ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
31. mai 2018(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Süüria vastu suunatud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Võimu kuritarvitamine – Hea halduse põhimõte – Kohtuotsuse seadusjõu põhimõte – ELTL artikli 266 rikkumine – Ilmne hindamisviga – Põhiõigused – Proportsionaalsus – Diskrimineerimiskeelu põhimõte
Kohtuasjas T‑461/16,
Khaled Kaddour, elukoht Damaskus (Süüria), esindajad: solicitor V. Davies ja solicitor V. Wilkinson ning barrister R. Blakeley,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Bauerschmidt ja G. Étienne, hiljem J. Bauerschmidt ja S. Kyriakopoulou,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 27. mai 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/850, millega muudetakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2016, L 141, lk 125), ja nõukogu 27. mai 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/840, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT 2016, L 141, lk 30),
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: president D. Gratsias, kohtunikud I. Labucka ja I. Ulloa Rubio (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. novembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Khaled Kaddour on Süüria kodakondsusega ettevõtja, kes arendab äritegevust eeskätt tubakatoodete ja mootorsõidukite valdkonnas.
2 Mõistes rangelt hukka rahumeelsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumise Süürias ja kutsudes Süüria julgeolekujõude üles hoiduma jõu kasutamisest, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 9. mail 2011 vastu otsuse 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT 2011, L 121, lk 11). Olukorra tõsidust arvestades kehtestas nõukogu relvaembargo, siserepressioonideks kasutada võidava varustuse ekspordi keelu, samuti Euroopa Liitu lubamise piirangud ning teatavate selliste isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kes vastutavad tsiviilelanike vastu suunatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias.
3 Nende isikute nimed, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, ning nendega seotud füüsiliste või juriidiliste isikute ja üksuste nimed on ära toodud otsuse 2011/273 lisas. Selle otsuse artikli 5 lõike 1 kohaselt võib nõukogu liikmesriigi või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekul kõnealuses lisas muudatusi teha. Hageja nime selles ei olnud.
4 Kuna osa Süüria Araabia Vabariigi vastu suunatud piiravatest meetmetest kuuluvad Euroopa Liidu toimimise lepingu reguleerimisalasse, võttis nõukogu vastu 9. mai 2011. aasta määruse (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias (ELT 2011, L 121, lk 1). See määrus on põhiosas identne otsusega 2011/273, kuid näeb ette võimalused külmutatud rahaliste vahendite vabastamiseks. Nimetatud määruse II lisas toodud loetelu neist isikutest, üksustest ja asutustest, keda peetakse asjaomaste repressioonide eest kas vastutavaks või seotuks nendega, kes nende eest vastutavad, on identne otsuse 2011/273 lisas toodud loeteluga. Hageja nime selles järelikult ei olnud. Määruse nr 442/2011 artikli 14 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud, et kui nõukogu otsustab füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse suhtes kohaldada osutatud meetmeid, muudab ta vastavalt II lisa ja peale selle vaatab lisas sisalduva loetelu vähemalt iga 12 kuu järel korrapäraselt läbi.
Hageja nime esmakordne kandmine nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid
5 23. juuni 2011. aasta rakendusotsusega 2011/367/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/273 (ELT 2011, L 164, lk 14), muutis nõukogu otsust 2011/273 eelkõige selleks, et kohaldada asjaomaseid piiravaid meetmeid teistelegi isikutele ja üksustele. Rakendusotsuses osutatud isikuid käsitlevas lisas sisalduva tabeli A‑jao kuuendal real oli esitatud hageja nimi ja tema nime loetellu kandmise kuupäev, mis oli 23. juuni 2011, ning järgmine põhjendus:
„Maher Al-Assadi äripartner; annab režiimile rahalist toetust.“
6 Samal päeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 ja otsuse 2011/273 alusel vastu rakendusmääruse (EL) nr 611/2011, millega rakendatakse määrust nr 442/2011 (ELT 2011, L 164, lk 1). Hageja nimi oli toodud nimetatud rakendusmääruse lisas esitatud tabeli kuuendal real koos samade andmete ja põhjendustega, mis olid esitatud rakendusotsuse 2011/367 lisas.
7 Nõukogu leidis 1. detsembri 2011. aasta otsuses 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273 (ELT 2011, L 319, lk 56), et võttes arvesse Süürias valitseva olukorra tõsidust, on vajalik kehtestada täiendavad piiravad meetmed. Selguse huvides koondati otsusega 2011/273 kehtestatud meetmed ja täiendavad meetmed ühte õigusakti. Otsus 2011/782 näeb artiklis 18 ette liidu territooriumile lubamise piirangud ja artiklis 19 nende isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kelle nimed on toodud I lisas. Hageja nimi oli otsuses osutatud isikuid käsitlevas I lisas sisalduva tabeli 29. real koos samade andmete ja põhjendustega, mis olid esitatud rakendusotsuse 2011/367 lisas.
8 Hageja esitas 26. detsembril 2011 Üldkohtusse hagi, paludes tühistada teda puudutavas osas otsused 2011/273 ja 2011/782 ning määruse nr 442/2011 niisugustena, nagu neid rakendati või muudeti kuni hagi esitamise kuupäevani. Hagi registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑654/11.
9 Määrus nr 442/2011 asendati nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrusega (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 442/2011 (ELT 2012, L 16, lk 1). Hageja nimi oli viimati nimetatud määruse II lisa tabeli 29. real koos samade andmete ja põhjendustega, mis olid esitatud rakendusotsuse 2011/367 lisas.
10 Nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsusega 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782 (ELT 2012, L 330, lk 21), koondati asjaomased piiravad meetmed ühte õigusakti. Hageja nimi oli otsuse 2012/739 I lisa 28. real koos samade andmete ja põhjendustega, mis olid esitatud rakendusotsuse 2011/367 lisas.
11 Nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusotsusega 2013/185/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2012/739 (ELT 2013, L 111, lk 77), ajakohastati otsuse 2012/739 I lisas toodud nende isikute ja üksuste loetelu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid. Hageja nimi oli I lisa tabeli 28. real koos samade andmete ja põhjendustega, mis olid esitatud rakendusotsuse 2011/367 lisas.
12 Nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT 2013, L 111, lk 1), sisaldas samu andmeid ja põhjendusi, mis olid esitatud rakendusotsuse 2011/367 lisas.
13 Nõukogu võttis 31. mail 2013 vastu otsuse 2013/255/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT 2013, L 147, lk 14). Hageja nimi oli nimetatud otsuse I lisa tabeli 28. real koos samade andmete ja põhjendustega, mis olid esitatud rakendusotsuse 2011/367 lisas.
14 Üldkohtu kantseleisse 22. ja 28. juunil, 23. ja 31. juulil 2012 ning 7. jaanuaril ja 24. juunil 2013 esitatud muutmisavaldustes palus hageja tühistada teda puudutavas osas ka määruse nr 36/2012, otsuse 2012/739, rakendusotsuse 2013/185, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255.
15 Üldkohus nõustus 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Kaddour vs. nõukogu (T‑654/11, ei avaldata, edaspidi „kohtuotsus Kaddour I“, EU:T:2014:947)väitega, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea, kui ta kandis hageja nime nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid. Ta asus sisuliselt seisukohale, et nõukogu toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et hagejal oleks olnud ärisidemeid Maher Al-Assadiga või et ta oleks rahaliselt toetanud Süüria režiimi. Seetõttu rahuldas Üldkohus hageja hagi osaliselt ning tühistas hagejat puudutavas osas määruse nr 36/2012, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 alates 23. jaanuarist 2015. Hagi tunnistati vastuvõetamatuks ülejäänud aktide osas, mille tühistamist selles taotleti.
16 Nõukogu ei esitanud 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947) peale apellatsioonkaebust.
Hageja nime uuesti kandmine ja jätmine nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid
17 Nõukogu võttis 26. jaanuaril 2015 vastu rakendusotsuse 2015/117/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2013/255 (ELT 2015, L 20, lk 85). Samal päeval võttis ta vastu rakendusmääruse (EL) 2015/108, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT 2015, L 20, lk 2). Nende õigusaktidega kanti hageja nimi uuesti vaidlusalustesse loeteludesse.
18 Hageja nimi kanti uuesti kõnealuseid loetelusid sisaldava tabeli 28. reale pealkirja all „A. Isikud“ koos järgmiste põhjendustega:
„Tähtis Süüria ärimees, lähedane isik Süüria režiimi võtmetähtsusega isikule Maher al-Assadile. Khaled Kaddour saab kasu Süüria režiimist ja toetab seda ning on seotud sellest režiimist kasu saavate ja seda toetavate isikutega.“
19 Hageja esitas 27. märtsil 2015 Üldkohtusse hagi, paludes tühistada teda puudutavas osas rakendusotsuse 2015/117 ja rakendusmääruse 2015/108. Hagi registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑155/15.
20 Nõukogu võttis 12. oktoobril 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/1836, millega muudetakse otsust 2013/255 (ELT 2015, L 266, lk 75). Samal päeval võttis ta vastu määruse (EL) 2015/1828, millega muudetakse määrust nr 36/2012 (ELT 2015, L 266, lk 1). Need aktid nägid ette piirangud „Süürias tegutsevatele juhtivatele ettevõtjatele“ ja „Assadi perekonna liikmetele“ liikmesriikide territooriumile sisenemiseks ja territooriumi läbimiseks ning neile kuuluvate rahaliste vahendite külmutamise, välja arvatud juhul, „kui on piisavalt teavet selle kohta, et nad ei ole või enam ei ole režiimiga seotud“.
