KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 14. juulil 2022(1)
Kohtuasjad C‑31/22 P(I), C‑32/22 P(I) ja C‑74/22 P(I)
Atlas Copco Airpower,
Atlas Copco AB (C‑31/22 P(I))
Anheuser-Busch Inbev,
Ampar (C‑32/22 P(I))
Soudal NV,
Esko-Graphics BVBA (C‑74/22 P(I))
versus
Magnetrol International
ja Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Menetlusse astumine – Apellatsioonkaebus seoses menetlusse astumisega – Üldkohtu otsust vaidlustava apellatsioonimenetluse raames menetlusse astumise lubamine – Selle otsuse tühistamine ja kohtuasja tagasi suunamine Üldkohtusse – Üldkohtu poolt apellatsioonimenetlusse astujate kaudne väljajätmine menetluse pooltena pärast kohtuasja tagasisaatmist
I. Sissejuhatus
1. Käesolevates kohtuasjades tõstatatakse selgelt uudne küsimus Euroopa Kohtu poolt apellatsioonimenetluses heakskiidetud menetlusse astuja staatuse säilimise kohta kohtuasja Üldkohtusse tagasisuunamise staadiumis. Samuti annab see Euroopa Kohtule võimaluse otsustada menetlusse astumise avalduse tagasilükkamise otsuste peale esitatud kaebuste vastuvõetavuse eeskirjade üle.
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu Kohtu põhikiri
2. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja käsitleva protokolli (nr 3) (edaspidi „Euroopa Liidu Kohtu põhikiri“) artikli 39 esimeses lõigus on sätestatud:
„Euroopa Kohtu president võib lihtmenetluse korras, mis vajaduse korral võib erineda mõnest käesolevas põhikirjas sisalduvast eeskirjast ja mis sätestatakse kodukorras, langetada otsuse kohaldamise peatamise avalduste kohta, nagu on sätestatud [ELTL] artiklis 278 ja EURATOMi asutamislepingu artiklis 157, ette kirjutada ajutisi meetmeid vastavalt [ELTL] artiklile 279, või peatada täitmise kooskõlas [ELTL] artikli 299 neljanda lõigu või EURATOMi asutamislepingu artikli 164 kolmanda lõiguga.“
3. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 esimeses, teises ja neljandas lõigus on sätestatud:
„Liidu liikmesriigid ja institutsioonid võivad Euroopa Kohtus läbivaatamisel olevates kohtuasjades menetlusse astuda.
Sama õigus on liidu organitel ja asutustel ja igal isikul, kes tõendab oma põhjendatud huvi Euroopa Kohtusse esitatud kohtuvaidluse lahenduse vastu. Füüsilised või juriidilised isikud ei või liikmesriikidevahelistes, liidu institutsioonide vahelistes või liikmesriikide ja liidu institutsioonide vahelistes kohtuvaidlustes menetlusse astuda.
[…]
Menetlusse astumise avaldus piirdub ühe poole nõuete toetamisega.“
4. Põhikirja artikli 56 esimeses ja kolmandas lõigus on sätestatud:
„Euroopa Kohtusse võib edasi kaevata üldkohtu lõplikud otsused ja nimetatud kohtu otsused, millega sisulised küsimused lahendatakse ainult osaliselt või millega lahendatakse pädevuse puudumist või avalduse vastuvõetamatust käsitlevaid menetlusküsimusi, kahe kuu jooksul alates edasi kaevatud otsuse kuulutamisest.
[…]
Välja arvatud liidu ja nende teenistujate vaheliste vaidlustega seotud asjade puhul, võivad otsuse edasi kaevata ka liikmesriigid ja liidu institutsioonid, kes ei astunud menetlusse üldkohtus. Sellised liikmesriigid ja institutsioonid on samas seisundis kui liikmesriigid ja institutsioonid, kes astusid menetlusse esimeses astmes.“
5. Nimetatud põhikirja artikkel 57 on sõnastatud järgmiselt:
„Iga isik, kelle menetlusse astumise avalduse üldkohus läbivaatamata jätab, võib edasi kaevata Euroopa Kohtusse kahe nädala jooksul alates avalduse läbivaatamata jätmise otsuse kuulutamisest.
Menetluse pooled võivad iga üldkohtu otsuse, mis on tehtud [ELTL] artikli 278, 279 või artikli 299 neljanda lõigu või EURATOMi asutamislepingu artikli 157 või artikli 164 kolmanda lõigu alusel, kahe kuu jooksul alates selle teatavaks tegemisest Euroopa Kohtusse edasi kaevata.
Käesoleva artikli esimeses kahes lõigus osutatud apellatsioonkaebust arutatakse ja selle kohta tehakse otsus artiklis 39 osutatud menetluse alusel.“
6. Sama põhikirja artikli 61 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:
„Kui apellatsioonikaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus üldkohtu otsuse. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi üldkohtusse otsustamiseks.
Kui asi suunatakse tagasi üldkohtusse, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes selle kohtu jaoks siduvad.“
B. Euroopa Kohtu kodukord
7. Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 172 „Pooled, kes võivad esitada vastuse apellatsioonkaebusele“ on sätestatud:
„Kõik Üldkohtu kohtuasja pooled, kellel on huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata, võivad esitada apellatsioonkaebusele vastuse kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebusele vastuse esitamise tähtaega ei pikendata.“
C. Üldkohtu kodukord
8. Üldkohtu kodukorra artikli 1 lõike 2 punkt c näeb ette:
„2. Käesoleva kodukorra tähenduses on:
[…]
c) „pool ja pooled“ – kõik menetlusosalised, kaasa arvatud menetlusse astuja;
[…]“.
