Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 11. aprillil 2024(1)
Kohtuasi C‑187/23 [Albausy](i)
E. V. G.-T.,
menetluses osalesid:
P. T.,
F. T.,
G. T.
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Lörrach (Lörrachi esimese astme kohus, Saksamaa))
Eelotsusemenetlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EL) nr 650/2012 – Euroopa pärimistunnistuse väljaandmine – Väljaandmise menetluses esitatud vastuväide
1. Määruse (EL) nr 650/2012(2) eesmärk on kõrvaldada selliste isikute vaba liikumise takistused, kes soovivad kasutada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjades.
2. Selleks luuakse määrusega nr 650/2012 siseturu jaoks Euroopa pärimistunnistus(3) ning kehtestatakse selle väljaandmise ja tagajärgede kohta üksikasjalikud eeskirjad. Sellise tunnistuse abil saavad pärijad, annakusaajad, testamenditäitjad või pärandi hooldajad hõlpsasti tõendada oma staatust, õigusi või volitusi mis tahes liikmesriigis.
3. Käsitletava eelotsusetaotluse tingis asjaolu, et surnud isiku abikaasa, kes peab end testamendijärgseks ainupärijaks, taotles liikmesriigi pädevalt asutuselt Euroopa pärimistunnistuse väljaandmist. Samas asutuses ja samas menetluses vaidlustavad surnu poeg ja lapselapsed esitatud testamendi kehtivuse. Vaidluse all on küsimus, kuidas see vastuväide mõjutab tunnistuse väljaandmist.
4. Euroopa Kohus on juba vastanud muudele eelotsuse küsimustele, mis on seotud seda liiki tunnistustega(4), kuid ükski neist ei tekitanud käesolevas asjas tõstatatud kahtlusi, mida ta peab käsitlema ainult juhul, kui ta peab eelotsusetaotlust vastuvõetavaks.
I. Õiguslik raamistik. Liidu õigus
A. Määrus nr 650/2012
5. Artikli 62 („Euroopa pärimistunnistuse loomine“) lõikes 1 on sätestatud:
„1. Käesoleva määrusega luuakse Euroopa pärimistunnistus (edaspidi „tunnistus“), mis antakse välja kasutamiseks teises liikmesriigis ja millel on artiklis 69 määratletud õiguslik toime.“
6. Artiklis 63 („Tunnistuse eesmärk“) on sätestatud:
„1. Tunnistus on ette nähtud kasutamiseks pärijatele, annakusaajatele, kellel on vahetu õigus pärandile, ning testamenditäitjatele või pärandi hooldajatele, kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana või annakusaajana ja/või testamenditäitja või pärandi hooldaja volitusi.
2. Eelkõige võib tunnistust kasutada selleks, et tõendada järgmist:
a) tunnistuses märgitud iga pärija või, kui see on asjakohane, annakusaaja õiguslik seisund ja/või õigused ning nende pärandiosad;
b) teatava pärandvara hulka kuuluva eseme määramine tunnistuses märgitud pärija(te)le või olemasolu korral annakusaaja(te)le;
c) tunnistuses märgitud isiku volitused testamenti täita või pärandit hooldada“.
7. Vastavalt artiklile 64 („Tunnistuse väljaandmise pädevus“):
„Tunnistus antakse välja liikmesriigis, mille kohtud on pädevad artikli 4, 7, 10 või 11 kohaselt. Tunnistust välja andev asutus on:
a) artikli 3 lõikes 2 määratletud kohus või
b) muu asutus, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus pärimisasju menetleda“.
8. Artikli 65 („Tunnistuse taotlemine“) lõike 3 punktis l on sätestatud:
„Taotluses esitatakse allpool loetletud teave, mis on taotlejale teada ja mis on vajalik selleks, et tunnistust välja andev asutus saaks tõendada nende asjaolude olemasolu, mille tõendamist taotleja soovib, ning taotlusele lisatakse kõikide asjakohaste dokumentide originaalid või koopiad, mis vastavad dokumentide õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ilma et see piiraks artikli 66 lõike 2 kohaldamist:
[…]
l) avaldus, milles kinnitatakse, et taotlejale teadaolevalt ei ole tunnistuses kinnitatavate asjaoludega seoses pooleli kohtuvaidlust“.
9. Artiklis 66 („Taotluse läbivaatamine“) on sätestatud:
„1. Tunnistust välja andev asutus kontrollib pärast taotluse saamist taotleja poolt esitatud teavet ja avaldusi ning dokumente ja muid tõendeid. Asutus teostab selliseks kontrolliks vajalikku uurimist omal algatusel, kui see on nõutav või lubatud tunnistust välja andva asutuse riigi õiguse kohaselt, või palub taotlejal esitada täiendavaid asjakohaseid tõendeid.