21 Hageja esindajatele kohtuasjas T‑155/15 adresseeritud 18. märtsi 2016. aasta kirjas teatas nõukogu hagejale oma kavatsusest muuta pärast loetellu kandmise läbivaatamist hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjendusi. Nõukogu määras hagejale tähtaja, mille jooksul ta saab soovi korral esitada märkusi.
22 Hageja esindajad kohtuasjas T‑155/15 esitasid 13. aprilli 2016. aasta kirjas vastuväiteid hageja nime jätmisele vaidlusalustesse loeteludesse.
23 Nõukogu võttis 27. mail 2016 vastu otsuse (ÜVJP) 2016/850, millega muudetakse otsust 2013/255 (ELT 2016, L 141, lk 125). Samal päeval võttis ta vastu rakendusmääruse (EL) 2016/840, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT 2016, L 141, lk 30). Nende aktidega (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“) jäeti hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse.
24 Hageja nimi jäeti lisas kõnealuseid loetelusid sisaldava tabeli 28. reale pealkirja all „A. Isikud“ koos järgmiste põhjendustega:
„Süürias tegutsev suurärimees, kellel on ärihuvid telekommunikatsiooni-, nafta- ja plastitööstuse sektorites ja/või kes tegutseb nimetatud sektorites, ning kellel on tihedad ärisidemed Maher Al-Assadiga. Ta saab oma äritegevuse kaudu kasu Süüria režiimist ja toetab seda. Maher Al-Assadi partner, sealhulgas oma äritegevuse kaudu.“
25 Nõukogu tegi 30. mai 2016. aasta kirjas hageja esindajatele sel ajal pooleliolevas kohtuasjas T‑155/15 teatavaks hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise uued põhjendused ning edastas neile toimiku tõenditega, mis olid hageja nime loetellu jätmise aluseks.
26 Hageja uued esindajad teatasid 6. juuli 2016. aasta kirjaga nõukogule, et nüüd esindavad nemad hagejat, ning palusid nõukogul tühistada hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse.
27 Hageja uutele esindajatele adresseeritud 26. juuli 2016. aasta kirjas vastas nõukogu nende 6. juuli 2016. aasta kirjale ning toimetas neile kätte vaidlustatud aktide koopia ja aktide aluseks olevad dokumendid.
28 Üldkohus jättis 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusega Kaddour vs. nõukogu (T‑155/15, ei avaldata, edaspidi „kohtuotsus Kaddour II“, EU:T:2016:628) rahuldamata hagi, mille hageja oli esitanud rakendusotsuse 2015/117 ja rakendusmääruse 2015/108 tühistamiseks teda puudutavas osas. Üldkohus leidis, et hageja nime uuesti kandmine vaidlusalustesse loeteludesse oli põhjendatud, sest nõukogu on täpsete ja üksteist toetavate kaudsete tõendite abil tõendanud, et hageja on jätkuvalt seotud Süüria režiimi võtmetähtsusega isikutega nagu Maher Al-Assad, vastavalt otsuse 2013/255 artikli 28 lõikele 1 ja määruse nr 36/2012 artikli 15 lõike 1 punktile a.
29 Hageja ei esitanud 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuse Kaddour II (T‑155/15, ei avaldata, EU:T:2016:628) peale apellatsioonkaebust.
Menetlus ja poolte nõuded
30 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. augustil 2016.
31 Nõukogu esitas 28. novembril 2016 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse.
32 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud aktid;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
33 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi tervikuna rahuldamata;
– teise võimalusena – juhul kui Üldkohus peaks hageja suhtes võetud piiravad meetmed tühistama – jätta kehtima otsuse 2016/850 tagajärjed hageja suhtes kuni rakendusmääruse 2016/840 tühistamise jõustumiseni;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
34 Sissejuhatavalt tuleb märkida, et otsus 2016/850 võeti vastu ELL artikli 29 alusel, mis annab nõukogule pädevuse võtta vastu otsuseid, milles määratletakse liidu lähenemisviis konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele (vt selle kohta 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Anbouba vs. nõukogu, T‑592/11, ei avaldata, EU:T:2013:427, punkt 41).
35 Samuti võttis nõukogu ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2015/1836, mille kohaselt on Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemine õiguslik kriteerium, mis võimaldab piiravate meetmete kohaldamist.
36 Otsuse 2015/1836 põhjendus 6 on sõnastatud järgmiselt:
„Nõukogu on teinud kindlaks, et kuna majandus on Süüria režiimi põhjaliku kontrolli all, säilitab osa Süürias tegutsevatest juhtivatest ettevõtjatest oma staatuse üksnes seetõttu, et nad on režiimiga tihedalt seotud ning neil on selles mõjuvõimu ja režiimi poolne toetus. Nõukogu leiab, et tuleks kehtestada piiravad meetmed, et kehtestada riiki lubamise piirangud ning külmutada kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad nõukogu poolt kindlaks tehtud ja nendele I lisas loetletud Süürias tegutsevatele juhtivatele ettevõtjatele või on nende omandis, valduses või kontrolli all, eesmärgiga takistada neil režiimi materiaalselt või rahaliselt toetamast, ning avaldada nende mõjuvõimu kaudu režiimile survet oma repressioonipoliitika muutmiseks.“
37 Otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikes 2 ja artikli 28 lõikes 2 on ette nähtud piirangud „Süürias tegutsevate juhtivate ettevõtjate“ sisenemiseks liikmesriikide territooriumile ja selle läbimiseks ning nende rahaliste vahendite külmutamine. Otsuse artikli 27 lõikes 3 ja artikli 28 lõikes 3 on ette nähtud, et neid „isikuid ei kanta ega jäeta I lisas esitatud isikute ja üksuste loetellu, kui on piisavalt teavet selle kohta, et nad ei ole või enam ei ole režiimiga seotud või ei mõjuta seda või ei kujuta tegelikku kõrvalehoidmise riski“.
38 Hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt viis väidet. Esimene väide käsitleb võimu kuritarvitamist ning hea halduse, kohtuotsuse seadusjõu, õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitsevahendi põhimõtete rikkumist. Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 266. Kolmanda väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga. Neljas väide käsitleb põhiõiguste rikkumist seoses tema õigusega maine kaitsele ja õigusega oma omandit segamatult kasutada ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Viies väide käsitleb diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist.
Esimene väide, mis käsitleb võimu kuritarvitamist ning hea halduse, kohtuotsuse seadusjõu, õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitsevahendi põhimõtete rikkumist
39 Esimene väide on jagatud kolmeks osaks. Esiteks väidab hageja, et vaidlusaluste meetmete jõussejätmisega tema suhtes on nõukogu kuritarvitanud võimu. Teiseks väidab ta, et nõukogu on rikkunud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ette nähtud hea halduse põhimõtet, sest nõukogu ei ole seniajani tema nime vaidlusalustest loeteludest kustutanud. Kolmandaks väidab ta, et nõukogu on rikkunud tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, sest nõukogu on uuesti kandnud tema nime neisse loeteludesse, kuigi Üldkohus tühistas tema algse loetellu kandmise.
Esimene väiteosa, mille kohaselt on võimu kuritarvitatud
40 Hageja väidab, et nõukogu on „ilmselgelt oma võimu kuritarvitanud“, kui ta kandis uuesti hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse, hoides niiviisi kõrvale 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusest Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947). Hageja arvates oleks nõukogu pidanud esitama selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, selle asemel et kanda hageja nimi uuesti neisse loeteludesse põhjendustel, mis on sisuliselt identsed Üldkohtu poolt põhjendamatuks tunnistatud põhjendustega. Ta lisab, et nõukogu jättis tema nime loetellu Süüria režiimiga seotuse või selle režiimi toetamise kriteeriumide alusel, mida Üldkohus oli õigusvastaseks pidanud. Veel väidab ta, et ka nõukogu uued väited lähtuvad faktidest, tõenditest või asjaoludest, mille Üldkohus tunnistas ebapiisavaks ja mis olid nõukogu käsutuses juba siis, kui hageja nimi esimest korda neisse loeteludesse kanti.
41 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
42 Kohtupraktika kohaselt on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja üksteist toetavate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mille jaoks volitused anti, või aluslepingutes konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (vt 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Antud juhul ei ole aga hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vaidlustatud akte vastu võttes taotles nõukogu muud eesmärki, kui lõpetada Süüria režiimi poolsed vägivaldsed repressioonid Süüria tsiviilelanikkonna vastu, külmutades sellest režiimist kasu saavate ja seda toetavate isikute rahalised vahendid vastavalt menetlusele, mis on selleks ette nähtud EL toimimise lepingus ja määruses nr 36/2012.
43 Esiteks tuleb tagasi lükata hageja argument, et nõukogu ilmselgelt kuritarvitas võimu, kui ta jättis ligi viieks aastaks hageja suhtes jõusse vaidlusalused meetmed, hoolimata sellest, et 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947) oli tema nime algne vaidlusalustesse loeteludesse kandmine tühistatud. Nimelt ilmneb selle kohtuotsuse punktist 93, et nõukogul on uue analüüsi raames võimalus kanda hageja nimi uuesti neisse loeteludesse põhjendustel, mis on õiguslikult piisavalt põhjendatud.