9. Kodukorra artiklis 142 „Menetlusse astumise ese ja tagajärjed“ on sätestatud:
„1. Menetlusse astumise esemeks võib olla üksnes ühe kohtuasja poole nõuete täielik või osaline toetamine. Menetlusse astumine ei anna kohtuasja pooltega samaväärseid menetlusõigusi, eelkõige õigust taotleda kohtuistungit.
2. Menetlusse astumine on põhivaidluse suhtes aktsessoorne. Selle ese langeb ära kohtuasja kustutamisel Üldkohtu registrist, hagist loobumise või kohtuasja poolte kokkuleppe korral või hagi tunnistamisel vastuvõetamatuks.
3. Menetlusse astuja peab nõustuma menetlusega selles staadiumis, milles see on hetkel, kui ta menetlusse astub.“
10. Kodukorra artikli 143 „Menetlusse astumise avaldus“ lõikes 1 on sätestatud:
„1. Menetlusse astumise avaldus tuleb esitada kuue nädala jooksul artiklis 79 ette nähtud teadaande avaldamisest.“
11. Sama kodukorra artikli 217 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui lahend, mille Euroopa Kohus hiljem tühistab, on tehtud pärast seda, kui vaidluse sisu käsitlev Üldkohtu kirjalik menetlus on lõppenud, võivad Üldkohtu menetluse pooled esitada kahe kuu jooksul alates Euroopa Kohtu lahendi kättetoimetamisest kirjalikud seisukohad järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks sellest Euroopa Kohtu lahendist teha tuleb. Seda tähtaega ei pikendata.“
12. Sama kodukorra artiklis 219 „Kohtukulud“ on ette nähtud:
„Üldkohus otsustab nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.“
III. Vaidluse taust
13. Komisjoni 11. jaanuari 2016. aasta otsuses (EL) 2016/1699 ülemäärase kasumi maksuvabastust käsitleva riigiabikava SA.37667 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida rakendas Belgia (ELT 2016, L 260, lk 61; edaspidi „vaidlustatud otsus“), leidis Euroopa Komisjon, et Belgia Kuningriigi võimaldatud maksuvabastused kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis on siseturuga kokkusobimatu ja mida anti ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes. Komisjon kohustas antud abi selle saajatelt tagasi nõudma, kusjuures nende lõpliku nimekirja pidi Belgia Kuningriik hiljem koostama.
IV. Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus ning poolte esitatud nõuded
14. Belgia Kuningriik ja Magnetrol International NV esitasid vastavalt 22. märtsil ja 25. mail 2016 Üldkohtu kantseleisse hagiavaldused, milles nad paluvad vaidlustatud otsus tühistada.
15. Üldkohus otsustas liita kohtuasjad T‑131/16: Belgia vs. komisjon ja T‑263/16: Magnetrol International vs. komisjon menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.
16. Euroopa Liidu Üldkohtu 14. veebruari 2019. aasta otsusega Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, EU:T:2019:91) vaidlustatud otsus tühistati.
17. Komisjon esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse 24. aprillil 2019.
18. Euroopa Kohtu presidendi 15. oktoobri 2019. aasta määrustega anti Soudal NV‑le, Esko-Graphics BVBA‑le, Flir Systems Trading Belgium BVBA‑le, Anheuser-Busch InBev SA/NV‑le, Ampar BVBA‑le, Atlas Copco Airpower SAS‑ile, Atlas Copco AB‑le, Wabco Europe BVBA‑le ja Celio International NV‑le luba astuda menetlusse Magnetrol Internationali nõuete toetuseks.
19. 16. septembri 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) Euroopa Kohus:
– tühistas Euroopa Liidu Üldkohtu 14. veebruari 2019. aasta otsuse Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, EU:T:2019:91);
– lükkas tagasi kohtuasjas T‑131/16 esitatud hagi esimese ja teise väite ning kohtuasjas T‑263/16 esitatud hagi esimese väite ja kolmanda väite esimese osa;
– suunas kohtuasja tagasi Üldkohtule otsuse tegemiseks kohtuasjas T‑131/16 esitatud hagi kolmanda kuni viienda väite ning kohtuasjas T‑263/16 esitatud hagi teise väite, kolmanda väite teise ja kolmanda osa ning neljanda väite üle,
– jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.
20. Soudal ja Esko-Graphics ning Atlas Copco Airpower ja Atlas Copco, Anheuser-Busch Inbev ja Ampar esitasid vastavalt 16. ja 25. novembri 2021. aasta kirjadega Üldkohtule seisukohad järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks 16. septembri 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) teha tuleb.
21. Atlas Copco Airpower, Atlas Copco, Anheuser-Busch Inbev, Ampar Soudal ja Esko-Graphics said 17. detsembril 2021 Üldkohtu kantseleilt 6. detsembri 2021. aasta kuupäeva kandva kirja, milles teatati neile, et kuna need seisukohad ei ole Üldkohtu kodukorras ette nähtud dokument, otsustas kohtuasja arutava koja president neid toimikusse mitte lisada.
22. Üldkohtu presidendile ja kohtu liikmetele 29. detsembril 2021 saadetud kirjas taotlesid nimetatud kuus äriühingut, viidates Euroopa Kohtu presidendi 15. oktoobri 2019. aasta määruse komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:915) põhjendustele ja Üldkohtu kohtupraktikale, esiteks Üldkohtu poolt nende seisukohtade toimikusse lisamisest keeldumisega tehtud „eksimuse“ (oversight) parandamist ja teiseks nende kui menetlusse astujate staatuse kinnitamist Üldkohtus.
