31. augustil 2019.

47      Seega peaks see põhimõtteliselt algama 1. septembril 2009.

48      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b välistab siiski selliste ajavahemike arvessevõtmise, mille jooksul ametnik elas alaliselt väljaspool teenistuskohariiki seoses tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses (vt eespool punkt 2).

49      Seega tuleb sellisel juhul viiteperioodi alguse kindlaksmääramiseks need ajavahemikud „nullida“, pikendades vastavalt seda viiteperioodi (vt selle kohta 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, T‑86/13 P, EU:T:2014:815, punkt 51).

50      Käesolevas asjas töötas hageja 1. septembrist 2009 kuni 30. märtsini 2013 ehk kolm aastat ja seitse kuud Prantsusmaal Prantsuse ministère de l’Écologie, du Développement durable et de l’Énergie (keskkonna-, säästva arengu ja energeetikaministeerium) teenistuses.

51      Kuna see tegevus toimus riigis, mis on väljaspool teenistuskohariigi territooriumi, tuleb personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt viiteperioodi pikendada kuni 1. veebruarini 2006.

52      Lisaks töötas hageja 1. maist 2013 kuni 30. aprillini 2019 komisjonis lepingulise töötajana.

53      Siiski ei pea viiteperioodi seetõttu pikendama, kuna erinevalt ajavahemikest, mil töötati väljaspool teenistuskohariiki, ei ole eespool viidatud sätetes ette nähtud mingit „nullimist“ nende ajavahemike suhtes, mille jooksul ametnik töötas mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mis asus selles teenistuskohariigis (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punktid 60 ja 62).

54      Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhul algas viiteperiood 1. veebruaril 2006 ja lõppes 31. augustil 2019.

 Hageja alalise elukoha kindlaksmääramine ajavahemikus 1. maist 2013 kuni 31. augustini 2019

55      Vaidlust ei ole selles, et 1. veebruarist 2006 kuni 30. aprillini 2013, see tähendab üks päev enne, kui ta hakkas komisjonis lepingulise töötajana töötama, oli hageja alaline elukoht Prantsusmaal ja seega väljaspool teenistuskohariiki.

56      Seevastu vaidluse lahendamiseks on vaja kindlaks teha, kas elukoht viidi Belgiasse üle pärast 1. maid 2013.

57      Oma arutelus jagasid pooled viiteperioodi kaheks osaks:

–        esiteks ajavahemik, mil hageja töötas komisjonis lepingulisel alusel (1. maist 2013 kuni 30. aprillini 2019);

–        teiseks ajavahemik, mis jääb tema komisjoniga sõlmitud lepingu lõppemise ja REAs oma tegevuse alustamise vahele (1. maist 2019 kuni 31. augustini 2019).

58      Oma menetlusdokumentides keskendusid pooled sellele teisele ajavahemikule, püüdes määrata kindlaks riiki, kus asus sel ajal hageja alaline elukoht. Sellega seoses väitis komisjon eelkõige, et nagu ta vaidlustatud otsuses märkis, asus see elukoht Belgias, kuna hageja elas endiselt Brüsselis korteris, kus ta siiani oli elanud koos oma abikaasa ja lastega, ning et ta oli seal tööotsijana arvele võetud. Hageja väitis omalt poolt, et ta ei kolinud Prantsusmaale, kuna ta ootas nende kandideerimisavalduste tulemust, mille ta oli esitanud REA‑le ja komisjonile ajal, mil ta oli veel komisjoni lepinguline töötaja.

59      Need argumendid põhinevad sellistel asjaoludel nagu see, et hageja säilitas samas kohas oma elukoha komisjoni lepingulise kohustuse lõppedes, mis tähendab, et eespool punktis 57 nimetatud kahte ajavahemikku ei hinnata eraldi.

60      Pooled leiavad Üldkohtus, et selline eraldi hindamine on kohtupraktika kohaselt siiski nõutav. Nii märgib hageja hagiavalduse punktis 31, et eeldatakse, et tema poolt ajavahemikul 1. maist 2013 kuni 30. aprillini 2019 komisjonis tehtud töö on takistuseks püsivate sidemete loomisele tema ja Belgia vahel. Järgmises punktis rõhutab ta, et kogu selle ajavahemiku jooksul oli tema viibimine Belgias eranditult seotud nimetatud tööga. See seisukoht tuleneb tema sõnul 13. juuli 2018. aasta kohtuotsusest Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480).