[…]
4. Tunnistust välja andev asutus võtab kõik vajalikud meetmed, et teavitada kõiki soodustatud isikuid tunnistuse taotlemisest. Kui see on vajalik tõendatavate asjaolude kindlakstegemiseks, kuulab tunnistust välja andev asutus ära kõik huvitatud isikud ning testamenditäitjad või pärandi hooldajad ning teeb avaldused, mille eesmärk on kutsuda muid võimalikke soodustatud isikuid üles kasutama oma õigusi.
[…]“.
10. Vastavalt artiklile 67 („Tunnistuse väljaandmine“):
„1. Tunnistust välja andev asutus annab tunnistuse välja viivitamata vastavalt käesolevas peatükis kehtestatud korrale, kui tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimisele, või kooskõlas muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele. Asutus kasutab artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.
Tunnistust välja andev asutus ei anna tunnistust välja eelkõige järgmistel juhtudel:
a) kinnitatavad asjaolud on vaidlustatud või
b) tunnistus ei vastaks samu asjaolusid käsitlevale kohtuotsusele.
[…]“.
11. Artiklis 69 („Tunnistuse õiguslik toime“) on sätestatud:
„1. Tunnistusel on õiguslik toime kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.
2. Eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldajana, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale tunnistuses märgitute.
3. Iga isik, kes tunnistuses esitatud teabe alusel teeb makse või annab vara üle isikule, kes on tunnistuse kohaselt volitatud makset või vara vastu võtma, loetakse astunuks tehingusse makset või vara vastu võtma volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.
4. Kui tunnistuses nimetatud isik, kellel on tunnistuse kohaselt õigus pärandvara käsutada, käsutab sellist vara teise isiku kasuks, loetakse see teine isik, kui tegutsetakse tunnistuses tõendatud teabe alusel, astunuks tehingusse asjaomase vara käsutamiseks volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.
5. Tunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist.“
B. Rakendusmäärus nr 1329/2014(5)
12. Artikli 1 lõikes 5 on sätestatud:
„Määruse (EL) nr 650/2012 artikli 67 lõikes 1 osutatud Euroopa pärimistunnistuse vorm on esitatud V lisas (5. vorm)“.
13. V lisa 5. vormi viimases osas on sätestatud, et asutus kinnitab, „et tunnistuse koostamise ajal ei vaidlustanud soodustatud isikud ühtegi selles esitatud asjaolu“.
II. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
14. Prantsuse kodanik P. T., kelle viimane elukoht oli Saksamaal, suri 15. septembril 2021.
15. P. T. abikaasa E.V.G.-T. taotles 23. novembril 2021 Amtsgericht Lörrachilt (Lörrachi esimese astme kohus, Saksamaa) Euroopa pärimistunnistuse välja andmist, milles ta oleks märgitud ainupärijana.(6)
16. Selleks esitas ta mõlema abikaasa omakäeliselt allkirjastatud testamendi, mille sisu on järgmine:
„Ühine testament
Meie – abikaasad E. G.-T., sündinud […] ja P. T., sündinud […] mõlema elukoht […] – avaldame:
1. Me ei ole seotud ühegi varasema pärimisõigusliku korraldusega ega ole teinud ühtegi pärimisõiguslikku korraldust. Ettevaatusabinõuna tühistame kõik meie poolt ühepoolselt või ühiselt tehtud varasemad korraldused.
2. Määrame teineteist vastastikku ainupärijaks. Ainupärijaks määramine on vastastikune ja siduv. Kokkulepe ei sea siiski piiranguid üleelanud abikaasale. Üleelanud abikaasal on õigus oma pärimisasja ise reguleerida, ja seda ka juba enne esimesena sureva abikaasa surma, kuid ainult juhul, kui temast saab üleelanud abikaasa.
3. Meie mõlema elukoht on Saksamaal ja me soovime, et kohaldataks Saksamaa pärimisõigust, mille määrame kohaldatava õigusena õiguse valiku raames, niivõrd kui see on lubatud. Kokkulepe on vastastikune.
R, 23. juulil 2020. E. G.-T. See on ka minu tahe. P. T.“
17. On teada, et oli olemas vanem testament, mis oli kirjutatud omakäeliselt ja millele pärandaja oli alla kirjutanud ja mis nägi ette:
„Mina, P. M. J. T., sündinud […] A-s, elukoht […] Hispaania, tühistan kõik varasemad pärimisõiguslikud korraldused. Pärandan oma pärandi kättesaadava osa oma kahele lapselapsele, P. poegadele, N. A. J. T., sündinud […] ja J. N. J. T., sündinud […]. Nad pärivad pärandi võrdsetes osades. Määran oma poja P. ja ainult tema korraldama minu matusetalitust, mis hõlmab Gregoriuse missat, ja minu muldasängitamist […] Hispaanias. A., 31. mai 2001. See on minu testament. P. T.“
18. E.V.G.-T. peab end 23. juuli 2020. aasta testamendist tulenevalt P. T. ainupärijaks. Teisalt on P. T. poeg ja lapselapsed seisukohal, et testament on kehtetu, kuna testamendi koostamise ajal ei olnud pärandajal testamendi tegemiseks teovõimet ja et allkiri ei ole tema enda oma.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul oli pärandajal testamendi tegemiseks endiselt teovõime(7) ja testamendil on tema allkiri(8).