44 Olgu lisatud, et määruse nr 36/2012 artikli 32 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud, et kui nõukogu otsustab füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse suhtes kohaldada piiravaid meetmeid, muudab ta vastavalt II või IIa lisa, ning kui esitatakse uusi olulisi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab vastavalt asjaomast füüsilist isikut. Nimetatud lisades esitatud loetelud tuleb tal selle artikli lõike 4 kohaselt vähemalt iga 12 kuu järel korrapäraselt läbi vaadata. Eeltoodust nähtuvalt on nõukogu kohustatud vaidlusalused loetelud läbi vaatama ning juhul, kui esitatakse uusi olulisi tõendeid nagu käesolevas asjas, on tal õigus muuta põhjendusi või kanda hageja nimi uuesti neisse loeteludesse. Kuna vaidlusalused loetelud olid selle läbivaatamise tulemus, mida nõukogu pidi hageja suhtes võetud meetmete osas tegema, siis tuleb asuda seisukohale, et nõukogu tegutses vastavalt talle antud volitustele.
45 Teiseks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et nõukogu esitas vaidlusalustesse loeteludesse hageja nime kandmise kohta põhjendused, mis on peaaegu identsed põhjendustega, mida ta kasutas aktides, mis tühistati 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947). Nimelt nähtub 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuse Kaddour II (T‑155/15, ei avaldata, EU:T:2016:628) punktist 64, et neisse loeteludesse isiku nime uuesti kandmise otsus, mis on vastu võetud samadel põhjendustel nagu selle nime esmakordsel loetellu kandmisel, võib olla selle loeteludesse kandmise seisukohast piisavalt põhjendatud, tingimusel et nõukogu esitatud tõendid kinnitavad neid põhjendusi õiguslikult piisavalt.
46 Veel olgu täheldatud, et vastupidi hageja väidetule erinevad vaidlustatud aktide põhjendused põhjendustest, mida nõukogu kasutas aktides, mis tühistati 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947). Nimelt kanti hageja nimi esimest korda otsusele 2011/273 ja määrusele nr 442/2011 lisatud loeteludesse ärisidemete tõttu Maher Al-Assadiga ja Süüria režiimi rahalise toetamise tõttu (rahalise toetamise kriteerium). Hageja nime jätmine vaidlusalustesse loeteludesse põhines seevastu esiteks suurärimeheks olemisel (Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemise kriteerium) ja teiseks tihedatel ärisidemetel Maher Al-Assadiga (režiimiga seotuse kriteerium). Sellest järeldub, et oma äritegevuse tõttu sai ta vaidlustatud aktide sõnul kasu Süüria režiimist ja toetas seda (režiimiga seotuse ja režiimist kasu saamise kriteerium).
47 Kolmandaks, seoses hageja argumendiga, et nõukogu uued väited lähtuvad faktidest, tõenditest või asjaoludest, mille Üldkohus tunnistas ebapiisavaks 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947), tuleb märkida, et see küsimus seostub hageja suhtes kasutatud põhjenduste põhjendatusega. Seetõttu tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata osas, milles see on esitatud käesoleva väiteosa toetuseks.
48 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene väiteosa tagasi lükata.
Teine väiteosa, mis käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist
49 Hageja väidab, et tema nime uuesti kandmisega ja jätmisega vaidlusalustesse loeteludesse on nõukogu rikkunud põhiõiguste harta artiklis 41 ette nähtud hea halduse põhimõtet. Hageja arvates ei menetletud tema asja erapooletult ja õiglaselt ega mõistliku aja jooksul. Seoses sellega väidab ta sisuliselt, et tema nimi oli kantud vaidlusalustesse loeteludesse kauem kui viie aasta jooksul ning nõukogu, kes esmakordset kannet tehes ei esitanud kõiki oma väiteid, on pikendanud kande läbivaatamise ning rikkunud seetõttu hageja õigust sellele, et tema küsimusi käsitletakse mõistliku aja jooksul, ning hea halduse kohustust.
50 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
51 Sissejuhatavalt tuleb märkida, et põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud järgmist:
„1. Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.
2. See õigus kätkeb:
a) igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada;
b) igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve;
c) asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.
[…]“.
52 Vastavalt kohtupraktikale on nõukogu kohustatud piiravaid meetmeid võttes järgima hea halduse põhimõtet, millega on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seotud pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult juhtumi kõiki tähtsust omavaid asjaolusid (vt 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Al Matri vs. nõukogu, T‑545/13, ei avaldata, EU:T:2016:376, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Antud juhul tuleb kõigepealt tõdeda, et hageja vaidlustab oma argumentidega vaid asjaolu, et tema nimi on jätkuvalt kantud vaidlusalustesse loeteludesse, kuid ta ei vaidlusta asjaolu, et enne tema suhtes nende meetmete võtmist kuulati ta ära, ega seda, et vaidlusalused aktid on põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 kohaselt piisavalt põhjendatud.
54 Mis puudutab kõigepealt hageja argumenti, et tema nime uuesti kandmisega ja jätmisega vaidlusalustesse loeteludesse on nõukogu rikkunud hea halduse põhimõtet, siis käesoleva otsuse punktidest 43 ja 44 nähtub, et nõukogul oli õigus pärast loetelude läbivaatamist hageja nimi neisse loeteludesse uuesti kanda ja jätta. Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.
55 Seoses hageja argumendiga, et nõukogu ei menetlenud tema asja erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul, tuleb märkida, et hageja mainitud asjaolu, et tema nimi oli vaidlusalustes loeteludes pika aja jooksul, ei võimalda iseenesest asuda seisukohale, et vaidlustatud akte vastu võttes ei menetlenud nõukogu tema asja erapooletult, õiglaselt või mõistliku aja jooksul. Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud aktid võeti vastu ELL artikli 29 alusel, mis annab nõukogule pädevuse võtta vastu otsuseid, milles määratletakse liidu lähenemisviis konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele (vt selle kohta 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Anbouba vs. nõukogu, T‑592/11, ei avaldata, EU:T:2013:427, punkt 41). Pelk asjaolu, et hageja nimi esines vaidlusalustes loeteludes, ei saa olla piisav, et kahelda nõukogu erapooletuses.
56 Igal juhul tuleb tõdeda, et hageja ei esita oma väidete kinnituseks ühtegi konkreetset tõendit, mistõttu tuleb need väited tagasi lükata.
57 Seoses hageja argumendiga, et nõukogul ei olnud õigust lähtuda hageja nime uuesti vaidlusalustesse loeteludesse kandmise otsuses põhjendustest, millele ta võis tugineda hageja nime esmakordsel loeteludesse kandmisel, tuleb märkida, et võttes arvesse põhjusi, miks tühistati hageja nime esimest korda loeteludesse kandmise otsus 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947), ei takistanud miski nõukogul kanda hageja nime uuesti loeteludesse samadel põhjendustel, tingimusel et uuesti loeteludesse kandmine põhines teistel tõenditel kui need, mida Üldkohus ei pidanud piisavaks, et õigustada vaidlusaluste meetmete kohaldamist hageja suhtes. Need argumendid tuleb niisiis tagasi lükata.
58 Eeltoodust lähtudes tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.
Kolmas väiteosa, mis käsitleb õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist ning kohtuotsuse seadusjõu ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist
59 Esiteks väidab hageja, et nõukogu on rikkunud tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile sellega, et ta kandis hageja nime uuesti vaidlusalustesse loeteludesse pärast seda, kui Üldkohus oli tühistanud tema nime esmakordse loeteludesse kandmise. Hageja sõnul muudab see uuesti loeteludesse kandmine „praktiliselt väärtusetuks“ tema hagi kohtuasjas, milles tehti 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947).
60 Teiseks väidab hageja, et nõukogu on rikkunud kohtuotsuse seadusjõu ja õiguskindluse põhimõtteid sellega, et ta kandis hageja nime uuesti vaidlusalustesse loeteludesse pärast seda, kui Üldkohus oli tühistanud tema nime esmakordse loeteludesse kandmise.
61 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
62 Esiteks olgu märgitud, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja on sätestatud ka Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklites 6 ja 13, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Fulmen vs. nõukogu, T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142, punkt 87).
63 Kõigepealt tuleb esile tuua, et hageja argumendid selle kohta, et nõukogu kandis tema nime uuesti vaidlusalustesse loeteludesse pärast seda, kui tema nime esmakordne loeteludesse kandmine oli tühistatud, on käesoleva otsuse punktides 43 ja 44 juba tagasi lükatud.
64 Mis puudutab seejärel hageja argumenti, et tema hagi kohtuasjas, milles tehti 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947), on muutunud „praktiliselt väärtusetuks“, siis tuleb asuda seisukohale, et otsus hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse uuesti kandmise ja jätmise kohta ei kahanda nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud hagi väärtust. Nimelt kustutati selle kohtuotsuse tulemusel hageja nimi tagasiulatuvalt neist loeteludest. Kuid selle kohtuotsuse punktist 93 ilmneb, et nõukogul oli uue analüüsi raames võimalus kanda hageja nimi uuesti neisse loeteludesse põhjendustel, mis on õiguslikult piisavalt põhjendatud.
