Alvaro Sesma Merino 21. veebruaril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-125/12, Sesma Merino versus Siseturu Ühtlustamise Amet
(kohtuasi T-127/14 P)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellatsioonkaebuse esitaja: Alvaro Sesma Merino (El Campello, Hispaania) (esindaja: advokaat H. Tettenborn)
Teine menetluspool: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
Nõuded
Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:
tühistada tervikuna Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 11. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas F-125/12 ning rahuldada selles kohtuasjas esitatud hageja nõuded;
teise võimalusena saata asi pärast eespool nimetatud kohtuotsuse tühistamist tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule;
tühistada hageja suhtes 2011. aasta kohta koostatud hindamisaruande (Appraisal Report) 1. veebruari 2012. aasta versioon ning kostja 2. veebruari 2012. aasta kl 14.51 ja 2. veebruari 2012 kl 15.49 e-kirjad, sest nendes on määratletud Siseturu Ühtlustamise Ameti eesmärgid hagejale perioodiks 1. oktoober 2011–30. september 2012;
mõista Siseturu Ühtlustamise Ametilt hageja kasuks vastavalt Üldkohtu äranägemisele välja mõistliku suurusega kahjuhüvitis hagejale tekitatud moraalse ja mittevaralise kahju hüvitamiseks;
mõista kõik menetlusega seotud kohtukulud – nii Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses kui ka Üldkohtu apellatsioonimenetluses – välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kolm väidet.
Esimene väide, et rikutud on personalieeskirjade artikli 90 lõiget 2
Apellant väidab, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuses väljendatud seisukohale on eesmärkide kehtestamine meede, mis puudutab asjaomase isiku õiguslikku seisundit otseselt ja individuaalselt ning võib kaudselt kahjustada teatavat õiguslikku olukorda.
Selles kontekstis väidab apellant muu hulgas, et Avaliku Teenistuse Kohus kontrollis üksnes seda, kas eesmärkide kehtestamine ametniku edaspidiseks hindamiseks tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, selle asemel, et hinnata, kas eesmärkide kehtestamine iseenesest tekitab apellandile õiguslikke tagajärgi, millele oleks igal juhul tulnud vastata jaatavalt. Apellant heidab ette, et Avaliku Teenistuse Kohus ajas segi eesmärkide kehtestamise ja hageja hindamise. Peale selle on olukord, kus ametnik peab vastuvõetamatute eesmärkide tõttu taluma terve aasta vastuvõetamatuid töötingimusi, ilma et ta saaks end nende vastu vahetult kaitsta, vastuolus hoolsuskohustusega ja proportsionaalsuse põhimõttega ning seega õigusriigi põhimõttega.
Teine väide, et rikutud on EIÕK artikli 6 lõike 1 ja põhiõiguste harta artikli 47 kohast õigust õiglasele kohtulikule arutamisele
Apellant heidab ette, et rikutud on õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, sest sisulist kontrollimist ei ole läbi viidud. Ta toob välja, et ta on ette heitnud ka teiste põhiõiguste rikkumist ning et selline rikkumine on alati ka kahjustav meede personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses. Viitamine hilisemat hindamist puudutavale menetlusele rikub põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele.
Kolmas väide, et rikutud on loogikapõhimõtteid
Apellant väidab selle osas, et eesmärkide kehtestamise käsitamine pelga hindamist ettevalmistava tegevusena rikub loogikapõhimõtteid.
Sama kehtib Üldkohtu selgituse kohta, et teatavatel tingimustel võib ka eesmärke pidada kahjustavaks meetmeks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses. Just nende tingimuste kontrollimine kujutab endast põhjendatuse kontrollimist. Sellega tunnustab Avaliku Teenistuse Kohus õiguskaitse võimaluse vajalikkust, mille ta siis aga ebajärjekindlalt ja lubamatult tagasi lükkab.