Language of document : ECLI:EU:T:2021:669

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

6. oktoober 2021(*)

Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – EKP-le antud järelevalvealased eriülesanded – Otsus krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta – Rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste õigusaktide rikkumine – Vastuvõetavus – Osalevate liikmesriikide riiklike pädevate asutuste (RPA) ja EKP pädevus ühtse järelevalvemehhanismi raames – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsus – Õiguspärase ootuse kaitse – Õiguskindlus – Võimu kuritarvitamine – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjades T‑351/18 ja T‑584/18,

Ukrselhosprom PCF LLC, asukoht Solone (Ukraina),

Versobank AS, asukoht Tallinn (Eesti),

esindaja: advokaat O. Behrends,

hagejad,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: C. Hernández Saseta ja G. Marafioti, keda abistas advokaat B. Schneider,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Steiblytė, D. Triantafyllou ja A. Nijenhuis,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks EKP 26. märtsi 2018. aasta otsus ECB_SSM_2018_EE_1 WHD_2017‑0012 ja teiseks EKP 17. juuli 2018. aasta otsus ECB_SSM_2018_EE_2 WHD_2017-0012 (mis asendas otsuse ECB_SSM_2018_EE_1 WHD_2017-0012), millega EKP tunnistas kehtetuks Versobanki tegevusloa tegutseda krediidiasutusena, ning kolmandaks 14. augusti 2018. aasta otsus ECB/SSM/2018-EE-3 läbivaatamismenetluse kulude kohta,

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. J. Costeira (ettekandja), kohtunikud D. Gratsias, M. Kancheva, B. Berke ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 25. septembri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Teine hageja Versobank AS on Eestis asutatud krediidiasutus. Tema peamine aktsionär on esimene hageja Ukrselhosprom PCF LLC, kellele kuulub 85,2622% suurune osalus tema kapitalis.

2        Teine hageja oli määratletud kui vähem oluline krediidiasutus nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63; edaspidi „SSMi alusmäärus“), artikli 6 tähenduses.

3        Vähem olulise krediidiasutusena tegi teise hageja üle usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet finantsinspektsioon (Eesti; edaspidi „FI“), kes on SSMi alusmääruse artikli 2 lõike 2 tähenduses riiklik pädev asutus (edaspidi „RPA“). Lisaks kuulus FI pädevusse ka järelevalve rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse (edaspidi „RTRVV“) valdkonna õigusnormide järgimise üle.

4        FI tuvastas alates 2015. aastast korduvalt teise hageja rikkumisi, mis tulenesid esiteks RTRVV valdkonna sisemeetmete ebatõhususest tema ärimudelist tulenevate riskide juhtimisel ja teiseks puudustest tema selle valdkonna juhtimiskorras.

5        FI viis läbi mitu kohapealset kontrolli. Esimene neist toimus ajavahemikus 13. aprillist kuni 12. juunini 2015.

6        Pärast seda, kui FI oli saatnud teisele hagejale mitu kirja õigusaktides sätestatud nõuete täitmise palvega, tegi ta täheldatud rikkumiste kordumise tõttu 8. augustil 2016 ettekirjutuse.

7        Ettekirjutus nõudis, et viivitamata kõrvaldataks puudused, mis ilmnesid 2015. aastal kohapeal tehtud kontrollide käigus, ja et teine hageja võtaks teatud meetmeid: esiteks järgiks selle ettevõtja juba kehtivat RTRVV valdkonna poliitikat ja menetlusi, mida seni nõuetekohaselt ei olnud järgitud; teiseks kohaldaks käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis Eesti 19. detsembri 2007. aasta rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi „RTRTS“) – millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015 aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT 2015, L 141, lk 73) – § 13 lõike 1 punktides 3–5 ette nähtud hoolsusmeetmeteid; kolmandaks kontrolliks RTRTS § 13 lõike 1 punktides 3–5 ette nähtud hoolsusmeetmete nõuetekohast kohaldamist; neljandaks keelduks tehingu tegemisest, kui selle seaduse käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsiooni artikli 27 lõige 2 kohustas teda seda õigust kasutama, ja viiendaks asuks viivitamata täitma teatamiskohustust, mis oli sätestatud nimetatud seaduse käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsiooni §‑s 32, milles oli rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse korral ette nähtud kohustus sellest teatada, kui vastavad tingimused olid täidetud. Lisaks nõudis see ettekirjutus, et nimetatud hageja esitaks hiljemalt 9. detsembriks 2016 kirjalikku teavet selle kohta, kuidas ta neid kohustusi täita kavatseb.

8        FI viis ajavahemikul 13. septembrist kuni 11. novembrini 2016 läbi teise kohapealse kontrolli.

9        Lisaks viis FI 5. septembrist kuni 14. novembrini 2016 läbi kolmanda kohapealse kontrolli. Selle kontrolli esemeks olid rikkumised teise hageja väidetavalt õigusvastase tütarettevõtja või filiaali käitamisel Lätis.

10      Teine hageja edastas 9. detsembri 2016. aasta kirjaga FI-le oma kirjalikud seisukohad ettekirjutuse kohta.

11      FI teavitas 28. veebruari 2017. aasta kirjas teist hagejat sellest, et ta ei ole ikka veel täitnud kõiki nimetatud ettekirjutuses ette nähtud kohustusi. 10. aprillil 2017 tegi ta avalduse selle hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta (edaspidi „FOLTFi otsus“).

12      Teiselt hagejalt saadud teabe alusel pidas FI vajalikuks viia läbi põhjalik uurimine. Ta viis 4.–22. septembrini 2017 läbi neljanda kohapealse kontrolli. Selle kontrolli käigus tuvastas ta RTRVV valdkonna õigusnormide raskeid ja olulisi rikkumisi, mis olid analoogsed nendega, mis tehti kindlaks kahe eelneva kontrolli käigus, ning leidis, et nimetatud hageja sisekontrollisüsteem on halval tasemel ja ebapiisav.

13      EKP sai 8. veebruaril 2018 FI-lt 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (ELT 2014, L 141, lk 1; edaspidi „SSMi raammäärus“), artikli 80 alusel esitatud ettepaneku teise hageja tegevusluba kehtetuks tunnistada.

14      SSMi raammääruse artikli 80 lõikes 2 ette nähtud koostöökohustuse raames tegutses FI Eesti 18. veebruari 2015. aasta finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 3 alusel ja oma kriisilahendusosakonna kaudu ka krediidiasutuste riikliku pädeva kriisilahendusasutusena. 7. veebruaril 2018 kiitis FI juhatus heaks nimetatud kriisilahendusosakonna hinnangu, et puudub avalik huvi kriisilahendusmeetme rakendamiseks vastavalt viidatud seaduse § 39 lõigetele 1, 3 ja 4, millega võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artikli 32 lõike 1 punkt c ja lõige 5.

15      EKP järelevalvenõukogu kiitis 6. märtsil 2018 heaks teise hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu ja määras viimasele tähtaja selle otsuse eelnõu kohta märkuste esitamiseks vastavalt SSMi raammääruse artiklile 31. Pärast tegevusloa kehtetuks tunnistamist algatati selle hageja likvideerimismenetlus ja nimetati likvideerijad.

16      Teine hageja esitas 14. märtsil 2018 oma märkused, mida võeti lõpliku otsuse tegemisel arvesse. Pärast nimetatud märkuste läbivaatamist leidis EKP, et hageja tegevusluba tuleb kehtetuks tunnistada.

17      SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõike 5, SSMi raammääruse artikli 83 ja Eesti 9. veebruari 1999. aasta krediidiasutuste seaduse (edaspidi „KAS“) – millega võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevust ning usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes ning millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338; parandus ELT 2020, L 51, lk 13, parandus ELT 2020, L 212, lk 20) – § 17 alusel võttis EKP 26. märtsil 2018 vastu teise hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse (edaspidi „26. märtsi 2018. aasta otsus“), millest ta andis sellele hagejale teada.

18      Eesti pädev kohus tegi 27. märtsil 2018 teise hageja likvideerimismenetluse alustamise otsuse.

19      EKP vaidlustusnõukogu (edaspidi „vaidlustusnõukogu“) sai 26. aprillil 2018 esimeselt hagejalt taotluse vaadata läbi EKP 26. märtsi 2018. aasta otsus. Ta leidis, et läbivaatamistaotlus on vastuvõetav, kuna see otsus puudutab nimetatud hagejat otseselt ja isiklikult.

20      Vaidlustusnõukogu võttis 22. juunil 2018 vastu ja edastas EKP järelevalvenõukogule arvamuse AB/2018/03, milles ta tegi viimasele ettepaneku asuda seisukohale, et sisulised ja menetluslikud rikkumised, mida ette heideti, on põhjendamatud, ning võtta vastu EKP 26. märtsi 2018. aasta otsusega samasisuline otsus.

21      EKP nõukogu järgis seda arvamust ja võttis 17. juulil 2018 vastu otsuse (edaspidi „17. juuli 2018. aasta otsus“), mis tehti teatavaks teise hageja likvideerijatele, kuivõrd vahepeal oli algatatud selle hageja likvideerimine.

22      EKP tunnistas 26. märtsi 2018. aasta otsusega kehtetuks teise hageja tegevusloa tegutseda krediidiasutusena. 17. juuli 2018. aasta otsus tühistas 26. märtsi 2018. aasta otsuse ja asendas seda. Lisaks kohustas ta kulude kohta tehtud otsuses esimest hagejat kandma läbivaatamismenetluse kulud.

23      EKP märkis 17. juuli 2018. aasta otsuse punktis 3.2 esiteks, et ettepanek tunnistada kehtetuks teisele hagejale välja antud krediidiasutuse tegevusluba võeti vastu selle hageja pikaajalise ja jätkuva tegevusetuse ja kohaldatavate sätete rikkumise tõttu, teiseks, et RPA oli viinud alates 2015. aastast läbi neli kohapealset kontrolli ja teinud 2016. aastal ettekirjutuse, ning kolmandaks, et kuna see hageja ei olnud täitnud mitteformaalselt talle esitatud nõudeid ega ka kõnealust ettekirjutust, ei saanud EKP anda positiivset hinnangut väljavaatele, et see hageja hakkab tulevikus tema suhtes kehtivate õigusaktide nõudeid järgima.

24      EKP leidis 17. juuli 2018. aasta otsuse punktis 3.2 ka seda, et FI kogutud tõendite ja kohapealsete kontrollide tulemuste põhjal tuleb direktiivi 2013/36, nagu see on Eesti õigusesse üle võetud, artikli 18 punktis f ette nähtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimusi lugeda teise hageja suhtes täidetuks. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjused olid järgmised:

–        sel hagejal puudus niisugune sisemine juhtimiskord, nagu FI seda direktiivi 2013/36 artikli 74 üle võtnud riigisiseste õigusnormide alusel nõudis;

–        sel hagejal puudus RTRVV valdkonnas tõhus sisekord tema ärimudelist tulenevate riske juhtimiseks, hoolimata kolmest kohapealsest kontrollist selles valdkonnas, mitmest koosolekust ja hoiatusest, asjakohasest ettekirjutusest ning kirjast selle ettekirjutuse järgimata jätmise kohta;

–        see hageja ei täitnud talle tehtud ettekirjutust selles ette nähtud tähtajal ja ulatuses;

–        see hageja esitas FI-le eksitavaid ja ebatäpseid dokumente ja teavet ning rikkus Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi (nimelt Läti Vabariigi) õiguses ette nähtud nõudeid.

25      Mis puudutab täpsemalt tegevusloa kehtetuks tunnistamise esimest põhjust, nimelt asjaolu, et teisel hagejal puudus niisugune sisemine juhtimiskord, nagu FI seda direktiivi 2013/36 artikli 74 üle võtnud riigisiseste õigusnormide alusel nõudis, siis täpsustas EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.1 alapunktis a, et kontrollisüsteem oli puudulik ja sobimatu, arvestades hageja ärimudeli laadi, eesmärke ja keerukust.

26      Seoses tegevusloa kehtetuks tunnistamise teise põhjusega täpsustas EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.1 alapunktis b, et teise hageja ärimudel keskendub teenuste osutamisele kõrge netoväärtusega mitteresidentidest äriklientidele ning et kolme esimese FI poolt aastatel 2015–2017 läbi viidud kohapealse kontrolli käigus täheldati suurt hulka ebatavalisi tehinguid.

27      Lisaks leidis EKP, et teise hageja juhatuse ja nõukogu tegevus RTRVV ja riskijuhtimise valdkonnas oli puudulik, kuna tema juhatus ei olnud määranud kindlaks selle hageja riskitaluvuse taset ega kehtestanud eraldi selle valdkonna riskide hindamise süsteemi ega koostanud tegevusriskide analüüsi, mis oleks hõlmanud selle valdkonna riskide põhjalikku analüüsi, rikkudes KAS § 55 lõike 2 punkte 2 ja 3.

28      Nii ei olnud teisel hagejal EKP hinnangul direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktis o nõutud juhtimiskorda ning tema puhul oli seega täidetud sama direktiivi artikli 18 punktis f ette nähtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimus. Lisaks, võttes arvesse nimetatud hageja varasemat käitumist, jagas ta FI arvamust, et on äärmiselt ebatõenäoline, et selle hageja uus juhatus – neljas alates 2015. aastast – rakendab ka tegelikult lubatud muudatusi RTRVV valdkonna riskijuhtimise süsteemis.

29      Mis puudutab kolmandat põhjust, mis õigustas tegevusloa kehtetuks tunnistamist, siis märkis EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.1 alapunktis c, et teine hageja ei olnud määratud tähtaja jooksul ehk 9. detsembriks 2016 talle tehtud ettekirjutust täitnud. Ta leiab, et nimetatud ettekirjutuses kohustas FI nimetatud hagejat esiteks kohaldama protseduurireegleid, teiseks kohaldama tulevikus õigesti selle ettekirjutuse vastuvõtmise ajal jõus olnud RTRTS redaktsiooni § 13 lõike 1 punkte 3–5 ja vältima ärisuhete alustamist, kui see on vajalik, kolmandaks kontrollima, kas kõnealuseid sätteid kohaldati nõuetekohaselt olemasolevates ärisuhetes ja vajaduse korral uuesti kohaldama klientide suhtes hoolsusmeetmeid, neljandaks vältima vajaduse korral tehingute tegemist, nagu on nõutud nimetatud seaduse selle ettekirjutuse vastuvõtmise ajal jõus olnud redaktsiooni § 27 lõikes 2, viiendaks teavitama rahapesu andmebürood, kui tegevus või muud asjaolud viitavad rahapesu või terrorismi rahastamise toimepanemisele või katsele, või kui hagejal oli põhjust arvata või kui ta teadis, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega, ja kuuendaks esitama FI-le aruande meetmete kohta, mida ta on võtnud eespool nimetatud kohustuste täitmiseks. Siiski täheldas FI kolmanda kohapealse kontrolli käigus, et eespool nimetatud kohustusi ei olnud täielikult täidetud ja et ette heidetud puuduseid ei olnud kõrvaldatud. Seetõttu järeldas EKP, et kõnealuse ettekirjutuse täitmata jätmine on veel üks põhjus, mille tõttu tuleb tegevusluba direktiivi 2013/36 artikli 18 punkti f alusel kehtetuks tunnistada.

30      Seoses neljanda tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjusega märkis EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3 alapunktis d, et teine hageja oli esitanud FI‑le eksitavaid ja ebaõigeid andmeid ja dokumente oma tegevuse kohta Lätis, esiteks kinnitades, et tal ei ole seal tütarettevõtjat, ning teiseks teatades 9. veebruari 2016. aasta teates RPA-le, et ta on sulgenud oma Läti kontori, kuigi viimane veel tegutses. Tema hinnangul näitasid RPA poolt ajavahemikul 5. septembrist kuni 14. novembrini 2016 läbi viidud kohapealse kontrolli tulemused tegelikult, et see hageja oli osutanud alates 2013. aasta oktoobrist katkematult Lätis finantsteenuseid. Ta täheldas, et Läti riikliku järelevalveasutuse poolt FI-le edastatud teabe kohaselt asutas see hageja Lätis oma „tütarettevõtja“, rikkudes Läti õigusnorme, millega võeti üle „passi“ menetlust käsitleva direktiivi 2013/36 artiklid 35–38. Tema sõnul kujutab selline tegevus endast KAS § 17 lõike 1 punktide 2 ja 15 rikkumist. Ta järeldas seega, et see tegevus on käsitatav täiendava põhjusena tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks nimetatud direktiivi artikli 18 punkti e alusel.

31      Mis puudutab hinnangut tegevusloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsusele ja esimesena selle loa kehtetuks tunnistamise sobivust, siis rõhutas EKP, et krediidiasutusele antud tegevusloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on lõpetada selle asutuse toime pandud kohaldatavate õigusnormide rikkumine ja et nõue, et krediidiasutusel oleks loodud sobiv juhtimissüsteem, tuleneb asjaolust, et puudused selles süsteemis võivad viia krediidiasutuse pankrotini ja ka süsteemsete probleemideni liikmesriigi ja ülemaailmsel tasemel. Ta leidis, et võttes arvesse teisele hagejale etteheidetavaid rahapesuvastaste õigusnormide pikaajalisi rikkumisi, pidi FI sekkuma, ning et käesoleval juhul oli FI kõigepealt teinud ettekirjutuse ja alles pärast selle rikkumist ettepaneku tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks – mida neil asjaoludel tuleb pidada sobivaks ja proportsionaalseks meetmeks. Ta järeldas, et nimetatud meede oli sobiv ka teavitamise ehk nn „passi“ menetluses – mida tuleb järgida filiaali asutamisel teises liikmesriigis – toime pandud rikkumise suhtes.

32      Teisena, mis puudutab analüüsi, kas loa kehtetuks tunnistamine oli vajalik, siis võttis EKP arvesse mitte ainult kindlaks tehtud rikkumiste raskust, vaid ka kõiki vähem rangeid meetmeid, mida oli juba võetud teisele hagejale süüks pandud rikkumiste kõrvaldamiseks. Võttes arvesse nimetatud hageja õigusvastase tegevuse jätkumist, selle hageja esitatud ebaõiget teavet tema tegevuse kohta Lätis ning seda, et FI ulatuslikud järelevalve- ja kontrollimeetmed ei olnud tulemusi andnud, leidis EKP, olles analüüsinud mitte ainult FI juba tehtud toiminguid, vaid ka kõiki muid kehtivate riigisiseste õigusnormidega, st KASiga võimaldatavaid meetmeid, et puudusid muud vähem ranged meetmed, mis võiksid olla tõhusad õiguspärase olukorra taastamiseks.