61      Vastuseks sellele argumendile leiab komisjon samale kohtupraktikale tuginedes kostja vastuse punktis 21, et kuue aasta jooksul, mil ta töötas komisjonis, ei saa pidada hageja alaliseks elukohaks Belgiat.

62      Siiski väidab sama institutsioon oma vastuses Üldkohtu küsimusele, et 13. juuli 2018. aasta kohtuotsusest Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 63) tulenev eeldus, mille kohaselt võib rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamine takistada püsivate sidemete loomist asjaomase isiku ja teenistuskohariigi vahel, tuleb kaotada, kui asjaomane isik lõpetab oma töö rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mistõttu ei saa sellest hetkest alates tema alalise elukoha kindlakstegemiseks enam arvestama jätta sidemeid teenistuskohariigiga.

63      Neid erinevusi ja variante silmas pidades tuleb selgitada, mil määral võib teenistuskohariigis rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses tehtud tööd võtta arvesse sellise isiku puhul nagu hageja, kes töötab institutsiooni või ameti teenistuses, mis asub riigis, mille kodanik ta on, selleks et määrata kindlaks tema alaline elukoht viiteperioodi jooksul.

–       Järeldused, mis tuleb teha teenistuskohariigis rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses tehtud tööst, mille on teinud isik, kellel on selle riigi kodakondsus

64      Poolte viidatud probleemide analüüsimiseks tuleb meenutada, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, on ametnikele või teenistujatele, kes on või on olnud teenistuskohariigi kodanikud, ette nähtud, et ajavahemikku, mil nad töötasid väljaspool teenistuskohariiki mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, ei saa viiteperioodi arvutamisel arvesse võtta ja see tuleb nullida (vt eespool punktid 48 ja 49).

65      Nagu nähtub eespool nimetatud sätte sõnastusest, ei sisalda see seevastu sarnast normi teenistuskohariigis rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamisele, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas.

66      Vastavalt 13. juuli 2018. aasta kohtuotsusele Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 63) tuleb hageja alalise elukoha kindlaksmääramisel siiski arvesse võtta töötamist rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, kuna eeldatakse, et see asjaolu takistab püsivate sidemete loomist tema ja teenistuskohariigi vahel.

67      On tõsi, et teatavatel juhtudel on võimalik, et rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamine ei hõlbusta või isegi ei võimalda selliste sidemete loomist.

68      Samas selleks, et teha kindlaks alaline elukoht, märkis Üldkohus 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480, punktid 84–93), et hageja elas viiteperioodi jooksul teenistuskohariigis koos oma perekonnaga, eelkõige juhul, kui ta tegutses liidu institutsioonides või ametites ning seega rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.

69      Nimetatud kohtuasja asjaolude analüüsimisel leidis Üldkohus eespool punktis 66 esitatud eeldusele vaatamata, et antud asjas otsustas komisjon õigesti, et hageja alaline elukoht oli viiteperioodi jooksul teenistuskohariigis.

70      Alalise elukoha kindlaksmääramine on toiming, mis peab põhinema faktilisel analüüsil, milles uuritakse asjaomase ametniku või teenistuja loodud isiklikke ja ametialaseid sidemeid.

71      Selles faktilises analüüsis on määravam personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b aluseks olev eeldus, mille kohaselt on isiku kodakondsus tõsiseltvõetav märk selle isiku ja kodakondsusriigi vahelistest arvukatest tihedatest sidemetest (vt 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Brown vs. komisjon, T‑18/19, edasi kaevatud, EU:T:2020:465, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Kokkuvõttes tuleb 13. juuli 2018. aasta kohtuotsust Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480) eelnevaid asjaolusid arvestades tõlgendada nii, et selle kohaselt ei saa rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamist juhul, kui see toimub teenistuskohariigis, võtta personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a alusel arvesse sellise ametniku või teenistuja alalise elukoha kindlaksmääramisel, kellel viiteperioodi jooksul on või on olnud teenistuskohariigi kodakondsus, isegi kui seda ei saa tõlgendada nii, et see iseenesest tähendab sideme loomist selle riigiga.