23. Need kuus äriühingut palusid kõnealuses kirjas vastust viie päeva jooksul, sest olid ettenähtud tähtaja jooksul kohustatud esitama kaebuse käesolevas kohtuasjas menetlusse astuja staatuse andmisest kaudse keeldumise peale.
24. 10. jaanuaril 2022 esitasid Atlas Copco Airpower ja Atlas Copco ning Anheuser-Busch Inbev ja Ampar apellatsioonkaebused vastavalt kohtuasjades C‑31/22 P ja C‑32/22 P.
25. Üldkohtu kohtusekretär kinnitas 11. jaanuari 2022. aasta kirjas Soudali ja Esko-Graphicsi 29. detsembri 2021. aasta kuupäeva kandva kirja kättesaamist ning juhtis nende tähelepanu asjaolule, et Üldkohtu kodukorras ei ole ette nähtud kohtuasja T‑263/16 RENV kohta seisukohade esitamist menetlusse astujate poolt, keda lubati osaleda Euroopa Kohtus kohtuasja C‑337/19 P menetluses.
26. Soudal ja Esko-Graphics esitasid 28. jaanuaril 2022 kohtuasjas C‑74/22 P apellatsioonkaebuse.
27. Atlas Copco Airpower ja Atlas Copco paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjas sisalduv neid puudutav otsus ja
– kohustada lubama Atlas Copco Airpowerit ja Atlas Copcot jätkata menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV pärast seda, kui Euroopa Kohus oli selle kohtuasja Üldkohtule tagasi suunanud.
28. Anheuser-Busch Inbev ja Ampar paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjas sisalduv neid puudutav otsus ja
– kohustada lubama Anheuser-Busch Inbevit ja Amparit jätkata menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV pärast seda, kui Euroopa Kohus oli selle kohtuasja Üldkohtule tagasi suunanud.
29. Soudal ja Esko-Graphics paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjas sisalduv neid puudutav otsus;
– kohustada võtma toimikusse nende kirjalikud seisukohad ja
– märkida, et Soudal ja Esko-Graphics säilitavad oma staatuse menetlusse astujana kohtuasjas T‑263/16 RENV pärast seda, kui Euroopa Kohus oli selle kohtuasja Üldkohtule tagasi suunanud.
30. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tunnistada apellatsioonkaebused vastuvõetamatuks;
– kui seda ei tehta, kaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta;
– mõista kohtukulud välja kaebajatelt.
31. Kohtuistungit ei peetud.
V. Analüüs
A. Vastuvõetavus
1. Kohtuasjades C‑31/22 P ja C‑32/22 P esitatud apellatsioonkaebuste vastuvõetavus
32. Komisjon väidab, et kohtuasjades C‑31/22 P ja C‑32/22 P esitatud apellatsioonkaebused on vastuvõetamatud, kuivõrd nendes tuginetakse Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 57. See säte võimaldab esitada kaebuse Üldkohtu otsuse peale, millega lükatakse tagasi menetlusse astumise avaldus, kuid nendes kahes kohtuasjas ei ole Üldkohus sellist otsust teinud. Üldkohus otsustas kohtuasjas T‑263/16 RENV vaid mitte lisada toimikusse kirjalikud seisukohad, mille esitasid Atlas Copco Airpower ja Atlas Copco ning Anheuser-Busch Inbev ja Ampar.
33. Ma märgin kohe alguses, nagu ka komisjon, et Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirja eesmärk oli teavitada Atlas Copco Airpowerit ja Atlas Copcot ning Anheuser-Busch Inbevit ja Amparit sellest, et nende esitatud seisukohti ei registreeritud, kuna need ei ole Üldkohtu kodukorras ette nähtud dokumendid. Lisaks on tõsi, et Atlas Copco Airpower ja Atlas Copco ning Anheuser-Busch Inbev ja Ampar ei ole esitanud ametlikult menetlusse astumise avaldust. Formaalselt ei ole vaidlustatud kirjas sisaldunud otsus menetlusse astumise avalduse rahuldamata jätmine ja seetõttu ei saa seda esmapilgul Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 alusel edasi kaevata.
34. Kuid selle sätte formaalne tõlgendamine ei tundu mulle siiski rahuldav. Võttes arvesse nende kohtuasjade väga spetsiifilist konteksti, eelkõige seda, et kõnealused äriühingud võisid õigustatult arvata, et nad säilitasid menetlusse astuja staatuse kohtuasja tagasi suunamisel, ei saa minu arvates ainult asjaolu, et Üldkohtu otsus ei lükka seda staatust selge sõnaga tagasi, iseenesest välistada võimalust, et see tegelikult nii oli.
35. Nimelt esitasid Atlas Copco Airpower ja Atlas Copco ning Anheuser-Busch Inbev ja Ampar Üldkohtule seisukohad „vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikele 1“, mis kehtib tema menetluses osalevate poolte kohta. Selles mõttes kasutavad nad seda staatust menetlusse astujatena.
36. Nendel asjaoludel tähendab Üldkohtu otsus neid seisukohti toimikusse mitte lisada kaudselt, aga siiski kindlalt, et Atlas Copco Airpowerile ja Atlas Copcole, samuti Anheuser-Busch Inbevile ja Amparile ei anta menetlusse astujate staatust.