20. Amtsgericht Lörrach (Lörrachi esimese astme kohus) leiab sellega seoses, et tunnistuse väljaandmine sõltub määruse nr 650/2012 tõlgendamisest ning seetõttu peatas ta menetluse(9) ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a tuleb tõlgendada nii, et see viitab ka Euroopa pärimistunnistuse väljaandmise menetluses endas esitatud vastuväidetele, mida kohus ei või uurida, ja seega mitte ainult muudes menetlustes esitatud vastuväidetele?
2. Kui vastus [esimesele küsimusele] on jaatav: kas määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistust ei või välja anda isegi siis, kui Euroopa pärimistunnistuse väljaandmise menetluses on esitatud vastuväited, kuid need on Saksa õiguse kohases pärimistunnistuse väljaandmise menetluses juba läbi vaadatud?
3. Kui vastus [esimesele küsimusele] on jaatav: kas määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a tuleb tõlgendada nii, et see viitab mis tahes vastuväidetele, isegi kui need on sedavõrd põhjendamatud, et formaalne tõendite kogumine ei ole nende puhul vajalik?
4. Kui vastus [esimesele küsimusele] on eitav: millises vormis peab kohus esitama kaalutlused, mis ajendasid kohut vastuväited tagasi lükkama ja välja andma Euroopa pärimistunnistuse?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
21. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 23. märtsil 2023.
22. Saksamaa ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud märkused. Nemad kõik ja lisaks E.V.G.-T. osalesid 31. jaanuaril 2024 toimunud kohtuistungil.
IV. Analüüs
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab kahtlusi Euroopa pärimistunnistusi välja andva asutuse funktsiooni ja selle asutuse volituste ulatuse suhtes määruse nr 650/2012 artikli 67 kontekstis.
A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
24. Hispaania valitsus väidab, et eelotsusetaotlus ei ole vastuvõetav, kuna Euroopa pärimistunnistuse väljaandmine ei tähenda ELTL artiklis 267 nõutavat kohtuvõimu teostamist.(10)
25. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus sõltub sellest, kas selle on esitanud „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, kes tegutseb just oma õigusemõistmise ülesandeid täites.(11)
26. Selleks et teha kindlaks, kas asjaomane organ vastab sellele kahekordsele tingimusele, kontrollib Euroopa Kohus muu hulgas seda, „mis laadi ülesandeid ta täidab konkreetses õiguslikus kontekstis, millega seoses ta Euroopa Kohtu poole pöördub, et teha kindlaks, kas tegemist on poolelioleva vaidlusega ja kas see organ peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi“.(12)
27. Kui need tingimused ei ole täidetud, ei saa asuda seisukohale, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud organ vastab teistele Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud tingimustele, täidab ta õigustmõistvat funktsiooni.(13)
28. Vastuvõetamatuse vastuväide võiks olla põhjendatud, võttes arvesse määruses nr 650/2012 sätestatud viiteid Euroopa pärimistunnistuse ja selle andmisega seotud tegevuse kohta. Nendest viidetest tuleneb allpool esitatud põhjustel, et määruse nr 650/2012 artikli 67 alusel tunnistust välja andev asutus ei tee otsust, isegi kui tegemist on kohtuga, menetluse lõpus, mille tulemuseks on kohtulahend.
1. Euroopa pärimistunnistuse eesmärk ja mõju
29. Määrusega nr 650/2012 luuakse Euroopa pärimistunnistus, millele see annab ühtse ja autonoomse korra, võrreldes samalaadsete riiklike tunnistustega. See kord erineb ka sellest, mis on määruses endas sätestatud kohtuotsuste ja ametlike dokumentide tunnustamise kohta.(14)
30. Euroopa pärimistunnistus on nende huvides, kes pärijate, annakusaajate, testamenditäitjate või pärandi hooldajatena peavad teises liikmesriigis sellele staatusele tuginema või kasutama sellest tulenevaid õigusi või volitusi.(15) Nende kasutamine ei ole siiski kohustuslik.(16)
31. Selle vajaduse katmiseks on tunnistusel kogu liidus järgmine sama mõju:(17)
– see on tõend(18) selles sisalduvate asjaolude kohta(19). Selle tunnistuse esitamisel võib selle omanik tugineda oma õigustele või volitustele mis tahes liikmesriigis, ilma et ta peaks esitama täiendavaid tõendeid. Eeldatakse, et tunnistuses märgitud isiku staatus ja selles väljendatud õiguste või volituste kuulumine sellele isikule vastab sellele, mis on tunnistuses esitatud.(20)
– See kaitseb kolmandaid isikuid, kes suhtlevad tunnistuses nimetatud isikutega ja kes selles sisalduvale teabele tuginedes teevad makseid, loovutavad vara, omandavad või saavad pärandvara, „välja arvatud juhul, kui [nad] tead[sid], et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu“.(21)
– Selle alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse määruses nr 650/2012 endas sätestatud piirangutega, mida on tõlgendanud Euroopa Kohus.(22)
32. Tunnistusel endal muid tagajärgi ei ole: eelkõige puudub sellel kohtuotsuse siduv õiguslik mõju.(23) Määruse nr 650/2012 põhjenduses 71 selgitatakse täiendavalt, et tunnistus ei ole täitedokument.