65 Tuleb tõdeda, et hageja on kasutanud oma õigust esitada vaidlustatud aktide peale liidu kohtusse hagi ELTL artikli 275 teise lõigu alusel koostoimes ELTL artikli 263 neljanda ja kuuenda lõiguga. Järelikult ei saa hageja väita, et tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on rikutud.
66 Eeltoodust nähtuvalt tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis käsitlevad õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist.
67 Teiseks olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu kohtute kuulutatud tühistamisotsustel nende jõustumisest alates seadusjõud. See hõlmab mitte üksnes tühistamisotsuse resolutsiooni, vaid ka selle aluseks olevaid põhjendusi, mis on selle toetamiseks vajalikud selles mõttes, et need on resolutsioonis otsustatu täpse sisu mõistmiseks vältimatult vajalikud (3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, C‑458/98 P, EU:C:2000:531, punkt 81; vt selle kohta ka 1. juuli 2009. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, T‑24/07, EU:T:2009:236, punktid 113 ja 140). Kui akti vastuvõtja võtab pärast tühistamisotsust vastu uue akti, peab see olema kooskõlas mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooniga, vaid ka resolutsiooni aluseks olevate põhjendustega, tagades nii, et uues aktis ei esine neid samu õigusvastasusi, mis tuvastati tühistamisotsuses (vt selle kohta 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 56, ja 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).
68 Kohtuotsuse seadusjõud laieneb aga ainult sellistele faktilistele ja õiguslikele küsimustele, mis kohtuotsuses on tegelikult või vältimatult lahendatud (19. veebruari 1991. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑281/89, EU:C:1991:59, punkt 14). Seega kohustab ELTL artikkel 266 tühistatud akti vastu võtnud institutsiooni vaid ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada tühistamisotsuse täitmine. Akti vastuvõtja võib aga uues otsuses tugineda muudele põhjendustele kui need, millele ta tugines esimeses otsuses (vt selle kohta 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punktid 30–32).
69 Antud juhul väidab hageja, et nõukogu on rikkunud kohtuotsuse seadusjõu ja õiguskindluse põhimõtteid sellega, et ta kandis hageja nime uuesti vaidlusalustesse loeteludesse, kuigi Üldkohus oli tühistanud tema nime esmakordse loeteludesse kandmise. Piisab aga märkimisest, et asjaolu, et Üldkohus otsustas 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947), et nõukogu ei põhjendanud piisaval määral kriteeriume, mille alusel see esmakordne kanne tehti, ei mõjuta hilisemate ning teistsugustel kriteeriumidel ja tõenditel põhinevate hageja nime loeteludesse uuesti kandmise ja jätmise otsuste õiguspärasust. Vastupidi hageja väidetule viitab nõukogu neis viimastes otsustes teisele alusele: Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemisele ja Süüria režiimiga seotusele.
70 Seoses hageja väidetud õiguskindluse põhimõtte rikkumisega olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selle põhimõtte kohaselt nõutav, et liidu õigus oleks kindel ja isikutel oleks võimalik selle kohaldamist ette näha (vt 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 69, ning 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, C‑67/09 P, EU:C:2010:607, punkt 77).
71 Antud juhul tuleb uuesti rõhutada, et pärast 13. novembri 2014. aasta kohtuotsust Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947) oli nõukogul õigus otsustada kanda hageja nimi uuesti vaidlusalustesse loeteludesse. ELTL artikli 266 kohaselt võib nõukogu kõrvaldada tühistamisotsuses tuvastatud puudused nii, et ta võtab pärast uut läbivaatamist vastu uue loeteludesse kandmise otsuse põhjendustega, mis on õiguslikult piisavalt põhjendatud. Pealegi jättis Üldkohus hageja nime esimest korda vaidlusalustesse loeteludesse kandmise otsuse ja määruse tagajärjed kehtima kuni apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumiseni, et võimaldada nõukogul selles kohtuotsuses tuvastatud puudused õigel ajal kõrvaldada ja vältida rahaliste vahendite külmutamise meetmete – mida tulevikus võidakse hageja suhtes võtta – tõhususe kahjustamist (13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Kaddour I, T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947, punktid 92 ja 93).
72 Ehkki nõukogu ei esitanud 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947) peale apellatsioonkaebust ega kasutanud Üldkohtu pakutud võimalust kanda uuesti hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul, mis lõppes 23. jaanuaril 2015, ei saanud need asjaolud tekitada hagejas ootust, et tema nime ei kanta uuesti neisse loeteludesse. Esiteks ei saa selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse mitteesitamist tõlgendada kui nõukogu loobumist neisse loeteludesse hageja nime uuesti kandmisest, sest Üldkohus märkis sõnaselgelt, et nõukogu otsustada on, milliste meetmetega ta kohtuotsust täidab, ning selliseks meetmeks võib olla uuesti loeteludesse kandmine põhjendustega, mis on õiguslikult piisavalt põhjendatud. Teiseks oli esmakordse loetellu kandmise tagajärgede kehtima jätmisel apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumiseni üksnes eesmärk vältida, et hageja viib oma rahalised vahendid liidust välja enne seda, kui nõukogul on võimalik kohtuotsuses tuvastatud õigusvastasus kõrvaldada. Nõukogule ei pandud aga kohustust kanda hageja uuesti loeteludesse selle tähtaja jooksul, mis võib nõukogu jaoks olla õigusvastasuse kontrollimiseks ja kõrvaldamiseks ebapiisav aeg, eelkõige kui on vaja koguda täiendavaid tõendeid nagu käesolevas asjas.
73 Neil asjaoludel ei saa väita, et nõukogu oleks rikkunud kohtuotsuse seadusjõu ja õiguskindluse põhimõtteid.
74 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese väite kolmas osa ja esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on ELTL artiklit 266
75 Hageja väidab, et ELTL artikli 266 kohaselt oleks nõukogu pidanud parandama vead, mis Üldkohus oli tuvastanud 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947), või kustutama tema nime vaidlusalustest loeteludest. Kuid hageja sõnul hoidis nõukogu kohtuotsuse täitmisest kõrvale, kui ta kandis hageja nime uuesti neisse loeteludesse samasuguste õiguslike kriteeriumide, põhjenduste ja tõendite alusel nagu need, mida oli kasutatud tema nime esmakordsel loeteludesse kandmisel. Ta väidab, et nõukogu ei ole võtnud ELTL artikli 266 kohaselt vajalikke meetmeid, et kõrvaldada Üldkohtu tuvastatud õigusvastasus tema esmakordsel loetellu kandmisel.
76 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
77 ELTL artiklis 266 on sätestatud, et institutsioon, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, peab võtma vajalikke meetmeid tühistamisotsuse täitmiseks.
78 Määruse nr 36/2012, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 osalise tühistamise järel oli nõukogu kohustatud ELTL artikli 266 alusel asjaolusid uuesti hindama, et teha kindlaks, kas hageja nimi tuleks kanda uuesti neisse loeteludesse õiguslikult piisavalt põhjendatud uute põhjendustega (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, T‑95/14, EU:T:2015:433, punkt 63 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Olgu kõigepealt märgitud, et Üldkohus leidis 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947), et nõukogu ei ole tõendanud, et hagejal oleks olnud ärisidemeid Maher Al-Assadiga või et ta oleks rahaliselt toetanud Süüria režiimi, ning tühistas seetõttu hagejat puudutavas osas alates 23. jaanuarist 2015 määruse nr 36/2012, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255.
80 Veel tuleb asuda seisukohale, et teine väide põhineb ELTL artikli 266 vääral tõlgendusel. Nimelt tuleb esiteks märkida, et hageja nime kustutamine vaidlusalustest loeteludest tuleneb tühistamisotsusest, mille alusel on tühistatud aktid liidu õiguskorrast tagasiulatuvalt kõrvaldatud. Teiseks, nagu nähtub käesoleva otsuse punktis 78 viidatud kohtupraktikast, ei ole nimetatud artikliga vastuolus, kui nõukogu kannab hageja nime uuesti loeteludesse põhjendustel, mis erinevad põhjendustest, millel põhines hageja nime esmakordne kandmine neisse loeteludesse.
81 Seega oli pärast 13. novembri 2014. aasta kohtuotsust Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947) nõukogul õigus otsustada kanda hageja nimi uuesti vaidlusalustesse loeteludesse, nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 72 ja 73. Seoses sellega olgu märgitud, et Üldkohus leidis nimetatud kohtuotsuse punktis 93, et nõukogu võib tühistamisotsuses tuvastatud rikkumised heastada uute piiravate meetmete võtmisega hageja suhtes. Pealegi jättis Üldkohus hageja nime esimest korda neisse loeteludesse kandmise tagajärjed kehtima kuni apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumiseni, et võimaldada nõukogul selles kohtuotsuses tuvastatud puudused õigel ajal kõrvaldada ja vältida rahaliste vahendite külmutamise meetmete – mida tulevikus võidakse hageja suhtes võtta – tõhususe kahjustamist.