37. Sellist vaikimisi tehtud otsust, millel on minu arvates sama mõju kui menetlusse astumise avalduse tagasilükkamisel või menetlusse astuja staatuse lõpetamise otsusel, võib samamoodi nagu viimast Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 alusel edasi kaevata.
38. Seda enam, et minu ettepanek selle sätte tõlgenduseks on tegelikult ainus, mis annab kohtuliku kaitse menetlusse astumise taotlejale, kellele anti selline staatus Euroopa Kohtus, ja lõpuks tagab põhikirja artiklis 40 sätestatud menetlusse astumise õiguse tõhususe muude õiguskaitsevahendite puudumisel.
39. Ühest küljest usun, et menetlusse astuja staatust omavalt poolelt ei saa nõuda, et ta esitaks Euroopa Kohtule ametliku menetlusse astumise avalduse ainult selleks, et ta saaks hiljem selle tagasilükkamise otsuse peale edasi kaevata, mis süstemaatiliselt toimub. Tegelikult oleks selle avalduse esitamise tähtaeg igal juhul möödunud, sest seda ei oleks ilmselt esitatud kuue nädala jooksul alates asjaomase hagiavalduse avaldamisest, nagu on ette nähtud Üldkohtu kodukorra artiklis 143.
40. Teisest küljest ei saa ka Üldkohtu menetlust lõpetavat otsust edasi kaevata, kuna see võimalus on ainult Üldkohtu menetluse pooltel ja seega pooltel, kelle staatust on menetlusse astujana juba tunnustatud.
41. Neil asjaoludel olen seisukohal, et kohtuasjades C‑31/22 P ja C‑32/22 P esitatud apellatsioonkaebused tuleks lugeda vastuvõetavaks.
2. Kohtuasjas C‑74/22 P esitatud apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
42. Komisjon on seisukohal, et kohtuasjas C‑74/22 P esitatud apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu. Ta märgib esiteks, et apellatsioonkaebuses vaidlustatud otsus ei kuulu ühtegi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 56 nimetatud kategooriasse, nii et Soudal ja Esko-Graphics ei saa oma apellatsioonkaebuses sellele sättele tugineda.
43. Teiseks väidab ta, et kui apellatsioonkaebuse saaks ümber kvalifitseerida „Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 alusel esitatud apellatsioonkaebuseks“, mis ei ole komisjoni arvates võimalik, tuleks ka see kaebus tagasi lükata samadel põhjustel, mis toodi esile kohtuasjade C‑31/22 P ja C‑32/22 P puhul. Komisjoni arvates on selline apellatsioonkaebus igal juhul hilinenult esitatud.
44. Olen arvamusel, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 56 tuginevat apellatsioonkaebust tuleb pidada vastuvõetamatuks, sest vaidlustatud otsus ei lõpeta ei menetlust ega lahenda menetlusküsimust, mis on seotud pädevuse puudumise või vastuvõetamatusega.
45. Ühelt poolt tuleb märkida, et kohtuasja T‑263/16 RENV läbivaatamine jätkub Üldkohtus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, mis ei olnud lahendanud ühtegi vaidluse sisulist aspekti.
46. Teiselt poolt, kuigi lahkarvamused menetlusse astumise avalduse kohta kujutavad endast menetlusküsimust, ei hõlma need siiski vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväiteid, vaid ainult Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 56 osutatud menetlusküsimusi. Nimelt esitatakse vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväited Üldkohtule ja Euroopa Kohtule erinormide alusel(2) ja eesmärk on lahendada need ilma sisulist vaidlust käsitlemata. Asjaolu, et nad võivad mõjutada menetluse lõpetamist, õigustab ka otsust esitada nende otsuste peale apellatsioonkaebusi sama korra kohaselt kui neid, millega lõpetatakse menetlus pärast kõnealuse asja sisulist arutelu kohtus.
47. Seevastu on menetlusse astumisega seotud küsimused erinevat laadi. Nagu on rõhutatud Üldkohtu kodukorras, on menetlusse astumine põhivaidluse suhtes aktsessoorne(3), ning sellega seotud otsustega ei saa mingil juhul kohtuvaidlust lõpetada.
48. Sellises olukorras olen arvamusel, et vaidlustatud otsuse peale ei saa Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel edasi kaevata, nii et kohtuasjas C‑74/22 P esitatud apellatsioonkaebust tuleb selles osas pidada vastuvõetamatuks.
49. Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb siiski, et kohtunik võib avaldusele soovitava toime andmiseks kõigi asjaolude igakülgse hindamise alusel minna tõlgendamisel palju kaugemale, kui seda on avalduse esitaja selge sõnaga määratlenud(4). Samamoodi on Euroopa Kohus juba hinnanud kahte alternatiivset apellatsioonkaebuse alust, piirdumata kaebuse esitaja toodud alusega(5).
50. Seetõttu olen arvamusel, et Euroopa Kohus võib apellatsioonkaebusele soovitava toime andmiseks kvalifitseerida asjaomase kaebuse „Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 alusel esitatud apellatsioonkaebuseks“, sest poolte väidetest ilmneb selgelt, et nad vaidlustavad selle apellatsioonkaebusega Üldkohtu otsuse, millega keelduti neile menetlusse astuja staatuse andmisest.
51. Kuid selline ümberkvalifitseerimine ei aita minu arvates kaasa kohtuasjas C‑74/22 P esitatud apellatsioonkaebuse vastuvõetavusele. Nagu komisjon, olen ka mina arvamusel, et see kaebus on igal juhul hilinenult esitatud.
52. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 57 oleksid Soudal ja Esko-Graphics pidanud apellatsioonkaebuse esitama kahe nädala jooksul alates menetlusse astumise avalduse tagasilükkamise või menetlusse astumise lõpetamise otsuse tegemisest, seda tähtaega pikendatakse seoses vahemaaga kümne päeva võrra.
53. Tagasilükkamise otsus sisaldub aga Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjas, mis tehti pooltele teatavaks 17. detsembril 2021. Tegelikult oli Üldkohus käesoleva kirjaga kaudselt, kuid kindlalt keeldunud Soudalile ja Esko-Graphicsile menetlusse astuja staatuse andmisest, mistõttu oleks apellatsioonkaebus tulnud esitada hiljemalt 10. jaanuaril 2022.
54. Seetõttu on apellatsioonkaebus minu arvates hilinenud esitamise tõttu vastuvõetamatu.
55. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ükski poolte argument, kus väidetakse ühelt poolt, et kaebuse esitamise tähtaja kulgemise alguseks ei olnud mitte 6. detsembri 2021. aasta kiri, vaid 11. jaanuari 2022. aasta kiri, ning teiselt poolt, et Soudali ja Esko-Graphicsi eksimus on vabandatav.
56. Mis puudutab esiteks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algust, siis märgin, et Üldkohtu 11. jaanuari 2022. aasta teine kiri on ainult kinnitava iseloomuga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsuse puhul tegemist kinnitava otsusega siis, kui see ei sisalda võrreldes varasema dokumendiga ühtegi uut asjaolu ja kui selle varasema dokumendi adressaadi olukorda ei ole enne otsuse tegemist uuesti hinnatud(6).
57. Siiski on 11. jaanuari 2022. aasta kiri vastus Soudali ja Esko-Graphicsi taotlusele kinnitada, et nad jätkavad menetlusse astujatena, ning selles kirjas Üldkohus üksnes kordab oma 6. detsembri 2021. aasta kirjas esitatud järeldusi. Lisaks rõhutan, et Soudal ja Esko-Graphics ise märgivad vastuseks Euroopa Kohtu küsimustele, et „teine kiri kinnitas esimese kirja sisu“.
58. Seega on 11. jaanuari 2022. aasta kiri ainult 6. detsembri 2021. aasta kirja kinnitav otsus ning järelikult ei saa seda pidada apellatsioonkaebuse esitamise alguspunktiks.
59. Teiseks, mis puudutab vabandatava eksimuse olemasolu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 alusel apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja osas, siis on Euroopa Kohus järjekindlalt seisukohal, et menetlustähtaegu puudutavate õigusnormide raames saab mõiste „vabandatav eksimus“ õigustada nendest kõrvalekaldumist üksnes sellistel erakorralistel asjaoludel, mil asjaomane institutsioon on toiminud viisil, mis iseenesest või olulisel määral eksitab heauskset isikut, kes tõendab, et on üles näidanud tavapäraselt informeeritud ettevõtjale kohast hoolsust(7).
60. Minu arvates siin selliseid asjaolud puuduvad. On tõsi, et Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjas sisalduv otsus, mille kohaselt ei eitata sõnaselgelt Soudali ja Esko-Graphicsi staatust menetlusse astujatena, on ebamäärane. Siiski ei saa ainult ebamäärasust pidada piisavaks, et eksitada heauskset isikut, kes tõendab, et on ilmutanud tavapäraselt informeeritud ettevõtjale kohast hoolsust.
61. Eelkõige märgin, et Soudal ja Esko-Graphics palusid vastuses Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjale, et viimane kõrvaldaks puuduse, mille tõttu jäeti nende seisukohad vastu võtmata, ja kinnitaks nende menetlusse astuja staatust.
62. Mis veel olulisem, oma 29. detsembri 2021. aasta kirjas Üldkohtule palusid Soudal ja Esko-Graphics, et Üldkohus vastaks nende taotlusele kinnitada nende kui huvitatud isiku staatust viie päeva jooksul, sest Üldkohtu keeldumise korral „peavad nad esitama ettenähtud tähtaja jooksul kaebuse menetlusse astuja staatuse andmisest vaikimisi keelduva otsuse peale“.
63. Seetõttu on asjakohane järeldada, et Soudal ja Esko-Graphics mitte ainult ei tõlgendanud Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirja õigesti nii, et see eitas kaudselt, kuid kindlalt nende staatust huvitatud isikuna, vaid olid täiesti teadlikud sellise otsuse peale kaebuse esitamise tähtaegadest, sest nende esmane eesmärk oli teha seda ettenähtud tähtaja jooksul.
64. Asjaolu, et apellatsioonkaebus esitati pärast nende tähtaegade möödumist, ei tulene seega Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjas sisalduva otsuse ebaselgusest tingitud vabandatavast eksimusest, vaid üksnes Soudali ja Esko-Graphicsi käitumisest.
65. Neil asjaoludel olen seisukohal, et kohtuasjas C‑74/22 P esitatud apellatsioonkaebus tuleb selle hilinenud esitamise tõttu vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
B. Sisulised küsimused
66. Kõigepealt tahaksin rõhutada, et sisulisi küsimusi käsitlevad seisukohad, mille nüüd esitan, kehtivad ainult kohtuasjade C‑31/22 P ja C‑32/22 P kohta, kuivõrd leian, et apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑74/22 P tuleks lugeda vastuvõetamatuks. Siiski juhin tähelepanu sellele, et juhul kui Euroopa Kohus minu analüüsi ei jaga, kehtivad ka selles kohtuasjas järgmiseks esitatud seisukohad.