33. Siduvate õiguslike tagajärgede puudumine kajastub ka eeskirjades, mis reguleerivad tunnistuse ringlust teistes liikmesriikides kui see, kus see välja anti. Määruse nr 650/2012 VI peatükis ei ole sätestatud, et seda saab või peab „tunnustama“.(24) Artikli 69 lõike 1 kohaselt on sellel „õiguslik toime“ ilma ühegi erimenetluseta.(25) Sellise ringluse vastu ei ole sõna otseses mõttes mingit vastuväidet.(26)
2. Määruse nr 650/2012 artikli 67 alusel tunnistust välja andva asutuse tegevus
34. Määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 esimese lõigu kohaselt annab asutus tunnistuse viivitamata välja, „kui tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud […]“. Väljaandmine toimub pärast (taotluse) läbivaatamist, mis on ette nähtud määruse enda artiklis 66.
35. Viimati nimetatud sätte kohaselt peab asutus kontrollima tunnistuse taotleja esitatud teavet ja avaldusi ning dokumente ja muid tõendeid.(27)
36. Sel eesmärgil sama artikkel 66 i) viitab volitustele, mis on sellele asutusele antud tema enda õiguskorraga;(28) ii) annab talle muid volitusi(29) ja iii) paneb talle otseselt kohustuse võtta meetmeid, et teavitada (piiratud konkreetsetele adressaatidele) tunnistuse taotlemisest(30).
37. Seoses selle kohustusega kuulab tunnistust välja andev asutus ära „kõik huvitatud isikud ning testamenditäitjad või pärandi hooldajad ning teeb avaldused, mille eesmärk on kutsuda muid võimalikke soodustatud isikuid üles kasutama oma õigusi“, kui see on vajalik tõendatavate asjaolude kindlakstegemiseks.(31)
38. Kui asutus leiab pärast kõigi nende asjaolude hindamist, et ta on tunnistuses esitatud andmed kindlaks teinud, annab ta selle vastavalt määruse nr 650/2012 artikli 67 lõikele 1 „viivitamata“ välja.
39. Kui aga väljaandev asutus kahtleb nendes asjaoludes, ei tohi ta tunnistust välja anda. Nende sisu ei ole kindlaks tehtud ja seega ei saa neil olla määruse artiklis 69 ette nähtud toimet. Määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a kohaselt ei anta tunnistust välja ka siis, kui kinnitatavad asjaolud on vaidlustatud.(32)
40. Tunnistust välja andva asutuse roll ei ole puhtalt passiivne: see ei seisne faktiliste asjaolude või tahteavalduste vastuvõtmises, et viia need mehaaniliselt üle ad-hoc-vormi. Ta on kohustatud kinnitama taotleja väidete tegelikkust, võttes arvesse taotleja tõendeid ja vajaduse korral muud teavet, mida asutus ise kogub või mida talle teatavad teised isikud, kellel on huvi pärandi vastu.(33)
41. Samas ei ole selle asutuse ülesanne, kellelt tunnistust taotletakse, otsustada või määrata kindlaks pärandi taotlejate või huvitatud isikute õigusi ja volitusi, lahendades nendevahelisi võimalikke vaidlusi sisulistes küsimustes.
42. See on nii seetõttu, et määruse nr 650/2012 VI peatüki („Euroopa pärimistunnistus“) sätted ei anna tunnistust välja andvatele riigisisestele asutustele sellist pädevust(34). Samuti ei saa asuda seisukohale, et määruse artikli 67 kontekstis on liikmesriikide õiguskordadele antud võimalus seda määrust täiendades anda neile asutustele vaidluste lahendamise funktsioon. Selline volituste andmine ilma menetlusnormideta oleks vastuolus kavatsusega luua autonoomne ja ühtne tunnistuse väljaandmise kord.(35)
43. Kui tunnistust välja andval asutusel oleks selline pädevus (vaidluste lahendamine), siis oleks tema tegevuse tagajärg „otsus“ määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 punkti g ja IV peatüki tähenduses. Samas puuduvad tunnistusel Euroopa seadusandja tahtel kohtuotsusele omased siduvad õiguslikud tagajärjed.
