ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

4. oktoober 2018(*)

Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Dokumendid, mis on seotud direktiivi 2007/46/EÜ artikli 29 alusel algatatud menetlusega, mis võimaldab liikmesriigil keelduda selliste sõidukite registreerimisest, mis kujutavad endast tõsist ohtu liiklusohutusele, keskkonnale või rahvatervisele – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Kontrollimise, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitsega seotud erand – Üldine eeldus – Århusi konventsioon – Toimikuga tutvumise võimaldamisest keeldumine – Põhiõiguste harta artikkel 41

Kohtuasjas T‑128/14,

Daimler AG, asukoht Stuttgart (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt C. Arhold, Rechtsanwalt B. Schirmer ja Rechtsanwalt N. Wimmer,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche-Duvieusart, hiljem G. Wilms ja F. Clotuche-Duvieusart ning veelgi hiljem H. Krämer ja F. Clotuche-Duvieusart, keda abistasid Rechtsanwalt R. Van der Hout, hiljem Rechtsanwalt R. Van der Hout ja Rechtsanwalt C. J. Wagner,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Simm ja A. F. Jensen,

ja

Euroopa Parlament, esindajad: N. Görlitz ja L. Visaggio,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 13. detsembri 2013. aasta otsus Ares(2013) 3715941, millega keeldutakse võimaldamast hagejal tutvuda dokumentidega, mis seonduvad Prantsuse Vabariigi poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (raamdirektiiv) (ELT 2007, L 263, lk 1), artikli 29 alusel algatatud menetlusega,

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud A. Dittrich ja P. G. Xuereb (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiiviga 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (raamdirektiiv) (ELT 2007, L 263, lk 1; edaspidi „raamdirektiiv“), asendati liikmesriikide sõidukite tüübikinnituse süsteemid Euroopa Liidus ühtlustatud tüübikinnitussüsteemi, niinimetatud „EÜ tüübikinnitusega“. Kõnealune EÜ tüübikinnitus on raamdirektiivi artikli 3 lõikes 5 määratletud kui menetlus, millega liikmesriik tõendab, et sõiduki, süsteemi, osa või eraldi seadmestiku tüüp vastab asjakohastele haldusnormidele ja tehnilistele nõuetele, mis sisalduvad direktiivis ja selle teatavates lisades loetletud õigustloovates aktides.

2        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/40/EÜ, mis käsitleb mootorsõidukite kliimaseadmetest pärit heitkoguseid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 70/156/EMÜ (ELT 2006, L 161, lk 12; edaspidi „kliimaseadmete direktiiv“), artikli 5 lõige 4 näeb ette, et alates 1. jaanuarist 2011 ei anna liikmesriigid EÜ tüübikinnitust enam sõidukitüübile, mis on varustatud kliimaseadmega, mis sisaldab fluoritud kasvuhoonegaase, mille globaalset soojenemist põhjustav potentsiaal on üle 150. See direktiiv ei näe siiski ette konkreetset külmutusagensi tüüpi. Euroopa Komisjon lükkas selle keelu rakendamise tähtaja edasi 1. jaanuarile 2013.

3        Euroopa sõidukitootjad leppisid 2009. aastal toimunud rahvusvahelise ühtlustamisprotsessi raames kokku, et nad kasutavad külmutusagensi viitenumbriga „R1234yf“.

4        2013. aastal väljendas hageja Daimler AG, kes on Saksamaal asutatud autotootja ning toodab eeskätt Mercedes kaubamärgi sõidukeid, kahtlusi seoses selle külmutusagensi kasutamise ohutusega.

5        2013. aasta mais laekus Saksamaa Liitvabariigi transpordiametile (Kraftfahrt-Bundesamt, KBA) Daimleri taotlus, et laiendataks sõidukitüübi 245G tüübikinnitust. Kuivõrd sõidukitüüp 245G oli saanud tüübikinnituse esimest korda 2008. aastal, ei kehtinud selle puhul kohustus kasutada kliimaseadmete direktiiviga kooskõlalist külmutusagensi. Selle sõidukitüübi tüübikinnituse laiendamisest teatati komisjonile 22. mai 2013. aasta kirjaga.

6        Komisjon algatas 10. juunil 2013 EU Pilot menetluse viitenumbriga 5160/11/ENTR, mille eesmärk oli kontrollida, kas Saksamaa Liitvabariik oli hagejale EÜ tüübikinnituse laiendamise võimaldamisel järginud raamdirektiivi ja kliimaseadmete direktiivi.

7        26. juulil 2013 tegi Prantsuse keskkonna-, säästva arengu ja energeetikaminister (ministre de l’Écologie, du Développement durable et de l’Énergie) otsuse, millega keeldus registreerimast Prantsuse territooriumil teatavaid kaubamärgi Mercedes sõidukeid, mille EÜ tüübikinnitust olid Saksa ametiasutused laiendanud; ta põhjendas seda sellega, et need sõidukid on varustatud kliimaseadmega, mis sisaldab fluoritud kasvuhoonegaase, mille globaalset soojenemist põhjustav potentsiaal on üle 150 – mis on vastuolus kliimaseadmete direktiivi artikli 5 lõikega 4.

8        Registreerimisest keelduti Prantsuse õigusnormi alusel, millega võetakse Prantsuse õigusesse üle raamdirektiivi artikli 29 lõike 1 esimene lause. See XII peatükis „Kaitseklauslid“ sisalduv säte näeb ette, et liikmesriik võib maksimaalselt kuue kuu vältel keelduda selliste sõidukite registreerimisest, millel on EÜ tüübikinnitus, kui ta leiab, et need sõidukid kujutavad endast tõsist ohtu keskkonnale või rahvatervisele.

9        Prantsuse Vabariik teatas 26. juulil 2013 vastavalt raamdirektiivi artikli 29 lõike 1 teisele lausele komisjonile oma keeldumisest registreerida teatavaid kaubamärgi Mercedes sõidukeid. Raamdirektiivi artikli 29 lõike 2 teise lause kohaselt konsulteeris komisjon asjaomaste osapooltega seda keeldumist käsitleva otsuse ettevalmistamiseks.

10      Mercedes-Benz France, kes on kontserni Daimler AG üks ettevõtetest, esitas 2. augustil 2013 hagi Prantsuse keskkonna-, säästva arengu ja energeetikaministri 26. juuli 2013. aasta otsuse peale, millega keelduti Prantsuse territooriumil registreerimast teatavaid Mercedes kaubamärgi sõidukeid.

11      Komisjonile adresseeritud 19. augusti 2013. aasta kirjas võttis hageja seisukoha Prantsuse Vabariigi keeldumise suhtes. Selles kirjas märkis hageja eeskätt järgmist:

„[…] põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti b kohaselt kuulub õigus tutvuda toimikuga samuti kaitstud põhiõiguste hulka. Me soovime seda õigust teostada ja palume seega võimalust tutvuda täies ulatuses [raamdirektiivi] artikli 29 alusel algatatud käesoleva menetlusega seonduvate kõigi dokumentidega (sealhulgas nendega, mis sisalduvad muudes dokumentides, mida on kasutatud, ja mida on põhjust käesoleval juhul arvesse võtta), eeskätt [raamdirektiivi] artikli 29 kohaldamist käsitlevate võimalike seisukohavõttudega – eriti komisjoni õigustalituse omadega – seonduvate dokumentidega“.

12      Hagejale adresseeritud 17. septembri 2013. aasta elektronkirjas kinnitas komisjon viidatud kirja ning selles sisalduva dokumentidega tutvumise taotluse kättesaamist; ta pidas taotlust esitatuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel ning registreeris selle viitenumbriga GESTDEM 2013/4643. Komisjon palus selles elektronkirjas hagejal ka kinnitada, et ta taotles võimalust tutvuda eespool punktis 11 nimetatud dokumentidega.

13      Hageja kinnitas 20. septembri 2013. aasta elektronkirjas, et tema esitatud dokumentidega tutvumise taotlus hõlmas kõiki raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega seonduvaid dokumente, eeskätt raamdirektiivi artikli 29 kohaldamist käsitleva komisjoni õigustalituse võimaliku seisukohavõtuga seonduvaid dokumente. Ta ütles komisjonile, et kui viimane soovib täpsemat taotlust, siis peab ta talle esitama kõigi selle menetlusega seonduvate dokumentide nimekirja. Lisaks rõhutas hageja, et tema dokumentidega tutvumise taotlus oli esitatud tema Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õiguse alusel. Hageja väitel on see artikkel kohaldatav seetõttu, et raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetlus puudutab teda otseselt ja isiklikult, kuivõrd raamdirektiivi artikli 29 lõige 2 kohustab komisjoni teda enne otsuse tegemist ära kuulama.

14      Komisjon märkis 16. oktoobri 2013. aasta otsuses, et tema käsutuses on hageja esitatud dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud 14 dokumenti, mille nimekiri oli otsusele lisatud. Ta täpsustas, et ta võimaldab tutvuda viiega ning keeldub võimaldamast tutvuda üheksaga neist dokumentidest. Komisjon põhistas oma keeldumist võimaldamast tutvuda kuue dokumendiga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud kontrollimise, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitsega seotud erandiga. Komisjon põhistas oma keeldumist võimaldamast tutvuda kolme ülejäänud dokumendiga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandiga. Komisjon lisas, et osaline tutvumine nende üheksa dokumendiga ei ole võimalik. Lõpetuseks täheldas ta, et ei esine dokumentide avalikustamist õigustavaid ülekaalukaid üldisi huve.

15      Hageja esitas 30. oktoobril 2013. aastal dokumentidega tutvumise kordustaotluse vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikele 2. Ta väitis selles taotluses, et tema esitatud dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud dokumente oleks pidanud olema enam kui need 14 dokumenti, mida komisjon nimetas oma 16. oktoobri 2013. aasta otsuses. Ta märkis, et erandid, millele komisjon tugines, ei ole asjakohased ning et taotletud dokumentide avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve tulenevalt tähtsusest, mis on sel asjal kaupade vaba liikumise elluviimise seisukohast. Selles kordustaotluses tugines hageja lisaks määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud dokumentidega tutvumise õigusele ka harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õigusele.

16      Komisjon kinnitas 13. detsembri 2013. aasta otsuses (edaspidi „vaidlustatud otsus“) oma keeldumist võimaldamast tutvuda üheksa dokumendiga, mille puhul ta oli oma 16. oktoobri 2013. aasta kirjas märkinud, et neid ei ole võimalik hagejale edastada.