73      Lisaks ei saa käesolevas asjas hageja alalise elukoha kindlaksmääramiseks teha järeldust 25. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Grazyte vs. komisjon (T‑86/13 P, EU:T:2014:815), mis puudutas Leedu kodanikku, kes sai Itaalia kodakondsuse ja kelle võttis tööle Vilniuses (Leedu) asuv Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE).

74      Kõnealused olukorrad on nimelt erinevad, kuna selles kohtuasjas kõne all olev teenistuja töötas väljaspool teenistuskohariiki asuva rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, samas kui käesolevas kohtuasjas oli tegemist tööga selles riigis asuvas rahvusvahelises organisatsioonis. Seda erinevust ei saa alahinnata, kuna personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktiga b taotletav eesmärk on tagada liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele päritolu ning kodakondsuse seisukohalt võimalikult mitmekesine töölevõtmine.

–       Faktilised asjaolud, selleks et teha kindlaks hageja alaline elukoht viiteperioodi jooksul

75      Olles selgitanud kohaldatavaid norme, tuleb analüüsida, kas komisjon võis asuda seisukohale, et hageja oli viiteperioodi jooksul oma alalise elukoha viinud üle Belgiasse, nagu väidab hageja.

76      Selleks tuleb kohaldada eespool punktis 42 meenutatud tõendamisreeglit, mille kohaselt peab kodumaalt lahkumise toetust taotlev ametnik või teenistuja tõendama, et ta vastab personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

77      Eespool punktis 37 kirjeldatud teisel juhul nõuab see säte asjaomaselt ametnikult, et ta tõendaks, et tema alaline elukoht on väljaspool teenistuskohariiki, mille kodakondsus tal on, katkematult kogu selles sättes nimetatud viiteperioodi jooksul.

78      Kohtupraktika kohaselt on alaline elukoht koht, kus on asjaomase isiku püsiv või harilik huvide kese ja mille ta on valinud kavatsusega anda sellele püsiv tähendus, ning mõiste „elukoht“ tähendab lisaks füüsilisele viibimisele teatud kohas ka kavatsust jätkata harjumuspäraselt seal viibimist ning tavapäraste sotsiaalsete suhete olemasolu (vt selle kohta 16. mai 2007. aasta kohtuotsus F vs. komisjon, T‑324/04, EU:T:2007:140, punkt 48).

79      Alalise elukoha kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta objektiivseid faktilisi asjaolusid, mis on seotud asjaomase isiku era- ja tööeluga (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punktid 87 ja 88).

80      Käesolevas asjas on selge, et ajavahemikul 1. maist 2013 kuni 31. augustini 2019:

–        elas hageja Belgias katkematult;

–        tema naine ühines temaga 2014. aastal;

–        nad abiellusid seal;

–        tema abikaasa töötas seal tähtajatu töölepingu alusel;

–        neile sündis seal kaks last;

–        üks laps läks seal kooli ja teine lastesõime.

81      Selles kontekstis väitis komisjon kaebusele antud vastuses, et arvestades kohtupraktikast tulenevaid kriteeriume, eelkõige ametialast tegevust ja isiklikke sidemeid, tuleb asuda seisukohale, et hageja alaline elukoht on Belgias.

82      Hageja esitab omalt poolt järgmised asjaolud tõendamaks, et vaatamata eespool välja toodud asjaoludele jäi tema alaline elukoht kogu viiteperioodi jooksul Prantsusmaale, ilma et ta oleks selle Belgiasse üle viinud:

–        ta elas lapsepõlves Prantsusmaal, õppis ja seejärel töötas selles riigis ning tal oli seal väljavaade läbida avalikku teenistusse alaliselt ametisse nimetamise menetlus;

–        tema vanemad, vennad ja õed elavad Prantsusmaal ning ta kohtus seal oma abikaasaga, kes on Prantsuse kodanik;

–        ta ostis Prantsusmaal kinnisasja enne oma lahkumist Belgiasse ja säilitas selle ajal, mil ta töötas komisjonis, seda üürile andmata; samuti säilitas ta Prantsusmaal mobiiltelefoninumbri ja pangakonto;

–        tal oli oma teenistusaja jooksul komisjoniga vaid tähtajaline tööleping, mis oli pikendatav ja mille kogukestus ei saanud ületada kuut aastat ning mis seega asetas ta ebakindlasse tööalasesse olukorda; lisaks sai ta samal ajavahemikul kodumaalt lahkumise toetust.