3. Võrdlus muudes õigusalase koostöö õigusaktides sätestatud tunnistustega
44. Euroopa pärimistunnistus ei ole võrreldav muudes tsiviil- või kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö õigusaktides sätestatud tunnistustega, mille suhtes on Euroopa Kohtusse esitatud ja seal lahendatud muid eelotsusetaotlusi, kui kahtlused nende vastuvõetavuse osas on kõrvaldatud.
45. Euroopa täitekorralduse(36) kohta on Euroopa Kohus märkinud, et „kohtuotsuse Euroopa täitekorraldusena kinnitamise menetlus ei ole […] varasemast kohtumenetlusest eraldiseisev menetlus, vaid selle lõppstaadium, mis on vajalik selleks, et tagada menetluse täielik tõhusus, võimaldades võlausaldajal asuda oma võlga välja nõudma“(37).
46. Kohtuotsuse kinnitamine Euroopa täitekorraldusena on seega kohtulikku laadi toiming ja selle väljaandmise eest vastutav riigisisene asutus „võib esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse“.(38)
47. Sama kehtib määruse (EL) nr 1215/2012(39) artiklis 53 sätestatud tunnistuse kohta, mis tagab ühe liikmesriigi kohtuotsuse ringluse teistes liikmesriikides. Väljaandva asutuse ülesanne „on viia läbi varasema kohtumenetluse järelmenetlus, tagades selle igakülgse tulemuslikkuse, kuna tunnistuse puudumisel ei ole otsus valmis Euroopa õigusruumis vabalt ringlema“(40).
48. Määruse nr 1215/2012 artikli 53 alusel tunnistuse väljastamise menetlus on kohtumenetlus ja niisuguse menetluse raames vaidlust lahendav liikmesriigi kohus on pädev esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust.(41)
49. Seevastu ei hõlma Euroopa pärimistunnistuse väljaandmine, nagu ma juba selgitasin, kohtuvõimu teostamist ega too kaasa sellist (kohtu)otsust, millel on siduv õiguslik toime.
50. Olukord ei ole erinev, kui tunnistuses võetakse üle (eelneva) kohtuotsuse sisu pärimisasja sisu kohta. Isegi sellisel juhul ei ole tunnistus kohtumenetluse järeletapp, mille raames on tehtud sisuline otsus.
51. Lõpuks ei ole Euroopa pärimistunnistus dokument, millega edastatakse ühe liikmesriigi kohtu otsus, nagu pass, mis võimaldab selle ringlemist teistes liikmesriikides eesmärgiga seda tunnustada ja vajaduse korral täita. Selleks on Euroopa seadusandja juba ette näinud määruse nr 650/2012 artikli 46 lõike 3 punkti b kohase kinnituse ad-hoc-vormiga (vorm I, mis on esitatud rakendusmääruse nr 1329/2014 lisas 1).(42)
52. Kokkuvõttes hakkab tunnistus kehtima muudes liikmesriikides kui selle välja andnud riik ilma, et oleks vaja mingit menetlust ja ilma igasuguse vastuväidete esitamise või kontrollimise võimaluseta. Kui see peaks hõlmama kohtuvaidluses tehtud otsust, siis kohaldataks sellele otsusele tunnistuse abil tunnustamiskorda, mis on mitte üksnes IV peatükis sätestatust erinev, vaid ka eelistatud tunnustamiskord, mille paralleelset olemasolu ei ole kusagil mainitud ja mis ei ole põhjendatud.(43)
4. Euroopa pärimistunnistuse tunnuste mõju eelotsusetaotluse vastuvõetavusele
53. Asutus, kes määruse nr 650/2012 artikli 67 kohaselt annab välja tunnistuse, märgib sellesse teatavad pärimisega seotud asjaolud pärast kontrollimist, mida ta peab tegema vastavalt kõnealuse õigusakti artiklile 66.
54. Tunnistust välja andev asutus peab veenduma, et taotleja esitatud teave vastab tegelikkusele ja et see teave vastab pärandvara suhtes kohaldatavatele õigusnormidele. Kuid nagu ma juba ütlesin, ei ole see asutus selles kontekstis volitatud lahendama pärimisasja sisulisi vaidlusi.(44)
55. Kui tunnistust välja andev asutus ei saa otsustada õiguste või volituste üle menetluses, mille tulemuse tehakse õiguslikult siduv otsus, siis ei täida ta selles osas kohtulikke ülesandeid.(45)
56. Sellegipoolest – nagu on märgitud määruse nr 650/2012 artiklis 64 – võib tunnistuse välja andnud asutus olla nii „kohus“ artikli 3 lõike 2 tähenduses kui ka muu asutus, kes on pädev menetlema pärimisasju oma riigisisese õiguse kohaselt.(46)
57. Asjaolu, et Euroopa pärimistunnistuse väljaandev asutus võib olla kohus, ei anna talle selle väljaandmisel õigusemõistmise funktsioone. Liikmesriigi kohtuorgan võib lisaks oma rangelt kohtulikele ülesannetele täita ka muid funktsioone, mis ei ole õigusemõistmisega seotud. Viimaste raames ei ole tal õigust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusi.(47)
58. Viide sellele „muule“ asutusele näib mulle tähendavat seda, et Euroopa pärimistunnistuse väljaandmine (vastavalt määruse nr 650/2012 artiklile 67) ei hõlma kohtuvõimu teostamist. Eraldi viide sellisele asutusele oleks muidu üleliigne, sest määruse artikli 3 lõikes 2 on juba sätestatud, et kohtutena käsitatakse ametlikult kohtuväliseid asutusi, kui nad täidavad kohtute ülesandeid.(48)
59. Ei tohiks olla eksitav, et määruse nr 650/2012 artiklis 64 („Tunnistuse väljaandmise pädevus“) on viide sama õigusakti artiklitele 4, 7, 10 ja 11. Viide pädevusele ei määratle otsuse teinud asutuse sekkumise laadi (kohtulik või kohtuväline):(49) see selgitab ainult seda, kust ja kellelt tuleb tunnistust taotleda(50).