33      EKP leidis konkreetsemalt, et teise hageja sundmüük (lõpetamine) ei olnud õiguslikult võimalik. Seejärel loetles ta erinevaid kaalutud meetmeid, rõhutades põhjusi, miks ta leidis, et need ei ole õiguspärase olukorra taastamiseks tõhusad. Esiteks ei peetud hageja juhatuse koosseisu uut muutmist tõhusaks meetmeks, kuna kõigepealt oli see hageja juba juhatuse liikmeid mitu korda muutnud, ilma et see oleks asjasse puutuvate õiguslike kohustuste täitmise osas tulemusi andnud; edasi oli sama hageja alates 2015. aastast mitu korda teatanud äristrateegia muutmisest, ilma et nendele teadetele oleksid järgnenud konkreetsed teod; seejärel, Eesti õiguse kohaselt on juhatusel küll õigus mõjutada krediidiasutuse äristrateegiat, kuid tal ei ole õigust seda iseseisvalt kindlaks määrata, kuivõrd tema pädevuses on vaid tegelemine selle asutuse igapäevase majandustegevusega, ja viimaseks on käesolevas asjas väike võimalus, et juhatuse koosseisu muutmine tooks kaasa strateegia muutuse, arvestades asjaolu, et kaks võtmeliiget juhatuses olid nimetatud selle krediidiasutuse kahe peamise aktsionäri poolt, kes võisid strateegiat mitteametlikult mõjutada ja hoida nii status quo’d.

34      Teiseks, mis puudutab teatavate aktsionäride hääleõiguste loovutamist või peatamist vastavalt Eesti õigusnormile, millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikli 26 lõige 2, siis rõhutas EKP, et kuna teise hageja aktsionäride ring oli väga väike, oleks selle meetme tulemusel jäetud panga juhtimine vähemusosalusega aktsionäride kätte, kes puutusid krediidiasutuse tegevusega vähem kokku ja kes olid ka väga seotud enamusaktsionäridega peresidemete või ühiste finantshuvide kaudu, mis oleks aga võinud tähendada, et need aktsionärid suunavad olenemata võetud meetmest kaudselt ikka selle hageja strateegiat.

35      Kolmandaks, mis puudutab veel ühe ettekirjutuse tegemist, mis keelaks teisel hagejal osutada finantsteenuseid vähemalt kõrge riskitasemega mitteresidentidest klientidele, siis leidis EKP, et see meede ei ole piisav, kuna ühelt poolt tekitas eelneva ettekirjutuse täitmata jätmine küsimuse, kas see hageja on võimeline ja tahab täita võimalikku teist ettekirjutust, ning teiselt poolt oleks panga tegevuse piiramine tekitanud talle väga suurt igakuist tegevuskahjumit, mis oleks seadnud ohtu tema likviidsuse ja seega ka klientide hoiused.

36      Neljandaks, mis puudutab krediidiasutuse vabatahtlikku lõpetamist, siis möönis EKP, et teine hageja pakkus selle lahenduse välja 26. märtsi 2018. aasta otsuse eelnõu kohta esitatud seisukohtades, et Eesti õigus seda lubab ja et see oleks igal juhul viinud tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni, kuid et ta otsustas siiski seda võimalust mitte kasutada, sest kõigepealt oleks krediidiasutuse vabatahtliku lõpetamise korral ebaselgeks jäänud peamised põhjused, miks FI oli teinud ettepaneku tegevusluba kehtetuks tunnistada; edasi oleks tegevusluba tunnistatud kehtetuks KAS § 16 lõike 3, mitte selle seaduse § 17 alusel; seejärel oleks krediidiasutuse vabatahtlik lõpetamine jätnud vale mulje selle hageja toime pandud nende õigusrikkumiste raskusest, mis EKP hinnangul õigustasid sundkorras tegevusloa kehtetuks tunnistamist, ning viimaseks tuleneb direktiivi 2013/36 artikli 20 lõikest 5, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise teates ei pea olema ära märgitud mitte ainult kehtetuks tunnistamise fakt, vaid ka selle põhjused.

37      Viiendaks, mis puudutab võimalikku omandamist mõne teise Eesti äriühingu poolt, siis EKP seda lahendust ei kasutanud, kuna ühelt poolt ei esitatud EKP‑le dokumentaalseid tõendeid, et mõni investor oleks asjakohase konkreetse kohustuse võtnud, ja teiselt poolt ei andnud teise hageja esitatud äriplaani projekt piisavat teavet, et teha kindlaks, kas tehing oleks kaasa toonud äristrateegia muutuse. Lisaks, vaatamata nimetatud hagejale dokumentide esitamiseks antud täiendavale tähtajale ta vajalikku teavet ei esitanud.

38      Kolmandana, tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõistlikkuse küsimuses leidis EKP, et arvestades rikkumiste raskust ja kestust, asjaolu, et teine hageja jätkas oma õigusvastast käitumist hoolimata talle tehtud erinevatest hoiatustest, ning selle hageja käitumisega avalikkuse usalduse kahjustamist Eesti ja Euroopa finantssüsteemi vastu, kaalus avalik huvi taastada õigusnormidele vastavus üle hageja erahuvi tema tegevusloa kehtetuks tunnistamata jätmise vastu.

39      Mis puudutab tegevusloa kehtetuks tunnistamise kooskõla õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, siis leidis EKP, et teine hageja ei saa sellele põhimõttele tugineda, kuna kõigepealt oli talle tehtud mitu korda mitu hoiatust (neli kohapealset kontrolli, ettekirjutus ja erinevad hoiatused), kuid ta ei võtnud sobivaid meetmeid oma õigusvastase käitumise lõpetamiseks, seejärel ei andnud FI talle ühelgi ajahetkel mõista, et tema tegevusluba kehtetuks ei tunnistata, ning viimaks ei saa keegi tugineda õiguspärasele ootusele, et ta võiks hakata õigusvastaselt tegutsema või selliselt tegutsemist jätkata.

40      Kõike eelnevat arvesse võttes järeldas EKP, et esinesid direktiivi 2013/36 artiklis 18 loetletud põhjused teise hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks ja et seda meedet tuleb pidada proportsionaalseks (sobivaks, vajalikuks ja mõistlikuks), võttes arvesse juhtumi asjaolusid ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

A.      Menetluse algus ja poolte nõuded kohtuasjas T351/18

41      Hagejad esitasid selles kohtuasjas hagiavalduse Üldkohtu kantseleile 5. juunil 2018.

42      EKP esitas kostja vastuse 21. septembril 2018.

43      Euroopa Komisjon palus Üldkohtu kantseleile 9. oktoobril 2018 esitatud avalduses luba astuda menetlusse EKP nõuete toetuseks.

44      Üldkohtu teise koja president rahuldas menetlusse astumise avalduse 26. novembri 2018. aasta otsusega.

45      Hagejad esitasid repliigi 12. detsembril 2018. EKP esitas vasturepliigi 18. veebruaril 2019.

46      Komisjon esitas menetlusse astuja seisukohad 20. detsembril 2018. Hagejad esitasid oma märkused nende seisukohtade kohta 25. veebruaril 2019.

47      Üldkohtu kantseleile 1. aprillil 2019 esitatud dokumendis palusid hagejad kohtuistungi korraldamist, tunnistajate ülekuulamist ja teatavate menetlustoimingute tegemist.

48      EKP ja komisjon esitasid Üldkohtu kantseleile 29. aprillil 2019 saabunud dokumendis oma märkused hagejate esitatud tunnistajate ülekuulamise ja menetlustoimingute tegemise taotluse suhtes.

49      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada 26. märtsi 2018. aasta otsus;

–        mõista kohtukulud välja EKP-lt.

50      EKP palub Üldkohtul:

–        jätta hagi esimest hagejat puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi esimest hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta hagi teist hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

51      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi esimest hagejat puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        jätta hagi igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

B.      Menetluse algus ja poolte nõuded kohtuasjas T584/18

52      Hagejad esitasid selles kohtuasjas hagiavalduse Üldkohtu kantseleile 27. septembril 2018.

53      EKP esitas kostja vastuse 20. detsembril 2018.

54      Euroopa Komisjon palus Üldkohtu kantseleile 23. jaanuaril 2019 esitatud avalduses luba astuda menetlusse EKP nõuete toetuseks.

55      Üldkohtu teise koja president rahuldas menetlusse astumise avalduse 25. veebruari 2019. aasta otsusega.

56      Hagejad esitasid repliigi 28. märtsil 2019. EKP esitas vasturepliigi 3. juunil 2019.

57      Komisjon esitas menetlusse astuja seisukohad 5. aprillil 2019. Hagejad esitasid oma märkused nende seisukohtade kohta 27. mail 2019.

58      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada 17. juuli 2018. aasta otsus;

–        tühistada otsus kulude jaotuse kohta;

–        mõista kohtukulud välja EKP-lt.

59      EKP palub Üldkohtul:

–        jätta hagi esimest hagejat puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi esimest hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta teise hageja kahekümne viies väide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        jätta hagi teist hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata, sealhulgas kahekümne viienda väite osas, kui Üldkohus seda vastuvõetamatuks ei tunnista;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

60      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi esimest hagejat puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        jätta hagi igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

61      Hagejad esitasid oma menetlusdokumentides taotlusi menetlustoimingute tegemiseks, sealhulgas taotluse välja nõuda mitu dokumenti ja taotluse kuulata ära tunnistajaid.

C.      Menetluse jätkumine mõlemas kohtuasjas

62      Kuna Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel muudeti Üldkohtu kodade koosseisu, määrati ettekandja-kohtunik üheksandasse kotta, kellele käesolevad kohtuasjad seega lahendada anti.

63      Üheksanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus 5. veebruaril 2020 kodukorra artikli 28 alusel määrata käesolevad kohtuasjad lahendamiseks koja laiendatud koosseisule.

64      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikult küsimusi, millele komisjon, EKP ja hagejad vastasid Üldkohtu kantseleile vastavalt 13. märtsil ning 16. ja 17. aprillil 2020 esitatud dokumentides.

65      Üheksanda koja presidendi 27. aprilli 2020. aasta otsusega liideti need kaks kohtuasja menetluse suulise osa huvides.

66      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 25. septembri 2020. aasta kohtuistungil. Pooled kuulati ära ka küsimuses, kas need kohtuasjad liita kohtuotsuse huvides.

67      Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm käesolevale otsusele alla kirjutanud kohtunikku nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

68      Üldkohtu presidendi 13. augusti 2021. aasta määrusega määrati käesolev kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub üheksandasse kotta.

III. Õiguslik käsitlus

69      Kohtuasjad T‑351/18 ja T‑584/18 otsustati liita kohtuotsuse huvides.

A.      Hagi eseme säilimine ja hagejate põhjendatud huvi kohtuasjas T351/18

70      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi, et vaidlustatud akt tühistataks. See huvi, mis on iga kohtule esitatava hagi peamine ja esimene tingimus, eeldab, et vaidlustatud akti tühistamine ise võib tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi suhtes tehtavast lahendist võib selle esitanud pool saada seega mingit kasu (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

71      Hageja põhjendatud huvi peab hagi eseme seisukohast esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Hagi ese, nagu ka põhjendatud huvi, peavad säilima kuni kohtulahendi kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagi tulemusel võib hagi esitanud pool saada mingit kasu (vt 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Euroopa Liidu kohtud võivad põhjendatud huvi kadumise korral omal algatusel tõstatada otsuse tegemise vajaduse äralangemise küsimuse (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bank Mellat vs. nõukogu, C‑430/16 P, EU:C:2018:668, punkt 49).

73      Sellega seoses palus Üldkohus 3. märtsi 2020. aasta menetlust korraldavas meetmes pooltel väljendada oma arvamust küsimuses, kas hagejate põhjendatud huvi oli säilinud pärast seda, kui EKP oli vastu võtnud 17. juuli 2018. aasta otsuse, millega EKP tunnistas 26. märtsi 2018. aasta otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks.

74      Hagejad on seisukohal, et ka pärast 17. juuli 2018. aasta otsuse vastuvõtmist säilis neil põhjendatud huvi esitada hagi 26. märtsi 2018. aasta otsuse peale. Nad leiavad esiteks, et meetme tühistamist ei saa automaatselt samastada tühiseks tunnistamisega liidu kohtu poolt, kuna oma sisult ei ole see võrdväärne otsuse õigusvastaseks tunnistamisega. Teiseks ei saa EKP-l olla lubatud takistada otsuse kohtulikku õigusvastaseks tunnistamist uue otsuse vastuvõtmise ja varasema otsuse tühistamise teel. Nii tegutsemise võimalust võib pidada kuritarvituseks, mis on vastuolus õigusriigi põhimõttega. Kolmandaks on esialgse otsuse väidetav ja eeldatav asendamine hilisema otsusega, mis hakkab kehtima mõnel varasemal kuupäeval, kunstlikult loodud olukord, mis ei ole õiguspärane. Neljandaks märgivad hagejad, et nad nõuavad kohtult 26. märtsi 2018. aasta otsuse tühistamist eelkõige selleks, et kaitsta oma huve nende maine seisukohast ja oma huvi tõttu saada rahalist hüvitist. Nende huvide legitiimsust tunnustati väidetavalt 12. septembri 2017. aasta kohtumääruses Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, ei avaldata, EU:T:2017:623, punktid 17–23) ja Üldkohtu määruse seda osa edasi ei kaevatud, mis tähendab, et see on õiguslikult kehtiv. Euroopa Kohus Üldkohtu määruse seda osa ära ei muutnud. Tähtsust ei oma asjaolu, et Euroopa Kohus ei ole konkreetselt seda aspekti analüüsinud. Seda ei olnud vaja teha, kuna ei EKP ega komisjon kohtumääruse seda osa edasi ei kaevanud. Viiendaks on otsus, millega muudetakse adressaadi õiguslikku olukorda ex tunc, lubatud vaid üksikjuhtudel, eelkõige siis, kui see avaldab adressaadile positiivset mõju. Järelikult ei ole mingil juhul võimalik tegevusloa kehtetuks tunnistamine nii, et kehtetuks tunnistamise väidetav mõju ulatub aega enne otsuse tegemist.

75      EKP märgib, et hagejatel ei ole mingit niisugust huvi, mida 17. juuli 2018. aasta otsuse kohtulik kontroll ei rahuldaks. Seetõttu kaotasid hagejad oma põhjendatud huvi esitada hagi 26. märtsi 2018. aasta otsuse peale.

76      Nagu tuleneb SSMi alusmääruse artikli 24 lõikest 1, moodustab EKP vaidlustusnõukogu, et vaadata asutusesiseselt halduskorras läbi otsused, mis EKP on teinud selle määrusega talle antud volituste täitmisel. Selle artikli lõike 2 kohaselt koosneb vaidlusnõukogu liikmesriikidest pärit viiest hea reputatsiooniga liikmest, kellel on tõendatud teadmised asjakohases valdkonnas ning piisav erialane töökogemus ning kes ei ole EKP praegused töötajad ega pädevate asutuste ega liikmesriikide asutuste või liidu institutsioonide, organite või asutuste ametis olevad töötajad. EKP asutas vaidlustusnõukogu SSMi alusmääruse artikli 24 alusel vastu võetud 14. aprilli 2014. aasta otsusega 2014/360/EL vaidlustusnõukogu asutamise ja selle kodukorra kohta (ELT 2014, L 175, lk 47).

77      Lisaks nähtub SSMi alusmääruse artikli 24 lõikest 7, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alaste EKP otsuste asutusesisene halduskorras läbivaatamine koosneb kolmest etapist. Esiteks esitab vaidlustusnõukogu järelevalvenõukogule arvamuse uue otsuse eelnõu ettevalmistamiseks. Teiseks võtab järelevalvenõukogu arvesse vaidlustusnõukogu arvamust ja esitab EKP nõukogule uue otsuse eelnõu otsuse 2014/360 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud tähtaegade jooksul. Uus otsuse eelnõu „tühistab esialgse otsuse, asendab selle identse sisuga otsusega või asendab selle muudetud otsusega“. Kolmandaks loetakse uus otsuse eelnõu vastuvõetuks, kui EKP nõukogu ei ole selle suhtes esitanud vastuväiteid hiljemalt kümne tööpäeva jooksul.

78      Lõpuks, SSMi alusmääruse artikli 24 lõike 1 kohaselt on asutusesisese halduskorras läbivaatamise esemeks nimetatud määrusega EKP‑le antud volituste täitmisel tehtud otsuste menetluslik ja sisuline kooskõla selle määrusega. Otsuse 2014/360 artikli 10 lõike 2 kohaselt piirdub küll vaidlustusnõukogu nende aluste läbivaatamisega, millele taotleja on läbivaatamistaotluses tuginenud. Kuid sama otsuse artikli 17 lõige 1 näeb ette, et järelevalvenõukogu hinnang ei piirdu taotleja esitatud nende aluste kontrolliga, mis on esitatud läbivaatuse taotluses, vaid ta võib oma uue otsuse eelnõu ettepanekus arvesse võtta ka muid aspekte.

79      Eespool punktides 76–78 nimetatud sätete koostoimest nähtub, et EKP otsuste – mille ta on teinud SSMi alusmäärusega talle antud volituste täitmisel – asutusesisene halduskorras läbivaatamine seisneb kokkuvõttes asja täielikus uuesti hindamises ja see ei piirdu üksnes läbivaatamistaotluse alustega. Halduskorras läbivaatamise niisugust eripära näitab asjaolu, et otsuse 2014/360 artikli 17 lõike 1 kohaselt on laiendatud pädevus järelevalvenõukogul endal, kuivõrd ta hindab eelnevalt arvamust, mille väljastab vaidlustusnõukogu, mis on asutatud selleks, et EKP otsused vaadataks läbi kõrgeid sõltumatuse ja asjatundlikkuse nõudeid järgides (vt eespool punkt 76).

80      Eeltoodut silmas pidades on SSMi alusmääruse artikli 24 lõikes 7 ette nähtud, et läbivaatamismenetlus võib viia kolme tulemuseni. Esimene seisneb esialgse otsuse lihtsas tühistamises. Teine seisneb algse otsuse asendamises identse sisuga otsusega. Kolmas seisneb esialgse otsuse asendamises muudetud otsusega.

81      Järgnevalt punktides 82–85 esitatud põhjustel kehtestab SSMi alusmääruse artikli 24 lõige 7 EKP-le kohustuse anda läbivaatamismenetluse lõpus vastu võetud otsusele tagasiulatuv toime alates päevast, mil jõustus esialgne otsus, olenemata läbivaatamise tulemusest.

82      Täpsemalt, kui järelevalvenõukogu ja EKP nõukogu leiavad, et algne otsus, mille alusel tunnistati krediidiasutuse tegevusluba kehtetuks, on õiguspärane, ei jäta EKP nõukogu sisulise läbivaatamise taotlust lihtsalt rahuldamata, vaid võtab vastavalt SSMi alusmääruse artikli 24 lõikele 7 vastu otsuse, mis on identne läbi vaadatud otsusega. Sellisel juhul ei ole aga võimalik sama tegevusluba teist korda kehtetuks tunnistada. Läbi vaadatud otsusega identse sisuga otsus saab seega asendada seda esimest otsust tagasiulatuvalt ainult alates hetkest, mil jõustus uuesti läbivaatamise esemeks olev otsus.

