Giovanni Frajese 25. septembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 27. juuli 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-786/22: Frajese versus komisjon

(kohtuasi C-586/23)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Giovanni Frajese (esindajad: advokaadid O. Milanese, A. Montanari)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

rahuldada apellatsioonkaebus täielikult;

tuvastada vaidlustatud kohtumääruse tühisus apellatsioonkaebuse I–IV väitest  lähtudes; 

teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtumäärus apellatsioonkaebuse I–IV väitest  lähtudes;

igal juhul tühistada neil samadel põhjustel resolutsiooni punkt, millega mõistetakse välja kohtukulud;

sellest tulenevalt rahuldada esimese kohtuastme hagi, mis põhineb ELTL artiklil 263.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab neli väidet põhjendamaks oma apellatsioonkaebust kohtumääruse peale, millega Üldkohus tunnistas vastuvõetamatuks tema hagi, milles ta palus tühistada esiteks komisjoni 3. oktoobri 2022. aasta rakendusotsus, millega antakse müügiluba inimtervishoius kasutatavale ravimile „Spikevax – elasomeran“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 alusel ja tunnistatakse kehtetuks otsus C(2021) 94 (final), ning teiseks komisjoni 10. oktoobri 2022. aasta rakendusotsus, millega antakse müügiluba inimtervishoius kasutatavale ravimile „Comirnaty – tosinameraan, COVID-19 mRNA vaktsiin (modifitseeritud nukleosiidiga)“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 alusel ja tunnistatakse kehtetuks otsus C(2020) 9598 (final).

Oma esimeses väites väidab apellant, et on rikutud ELTL artiklit 254, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikleid 2, 4 ja 18 ning Üldkohtu kodukorra artiklit 16. See rikkumine tuleneb sellest, et ettekandja kohtunik kohtuasjas T-786/22 ei olnud sõltumatu ja erapooletu, olles varem töötanud Euroopa Komisjonis, kes on vastustaja. See sõltumatuse puudumine rikub ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 esimest lõiku ja tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtteid, mis on ülemaailmselt kehtiva rahvusvahelise õiguse aluseks, mistõttu on selle tagajärjeks vaidlustatud kohtumääruse absoluutne tühisus.

Teises väites väidab apellant, et on rikutud menetlusnorme, kuna Üldkohus ei tunnistanud komisjoni poolt pärast lõpptähtaja möödumist – mille Üldkohus oli ise määranud ja mis oli õigustlõpetav – esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet hilinenuks ega vastuvõetamatuks. See rikkumine muudab hagi läbivaatamata jätmise määruse õigusvastaseks, sealhulgas apellandilt välja mõistetud kohtukulude osas.

Kolmandas väites väidab apellant, et Üldkohus ei ole seisukohta võtnud nende väidete ja argumentide kohta, mille apellant esitas ELTL artikli 263 neljandas lõigus esitatud tingimuste kohta. Üldkohtu põhjendus selles osas on ekslik ja vastuoluline ning ei puuduta hagis esitatud argumente. Eelkõige ei ole Üldkohus arvesse võtnud hageja kui arstist vaktsineerija erilist staatust ja tema konkreetset põhjendatud huvi, kuna rakendusotsuste lisades toodud juhised on otseselt adresseeritud meditsiinitöötajatele ja arstid on ravimi manustamist käsitlevate ettekirjutuste sisulised täitjad. Sellega rikkus Üldkohus ELTL artikli 263 neljandat lõiku, eelkõige mis puudutab vaidlustatud otsuste vahetut ja individuaalset õigusmõju, ning esitas vastuolulise ja eksliku põhjenduse, sealhulgas sellekohast Euroopa Kohtu praktikat arvestades.

Neljandas väites väidab apellant, et hagi vastuvõetamatuks tunnistamine tähendab õigusmõistmise eitamist, võttes apellandilt – ja kõigilt liidu kodanikelt – igasuguse õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, rikkudes Euroopa Liidu põhiõiguste harta VI jaotist ja sealhulgas artiklit 47.

____________