Kohtuasi C‑399/11

Stefano Melloni

versus

Ministerio Fiscal

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Constitucional (Hispaania)

Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Liikmesriikidevaheline üleandmiskord – Otsused, mis tehakse pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud – Tagaselja määratud karistuse täitmisele pööramine – Kohtuotsuse teistmise võimalus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 26. veebruar 2013

1.        Institutsioonide aktid – Ajaline kohaldamine – Menetlusnormid – Kohaldamine pooleli olevates kohtuasjades normide jõustumisest alates – Raamotsuse 2002/584 artikkel 4a – Kohaldamine selliste otsuste tunnustamise ja täitmise suhtes, mis on tehtud selle jõustumise ajal pooleli olevas üleandmise menetluses

(Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikkel 4a ja artikli 8 lõige 2)

2.        Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused – Tagaselja mõistetud karistuse täitmisele pööramiseks tehtud vahistamismäärus – Täitmise sidumine tingimusega, et tagaselja tehtud otsust peab saama vahistamismääruse teinud liikmesriigis teista – Vastuolu

(Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõige 1)

3.        Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused – Tagaselja mõistetud karistuse täitmisele pööramiseks tehtud vahistamismäärus – Teistmise kohustus raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikes 1 sätestatud tingimustel – Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumine – Kaitseõiguste rikkumine – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47 ja artikli 48 lõige 2; nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõige 1)

4.        Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Kaitse tase – Liikmesriigi põhiseadusega tagatud põhiõigused – Tagaselja mõistetud karistuse täitmisele pööramiseks tehtud vahistamismäärus – Riigi võimalus seada üleandmise tingimuseks, et süüdimõistmist peab saama vahistamismääruse teinud liikmesriigis teista, põhjendades seda tema põhiseadusega tagatud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigustega – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 53; nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõige 1)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 31 ja 32)

2.        Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus kohaldab samas sättes täpsustatud juhtudel karistuse täitmisele pööramiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes tingimust, et tagaselja tehtud süüdimõistvat otsust peab saama vahistamismääruse teinud liikmesriigis teista.

Lahenduskäiguga, mida liidu seadusandja kasutas ja mis seisneb selles, et sätestatakse ammendav loetelu olukordadest, mil tagaseljaotsuse täitmisele pööramiseks tehtud Euroopa vahistamismäärust tuleb käsitada nii, et see ei riku kaitseõigusi, läheb vastuollu täitva õigusasutuse suhtes võimaluse säilitamine kohaldada asjaomase täitmise suhtes tingimust, et vastavat süüdimõistvat otsust võib asjaomase isiku kaitseõiguste tagamiseks teista.

(vt punktid 44, 46 ja resolutsiooni punkt 1)

3.        Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõikega 1 ei ole rikutud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ega kaitseõigusi, mis on tagatud vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2, ja see on seega kooskõlas neist artiklitest tulenevate nõuetega.

Kuigi süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule on õiguse õiglasele kohtulikule arutelule oluline osa, ei ole see õigus absoluutne. Süüdistatav võib sellest sõnaselgelt või vaikimisi vabatahtlikult loobuda tingimusel, et loobumine on üheselt kindlaks tehtud, loobumisega kaasnevad minimaalsed, selle tähtsusele vastavad tagatised ja et see ei ole vastuolus ühegi olulise avaliku huviga. Õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumist ei ole eelkõige tuvastatud ka siis, kui süüdistatav ei ilmunud küll kohtulikule arutelule isiklikult, kuid teda oli teavitatud kohtuliku arutelu ajast ja kohast või teda kaitses õigusnõustaja, keda ta oli selleks volitanud.

Lisaks tuleb märkida, et raamotsusega 2009/299 ellu viidud Euroopa vahistamismääruste – mis on tehtud pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud, tehtud otsuste täitmisele pööramiseks – täitmise tingimuste ühtlustamise eesmärk on vastavalt raamotsuse artiklile 1 edendada nende isikute menetlusõigusi, kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, ning samal ajal parandada liikmesriikidevahelist kohtuotsuste vastastikust tunnustamist.

(vt punktid 49, 51, 53, 54 ja resolutsiooni punkt 2)

4.        Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 53 tuleb tõlgendada nii, et see ei luba liikmesriigil kohaldada tagaselja süüdi mõistetud isiku üleandmise suhtes tingimust, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis peab saama süüdimõistmist teista, selleks et vältida selle liikmesriigi põhiseadusega tagatud õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõiguste rikkumist.

Harta artikli 53 teistsugune tõlgendamine kahjustaks nimelt liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtet, kuivõrd see võimaldaks liikmesriigil takistada hartaga täielikult kooskõlas olevate liidu õigusaktide kohaldamist, kui viimati nimetatud ei austa selle riigi põhiseadusega tagatud põhiõigusi.

Harta artikkel 53 kinnitab küll seda, et kui liidu õigusakti jaoks on vaja siseriiklikke rakendusmeetmeid, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse siseriiklikke standardeid, tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust. Samas raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõige 1 ei anna liikmesriikidele võimalust keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui asjaomase isiku olukord vastab ühele selles sättes loetletud neljast juhtumist.

Kui lubada liikmesriigil kohaldada harta artikli 53 alusel tagaselja süüdi mõistetud isiku üleandmise suhtes tingimust – mida raamotsus 2009/299 ette ei ole näinud –, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis peab saama süüdimõistmist teista, selleks et vältida vahistamismäärust täitva liikmesriigi põhiseadusega tagatud õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõiguste rikkumist, siis päädiks see sellega, et raamotsuses määratletud põhiõiguste kaitsestandardi ühtsust kahtluse alla seades kahjustatakse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid, mida raamotsus püüab kindlustada, ja seega kahjustatakse nimetatud raamotsuse tõhusust.

(vt punktid 58, 60, 61, 63, 64 ja resolutsiooni punkt 3)