83      See tõlgendus, mis tuleneb kõnealuste meetmete olemusest, kehtib ka juhul, kui järelevalvenõukogu ja EKP nõukogu leiavad, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud või kui selles tuvastatud puudused on võimalik kõrvaldada vähem piiravate meetmetega. Nimelt peab niisugusel juhul akt, millega tühistatakse tegevusloa kehtetuks tunnistamine või kehtestatakse need meetmed, tingimata olema tagasiulatuva toimega, et kaotada krediidiasutuse tegevusloa ex tunc kehtetuks tunnistamine ja vajaduse korral asendada see meetmega, mida peetakse kõige sobivamaks. Kui sellist tagasiulatuvat mõju ei oleks, saaks läbivaatamismenetluses tehtud otsusel olla mõju vaid uue tegevusloa väljaandmise korral vastavalt SSMi alusmääruse artiklis 14 ette nähtud menetlusele.

84      Seda hinnangut kinnitab kaudselt, kuid tingimata ka SSMi alusmääruse artikli 24 lõige 8 ja otsuse 2014/360 artikli 9 lõige 1, mille kohaselt ei peata läbivaatamise taotlus vaidlustatud otsuse täitmist. Sellest järeldub, et läbivaadatava otsuse asendamine muudetud otsusega peab toimuma tagasiulatuvalt alates läbivaadatava otsuse jõustumise hetkest, vastasel korral ei saa lõplikul otsusel olla soovitavat toimet.

85      Eelnevast analüüsist nähtub samuti, et läbivaatamismenetluses esialgse otsuse asendamine identse või muudetud otsusega toob kaasa tagajärje, et esialgne otsus kaob õiguskorrast jäädavalt.

86      Käesoleval juhul esiteks jõustus 26. märtsi 2018. aasta otsus – mis on kohtuasjas T‑351/18 vaidlustatud akt – vastavalt selle otsuse sissejuhatavale osale otsuse teisele hagejale teatavaks tegemise kuupäeval kl 23.00, kooskõlas ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõiguga. Teiseks on 17. juuli 2018. aasta otsuse – mis on kohtuasjas T‑584/18 vaidlustatud akt – sissejuhatavas osas märgitud, et „[26. märtsi 2018. aasta] otsus tühistatakse ja asendatakse käesoleva otsusega alates [26. märtsi 2018. aasta] otsuse teatavakstegemise kuupäevast kl 23.00“.

87      17. juuli 2018. aasta otsus võeti vastu 26. märtsi 2018. aasta otsuse asutusesisese halduskorras läbivaatamise tulemusel ja esimese sisu on identne teise sisuga SSMi alusmääruse artikli 24 lõike 7 tähenduses.

88      Sellest tuleneb, et 17. juuli 2018. aasta otsuses asendas EKP kooskõlas läbivaatamismenetlust reguleeriva õigusliku raamistikuga (vt eespool punktid 76–81) 26. märtsi 2018. aasta otsuse tagasiulatuvalt alates viimati nimetatud otsuse jõustumise ajast ning et ta ei muutnud seda lihtsalt kehtetuks tulevikku suunatult, nagu näivad väitvat hagejad.

89      Kuid vaidluse eseme äralangemine võib tuleneda muu hulgas vaidlustatud akti kehtetuks tunnistamisest või asendamisest menetluse käigus (vt selle kohta 1. juuni 1961. aasta kohtuotsus Meroni jt vs. Ülemamet, 5/60, 7/60 ja 8/60, EU:C:1961:10, lk 211–213; 17. septembri 1997. aasta kohtumäärus Antillean Rice Mills vs. komisjon, T‑26/97, EU:T:1997:131, punktid 14 ja 15, ning 12. jaanuari 2011. aasta kohtumäärus Terezakis vs. komisjon, T‑411/09, EU:T:2011:4, punkt 15).

90      Nimelt kaob kehtetuks tunnistatud ja asendatud akt täielikult liidu õiguskorrast ex tunc, mistõttu ei tooks kehtetuks tunnistatud akti tühistav kohtuotsus kaasa mingeid täiendavaid õiguslikke tagajärgi võrreldes sellise kehtetuks tunnistamise tagajärgedega (vt selle kohta 28. mai 1997. aasta kohtumäärus Proderec vs. komisjon, T‑145/95, EU:T:1997:74, punkt 26; 6. detsembri 1999. aasta kohtuotsus Elder vs. komisjon, T‑178/99, EU:T:1999:307, punkt 20, ja 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus Phoenix-Reisen ja DRV vs. komisjon, T‑120/09, ei avaldata, EU:T:2010:381, punkt 23).

91      Sellest järeldub, et vaidlustatud akti kehtetuks tunnistamise korral ei säili hagejal mingit huvi selle kohtuliku tühistamise vastu ning selle akti peale esitatud hagi ese langeb ära, mistõttu ei ole enam vaja asja lahendada (1. juuni 1961. aasta kohtuotsus Meroni jt vs. Ülemamet, 5/60, 7/60 ja 8/60, EU:C:1961:10, lk 211–213; 6. detsembri 1999. aasta kohtumäärus Elder vs. komisjon, T‑178/99, EU:T:1999:307, punktid 21 ja 22; 9. septembri 2010. aasta kohtumäärus Phoenix-Reisen ja DRV vs. komisjon, T‑120/09, ei avaldata, EU:T:2010:381, punktid 24–26, ja 24. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, T‑36/10, EU:T:2011:124, punktid 46, 50 ja 51).

92      See järeldus on seda ilmsem, kui vaidlustatud akt asendatakse tagasiulatuvalt identse aktiga, mida esimese akti võimalik kohtulik tühistamine ei mõjutaks, nagu käesolevas asjas.

93      Lisaks ei saa hagejad tulemuslikult tugineda 12. septembri 2017. aasta kohtumäärusele Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, ei avaldata, EU:T:2017:623). Nimelt tühistati see kohtumäärus 5. novembri 2019. aasta kohtuotsusega EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923) ilma, et apellatsioonkaebustes oleks käsitletud küsimust, kas hagejate põhjendatud huvi kadus vaidlustatud akti tagasiulatuva asendamise tõttu uue, samasisulise otsusega, mis võeti vastu läbivaatamismenetluses.

94      Järelikult vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, on õiguslikus raamistikus, mis reguleerib halduskorras läbivaatamist, mille tulemusel võetakse vastu aktid, millega asendatakse läbivaadatud aktid tagasiulatuvalt, puudutatud isikute huvid täielikult kaitstud võimalusega nõuda läbivaatamise tulemusel vastu võetud akti tühistamist ja selle vastuvõtmisega tekitatud mis tahes kahju hüvitamist.

95      Sellest järeldub, et hagi ese kohtuasjas T‑351/18 on pärast hagi esitamist ära langenud ja et hagejad on seetõttu kaotanud oma huvi nõuda selles kohtuasjas vaidlustatud otsuse tühistamist. Seega on kohtuotsuse tegemise vajadus ära langenud.

B.      Vastuvõetavus kohtuasjas T584/18

96      EKP vaidlustab ilma formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata esiteks hagide vastuvõetavuse üksnes osas, milles see on esitatud esimese hageja poolt, ja teiseks kohtuasja T‑584/18 puhul vastuvõetavuse ka osas, milles see puudutab teise hageja esitatud kahekümne viiendat väidet, millega nõutakse läbivaatamismenetluse kulude kohta tehtud otsuse tühistamist. Komisjon toetab seda seisukohta.

97      Esimesena leiavad hagejad, tuginedes 12. septembri 2017. aasta kohtumäärusele Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, ei avaldata, EU:T:2017:623), et esimesel hagejal on õigus vaidlustada 26. märtsi ja 17. juuli 2018. aasta otsuseid, kuna ta on teise hageja peamine aktsionär, kellele kuulub 85% hääleõigustest.

98      Lisaks leiavad hagejad, et kuna EKP tunnistab esimese hageja nõude vastuvõetavust kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõude osas, kuivõrd see põhineb 26. märtsi ja 17. juuli 2018. aasta otsuste õigusvastasusel, siis ei saa välistada ka kulude kohta tehtud otsuse kohtus vaidlustamise õigust. Seejärel loetlevad nad muid esimese hageja erinevaid väidetavaid huve, muu hulgas huvi vältida sundlõpetamist, huvi müüa pank teisele investorile, huvi kaitsta oma mainet, mis erineb panga mainest, ning lisaks asjaolu, et rahaline tagajärg, mille tegevusloa kehtetuks tunnistamine talle tekitab, erineb pangale tekitatavast tagajärjest.

1.      17. juuli 2018. aasta otsuse tühistamise nõude vastuvõetavus

99      Esimesena tuleb tõdeda, et teisel hagejal on õigus esitada 17. juuli 2018. aasta otsuse tühistamise nõue. Nimelt oli kehtetuks tunnistatud tegevusluba välja antud sellele hagejale ning ta on asjakohase otsuse adressaat. Samuti andis teise hageja endine peadirektor lepingulistele esindajatele ad litem-volikirja, ilma et hageja likvideerijad oleksid selle kehtivuse kahtluse alla seadnud. Ka EKP ei vaidlusta selle otsuse tühistamise nõude vastuvõetavust osas, milles selle on esitanud kõnealune hageja.

100    Teisena, mis puudutab esimest hagejat, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et krediidiasutuse aktsionäridel ei ole õigust esitada hagi EKP vastu võetud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale, kuna selline otsus neid otseselt ei puuduta. Esiteks leidis Euroopa Kohus, et pärast tegevusloa kehtetuks tunnistamist ei ole krediidiasutusel enam võimalik oma tegevust jätkata ning seetõttu on tema võime dividende jaotada kaheldav, kuid et niisugused tegevusloa kehtetuks tunnistamise negatiivsed tagajärjed on majanduslikud, samas kui aktsionäride õigust saada dividende, nagu ka nende õigust osaleda äriühingu juhtimises tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus ei mõjuta (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punkt 111). Teiseks otsustas ta, et kuigi likvideerimine mõjutab otseselt aktsionäride õigust osaleda äriühingu juhtimises, ei ole tegemist 17. juuli 2018. aasta otsuse automaatse rakendamisega, mis tuleneks üksnes liidu õigusnormidest kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punktid 113 ja 114).

101    Järelikult on vastuvõetav ainult teise hageja esitatud 17. juuli 2018. aasta otsuse tühistamise nõue.

2.      Kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõude vastuvõetavus

102    Mis puudutab kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõude vastuvõetavust, siis tuleb asuda seisukohale, et esimesel hagejal on õigus selline tühistamise nõue esitada, kuna ta on ainus adressaat sellele otsusele, mis kohustab teda tasuma kulud seoses läbivaatamismenetlusega, mis algatati tema taotlusel ja milles ta ainsana osales. Lisaks ei vaidlusta EKP selle tühistamisnõude vastuvõetavust osas, milles selle esitas nimetatud hageja.

103    Seevastu teisel hagejal, kes otsustas jätta läbivaatamise taotluse vaidlustusnõukogule esitamata, kuigi tal oli selle esitamiseks õigus, puudub igasugune põhjendatud huvi kulude kohta tehtud otsuse tühistamise vastu, kuna sellel ei ole talle mingeid tagajärgi. Pealegi ei ole see hageja asjasse puutuva otsuse adressaat ega vaadeldav isikuna, keda see otsus otseselt ja isiklikult puudutab.

104    Järelikult on kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõue vastuvõetav üksnes osas, milles selle esitas esimene hageja.

C.      Sisulised küsimused

105    Kohtuasjas T‑584/18 esitatud hagi põhjenduseks esitavad hagejad 25 väidet: esimene kuni kahekümne neljas väide põhjendavad 17. juuli 2018. aasta otsuse tühistamise nõuet ja kahekümne viies väide, milles tuginetakse 17. juuli 2018. aasta otsuse õigusvastasusele, põhjendab kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõuet. Need väited tuleb nende sisu ja laadi arvestades rühmitada järgmiselt:

–        esimene, teine, neljateistkümnes, viieteistkümnes ja üheksateistkümnes väide, mille kohaselt ei ole EKP-l pädevust võtta vastu otsust, mis käsitleb tegevusloa kehtetuks tunnistamist ja lõpetamist, milles hinnataks rahapesu ja terrorismi rahastamise küsimusi, mis keelab ettevõtja vabatahtliku lõpetamise ning võimaluse müüa teine hageja muudele potentsiaalsetele investoritele; samasse väidete rühma võib liigitada ka üheksateistkümnenda väite, mis käsitleb võimu kuritarvitamist, kuna viimati nimetatud väite toetuseks esitatud argumendid kattuvad argumentidega, mis on EKP pädevuse puudumise kohta esitatud teistes eespool nimetatud väidetes;

–        kolmas väide, mis käsitleb hoolsuskohustuse ja erapooletuse nõude rikkumist EKP kontrolli käigus;

–        neljas ja viies väide, mille kohaselt on tehtud hindamisviga või jäetud arvesse võtmata teatavad asjas tähtsust omavad asjaolud;

–        kuues, kaheteistkümnes ja kaheksateistkümnes väide, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses sellega, et EKP tugines vääralt FI ettekirjutuse rikkumisele ja õiguskindluse põhimõtte rikkumisele;

–        seitsmes kuni üheteistkümnes, kolmeteistkümnes kuni viieteistkümnes ja seitsmeteistkümnes väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet;

–        kuueteistkümnes ja kaheksateistkümnes väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet;

–        kahekümnes kuni kahekümne teine väide, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme, vastavalt õigust olla ära kuulatud, kaitseõigusi ja põhjendamiskohustust;

–        kahekümne kolmas ja kahekümne neljas väide, mille kohaselt on läbivaatamismenetluses rikutud muu hulgas õigust tutvuda teist hagejat puudutava toimikuga ja aktsionäri õigusi;

–        kahekümne viienda väite kohaselt, mis on esitatud kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks, on 17. juuli 2018. aasta otsus õigusvastane.

1.      Esimene, teine, neljateistkümnes, viieteistkümnes ja üheksateistkümnes väide

106    Esimesena väidavad hagejad oma esimeses, neljateistkümnendas ja viieteistkümnendas väites, et EKP ületas oma pädevust, kuna ta ei jätnud neile võimalust teise hageja vabatahtlikuks lõpetamiseks, mis nähtub 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.2 alapunkti b alajaost i, kuigi ühtse järelevalvemehhanismi (edaspidi „SSM“) ja ühtse kriisilahenduskorra (edaspidi „SRM“) valdkonnas RPA ja EKP vahelise vastutuse põhimõttelise jaotuse kohaselt ei ole EKP-l mingit sellealast pädevust. Sama kehtib EKP keeldumise kohta müüa nimetatud hageja teisele potentsiaalselt huvitatud investorile, nagu nähtub selle otsuse punkti 3.3.2 alapunkti b alajaost ii.

107    Teisena, EKP-l ei olnud õigust tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust vastu võtta, kuna FI oli 7. veebruaril 2018 juba teinud FOLTFi otsuse, milles tehti kindlaks, kas krediidiasutus oli „maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas“, tehes seega valiku kriisilahenduse meetme ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise vahel, ehk valiku, mida oli pädev tegema ainult FI. Hagejad vaidlevad vastu ka EKP kinnitusele, et see otsus ei ole asjasse puutuv, vaid on konfidentsiaalne ning seda ei tulnud seega talle edastada.

108    Lisaks vaidlevad hagejad vastu EKP argumendile, et teine hageja ei esitanud ise ametlikku vabatahtliku lõpetamise taotlust. Nende sõnul keelas EKP 17. juuli 2018. aasta otsuses olenemata sellest taotlusest niisuguse lõpetamise, kuigi EKP oleks võinud neil paluda selline taotlus esitada või paluda FI-l teha selles küsimuses otsus. Ainus vabatahtliku lõpetamise takistus oligi EKP väljendatud negatiivne eelistus. Uus „SSMi-SRMi“ süsteem kehtestas varase sekkumise süsteemi, mille alusel sekkumine toimub enne panga tegelikku maksejõuetuks jäämist ja mille kohaselt on riigisisestel kriisilahendusasutustel võimalik kontrollida, kas krediidiasutus on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, ning uurida muude järelevalvelahenduste olemasolu enne seda, kui ta analüüsib, kas kriisilahendusmeetmete võtmine on avaliku huvi seisukohast vajalik. Hagejad leiavad, et kui nende kriisilahendusasutuste arvates see nii ei ole, sest panga maksejõuetus ei kujuta endast süsteemset probleemi, siis analüüs kriisilahendusskeemi osas lõpeb. Seejärel peavad need asutused kindlaks tegema, kas üksus, kelle maksejõuetus võib tekkida, ka tegelikult maksejõuetuks jääks. Kui see on nii, on võimalik maksejõuetust, st pankrotti, vältida sobiva riigisisese maksejõuetusmenetluse abil. Sellest tuleneb, et sundlõpetamist ei saagi läbi viia. Seevastu ei võta see süsteem vabatahtliku lõpetamise võimalust, mida tunnustatakse kõigis riigisisestes õigusnormides, kui asjaomane äriühing on maksejõuline.

109    Kolmandana väidavad hagejad, et EKP-l puudus 17. juuli 2018. aasta otsuse vastuvõtmise pädevus, kuna see otsus põhines üksnes RTRVV valdkonna väidetavatel rikkumistel, kuid see on valdkond, milles tal ei ole mingit pädevust. Antud juhul ei olnud tegevusloa kehtetuks tunnistamine põhjendatav usaldatavusnõuete kaalutlustega, vaid see teenis üksnes FI ja EKP huvi saada lihtsalt endale avalikkuse tähelepanu.

110    Neljandana heidavad hagejad teises ja kaudselt kolmandas väites EKP‑le ette, et viimane ei analüüsinud 17. juuli 2018. aasta otsuse aluseks olnud RTRVV valdkonna küsimusi ega kontrollinud FI hinnanguid. EKP ei saa olla vastutav krediidiasutuste stabiilsuse eest ja jätta kunstlikult oma hinnangust välja terveid valdkondi, mis on riskiallikad. Lisaks peaks selle otsuse peale esitatavas tühistamishagis saama tugineda otsuses esinevatele niisugustele puudustele, mis tulenevad FI koostatud eelnõust.

111    Lisaks ei ole EKP 17. juuli 2018. aasta otsuses taotletud eesmärk taastada õigusnormidele vastavus tegevusloa kehtetuks tunnistamise õiguspärane eesmärk, kuivõrd selleks saab olla vaid usaldatavusnormatiivide täitmine. Siiski, kuna teoreetiliselt on võimalik, et RTRVV valdkonna küsimused on tegevusloa kehtetuks tunnistamisel asjakohased, kuna nendega seoses tekivad usaldatavusnormatiivide täitmise riskid, siis esiteks RPAde ja EKP vaheline vastutuse jaotus ja teiseks proportsionaalsuse põhimõte eeldavad, et kõigepealt kasutataks ära kõik selle valdkonna meetmed (trahvid, teatud laadi tehingute tegemise keeld, kriminaalmenetluse algatamine).