60. Lõpuks kinnitab minu seisukohta 16. novembri 2023. aasta kohtuotsus(51), milles Euroopa Kohus lükkas tagasi argumendi, et Hispaania notarid teostavad kohtutena avalikku võimu, sest nad annavad välja Euroopa pärimistunnistusi(52).
61. Eeltoodut arvestades leian, et eelotsusetaotlus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Juhul, kui Euroopa Kohus ei jaga seda seisukohta, pakun ma siiski välja vastuse talle esitatud küsimustele.
B. Esimene eelotsuse küsimus
62. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a, et teha kokkuvõttes kindlaks, kas see viitab vastuväidetele, mis on esitatud muus menetluses kui tunnistuse väljaandmise menetlus, või hõlmab see ka vastuväiteid, mille on tunnistuse taotlemisel esitanud pärimisest huvitatud isikud. Viimasel juhul soovib ta teada, kas neid vastuväiteid peab kontrollima väljaandev asutus.
63. Eelotsuse küsimus on esitatud kohtuasjas, kus – nagu juba mainitud – pärandaja poeg ja lapselapsed esitavad vastuväiteid pärimise põhielemendile (testamendi enda kehtivus). Minu arvates tähendab see vastuväide seda, et kõne all on määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkt a ja tunnistust ei saa välja anda.
64. Seda võimatust kinnitab asjaolu, et rakendusmääruse nr 1329/2014 kohaselt peab väljaandev asutus Euroopa pärimistunnistuse vormil märkima, et ühtegi selle elementi ei ole vaidlustatud.
65. Tõsi, ainuüksi teksti sõnastuse alusel ei ole esimesele eelotsuse küsimusele võimalik üheselt mõistetavat vastust anda, kuna selles ei ole täpsustatud, millises asutuses on kinnitamist vajavad asjaolud vaidlustatud(53) ja keeleversioonid võimaldavad erinevaid arusaamu:
– osad viitavad sellele, et vastuväide (vaidlustamine) on tunnistuse taotlemise ajal lahendamisel, mis viitab sellele, et see toimub teises menetluses;(54)
– teised viitavad sellele, et vastuväite alus on tõendi taotlemine ja seda tehakse samas kohas(55).
66. Süstemaatiline analüüs heidab sellele pisut rohkem valgust. Määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punktist a koostoimes artikli 65 lõike 3 punktiga l võib järeldada, et esimene neist sätetest hõlmab kõigepealt nimetatud artiklis 65 nimetatud vaidlusi, see tähendab teises kohtus pooleli olevaid vaidlusi.(56)
67. See viitab samas tähenduses artikli 67 lõike 1 teise lõigu punktile b, mis käsitleb tunnistuse andmise menetlusest väljapoole jäävaid otsuseid. On mõistlik arvata, et nende otsuste hulka võivad kuuluda ka need, mis puudutavad hilisemale pärimistunnistusele omaseid elemente.
68. Määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 esimest lõiku silmas pidades kaldun arvama, et selle teise lõigu punkt a peab hõlmama ka väljaandvale asutusele esitatud vastuväiteid, sest vastasel juhul võiks viimane anda välja tunnistuse, mis sisaldab „kinnitamata“ elemente, mis on vastuolus selle sätte nõuetega.(57)
69. Mulle näib, et määruse nr 650/2012 artikli 65 lõike 3 punkti l sõnastuse (mille kohaselt ei ole „tunnistuses kinnitatavate asjaoludega seoses pooleli kohtuvaidlust“) ja artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a sõnastuse, milles kasutatakse üldiselt laiemaid termineid, võrdlemine annab täiendava argumendi, mis seda toetab.(58)
70. Määruse nr 650/2012 eesmärk üldiselt ja Euroopa pärimistunnistuse eesmärk konkreetselt toetavad ka artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a tõlgendust, mis hõlmab tunnistuse väljaandmise menetluse käigus esitatud vastuväiteid.