82 Vaidlustatud aktides, millega jäetakse hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse, kohaldas nõukogu teistsuguseid kriteeriume ja lähtus samuti teistsugustest põhjendustest. Esiteks on loeteludesse jätmise otsuse põhjenduste ülevaates lähtutud Süüria režiimiga seotuse, sellest režiimist kasu saamise ja selle režiimi toetamise kriteeriumist vastavalt otsuse 2013/255 artikli 28 lõikele 1 ja määruse nr 36/2012 artikli 15 lõikele 1 ning Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemise kriteeriumist, mis on ette nähtud otsuse 2013/255 artikli 27 lõikes 2 ja artikli 28 lõike 2 punktis a ning määruse nr 36/2012 artikli 15 lõike 1a punktis a. Teiseks, kuna loeteludesse jätmise otsuse aluseks olevat põhjendust „Süürias tegutsev suurärimees, kellel on ärihuvid telekommunikatsiooni-, nafta- ja plastitööstuse sektorites ja/või kes tegutseb nimetatud sektorites, ning kellel on tihedad ärisidemed Maher Al-Assadiga“ ei esine hagejat puudutavas osas määruses nr 36/2012, rakendusmääruses nr 363/2013 ega otsuses 2013/255 alates 23. jaanuarist 2015, ei kontrollinud Üldkohus seda põhjendust 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947).
83 Igal juhul olgu märgitud, et 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947) punktist 93 ilmneb, et nõukogul on uue läbivaatamise käigus võimalus kanda hageja nimi uuesti loeteludesse põhjendustega, mis on õiguslikult piisavalt põhjendatud. Seega võib hageja nime loeteludesse jätmise otsus, mis põhineb samadel põhjendustel nagu esmakordse loetellu kandmise põhjendused, olla selle loetellu kandmise seisukohast piisavalt põhjendatud, tingimusel et nõukogu esitatud tõendid kinnitavad neid põhjendusi õiguslikult piisavalt.
84 Seoses hageja argumendiga, et nõukogu uued väited lähtuvad faktidest, tõenditest või asjaoludest, mille Üldkohus tunnistas ebapiisavaks 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Kaddour I (T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947), tuleb märkida, et see küsimus seostub hageja suhtes kasutatud põhjenduste põhjendatusega ning järelikult vaidlusaluste aktide sisulise õiguspärasusega. Seetõttu tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata osas, milles see on esitatud teise väite toetuseks.
85 Seega tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
86 Hageja väidab esmalt, et nõukogu jättis hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse, lähtudes samadest väidetest kui need, millega põhjendati tema nime esmakordset loeteludesse kandmist, see tähendab väitest, et ta toetas rahaliselt Süüria režiimi (vt käesoleva otsuse punkt 5). Seejärel väidab ta, et nõukogu ei esitanud tõendeid, mis oleksid kinnitanud loeteludesse jätmise põhjenduste põhjendatust. Samuti eitab ta Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemist.
87 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
88 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab põhiõiguste harta artiklis 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus eelkõige, et nende põhjenduste õiguspärasuse hindamisel, mis põhjendavad otsust kanda või jätta konkreetse isiku nimi nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse sanktsioone, veenduks liidu kohus, et sellel otsusel on piisavalt tugev faktiline alus. See tähendab selle otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates kirjeldatud väidetavate asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 119).
89 Liidu pädev asutus peab vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte ei pea puudutatud isik vastupidi ise tõendama nende põhjenduste alusetust. Tähtis on aga see, et asjaomase asutuse esitatud teave või tõendid kinnitavad põhjendusi, millele puudutatud isiku puhul tuginetakse. Kui need ei võimalda põhjenduse paikapidavust tuvastada, ei võta liidu kohus seda põhjendust loetellu kandmise või jätmise otsuse põhjendusena arvesse (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 121–123).
90 Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb loetellu kandmise põhjenduste põhjendatuse hindamisel analüüsida tõendeid mitte eraldatuna, vaid seostatuna nende kontekstiga (21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu, C‑630/13 P, EU:C:2015:247, punkt 51, ja 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punkt 50).
91 Lisaks tuleb märkida, et arvestades olukorda Süürias, on nõukogu täitnud temal lasuva tõendamiskoormise, kui ta viitab liidu kohtus piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumile, mis võimaldavad tõendada piisava seose olemasolu selle isiku, keda rahaliste vahendite külmutamise meede puudutab, ja taunitava režiimi vahel (21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu, C‑630/13 P, EU:C:2015:247, punkt 53).
92 Olgu märgitud, et käesolevas asjas põhines hageja nime jätmine vaidlusalustesse loeteludesse kahel eraldi põhjendusel: esiteks suurärimeheks olemisel (Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemise kriteerium) ja teiseks tihedatel ärisidemetel Maher Al-Assadiga (režiimiga seotuse kriteerium). Sellest järeldub, et oma äritegevuse tõttu sai hageja vaidlustatud aktide sõnul kasu Süüria režiimist ja toetas seda (režiimiga seotuse ja režiimist kasu saamise kriteerium).
93 Veel tuleb tõdeda, et nagu käesoleva otsuse punktides 35 ja 36 täheldatud, on Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemine otsuse 2013/255 (viimati muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõike 2 ja artikli 28 lõike 2 kohaselt õiguslik kriteerium, mis võimaldab piiravate meetmete kohaldamist ning järelikult ka hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmist.
94 On tõsi, et otsuse 2013/255 (käesolevas asjas kohaldatava redaktsiooni) artikli 27 lõike 3 ja artikli 28 lõike 3 kohaselt ei kanta ega jäeta Süürias tegutsevate juhtivate ettevõtjate nimesid vaidlusalustesse loeteludesse, kui on piisavalt teavet selle kohta, et nad ei ole või enam ei ole Süüria režiimiga seotud või ei mõjuta seda või ei kujuta tegelikku kõrvalehoidmise riski.
95 Hageja väidab esiteks, et nõukogu jättis ekslikult hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse, lähtudes samadest põhjendustest kui need, millega põhjendati tema nime esmakordset loeteludesse kandmist: ärisidemed Maher Al-Assadiga ja Süüria režiimi rahaline toetamine.
96 Antud juhul olgu märgitud, et nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 82 ja 83, ei vasta hageja nime loeteludesse jätmise põhjendused tema nime esmakordse loeteludesse kandmise põhjendustele. Põhjendus „Süürias tegutsev suurärimees, kellel on ärihuvid telekommunikatsiooni-, nafta- ja plastitööstuse sektorites ja/või kes tegutseb nimetatud sektorites, ning kellel on tihedad ärisidemed Maher Al-Assadiga“ erineb esmakordse loeteludesse kandmise põhjendustest. Seega on hageja nime esmakordsest loeteludesse kandmisest kuni selle uuesti kandmiseni ja jätmiseni loeteludesse muutunud mitte ainult loeteludesse kandmise kriteeriumid, vaid ka põhjendused, millele nõukogu on hageja suhtes tuginenud.
97 Igal juhul tuleb märkida, et hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise otsus, mis põhineb samadel põhjendustel nagu esmakordse loetellu kandmise põhjendused, võib olla selle loetellu kandmise seisukohast piisavalt põhjendatud, kui nõukogu esitatud tõendid kinnitavad neid põhjendusi õiguslikult piisavalt (vt analoogia alusel 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Kaddour I, T‑654/11, ei avaldata, EU:T:2014:947, punkt 93).
98 Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, et nõukogu jättis ekslikult hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse, lähtudes samadest põhjendustest kui need, millega põhjendati tema nime esmakordset loeteludesse kandmist.
99 Teiseks väidab hageja, et nõukogu ei ole esitanud tõendeid, mis oleksid uued või kinnitaksid tema nime loeteludesse kandmise põhjenduste põhjendatust, eeskätt ärisidemeid Maher Al-Assadiga ja Süüria režiimi rahalist toetamist.
100 Sissejuhatavalt tuleb märkida, et Üldkohus leidis 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses Kaddour II (T‑155/15, ei avaldata, EU:T:2016:628), et hageja nime uuesti kandmine vaidlusalustesse loeteludesse oli põhjendatud, sest nõukogu on täpsete ja üksteist toetavate kaudsete tõendite abil tõendanud, et hageja on jätkuvalt seotud Süüria režiimi võtmetähtsusega isikutega nagu Maher Al-Assad.
101 Lisaks on käesolevas asjas oluline märkida, et hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise põhjendamiseks esitas nõukogu hageja esindajatele COREU 20. mai 2016. aasta dokumendi viitenumbriga PESC/0049/16 – ST 9478/16 ja dokumendid viitenumbritega 430/16–435/16 RELEX. Tegemist on kolme dokumendiga, mis sisaldavad avalikkusele juurdepääsetavat teavet, mis täpsustab nõukogu sõnul üldist ja isiklikku konteksti hageja osas. COREU 20. mai 2016. aasta dokument sisaldab kokkuvõtet uutest põhjendustest, millele hageja puhul tugineti, ning teavet, mis neid põhjendusi kinnitab. Selle teabe hulka kuuluvad lingid järgmistele veebisaitidele: Washington Institute, Jamestown Foundation, WorldCrunch,The New York Sun, Lebanon Wire, Middle East Transparent, Recherches sur le terrorisme, Shabab Kurd, Ya Libnan ja Syrian Democratic Union Organization, kes on avaldanud artikleid hageja kohta. Dokumendid viitenumbritega 430/16–435/16 RELEX sisaldavad uusi ajakirjanduses ilmunud artikleid, mida on osundatud COREU 20. mai 2016. aasta dokumendis ja mis on avaldatud veebisaitidel Shabab Kurd, Ya Libnan, Writtingcompany, WorldCrunch ja Syrian Democratic Union Organization, ning autotranspordiettevõtte auditeeritud raamatupidamise aastaaruannet, mille esitas 2015. aasta detsembris Orbis.