83      Sellega seoses tuleb märkida, et hageja esitatud tõendid annavad tunnistust sellest, et ta on loonud Prantsusmaaga tihedad sidemed, nagu ta rõhutab.

84      Siiski ei saa sellised sidemed iseenesest tähendada, et hageja tegelikult säilitas viiteperioodi jooksul oma alalise elukoha selles riigis.

85      Nimelt esiteks ei saa hageja alaline elukoht olla Prantsusmaal, kuna ta elas, õppis ja töötas selles riigis enne viiteperioodi algust oma ametialase karjääri alguses. Asjaolu, et hageja elas ühes riigis ja tegutses seal vastavalt vanusele, mis tal toona oli, on osa tema elusündmustest, kuid see ei tähenda iseenesest, et ta säilitas seal alalise elukoha.

86      Teiseks kehtib sama ka asjaolu kohta, et hageja lähedased elavad Prantsusmaal. See asjaolu ei tõenda, et tal ei olnud väljaspool seda riiki kestvaid suhteid. Sellega seoses tuleb märkida, et lapse-vanema suhe ei ole tingimata määrav selle isiku alalise elukoha kindlaksmääramisel, kes on loonud omaenda pere. Ilma et eitataks selle suhte olulisust, võib asjaolu, et ametnik või teenistuja elab teatavas riigis koos oma abikaasa ja lastega, kellel kõigil on seal oma eluetapile vastavad tegemised (töö, kool, lastesõim), pidada oluliseks alalise elukoha kindlakstegemisel personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses.

87      Hageja kinnitab küll, et ta kohtus oma abikaasaga Prantsusmaal. Siiski ei takistanud see asjaolu tema abikaasat temaga ühinemast 25. augustil 2014 Brüsselis, nagu ta ise märkis, et luua seal pere, kusjuures abikaasa sõlmis seal tähtajatu töölepingu, olles selles riigis maksuresident. Alas, kus liidu kodanikud võivad liikuda oma tahtmist mööda ja kus on keelatud diskrimineerimine kodakondsuse alusel, ei saa ametniku või teenistuja alalise elukoha kindlaksmääramine tuleneda tema abikaasa kodakondsusest.

88      Sellega seoses lisas hageja Üldkohtu küsimusele vastates, et kuigi tema abikaasa ühines temaga Brüsselis 2014. aastal ehk enam kui aasta pärast hageja komisjoni teenistusse asumist, ei olnud see nii seetõttu, et nad olid otsustanud luua oma huvide põhilise keskme Belgiasse, vaid seetõttu, et ta oli kolmandat kuud rase ja soovis elada raseduse ajal oma abikaasa juures. Pealegi säilitas ta Prantsusmaal äriühingu, mille töö seiskus kogu ülejäänud viiteperioodi ajaks.

89      Sellega seoses tuleb märkida, et selle asjaolu esiletoomisega täpsustab hageja isiklikke põhjusi, miks tema abikaasa ühines temaga Brüsselis 2014. aastal. Kohtupraktika kohaselt ei saa selliseid kaalutlusi aga võtta arvesse alalise elukoha kindlaksmääramisel personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses. Nimelt kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohus ei saa võtta seisukohta subjektiivsete põhjuste kohta, mille tõttu isik asus koos oma perega teatavasse riiki elama (vt selle kohta 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, T‑86/13 P, EU:C:2014:815, punktid 56 ja 57).