17      Lisaks sellele märkis ta, et pärast täiendavaid otsinguid oli ta avastanud, et tema käsutuses on lisaks 16. oktoobri 2013. aasta kirjas nimetatud 14 dokumendile veel 349 elektronkirja. Ta märkis, et need dokumendid olid järgmised:

–        55 ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi autotööstuse osakonna teenistujate vahelist elektronkirja;

–        170 ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadisisest elektronkirja;

–        25 õigustalitusega vahetatud elektronkirja;

–        25 komisjoni muude peadirektoraatidega vahetatud elektronkirja;

–        45 liikmesriikidega vahetatud elektronkirja;

–        29 juriidiliste isikutega vahetatud elektronkirja.

18      Komisjon leidis, et raamdirektiivi artikli 29 alusel läbiviidud menetlus seoses Prantsuse Vabariigi keeldumisega registreerida teatavaid Mercedes kaubamärgi sõidukeid ja Saksamaa Liitvabariigi suhtes läbiviidud esialgne uurimine, mille eesmärk oli tuvastada, kas tegemist on liikmesriigi kohustuste rikkumisega, on omavahel tihedalt seotud ning asus seisukohale, et taotletud dokumendid kuuluvad kõik mõlema uurimise haldustoimikusse.

19      Järgmiseks analüüsis komisjon, kas nende dokumentide avalikustamine kahjustab esiteks raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud uurimise eesmärki ja teiseks Saksamaa Liitvabariigi suhtes läbiviidava esialgse uurimise eesmärki.

20      Seoses raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud uurimise eesmärgi kahjustamisega asus komisjon sisuliselt seisukohale, et taotletud dokumentide avalikustamine seaks kahtluse alla raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud kaitseklausli kasuliku mõju ja eeskätt selles kontekstis läbiviidavate uurimiste eesmärgi, mis on selgitada välja, kas liikmesriigid on seda klauslit kohaldanud õigustatult, ning tagada liiklusohutuse, rahvatervise ja keskkonnakaitse kõrge tase.

21      Komisjon järeldas seega, et taotletud dokumendid, mis kuuluvad kõik raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud uurimise haldustoimikusse, on kõik hõlmatud avalikustamatuse üldise eeldusega, mis põhineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud uurimise eesmärgi kaitsel.

22      Seoses võimaliku liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseks Saksamaa Liitvabariigi suhtes läbiviidava esialgse uurimise eesmärgi kahjustamisega märkis komisjon sisuliselt, et selleks, et ta saaks oma ülesandeid tõhusalt täita, peab komisjoni ja liikmesriikide vahel valitsema vastastikune usaldus kuni juhtumi kohta lõpliku otsuse tegemiseni ning et ta võib tugineda avalikustamatuse üldisele eeldusele keeldumaks võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega.

23      Lisaks sellele leidis komisjon, et ei esine taotletud dokumentide avalikustamist õigustavat ülekaalukat üldist huvi ning et üldises huvis on kaitsta pooleliolevate uurimiste eesmärki.

24      Veel asus komisjon seisukohale, et ta ei saa võimaldada taotletud dokumentidega tutvuda osaliselt.

25      Komisjon leidis lõpetuseks seoses hageja viitega hartale ja eeskätt selle artikli 41 lõikes 2 ette nähtud toimikuga tutvumise õigusega, et ta ei saa võtta oma otsuse aluseks otse seda sätet, vaid peab pigem arvesse võtma selle õiguse – EL toimimise lepingus ja määruses nr 1049/2001 määratletud kujul – teostamise piire ja tingimusi.

 Menetlus

26      Hageja esitas 21. veebruaril 2014 Üldkohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.

27      Üldkohtu kantseleisse 7. mail 2014 esitatud kostja vastuses palus komisjon menetluse peatada.

28      Viienda koja president määras 1. juuli 2014. aasta otsusega pärast poolte ärakuulamist Üldkohtu kodukorra artikli 77 punkti d alusel menetluse peatamise käesolevas kohtuasjas, et oodata ära Euroopa Kohtu lahendid kohtuasjades C‑612/13 P, ClientEarth vs. komisjon, ja C‑673/13 P, komisjon vs. Stichting Greenpeace.

29      Hageja esitas 5. märtsil 2015 menetluse jätkamise taotluse. Komisjon esitas selle taotluse kohta oma seisukohad 20. märtsil 2015. Viienda koja president jättis 8. aprilli 2015. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata.

30      Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu palusid vastavalt 4. ja 14. aprillil 2014 Üldkohtu kantseleisse esitatud dokumentides luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

31      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, suunati käesolev kohtuasi viiendale kojale uues koosseisus ja uuele ettekandja-kohtunikule.

32      Lahendid, mille äraootamiseks käesolevas kohtuasjas menetlus peatati, tehti 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusega ClientEarth vs. komisjon (C‑612/13 P, EU:C:2015:486) ning 23. novembri 2016. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe (C‑673/13 P, EU:C:2016:889).

33      Viienda koja president andis 7. detsembri 2016. aasta otsustega parlamendile ja nõukogule loa astuda menetlusse. Parlament ja nõukogu esitasid menetlusse astuja seisukohad ning hageja ja kostja esitasid oma seisukohad nende seisukohtade kohta ettenähtud tähtajaks.

34      Kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus 3. oktoobri 2017. aasta ja 3. ning 24. jaanuari ja 17. mai 2018. aasta kirjadega komisjonile ja hagejale kirjalikud küsimused, millele need vastasid ettenähtud tähtajaks.

35      Kodukorra artikli 91 punktis c ette nähtud menetlustoimingute raames tegi Üldkohus komisjonile korralduse esitada täielikud koopiad kõigist tema ja juriidiliste isikute vahelisest 29 elektronkirjast, mida ta oli vaidlustatud otsuses nimetanud kui raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega seonduvaid. Komisjon täitis selle korralduse ettenähtud tähtajaks.

36      Komisjoni 28. mail 2018 Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastusest tulenevalt palus hageja 8. juunil 2018 Üldkohtul võtta uue menetlust korraldava meetme, et esitada komisjonile kaks küsimust.

37      Kodukorra artikli 106 lõikes 3 on ette nähtud, et kui kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei ole pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, võib Üldkohus lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata. Kuna käesolevas asjas sellist taotlust ei esitatud ja Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

 Poolte nõuded

38      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

39      Komisjon, keda toetavad parlament ja nõukogu, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

40      Hageja esitab hagi põhjendamiseks neli väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õigust. Teise väite kohaselt on rikutud Århusis 25. juunil 1998. aastal allkirjastatud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (edaspidi „Århusi konventsioon“) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13). Kolmanda väite kohaselt on rikutud harta artiklit 42, ELTL artikli 15 lõiget 3 ning määrusi nr 1049/2001 ja nr 1367/2006. Neljanda väite kohaselt on viimaks rikutud põhjendamiskohustust.

41      Komisjon vaidlustab kõik need väited. Nõukogu ja parlament esitasid argumente ainult seoses hageja poolt teise väite raames esitatud arutluskäiguga Århusi konventsiooni rikkumise kohta.

 Esimene väide, et on rikutud harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õigust

42      Hageja esimese väite kohaselt on komisjon rikkunud tema harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise põhiõigust.

43      Hageja väidab sellega seoses, et vastupidi vaidlustatud otsusest nähtuvale ei määratle, korralda ega piira liidu esmase või teisese õiguse sätted toimikuga tutvumise õigust. Harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud igaühe õigus tutvuda teda puudutava toimikuga on tema väitel hoopis sõltumatu harta artiklis 42 ette nähtud õigusest tutvuda institutsioonide dokumentidega. Kui viimane õigus on kõigil liidu kodanikel, siis toimikuga tutvumise õigus on tema väitel ainult konkreetse menetluse osalisel. Komisjon olevat eiranud seda olulist erinevust vaidlustatud otsuses. Hageja väitel käsitleb määrus nr 1049/2001 ainult kõigi liidu kodanike õigust tutvuda institutsioonide dokumentidega, mitte toimikuga tutvumise põhiõigust. Viimast õigust kaitstakse palju enam kui dokumentidega tutvumise õigust.

44      Hageja märgib lisaks, et harta artikli 41 lõike 2 punktis b on nähtud ette „igaühe õigus[…] tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve“. Hageja on aga seisukohal, et Prantsuse Vabariigi poolt raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega seonduvad dokumendid puudutavadki teda otseselt ja isiklikult.

45      Lisaks sellele rõhutab hageja, et ehkki õigus tutvuda toimikuga on piiratud konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huvide tagamise nõudega, tuleb seda, kas nende õigustatud huvide kaitsega arvestades tuleb võimaldada tutvuda toimikuga või mitte, hinnata juhtumipõhiselt. Komisjon olevat aga keeldunud võimaldamast tutvuda toimikuga täielikult ja ühtegi täpsustust toomata, kuivõrd kõik dokumendid on tema väitel konfidentsiaalsed; see on aga vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga.

46      Hageja rõhutab repliigis, et tema esialgne tutvumistaotlus ja kordustaotlus olid esitatud harta artikli 41 lõike 2 punkti b alusel ning et komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses seda sätet ja tegi järelduse, et toimikuga tutvumise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Hageja väidab, et vastupidi komisjoni väidetele on harta artikli 41 lõike 2 punktil b põhinev toimikuga tutvumise taotlus seega selgelt vaidlustatud otsuse ese.

47      Lisaks sellele väidab hageja, et ei ole asjakohane keelatud kokkulepete asjades väljakujunenud kohtupraktika, millele komisjon viitas ning mille kohaselt toimikuga tutvumise võimaldamisest keeldumise otsus ei ole vaidlustatav akt. Selle kohtupraktika puhul on tema väitel nimelt otsustav asjaolu, et seda tüüpi asjades on toimikuga tutvumise õigus ette nähtud menetlustagatisena ja selle teostamist reguleerib üksikasjalikult üks määrus. Veel rõhutas hageja ühele Üldkohtu küsimusele vastates, et ei ole tuvastatud, et toimikuga tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse õigusvastasusele saaks tugineda lõpliku otsuse peale esitatava hagi põhistamiseks. Nimelt ei näe raamdirektiivi artikkel 29 tema sõnul ette tootja võimalust esitada lõpliku otsuse peale hagi. Hageja rõhutas lisaks, et komisjon ei saa tema vastu tugineda asjaolule, et ta esitas oma seisukohad selleks ette nähtud lühikese tähtaja jooksul, ilma et ta oleks kasutanud oma õigust toimikuga tutvuda, kuivõrd talle ei olnud eelnevalt tehtud ettepanekut toimikuga tutvuda. On selge, et hagejal oleks olnud õigus oma seisukohti täiendada pärast toimikuga tutvumist.