102 Olgu märgitud, et vastupidi hageja väidetule sisaldavad nimetatud dokumendid mitmesugust teavet, mis on pärit avalikest allikatest, mis erinevad sellest, mida Üldkohus pidas 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses Kaddour II (T‑155/15, ei avaldata, EU:T:2016:628) kaudsete tõendite kogumiks, millega saab põhjendada hageja nime uuesti kandmist vaidlusalustesse loeteludesse. Nende dokumentide ja nõukogu poolt uuesti loeteludesse kandmise põhjendamiseks esitatud dokumentide ainus sarnasus on see, et kõnealune teave kinnitab fakti, et Maher Al-Assadi äriprojektide eest vastutamise ja Süüria režiimiga vaieldamatu seotuse tõttu kuulub hageja Süüria majanduseliiti, kuivõrd tema äri- ja kutsetegevusel on selle režiimi juhtide siseringile otsustav mõju.
103 Eelkõige tuleb märkida järgmist:
– dokumendis viitenumbriga 433/16 RELEX ehk 27. märtsil 2005 blogis Writtingcompany avaldatud artiklis ühe Liibanoni panga pankroti kohta on hageja kohta märgitud „Lt. Col. Maher Al-Assadi büroo juhataja“. Dokumendis viitenumbriga 431/16 RELEX ehk 9. veebruaril 2013 veebisaidil Ya Libnan avaldatud artiklis on kinnitatud, et „Maheri büroo juhataja Khaled Kaddour andis Beirutis asuva 2,5 miljoni dollarilise korteri tasuta üle Maheri kontrolli alla“;
– dokumendis viitenumbriga 432/16 RELEX ehk 26. novembril 2015 veebisaidil WorldCrunch avaldatud artiklis on kinnitatud, et „Süüria oligarhide klanni kuuluvad ka presidendi vend Maher [A]l-Assad ja teda teenivad Mohamad Hamcho, Samer Debs ja Khaled Kaddour“ ning et „need ettevõtjad annavad osa oma kasumist vastutasu eest üle riigile“;
– dokumendis viitenumbriga 430/16 RELEX ehk 27. märtsil 2012 veebisaidil Shabab Kurd avaldatud artiklis on viidatud „Maher Al-Assadi eraärigrupi“ liikmete nimekirjale, kus on hagejat kirjeldatud sõnadega „Maher Al-Assadi parem käsi“. Veel on selles artiklis kirjas, et hagejale „kuulub plastitehas ja armee jaoks välishangetega tegelev ettevõte“;
– dokumendis viitenumbriga 434/16 RELEX ehk 3. juunil 2015 veebisaidil Syrian Democratic Union Organization avaldatud artiklis „Uus Süüria Maher Al-Assadi maffia“ on kinnitatud, et „Maher Al-Assadi korruptiivne tegevus väljaspool Süüriat toimub Mirza Nitham Eddini ja tema väimehe Khaled Nasser Kaddouri kaudu, kes on tema välismaal toimuva äritegevuse „juhatus““;
– dokument viitenumbriga 435/16 RELEX sisaldab 2015. aasta detsembris Orbise poolt esitatud auditeeritud raamatupidamise aastaaruannet Ayman Jaberile kuuluva 2010. aastal asutatud autotranspordiettevõtte kohta, milles on hagejal oluline ehk 40% osalus.
104 Niisiis tuleb vastupidi hageja väidetule asuda seisukohale, et nõukogu on käesolevas menetluses esitanud uusi dokumente, mis on hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise põhjenduste tõendamisel asjakohased.
105 Kolmandaks eitab hageja neis dokumentides sisalduva teabe tõelevastavust ja väidab, et sellel puudub tõendusjõud.
106 Seoses sellega olgu märgitud, et hageja eitab neis dokumentides sisalduva teabe tõelevastavust, kuid ei esita selle väite kinnituseks peale hagiavaldusele lisatud enda avalduse ühtegi tõendit.
107 Nõukogu esitatud teabe usaldusväärsuse kohta olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb Euroopa Kohtu ja Üldkohtu tegevus tõendite vabal hindamisel ning et ainus tõendite väärtuse hindamise kriteerium on nende usaldusväärsus. Dokumendi tõendusjõu hindamiseks tuleb kõigepealt teha kindlaks selle sisu tõepärasus ning eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, koostamise asjaolusid, adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (vt selle kohta 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EU:T:2012:478, punkt 161 ja seal viidatud kohtupraktika).
108 Tuleb märkida, et käesoleva otsuse punktist 101 nähtuvalt esitab iga digitaalse informatsiooni allikas erinevat teavet ning kõigis neis allikates on hagejat kirjeldatud kuuluvana Süüria majanduseliiti tema äritegevuse ja Maher Al-Assadi äriprojektide eest vastutamise tõttu, mille kaudu ta saab eelkõige kodusõja kontekstis Süüria režiimist kasu. Olgu lisatud, et need dokumendid avaldati eri kuupäevadel, mõni artikkel isegi enne Süüria kriisi puhkemist, ning juba sel ajal peeti hagejat Maher Al-Assadiga seotuks.
109 Need dokumendid mitte ainult ei kinnita teavet, mida Üldkohus pidas 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses Kaddour II (T‑155/15, ei avaldata, EU:T:2016:628) täpsete ja üksteist toetavate kaudsete tõendite kogumiks, mille abil on tõendatud hageja seotus Süüria režiimi võtmetähtsusega isikutega, nagu Maher Al-Assad, vaid need on andnud ka uut ja ajakohasemat teavet, millega võib põhjendada hageja nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse.
110 Dokumendis viitenumbriga 430/16 RELEX ehk 27. märtsil 2012 veebisaidil Shabab Kurd avaldatud artiklis on kirjeldatud üht osa hageja äritegevusest, nimelt asjaolu, et talle kuulub „plastitehas ja armee jaoks välishangetega tegelev ettevõte“. Dokumendis viitenumbriga 434/16 RELEX ehk 3. juunil 2015 veebisaidil Syrian Democratic Union Organization avaldatud artiklis on rõhutatud hageja ärisuhteid ja perekondlikke sidemeid Mirza Nitham Eddiniga, nimelt tema väimeheks olemist – asjaolu, mida hageja ka ise oma hagiavalduses kinnitab. Lisaks on viimati nimetatud artiklis veel märgitud, et hageja juhib Maher Al-Assadi äritegevust välismaal. Dokumendis viitenumbriga 435/16 RELEX ehk 2015. aasta detsembris Orbise poolt koostatud auditeeritud raamatupidamise aastaaruandes on toodud esile, et hagejal on oluline osalus autotranspordiettevõttes, mis kuulub Süüria ettevõtjale Jaber, kelle nimi on samuti kantud vaidlusalustesse loeteludesse, mida ei seatud kahtluse alla 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses Jaber vs. nõukogu (T‑154/15, ei avaldata, EU:T:2016:629). Seoses sellega märgib hageja oma osalust eitamata ning vastupidiseid tõendeid esitamata vaid, et see ettevõte ei ole kunagi tegutsenud ega äritehinguid teinud. Seega ei ole mingit põhjust kahelda kõnealuse teabe usaldusväärsuses.
111 Sellest järeldub, et hageja argumendid, mis seavad kahtluse alla neis dokumentides sisalduva teabe ja dokumentide usaldusväärsuse, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
112 Neljandaks vaidleb hageja vastu nõukogu väidetele, mis käsitlevad hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise põhjendusi, lähtudes omaenda avaldusest, mis on lisatud hagiavaldusele. Veel palub ta Üldkohtul enda „esitatud tõendeid täiel määral arvesse võtta“.
113 Selle kohta olgu märgitud, et kuigi hagiavalduse teksti saab teatavate punktide osas põhjendada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide kindlaksmääratud osadele, ei saa üldine viide teistele kirjalikele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada hagiavalduse peamisi elemente. Hagiavalduse lisadest hagi alusena käsitletavate väidete ja argumentide väljaotsimine ja kindlakstegemine ei kuulu Üldkohtu ülesannete hulka, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt 19. mai 2008. aasta kohtumäärus TF1 vs. komisjon, T‑144/04, EU:T:2008:155, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Arbos vs. komisjon, T‑161/06, ei avaldata, EU:T:2012:573, punkt 23).
114 Järelikult hindab Üldkohus vaid neid osi hageja avaldusest, mida on hagiavalduses sõnaselgelt nimetatud ja analüüsitud, sest viiteid tema avaldusele kui tervikule tuleb pidada vastuvõetamatuks.