67. Oma apellatsioonkaebuste toetuseks esitavad Atlas Copco Airpower, Atlas Copco, Anheuser-Busch Inbev ja Ampar (edaspidi „kaebajad“) ühe väite, mis jaguneb kaheks osaks. Väite esimese osa kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, eirates oma kohtupraktikat, mille järgi säilitavad pooled, kellel on lubatud astuda menetlusse apellatsioonimenetluses, asja Üldkohtule tagasisaatmisel oma staatuse. Väite teises osas leiavad kaebajad lisaks, et Üldkohus on rikkunud oma kodukorra artikli 217 lõiget 1. Nende sõnul tuleneb Üldkohtu praktikast, et seda sätet tuleb tõlgendada nii, et väljend „Üldkohtu menetluse pooled“, mis viitab pooltele, kellel on õigus esitada oma seisukohad pärast Euroopa Kohtu poolt kohtuasja tagasisaatmist, hõlmab ka pooli, kellel on lubatud astuda apellatsioonimenetlusse.
68. Kuna mõlemad selle väite osad tõstatavad küsimuse menetlusse astuja staatuse järjepidevusest, käsitlen neid koos.
69. Alustan analüüsi, rõhutades, et kuigi menetlusse astumise suhtes kohaldatavad õigusnormid ei ole menetlusse astuja staatuse järjepidevuse küsimuses üheselt mõistetavad (1. jagu), pakub menetlusse astumist käsitlev kohtupraktika siiski kasulikke lähtekohti menetlusse astuja staatuse kohta kohtuasja tagasisaatmise staadiumis (2. jagu). Ma selgitan, et minu arvates tuleneb selline järjekindlus ka apellatsiooni- ja tagasisaatmismenetluste funktsionaalsest järjepidevusest (3. jagu). Lõpetuseks lisan mõned kaalutlused, mis puudutavad minu pakutud lahenduse ja nn pilootkohtuasjade (4. jagu) vahelist suhet.
1. Menetlusse astumist käsitlevate õigusnormide ebamäärasus
70. Euroopa Kohtu menetluses kohtuasja tagasisuunamise staadiumis tunnustatud menetlusse astuja staatuse järjepidevuse küsimus on otseselt seotud Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõike 1 tõlgendamisega, mis reguleerib asja uut arutamist pärast tühistamist.
71. See säte võimaldab „Üldkohtu menetluse pooltel“ esitada oma kirjalikud seisukohad järeldustega, mida tuleb teha Euroopa Kohtu otsusest, millega asi suunati tagasi(8), kui kirjalik menetlus sisulises osas on lõpetatud enne apellatsioonimenetlust. Kui väljend „Üldkohtu menetluse pooled“ viitab ka menetlusse astujatele Üldkohtus(9), jääb küsimus, kas see puudutab ka menetlusse astujaid, kelle Euroopa Kohus on lubanud menetlusse apellatsioonimenetluse staadiumis.
72. Menetlusse astumist reguleerivad normid ei anna sellele küsimusele siiski selget vastust, ja kui puudub sõnaselge säte, mis tagaks apellatsioonimenetluse staadiumis lubatud menetlusse astumise järjepidevuse, võib küsida, kas vastava sätte puudumist ei peaks tõlgendama kui kaudset kinnitust selle lõppemisele Euroopa Kohtu menetluse lõpus.
73. Seda tõlgendust võib tugevdada asjaolu, et asjaomastes sätetes kinnitatakse sõnaselgelt menetlusse astumise järjepidevust sarnastel juhtudel. Ühelt poolt ei ole Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõike 1 kohaselt kahtlust, et Üldkohtu sisulisse menetlusse lubatud menetlusse astujatel on õigus osaleda menetlusse astujatena asja uue arutamise menetluses. Teiselt poolt on Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 172 sätestatud, et Üldkohtu sisulises menetluses osalenud menetlusse astujad võivad samamoodi osa võtta apellatsioonimenetlusest, kui neil on selleks huvi. Kui vastupidises olukorras puudub samaväärne säte, mis kinnitaks üheselt Euroopa Kohtu poolt apellatsioonimenetluses lubatud menetlusse astumise järjepidevust, võiks seda tõlgendada a contrario, mis tõendab selle lõppemist.
74. Minu arvates on selline tõlgendus siiski küsitav. Kõigepealt nähtub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teisest lõigust selgelt, et menetlusse astumise õigus sõltub sellest, kas menetlusse astujal on huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu. Kui selline huvi on olemas apellatsioonimenetluse staadiumis, mis on sõnaselgelt sätestatud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 172, ei ole alust eeldada, et see lõpeb kohtuasja tagasisaatmisel, isegi kui vaidluse tulemus jääb põhimõtteliselt määratlemata(10).
75. Seejärel, kuigi on tõsi, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 ja artikli 56 kolmanda lõigu koostoimes võivad „privilegeeritud“ menetlusse astujad, nimelt liikmesriigid ja liidu institutsioonid, alati astuda apellatsioonimenetlusse(11), ei saa sellest sättest a contrario järeldada, et mitteprivilegeeritud pooled ei saa kunagi seda teha, vaid ainult, et selline menetlusse astumine sõltub huvist kohtuvaidluse lahenduse vastu.
76. Lõpuks, arvestades menetlusse astuja huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu, mida Euroopa Kohus on kinnitanud apellatsioonimenetluses, võib võimatust esitada tulemuslikult uus menetlusse astumise avaldus asja uuel arutamisel, sest õigust lõpetav tähtaeg on möödunud(12), tõlgendada kui kaudset kinnitust menetlusse astumise järjepidevusele.