90      Kolmandaks ei võimalda ka hageja esitatud faktilised asjaolud asuda seisukohale, et tema alaliseks elukohaks jäi kogu viiteperioodi jooksul Prantsusmaa. Seega asjaolu, et ta jättis selles riigis alles kinnisasja, ei tõenda tema kavatsust luua seal püsiv või harilik huvide kese. See kinnisasi, mis asub tema vanemate ning vendade ja õdede elukoha läheduses, võis kujutada endast investeeringut või teist kodu, mis oli mõeldud hageja pere vastuvõtmiseks nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Sellega seoses on paljuütlev, et Compiègne’is (Prantsusmaa) asuvat kinnisasja ei deklareerinud hageja 2013. aastal komisjoni teenistusse asumisel oma elukohana.

91      Samuti ei ole märkimisväärne mobiiltelefoninumbri ja pangakonto omamine Prantsusmaal (vt selle kohta 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Wywiał-Prząda vs. komisjon, T‑592/18, EU:T:2019:820, punkt 65). Hagejal võis ka Belgias olla mobiiltelefoninumber või ta võis asuda seisukohale, et rahvusvaheliste sidekulude kaotamisega oleks Prantsuse operaatori abonemendi säilitamine vähem kulukas. Lisaks oli hagejal Belgias pangakonto. Sellega seoses tuleb märkida, et hageja esitas dokumendid tõendamaks, et Prantsusmaal oli tehtud makseid kiirteemaksu tasumiseks, kusjuures need maksed olid kõnealusel ajavahemikul tehtud Belgia pangas avatud pangakonto kaardiga.

92      Neljandaks ei takista asjaolu, et ta töötas komisjonis tähtajalise töölepingu alusel, asumast seisukohale – isegi kui seda lepingut ei saanud pikendada kauemaks kui kuueks aastaks –, et hageja asus Brüsselisse elama kavatsusega sinna jääda. Seda tõendab asjaolu, et selle lepingu lõppedes otsis ta tööd liidu institutsioonides ning võttis end arvele tööotsijana mitte Prantsusmaal, vaid Belgias.

93      Lisaks ei oma asjaolu, et ta sai komisjonis töötamise ajal kodumaalt lahkumise toetust, tähtsust selle hindamisel, kas hagejal oli REAs töötamise ajal õigus kodumaalt lahkumise toetusele. Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktist b tuleneb, et seda õigust tuleb analüüsida teenistusse asumisel. Kuna komisjoniga sõlmitud lepingu lõppemisest kuni REAga sõlmitud lepingu alguseni oli möödunud neli kuud, tuli õigus kodumaalt lahkumise toetusele uuesti läbi vaadata, kui hageja asus selle ameti teenistusse (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 112).

94      Mis puudutab 30. aprillile 2019 järgnenud ajavahemikku, siis rõhutab hageja, et kuigi ta jäi Belgiasse kuni 31. augustini 2019, oli see nii seetõttu, et ta lõpetas komisjoniga sõlmitud lepingu täitmise ning ootas ära nende komisjoni ja REA korraldatud töölevõtmise menetluste tulemused, milles ta osales selle lepingu täitmise ajal.

95      Hageja põhjendab neid argumente sellega, et alates 16. maist 2019 ehk 15 päeva pärast komisjoniga sõlmitud lepingu lõppemist sai ta REA‑lt julgustava teate, mis osutas võimalusele sinna tööle asuda, ning et selle ameti pakkumine jõudis temani 7. juunil 2019, see tähendab vähem kui kuus nädalat pärast selle lepingu lõppemist. Väga kiiresti oli tal seega kindlus, et ta saab jätkata oma ametialast tegevust liidu ametis.

96      Neil asjaoludel leidis ta, et kuna REA teenistusse asumisele eelnev ajavahemik oli lühike ja kattus pealegi suures osas suvepuhkusega, on tarbetu kolida koos oma perega Prantsusmaale, kuigi ta säilitas seal oma alalise elukoha.

97      Komisjon leiab omalt poolt, et nelja kuu jooksul 1. maist kuni 31. augustini 2019 oli hageja alaline elukoht Belgias. Nimelt ei ole hageja tõendanud, et sel ajavahemikul oli tema alaline elukoht väljaspool seda riiki. Lisaks väljendas ta kavatsust jätkata harjumuspäraselt seal viibimist, elades seal samas korteris oma abikaasaga, kes töötas samuti Belgias, ning koos oma lastega, kes käisid koolis ja lastesõimes. Lõpuks otsustas ta end Belgias töötuna arvele võtta ja seal tööd otsida.