115 Seoses hageja avalduse nende osadega, mida on hagiavalduses nimetatud ja analüüsitud, kinnitab hageja kõigepealt, et tal ei ole Maher Al-Assadiga ametialaseid ega ärisuhteid ning ta ei ole kunagi olnud valitsuses poliitilisel ametikohal ega seda toetanud. Ta lisab, et tema „varasem“ rikkus ja ärihuvid ei tulenenud Süüria režiimi antud eelistest või soosingust, vaid tema enda ettevõtlusalgatustest (eeskätt tubakasektoris). Ta eitab tegutsemist telekommunikatsiooni-, nafta- ja plastitööstuse sektorites. Veel väidab ta, et ei ole kunagi sõlminud lepinguid valitsusega ega teinud mingeid äritehinguid komisjonitasu eest. Ta kinnitab, et ta ei ole enam suurärimees, sest tema ärihuvid purustati sõja puhkedes. Oma avalduse kinnituseks esitab ta fotokoopiad fotodest, millelt peaks nähtuma tema tubakavabriku purustamine.
116 Selle kohta esitab hageja vaid enda avalduse ja halva kvaliteediga mustvalged fotokoopiad fotodest, millel näib olevat purustatud hoone, esitamata mingeid tõendeid, mis võiksid kahtluse alla seada nõukogu väited ja dokumendid, millest nõukogu on käesolevas asjas lähtunud. Hageja oleks võinud esitada põhikirja, lepingud või muud dokumendid, mis oleksid tõendanud tema äri- või kutsetegevust või siis igasuguse tegevuse lõpetamist. Olgu lisatud, et kõnealusel avaldusel, mille on teinud hageja ise, on vaid nõrk tõendusjõud.
117 Seetõttu tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks alust kahelda, kas tema nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise põhjendused on põhjendatud. Vastupidi – hageja on oma menetlusdokumentides kinnitanud, et enne sõja puhkemist oli ta Süürias tegutsev suurärimees.
118 Nagu käesoleva otsuse punktides 101, 103, 109 ja 110 märgitud, esitas nõukogu rea erinevat päritolu dokumente, mis võivad tõendada, et hageja oli kohapeal Süüria režiimiga seotud, mistõttu oli tema nime jätmine vaidlusalustesse loeteludesse põhjendatud.
119 Nimelt esitas nõukogu hageja esindajatele oma 30. mai ja 26. juuli 2016. aasta kirjades koopia uutest dokumentidest ja teabest (COREU 20. mai 2016. aasta dokumendi viitenumbriga PESC/0049/16 – ST 9478/16 ja dokumendid viitenumbritega 430/16–435/16 RELEX), mis puudutasid hageja nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse ja loetelukande aluseks olevate põhjenduste muutmist (käesoleva otsuse punktid 25 ja 27). Need uued dokumendid sisaldavad esiteks uusi tõendeid ja uut teavet hageja kohta seoses tõenditega, mida peeti 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses Kaddour II (T‑155/15, ei avaldata, EU:T:2016:628) piisavaks, et kinnitada põhjendusi, mida nõukogu kasutas hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse uuesti kandmise põhjendamiseks (vt käesoleva otsuse punktid 101, 103 ja 110), ning teiseks teavet, mis kinnitab tõendeid, mida nõukogu selle uuesti loetellu kandmise ajal esitas.
120 Nõukogu lisas kostja vastusele ka muid ajakirjanduses avaldatud artikleid, mis on pärit eri allikatest. Nendes artiklites on kinnitatud, et Süüria majanduseliidi moodustavad suures osas ettevõtjad, kelle on valinud Bachar Al-Assad ja tema perekond laiemas tähenduses, ning et see eliit on saavutanud edu, kasutades ära režiimi soosingut. Seega tuleb asuda seisukohale, et nõukogul oli õigus võtta neid tõendeid arvesse mitte vaidlusaluste aktide tagantjärele põhjendamiseks, vaid kui tõendeid, mis võimaldavad tõendada, et nende aktide vastuvõtmise konteksti arvestades olid nende põhjendused piisavad (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 62).
121 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et need dokumendid tervikuna moodustavad tõendite kogumi 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse Anbouba vs. nõukogu, C‑630/13 P, EU:C:2015:247, punkt 52) tähenduses, mille alusel saab samuti põhjendada hageja nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse.
122 Eeltoodust järeldub, et nõukogu on esitanud käesoleva otsuse punktis 91 viidatud kohtupraktika tähenduses täpsete ja üksteist toetavate kaudsete tõendite kogumi, mille abil on tõendatud hageja seotus Süüria režiimi võtmetähtsusega isikutega, nagu Maher Al-Assad. Seetõttu tuleb järeldada, et teine põhjendus, mis oli aluseks hageja nime jätmisele vaidlusalustesse loeteludesse, oli piisavalt põhjendatud.
123 Kohtupraktika kohaselt tuleb piiravate meetmete kehtestamise otsuse analüüsimisel asuda nende meetmete ennetavat olemust arvestades seisukohale, et kui liidu kohus leiab, et vähemalt üks märgitud põhjendustest on piisavalt täpne ja konkreetne, on tõendatud ja kujutab juba iseenesest piisavat alust sellele otsusele, siis asjaolu, et teised põhjendused seda ei ole, ei saa õigustada nimetatud otsuse tühistamist (vt 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
124 Kuna nõukogu on käesolevas asjas hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise teise põhjenduse, s.o tema tihedad ärisidemed Maher Al-Assadiga, nõuetekohaselt tõendanud ja see on piisav alus loetellu kandmiseks vastavalt õiguslikule kriteeriumile, mis on ette nähtud otsuse 2013/255 artikli 28 lõikes 1 ja määruse nr 36/2012 artikli 15 lõike 1 punktis a, siis ei ole vaja esimese põhjenduse põhjendatust analüüsida.
125 Täielikkuse huvides tuleb siiski märkida, et nõukogu on esitanud ka uusi tõendeid eesmärgiga tõendada, et hageja on suurärimees, sealhulgas tõendi selle kohta, et tal on plastitehas ja armee jaoks välishangetega tegelev ettevõte, ning tõendi selle kohta, et tal on 40% osalus autotranspordiettevõttes koos Jaberiga, kes on samuti vaidlusalustesse loeteludesse kantud suurärimees. Pealegi on hageja hagiavaldusele lisatud avalduses ise kinnitanud, et enne sõja puhkemist oli ta Süürias tegutsev suurärimees, esitamata tõendeid selle kohta, et enam ta seda ei ole.
126 Nagu ilmneb otsuse 2013/255 artikli 27 lõikest 3 ja artikli 28 lõikest 3, ei kanta ega jäeta suurärimeeste nimesid selle otsuse I lisas esitatud isikute loetellu, kui on piisavalt teavet selle kohta, et nad ei ole või enam ei ole režiimiga seotud või ei mõjuta seda või ei kujuta tegelikku kõrvalehoidmise riski. Seoses sellega olgu märgitud, et peale hageja avalduse, mida ei saa käesoleva otsuse punktis 116 osutatud põhjustel pidada piisavaks tõendiks, ei osuta kohtuasja toimikus miski sellele, et hageja ei ole enam režiimiga seotud, mistõttu ei ole nõukogu teinud viga, kui ta kandis hageja vaidlusalustesse loeteludesse, lähtudes nimetatud sätetes ette nähtud suurärimeheks olemise kriteeriumist.
127 Olgu meelde tuletatud, et otsuse 2013/255 (viimati muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikes 2 ja artikli 28 lõikes 2 ette nähtud meetmed puudutavad „Süürias tegutsevaid juhtivaid ettevõtjaid“ ja „nendega seotud I lisas loetletud isikuid“. Arvestades aga esiteks seda, et 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusest Jaber vs. nõukogu (T‑154/15, ei avaldata, EU:T:2016:629, punkt 109) nähtuvalt esitas nõukogu piisavalt tõendeid selle tuvastamiseks, et Jaber kanti vaidlusalustesse loeteludesse õigesti, ning teiseks seda, et nõukogu esitatud teabest nähtuvalt on hageja Jaberiga seotud, võib Kaddour olla režiimiga seotud otsuse 2013/255 artikli 27 lõike 2 ja artikli 28 lõike 2 tähenduses. Seda tõdemust ei sea ka ükski toimikus sisalduv tõend kahtluse alla. Vastupidi – nagu juba märgitud, on hageja Jaberiga seotud, sest neil mõlemal on 40% osalus transpordiettevõtte kapitalis.
128 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmas väide, et tehtud on ilmne hindamisviga, tagasi lükata.
Neljas väide, et rikutud on põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet
129 Hageja väidab esiteks, et tema nime jätmisega vaidlusalustesse loeteludesse pärast seda, kui tema nime esmakordne loeteludesse kandmine oli tühistatud, on rikutud tema õigust oma maine kaitsele ja õigust omandile, mis on ette nähtud vastavalt põhiõiguste harta artiklites 7 ja 17 ning EIÕK artiklites 1 ja 8. Teiseks väidab ta, et tema suhtes võetud meetmed on ebaproportsionaalsed, sest esiteks ei ole nõukogu suutnud hageja suhtes kasutatud põhjenduste põhjendatust tõendada, teiseks ei avalda need meetmed Süüria režiimile mingit mõju, sest ta ei ole selle režiimi osa ega ole olulisel ametikohal, ning kolmandaks on need meetmed tekitanud talle ja tema perekonnale reaalset kahju.
130 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
131 Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, et on rikutud tema õigust omandile, siis tuleb märkida, et see õigus kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning see on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 17 (vt 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).