48      Lisaks sellele rõhutab hageja, et harta artikli 41 lõike 2 punkt b omistab otsustava tähtsuse asjaolule, et tegemist on menetlusest „puudutatud“ isikuga ning et see isik saab oma õigust olla asjaga seoses ärakuulatud teostada tõhusalt vaid tingimusel, et ta on toimikuga tuttav. Nii eeldavat õigus esitada oma seisukohad, mis annab puudutatud isiku seisundi sellele isikule, kes seisukohad esitab, üldreeglina ka õigust tutvuda toimikuga. Raamdirektiivi artikli 29 lõige 1 rõhutab hageja sõnul registreerimisest keeldumise otsusest puudutatud tootja erilist menetlusseisundit, kuivõrd see säte näeb ette, et sellise otsuse teinud liikmesriik teatab sellest viivitamata teistele liikmesriikidele, komisjonile ja tootjale. Raamdirektiivi artikli 29 lõige 1 annab tema arvates seega menetlusest puudutatud isiku seisundi tootjale, millest tulenevalt peab komisjon temaga raamdirektiivi artikli 29 lõike 2 kohaselt konsulteerima.

49      Lõpetuseks väidab hageja, et tema toimikuga tutvumisel on ilmselgelt mõju teda puudutavale menetlusele. Kuivõrd tema puhul on tegemist Prantsuse Vabariigi poolt raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluses käsitletud tootjaga, siis võiks hageja esitada äärmiselt täpseid andmeid asjaomaste tehniliste aspektide kohta ja tehtava otsuse seisukohast olulist teavet.

50      Komisjon möönab, et harta artikli 41 lõikes 2 ette nähtud toimikuga tutvumise õigus on eraldiseisev harta artiklis 42, ELTL artikli 15 lõikes 2 ja määruses nr 1049/2001 ette nähtud dokumentidega tutvumise õigusest. Ta väidab, et seetõttu ei saa hageja nõuda sellise otsuse tühistamist, mille komisjon tegi määruse nr 1049/2001 artikli 4 alusel, põhjendusel, et sellega rikutakse tema toimikuga tutvumise õigust. Komisjon lisab, et ta ei vaadanud läbi hageja esitatud toimikuga tutvumise taotlust, sest see ei ole määruse nr 1049/2001 alusel algatatud menetluse ese. Ta olevat vaidlustatud otsuses teinud otsuse vaid hageja dokumentidega tutvumise õiguse kohta määruse nr 1049/2001 alusel. Vaidlustatud otsuses sisalduvad kaalutlused harta artikli 41 lõike 2 punkti b kohta ei tähenda vastupidi hageja väidetele sugugi, et ta tegi otsuse toimikuga tutvumise taotluse kohta. Vastupidi, ta olevat vaidlustatud otsuses sõnaselgelt märkinud, et ta vaatas taotluse läbi ainult määruse nr 1049/2001 alusel. Hageja ei saa seega jätta tähelepanuta selle tutvumisõiguse teiseses õiguses reguleeritud tingimusi või neist kõrvale hiilida, tuginedes toimikuga tutvumise õigusele, mis tal on komisjoni läbiviidud haldusmenetluse osalisena.

51      Lisaks märgib komisjon, et toimikuga tutvumise õigus tuleneb hageja osalemisest raamlepingu artikli 29 alusel algatatud menetluses ning et sellise menetluse puhul ei ole toimikuga tutvumise võimaldamisest keeldumise otsus komisjoni poolt menetluse tagajärjel võetud lõplik otsus, mistõttu kohtupraktika kohaselt ei kujuta see keelduv otsus endast veel vaidlustatavat õigusakti. Sellise vahemeetme õiguspärasust käsitlevad etteheited, nagu seda on otsus toimikuga tutvumise taotluse kohta, saab esitada vaid täiendavalt hagi raames, mis esitatakse menetlust lõpetava otsuse peale. Hageja ei ole tema sõnul lisaks tõendanud, et hagi lõpliku otsuse peale ei tagaks talle piisavat õiguskaitset.

52      Vastates Üldkohtu küsimustele, rõhutas komisjon, et raamdirektiivi artikkel 29 ei näe ette, et tootjal on toimikuga tutvumise õigus, ning et tootjate selline õigus võib äärmisel juhul tuleneda vaid harta artikli 41 lõike 2 punktist b. Komisjon leiab, et menetlusõigus, mis võimaldab huvitatud isikul end nõuetekohaselt kaitsta, on vaid menetlusosalistel. Tootjad ei ole aga raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse osalised. Nimelt ei tulene asjaolust, et komisjon kuulab asjaomased ettevõtjad ära, et uurida kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, et neil ettevõtjatel on menetluses mingi seisund, mis annab neile eriõigusi.

53      Komisjon lisab, et toimikuga tutvumise õigust ei ole menetlusosalistele ette nähtud reservatsioonideta, kuivõrd neil võidakse keelduda võimaldamast toimikuga tutvuda, kui konfidentsiaalsuse ülekaalukad huvid seda nõuavad. Harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õiguse piirid tulenevad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud uurimise eesmärgi kaitsega seotud eranditest. Kui toimikuga tutvumise õigus oleks olnud vaidlustatud otsuse ese, oleks ka see komisjoni arvates võinud olla proportsionaalsel moel piiratud selle otsuse esemeks oleva tutvumisõigusega seonduvate põhjustega sarnastel põhjustel.

54      Lõpetuseks märgib komisjon, et kohtupraktika kohaselt peab hageja, et tõendada toimikuga tutvumise õiguse rikkumist, tõendama, et tutvumise võimaldamisest keeldumine võis mõjutada menetluse käiku ja komisjoni otsuse sisu. Hageja ei olevat seda aga teinud. Lisaks sellele on selline mõju komisjoni sõnul välistatud kronoloogilistest põhjustest lähtuvalt: hageja esitas oma seisukohad raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluses 19. augustil 2013, see tähendab enne oma dokumentidega tutvumise taotluse esitamist sama kuupäeva kirjaga.

55      Esiteks tuleb välja selgitada, kas komisjon tegi vaidlustatud otsuses otsuse vaid määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotluse kohta, nagu ta seda väidab, või võttis seisukoha ka harta artikli 41 lõike 2 punkti b alusel esitatud toimikuga tutvumise taotluse kohta.

56      Hageja esitas oma 19. augusti 2013. aasta komisjonile adresseeritud kirjas, milles ta võttis seisukoha Prantsuse Vabariigi otsuse kohta keelduda registreerimast teatavaid Mercedes kaubamärgi sõidukeid, oma taotluse tutvuda kõigi Prantsuse Vabariigi poolt raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega seotud dokumentidega üksnes harta artikli 41 lõike 2 punkti b alusel.

57      Lisaks sellele rõhutas hageja pärast talle adresseeritud selle komisjoni elektronkirja saamist, milles komisjon asus seisukohale, et 19. augusti 2013. aasta kirjas sisalduv tutvumistaotlus oli määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotlus, 20. septembri 2013. aasta elektronkirjas, et tema tutvumistaotluse aluseks on harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õigus.

58      Lõpetuseks ei viidanud hageja oma 30. oktoobri 2013. aasta tutvumise kordustaotluses mitte ainult määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud dokumentidega tutvumise õigusele, vaid ka harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õigusele.

59      Seega olid vastavalt 19. augusti 2013. aasta kirjas ja 20. septembri 2013. aasta elektronkirjas esitatud esialgsed dokumentidega tutvumise taotlused esitatud vaid harta artikli 41 lõike 2 punkti b alusel ning tutvumise kordustaotlus oli esitatud nii määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud dokumentidega tutvumise õiguse kui ka harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õiguse alusel.

60      Lisaks on tõsi, et vaidlustatud otsuse pealkiri on „Määruse […] nr 1049/2001 rakenduseeskirjade artikli 4 alusel tehtud peasekretäri otsus“ ja selle ese on „teie dokumentidega tutvumise kordustaotlus määruse […] nr 1049/2001 alusel – GESTDEM 2013/4643“ ning et vaidlustatud otsuse alapealkirja „Analüüs ja järeldused määruse nr 1049/2001 alusel“ all märgib komisjon, et „[m]ääruse […] nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotluse läbivaatamise raames ei saa komisjon teha otsust teistest seadusandlikest aktidest (nagu [raam]direktiiv ja [kliimaseadmete] direktiiv) osas, milles need näevad ette dokumentidega tutvumise eelisõiguse, tuleneva õiguse võimalike rikkumiste kohta“ ja et „seega ei ole see etteheide käesoleva otsuse ese“.

61      Ent vaidlustatud otsuses on lisaks alapealkirjale „Analüüs ja järeldused määruse nr 1049/2001 alusel“ ka alapealkiri „Viited [hartale]“. Selle alapealkirja all on aga vaidlustatud otsus sõnastatud järgmiselt:

„Te viitate oma kordustaotluses lisaks [hartale] ja eeskätt igaühe õigusele tutvuda teda puudutava toimikuga, mis on ette nähtud artikli 41 lõikes 2, ning te palute oma taotluse läbi vaadata ka neist sätetest lähtuvalt.

Määrus nr 1049/2001 vastab küll [hartale], kuid võeti vastu [ELTL] artikli 15 lõike 3 [alusel], mida sellega rakendatakse.

[Harta] artikli 52 lõige 2 näeb ette, et hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingutel […], teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires.

Seega tuleb [hartas] ette nähtud tutvumisõigust teostada ELTL artikli 15 lõikes 3 ja määruses nr 1049/2001 ette nähtud tingimustel ja piires.

Sellepärast ei saa komisjon teha oma otsust teie tutvumistaotluse kohta otse [hartast] tuleneva tutvumisõiguse alusel. Ta peab vastupidi võtma arvesse [EL toimimise lepingus] ja määruses nr 1049/2001 kehtestatud tingimusi ja piire.“

62      Vaidlustatud otsuse sellest osast tuleneb seega, et komisjon vaatas läbi harta artikli 41 lõike 2 punkti b alusel esitatud toimikuga tutvumise taotluse ning jättis selle rahuldamata sisuliselt põhjusel, et ka toimikuga tutvumise õigust piiravad määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandid.