98      Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolud, mille hageja esitas ajavahemiku kohta, mis järgnes tema töötamisele komisjonis, ei sea kahtluse alla eespool punktides 80–93 esitatud analüüsi, mille tulemusena leiti, et viiteperioodi jooksul, mis hõlmab ajavahemikku, mil hageja töötas komisjonis, oli hageja alaline elukoht personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses Belgias, see tähendab teenistuskohariigis, mis on samuti tema kodakondsusriik.

99      Vastupidi, need asjaolud ei lükka kaugeltki ümber seisukohta, et tema alaline elukoht oli Belgias ajavahemikul 1. maist 2013 kuni 31. augustini 2019, ning kinnitavad seda seisukohta, kui on tehtud kindlaks, et ta otsis tööd mitte Prantsusmaal, vaid Belgias, näidates seega üles kavatsust jääda viimati nimetatud riiki.

100    Sellest faktiliste asjaolude analüüsist tuleneb, et hageja esitatud asjaolud koos või eraldi võetuna ei mõjuta komisjoni hinnangu põhjendatust selle koha kohta, kus oli tema alaline elukoht viiteperioodi jooksul: asjaolu, et ta elas Belgias koos oma abikaasa ja lastega, kellel kõigil on seal oma eluetapile vastavad tegemised, näitab, et hageja alaline elukoht oli selles riigis, nagu märkis komisjon.

101    Üldkohtu otsus oleks täpselt sama, kui – nagu väitis hageja – tuleks eeldada, et ajavahemikul 1. maist 2013 kuni 30. aprillini 2019 komisjoni jaoks tehtud töö ei saanud luua püsivaid sidemeid Belgiaga.

102    Sellisel juhul tuleks nimelt asuda seisukohale, nagu seda tegi komisjon, et asjaolu, et hageja jäi selle institutsiooniga sõlmitud lepingu lõppedes oma abikaasa ja lastega Belgiasse ning end seal tööotsijana arvele võttis, ja seda isegi väga lühikeseks ajaks, on piisav tõendamaks, et tema alaline elukoht oli selles riigis.

103    Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on alalise elukoha säilitamine teenistuskohariigis isegi väga lühikeseks ajaks kümneaastase viiteperioodi jooksul piisav, et kaob õigus või keeldutakse kodumaalt lahkumise toetust maksmast (vt eespool punkt 40).

104    Seega ei oleks eeldus, millele hageja tugineb, kui see peaks olemas olema, tulemuslik, sest see ei muuda vaidlustatud otsuses sisalduvat komisjoni hinnangut, kuna komisjoni esitatud asjaolud on piisavad tegemaks järeldust, et hageja alaline elukoht oli osa viiteperioodi jooksul Belgias.

105    Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kuna kohustus tõendada püsivate sidemete puudumist teenistuskohariigis on kodumaalt lahkumise toetust taotleval isikul (vt eespool punkt 42), ei ole hageja käesolevas asjas tõendanud, et tema alaline elukoht oleks kogu viiteperioodi jooksul olnud väljaspool Belgiat.

–       Hageja olukorra võrdlus käesolevas kohtuasjas hageja olukorraga kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon (T273/17)

106    Hageja väidab, et vastupidi komisjoni väidetele erineb tema olukord hageja olukorrast kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480) ja millele komisjon viitab vaidlustatud otsuses. Nimelt erinevalt hagejast oli nimetatud kohtuasja hageja abiellunud Belgia kodanikuga, ta õppis, elas ja töötas Belgias kogu viiteperioodi jooksul, töötas sel ajavahemikul komisjonis renditöölepingu alusel ja seega Belgia äriühingu heaks ning sai varem kodumaalt lahkumise toetust õigusvastaselt.

107    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

108    Sellega seoses tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 91), jättis Üldkohus rahuldamata hagi, milles paluti tühistada otsus, millega hagejale keelduti personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust maksmast, kui ta asus teenistusse Brüsselis asuvasse liidu ametisse.