71. Tunnistus on loodud selleks, et edendada „piiriülese mõjuga pärimisasja kiiret, sujuvat ja tõhusat“ lahendamist.(59) Seega aitab see kaasa sellele, et kaotatakse „isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul“.(60)
72. Nende eesmärkide saavutamiseks annab Euroopa seadusandja tunnistusele eespool kirjeldatud õigusliku toime, mida kasutatakse teistes liikmesriikides peale väljaandva liikmesriigi ilma igasuguse menetluse või kontrollimiseta.
73. Minu arvates on nende mõjude ulatusega, mis ei ole seotud mitte ainult piiriüleste pärimismenetluste lihtsustamisega otseselt asjasse puutuvate isikute jaoks, vaid ka kolmandate isikute kaitsega ja õigustoimingute turvalisusega kogu liidus, vastuolus määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a tõlgendus, mis piirdub vaid väljaspool tunnistuse väljaandmise menetlust pooleliolevate vaidlustega.
74. Sellest hoolimata ei ole küsimus enam selles, kas asutus, kes on kohustatud kohaldama määruse nr 650/2012 artiklit 67, võib uurida teiste potentsiaalsete pärandisaajate esitatud vastuväiteid,(61) vaid pigem selles, mida teha siis, kui need vastuväited on sellised, et need seavad tegelikult kahtluse alla pärandi olulised elemendid (nagu käesoleval juhul, kui teised potentsiaalsed pärijad vaidlustavad tunnistuse taotlemise aluseks oleva omakäelise testamendi kehtivuse).
75. Olen juba märkinud, et sellisel juhul ei saa riigisisene asutus lihtsalt tunnistust välja anda.(62) Rõhutan, et sama kehtib ka rakendusmääruse nr 1329/2014 V lisas sätestatud 5. vormi sisu kohta, milles väljaandev asutus peab kinnitama, et ühtegi tunnistuse punkti ei ole vaidlustatud.
76. Määruse nr 650/2012 artikkel 66 näeb ette, et tunnistuse väljaandmisele eelneva kontrolli raames teavitab tunnistuse välja andev asutus teatavaid isikuid taotlusest ja kuulab nad ära, kui ta peab seda vajalikuks, et tõendada seda, mida tal palutakse kinnitada.
77. Kui otsus need huvitatud isikud ära kuulata tähendab seda, et nad vaidlustavad (nagu käesoleval juhul) tunnistuse ühe põhielemendi kehtivuse, ei tohi väljaandev asutus tunnistust välja anda. Loogiliselt ja nagu ma selgitan kolmanda eelotsuse küsimuse analüüsis, peab sellel vaidlustamisel olema teatav alus, et saavutada määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punktis a osutatud takistav mõju.(63)
C. Teine eelotsuse küsimus
78. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas väljaandev asutus võib Euroopa pärimistunnistuse välja anda, „kui Euroopa pärimistunnistuse väljaandmise menetluses on esitatud vastuväited, kuid need on Saksa õiguse kohases pärimistunnistuse väljaandmise menetluses juba läbi vaadatud“.
79. Minu arvates tuleneb vastus määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punktist b, mis keelab tunnistuse väljaandmise, kui see „tunnistus ei vastaks samu [kinnitatavaid] asjaolusid käsitlevale kohtuotsusele“.
80. Selle sätte alusel lükkab pädev asutus tunnistuse taotluse tagasi, kui see tunnistus peaks sisaldama väiteid, mis on vastuolus eelnevas kohtuotsuses otsustatu või tuvastatuga. Seevastu, kui sellist vastuolu ei ole, ei takista eelnev otsus tunnistuse väljaandmist.(64)
81. Arvestades õigusnormi selget sõnastust ja selle süstemaatilist paigutust, on määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punktis b osutatud „kohtuotsus“ akt, mille sisu on sellele asutusele tingimata siduv.(65) Teisisõnu ei saa väljaandev asutus minna vastuollu tunnistuse sisuga seotud asjaoludega, mis on juba varasemas kohtuotsuses samade asjaolude kohta otsustatud.
82. Selles sättes nimetatud otsus on seega esimuslik tunnistuse välja andnud asutuse otsuse suhtes, mis puudutab tunnistuses kajastatavaid aspekte.
83. Saksamaa valitsus ja komisjon rõhutavad oma kirjalikes seisukohtades Euroopa Kohtule, et määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punktis b osutatud kohtuotsus peab olema liikmesriigi õiguse kohaselt lõplik.(66)
84. Selles sättes ei ole lõplikkuse vajadust sõnaselgelt sätestatud. Siiski usun, et seda võib järeldada muudest asjaoludest:
– sama artikli punktist a, mis keelab tunnistuse väljastamise asjaolude kohta, mis on vaidlustatud, ja
– artikli 65 lõike 3 punktis l sätestatud nõudest avaldada tunnistuse taotlemisel, et tunnistuses kinnitatavate asjaoludega seoses ei ole pooleli kohtuvaidlust.
85. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas käsitletaval juhul võib liikmesriigi pärimistunnistuse andmise menetlus lõppeda „kohtuotsusega“ määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti b tähenduses.(67)
D. Kolmas eelotsuse küsimus
86. Juhul kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele on jaatav, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas iga vastuväide, isegi kui see ei ole põhjendatud, õigustab määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a alusel tunnistuse välja andmisest keeldumist.
87. Viimati nimetatud säte ei ütle midagi nende vastuväidete sisu kohta. Sellest järeldub, et põhimõtteliselt peaks väljaandev asutus hindama kõiki vastuväiteid, mida huvitatud isikud või pärandi saajad esitavad tunnistuse asjaolude suhtes.
88. Kui aga vastuväide ei tugine ühelegi tõsisele alusele ja seetõttu puudub tal kohaldatava õiguse kohaselt veenev jõud, siis vaevalt, et see takistab väljaandval asutusel tunnistada kinnitatavad asjaolud määruse nr 650/2012 artikli 67 lõike 1 tähenduses tõendatuks.
89. Dokumendi väljaandmisest keeldumine põhjusel, et tunnistuse mõni oluline element on vaidlustatud vähimagi argumendita, võib takistada menetlust ilma tegeliku põhjuseta, võttes põhjendamatult pärijatelt, annakusaajatelt, testamenditäitjatelt või pärandi hooldajatelt tõhusa vahendi piiriülese mõjuga pärimisasjade menetlemisel.
90. Teisest küljest on võimalik, et vastuväide võib sellele asutusele anda mõista, et vastavalt sama määruse artikli 66 lõikele 1 on vaja teha täiendavaid järelepärimisi, et kinnitada taotleja teavet ja avaldusi. Sellele, kas see on nii või mitte, saab vastata ainult iga juhtumi asjaolusid arvestades.
E. Neljas eelotsuse küsimus
91. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab oma neljanda eelotsuse küsimuse juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Kui Euroopa Kohus peaks minu ettepanekust lähtudes vastama esimesele küsimusele jaatavalt, ei peaks ta neljanda küsimuse kohta otsust tegema. Analüüsin seda siiski igaks juhuks.
92. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, millises vormis ta peab põhjendama vastuväidete tagasilükkamist ja Euroopa pärimistunnistuse väljaandmist.
93. Tuletan meelde, et väljaandev asutus peab kasutama rakendusmääruse nr 1329/2014(68) V lisas sätestatud 5. vormi. Selle vormi kasutamine võimaldab ühes liikmesriigis koostatud Euroopa pärimistunnistuse koheselt identifitseerida teistes liikmesriikides.
94. Määruse nr 650/2012 artikkel 68 näeb ette teabe, mis tuleb kanda üle vormi asjakohastesse osadesse ja mis tuleb lisada tunnistusele endale. Selle sisu võib erineda sõltuvalt eesmärgist, milleks seda kasutatakse.(69)
95. 5. vormis ei ole ette nähtud, millise põhjenduse alusel peab tunnistust välja andev asutus tõendatuks seda, mida ta kinnitab. Euroopa seadusandja ei pidanud oluliseks, et oma eesmärgi saavutamiseks peaks tunnistus sisaldama selliseid põhjendusi.(70)
96. Pärija, annakusaaja, pärandi hooldaja või testamenditäitja, kes kasutavad pärimistunnistust, ei tohi (ja tegelikult ka ei saa)(71) sellele vormile lisada muid dokumente(72).
97. Selline kord on kooskõlas tunnistusele eelneva tegevusega ja selle toimega piiriülese mõjuga pärimisasja haldamise kontekstis. Määruse nr 650/2012 artiklite 66 ja 67 kohaselt ei võta väljaandev asutus seisukohta pärandi sisu osas, vaid teeb põhjendatud otsuse, mille ta lisab Euroopa pärimistunnistusse teistes liikmesriikides tunnustamiseks.(73)
V. Ettepanek
98. Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada Amtsgericht Lörrachi (Lörrachi esimese astme kohus, Saksamaa) esitatud eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks.
Teise võimalusena teen ettepaneku vastata sellele kohtule järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 67 lõike 1 teise lõigu punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus peab hindama pärimisest huvitatud isikute poolt väljaandmise menetluses esitatud vastuväiteid, et tõendada kinnitatavaid asjaolusid.
Euroopa pärimistunnistust ei saa välja anda, kui see sisaldab asjaolusid, mis on vastuolus varasema lõpliku kohtuotsusega.
Euroopa pärimistunnistust ei saa välja anda, kui selle väljaandmiseni viinud menetluses on vaidlustatud mõni pärimise enda põhielement, näiteks testamendi kehtivus, kui see vaidlustamine on kohaldatava õiguse kohaselt minimaalselt põhjendatud.
Väljaandev asutus ei ole kohustatud Euroopa pärimistunnistuses selle väljaandmist põhjendama.