63      Lisaks sellele tuleb märkida, et ehkki komisjon väidab kostja vastuses esimest väidet käsitlevates argumentides, et ta ei teinud otsust toimikuga tutvumise taotluse kohta, mille hageja esitas harta artikli 41 lõike 2 punkti b alusel, siis neljandat väidet – mis käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist – käsitlevates argumentides väidab komisjon, et „[t]a võttis küll [vaidlustatud otsuses] seisukoha toimikuga tutvumise taotluse kohta“ ja „[t]uvastas, et lõppkokkuvõttes tuleb toimikuga tutvumise võimaldamisest keelduda samal põhjusel kui see, mille alusel keelduti võimaldamast tutvuda dokumentidega üldiselt määruse […] nr 1049/2001 tähenduses“.

64      Lisaks sellele ei sea komisjoni argument, mille kohaselt toimikuga tutvumise taotlus ei ole põhimõtteliselt määruse nr 1049/2001 alusel toimuva menetluse ese, ja argument, mille kohaselt ta ei olnud kohustatud selle taotluse suhtes vaidlustatud otsuses seisukohta võtma, kahtluse alla tõsiasja, et komisjon tegi selles otsuses kõnealuse taotluse kohta otsuse.

65      Järelikult tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses on keeldutud võimaldamast tutvuda toimikuga, millekohase taotluse esitas hageja harta artikli 41 lõike 2 punkti b alusel.

66      Seega tuleb kindlaks teha, kas komisjonil on õigus, kui ta väidab, et selline tutvumise võimaldamisest keeldumise otsus ei ole vaidlustatav akt.

67      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selliste aktide või otsuste puhul, mille väljatöötamine toimub etappide kaupa, põhimõtteliselt tegemist aktidega, mille peale saab esitada tühistamishagi, ainult nende meetmete korral, millega määratletakse asjaomase institutsiooni lõplik seisukoht menetluse lõpus; eelnevate või puhtalt ettevalmistavate meetmete peale ei saa aga tühistamishagi esitada (vt 15. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑208/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:76, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Konkurentsi valdkonna kohtupraktikast tuleneb, et isegi kui komisjoni aktidega, millega keeldutakse võimaldamast tutvuda dokumentidega, võib olla rikutud kaitseõigusi, on neil põhimõtteliselt vaid piiratud tagajärjed, mis on omased eelneva haldusmenetlusega hõlmatud ettevalmistavale aktile. Ent tühistamishagi vastuvõetavust enne haldusmenetluse lõpetamist saavad õigustada vaid aktid, mis kahjustavad kohe ja pöördumatult asjaomaste ettevõtete õiguslikku olukorda (18. detsembri 1992. aasta kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑10/92–T‑12/92 ja T‑15/92, EU:T:1992:123, punkt 42; 5. detsembri 2001. aasta kohtumäärus Reisebank vs. komisjon, T‑216/01 R, EU:T:2001:277, punkt 46, ning 27. jaanuari 2009. aasta kohtumäärus Intel vs. komisjon, T‑457/08 R, ei avaldata, EU:T:2009:18, punkt 53).

69      Asjaolu, millele hageja tugineb ja mis seisneb selles, et konkurentsi valdkonnas on õigus tutvuda toimikuga ette nähtud ühes määruses, ei õigusta käesolevas kohtuasjas Üldkohtu teistsuguse lähenemisviisi valikut. Eespool punktis 68 viidatud lahendid põhinesid sisuliselt asjaolul, et kuni komisjoni otsuse tegemiseni haldusmenetluse tulemusel on keeldumine võimaldada tutvuda toimikuga põhimõtteliselt muudetav ning haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse peale esitatud hagi toetuseks võib tugineda otsuse keelduda võimaldamast tutvuda võimalikule õigusvastasusele.

70      Käesolevas kohtuasjas nähtub raamdirektiivi artikli 29 lõikest 1, et liikmesriigid teatavad komisjonile keeldumisest registreerida sõidukeid või keelata sõidukite, osade või eraldi seadmestike müük või kasutuselevõtt oma territooriumil, esitades oma otsuse aluseks olevad põhjendused. Lisaks sellele näeb raamdirektiivi artikli 29 lõige 2 ette, et komisjon konsulteerib asjaomaste osapooltega otsuse ettevalmistamiseks.

71      Sellest otsusest nähtub komisjoni õiguslik seisukoht küsimuses, kas registreerimisest keeldumine, millest liikmesriik teatas, on kooskõlas eeskätt kaupade vaba liikumisega siseturul.

72      Hageja ei selgita, miks ta ei või tugineda keeldumise võimaldada tutvuda toimikuga võimalikule õigusvastasusele raamdirektiivi artikli 29 lõike 2 alusel komisjoni poolt hiljem tehtava otsuse peale esitatud hagi raames.

73      Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/42/EÜ, mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ (ELT 2006, L 157, lk 24), artikkel 11 näeb ette kaitseklausli, mis võimaldab liikmesriikidel kõrvaldada turult teatavad masinad, mis kannavad CE-märgist ning mis võivad seada ohtu inimeste tervise või ohutuse. See kaitseklausel sarnaneb sellele, mis on ette nähtud raamdirektiivi artikli 29 lõikes 1. Üldkohus pidas aga 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses CFS vs. komisjon (T‑337/13, EU:T:2015:502, punktid 16–35) vastuvõetavaks tühistamishagi, mille oli esitanud ühe masina tootja komisjoni otsuse peale, milles võeti seisukoht, et Taani asutuste poolt direktiivi 2006/42 artiklis 11 ette nähtud kaitseklausli alusel võetud meetmed olid õigustatud selle masina Taanis turuleviimise tingimusi arvestades.

74      Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuses sisalduval otsusel keelduda võimaldamast tutvuda toimikuga ei saa olla õiguslikke tagajärgi, mis kahjustavad hageja huve juba praegu ja enne komisjoni lõpliku otsuse tegemist.

75      Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud Århusi konventsiooni ja määrust nr 1367/2006

76      Hageja väidab, et taotletud dokumendid sisaldavad keskkonnainfot ning et seetõttu rikkus komisjon Århusi konventsioonist ja määrusest nr 1367/2006 tulenevat institutsioonide dokumentidega tutvumise õigust, kui ta keeldus neid talle edastamast.

77      See väide jaguneb kaheks osaks.Esimese väiteosa kohaselt on määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause sisuliselt vastuolus Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktiga c. Teise väiteosa kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 teist lõiku ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teist lauset.

 Esimene väiteosa, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause on vastuolus Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktiga c

78      Hageja väidab, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause on osas, milles see näeb ette erandi keskkonnainfoga tutvumisest, mida ei ole ette nähtud Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktis c, – see tähendab uurimistega seonduva erandi –, vastuolus viimati nimetatud artikliga. Hageja sõnul näeb Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punkt c küll ette, et keskkonnainfo taotluse võib jätta rahuldamata, et kaitsta kriminaal- või distsiplinaaruurimiste eesmärke. Ent tema väitel ei näe see artikkel ette võimalust jätta selline taotlus rahuldamata selliste haldusuurimiste eesmärkide kaitseks nagu komisjoni poolt raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetluse raames algatatud uurimine või võimalikule liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile eelnev esialgne uurimine.

79      Lisaks väidab hageja, et ehkki Århusi konventsiooni osalistel, kelle hulka kuulub ka liit, on konventsiooni sätete ülevõtmisel kaalutlusruum, ei võimalda see kaalutlusruum komisjonil kehtestada uusi aluseid keskkonnainfoga tutvumise võimaldamisest keeldumiseks, mida ei ole ette nähtud Århusi konventsioonis. Ta väidab lõpuks, et Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punkt c on piisavalt täpne, et seda saaks kohaldada vahetult.

80      Lisaks sellele vaidlustab hageja komisjoni argumendi, mille kohaselt määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese lause õiguspärasust ei saa hinnata Århusi konventsioonist lähtuvalt. Ta väidab, et liit soovis määrust nr 1367/2006 ja eeskätt selle artikli 6 lõiget 1 kehtestades võtta üle Århusi konventsioonist tulenevad kohustused. Järelikult saab Euroopa Kohtu poolt 22. juuni 1989. aasta otsuses Fediol vs. komisjon (70/87, EU:C:1989:254) ja 7. mai 1991. aasta otsuses Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186) esile toodud põhimõtete alusel määruse nr 1367/2006 ning eeskätt selle artikli 6 õiguspärasust, tõlgendamist ja kohaldamist hinnata Århusi konventsioonist lähtuvalt. Tema väitel ei ole pealegi 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusega ClientEarth vs. komisjon (C‑612/13 P, EU:C:2015:486) vastuolus, kui määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimest lauset kontrollitakse Århusi konventsioonist lähtuvalt.

81      Komisjon väidab sissejuhatuseks vastu, et kuivõrd hageja ei ole oma esimeses dokumentidega tutvumise taotluses ega kordustaotluses maininud Århusi konventsioonist tulenevat keskkonnainfoga tutvumise õigust, siis ei ole ta vaidlustatud otsuses kinnitanud ega eitanud sellise õiguse olemasolu, mis ei saa seetõttu olla käesoleva hagi esemeks.

82      Komisjon väidab lisaks, et Århusi konventsioon ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuivõrd taotletud dokumendid ei sisalda keskkonnainfot selle konventsiooni tähenduses. Lisaks väidab komisjon, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 kehtivust ei ole võimalik analüüsida selle konventsiooni artikli 4 lõike 4 alusel, kuivõrd viimati nimetatud artiklil puudub vahetu õigusmõju. Ta väidab lisaks, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 on kooskõlas Århusi konventsiooniga ning isegi kui see seda ei ole, ei ole võimalik teha järeldust, et selles määruses ette nähtud erandid dokumentidega tutvumise õigusest ei ole kohaldatavad, sest määrust nr 1049/2001 ei võetud vastu Århusi konventsiooni ülevõtmiseks.

83      Nõukogu ja parlament väidavad sisuliselt, et 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest ClientEarth vs. komisjon (C‑612/13 P, EU:C:2015:486) tuleneb, et hageja ei saa tugineda Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktile c.

84      Tuleb märkida, et käesolev väiteosa käsitleb küsimust, kas määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause on kooskõlas Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktiga c osas, milles esimene näeb ette erandi „uurimi[s]e ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimi[s]e“ puhul.

85      Määruse nr 1367/2006 artikkel 6 täiendab määrust nr 1049/2001 erinormidega keskkonnainfo taotluste kohta. Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause näeb ette, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande puhul, välja arvatud uurimine ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimine, eeldatakse info avalikustamiseks ülekaalukat üldist huvi, kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda.