112    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

113    Tuleb märkida, et käesolevas väidete rühmas esitavad hagejad sisuliselt kaks väidet, millest esimese kohaselt ei olnud EKP‑l 17. juuli 2018. aasta otsuse vastuvõtmise pädevust ja teise kohaselt on võimu kuritarvitatud. Enne nende väidete analüüsimist peab Üldkohus vajalikuks meenutada, kuidas jaguneb pädevus EKP ja RPAde vahel.

a)      Pädevuse jaotus EKP ja SSMis osalevate liikmesriikide RPAde vahel seoses tegevusloa kehtetuks tunnistamisega RTRVV valdkonna õigusnormide rikkumise tõttu

114    Esiteks nähtub SSMi alusmääruse põhjendustest 15 ja 28, et pädevus, mida EKP‑le ei ole antud, jääb RPAdele.

115    Konkreetsemalt on SSMi alusmääruse põhjenduses 28 loetletud „järelevalveülesannete, mida ei anta EKP-le“ ja mis peaksid jääma RPAdele, hulgas nimetatud „rahasüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning tarbijakaitset“.

116    SSMi alusmääruse artikli 4 lõige 1 täpsustab aga, et „EKP-l on artikli 6 raamistikus […] ainupädevus täita usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärgil järgmisi ülesandeid seoses kõigi osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustega“. Sellele järgneb loetelu üheksa ülesandega, mille hulka kuulub krediidiasutustele tegevuslubade andmine ja krediidiasutuste tegevuslubade kehtetuks tunnistamine. Seega on nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt tegevusloa kehtetuks tunnistamise pädevus üksnes EKP‑l.

117    SSMi alusmääruse artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et „EKP kohaldab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte. Kui asjakohane liidu õigus koosneb määrustest ja kui kõnealused määrused tagavad praegu liikmesriikidele sõnaselgelt valikuvõimalused, kohaldab EKP ka kõnealuseid valikuvõimalusi võimaldavaid siseriiklikke õigusakte“.

118    Lisaks nähakse SSMi alusmääruse artikli 6 lõikes 2 ette, et „[n]ii EKP kui ka [RPAd] kohustuvad tegema heas usus koostööd ja vahetama teavet“.

119    SSMi alusmääruse artikli 6 lõikest 4 nähtub, et seoses artiklis 4, välja arvatud selle lõike 1 punktides a ja c, kindlaksmääratud ülesannetega on vastavalt EKP-l selle artikli lõikes 5 ning RPAdel lõikes 6 sätestatud kohustused. Sama artikli lõike 6 kohaselt teostavad RPAd selles lõikes sätestatud kriteeriumide alusel otse vähem oluliste krediidiasutuste järelevalvet ja teavitavad EKPd vastavalt selle artikli lõikes 7 osutatud raamistikule lõike 6 alusel võetud meetmetest ning kooskõlastavad need meetmed EKPga.

120    Siiski nähtub SSMi alusmääruse artikli 6 lõike 5 punktidest b–d esiteks, et „kui see on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks, võib EKP igal ajal omal algatusel pärast [RPAdega] konsulteerimist või [RPAde] taotlusel otsustada teostada ise kõiki asjakohaseid volitusi ühe või mitme lõikes 4 osutatud krediidiasutuse puhul“, teiseks, et EKP teostab süsteemi toimimise üle järelevalvet, tuginedes selles artiklis sätestatud kohustustele ja menetlustele, ning kolmandaks, et ta võib igal ajal kasutada selle määruse artiklites 10–13 osutatud volitusi, milleks on niisugused uurimisvolitused, mida EKP võib otse kasutada.

121    SSMi alusmääruse artikli 6 lõikes 7 on ette nähtud, et EKP võtab vastu ja avaldab raamistiku selle artikli rakendamise praktiliseks korraldamiseks ning see artikkel on SSMi raammääruse vastuvõtmise õiguslik alus.

122    SSMi alusmääruse artikli 14 lõige 5 sätestab:

„Kui lõikest 6 ei tulene teisiti, võib EKP asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel tegevusloa kehtetuks tunnistada omal algatusel pärast sellise osaleva [RPAga] konsulteerimist, kus krediidiasutus on asutatud, või sellise [RPA] ettepaneku alusel. Eelkõige tagatakse kõnealuste konsultatsioonidega, et EKP jätab enne kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist riiklikele asutustele piisavalt aega vajalike parandusmeetmete, sealhulgas võimalike solveerimismeetmete üle otsustamiseks, ning võtab neid meetmeid arvesse.

Kui lõike 1 kohaselt tegevusloa andmiseks ettepaneku teinud [RPA] leiab, et asjakohase siseriikliku õiguse kohaselt tuleb tegevusluba kehtetuks tunnistada, teeb ta EKP-le vastava ettepaneku. Sellisel juhul teeb EKP otsuse ettepandud kehtetuks tunnistamise kohta, võttes täielikult arvesse [RPA] esitatud kehtetuks tunnistamise põhjendust.“

123    SSMi alusmääruse artikli 14 lõikes 6 on sätestatud, et „[k]uni riiklikud asutused on pädevad krediidiasutusi solveerima, teavitavad nad juhul, kui nad leiavad, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine ohustaks solveerimiseks või finantsstabiilsuse säilitamiseks vajalike meetmete piisavat rakendamist, nõuetekohaselt oma vastuväidetest EKPd, selgitades üksikasjalikult tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kaasneda võivat ohtu“, et „[s]ellistel juhtudel peatab EKP kehtetuks tunnistamise menetluse riiklike asutustega kokkulepitud ajavahemikuks“ ja et „EKP võib otsustada kõnealust ajavahemikku pikendada, kui ta leiab, et on tehtud piisavalt edusamme. Kui EKP siiski sedastab põhjendatud otsuses, et riiklikud asutused ei ole finantsstabiilsuse säilitamiseks vajalikke nõuetekohaseid meetmeid ellu viinud, kohaldatakse tegevusloa kehtetuks tunnistamist viivitamatult“.

124    SSMi raammääruse artikkel 80 „[RPA] ettepanek tunnistada tegevusluba kehtetuks“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui asjaomane [RPA] leiab, et krediidiasutuse tegevusluba tuleks asjakohase liidu õiguse või riigisisese õiguse kohaselt täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, sealhulgas krediidiasutuse enda taotlusel, esitab ta EKP-le otsuse eelnõu, milles tehakse ettepanek tunnistada tegevusluba kehtetuks (edaspidi „kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu“) koos asjaomaste tõendavate dokumentidega.

2.      [RPA] kooskõlastab kõik kehtetuks tunnistamise otsuste eelnõud riikliku pädeva asutusega, kes on pädev krediidiasutuste kriisilahenduses (edaspidi „riiklik kriisilahendusasutus“), kui need on riikliku pädeva asutuse jaoks asjakohased.“

125    SSMi raammääruse artikkel 81 sätestab:

„1.      EKP viib kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu hindamise läbi viivitamata. Eelkõige võtab EKP arvesse [RPA] esitatud põhjendust otsuse kiireloomulisuse kohta.

2.      Kohaldatakse artiklis 31 sätestatud krediidiasutuse õigust olla ära kuulatud.“

126    SSMi raammääruse artikkel 83 näeb ette:

„1.      EKP võtab otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vastu viivitamata. EKP võib seejuures kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu heaks kiita või tagasi lükata.

2.      Otsuse tegemisel võtab EKP arvesse järgmist: a) oma hinnangut kehtetuks tunnistamist õigustavate asjaolude kohta; b) asjakohastel juhtudel [RPA] kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu; c) konsulteerimist [RPAga] ning, kui [RPA] ei ole riiklik kriisilahendusasutus, riikliku kriisilahendusasutusega (koos riikliku pädeva asutusega edaspidi „riiklikud asutused“); d) krediidiasutuse esitatud märkusi kooskõlas artikli 81 lõikega 2 ja artikli 82 lõikega 3.

3.      Samuti võtab EKP vastu otsuse artiklis 84 kirjeldatud juhtudel, kui riiklik kriisilahendusasutus ei esita tegevusloa kehtetuks tunnistamisele vastuväiteid või kui EKP teeb kindlaks, et riiklikud asutused ei ole rakendanud nõuetekohaseid meetmeid, mis on vajalikud finantsstabiilsuse säilitamiseks.“

127    SSMi raammääruse artikkel 84 sätestab:

„1.      Kui riiklik kriisilahendusasutus esitab vastuväite EKP kavatsusele tunnistada tegevusluba kehtetuks, lepivad EKP ja riiklik kriisilahendusasutus kokku ajavahemiku, mille jooksul EKP peatab tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Kokkuleppe sõlmimiseks teavitab EKP [RPAd] viivitamata pärast riikliku kriisilahendusasutusega kontakteerumist.

2.      Kokkulepitud ajavahemiku lõppedes hindab EKP, kas jätkata tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlust või pikendada kokkulepitud ajavahemikku kooskõlas SSM [alus]määruse artikli 14 lõikega 6, võttes arvesse tehtud edusamme. EKP konsulteerib nii asjaomase [RPAga] kui ka riikliku kriisilahendusasutusega, kui see ei ole [RPA]. [RPA] teatab EKP-le asutuste võetud meetmed ja annab hinnangu kehtetuks tunnistamise tagajärgede kohta.

3.      Kui riiklik kriisilahendusasutus ei esita tegevusloa kehtetuks tunnistamisele vastuväiteid või kui EKP teeb kindlaks, et riiklikud asutused ei ole rakendanud nõuetekohaseid meetmeid finantsstabiilsuse säilitamiseks, kohaldatakse artiklit 83.“

128    Direktiivi 2013/36 artikkel 18, mis näeb ette juhud, mil [RPAd] võivad vähem oluliste finantsinstitutsioonide tegevusloa kehtetuks tunnistada, on sõnastatud järgmiselt:

„Pädevad asutused võivad krediidiasutusele antud tegevusloa kehtetuks tunnistada üksnes siis, kui krediidiasutus:

[…]

e)      vastab ühele muudest tingimustest, mille puhul siseriiklikud õigusaktid näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise;

f)      paneb toime artikli 67 lõikes 1 osutatud rikkumise.“

129    Direktiivi 2013/36 artikli 67 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat artiklit kohaldatakse vähemalt igal järgmisel asjaolul:

[…]

d)      finantsinstitutsioonil puudub pädevate asutuste nõutav juhtimiskord vastavalt siseriiklikele sätetele, millega võetakse üle artikli 74 sätted;

e)      finantsinstitutsioon ei esita pädevatele asutustele teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ning määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1)] artiklis 92 sätestatud omavahendite nõuete täitmise kohustuse kohta, rikkudes kõnealuse määruse artikli 99 lõiget 1;

[…]

o)      finantsinstitutsioon on tunnistatud vastutavaks [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT 2005, L 309, lk 15)] kohaselt vastu võetud siseriiklike sätete raske rikkumise eest;

[…]“.

130    Direktiivi 2013/36 artikli 74 lõige 1 näeb ette, et „[f]inantsinstitutsioonidel peab olema kindel äriühingu juhtimiskord, mis hõlmab selget organisatsioonilist ülesehitust, mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad, tõhusaid protseduure riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks, piisavaid sisekontrollimehhanisme, sealhulgas usaldusväärset juhtimis- ja raamatupidamistava, ning tasustamispoliitikat ja -tavasid, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ja edendavad seda“.

131    Eespool punktides 115–118 meenutatud sätetest nähtub, et SSM koondab usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesanded EKP tasandile, nähes nende ülesannete täitmise ette detsentraliseeritult osalevate liikmesriikide RPAde poolt, keda nende ülesannete täitmisel kontrollib EKP ja kellega RPAd teevad koostööd ja keda nad abistavad. Niisiis on SSMi raames EKP‑l esiteks teatavad ainupädevused: „otsene“ usaldatavusnõuete täitmise järelevalve oluliste krediidiasutuste üle ja pädevus, mis on talle antud SSMi alusmääruse artikliga 4 kõigi krediidiasutuste suhtes, olenemata nende olulisusest. Teiseks kuulub vähem oluliste finantsinstitutsioonide usaldatavusnõuete täitmise järelevalve detsentraliseeritult nimetatud RPAde järelevalve alla ning seda reguleerib ja kontrollib lõppastmes EKP, kelle ülesanne on tagada usaldatavusnõuete täitmise järelevalve süsteemi nõuetekohane toimimine ja tõhusus ning usaldatavusnõuete järjekindel ja ühetaoline kohaldamine kõigis osalevates liikmesriikides. EKP teeb vähemoluliste finantsinstitutsioonide üle „kaudset“ järelevalvet, mille raames need RPAd teevad EKPga koostööd ja abistavad teda. Lisaks jäävad samade RPAde pädevusse valdkonnad, mida SSMi alusmäärus ei reguleeri: tarbijakaitse, finantsinstrumentide turud, RTRVV ja korruptsioonivastane võitlus.

132    Täpsemalt, SSMi alusmääruse artikli 6 lõigete 4–6 ülesehituses eristatakse SSMi raames järelevalvet „oluliste“ ja „vähem oluliste“ finantsinstitutsioonide üle seitsme ülesande osas üheksast, mis on loetletud viidatud määruse artikli 4 lõikes 1.

133    Esimesena tuleneb sellest, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve „oluliste“ finantsinstitutsioonide üle on EKP ainupädevuses. Sama kehtib ka usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kohta „vähem oluliste“ finantsinstitutsioonide üle seoses ülesannetega, mida on nimetatud SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktis a ja mis puudutavad krediidiasutustele tegevusloa andmist ja selle kehtetuks tunnistamist.

134    Teisena, mis puudutab „vähem olulisi“ finantsinstitutsioone ja SSMi alusmääruse artikli 4 lõikes 1 nimetatud teisi ülesandeid, siis tuleneb nimetatud määruse artikli 6 lõigete 5 ja 6 koostoimest, et nende ülesannete täitmine – küll EKP kontrolli all – on usaldatud osalevate liikmesriikide RPAdele, kes teevad seega usaldatavusnõuete täitmise otsest järelevalvet nende institutsioonide üle.

135    Nimelt on Üldkohus otsustanud, et eespool punktides 116–121 selgitatud SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 6 sätete omavahelise toime analüüsist tuleneb, et nende sätete suhte loogika seisneb selles, et need võimaldavad EKP-le antud ainupädevuste teostamist detsentraliseeritult, jaotamata pädevusi EKP ja osalevate liikmesriikide RPAde vahel selle määruse artikli 4 lõikes 1 loetletud ülesannete täitmisel. Seda järeldust kinnitavad viidatud määruse põhjendused. Esiteks nähtub nimetatud määruse põhjendustest 15 ja 28, et liikmesriikide pädevusest jäävad välja üksnes need ülesanded, mis on selgelt antud EKP-le, ja et finantsinstitutsioonide usaldatavusnõuete täitmise järelevalve muudel alustel kui need, mis on loetletud selle määruse artikli 4 lõikes 1, jääb liikmesriikide pädevusse. Sellest järeldubki, et EKP ja RPAde vaheline pädevuste jaotus on kindlaks määratud juba nimetatud määruse artikli 4 lõikes 1 EKP-le antud ülesannete määratlemise faasis. Teiseks tuleb märkida, et kuigi SSMi alusmääruse põhjenduses 28 on esitatud loetelu järelevalveülesannetest, mis peaksid jääma riiklike asutuste pädevusse, ei nimeta see loetelu ühtegi ülesannet, mida on mainitud alusmääruse artikli 4 lõikes 1. Samuti ei ole selles põhjenduses nimetatud otsest järelevalvet vähem oluliste finantsinstitutsioonide üle ülesandena, mis kuuluks riiklike asutuste pädevusse (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punktid 54–57).

136    Kolmandana, SSMi alusmääruse artikli 6 lõigete 2 ja 3 ülesehitusest on esiteks näha, et SSMi raames, millesse kuuluvad EKP ja osalevate liikmesriikide RPAd, on nii EKP kui ka need RPAd kohustatud tegema koostööd ja teavet vahetama. Täpsemalt on määruse artikli 6 lõike 2 teises lõigus sätestatud, et „[RPAd] esitavad […] EKP-le eelkõige kogu teabe, mida EKP vajab talle […] antud ülesannete täitmiseks“. Lisaks on nendel RPAdel selle artikli lõike 3 kohaselt kohustus aidata EKPd nende õigusaktide ettevalmistamisel ja rakendamisel, mis on seotud artiklis 4 osutatud ülesannetega seoses kõigi krediidiasutustega, sealhulgas kontrollitegevuses.

137    Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et „vähem oluliseks“ liigitatud krediidiasutuste järelevalvet mainitakse SSMi alusmääruse põhjendustes 38–40 ehk vahetult pärast selle määruse põhjendust 37, mis rõhutab, et „[RPAd] peaksid […] abistama EKPd tema järelevalveülesannete täitmisega seotud õigusaktide ettevalmistamisel ja rakendamisel“ ja et „[s]ee peaks eelkõige hõlmama krediidiasutuse olukorra pidevat igapäevast hindamist ja seonduvaid kohapealseid kontrolle“. Nimetatud määruse nende põhjenduste niisugune asetus viitab sellele, et Euroopa Liidu Nõukogu kavandas usaldatavusnõuete täitmise otsese järelevalve – mida SSMi raames teevad RPAd – pigem EKPd abistava meetmena, mitte aga nende eraldiseisva pädevusena (16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 58).

138    Teiseks, RPAde poolt otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve tegemist reguleerib siiski EKP, kellel on SSMi alusmääruse artikli 6 lõike 5 punktide a ja b kohaselt õigus ühelt poolt väljastada nendele RPAdele „määrusi, suuniseid või üldisi juhiseid, mille kohaselt [RPAd] täidavad [selle määruse] artiklis 4 kindlaks määratud ülesandeid“, ja teiselt poolt „otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või enama krediidiasutuse puhul“. Lisaks kuulub selle EKP‑poolse RPAde otsese järelevalve tegemise reguleerimise juurde ühelt poolt järelevalvepädevus, mis on ette nähtud selle määruse artikli 6 lõike 5 punktis c, kus viidatakse sama artikli lõike 7 punktile c, ja teiselt poolt kontrolli- ja uurimisvolitused, mis on ette nähtud asjasse puutuva määruse artiklites 10–13, mida EKP võib otsustada teostada otse vähem oluliste krediidiasutuste suhtes vastavalt sama määruse artikli 4 lõike 6 punktile d.

139    Niisiis tuleb märkida, et EKP-le jäävad olulised eelisõigused ka siis, kui RPAd täidavad SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktides b ja d–i ette nähtud järelevalveülesandeid, ja et selliste eelisõiguste olemasolu näitab, et riiklikud asutused tegutsevad asjasse puutuvate ülesannete täitmisel allutatuna nendele õigustele (16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 59).

140    Neljandana, mis puudutab konkreetselt SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamist, siis EKP ja RPAde koostöö väljendub selle määruse artikli 14 lõike 5 kohaselt esiteks nende RPAdega konsulteerimise kohustuses, kui EKP tunnistab tegevusloa omal algatusel kehtetuks, ja teiseks nende asutuste õiguses teha EKP‑le ettepanek see tegevusluba kehtetuks tunnistada.