109    See otsus tehti põhjusel, et nimetatud kohtuasjas oli hageja Belgia kodanik, ta elas katkematult kogu kümneaastase viiteperioodi jooksul Brüsselis, abiellus Belgias Belgia kodanikuga, sai seal kolm last, kes on sündinud Brüsselis, ning oli seal töötanud eraõigusliku töötajana ajavahemikul, mis jäi liidu institutsioonidega sõlmitud kahe lepingu vahele.

110    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, on tema olukord sarnane 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480) aluseks olnud kohtuasja hageja olukorraga selles osas, milles mõlemad on Belgia kodanikud, kes elasid Brüsselis kogu või osa viiteperioodi jooksul, abiellusid seal, said seal lapsed, olid seal sõlminud ajutised lepingud liidu institutsioonide ja ametitega ning jäid sinna kahe lepingu vahelisel ajal.

111    On tõsi, et kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480), kohtus hageja oma Belgia kodanikust abikaasaga Belgias, samas kui käesolevas kohtuasjas kohtus hageja oma Prantsuse kodanikust abikaasaga Prantsusmaal enne, kui ta lahkus, et asuda tööle komisjonis. Sellegipoolest elasid asjaomased isikud mõlemal juhul kogu või osa viiteperioodi jooksul teenistuskohariigis koos oma abikaasa ja lastega.

112    Samuti on tõsi, et kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480), töötas hageja kahe liiduga sõlmitud lepingu vahelisel ajal Belgia renditööjõudu vahendavate äriühingute heaks, samas kui käesolevas kohtuasjas võttis hageja töötuna end Belgias tööotsijana arvele. See erinevus ei ole hageja alalise elukoha kindlaksmääramisel siiski asjakohane. Liidu kohus ei saa nimelt omistada kodumaalt lahkumise toetusega seotud õiguslikke tagajärgi teenistuja valikule võtta end samas riigis tööotsijana arvele (nagu hageja käesolevas asjas tegi) või töötada liidu institutsioonis renditööjõudu pakkuva äriühingu vahendusel, kuna selle valiku aluseks võivad olla subjektiivsed põhjused, mis on seotud eraeluga ja mida ei saa seetõttu personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b kohaldamisel arvesse võtta (vt eespool punkt 89).

113    Samuti ei ole asjakohane asjaolu, et kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon (T‑273/17, EU:T:2018:480), sai hageja varem õigusvastaselt kodumaalt lahkumise toetust. Nimelt, nagu on otsustatud selle kohtuotsuse punktis 112, tuleb hageja ning liidu institutsioonide ja asutuste vaheliste erinevate lepingute järjepidevuse puudumise korral selle toetuse saamise õigust uuesti hinnata iga asjaomase isiku igakordsel teenistusse asumisel. Seega asjaolu, et ta sai enne kodumaalt lahkumise toetust õigusvastaselt, ei mõjuta otsuseid, mis tehakse hiljem asjaomase ametniku või teenistuja toetuse kohta. Neil asjaoludel ei mõista Üldkohus, kuidas see asjaolu võiks olla argument juhul, kui ametiasutusel tuleb anda hinnang mõnel muul juhul.

114    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

–       Tagajärjed, mis tulenevad hageja sõnul komisjoni võetud seisukohast

115    Hageja leiab, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt keeldutakse talle kodumaalt lahkumise toetust maksmast, viib tulemusteni, mis on liidule ja tema ametnikele või teenistujatele ebarahuldavad. Oma seisukoha põhjendamiseks esitab hageja järgmised neli argumenti:

–        sellest toetusest ilmajätmiseks piisaks sellest, et komisjon lükkab omal äranägemisel edasi sellise töötaja teenistusse asumist, kes sai eelneva lepingu alusel õiguspäraselt kodumaalt lahkumise toetust;

–        töötajaid õhutataks tekitama teise riiki kolimise kulusid, et jätkata kodumaalt lahkumise toetuse saamist, millele neil oleks eelmisel töölevõtmisel õigus olnud, samas kui nad olid juba nõustunud samas kohas asuva ameti tehtud pakkumisega alustada tööd mõni kuu hiljem;

–        personalieeskirjade artiklit 27, mille kohaselt tuleb ametnikud võtta tööle võimalikult laialt geograafiliselt alalt, ei oleks järgitud, kuna liidu institutsioonide kogemusega lepinguliste töötajate puhul on oht, et nad loobuvad nendes institutsioonides oma karjääri jätkamisest, et pöörduda tagasi oma päritoluriiki;

–        personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b kontekst on aja möödudes oluliselt muutunud; praegu oleks haruldane, kui kohe algusest peale alustataks liidu institutsioonides tööd ametnikuna.