86      ELTL artikli 216 lõike 2 kohaselt seovad liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud liidu institutsioone ja on seega ülimuslikud institutsioonide aktide suhtes (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Sellest tuleneb, et liidu õigusakti vastuolu niisuguste rahvusvahelise õiguse normidega võib mõjutada selle akti kehtivust (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub siiski, et liidu kohus võib liidu õigusakti väidetavat vastuolu sellise rahvusvahelise lepingu sätetega, mille osaline liit on, kontrollida ainult järgmistel tingimustel: esiteks ei tohi lepingu laad ja ülesehitus seda välistada ning teiseks peavad selle sätted olema oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      Sellega seoses tuleb märkida, et 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest ClientEarth vs. komisjon (C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punktid 40–43) tuleneb, et Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punkt c ei ole oma sisult tingimusteta ja piisavalt täpne, nii et liidu kohus saaks analüüsida liidu akti kooskõla selle artikliga vastavalt eespool punktis 88 viidatud kohtupraktikale.

90      On küll tõsi, et – nagu väidab hageja – Euroopa Kohus on asunud ka sellisele seisukohale, et juhul, kui liit on soovinud rakendada mingit Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames sõlmitud lepingute alusel võetud konkreetset kohustust või kui asjaomane liidu õiguse akt viitab sõnaselgelt selliste lepingute konkreetsetele sätetele, on Euroopa Kohus pädev vajaduse korral kontrollima asjaomase liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjadest lähtudes (vt 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus LVP, C‑306/13, EU:C:2014:2465, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 22. juuni 1989. aasta kohtuotsus Fediol vs. komisjon, 70/87, EU:C:1989:254, punktid 19–22, ja 7. mai 1991. aasta kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 29–32).

91      Ent Euroopa Kohus on täpsustanud, et need kaks erandit olid õigustatud vaid nende kohaldamise aluseks olnud lepingute eripära tõttu (13. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P–C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punktid 57–59).

92      Käesolevas asjas ei viita määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause otse Århusi konventsiooni konkreetsetele sätetele ega anna eraõiguslikele isikutele õigust tugineda selle konventsiooni sätetele. Seetõttu ei saa 22. juuni 1989. aasta kohtuotsust Fediol vs. komisjon (70/87, EU:C:1989:254) pidada käesolevas asjas tähtsust omavaks, kuivõrd puudub selline sõnaselge viide rahvusvahelise lepingu sätetele (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 37).

93      Lisaks sellele ei näe Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punkt c ette konkreetset kohustust 7. mai 1991. aasta kohtuotsuse Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186) tähenduses, kuivõrd selle konventsiooni osalistel on kaalutlusruum Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktis c kasutatud mõiste „kriminaal- või distsiplinaaruurimi[ne]“ tõlgendamisel ja seega sellest artiklist tuleneva kohustuse rakendamisel (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 42).

94      Esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja ei saa tugineda Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktile c, et vaidlustada määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese lause õiguspärasus.

95      Teise väite esimene väiteosa tuleb seega tagasi lükata.

 Teine väiteosa, et on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 teist lõiku ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teist lauset

96      Hageja väidab, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teise lause kohaselt tuleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandit tõlgendada kitsalt ning et eriliselt tuleb võtta arvesse asjaolu, et taotletav info peab olema seotud heitmetega keskkonda. Ta lisab, et uurimise eesmärgi kaitsega seonduva erandi kitsas tõlgendamine, milleks kohustab tema arvates Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 teine lõik ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause, nõuab, et iga asjaomast heitmetega seonduvat dokumenti analüüsitaks individuaalselt, et selgitada välja, kas selle avalikustamise vastu esinev üldine huvi on ülekaalukam huvist uurimise konfidentsiaalsuse vastu.

97      Komisjon väidab vastu, et hageja esitatud dokumentidega tutvumise taotluses silmas peetud dokumendid ei sisalda infot heitmete kohta keskkonda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teise lause tähenduses. Ta väidab ka seda, et isegi kui see nii oleks, ei oleks määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause sellegipoolest kohaldatav.

98      Tuleb märkida, et Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 teine lõik näeb ette, et keskkonnainfo taotluste rahuldamata jätmise aluseid tuleb tõlgendada kitsendavalt.

99      Liidu kohus on leidnud, et Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 teises lõigus ette nähtud tutvumise võimaldamisest keeldumise aluste kitsendavalt tõlgendamise kohustust ei saa mõista nii, et see paneb konkreetse kohustuse (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 42). Hageja ei saa seega tugineda otse sellele sättele.

100    Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause sätestab, et „määruse […] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsal viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heitmetega keskkonda“.

101    Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 sõnastusest ja ülesehitusest nähtub aga, et „muud erandid“ selle lõike teise lause tähenduses ei hõlma „uurimi[s]e ja eelkõige [liidu] õiguse võimalike rikkumiste uurimi[s]e“ eesmärgi kaitset.

102    Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause kehtestab nimelt reegli määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes kehtestatud erandite kohta. Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause ei nimeta lihtsalt „muid erandeid“, vaid „määruse […] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud mu[id] erand[eid]“. Selles sättes peetakse seega silmas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1, lõike 2 teises taandes ning lõigetes 3 ja 5 toodud erandeid. Uurimine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses, mida on silmas peetud määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses, ei ole hõlmatud selle sätte teises lauses kasutatud mõistega „muud erandid“ (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 83).

103    Seega ei mõjuta määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause analüüsi, mille komisjon peab läbi viima määruse nr 1049/2001 alusel, kui tutvumistaotluse ese on uurimisega seonduvad dokumendid.

104    Igal juhul tuleb märkida, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 kui erinorm määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 sätete suhtes sisaldab tõepoolest täpsustusi nendes sätetes ette nähtud erandite kitsa tõlgendamise ning lahknevate huvide kaalumise kohta; see võib kaasa tuua ulatuslikuma õiguse tutvuda keskkonnainfoga kui seda on õigus tutvuda institutsioonide käsutuses oleva muu infoga. Ent sel tuvastusel puudub mõju küsimusele, kas asjaomane institutsioon peab või ei pea analüüsima konkreetselt ja individuaalselt taotletud dokumente või infot (9. septembri 2011. aasta kohtuotsus LPN vs. komisjon, T‑29/08, EU:T:2011:448, punkt 117).

105    Hageja väidab seega ekslikult, et taotletud dokumentide laadi arvestades oleks komisjon pidanud iga dokumenti individuaalselt analüüsima.

106    Teise väite teine väiteosa tuleb seega tagasi lükata.

107    Sellest tuleneb, et teine väide tuleb põhjendamatuna tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust komisjoni argumendi kohta, mille kohaselt dokumendid, millega hageja soovib tutvuda, ei ole seotud heitmetega keskkonda, või argumendi kohta, mille kohaselt ei saa käesoleva hagi ese olla Århusi konventsioonist tulenev keskkonnainfoga tutvumise õigus, kuivõrd hageja ei ole sellele õigusele tuginenud oma dokumentidega tutvumise taotluses.

 Kolmas väide, et on rikutud harta artiklit 42, ELTL artikli 15 lõiget 3 ning määrusi nr 1049/2001 ja nr 1367/2006

108    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vastavalt ELTL artikli 15 lõikele 3 ja harta artiklile 42 on igal Euroopa Liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidega põhimõtete ning tingimuste alusel, mis on määratud kindlaks kooskõlas ELTL artikli 15 lõikega 3. Viimati nimetatud lõike teise lõigu kohaselt määravad Euroopa Parlament ja nõukogu need põhimõtted ja tingimused kindlaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt.

109    Selle alusel on määruse nr 1049/2001 eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega, mille suhtes on samal ajal sätestatud teatud piirangud – nagu see ilmneb eelkõige selle määruse artiklis 4 sätestatud erandite korrast –, mis tulenevad avalikest või erahuvidest (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 51, ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 61).

110    Eeskätt tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandast taandest, millele komisjon tugines hageja taotletud dokumentide edastamisest keeldumiseks, et institutsioonid keelduvad võimaldamast tutvuda dokumentidega, mille avalikustamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

111    Kohtupraktika kohaselt põhineb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ja eeskätt selle lõikes 2 ette nähtud erandite kord eri huvide – see tähendab nende huvide, mida taotletud dokumendi või dokumentide avalikustamine teeniks, ja nende huvide, mida see ohustaks – kaalumisel (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Somme vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 2, ning 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 63).

112    Kuna selles artiklis ette nähtud erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust õigusest tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 30, ja 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus nõukogu vs. in ’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 48).

113    Seega ei piisa niisuguse dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise õigustamiseks, mille avalikustamist taotleti, põhimõtteliselt sellest, et see dokument on seotud ühega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevustest. Taotluse saanud institutsioon on põhimõtteliselt kohustatud ka selgitama, kuidas selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huvi, mida kaitseb erand või erandid, millele ta tugineb (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 49, ning 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 64). Peale selle peab kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 43, ning 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 31).

114    Asjaomane institutsioon võib siiski tugineda teatud liiki dokumentide suhtes kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sama laadi dokumentide kohta esitatud taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid kaalutlusi (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 54, ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 65).

115    Nii on Euroopa Kohus tunnustanud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise üldiste eelduste olemasolu seoses riigiabi järelevalvemenetluse haldustoimiku dokumentidega (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 61); seoses dokumentidega, mida komisjon ja koondumisest teatavad isikud või kolmandad isikud vahetavad ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluses (28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 123, ja 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 64); seoses institutsiooni poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadega (21. septembri 2010. aasta kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 94); seoses kohtueelses etapis olevat liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust puudutavate dokumentidega (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 65); seoses ELTL artikli 101 kohaldamise menetluse toimiku dokumentidega (27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 93) ning seoses niinimetatud „EU Pilot“ menetlusega seonduvate dokumentidega (11. mai 2017. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, C‑562/14 P, EU:C:2017:356, punkt 51).

116    Üldkohus on tunnustanud üldiste eelduste olemasolu seoses pakkujate pakkumustega hankemenetluses, kui taotluse on esitanud mõni teine pakkuja (29. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 101); seoses nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 lõike 4 alusel riiklike konkurentsiasutuste poolt komisjonile edastatud dokumentidega (12. mai 2015. aasta kohtuotsus Unión de Almacenistas de Hierros de España vs. komisjon, T‑623/13, EU:T:2015:268, punkt 64); seoses Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) korraldatud üldise konkursi valikvastustega küsimustega (12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Alexandrou vs. komisjon, T‑515/14 P ja T‑516/14 P, EU:T:2015:844, punkt 94); seoses Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusega seonduvate dokumentidega (26. mai 2016. aasta kohtuotsus International Management Group vs. komisjon, T‑110/15, EU:T:2016:322, punkt 44) ning seoses lõpetatud valitseva seisundi kuritarvitamise menetlusega seonduvate dokumentidega (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑210/15, EU:T:2017:224).