141    Kui RPA teeb SSMi alusmääruse artikli 14 lõike 5 alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise ettepaneku, peab EKP vastavalt selle sätte teisele lõigule ja SSMi raammääruse artikli 83 lõikele 2 täielikult arvesse võtma RPA esitatud kehtetuks tunnistamise põhjendust, konsultatsioone viimasega ja vajaduse korral riikliku kriisilahendusasutusega, ning ka asjaomase krediidiasutuse seisukohti. Samuti peab ta ise kontrollima, kas esinevad kehtetuks tunnistamist põhjendavad asjaolud ning seega otsustama, kas RPA esitatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse ettepanekuga nõustuda või see tagasi lükata.

142    Viiendana tuleb rõhutada, et SSMi alusmääruse põhjendustest 28 ja 29 nähtub, et finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise ärahoidmine jääb riigi ülesandeks ning EKP-l on sellega seoses kohustus teha riiklike asutustega koostööd.

143    Kuuendana, mis puudutab seost RTRVV ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve vahel, siis tuleb märkida, et asjaolude hulgas, mis õigustavad panga tegevusloa kehtetuks tunnistamist, on esiteks direktiivi 2013/36 artikli 18 punktis f viidatud selle direktiivi artikli 67 lõikes 1 nimetatud rikkumistele, mille hulgas on loetletud direktiivi 2005/60 (rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta) alusel vastu võetud riigisiseste sätete rasked rikkumised. Teiseks viitab nimetatud direktiivi artikli 18 punkt e muudele tingimustele, mille puhul riigisisesed õigusaktid näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise.

144    Sellega seoses tuleb rõhutada, et kuigi direktiivi 2013/36 artiklis 18 on viidatud RPAde pädevusele tegevusluba kehtetuks tunnistada, siis võttes arvesse SSMi alusmääruse artiklis 4 ette nähtud ülesannete jaotust RPAde ja EKP vahel ja eelkõige asjaolu, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise pädevus on muutunud EKP ainupädevuseks, mida ta võib teostada selle määruse artikli 14 lõike 5 alusel RPA ettepanekul, tuleb selle direktiivi artiklit 18 mõista nii, et see viitab tegevusloa kehtetuks tunnistamise ettepaneku tegemise pädevusele, mis jääb RPAdele.

145    Seitsmendana, mis puudutab SSMi ja SRMi omavahelist toimet, siis ilmneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 255, lk 1; parandus ELT 2014, L 372, lk 9 lk 9, ja parandus ELT 2021, L 178, lk 12; edaspidi „SRMi määrus“), põhjendusest 11, et järelevalve ja kriisilahendus on Euroopa pangandusliidu kontekstis kaks teineteist täiendavat aspekti ja et need ei ole seega põhimõtteliselt alternatiivid.

146    Nimelt tuleb märkida, et SSMi ja SRMi eesmärgid on erinevad. Nagu on meenutatud SRMi määruse põhjenduses 7, on SSMi eesmärk tagada krediidiasutuste mikrotasandi usaldatavusjärelevalve Euroopa tasandil ja selle ühetaoline ja tõhus rakendamine kõigis euroala liikmesriikides ja liikmesriikides, mis ei kuulu euroalasse, kuid soovivad selles osaleda. Samuti reguleerib see makrotasandi usaldatavusjärelevalvet ja lõpuks ka liidu finantsstabiilsust. SRMi peamine ülesanne on aga juba tekkinud kriisiolukorra juhtimine, tõhusamate kriisilahenduskordade loomine pankade maksejõuetusest tulenevate kahjulike tagajärgede levimise ärahoidmiseks, järgides selleks ühtseid eeskirju ja menetlust, nagu nähtub nimetatud määruse põhjendustest 6 ja 8 ning artiklist 1. Seega, kuigi mõlemad süsteemid toimivad koos liidu finantssüsteemi toimekindluse ja stabiilsuse lõppeesmärgil, tegutseb SSM kriise ennetavalt, samas kui SRM tegutseb kriise lahendavalt.

147    Kaheksandana võivad otsuseid maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta oluliste krediidiasutuste suhtes väljastada EKP või ühtne kriisilahendusnõukogu (edaspidi „SRB“) ning vähem oluliste krediidiasutuste suhtes RPAd või riiklikud kriisilahendusasutused, kuid nagu nähtub SRMi määruse artikli 7 lõikest 3, on need ettevalmistavad aktid, mis eelnevad kriisilahendusskeemi vastuvõtmisele, ent ei pruugi seda tingimata kaasa tuua. Sellise skeemi vastuvõtmine on SRB või riigisiseste kriisilahendusasutuste ainupädevuses olenevalt krediidiasutuse olulisusest.

148    Lisaks ei ole maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antud hinnangud mingil juhul formaalsed otsused õigusnormidest tulenevate krediidiasutuse kohustuste rikkumise kohta, vaid ettevalmistavad aktid, mis ei muuda kõnealuse krediidiasutuse õiguslikku olukorda. Nimelt kajastavad need aktid EKP (või RPA) hinnangut faktilistele asjaoludele seoses krediidiasutuse maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämisega ning mille andmine ei ole sugugi kohustuslik, kuid mille alusel SRB (või liikmesriigi kriisilahendusasutus) võtab vastu kriisilahendusskeemi või otsuse, et kriisilahenduseks puudub avalik huvi (vt selle kohta 6. mai 2019. aasta kohtumäärus ABLV Bank vs. EKP, T‑281/18, EU:T:2019:296, punktid 36, 48 ja 49).

149    Nimelt nähtub SRMi määruse artikli 18 lõikest 1, et selline skeem võetakse vastu ainult siis, kui on täidetud teatavad tingimused. Eelkõige ei pea krediidiasutus mitte ainult olema maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise olukorras, vaid puuduma peab ka põhjendatud väljavaade, et mõni alternatiivne erasektoripoolne meede või järelevalvemeede aitaks ettevõtja maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida. Lisaks peab kriisilahendusmeede olema avalikes huvides vajalik.

150    Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et SRMi määruse põhjenduse 26 kohaselt peavad nii EKP (ja analoogia alusel RPAd) kui ka SRB (ja analoogia alusel liikmesriikide kriisilahendusasutused) olema võimelised hindama, kas krediidiasutus on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, kuid üksnes SRB (ja analoogia alusel liikmesriikide kriisilahendusasutuste) ülesanne on hinnata kriisilahenduseks nõutavaid tingimusi ja võtta vastu kriisilahendusskeem, kui ta leiab, et kõik tingimused on täidetud, nagu tuleneb ka selgelt SRMi määruse artikli 18 lõikest 1. EKP-l (ja analoogia alusel RPAdel) on küll pädevus anda hinnang esimesele tingimusele, nimelt maksejõuetusele või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämisele, kuid tegemist on just ainult hinnanguga, mis ei ole SRB‑le (ja analoogia alusel liikmesriikide kriisilahendusasutustele) siduv (vt selle kohta 6. mai 2019. aasta kohtumäärus ABLV Bank vs. EKP, T‑281/18, EU:T:2019:296, punkt 34).

151    Üheksandana, SRMi määruse põhjendusest 57 nähtub ühelt poolt, et asjaolu, et finantsinstitutsioon ei vasta tegevusloa nõuetele, ei tohiks iseenesest õigustada kriisilahendusmenetluse algatamist, eelkõige juhul, kui institutsioon säilitab või tõenäoliselt säilitab jätkusuutlikkuse. Teiselt poolt tuleks finantsinstitutsiooni käsitada maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana, kui ta rikub või lähiajal tõenäoliselt rikub tegevusloa jätkuvale kehtivusele seatavaid nõudeid.

152    Kindlale või tõenäolisele maksejõuetusele antav hinnang ja tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole oma toimelt samaväärsed. Nimelt, kuigi on tõsi, et sellise hinnangu andmisel võidakse lähtuda kaalutlusest, et tegevusloa jätkuva kehtivuse nõuded ei ole enam täidetud, nagu on ette nähtud SRMi määruse artikli 18 lõike 4 punktis a, ei ole need kaks akti siiski mingil juhul samaväärsed. Piisab, kui märkida, et direktiivi 2013/36 artiklis 18 loetletud tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused erinevad selgelt maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antava hinnangu aluseks olevatest kaalutlustest, nagu need on esitatud nimetatud määruse artikli 18 lõikes 4 (6. mai 2019. aasta kohtumäärus ABLV Bank vs. EKP, T‑281/18, EU:T:2019:296, punkt 46).

153    Käesolevat väidete rühma tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

b)      Väite esimene osa, mille kohaselt puudub EKPl pädevus krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, kuna RPA oli juba teinud avalduse maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta

154    Käesolevas asjas tuleb esimesena märkida, et 17. juuli 2018. aasta otsus puudutab krediidiasutusena tegutsemiseks teisele hagejale antud tegevusloa kehtetuks tunnistamist põhjusel, et ta rikkus Eesti õigusnorme, mis nägid selle meetme ette karistusena, kuna ta ei täitnud RTRVV valdkonna juhtimiskorra ja süsteemitõhususe nõudeid, ei täitnud RPA tehtud ettekirjutust ja esitas eksitavat teavet või dokumente.

155    Teisena tuleb märkida, et EKP võttis 26. märtsi 2018. aasta otsuse ja seejärel 17. juuli 2018. aasta otsuse vastu FI, st Eesti RPA ettepanekul vastavalt SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktile a ja artikli 14 lõikele 5 ning SSMi raammääruse artikli 83 lõikele 1.

156    Kolmandana, arvestades, et viidatud otsuse ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise valdkonnas EKP ainupädevuse detsentraliseeritud rakendamise vaatekohast on teine hageja vähem oluline krediidiasutus, oli EKP kohustatud SSMi alusmääruse artikli 14 lõike 5 ja SSMi raammääruse artikli 83 lõike 2 punktide b ja c alusel võtma täielikult arvesse tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjuseid, mille oli välja toonud RPA, ning tegema viimasega ka koostööd konsultatsioonide vormis, mis puudutasid võimalikke kriisilahenduse meetmeid, mida riiklik kriisilahendusasutus võis vajalikuks pidada.

157    Neljandana nähtub 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.2 alapunktist d, et FI – kes on Eestis nii SSMi kontekstis RPA kui ka SRMi kontekstis riiklik kriisilahendusasutus (Eesti finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 3) – võttis 10. aprillil 2017 vastu FOLTFi otsuse põhjusel, et teine hageja oli korduvalt rikkunud tegevusloa nõudeid, mistõttu võidi see temalt ära võtta, nagu näeb ette SRMi määruse põhjendus 57.

158    Nimelt tuleb SRMi määruse põhjenduse 57 kohaselt finantsinstitutsiooni käsitada maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana, kui ta rikub või lähiajal tõenäoliselt rikub tegevusloa jätkuvale kehtivusele seatud nõudeid.

159    Edasi nähtub 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.1 alapunktist b, et FI võttis riikliku kriisilahendusasutusena 7. veebruaril 2018 vastu otsuse, milles ta leidis, et kriisilahendus ei ole avalikes huvides. Hagejad viitavad oma menetlusdokumentides sellele otsusele kui „teisele FOLTFi otsusele“.

160    Seega, kuigi FI võttis vastu FOLTFi otsuse, milleks ta oli pädev, ja kuigi SRMi määruse artikli 18 lõike 1 punktis a ette nähtud esimene tingimus oli seega kriisilahendusskeemi vastuvõtmiseks täidetud, leiti, et puudub avalik huvi kriisilahenduse meetmete rakendamiseks, mistõttu ei olnud täidetud nimetatud määruse artikli 18 lõike 1 punktis c ette nähtud kolmas tingimus. Järelikult ei viinud see otsus käesoleval juhul selleni, et riiklik kriisilahendusasutus (FI) oleks võtnud vastu kriisilahendusskeemi, kuna selleks ette nähtud tingimused ei olnud kõik kumulatiivselt täidetud.

161    Seevastu nähtub 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.1 alapunktist c, et FI võttis 6. märtsil 2018 vastu tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse ettepaneku ning et EKP andis pärast selle ettepaneku saamist teisele hagejale võimaluse esitada selle kohta oma seisukohad, pärast mida võttis ta vastu kõigepealt 26. märtsi 2018. aasta otsuse ja siis 17. juuli 2018. aasta otsuse, tuginedes FI põhjendustele ja faktilistele hinnangutele ning tema kontrollimiste ja kohapealsete kontrollide tulemustele.

162    Ent esiteks leidis EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse punktis 2.1 õigesti, et ainult tema on pädev tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust vastu võtma. Selline seisukoht on kooskõlas ühelt poolt nii SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktiga a ja artikli 14 lõikega 5 ning SSMi raammääruse artikliga 83 kui ka teiselt poolt eespool punktis 135 viidatud kohtupraktikaga.

163    Teiseks edastas FI EKP-le tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse ettepaneku just vastavalt osalevate liikmesriikide RPAde ja EKP vahelisele pädevuse jaotusele SSMi raames ning kooskõlas eespool punktides 136, 137, 140 ja 141 viidatud sätete ja kohtupraktikaga ning EKP sai selle ettepaneku põhjenduste alusel vastu võtta oma otsuse.

164    Nimelt, kuna teine hageja on vähem oluline krediidiasutus, pidi ühelt poolt FI, kes oli Eesti RPA, kontrollima vajalikke fakte ning valmistama ette ja aitama EKPd ette valmistada ja rakendada akte, mis on seotud SSMi alusmääruse artiklis 4 nimetatud ülesannetega ning mille hulka kuulub ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus.

165    Teiselt poolt oli EKP-l vastavalt eespool punktides 138 ja 139 meenutatud sätetele ja kohtupraktikale pädevus reguleerida FI otsest järelevalvetegevust ning käesolevas asjas EKP seda pädevust ka kasutas, konsulteerides FIga mitu korda, eriti alates 2017. aasta aprillist ja pärast viimast kohapealset kontrolli, nagu EKP kohtuistungil kinnitas.

166    Kolmandaks oli EKP kindlasti pädev 17. juuli 2018. aasta otsust vastu võtma, hoolimata ja sõltumata otsustest, millele hagejad viitavad.

167    Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate argumendid, mille kohaselt puudus EKP‑l 17. juuli 2018. aasta otsuse vastuvõtmise pädevus, kuna RPA oli teinud otsuse teise hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, tulenevad ühelt poolt SSMi ja teiselt poolt SRMi omavahelise toime väärast tõlgendamisest ning teatavatest faktivigadest.

168    Nimelt leiavad hagejad sisuliselt, et SSM ja SRM on alternatiivsed süsteemid, et erinevalt sellest, mis oli varem ette nähtud riigisiseses õiguses, ei tähenda kriisilahenduse meetme võtmata jätmine, et krediidiasutus lõpetatakse riigisisese õiguse alusel, ja et EKP-l ei ole pärast FOLTFi otsust pädevust otsustada tegevusloa kehtetuks tunnistamise üle.

169    Kuid vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei võtnud FI vastu kahte otsust, vaid esiteks FOLTFi otsuse, st 10. aprilli 2017. aasta otsuse avaldusega maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, ning teiseks, tegutsedes liikmesriigi kriisilahendusasutuse ülesannetes, 7. veebruari 2018. aasta otsuse, milles tuvastati, et puudub avalik huvi kriisilahendusmeetme võtmiseks, nagu nähtub selgelt 17. juuli 2018. aasta otsuse lõikudest, millele viidatakse eespool punktides 157 ja 159.

170    Tegemist on eraldiseisvate aktidega, kuna maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise avaldus on üks eeltingimustest, et võtta vastu lõplik otsus kriisilahenduse kohta ehk kriisilahendusskeem vastavalt SRMi määruse artikli 18 lõikele 6. See tingimus peab kriisilahenduse meetme võtmiseks küll täidetud olema, kuid sellest üksi nimetatud meetme võtmiseks ei piisa, nagu nähtub eespool punktist 149.

171    Seda tõlgendust kinnitab eespool punktis 148 viidatud kohtupraktika, mille kohaselt maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta tehtavas avalduses annab RPA asutuse maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämist puudutavatele faktilistele asjaoludele oma hinnangu, mille andmine ei ole sugugi kohustuslik, kuid mille alusel riiklik kriisilahendusasutus võtab vastu kriisilahendusskeemi või otsuse, mille alusel tuvastatakse, et kriisilahendus ei ole avalikes huvides.

172    FI, kes täitis riikliku kriisilahendusasutuse ülesandeid, võttis käesoleval juhul vastu seda teist liiki otsuse.

173    Ent erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei ole selline avaldus mingil viisil takistuseks EKP hilisemale otsusele tegevusluba kehtetuks tunnistada.

174    Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et kui maksejõuetuse ja tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta tehtud avaldus – mille võib vastu võtta muu hulgas siis, kui tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused on täidetud, nagu nähtub SRMi määruse põhjendusest 57 ja nagu seda möönab ka teine hageja, ja mis võib olla kriisilahenduse meetme võtmise alus – ei anna pädeva riikliku kriisilahendusasutuse hinnangul põhjust kriisilahenduse meetme kohaldamiseks nimetatud määruse artikli 7 lõike 3 punkti e alusel (vähem olulise krediidiasutuse puhul), võib EKP otsustada krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui viimane selle loa tingimusi enam ei täida.

175    Nimelt kuigi SRMil on sama ülesanne kui SSMil, st kaitsta liidu finantssüsteemi stabiilsust ja turvalisust, ning SRM on seega viimati nimetatut täiendav, nagu nähtub SRMi määruse põhjendusest 11, kohaldatakse seda siiski juhul, kui finantsinstitutsioon on maksejõuetu või võib muutuda maksejõuetuks, ning selle eesmärk on juba tekkinud finantskriiside haldamine, nagu nähtub nimetatud määruse põhjendusest 7.

176    Seda järeldust kinnitab lisaks eespool punktis 152 viidatud kohtupraktikale ka SRMi määruse põhjendus 57, mille kohaselt „asjaolu, et ettevõtja ei vasta tegevusloa nõuetele, ei tohiks iseenesest õigustada kriisilahendusmenetluse algatamist, eelkõige juhul, kui ettevõtja säilitab või tõenäoliselt säilitab jätkusuutlikkuse“.

177    SSMi ja SRMi raames võetud meetmed võivad üksteist vastastikku välistada, nagu väidavad hagejad, kuid ainult siis, kui finantsinstitutsioon mitte ainult ei täida enam oma tegevusloa säilitamise tingimusi, vaid on ka maksevõimetu.

178    Vaid sel ainsal juhul peaks EKP pidama prioriteetseks SRB või riikliku kriisilahendusasutuse (olenevalt krediidiasutuse olulisusest) võetavat kriisilahenduse meedet, tegutsedes nende asutustega koordineerimis- ja koostöömehhanismi kaudu, mida on nimetatud SSMi alusmääruse artikli 14 lõigetes 5 ja 6 ning SSMi raammääruse artikli 83 lõikes 3 ja artiklis 84. Lisaks peab EKP nimetatud raammääruse artikli 83 lõike 2 kohaselt enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist nõuetekohaselt arvesse võtma konsultatsioone riiklike kriisilahendusasutustega.

179    SSMi ja SRMi kooseksisteerimist ei saa mõista nii, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas on välistatud pädeva asutuse ehk EKP võimalus tegevusluba kehtetuks tunnistada, kui kriisilahendusmeetme võtmiseks ei ole tingimused täidetud, st kui asjaomase krediidiasutuse jätkusuutlikkus ei ole ohus.