77. Neil asjaoludel tundub mulle, et õigusnormid ei võimalda vastata menetlusse astuja staatuse järjepidevuse küsimusele kohtuasja tagasisaatmise menetluses. Seetõttu jätkan ma menetlusse astumise kestusega seotud küsimuse hindamist, võttes aluseks kohtupraktika, mis minu arvates sisaldab Euroopa Kohtule esitatud küsimuse lahendamiseks vajalikke elemente.
2. Kohtupraktika menetlusse astumise kestuse kohta
78. Esmapilgul võivad kohtupraktikas esinevad lahendused tunduda vastuolulised. Siiski on need sõnastatud sidusalt, pidades silmas menetlusse astumise õiguse aluseks olevat huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu.
79. Esimene neist lahendustest tuleneb Üldkohtu praktikast, millele kaebajad tuginevad ja mille kohaselt säilitavad apellatsioonimenetlusse lubatud menetlusse astujad oma staatuse kohtuasja tagasisaatmise menetluses, mis võimaldab neil muu hulgas esitada oma seisukohti Euroopa Kohtu otsusest tulenevate järelduste kohta. Vastupidi sellele, mida komisjon oma kirjalikes seisukohtades väidab, ei põhine see lahendus kahel eraldiseisval kohtuotsusel, mis seda sõnaselgelt kinnitasid(13), vaid seda võib järeldada ka menetlusse astujate kohtlemisest paljudes Üldkohtule tagasi saadetud kohtuasjades(14). Vastavalt Üldkohtu poolt kohtuasjas, milles tehti otsus Hispaania jt vs. komisjon(15), esitatud põhjendustele tugineb see lahendus korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel, sest edendab vaidlusaluse kohtuliku arutelu järjepidevust pärast Euroopa Kohtu poolt asja tagasi saatmist.
80. Teine neist kohtupraktikas leitud lahendustest võimaldab kohtuvaidluse pooltel tugineda menetluse varasemas staadiumis lubatud menetlusse astumise vastuvõetamatusele. Kohtuasja menetlusse astuja eelnev tunnustamine ei välista tema menetlusse astumise vastuvõetavuse hilisemat hindamist kas sisulises menetluses(16) või apellatsioonimenetluses(17). Sellest järeldub, et menetlusse astumise õigust ei saa kunagi omandada lõplikult ja seda võib kahtluse alla seada asjaolude muutumise korral, kui kaob huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu(18).
81. Ma rõhutan, et need kohtupraktikas leitud lahendused ei tulene otseselt liidu kohtutes menetlust reguleerivatest õigusnormidest. Seevastu tuginevad need menetlusse astumise õiguse aluseks olevale loogikale, mille tunnustamine põhineb otsesel ja praegusel huvil kohtuvaidluse lahenduse vastu(19). Nimelt võib Üldkohus lubada kohtuasja uue arutamise menetluses osaleda apellatsioonimenetlusse lubatud menetlusse astujaid, sest neil võib põhimõtteliselt olla jätkuvalt huvi kohtuvaidluse lõpliku lahenduse vastu. Ja selle huvi võimaliku kaotamise tõttu menetluse käigus võivad pooled vaidlustada menetluse mis tahes ajal varem lubatud menetlusse astumise vastuvõetavuse.
82. Seega nähtub menetlusse astumist puudutavatest õigusnormidest ja kohtupraktikast, et menetlusse astuja staatus annab asjaomasele isikule menetlusõiguse ja sellega seotud menetluslikud tagatised, mis peegeldavad tema huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu, ja et seda staatust võib seada kahtluse alla juhul, kui see huvi kaob hiljem muutunud asjaolude tõttu.
83. Üldkohtu otsuse osalise tühistamise korral, millele järgneb kohtuasja tagasisaatmine, järeldub minu arvates, et apellatsioonimenetluse staadiumis menetlusse lubatud pool peaks põhimõtteliselt säilitama menetlusse astumise õiguse, sest huvi, mis tal oli apellatsioonkaebuse lahenduse vastu, jääb kindlasti püsima kuni kohtuasja lõpliku lahendamiseni.
3. Funktsionaalne järjepidevus kohtuasja tagasisaatmise menetluses
84. Selline huvi jätkumine kohtuvaidluse lahenduse vastu tuleneb ka funktsionaalsest järjepidevusest apellatsioonimenetluse ja kohtuasja tagasisaatmise menetluse vahel, millest viimase ülesanne on viia ellu järeldused esimesest.
85. Ühest küljest on Üldkohtu kodukorra artiklis 219 osutatud sellele järjepidevusele, kuna see jätab Üldkohtu pädevusse otsuse tegemise menetlusse astuja apellatsioonimenetluses kantud kulude kohta, kuivõrd menetlusse astumise tulemust saab täielikult hinnata alles kohtuvaidluse lõpliku lahendamise ajal.
86. Teisest küljest näib mulle selline järjepidevus tulenevat ka Euroopa Kohtu võimalusest lahendada kohtuasi apellatsioonkaebuse alusel sisuliselt, sest kohtuasi suunatakse Üldkohtusse tagasi ainult siis, kui menetlusstaadium ei luba teha lõplikku kohtuotsust. Kohtuasja tagasisaatmine sõltub seega täielikult sellest, millisesse menetlusstaadiumisse oli kohtuasi Üldkohtus jõudnud, ja minu arvates ei saa tagasi saadetud kohtuasja eristada apellatsioonkaebusest, mille põhjal tagasisaatmine toimus, sest menetlust tuleb tingimata pidada üheks menetluseks, kui seda arutab Euroopa Kohus.