117    Tuleb samuti märkida, et kui tutvumistaotlust ei ole esitatud mitte ühe dokumendi, vaid dokumentide kogumi kohta, võimaldab sellise üldise eelduse tunnustamine, mille kohaselt teatavat laadi dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt mõnd määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud huvi kaitset, asjaomasel institutsioonil menetleda kõikehõlmavalt sõnastatud taotlust ja vastata sellele samal moel (27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

118    Lõpetuseks tuleb täheldada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole komisjoni haldustegevuse puhul nõutav niisama ulatuslik dokumentidega tutvumine nagu liidu institutsiooni seadusandliku tegevuse puhul (21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 87; vt selle kohta ka 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 60, ning 21. septembri 2010. aasta kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 77).

119    Käesolev väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks. Esimese väiteosa kohaselt ei saanud komisjon tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandile ja avalikustamatuse üldisele eeldusele. Teise väiteosa kohaselt asus komisjon vääralt seisukohale, et ei esine taotletud dokumentide avalikustamist õigustavat ülekaalukat üldist huvi.

120    Seoses esimese väiteosaga, mille kohaselt komisjon ei saanud tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile ja avalikustamatuse üldisele eeldusele, väidab hageja esiteks, et taotletud dokumentide avalikustamine ei kahjusta mingit „uurimist“, kuivõrd kohtuvaidlus käsitleb ainuüksi küsimust, milline õiguslik hinnang tuleb anda tegelikult tuvastatud ja kindlaks tehtud sündmustele, see tähendab küsimust, kas Prantsuse keskkonna-, säästva arengu ja energeetikaministril oli õigus keelduda asjaomaste sõidukite registreerimisest väidetava ohu tõttu keskkonnale.

121    Teiseks väidab hageja, et komisjon ei saanud tugineda avalikustamatuse üldisele eeldusele, et jätta rahuldamata tema taotlus tutvuda dokumentidega, mis seonduvad raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega.

122    Ta väidab sellega seoses, et taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine eeskätt põhjendusel, et uurimise edukus sõltub teabevahetusest, mille puhul valitseb diskreetsus ja vastastikune usaldus, ning et nende dokumentide avalikustamine allutaks menetluse kolmandate isikute mõjule, tähendab seda, et uurimise kestuse ajaks luuakse erand, mida määruses nr 1049/2001 ei ole.

123    Hageja lisab, et ta ei saa aru, miks muutuks komisjoni arvates raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse eesmärk sisutühjaks taotletud dokumentide avalikustamise korral. See, et asjaomasel tootjal on võimalik tutvuda selle artikli alusel algatatud menetlusega seonduvate dokumentidega, aitab hageja sõnul vastupidi saavutada selle menetluse eesmärki, mis on ühise liikluspoliitika rakendamine liiklusohutuse valdkonnas. Sama kehtib tema väitel siis, kui avalikkus saaks nende dokumentidega tutvuda, kuivõrd hageja sõidukite registreerimisest keeldunud Prantsuse Vabariigi sõnul kahjustati avalikke huve ohutuse ja keskkonna valdkonnas.

124    Lisaks sellele väidab hageja, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustega seonduvat kohtupraktikat ei saa üle kanda raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusele. Ta väidab sellega seoses, et viimati nimetatud menetluse raames tõstatavad küsimused on erinevad liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames tõstatavatest. Ta väidab ka seda, et raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse alustamine ei eelda võimaliku liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse olemasolu ning ei kujuta endast seega selle menetluse „kohtueelset menetlust“. Hageja lisab, et raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlus on täiesti eraldiseisev liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusest, kuivõrd see ei kaasa muid isikuid, taotleb erinevaid eesmärke ja allub omaenda eeskirjadele. Eeskätt ei ole sellise menetluse pooled mitte ainult komisjon ja liidu õigust väidetavalt rikkunud liikmesriik, vaid ka liikmesriik, kes on võtnud kaitsemeetme, ning asjaomane autotootja – käesoleval juhul hageja. Nii väidab hageja, et pelk võimalus, et raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusele järgneb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus, ei ole piisav taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumiseks. Komisjon olevat keeldunud võimaldamast nende dokumentidega tutvuda suisa enne selle teada saamist, kas raamdirektiivi artikli 29 lõikes 1 ette nähtud tingimused on täidetud.

125    Hageja väidab lõpetuseks, et avalikustamatuse üldise eelduse kohaldamise tingimused ei ole täidetud raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega seonduvate dokumentide puhul. Ta möönab, et tema tutvumistaotlus hõlmas dokumentide kogumit, ent märgib siiski, et see oli esitatud äärmiselt erinevat laadi dokumentide kohta. Lisaks sellele ei ole tema väitel käesolevas kohtuasjas täidetud avalikustamatuse üldise eelduse tunnustamise tingimused, kuivõrd raamdirektiiv ei sisalda ühtegi menetlusnormi dokumentidega tutvumise kohta.

126    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon ei saanud tugineda EU Pilot menetlusega seonduvate dokumentide avalikustamatuse üldisele eeldusele. Kui hagejalt küsiti, millist mõju avaldab 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon (C‑562/14 P, EU:C:2017:356) käsitletavale väitele, möönis ta, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et avalikustamatuse eeldusele võib tugineda seoses EU Pilot menetlusega seonduvate dokumentidega. Ta märkis siiski, et tema tutvumistaotlus ei käsitlenud mitte EU Pilot menetlusega seonduvaid dokumente, vaid dokumente, mis seonduvad eraldiseisva haldusmenetlusega – see tähendab raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega –, mille puhul sellist konfidentsiaalsuse eeldust ei esine. Ta rõhutas lisaks, et nende kahe menetlusega seonduvad dokumendid võivad olla osaliselt samad, kuid ta ei leia, et kõik raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse dokumendid sisalduksid ka EU Pilot 5160/11 menetluse toimikus. Tema väitel on aga tegemist tingimusega, mis peab olema tingimata täidetud, et need dokumendid saaksid olla hõlmatud EU Pilot menetlusega seonduvate dokumentide puhul tunnustatud konfidentsiaalsuse eeldusega.

127    Komisjon vastab esiteks, et ta võis tugineda avalikustamatuse üldisele eeldusele seoses dokumentidega, mis seonduvad raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega. Ta väidab sellega seoses, et selle menetluse ja Saksamaa Liitvabariigi vastu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele eelneva paralleelse EU Pilot 5160/11 menetluse vahel on tihe funktsionaalne seos. Nimelt on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamine üks meetmetest, mille komisjon võib raamdirektiivi artikli 29 lõike 4 alusel võtta. Komisjon väidab lisaks, et sõltumata sellest funktsionaalsest seosest võib avalikustamatuse üldise eelduse olemasolu möönda raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluses. Kuivõrd selles artiklis ette nähtud menetlus ei näe pooltele ette muud osalemisõigust kui nõutav nendega konsulteerimine ja eeskätt toimikuga tutvumise õigust, siis tuleks nimelt möönda sellist eeldust. Pealegi kahjustaks taotletud dokumentide avalikustamine komisjoni sõnul selle uurimise eesmärki. Ta viitab selles osas vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlustele.

128    Teiseks vastab komisjon – viidates 25. septembri 2014. aasta kohtuotsusele Spirlea vs. komisjon (T‑306/12, EU:T:2014:816, punktid 19, 22 ja 39), mida kinnitati 11. mai 2017. aasta kohtuotsusega Rootsi vs. komisjon (C‑562/14 P, EU:C:2017:356) –, et ta võib tugineda avalikustamatuse üldisele eeldusele seoses EU Pilot menetlusega seonduvate dokumentidega. Ta on lisaks arvamusel, et dokumentide kogum võib olla hõlmatud teatava erandiga, kui asjaomased dokumendid seonduvad üheainsa menetlusega, nagu see on põhikohtuasjas. Lõpetuseks märgib komisjon, et üks EU Pilot menetlus oli vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval juba käimas ning et vastupidi hageja väidetele esineb konfidentsiaalsuse eeldus vaatamata sellele, et vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval ei olnud veel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust. Kui Üldkohus komisjoni sel teemal küsitles, rõhutas viimane, et kõik raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse dokumendid olid uurimise EU Pilot 5160/11 elemendid ning et asjaolu, et neid dokumente ei olnud kõiki „füüsiliselt lisatud“ EU Pilot menetluse toimikusse, ei ole selle väitega vastuolus.

129    Osas, milles hageja väidab, et taotletud dokumentide avalikustamine ei kahjusta mingit „uurimist“, kuivõrd kohtuvaidlus käsitleb ainuüksi küsimust, milline õiguslik hinnang tuleb anda tegelikult tuvastatud ja kindlaks tehtud sündmustele, tuleb kõigepealt analüüsida, kas raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlust saab käsitada uurimisena määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.

130    Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes kasutatud mõiste „uurimine“ on liidu õiguse autonoomne mõiste, mille tõlgendamisel tuleb arvesse võtta eeskätt selle tavalist tähendust ja konteksti, kuhu see kuulub (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Schlyter, C‑331/15 P, EU:C:2017:639, punkt 45).

131    Euroopa Kohus on sedastanud, et ilma et mõistet „uurimine“ määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses oleks vaja ammendavalt määratleda, tuleb tõdeda, et see hõlmab komisjoni struktureeritud ja ametlikku menetlust, mille eesmärk on andmete kogumine ja analüüs, et institutsioon saaks võtta seisukoha EL lepingu ja EL toimimise lepinguga talle ette nähtud ülesannete täitmise raames (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Schlyter, C‑331/15 P, EU:C:2017:639, punkt 46).

132    Euroopa Kohus täpsustas, et selle menetluse eesmärk ei pea tingimata olema rikkumise või eeskirjade eiramise avastamine või selle eest vastutusele võtmine. Mõiste „uurimine“ võib hõlmata ka komisjoni tegevust, mille eesmärk on faktiliste asjaolude tuvastamine, et anda konkreetsele olukorrale hinnang (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Schlyter, C‑331/15 P, EU:C:2017:639, punkt 47).