180    Nimelt tähendaks see, et krediidiasutused, kes on maksejõulised, ei peaks järgima muid neile kohaldatavaid usaldatavusnormatiive, mida nad peavad täitma, et neile antud tegevusluba edasi kehtiks.

181    Mis puudutab hagejate argumenti, et „FOLTFi otsused“ oleks tulnud neile edastada, siis piisab, kui rõhutada, et lõpliku otsuse, milles riiklik kriisilahendusasutus tegi kindlaks, et kriisilahenduseks puudub avalik huvi, ning maksejõuetuks jäämise või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise avalduse tegi FI menetluses, mis erineb sellest, mille tulemusel tehti 17. juuli 2018. aasta otsus, mistõttu FOLTFi otsusest teisele hagejale teatamata jätmine ei mõjutanud 17. juuli 2018. aasta otsuse õiguspärasust. Samuti, kuna FOLTFi otsuse aluseks olevad põhjendused langevad kokku FI esitatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse ettepaneku aluseks olevate põhjendustega, mida korrati 17. juuli 2018. aasta otsuses, tuleb neid põhjendusi pidada nimetatud hagejale teadaolevateks, kuivõrd ta oli viimati nimetatud otsuste adressaat.

182    Lisaks, võttes arvesse eespool punktides 173–180 esitatud täpsustusi SSMi ja SRMi süsteemide omavahelise toimimise kohta, tuleb asuda seisukohale, et hagejate argumendid seoses 17. juuli 2018. aasta otsuses tehtud viitega riigisisesele õigusnormile, mis väidetavalt nende kahe süsteemi jõustumisega kehtetuks tunnistati, ja muu hulgas KAS §‑le 118, on tulemusetud.

183    Eespool toodut arvestades ei ole käesolev väite osa edukas.

c)      Väite teine osa, mis puudutab EKP pädevuse puudumist hinnata RTRVV valdkonna küsimusi

184    Hagejad vaidlustavad sisuliselt EKP pädevuse võtta vastu tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust RTRVVd käsitlevate sätete rikkumise tõttu, sest selles valdkonnas tal pädevus puudub. Tegevusloa saab väidetavalt kehtetuks tunnistada ainult usaldatavusnõuetega seotud põhjustel.

185    Esimesena, nagu nähtub direktiivi 2013/36 artiklist 67, on tegevusloa kehtetuks tunnistamine ette nähtud ka siis, kui krediidiasutus ei täida oma kohustusi RTRVV valdkonnas. Seega on selle valdkonna nõuete järgimine selgelt asjasse puutuv usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames, kuna – nagu on rõhutatud direktiivi 2005/60 põhjendustes 1 ja 2 – finantssüsteemi kasutamine rahapesu eesmärgil võib ohustada selle süsteemi stabiilsust, terviklikkust ja mainet ning ühtset turgu.

186    Asjaolu, et direktiivi 2013/36 artikli 18 sõnastuses mainitakse ka riiklike järelevalveasutuste pädevust tegevusluba kehtetuks tunnistada, ei sea kahtluse alla liidu seadusandja tahet, nagu see on väljendatud praegu kehtiva SSMi alusmääruse sätetes.

187    Nimelt, kuigi liikmesriigid on jätkuvalt pädevad RTRVV valdkonna õigusnorme rakendama, nagu on sõnaselgelt ette nähtud SSMi alusmääruse põhjenduses 28, on EKP‑l ainupädevus tunnistada kehtetuks kõigi krediidiasutuste tegevuslube, sõltumata nende olulisusest, isegi kui ta teeb seda, nagu käesolevas asjas, direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktides d, e ja o ette nähtud alustel, millele viidatakse selle direktiivi artiklis 18, kuna nimetatud määruse artikli 14 lõige 5 näeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimusena ette, et esineksid viidatud direktiivi artiklis 18 ette nähtud üks või mitu kehtetuks tunnistamise põhjust. Seega ei saa hagejad sel alusel seada põhjendatult kahtluse alla EKP pädevust võtta vastu 17. juuli 2018. aasta otsus.

188    Teisena, mis puudutab käesolevas asjas tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjuseid, siis ei saa hagejad tulemuslikult vastu vaielda sellele, et need vastavad igati osadele tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjustele – eelkõige nendele, mis on loetletud direktiivi 2013/36 artikli 18 punktides e ja f –, nagu nõuab SSMi alusmääruse artikli 14 lõige 5. Täpsemalt käsitleb selle direktiivi artikli 18 punkt f krediidiasutuse rikkumisi, mida nimetatakse sama direktiivi artikli 67 lõikes 1.

189    Käesoleval juhul pandi teisele hagejale 17. juuli 2018. aasta otsuses süüks direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktides d, e ja o loetletud rikkumisi. Need rikkumised puudutavad vastavalt niisuguse juhtimiskorra puudumist, mida RPAd nõuavad vastavalt nimetatud direktiivi artiklit 74 üle võtvatele riigisisestele õigusnormidele, omavahendite nõuete täitmise kohustuse kohta RPA-le teabe esitamata jätmist või talle ebaõige või mittetäieliku teabe esitamist, ning direktiivi 2005/60 alusel RTRVV valdkonnas vastu võetud riigisiseste õigusnormide raske rikkumise toimepanemist.

190    Seetõttu ja võttes arvesse ka eespool punktides 185 ja 187 esitatud kaalutlusi, tuleb tagasi lükata hagejate argumendid EKP pädevuse puudumise kohta kohaldada tegevusloa kehtetuks tunnistamise meedet RTRVV valdkonnas toime pandud rikkumiste korral.

191    Lisaks tuleb tagasi lükata konkreetsemalt hagejate argument, et SSMi raames pädevuste jaotus osalevate liikmesriikide RPAde ja EKP vahel ning proportsionaalsuse põhimõte nõuavad, et enne panga tegevusloa kehtetuks tunnistamist RTRVV valdkonna õigusnormide rikkumise eest peavad olema ära kasutatud kõik muud võimalikud meetmed (trahvid, teatud laadi tehingute tegemise keeld, kriminaalmenetluse algatamine).

192    Kohtuasja toimikust nähtub nimelt, et FI andis teisele hagejale mitu korda võimaluse täita RTRVV valdkonna õigusaktides sätestatud nõudeid, nagu nähtub eespool punktidest 25, 26 ja 29, võttes muu hulgas vastu ettekirjutuse, mida see hageja samuti ei täitnud. Neil asjaoludel ei saa hagejad EKP-le põhjendatult ette heita, et viimane võttis tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse vastu enneaegselt või proportsionaalsuse põhimõtet rikkudes.

193    Kolmandana, kuna krediidiasutuse poolt RTRVV valdkonna sätete rakendamine ja nende järgimise kontrollimine kuulub kahtlemata liikmesriigi ametiasutuste pädevusse ning kuna käesoleval juhul oli just FI seda kasutanud, ei saa hagejad põhjendatult väita, et EKP on rikkunud FI pädevust.

194    Nimelt ühelt poolt täitis FI vastavalt osalevate liikmesriikide RPAde ja EKP pädevuse jaotusele SSMis, mida on kirjeldatud eespool punktides 131, 136, 137 ja 140, ning eriti kooskõlas punktis 135 meenutatud kohtupraktikas tunnustatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise ainupädevuse detsentraliseeritud teostamisega, oma kohustust teha EKPga koostööd ja teda abistada, nagu on ette nähtud SSMi alusmääruse artikli 6 lõike 2 teises lõigus ja lõikes 3, esiteks sellega, et ta viis läbi vajalikke sisulisi kontrolle ja uurimisi, teiseks suheldes asjasse puutuva krediidiasutusega, et lahendada probleemid varases staadiumis, sealhulgas konsulteerides riikliku kriisilahendusasutusega, mis oli üks tema üksusi, ning kolmandaks valmistades ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse ettepaneku, nagu ette nähtud sellel määruse artikli 14 lõikes 5.

195    Teiselt poolt ei saa hagejad põhjendatult kritiseerida seda, et EKP võttis 17. juuli 2018. aasta otsuse aluseks FI tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse ettepaneku, sest kui RPA teeb EKP-le ettepaneku tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, siis nagu nähtub SSMi alusmääruse artikli 14 lõike 5 teisest lõigust ja SSMi raammääruse artikli 83 lõikest 2, on EKP kohustatud täielikult arvesse võtma neid põhjusi, miks RPA hinnangul tuleb tegevusluba kehtetuks tunnistada.

196    Lisaks tuleb märkida, et EKP palus ka teise hageja seisukohta seoses FI tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõuga ning võttis neid vastavalt SSMi raammääruse artikli 83 lõike 2 punktile d arvesse.

197    Seega, eiramata osalevate liikmesriikide RPAde ja EKP vahelist pädevuse jaotust SSMi raames, tuvastas FI käesolevas asjas faktilised asjaolud, mis vastasid RTRVV valdkonna õigusnormide rikkumise koosseisu tunnustele, ning EKP omakorda andis määrava õigusliku hinnangu, kas need asjaolud õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist ning kas see meede on proportsionaalne.

198    Ülalmainitut silmas pidades on käesoleva väidete rühma raames tulemusetud ka hagejate argumendid, mis käsitlevad EKPs RTRVV valdkonna eriteadmiste ja pädevuse puudumist.

199    Eeltoodut arvestades tuleb käesolev väite osa tagasi lükata.

d)      Väite kolmas osa, et EKP ei olnud pädev keelama teise hageja vabatahtlikku lõpetamist ja panga müümist teisele investorile

200    Hagejad heidavad EKP-le sisuliselt ette niisuguse otsuse vastuvõtmist, mis keelab teise hageja vabatahtliku lõpetamise või krediidiasutuse müügi muudele investoritele.

201    Kõigepealt tuleb teise hageja vabatahtliku lõpetamise kohta täpsustada, et KAS § 117 kohaselt peab krediidiasutus vabatahtlikuks lõpetamiseks esitama FI-le taotluse, et niisuguseks lõpetamiseks luba saada, ning FI on seega pädev asutus otsustama, kas taotlus rahuldada või mitte.

202    Toimikust nähtub esiteks, et teine hageja ei väida, et ta on esitanud vabatahtliku lõpetamise taotluse, ja teiseks, et ta heidab EKP-le ette seda, et viimane ei andnud talle võimalust seda taotlust esitada. Nimetatud hageja sellist taotlust aga ei esitanud. Lisaks ei ole EKP kindlasti kohustatud innustama krediidiasutust esitama riiklikule asutusele vabatahtliku lõpetamise taotlust ega ole pädev tegema ametlikku otsust vabatahtliku lõpetamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta, mida pooled ka möönavad.

203    Sellest tuleneb, et hagejate argumendid on asjakohased üksnes osas, milles tegelikult käsitletakse EKP hinnangut tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse proportsionaalsusele 17. juuli 2018. aasta otsuse punktis 3.3.2, ning neid argumente vaadeldakse lähemalt tegevusloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust käsitlevas analüüsis (vt tagapool punktid 306–344). Sama kehtib hagiavalduse viieteistkümnendas väites esitatud argumentide kohta, mis käsitlevad EKP pädevuse puudumist takistada krediidiasutuse müüki teistele investoritele.

204    Eeltoodut arvestades tuleb käesolev väite osa tagasi lükata.

e)      Väite neljas osa, mis puudutab võimu kuritarvitamist

205    Väite selle osa põhjenduses leiavad hagejad sisuliselt, et EKP ei lubanud teise hageja vabatahtlikku lõpetamist (ega tema müümist teistele investoritele või muid leebemaid meetmeid) ning tunnistas tema tegevusloa kehtetuks põhjustel, mis ei olnud seotud usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega, vaid seondusid positiivse avaliku tähelepanuga, mida EKP ja FI sellega saavutasid, rikkudes nii SSMi alusmääruse põhjendust 75 ja artiklit 19, mis kohustavad EKPd olema oma ülesannete täitmisel vaba poliitilisest mõjust.

206    EKP, keda toetab komisjon, väidab vastu, et see väide on ilmselgelt põhjendamatu.

207    Kõigepealt tuleb meenutada SSMi alusmääruse põhjendust 75, milles on märgitud, et „[o]ma ülesannete tõhusaks täitmiseks peaks EKP täitma talle antud järelevalveülesandeid täielikult sõltumatult, eelkõige sõltumatuna lubamatust poliitilisest mõjust ja sektori sekkumisest, mis võiks kahjustada tema tegevuslikku sõltumatust“.

208    Samuti tuleneb SSMi alusmääruse põhjendusest 15, et EKP-le antakse need järelevalvet puudutavad eriülesanded, mis on määrava tähtsusega krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve liidu poliitika ühtse ja tõhusa rakendamise tagamiseks, sealhulgas meetmete võtmine makrotasandil stabiilsuse saavutamiseks, kohaldades erikorda, mis võtab arvesse riiklike asutuste rolli. Selle määruse artikli 19 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„[SSMi] raames tegutsevad EKP ja [RPAd] täidavad neile käesoleva määrusega antud ülesandeid sõltumatult. Järelevalvenõukogu ja juhtkomitee liikmed täidavad oma ülesandeid sõltumatult ja objektiivselt liidu kui terviku huvides ning nad ei küsi ega võta vastu juhiseid liidu institutsioonidelt ja organitelt, liikmesriikide valitsustelt ega muudelt avalik- või eraõiguslikelt isikutelt.“

209    Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et mõiste „võimu kuritarvitamine“ viitab asjaolule, et haldusasutus on kasutanud oma pädevust muul eesmärgil kui sellel, milleks see on talle antud. Otsus on tehtud võimu kuritarvitades vaid siis, kui objektiivsetest, asjakohastest ja kokkulangevatest tõenditest lähtudes on see vastu võetud just võimu kuritarvitamise eesmärgil. Lisaks, kui otsus on tehtud mitmel eesmärgil, siis ei ole otsus siiski tehtud võimu kuritarvitades, kui õiguspäraste põhjenduste hulgas esineb väär põhjendus, mis ei kahjusta otsuse peamist eesmärki (vt 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, T‑52/16, EU:T:2017:902, punkt 210 ja seal viidatud kohtupraktika).

210    Käesolevas asjas piisab, kui tõdeda, et hagejad ei ole tõendanud, et EKP‑l oli 17. juuli 2018. aasta otsuse vastuvõtmisel muu eesmärk kui krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesande täitmine. Samuti ei esitanud nad ühtegi tõendit, mis näitaks EKP võimalikku sõltumatuse puudumist vastuolus SSMi alusmääruse artikliga 19.

211    Igal juhul tugineb 17. juuli 2018. aasta otsus reale direktiivi 2013/36 artiklis 18 ette nähtud loa kehtetuks tunnistamise alustele, mis on seotud RTRVV valdkonna õigusnormide raskete rikkumistega. Sellest tuleneb, et nimetatud otsuse põhjendused on kooskõlas EKP-le usaldatud järelevalveülesannete eesmärkidega.

212    Seetõttu tuleb ka käesolev väite osa tagasi lükata.

213    Käesolev väidete rühm tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

2.      Kolmas väide, et EKP analüüsis on rikutud hoolsuskohustust ja erapooletuse nõuet

214    Hagejate sõnul ei hinnanud EKP kõiki juhtumi asjasse puutuvaid aspekte hoolikalt ja erapooletult. Nad heidavad EKP-le siiski ette üksnes seda, et viimane nõustus FI järeldustega, mis põhinesid selle [RPA] esitatud eksitaval teabel, ilma et EKP oleks ise analüüsinud loa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu aluseks olevaid põhjendusi.

215    EKP ei nõustu hagejate väidetega.

216    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab hoolsuskohustus asjaomase institutsiooni kohustust uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjasse puutuvaid asjaolusid (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14, ja 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, T‑333/10, EU:T:2013:451, punkt 84).

217    Käesolevas asjas tuleb esiteks sarnaselt EKPga tõdeda, et 17. juuli 2018. aasta otsus sisaldab täielikku ja selget ülevaadet tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjustest, mis põhinevad FI kui teise hageja (vähem oluline krediidiasutus) üle usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet tegeva RPA hinnangutel ja EKP sõltumatul hinnangul selle kohta, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemiseks on täidetud muud tingimused, sealhulgas see, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamise meede on proportsionaalne.

218    Teiseks ei saa olla tulemuslik kriitika, mis on esitatud üldiselt EKP väidetava hoolsuse ja erapooletuse puudumise kohta, sest see ei too üksikasjalikult esile võimalikke rikkumisi, mida EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse vastuvõtmisel väidetavalt toime pani.

219    Kolmandaks tuleb sarnaselt EKPga märkida, et FI poolt tuvastatud rikkumisi, mida teine hageja ei ole edukalt vaidlustanud, peab EKP käsitlema kui tuvastatud asjaolusid, mis seetõttu ei vaja uuesti läbivaatamist EKP poolt. Seega piirdus viimane põhjendatult selle kontrollimisega, kas need rikkumised olid tõepoolest tegevusloa kehtetuks tunnistamist õigustavad alused. See analüüs esitati 17. juuli 2018. aasta otsuse punktides 3.3.1 ja 3.3.2.

220    Neljandaks tuleb samuti tagasi lükata hagejate põhjendamata argumendid, et EKP tugines üksnes RPA järeldustele, ja seda samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 194–198.

221    Veel tuleb tõdeda, et hagejate kinnitus, et 17. juuli 2018. aasta otsus põhineb FI esitatud eksitaval teabel, on põhjendamata argument, mis ei tugine ühelegi tõendile ning tuleb seega tagasi lükata.

222    Eeltoodust järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

223    Kuivõrd kolmas väide puudutab hindamisvigade esinemist FI esitatud otsuse ettepanekus, siis tuleb meenutada Euroopa Kohtu hiljutist kohtupraktikat, mille kohaselt olukorras, kus liidu õigusega ei taheta liikmesriikidele ja liidule kehtestada kaht eri pädevust, millel oleksid eri eesmärgid, vaid vastupidi, antakse ainuotsustusõigus liidu institutsioonile, tuleb liidu kohtul, kellel on ELTL artikli 263 alusel ainupädevus kontrollida liidu akti õiguspärasust, otsustada asjasse puutuva liidu institutsiooni vastu võetud lõpliku otsuse õiguspärasuse üle, ja selleks, et tagada huvitatud isikute tõhus kohtulik kaitse, analüüsida riigisisese asutuse ettevalmistavates aktides või ettepanekutes niisuguseid võimalikke puudusi, mis võivad mõjutada lõpliku otsuse kehtivust (vt 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest, C‑219/17, EU:C:2018:1023, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

224    Seda arvestades peab liidu kohus kontrollima, kas FI esitatud otsuse eelnõus, mida on korratud 17. juuli 2018. aasta otsuses, esineb niisuguseid puudusi, mis võivad mõjutada selle ettepaneku õiguspärasust, niivõrd kui hagejad vaidlustavad need puudused oma teistes väidetes.

225    Seega tuleb analüüsida, kas teisel hagejal on õnnestunud 17. juuli 2018. aasta otsuses antud hinnangud kahtluse alla seada.