87. Sellega seoses märgin, et kui menetlusse astuja staatus ei peaks jätkuma tagasisaatmise staadiumis, võib sellega paratamatult kaasneda asümmeetria menetlusse astujate kohtlemisel, keda on lubatud menetlusse Euroopa Kohtus, olenevalt kohtuasja staadiumist apellatsioonimenetluse lõpus. Kui Euroopa Kohus teeb otsuse apellatsioonkaebuse põhjendatuse üle, on sellesse apellatsioonimenetlusse lubatud pooltel õigus osaleda kuni kohtuvaidluse lõpliku lahendamiseni. Vastasel juhul kaotaksid nad oma staatuse kohtuasja tagasisaatmise menetluses. Minu arvates ei ole selline menetlusse astujate õiguste eristamine põhjendatud. Veelgi enam, kui pärast kohtuasja tagasisaatmist esitatakse teine apellatsioonkaebus, võib see lahendus viia kahe järjestikuse menetlusse astumiseni Euroopa Kohtus, jättes samal ajal huvitatud poole välja arutelust, mis vahepeal Üldkohtus toimuks. Sellest tulenevat menetlusliku seisundi killustatust näib olevat raske õigustada, arvestades menetlusse astumise õiguse üldist ülesehitust, mis põhineb menetlusse astuja huvil kohtuvaidluse lahenduse vastu ning apellatsiooni- ja kohtuasja tagasisaatmise menetluse vahelisel funktsionaalsel järjepidevusel.
88. Nendel asjaoludel räägivad süsteemsed kaalutlused, mis tulenevad kohtupraktikas antud lahenduste sidususest ning apellatsioonimenetluse ja sellele järgneva kohtuasja tagasisaatmise vahelisest järjepidevusest, minu arvates menetlusse astumise jäävuse kasuks Euroopa Kohtu poolt kohtuasja tagasisaatmise järel, välja arvatud juhul, kui huvi peaks kaduma asjaolude hilisemast muutumisest tulenevalt.
4. Täiendavad kaalutlused, mis on seotud nn pilootkohtuasjadega
89. Meeldetuletuseks, et nn pilootkohtuasjade puhul on vaja tagada kõnealuse kohtuasja eelisjärjekorras menetlemine, samal ajal kui sarnastes kohtuasjades pooleli olevad menetlused peatatakse kuni selle lahenduseni. Selline praktika soodustab kohtulike vaidluste koondumist, mille eesmärk on tagada sarnaste kohtuasjade ühtne ja tõhus käsitlemine, võimaldades säästlikult kasutada Üldkohtu ressursse.
90. Kaebajate kohtlemist käesolevas kohtuasjas saab seega seletada Üldkohtu sooviga vältida võimalikke viivitusi, mis tulenevad menetlusse astumisest kohtuasja tagasisaatmise staadiumis. Siiski ei näi lahendus, mille ma välja pakun, mõjutavat käesoleval juhul eelisseisundit, mis on kohtuasjal Magnetrol International vs. komisjon (T‑263/16), mille Üldkohus on määranud pilootkohtuasjaks ja milles kaebajad soovivad menetlusse astuda.
91. Eelkõige on mul raske nõustuda komisjoni argumendiga, et pilootkohtuasjas menetlusse astumise lubamine asja uuel arutamisel võiks tähendada, et „mööda hiilitaks“ kaebajate hagiavalduste alusel algatatud kohtuasjades T‑278/16 ja T‑370/16 menetluse peatamisest. Menetlusse astumise vastuvõetavust hinnatakse sõltumatult huvitatud isiku kui teise kohtuvaidluse peamise poole staatusest, välja arvatud juhul, kui selle vaidluse tulemus mõjutab tema huvi menetlusse astuda. Eelkõige ei välista väljakujunenud kohtupraktika kohaselt see, et kaebaja on menetlusest välistatud õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu, mis takistab tal otsese edasikaebamise teel vaidlustada otsust, mille adressaat ta on, tal osalemast sama otsuse teise adressaadi taotluse alusel algatatud menetluses(20). Sellistel asjaoludel rahuldatud menetlusse astumise taotlust ei peeta katseks mööda hiilida kaebuse esitamise tähtajast, sest menetlusse astumise vastuvõetavuse hindamisel võetakse arvesse ainult kaebaja huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu.
92. Eespool esitatud seisukohti arvesse võttes ei näi, et pilootkohtuasja(21) tõhusa menetlemise tagamise soov õigustaks seda, et ära võetakse menetlusse astuja staatus, mille tunnustamine annab asjaomasele isikule õiguse kohtuvaidluses osaleda ja sellest tulenevad tagatised.
93. Sellises olukorras nagu käesolev, kus pilootkohtuasjas vaidlustatud otsuse adressaatide hulgas on ka menetlusse astujad, näib olevat asjakohane keskenduda vaidlusküsimustele, lubades menetlusse astuda pooltel, kellel on väidetavalt otsene huvi kohtuasja lahenduse vastu, sest pilootkohtuasja lahend on otsustava tähtsusega peatatud kohtuasjade tulemusele.
VI. Ettepanek
94. Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– jätta kohtuasjas C‑74/22 P esitatud apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta kirjas sisalduv otsus kohtuasjades C‑31/22 P ja C‑32/22 P.