133    Käesolevas kohtuasjas tuleb kõigepealt täheldada, et raamdirektiivi artikkel 29 määrab oma lõigetes 1–4 kindlaks menetluse käigu, mille esimene etapp on, kui liikmesriik teatab oma otsusest keelduda registreerimast uusi sõidukeid, süsteeme, osasid või eraldi seadmestikke, mis kujutavad endast tõsist ohtu liiklusohutusele, keskkonnale või rahvatervisele, või otsusest keelata selliste sõidukite, osade või eraldi seadmestike müük või kasutuselevõtt oma territooriumil; teine etapp seisneb komisjoni konsulteerimises asjaomaste osapooltega ning kolmas etapp seisneb otsuse tegemises ja võimalike sobivate meetmete võtmises komisjoni poolt. Seega tuleb asuda seisukohale, et raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetlus on struktureeritud ja ametlik menetlus.

134    Järgmiseks nähtub raamdirektiivi artikli 29 lõikest 1, et liikmesriigid teatavad komisjonile mitte ainult oma otsusest keelduda registreerimast sõidukeid või keelata sõidukite, osade või eraldi seadmestike müük või kasutuselevõtt oma territooriumil, vaid peavad esitama ka oma otsuse aluseks olevad põhjused ning eeskätt ära näitama, kas otsus tuleneb kohaldatavate haldusaktide lünkadest või asjakohaste nõuete ebaõigest kohaldamisest. Lisaks sellele näeb raamdirektiivi artikli 29 lõige 2 ette, et komisjon konsulteerib asjaomaste osapooltega otsuse ettevalmistamiseks. Selle otsuse ettevalmistamine eeldab ilmselgelt komisjoni käsutuses oleva teabe eelnevat analüüsi. Seega tuleb asuda seisukohale, et raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetluse eesmärk on andmete kogumine ja analüüs.

135    Lõpetuseks on raamdirektiivi artikli 29 lõikes 2 ette nähtud, et komisjon teeb otsuse, millest nähtub tema õiguslik seisukoht seoses liikmesriigi teatatud registreerimisest keeldumise või müügi ja kasutuselevõtu keelamise otsuse kooskõlaga eeskätt kaupade vaba liikumisega siseturul. Seega tuleb asuda seisukohale, et raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetluse eesmärk on võimaldada komisjonil võtta seisukoht EL lepingu ja EL toimimise lepinguga talle ette nähtud ülesannete täitmise raames.

136    Kõige eelnevaga arvestades tuleb asuda seisukohale, et raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetlus on uurimine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.

137    Seega tuleb välja selgitada, kas komisjon tugines kehtivalt avalikustamatuse üldisele eeldusele, et jätta rahuldamata taotlus tutvuda dokumentidega, mis seonduvad raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega.

138    Ühelt poolt nähtub eespool punktides 115 ja 116 viidatud kohtupraktikast, et selleks, et üldisele eeldusele oleks kehtivalt tuginetud isiku vastu, kes taotleb võimalust tutvuda dokumentidega määruse nr 1049/2001 alusel, on vaja, et taotletud dokumendid oleksid sama liiki või sama laadi (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Teiselt poolt nähtub sellest kohtupraktikast, et üldiste eelduste kohaldamine on põhiliselt tingitud tungivast vajadusest tagada, et asjaomased menetlused kulgeksid nõuetekohaselt ning et nende eesmärke ei kahjustataks. Nii võib üldise eelduse tunnustamine tugineda asjaolule, et teatavate menetluste puhul takistab dokumentidega tutvumine menetluste nõuetekohast kulgemist, ja ohule, et menetlusi võidakse kahjustada, kuna üldised eeldused võimaldavad tagada menetluse kulgemise terviklikkuse, piirates kolmandate isikute sekkumist (vt selle kohta 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Spirlea vs. komisjon T‑306/12, EU:T:2014:816, punktid 57 ja 58, ning kohtujurist Wathelet’ ettepanek liidetud kohtuasjades LPN ja Somme vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:528, punktid 66, 68, 74 ja 76).

140    Liidu institutsioonis toimuvat menetlust – mille tarvis taotletud dokumendid koostati – käsitlevas õigusaktis ette nähtud erinormide kohaldamine on üks kriteerium, mis võib põhjendada üldise eelduse tunnustamist (vt selle kohta 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus McCullough vs. Cedefop, T‑496/13, ei avaldata, EU:T:2015:374, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtujurist Cruz Villalóni ettepanek kohtuasjas nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:325, punkt 75).

141    Esiteks tuleb kindlaks teha, kas taotletud dokumendid kuuluvad samasse liiki või on sama laadi. Sellega seoses piisab märkusest, et vaidlust ei ole selles, et kõik dokumendid kuuluvad samasse haldustoimikusse, see tähendab raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse toimikusse, ning kuuluvad seega kõik samasse liiki (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punktid 74 ja 78).

142    Teiseks tuleb välja selgitada, kas põhjused, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, et keelduda võimaldamast tutvuda raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega seonduvate dokumentidega, õigustasid uue avalikustamatuse üldise eelduse tunnustamist.

143    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon rõhutas vaidlustatud otsuses 29. juuni 2010. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376) viidates, et ei määrus nr 1049/2001 ega raamdirektiiv ei sisalda sätteid, mis seavad ühe neist aktidest sõnaselgelt teise suhtes ülimuslikuks, ning et seetõttu tuli tagada mõlema akti selline kohaldamine, mis on kooskõlas teise aktiga ning võimaldab neid kahte akti koherentselt rakendada.

144    Komisjon märkis ka seda, et raamdirektiivi artikli 29 alusel toimunud teatamise järel uurimise algatamine ja läbiviimine on osa tema haldusülesannetest ning määruse nr 1049/2001 kohaldamise tagajärg ei tohi olla esimesena nimetatud artikli ilmajätmine selle kasulikust mõjust.

145    Komisjon lisas esiteks, et raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud uurimise toimikusse kuuluvad kuus dokumenti kujutavad endast liikmesriikide antud vastuseid selle uurimise käigus toimunud konsultatsioonide raames. Ta väidab, et see toimik sisaldab ka liikmesriikidega vahetatud 45 elektronkirja. Komisjon leidis, et uurimise edukuseks on oluline, et selle puhul valitseks diskreetsus ning vastastikune usaldus, mis soodustab vaba teabe ja seisukohtade vahetust tema ja liikmesriikide vahel. Ta lisas, et sellise konfidentsiaalsuse puudumisel kõhkleksid liikmesriigid, kas ikka väljendada vabalt oma seisukohta seoses raamdirektiivi sätete järgimise või eiramisega.

146    Teiseks märkis komisjon, et raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud uurimise toimik sisaldas arvukalt dokumente, mis kujutavad endast institutsioonisiseseid seisukohavahetusi eeskätt eri peadirektoraatide ja ka komisjoni õigustalituse vahel, mis leidsid aset raamdirektiivi kohaldamist Prantsuse Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi poolt käsitleva poolelioleva uurimise esialgsete otsuste tegemise raames. Ta lisas ka, et teatavad dokumendid kujutasid endast eraõiguslike ettevõtetega vahetatud elektronkirju. Komisjon rõhutab, et sellise esialgse kirjavahetuse enneaegne avalikustamine võimaldaks kolmandatel isikutel sekkuda alusetult uurimismenetlusse tuvastuste või arvamuste alusel, mida ei ole kinnitatud, kahjustades seeläbi menetluse kiirust ja tõhusust. Nende dokumentide avalikustamine kahjustaks tema väitel liikmesriikide usaldust uurimismenetluse objektiivsusesse, erapooletusse ja konfidentsiaalsusse ning vähendaks seega liikmesriikide tahet aidata pärast uurimise lõpetamist konstruktiivselt kaasa uurimise järelduste tõhusale rakendamisele.

147    Taotletud dokumentide avalikustamine oleks seega komisjoni sõnul seadnud kahtluse alla raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud kaitseklausli kasuliku mõju ja eeskätt selles kontekstis läbiviidavate uurimiste eesmärgi, mis on selgitada välja, kas asjaomane liikmesriik on seda klauslit kohaldanud õigustatult, ning tagada liiklusohutuse, rahvatervise ja keskkonnakaitse kõrge tase.

148    Komisjon järeldas seega, et taotletud dokumendid, mis kuuluvad kõik raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud uurimise haldustoimikusse, on kõik hõlmatud avalikustamatuse üldise eeldusega, mis põhineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud uurimise eesmärgi kaitsel.

149    Seoses põhjusega, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses, et kohaldada taotletud dokumentide suhtes avalikustamatuse üldist eeldust, ning mis tuleneb vajadusest tagada määruse nr 1049/2001 ja raamdirektiivi koherentne kohaldamine, tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses selgitanud, millist ebakoherentsust nende kahe teksti vahel on avalikustamatuse üldise eelduse kohaldamine mõeldud vältima.

150    Samuti tuleb täheldada, et 29. juuni 2010. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376), millele komisjon käesolevas asjas tugines, tunnustas Euroopa Kohus riigiabimenetlusega seonduvate dokumentide avalikustamatuse üldist eeldust. Olles märkinud, et nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 6 lõikes 2 on sätestatud, et märkused, mis komisjon saab sellise järelevalvemenetluse raames, esitatakse asjaomasele liikmesriigile, kellel on seejärel võimalus märkustele vastata kindlaksmääratud tähtaja jooksul, sedastas Euroopa Kohus, et määrusest nr 659/1999 tuleneb, et huvitatud isikutel – välja arvatud riigiabi andmise eest vastutav liikmesriik – ei ole riigiabi järelevalvemenetluse raames õigust tutvuda komisjoni haldustoimiku dokumentidega ja seega, et kui neil huvitatud isikutel oleks võimalik tutvuda komisjoni haldustoimiku dokumentidega määruse nr 1049/2001 alusel, seaks see ohtu riigiabi järelevalve korra (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punktid 57 ja 58).

151    Ent vastupidi määrusele nr 659/1999 ei sisalda raamdirektiiv sellist sätet, mis näeks ette, et raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetlusest puudutatud liikmesriigil (või liikmesriikidel) on õigus tutvuda selle menetluse haldustoimiku dokumentidega, millest võiks a contrario järeldada, et sellest menetlusest puudutatud teistel osapooltel selline õigus puudub. Lisaks sellele ei saa raamdirektiivi artikli 29 lõiget 2, mis käsitleb selles artiklis ette nähtud menetlusest puudutatud osapooltega konsulteerimist, mitte selle menetluse dokumentidega tutvumist, tõlgendada nii, et tegemist on sättega, mis reguleerib piiravalt komisjoni toimikus sisalduvate dokumentide kasutamist, vastupidi sellele, mida näib väitvat komisjon ise.

152    Raamdirektiiv ei sisalda seega ühtegi eeskirja, mis reguleeriks konkreetselt komisjoni haldustoimikuga tutvumist raamdirektiivi artiklis 29 ette nähtud menetluse raames.