3.      Neljas ja viies väide, mis käsitlevad hindamisvigu või juhtumi teatavate oluliste asjaoludega arvestamata jätmist

a)      Viies väide, et arvesse ei ole võetud teise hageja uue juhtkonna positiivset rolli

226    Hagejad väidavad, et 17. juuli 2018. aasta otsuses ei ole arvesse võetud teise hageja uue juhtkonna positiivset rolli ning et arvestades selle, alates 2017. aasta novembrist ametisse nimetatud juhtkonna pädevust ja head mainet ei oleks EKP pidanud tema tegevusluba 2018. aasta märtsis kehtetuks tunnistama.

227    EKP vaidleb hagejate väidetele vastu.

228    Esimesena tuleb seoses hagejate väitega, et EKP ei võtnud arvesse asjasse puutuvat asjaolu, nentida, et 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.1 alapunkti b alajaos ii võeti teise hageja juhtkonna muutumist nõuetekohaselt arvesse ning et kõnealuses otsuses analüüsiti üksikasjalikult põhjuseid, miks seda muutumist ei peetud piisavaks, et kõrvaldada probleeme, mis tehti kindlaks riskijuhtimise süsteemis RTRVV valdkonnas.

229    Nimelt esiteks leidis EKP 17. juuli 2018. aasta otsuses eelkõige, et kuigi teise hageja uus juhtkond, kes oli ametis alates 1. novembrist 2017, oli nõustunud FI etteheidetega, et see hageja ei ole suutnud esitada oma kliente käsitlevat üheselt mõistetavat strateegiat, nende klientidega seotud riskide üksikasjalikku määratlust ja tegevusriskide finantshinnangut, ning et see juhtkond oli võtnud kohustuse muuta selle hageja äristrateegiat ajavahemikus 2018–2021, oli sama juhtkond ühtlasi kinnitanud, et plaanib jätkuvalt suunata oma põhitegevuse Vene ja Ukraina turgudele.

230    Teiseks on 17. juuli 2018. aasta otsuses märgitud, et kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt (KAS § 52 lõige 4 ja § 55 lõige 1) määrab krediidiasutuse äristrateegia kindlaks nõukogu, mitte juhatus.

231    Kolmandaks on 17. juuli 2018. aasta otsuses ka märgitud, et vaatamata teise hageja nõukogu liikmete muutmistele, mis samuti toimusid aastatel 2012–2018, kuulusid selle hageja kaks enamusaktsionäri jätkuvalt nimetatud nõukogusse ning FI ei tuvastanud seoses riskijuhtimise põhimõtetega ühtegi strateegia muutust, mille põhjal võis mõistlikult järeldada, et neid põhimõtteid mõjutasid pigem kaks eespool nimetatud aktsionäri. Seda mõju võis kinnitada ka asjaolu, et vaatamata kolmele juhtkonna muutumisele ajavahemikus 2012–2017, ei ole kõnealune hageja kunagi muutnud oma ärimudelit ja oma suhtumist RTRVV valdkonnas sätestatud nõuete mittejärgimise suhtes.

232    Kõigil neil põhjustel järeldas FI oma otsuse eelnõus ja EKP 17. juuli 2018. aasta otsuses, et positiivsed muutused, mida täheldati teise hageja juhtkonna muutumise tulemusel, ei olnud piisavad, et tagada hageja poolt õigusnormide järgimine RTRVV valdkonnas.

233    Kuid need põhjendused, millele hagejad pealegi kohtuasjas T‑584/18 esitatud hagis üksikasjalikult vastu ei vaielnud, näitavad esiteks, et EKP võttis selle hageja uut juhtkonda kui juhtumi asjasse puutuvat asjaolu tõesti arvesse, ja teiseks, et neis ei esine hindamisviga.

234    Teisena, osas, milles hagejad viitavad EKP hindamisveale seoses 17. juuli 2018. aasta otsusega, tuleb rõhutada, et teise hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud puudustest juhatuses direktiivi 2013/36 artikli 18 punkti c alusel koostoimes selle direktiivi artikli 13 lõikega 1, vaid sellest, et teine hageja ei võtnud RTRVV valdkonnas sätestatud nõuete järgimiseks vajalikke meetmeid; viimati nimetatud põhjendusele ei suutnud hagejad – nagu eespool punktis 231 märgitud – hoolimata teise hageja uuest juhtkonnast edukalt vastu vaielda.

235    Kolmandana, mis puudutab hagejate argumente, et EKP tegi hindamisvea 17. juuli 2018. aasta otsuse proportsionaalsuse hindamisel, kui ta võrdles tegevusloa kehtetuks tunnistamist teiste, leebemate meetmetega, siis tuleb viidata proportsionaalsuse hindamise analüüsile (vt allpool punktid 306–344).

236    Eeltoodut arvestades tuleb viies väide tagasi lükata.

b)      Neljas väide, et on tehtud hindamisviga, kuna teave teise hageja tegevuse kohta Lätis ei olnud õige

237    Hagejad väidavad, et EKP ei võinud 17. juuli 2018. aasta otsuse tegemisel võtta aluseks FI‑le saadetud ebaõiget teavet teise hageja piiriülese tegevuse kohta Lätis. Esiteks väidavad nad, et väidetavalt ebaõigeid faktiväiteid ei ole tõenditega täpsustatud ega kinnitatud, kuigi hagejad ei ole kunagi varjanud teise hageja tegevust Lätis, mida oli tema veebisaidil avalikult kirjeldatud. Teiseks puudutavad need väited üksnes terminoloogilist vahetegemist „esinduse“ ja „piiriülese teenuse/büroo“ või „tugikontori“ ja „filiaali“ vahel. Kolmandaks on piiriüleseks finantstegevuseks muudes riikides kehtestatud „passi“ menetlus, mida kõnealune hageja ei järginud, üksnes formaalne menetlus ning sama hageja on seda järginud seoses tema tegevustega Saksamaal, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Neljandaks ei ole see küsimus enam asjakohane, kuna see lahendati Läti halduskohtus ning ei FI ega Läti RPA ei ole määranud teisele hagejale sel põhjusel karistusi. Viiendaks on selleks, et niisugused avaldused tooksid kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise, nõutav eriline raskusaste.

238    Lisaks leiavad hagejad, et FI‑l oli FOLTFi otsuse vastuvõtmise järel kaksipidine suhtumine ning ta ei andnud teisele hagejale mõista, et ta peab seda küsimust veel lahtiseks. Hagejad tuginevad sellega seoses teise hageja 28. juuli 2017. aasta pressiteatele, milles tehakse kokkuvõte Läti RPAs saavutatud kokkuleppest ja millest nähtub, et teise hageja Läti tegevust puudutav menetlus oli lõpetatud. Nad lisavad, et oleks absurdne käsitada lihtsat ebatäpsust krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjusena. Nad paluvad Üldkohtul kohustada FId ja EKPd kindlaks tegema väidetavalt väärad väited ning edastama dokumendid, milles FI ja EKP käsitlevad küsimust veel lahtisena, kuigi asi oli Läti halduskohtus lahendatud. Nad paluvad ka, et FI ja EKP esindajaid kohustataks selles küsimuses ütlusi andma.

239    EKP vaidleb hagejate argumentidele vastu.

240    Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 2013/36 põhjenduses 19 on märgitud, et „[o]ma päritoluliikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutustel peaks olema lubatud tegutseda kogu liidus mõnedel või kõigil tegevusaladel, millele on osutatud vastastikku tunnustatavate tegevuste loetelus, luues selleks filiaale või osutades teenuseid“.

241    Direktiivi 2013/36 põhjenduses 20 on märgitud, et „[o]tstarbekas on laiendada vastastikust tunnustamist kõnealustele tegevusaladele, kui nendel tegutsevad finantseerimisasutused, mis on krediidiasutuste tütarettevõtjad, tingimusel, et nimetatud tütarettevõtjad kuuluvad oma emaettevõtjat hõlmava konsolideeritud järelevalve alla ja vastavad teatavatele rangetele tingimustele“.

242    Direktiivi 2013/36 V jaotise 2. peatükis, mis käsitleb krediidiasutuste asutamise õigust, artiklites 35 ja 36 on kehtestatud teatamise nõue ja need reguleerivad pädevate asutuste vahelist suhtlemist.

243    Direktiivi 2013/36 artikkel 35 näeb ette, et krediidiasutus, kes soovib asutada teise liikmesriigi territooriumil filiaali, teatab sellest oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele (lõige 1). Teatamisel peab esitama eelkõige järgmised andmed: liikmesriik, mille territooriumil kavatsetakse filiaal asutada; tegevuskava, kus esitatakse kavandatavad tegevusvaldkonnad ja filiaali organisatsiooniline ülesehitus; aadress vastuvõtvas liikmesriigis, kust on võimalik dokumente saada, ja filiaali juhtimise eest vastutavate isikute nimed (lõige 2).

244    Direktiivi 2013/36 artikli 35 lõige 4 sätestab, et „[k]ui päritoluliikmesriigi pädevad asutused keelduvad edastamast lõikes 2 osutatud andmeid vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, teatavad nad keeldumise põhjused asjaomasele krediidiasutusele kolme kuu jooksul pärast kõigi andmete saamist“.

245    Direktiivi 2013/36 artikli 36 lõiked 1–4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Enne kui krediidiasutuse filiaal alustab tegevust, teevad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kahe kuu jooksul artiklis 35 osutatud andmete saamisest ettevalmistusi järelevalve alustamiseks krediidiasutuse üle vastavalt 4. peatükile ja teatavad vajaduse korral tingimused, mille kohaselt üldistes huvides tuleb vastuvõtvas liikmesriigis tegutseda.

2.      Filiaali võib asutada ja see võib tegevust alustada pärast teate saamist vastuvõtva liikmesriigi pädevatelt asutustelt või kui nimetatud teadet ei ole lõikes 1 osutatud aja jooksul saadetud.

3.      Juhul kui artikli 35 lõike 2 punkti b, c või d kohaselt edastatud andmed muutuvad, teatab krediidiasutus kõnesolevast muudatusest kirjalikult nii päritoluliikmesriigi kui ka vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele vähemalt üks kuu enne muudatuse tegemist, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused saaksid teha otsuse pärast artikli 35 alusel toimunud teatamist ja vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teha otsuse, millega kehtestatakse tingimused muudatuse tegemiseks vastavalt käesoleva artikli lõikele 1.

4.      Filiaalid, mis on alustanud tegevust vastavalt vastuvõtvates liikmesriikides kehtivatele õigusaktidele enne 1. jaanuari 1993, loetakse artiklis 35 ning käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud korrale vastavateks. Alates 1. jaanuarist 1993 kohaldatakse nende suhtes käesoleva artikli lõiget 3, artikleid 33 ja 52 ning 4. peatükki.“

246    Direktiivi 2013/36 artikli 39 „Teatamise kord“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Iga krediidiasutus, kes soovib esimest korda kasutada teenuste osutamise vabadust, tegutsedes teise liikmesriigi territooriumil, teatab oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele, milliste I lisas loetletud tegevusaladega ta kavatseb tegelema hakata.

2.      Päritoluliikmesriigi pädevad asutused edastavad ühe kuu jooksul pärast lõikes 1 sätestatud teate saamist kõnealuse teate vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele.“

247    Direktiivi 2013/36 artikli 67 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat artiklit kohaldatakse vähemalt igal järgmisel asjaolul:

a)      finantsinstitutsioon on saanud tegevusloa valeandmete esitamise teel või mis tahes muul seadusvastasel viisil;

[…]

e)      finantsinstitutsioon ei esita pädevatele asutustele teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 92 sätestatud omavahendite nõuete täitmise kohustuse kohta, rikkudes kõnealuse määruse artikli 99 lõiget 1;

f)      finantsinstitutsioon ei täida aruandekohustust või esitab pädevatele asutustele seoses määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 101 osutatud andmetega puudulikku või ebaõiget teavet;

g)      finantsinstitutsioon ei esita pädevatele asutustele teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet suure riskide kontsentreerumise kohta, rikkudes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 394 lõiget 1;

h)      finantsinstitutsioon ei esita pädevatele asutustele teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet likviidsuse kohta, rikkudes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 415 lõikeid 1 ja 2;

i)      finantsinstitutsioon ei esita pädevatele asutustele teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet finantsvõimenduse määra kohta, rikkudes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 430 lõiget 1;

[…]

m)      finantsinstitutsioon ei avalda nõutud teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet, rikkudes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 431 lõikeid 1, 2 ja 3 või artikli 451 lõiget 1;

[…]“.

248    EKP leidis 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.1 alapunktis d FI koostatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõule tuginedes, et teine hageja on sellega, et ta asutas Lätis filiaali ette nähtud menetlusi järgimata – seega ebaseaduslikult – ning esitas FI-le tema Lätis asuva tegevuskoha kohta valeandmeid, rikkunud Läti õigusnorme, millega võeti üle direktiivi 2013/36 artiklid 35–38. Ühelt poolt tugines FI kõnealuse hageja kahele kirjale: esimeses kirjas eitas see hageja Lätis filiaali kasutamist, kuigi tõendatud oli vastupidist, ning teises kirjas kinnitas ta, et ta on oma filiaali Lätis sulgenud, kuigi see sel ajal veel tegutses. Teiselt poolt võttis FI arvesse tema poolt ajavahemikus 5. septembrist kuni 14. novembrini 2016 läbi viidud kohapealse kontrolli käigus kogutud tõendeid, millest nähtus, et see hageja oli osutanud finantsteenuseid Lätis asuva filiaali kaudu alates 2013. aasta oktoobrist.

249    Hagejad vaidlevad peamiselt vastu sellele, et direktiivi 2013/36 artiklites 35 ja 36 ette nähtud teatamise (nn passi) menetlus on kohustuslik.

250    Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2013/36 eesmärk on ühtlustada krediidiasutustele finantstegevuse alustamiseks tegevusloa saamise tingimused kogu liidus, et enda liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutus võiks vastastikuse tunnustamise alusel tegutseda kogu liidus mõnedel või kõigil oma tegevusaladel, luues selleks filiaale või osutades teenuseid, nagu tuleneb ka sama direktiivi põhjendusest 19.

251    Lisaks tuleneb direktiivi 2013/36 artiklitest 35–38, et liidu seadusandja soovis luua krediidiasutustele, kes soovivad asutada filiaali teises liikmesriigis, päritoluliikmesriigi pädevale asutusele teatamise süsteemi. Viimane on seega pädev hindama, kas filiaal vastab teises liikmesriigis finantstegevuse alustamiseks ette nähtud tingimustele.

252    Päritoluliikmesriigi pädeva asutuse otsustuspädevus puudutab eelkõige direktiivi 2013/36 artikli 35 lõikes 2 loetletud andmete – mis tuleb edastada vastuvõtva riigi pädevale asutusele – piisavust ja täielikkust ning kontrolli teises liikmesriigis filiaali asutada sooviva krediidiasutuse haldusstruktuuri või finantsseisundi adekvaatsuse üle. Kahtluse korral neid andmeid ei edastata ja asjaomasele krediidiasutusele teatatakse keeldumise põhjused.

253    Asjaolust, et päritoluliikmesriigi pädeval asutusel on õigus keelduda andmete edastamisest, ja sellest otsustusruumist, mis päritoluliikmesriigi pädeval asutusel on nende andmete hindamisel, mille teises liikmesriigis filiaali asutada sooviv krediidiasutus peab esitama, tuleneb, et teatamise ehk „passi“ menetlus ei ole ainult formaalne.

254    Lisaks tuleneb direktiivi 2013/36 artikli 36 lõikest 1, et vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus teeb ettevalmistusi filiaali üle järelevalve alustamiseks alles pärast sama direktiivi artiklis 35 nimetatud andmete saamist. Sellest tuleneb, et nendest andmetest teatamine on oluline vorminõue selleks, et see pädev asutus saaks teha järelevalvet teise liikmesriigi krediidiasutuse filiaali üle.

255    Seda järeldust toetab direktiivi 2013/36, eelkõige selle direktiivi V jaotise 2. ja 3. peatüki teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendamine. Nende sätete mõte on ühitada ühes liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutuse võimalus teostada teistes liikmesriikides oma teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust nõudega teostada usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet selle krediidiasutuse võimalike filiaalide üle teistes liikmesriikides. Selleks et hõlbustada selle õiguse kasutamist ja tegevuslubade vastastikust tunnustamist liidus ajal, mil nende tegevuslubade andmise pädevus kuulus liikmesriikide ametiasutuste pädevusse, otsustas seadusandja direktiivis 2013/36 anda päritoluliikmesriigi pädevale asutusele vastutuse kontrollida, kas krediidiasutuse filiaali finantstegevusega tegelemise tingimused on täidetud. Sellel asutusel on nimelt kõige paremad võimalused selgitada välja krediidiasutuse organisatsiooniline ülesehitus ja äripoliitika ning seda teavet edastades abistada vastuvõtva liikmesriigi pädevat asutust tema territooriumil asuva filiaali üle järelevalve tegemisel.

256    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et teatamise ehk „passi“ menetlus on kohustuslik menetlus.

257    Kuid hagejad ei vaidle vastu asjaolule, et teine hageja ei algatanud teatamismenetlust, vaid üksnes seavad kahtluse alla sellise käitumise raskuse, kuivõrd nad leiavad, et tegemist oli puhtalt formaalsete nõuete eiramisega. Siiski nähtub eespool punktides 248–256 esitatud kaalutlustest, et teatamise menetlus, mida kõnealune hageja rikkus, ei ole lihtsalt formaalsus, vaid õigusnormidega pandud kohustus. Seega asutas ta Lätis filiaali ja tegeles finantstegevusega õigusvastaselt.

258    Kolmandana, kuna FI esitas EKP-le üksikasjaliku selgituse selles küsimuses läbi viidud uurimise tulemuste kohta, millest nähtub ka, et teine hageja osutas Lätis finantsteenuseid nii Läti kui ka kolmandate riikide klientidele, ning et nende Lätis värvatud klientide pealt teenitud tulu moodustas 2013. aasta novembrist kuni 2016. aasta augustini 66% teise hageja osutatud teenuste kogutulust, kusjuures teise hageja paljasõnalised väited ei ole neid tulemusi mingil viisil täpsemalt kahtluse alla seadnud, siis tuleb neid asjaolusid pidada tõendatuks.

259    Kuid asjaolu, et finantsteenuseid osutati Läti klientidele ja et see moodustas olulise osa teise hageja tuludest, näitab, et Läti filiaal ei saanud olla lihtsalt esindus või tugikontor.

260    Neil asjaoludel ei saa pidada vääraks FI hinnangut, et talle 26. septembri 2013. aasta ja 9. veebruari 2016. aasta kirjas esitatud andmed ei ole õiged. Nimelt, kuigi hagejad väidavad, et selle filiaali tegevus ei olnud suunatud lätlastele, vaid kolmandate riikide klientidele, nähtub FI poolt kohapealse kontrolli käigus kogutud üksikasjalikest andmetest, et kõnealuse hageja tulust 66% pärines selle filiaali tegevusest ning et 3% selles filiaalis avatud pangakontode omanikest olid Läti residendid. Seega tuleb järeldada, et hagejad ei ole isegi proovinud vaielda vastu FI poolt EKP‑le esitatud arvudele.