132 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole õigusel omandile aga liidu õiguses tingimusteta kaitset. Järelikult saab selle põhiõiguse kasutamist piirata, tingimusel et piirangud vastavad tegelikult liidu taotletavatele üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki arvestades endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguse põhisisu (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 121, ning 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, T‑95/14, EU:T:2015:433, punkt 59 (ei avaldata)).
133 Sellest järeldub, et Süüria tsiviilelanike kaitse ülimat olulisust arvestades ei ole hageja viidatud omandiõiguse piirangud ebaproportsionaalsed (vt selle kohta ja analoogia alusel 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punkt 106), seda enam, et otsus 2013/255 ja määrus nr 36/2012 näevad ette teatud erandid, mis võimaldavad isikutel ja üksustel, kelle suhtes piiravad meetmed on võetud, kanda oma esmatähtsaid kulutusi.
134 Nimelt näevad otsus 2013/255 ja määrus nr 36/2012 ette võimaluse lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks, anda eriluba, mille alusel on võimalik rahalised vahendid, muud finantsvarad või muud majandusressursid vabastada, ning vaadata loetelusse kandmine korrapäraselt üle, selleks et tagada, et nende isikute ja üksuste nimed, kes ei vasta enam vaidlusalustesse loeteludesse jätmise kriteeriumidele, neist loeteludest kustutataks (vt selle kohta 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punktid 102 ja 105).
135 Seoses sellega olgu märgitud, et hageja ei ole maininud vajadust pääseda ligi oma külmutatud rahalistele vahenditele või osale neist.
136 Seetõttu tuleb see argument tagasi lükata.
137 Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, et rikutud on tema õigust maine kaitsele, siis olgu toonitatud, et see õigus ei ole absoluutne õigus ning selle kasutamisele võib seada piiranguid, mis on põhjendatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Igal majanduslikul või rahalisel piiraval meetmel on selle määratlusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad niisuguse isiku või üksuse õigust maine kaitsele, kelle suhtes meede on kohaldatav, tekitades nii sellele isikule või üksusele kahju. Kõnealuste piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide olulisuse tõttu on puudutatud isikutele või üksustele tekitatud negatiivsed tagajärjed siiski põhjendatud, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta 25. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Central Bank of Iran vs. nõukogu, T‑563/12, EU:T:2015:187, punkt 115).
138 Lisaks tuleb igal juhul tõdeda, et nagu nõukogu täheldas, ei ole hageja esitanud mingeid tõendeid, millest nähtuks, et tema suhtes võetud meetmed oleksid tema mainet kahjustanud, mistõttu tuleb need väited tagasi lükata.
139 Kolmandaks, mis puudutab hageja argumenti, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et proportsionaalsuse põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 122; 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, T‑95/14, EU:T:2015:433, punkt 60 (ei avaldata), ning 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Bank Tejarat vs. nõukogu, T‑346/15, ei avaldata, EU:T:2017:164, punkt 149).
140 On tõsi, et hageja õigusi on tema suhtes võetud piiravate meetmete tõttu teataval määral piiratud, sest ta ei saa näiteks kasutada oma rahalisi vahendeid, mis võivad olla liidu territooriumil, ega kanda oma rahalisi vahendeid liitu, kui tal puudub selleks eriluba. Samuti võivad hageja suhtes võetud meetmed tekitada tema partnerites ja klientides hageja suhtes teatavat umbusku või teatavaid kahtlusi.
141 Kolmanda väite analüüsist nähtub siiski, et nõukogu on õigesti jätnud hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse, võttes aluseks tema ärisuhted Süüria režiimi võtmetähtsusega isikutega, nagu Maher Al-Assad. Sellest tulenevalt tuleb hagejat pidada Süürias tegutsevaks suurärimeheks.
142 Hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise otsus, kuivõrd see põhineb kriteeriumil, mis käsitleb hageja seotust Süüria režiimiga tihedate ärisidemete tõttu Maher Al-Assadiga ja seeläbi režiimi toetamise tõttu, on sobiv, et saavutada nõukogu piiravate meetmete poliitikaga taotletavat üldise huvi eesmärki lõpetada Süürias tsiviilelanike vastu suunatud repressioonid, mis on toonud kaasa tuhandete tsiviilelanike hukkumise. See eesmärk kuulub rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks tehtavate pingutuste üldisemasse raamistikku, mis on sätestatud liidu välistegevust käsitlevas ELL artiklis 21, ning on järelikult õiguspärane.
143 Mis puudutab hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise väidetavat ebaproportsionaalsust, siis olgu märgitud, et käesoleva otsuse punktidest 133 ja 134 nähtub, et muudetud otsuse 2013/255 artikli 28 lõige 6 näeb ette võimaluse esiteks lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks ning teiseks anda eriluba, mille alusel on võimalik rahalised vahendid, muud finantsvarad või muud majandusressursid vabastada (vt analoogia alusel 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 364, ning 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 127).
144 Lisaks tuleb arvesse võtta, et hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmist ei saa pidada ebaproportsionaalseks selle tõttu, et see võib väidetavalt olla piiramatu kestusega. Nimelt vaadatakse loeteludesse jätmine korrapäraselt uuesti läbi, et tagada, et vaidlusalustest loeteludest kustutatakse isikud ja üksused, kes ei vasta enam selles esinemise kriteeriumidele (vt analoogia alusel 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 365, ning 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 129).
145 Seoses kahjuga, mida hageja väidab endale olevat tekitatud tema nime jätmisega vaidlusalustesse loeteludesse ja mille kohaselt olevat tema ettevõtted hävitatud ning tema enda ja tema perekonna elu ohus, olgu märgitud, et hageja ei ole esitanud selle kahju hüvitamise nõuet.
146 Igal juhul tuleb selle kohta tõdeda, et väidetava kahju tõendamiseks on hageja esitanud vaid enda avalduse ja halva kvaliteediga mustvalged fotokoopiad fotodest, millel näib olevat purustatud hoone.Niisiis ei ole hageja esitatud tõendid mainitud kahju tõendamiseks piisavad.
147 Olgu veel rõhutatud, et vaidlustatud aktidega taotletavate eesmärkide olulisus õigustab hagejale põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed, nii et need ei mõjuta nimetatud aktide seaduslikkust (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 191).
148 Sellest järeldub, et rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust arvesse võttes on vaidlustatud aktidega hageja õiguse maine kaitsele ja omandiõiguse võimalik piiramine põhjendatud üldise huvi eesmärgiga ega ole taotletavaid eesmärke arvestades ebaproportsionaalne.
149 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljas väide, et on rikutud põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet, tagasi lükata.
Viies väide, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet
150 Hageja väidab, et nõukogu on rikkunud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, sest ta on menetlenud hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmist samamoodi kui Hamcho ja Jaberi nimede jätmist neisse loeteludesse. Seoses sellega väidab ta, et nimetatud põhimõte tähendab mitte ainult seda, et samalaadseid asju tuleb menetleda ühtemoodi, vaid ka seda, et erinevaid asju tuleb menetleda erinevalt. Hageja küll ei eita, et ta kasutas sama õigusnõustajat nagu Hamcho ja Jaber, kuid ta leiab, et talle ette heidetavad faktid ja tema tööalane olukord on Hamchole ja Jaberile ette heidetavatest faktidest ja nende olukorrast täiesti erinevad.
151 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
152 Kohtupraktikast tulenevalt on võrdse kohtlemise põhimõtte kui õiguse aluspõhimõtte kohaselt keelatud sarnaseid olukordi erinevalt käsitleda ja erinevaid olukordi ühetaoliselt käsitleda, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 56).
153 Käesoleval juhul olgu märgitud, et nagu nõukogu kostja vastuses esile tõi, võeti vaidlusalused meetmed hageja suhtes pärast konkreetsetel tõenditel põhinenud individuaalset hindamist. Põhjendused ja tõendid, millest nõukogu lähtus hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmisel, erinevad nõukogu sõnul põhjendustest ja tõenditest, mille alusel jättis nõukogu Hamcho ja Jaberi nimed neisse loeteludesse. On tõsi, et nende kolme isiku nimed kanti loeteludesse nende äritegevuse tõttu, sest kuigi nende tegevus on erinev, saavad nad kõik kasu Süüria režiimist ja toetavad seda (Süürias tegutsevaks suurärimeheks olemise kriteerium). Miski aga ei viita sellele, et nõukogu oleks käsitlenud hageja olukorda samamoodi kui Hamcho ja Jaberi olukorda.
154 Järelikult tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
155 Seega tuleb viies väide tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
156 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Khaled Kaddouri kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
Gratsias | Labucka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 31. mail 2018 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Hageja nime esmakordne kandmine nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid
Hageja nime uuesti kandmine ja jätmine nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide, mis käsitleb võimu kuritarvitamist ning hea halduse, kohtuotsuse seadusjõu, õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitsevahendi põhimõtete rikkumist
Esimene väiteosa, mille kohaselt on võimu kuritarvitatud
Teine väiteosa, mis käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist
Kolmas väiteosa, mis käsitleb õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist ning kohtuotsuse seadusjõu ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist
Teine väide, et rikutud on ELTL artiklit 266
Kolmas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
Neljas väide, et rikutud on põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet
Viies väide, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet
Kohtukulud