153    Seetõttu ei ole käesolevas kohtuasjas veenvad põhjused, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses, et kohaldada taotletud dokumentide avalikustamatuse üldist eeldust, ning mis tulenevad vajadusest tagada määruse nr 1049/2001 ja raamdirektiivi koherentne kohaldamine ning 29. juuni 2010. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376).

154    On tõsi, et asjaolu, et puudub selline õigusakt, mis reguleeriks konkreetselt taotletud dokumentidega tutvumise korda, ei võimalda üksi õigustada mis tahes võimaluse välistamist tunnustada sellist üldist eeldust, mille alusel võib keelduda võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega (vt selle kohta 26. mai 2016. aasta kohtuotsus International Management Group vs. komisjon, T‑110/15, EU:T:2016:322, punkt 31).

155    Ent kuivõrd üldistele eeldustele tuginemise võimaluse ainus tagajärg ei ole ELL artiklis 11, ELTL artiklis 15 ja määruses nr 1049/2001 kehtestatud läbipaistvuse aluspõhimõtte piiramine, vaid lisaks ja vältimatult ka see, et tegelikult piiratakse asjaomaste dokumentidega tutvumise õigust, siis peab sellistele eeldustele tuginemine toimuma mõjuvatel ja veenvatel põhjustel (vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek liidetud kohtuasjades LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11‑P, EU:C:2013:528, punkt 57).

156    Nii oleks komisjon pidanud selleks, et tugineda hageja vastu taotletud dokumentide avalikustamatuse üldisele eeldusele, seletama, miks see eeldus on vajalik tagamaks, et käesolevas kohtuasjas kõne all olev menetlus, see tähendab raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlus, kulgeb nõuetekohaselt ning et selle eesmärke ei kahjustataks.

157    Ent lisaks põhjustele, mis tulenevad vajadusest tagada määruse nr 1049/2001 ja raamdirektiivi koherentne kohaldamine ja 29. juuni 2010. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376) ning mis ei ole käesolevas kohtuasjas veenvad, viitas komisjon sisuliselt järgmistele põhjustele taotletud dokumentide avalikustamatuse üldise eelduse kohaldamiseks: vajadus tagada suhetes liikmesriikidega diskreetsuse ja usalduse valitsemine ning vältida kolmandate isikute sekkumist pooleliolevasse menetlusse.

158    Tuleb tuvastada, et need põhjused on kehtivad liikmesriigi suhtes algatatud mis tahes poolelioleva menetluse puhul.

159    Möönda, et avalikustamatuse üldist eeldust saab kohaldada sellistel põhjustel, oleks vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt eeldusi tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsalt, kuivõrd need kujutavad endast erandit asjaomase institutsiooni kohustusest analüüsida konkreetselt ja individuaalselt iga dokumenti, mille kohta on esitatud tutvumistaotlus, ning üldisemalt põhimõttega, et üldsusel peab olema võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 81).

160    Veel tuleb lisada, et seoses raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse raames komisjoni ja juriidiliste isikute vahel vahetatud 29 elektronkirjaga on ilmselge, et asjakohased ei ole põhjused, millele komisjon viitas selle eelduse kohaldamiseks, mille kohaselt nende avalikustamine kahjustaks raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse eesmärki. Nimelt on vaidlustatud otsust lugedes raske mõista, kuidas saaks selle kirjavahetuse avalikustamine kõigutada liikmesriikide usaldust komisjoni läbiviidava menetluse objektiivsusse ja erapooletusse või võimaldaks kolmandatel isikutel sekkuda alusetult sellesse menetlusse.

161    Komisjonile anti kodukorra artikli 91 punktis c ette nähtud menetlustoimingute raames korraldus esitada täielikud koopiad nendest 29 elektronkirjast.

162    Neis elektronkirjades väljendavad asjaomased juriidilised isikud sisuliselt oma arvamust hageja sõidukite kliimaseadmetes kasutatava külmutusagensi R1234yf kohta. Neist 28 elektronkirjast (üks 29 elektronkirjast on tegelikult komisjonisisene elektronkiri, nagu komisjon ise märkis nende dokumentide koopiale lisatud kirjas) ei nähtu, et teatavate juriidiliste isikute arvamuse külmutusagensi R1234yf kohta avalikustamine kõigutaks liikmesriikide usaldust uurimismenetluse objektiivsusse, erapooletusse ja konfidentsiaalsusse ning võimaldaks kolmandatel isikutel sekkuda alusetult uurimismenetlusse. Pealegi, ehkki ühele nendest elektronkirjadest on manusena lisatud KBA aruanne külmutusagensi R1234yf kohta ja mitu elektronkirja kordavad selle aruande sisu, on see avalikustatud kolmandate isikute poolt ning kättesaadav KBA veebisaidil. Seega ei ole põhjust asuda seisukohale, et nende elektronkirjade avalikustamine kahjustaks mõne ametiasutuse usaldust.

163    Järelikult ei ole komisjoni poolt raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlusega seonduvate dokumentide avalikustamatuse üldise eelduse kohaldamiseks esitatud põhjused asjakohased komisjoni ja juriidiliste isikute vahelise kirjavahetuse puhul ning ei ole muude komisjoni kindlaks määratud dokumendiliikide puhul mõjuvad ega veenvad.

164    Põhjuste alusel, mis komisjon esitas vaidlustatud otsuses, ei saanud ta seega kohaldada taotletud dokumentide avalikustamatuse üldist eeldust.

165    Seda järeldust ei kõiguta komisjoni argument, mille kohaselt EU Pilot 5160/11 menetluse ja raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetluse vahel on tihe funktsionaalne seos.

166    Sellega seoses tuleb kõigepealt täheldada, et komisjon möönis oma vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele, et taotletud dokumente ei olnud lisatud EU Pilot 5160/11 toimikusse. Euroopa Kohus on aga asunud seisukohale, et järeldamaks, et dokumendid seonduvad haldusmenetlusega, on otsustava tähtsusega asjaolu, et need on lisatud asjaomase menetluse toimikusse (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 76). Hageja väidab seega õigustatult, et komisjon ei saa tugineda EU Pilot menetlustega seonduvate dokumentide avalikustamatuse üldisele eeldusele, mida Üldkohus tunnustas 25. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Spirlea vs. komisjon (T‑306/12, EU:T:2014:816, punktid 19, 22 ja 39), mida kinnitati 11. mai 2017. aasta kohtuotsusega Rootsi vs. komisjon (C‑562/14 P, EU:C:2017:356).

167    Järgmiseks on õige, et käesolevas kohtuasjas põhjendas Prantsuse Vabariik oma registreerimisest keeldumist asjaoluga, et Saksamaa ametiasutuste poolne EÜ tüübikinnituste laiendamine ei olnud kooskõlas kliimaseadmete direktiiviga. Ent registreerimisest keeldumine võib olla põhjendatud muude põhjustega kui sõidukite tüübikinnituste valdkonnas pädevate liikmesriigi ametiasutuste poolne kohaldatavate õigusnormide eiramine. Nii nähtub raamdirektiivi artikli 29 lõike 1 teise lause esimesest taandest, et keeldumine võib olla õigustatud kohaldatavate haldusaktide lünkade tõttu. Sellisel juhul ei ole raamdirektiivi artikli 29 algatatud menetluse ja EU Pilot menetluse vahel seost.

168    Lisaks sellele ei kujuta käesolevas kohtuasjas raamdirektiivi artikli 29 lõike 1 alusel algatatud menetlust endast Saksamaa Liitvabariigi vastu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele eelnevat etappi, kuivõrd selleks eelnevaks etapiks on EU Pilot 5160/11 menetlus.

169    Lõpetuseks tuleb märkida, et ühise lähenemisviisi õigustamiseks EU Pilot menetluste ja ELTL artikli 258 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse puhul rõhutas Üldkohus 25. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Spirlea vs. komisjon (T‑306/12, EU:T:2014:816, punkt 61), et EU Pilot menetlus on sarnaselt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapiga kahepoolne, see tähendab komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline, ning seda vaatamata sellele, et menetluse algatamise ajendiks võib olla kaebus, sest igal juhul ei ole võimalikul kaebuse esitajal mingeid õigusi edasises liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses. Ent vastupidi EU Pilot menetlusele või liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele ei ole raamdirektiivi artikli 29 alusel algatatud menetlus kahepoolne menetlus komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel. Raamdirektiivi artikli 29 lõige 2 näeb nimelt ette, et komisjon konsulteerib võimalikult kiiresti asjaomaste osapooltega otsuse ettevalmistamiseks. Sellest sättest tuleneb, et tootjal kui asjaomasel osapoolel on õigus sellele, et temaga konsulteeritakse, ning ta on seega sellesse menetlusse kaasatud, vastupidi võimalikule kaebuse esitajale liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses.

170    Lisaks tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas konsulteeris komisjon nii teiste liikmesriikide kui ka juriidiliste isikutega, et saada teave, mida ta näib olevat pidanud oma uurimise huvides tarvilikuks või vajalikuks. Need konsulteerimise elemendid eristavad komisjoni poolt käesolevas kohtuasjas läbiviidud menetlust väga selgelt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusest ja EU Pilot menetlusest. Igal juhul ei ole komisjoni poolt konsulteeritud isikute arvu ja eripalgelisust arvestades võimalik eeldada, et kogu teave, mis komisjon sai nende konsultatsioonide käigus, on hõlmatud kontrollimise, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitsega seotud erandiga.

171    Järelikult ei ole põhjust kohaldada analoogia alusel EU Pilot menetlusi ja liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust käsitlevat kohtupraktikat.

172    Kõigest eelnevast tuleneb, et nõustuda tuleb hageja kolmanda väite esimese osaga ning sellest tulenevalt tühistada vaidlustatud otsus, ilma et oleks vaja analüüsida kolmanda väite teist osa ja neljandat väidet ega teha otsust hageja poolt oma 8. juuni 2018. aasta kirjas esitatud menetlust korraldava meetme võtmise taotluse kohta.

 Kohtukulud

173    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja komisjonilt.

174    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Nõukogu ja komisjon kannavad seega kumbki ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 13. detsembri 2013. aasta otsus Ares(2013) 3715941, millega keeldutakse võimaldamast Daimler AG‑l tutvuda dokumentidega, mis seonduvad Prantsuse Vabariigi poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (raamdirektiiv), artikli 29 alusel algatatud menetlusega.

2.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Daimler AG kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi kohtukulud nende endi kanda.

Gratsias Dittrich Xuereb

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. oktoobril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: saksa.