116    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

117    Üldkohus peab andma sellest tulenevalt järgmised vastused.

118    Kaks esimest argumenti põhinevad eeldusel, et hagejal ei olnud võimalik luua püsivaid sidemeid teenistuskohariigiga ajal, mil ta töötas komisjonis lepingulise töötajana.

119    Eespool punktidest 75–93 aga tuleneb, et teatud hetkel, mil hageja töötas komisjonis, viis ta oma alalise elukoha üle Belgiasse.

120    Kuna tuleb asuda seisukohale, et hageja alaline elukoht oli ajavahemikul, mil ta töötas komisjoni teenistuses, Belgias, ei saa ta taotleda kodumaalt lahkumise toetust isegi siis, kui ta naasis Prantsusmaale ajavahemikul 1. maist kuni 31. augustini 2019.

121    Neil asjaoludel ei saa liidu institutsioonil või ametil olla sarnastel juhtudel põhjust lükata edasi sellise töötaja teenistusse asumist, kes sai eelneva lepingu alusel õiguspäraselt kodumaalt lahkumise toetust, et jätta ta sellest toetusest ilma.

122    Igal juhul rikub institutsioon või amet, kes teeb seda ainult sel eesmärgil, hoolitsemiskohustust, millest ta oma valikute tegemisel peab juhinduma. See kohustus tähendab eelkõige, et ametniku olukorda puudutavat otsust tehes võtab institutsioon või amet arvesse kõiki tema otsust mõjutada võivaid asjaolusid ning sellega arvestatakse nii teenistuse kui ka asjaomase ametniku või teenistuja huve (vt selle kohta 28. mai 1980. aasta kohtuotsus Kuhner vs. komisjon, 33/79 ja 75/79, EU:C:1980:139, punkt 22, ning 29. juuni 1994. aasta kohtuotsus Klinke vs. Euroopa Kohus, C‑298/93 P, EU:C:1994:273, punkt 38).

123    Samuti ei ole sellel teenistujal tarvis tekitada teise riiki kolimise kulusid, et saada jätkuvalt toetust, millele tal oli õigus eelneval töölevõtmisel.

124    Mis puudutab hageja kolmandat argumenti, siis tuleb märkida, et kahe esimese argumendi kohta mainitud põhjustel ei ole ohtu, et nende institutsioonide või ametite kogemusega töötajad loobuksid pärast kahe lepingu vahelist katkestust seal oma karjääri jätkamast üksnes põhjusel, et uue teenistussuhte raames kaotavad nad õiguse kodumaalt lahkumise toetusele. Igal juhul on personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 eesmärk tagada institutsioonide rahvusrohkus. Seega tuleb see argument tagasi lükata.

125    Sama käib ka hageja neljanda argumendi kohta. Isegi kui ametnike karjääris tuvastatud muutused osutuvad tõeseks, ei saa need mõjutada nende normide kohaldamist, mille õiguspärasust ei ole kahtluse alla seatud, kuna liidu kohtul puudub pädevus omal algatusel muuta tingimusi, mille alusel tuleb maksta kodumaalt lahkumise toetust.

126    Seega tuleb eespool punktis 115 nimetatud hageja argumendid tagasi lükata.

127    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb otsustada, et hageja ei ole tõendanud, et tema alaline elukoht oli personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses kogu viiteperioodi jooksul väljaspool teenistuskohariiki.

128    Seetõttu tuleb ainus väide tagasi lükata ja seetõttu jätta hagi rahuldamata.

 Kohtukulud

129    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

130    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta LFi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Gervasoni

Nihoul

Frendo

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.