261    Neljandana tuleb tagasi lükata argumendid, millega hagejad heidavad EKP‑le ette, et viimane ei analüüsinud teise hageja käitumise raskust.

262    Sellega seoses tuleb ühelt poolt rõhutada, et valeandmete esitamine liikmesriigi järelevalveasutusele on juba oma olemuselt raske, kuna see võib seada kahtluse alla järelevalve alla kuuluvate krediidiasutuste edastatud andmete usaldusväärsuse, mis on vajalik, et kindlustada nende ülesande tulemuslikkus ja tõhusus ning RPAde vahelise vastastikuse usalduse süsteem, mida teatamise ehk „passi“ menetluse kehtestamisega soovitakse ühtse järelevalvemehhanismi raames tagada.

263    Selle tähtsust, et RPAdel peavad olema usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete täitmiseks vajalikud andmed ja võimalus tugineda õigetele andmetele, ning seega sellise krediidiasutuse käitumise raskust, kes eirab enda teatamiskohustust, kinnitab ka direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktide a, e–i ja m sõnastus, mis näeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise alusena (sama direktiivi artikli 18 punktis f tehtud viite kaudu sellele sättele) ette teabe esitamata jätmise selle artikli punktides e–i ja m nimetatud juhtudel ning tegevusloa saamiseks valeandmete esitamise sama artikli punktis a nimetatud juhul.

264    Teiselt poolt pidi EKP tegevusloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsuse hindamisel tõepoolest võtma arvesse seda, et krediidiasutuse ja vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse vahel on sõlmitud „halduskohtus kinnitatud kompromiss“, milles krediidiasutus kohustus kõnealused rikkumised lõpetama, ning selle hindamise raames ei piisa nentimisest, et need rikkumised kujutavad endast tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseid vastavalt Eesti õigusele (KAS § 17 lõike 1 punktid 2 ja 15).

265    Siiski tuleb tõdeda, et kõnealuse „halduskohtu kinnitatud kompromissi“ alusel kohustus teine hageja täielikult järgima Läti RPA otsust, mis keelas tal osutada Lätis finantsteenuseid ja värvata seal uusi kliente ning mis kohustas teda lõpetama oma olemasolevad lepingulised suhted Läti klientidega ja ärisuhted klientidega, kes olid värvatud Lätis teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaselt.

266    Lisaks ei saa ühelt poolt kõnealune „halduskohtu kinnitatud kompromiss“ muuta seaduslikuks teise hageja varasemat õigusvastast käitumist, vaid üksnes vältida tulevikus võimalikke muid meetmeid, sealhulgas sanktsioone.

267    Teiselt poolt nähtub Läti RPA pressiteatest, et Lätis teenuste osutamise jätkamiseks oleks teine hageja pidanud kõigepealt saama loa vastavalt õigusnormides ette nähtud menetlustele. See tõendab, et olukord ei olnud täielikult lahendatud, kuna nimetatud hageja ei olnud veel algatanud menetlust loa saamiseks.

268    Eeltoodust tuleneb, et neljas väide ei ole edukas. Järelikult tuleb käesolev väidete rühm tagasi lükata.

4.      Kuues, kaheteistkümnes ja kaheksateistkümnes väide, et on tehtud hindamisviga, kuna EKP tugines ekslikult FI ettekirjutuse rikkumisele, ja et rikutud on õiguskindluse põhimõtet

269    Kaheksateistkümnenda väitega heidavad hagejad ette õiguskindluse põhimõtte rikkumist, kuna FI ei määranud ettekirjutuses täpselt kindlaks oma ootusi seoses RTRVV valdkonnas järgitavate õigusaktide nõuetega. Kõnealuse ettekirjutuse regulatiivosas on nende nõuete rikkumise eest nähtud ette 32 000 euro suurune trahv; sellest võis tekkida teisel hagejal õiguspärane ootus, et enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist võtab kõnealune RPA leebemaid järelevalvemeetmeid. Kuuenda väite raames märgivad hagejad, et nimetatud RPA ei määranud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõus ja EKP ei määranud 17. juuli 2018. aasta otsuses kindlaks neid õigusaktide nõudeid ja standarditud kriteeriume, mida nimetatud hageja väidetavalt ei järginud ja mille rikkumise osas viidi läbi hindamine.

270    Kaheteistkümnenda väite raames väidavad hagejad, et RPA ettekirjutuse rikkumine ei ole õiguspärane alus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, seda enam, et – nagu käesolevas asjas – ettekirjutus on sõnastatud ebamääraselt ja selles ei ole täpsustatud, milliseid konkreetseid parandusmeetmeid tuleb võtta. EKP kostja vastusele lisatud FI ettekirjutuse tekstis on viidatud 13. aprillist kuni 12. juunini 2015 läbi viidud kohapealse kontrolli aruande sisule, mida toimikule ei ole siiski lisatud. Antud juhise sisu konkreetsust tuleb tõendada EKP-l. 17. juuli 2018. aasta otsus annab ebamääraselt mõista, et ettekirjutust ei ole täielikult täidetud või et seda ei ole tehtud määratud tähtaja jooksul. Selline põhjus ei õigusta kõige rangemat järelevalvemeedet, nimelt tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Lõpuks väidavad hagejad, et teine hageja palus selgitusi RTRVV valdkonnas kehtivate õigusaktide nõuete konkreetse sisu kohta, kuid ta ei saanud neid.

271    EKP vaidleb hagejate argumentidele vastu.

272    Olgu meenutatud, et direktiivi 2013/36 artikli 74 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1. Finantsinstitutsioonidel peab olema kindel äriühingu juhtimise korraldus, mis hõlmab selget organisatsioonilist ülesehitust, mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad, tõhusaid protseduure riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks, piisavat sisekontrollikorda, sealhulgas usaldusväärne juhtimis- ja raamatupidamiskord, ning tasustamispoliitikat ja -tavasid, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ja edendavad seda.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud korraldus, protseduurid ja kord peavad olema piisavalt ulatuslikud ning proportsionaalsed ärimudelis ja finantsinstitutsioonitegevuses peituvate riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. Arvesse võetakse artiklites 76–95 kehtestatud tehnilisi kriteeriume.“

273    Kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, et lähtuda tuleb vaidlusaluse akti kohaldamise ajal kehtinud õiguslikust olukorrast (14. juuli 1971. aasta kohtuotsus Henck, 12/71, EU:C:1971:86, punkt 5) ning et kõik õiguslike tagajärgedega institutsioonide aktid oleksid selged, täpsed ja tehtaks asjasse puutuvatele isikutele teatavaks nii, et neil oleks kindlalt teada, mis hetkest alates hakkab kõnesolev akt kehtima ja toob kaasa õiguslikke tagajärgi (vt 22. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Opel Austria vs. nõukogu, T‑115/94, EU:T:1997:3, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

274    Käesolevas asjas märkis EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.1 alapunktis c FI otsuse eelnõu põhjal, et teine hageja ei ole täitnud 8. augusti 2016. aasta ettekirjutust, mille kohaselt pidi ta esiteks kohaldama menetlusnorme; teiseks kohaldama nõuetekohaselt ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis RahaPTS § 13 lõike 1 punkte 3–5 ja vältima teatavatel juhtudel ärisuhtesse astumist; kolmandaks kontrollima, et kõnealuseid sätteid on olemasolevates ärisuhetes nõuetekohaselt kohaldatud, ja vajaduse korral uuesti kohaldama klientide suhtes hoolsusmeetmeid; neljandaks vältima teatavatel juhtudel tehingute tegemist vastavalt ettekirjutuse tegemise ajal nimetatud seaduse kehtinud redaktsiooni § 27 lõikele 2; viiendaks kontakteeruma rahapesu andmebürooga, kui tegevus või muud asjaolud võivad viidata rahapesu või terrorismi rahastamise toimepanemisele või selle katsele, kui kõnealusel hagejal oli põhjust arvata või kui ta teadis, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega, ning kuuendaks esitama FI‑le enne 9. detsembrit 2016 aruande selle kohta, kuidas hageja seda ettekirjutust täitis. EKP järeldas, et kuna teine hageja ei täitnud ette nähtud tähtpäevaks kõnealust ettekirjutust täies ulatuses, siis on ta rikkunud KAS § 17 lõike 1 punkti 14, ning et see riigisisese õiguse rikkumine kujutab endast teist tegevusloa kehtetuks tunnistamise alust vastavalt direktiivi 2013/36 artikli 18 punktile f.

275    Hagejad väidavad sisuliselt, et kõnealust ettekirjutust ei olnud võimalik täita, sest selles ainult tuletati meelde sätteid, mida teine hageja pidi täitma, ning et õigusnormidele vastavuse taastamise eesmärk ei ole õiguspärane eesmärk, mille alusel saaks krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistada.

276    Esimesena, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, on tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme eesmärk lõpetada õigusaktides sätestatud nõuete – mida kõik krediidiasutused on kohustatud järgima – korduvad rikkumised. Sellega seoses kinnitab RPA poolt ettekirjutuse tegemine üksnes seda, et selle adressaadil oli korduvalt võimalus seda täita ja et kõige rangem meede – tegevusloa kehtetuks tunnistamine – võeti viimase abinõuna.

277    Teisena ei ole usutav, et pärast RPA korduvaid hoiatusi ja temaga rohket suhtlemist sel teemal – mis tähendab ka võimalust esitada oma märkused kontrollide tulemusel edastatud aruannete kohta ja paluda menetluse käigus ametlikult ja mitteametlikult teavet – ei tea krediidiasutus, kuidas kohaldada RTRVV valdkonnas kehtivaid õigusnorme. Lisaks tuleb tõendamatuse tõttu tagasi lükata hagejate väide, et FI ja EKP keeldusid andmast hagejate taotletud teavet.

278    Sellega seoses tuleb täpsustada, et FI viis läbi neli kohapealset kontrolli. Kõnealune ettekirjutus tehti 8. augustil 2016 pärast esimest kohapealset kontrolli 2015. aastal. Teise kohapealse kontrolli käigus 2016. aasta sügisel tuvastas FI, et leitud puudused esinevad endiselt ja et teine hageja ei ole seda ettekirjutust veel täitnud. Pärast teist kohapealset kontrolli oli sel hagejal võimalus esitada märkusi ja 2016. aasta sügisel toimus FIga mitu koosolekut. 2017. aasta septembris viis FI läbi kolmanda kohapealse kontrolli, mille aruanne saadeti 4. oktoobril 2017 kõnealusele hagejale, kellel oli võimalus esitada oma märkused. Lisaks sellele, et sellel hagejal oli alati võimalus küsida FI‑lt selgitusi juhul, kui korduvalt esitatud teabest, mis puudutas nõutavaid struktuuriüksuseid, vajalikke personaliüksuseid, nõutavaid menetluseeskirju, spetsiifiliste üksuste eraldamise eeskirju, mida tuli järgida, ja kasutusele võetavaid infovoogusid, sellele hagejale ei piisanud, tuleb ka nentida, et kõnealusel hagejal oli selle ettekirjutuse ja nimetatud aruande edastamise vahel aega neliteist kuud ja veel kuus kuud kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni, et mõista õigusaktides sätestatud nõudeid ja neid täita.

279    Kolmandana, kuigi EKP märgib, et kõnealust ettekirjutust tuleb lugeda koos teise kohapealse kontrolli tulemusel koostatud aruandega, mis edastati teisele hagejale, tuleb täheldada, et 17. juuli 2018. aasta otsus on piisavalt selge ja täpne osas, mis puudutab õigusaktides sätestatud nõudeid, mida see hageja pidi täitma.

280    Mis puudutab ette heidetud puudusi juhtimiskorras, siis on 17. juuli 2018. aasta otsuses täpsustatud, et vaatamata sellele, et teisel hagejal olid organisatsioonilised üksused ja vastavad menetluseeskirjad, oli neis üksustes töötajate puudus ja neil oli liiga palju ülesandeid ning sisemisi protseduurireegleid ei kohaldatud nõuetekohaselt. Neid puudusi täheldati seoses kolme kaitseliiniga, mis puudutavad vastavalt kliendihaldurite poolt üksiktehingute kontrollimist, riskide kindlakstegemist, nende juhtimist ja jälgimist, esimese ja teise kaitseliini (riskide võtmine ja riskide juhtimine) tegelikku eraldamata jätmist, mis tõi kaasa tõsised huvide konfliktid, ning siseauditi ülesandeid. Kuigi juba 2013. ja 2014. aastal olid riskide kindlakstegemise, juhtimise ja jälgimise eest vastutavad isikud teinud kindlaks, et sise-eeskirju ei olnud järgitud, ja sellest ka juhatust teavitanud, ei reageerinud juhatus sellele nõuetekohaselt, rikkudes sellega KAS § 55 lõike 2 punkti 31, millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 88. Peale selle ei taganud juhatus teist kaitseliini esindavatele vastavuskontrolli eest vastutavatele töötajatele vajalikke vahendeid, rikkudes direktiivi 2015/849 üle võtnud RTRTS kõnealuse ettekirjutuse tegemise ajal kohaldatava redaktsiooni § 31 lõiget 2.

281    RTRVV valdkonnas ette heidetud puuduste kohta on 17. juuli 2018. aasta otsuses täpsustatud, et täheldati suurt hulka ebatavalisi tehinguid. Teise hageja keskmine väljamakse 2015. aastal oli neli korda suurem ja keskmine sissemakse seitse korda suurem kui Eesti pangandussüsteemi keskmine. Neid makseid tegid peamiselt selles valdkonnas kõrge riskiastmega kliendid ja need moodustasid ligikaudu 97% kõikidest 2015. aastal Eestis tehtud ülekannetest. Vaatamata FI korduvatele hoiatustele seoses vajadusega luua uus äristrateegia, mis vastaks tõstatatud probleemidele, ja vaatamata selle hageja kolme erineva juhatuse avaldustele, mis puudutasid soovi muuta ärimudelit, ilmnes kolmanda kohapealse kontrolli tulemustest, et hageja äristrateegia ei olnud märkimisväärselt muutunud ja et seega tegutses ta endiselt turusegmendis, mida iseloomustasid suuremad riskid selles valdkonnas.

282    Lisaks oli täpsustatud, et tõhusate eeskirjade puudumist RTRVV valdkonnas teise hageja ärimudeliga seotud riskide juhtimiseks täheldati esiteks seoses kliente puudutavate hoolsusmeetmetega uue lepingulise suhte loomisel ja olemasolevate ärisuhete üle pideva kontrolli puudumisega ning teiseks seoses tehtud tehingute ja asjaomaste klientide riskiprofiili kontrollimisega. Leitud puudusi peeti struktuurseteks, mitte ainult üksikjuhtudel esinevateks.

283    Lisaks, vaatamata teatavatele muudatustele RTRVVga seotud riskikontrolli poliitikas ja sellele, et teine hageja vähendas kõrge riskiga klientide arvu, peeti neid meetmeid ebatõhusaks, kuna need ei taganud pidevat kontrolli olemasolevate ärisuhete üle, sealhulgas tehtud tehingutes kasutatud vahendite päritolu osas, ning nende tulemusel ei tehtud kindlaks ega kontrollitud keerukaid, seotud ja ebatavaliselt suuremahulisi tehinguid või tehinguid, millel puudub selge majanduslik eesmärk.

284    Lisaks leiti, et teise hageja juhatuse ja nõukogu tegevus RTRVV ja riskijuhtimise valdkonnas on puudulik, kuna juhatus ei olnud määranud kindlaks hageja riskitaluvuse taset ega kehtestanud eraldi selle valdkonna riskide hindamise süsteemi ega koostanud tegevusriskide analüüsi, sealhulgas selle valdkonna riskide põhjalikku analüüsi, rikkudes KAS § 55 lõike 2 punkte 2 ja 3.

285    EKP võttis tõepoolest arvesse teise hageja juhatuse muudatust, mis toimus 2017. aasta novembris, ning teise hageja avaldusi, milles ta distantseerus varasemast äripoliitikast, samuti möönis, et tema klientide suhtes ei olnud endiselt üheselt mõistetavat strateegiat, ning teatas oma soovist töötada välja uus äristrateegia aastateks 2018–2021. EKP märkis siiski esiteks, et uus juhatus kinnitas hageja kavatsust jätkata oma varasemat äristrateegiat, mis tekitas aga kahtlusi selle hageja võimaluses viia teatatud muudatused reaalselt ellu.

286    Teiseks meenutas EKP, et kuigi juhatuse muutmine võib mõjutada krediidiasutuse strateegiat, kuulub selle strateegiliste otsuste heakskiitmine KAS § 52 lõike 4 kohaselt pigem nõukogu pädevusse. Käesolevas asjas ei mõjutanud nõukogu koosseisu muutus siiski kahte liiget, nimelt teise hageja kahte enamusaktsionäri, kes tõenäoliselt mõjutasid hageja strateegiat ja riskijuhtimise põhimõtteid, mistõttu ei saanud tulevikus toimuda mingit radikaalset ja olulist muutust või ei saanud seda mõistlikult ette näha. Selles osas leiti, et süsteemi parandused, mida see hageja FI‑le esile tõstis, ei olnud piisavad selleks, et oleks tagatud täielik vastavus RTRVV valdkonnas kohaldatavate õigusnormidega.

287    Seega on selge, et rikutud õigusaktide nõudeid on väga üksikasjalikult kirjeldatud konkreetsete olukordadega seoses, mis puudutavad eelkõige järgmist: esiteks puudus juhtimiskord – nagu oli nõutud riigisisestes õigusnormides, millega võeti üle direktiivi 2013/36 artikkel 74 –, mis oleks olnud kohandatud teise hageja ärimudeliga, mis keskendus finantsteenuste osutamisele kõrge riskiprofiiliga ja kõrge netoväärtusega mitteresidentidest äriklientidele; teiseks ei olnud piisavalt organisatsioonilisi üksuseid, kes oleksid rakendanud RTRVV valdkonnas kaitset ja riskijuhtimist käsitlevaid protseduurireegleid eelkõige seoses riskide kindlakstegemise, juhtimise ja jälgimisega, klientide isikusamasuse tuvastamisega enne lepinguliste suhete alustamist ja ka nende kehtivuse ajal, kliendihaldurite poolt üksiktehingute kontrollimisega, ühelt poolt riskide võtmise ja teiselt poolt riskijuhtimise kontrollimise vahelise eraldatuse puudumisega, mis võib tekitada huvide konflikte; kolmandaks esinesid puudused siseauditis; neljandaks puudusid sisemised protseduurid või olemasolevaid protseduure ei järgitud; viiendaks esines märkimisväärsel hulgal kõrge riskiastmega klientidega seotud ebatavalisi tehinguid, mis moodustasid ligikaudu 97% kõikidest Eestis (2015. aastal) tehtud ülekannetest; kuuendaks ei kohaldatud kliendi suhtes uue lepingulise suhte loomisel hoolsusmeetmeid ega kontrollitud järjepidevalt olemasolevaid ärisuhteid, sealhulgas vahendite päritolu, ega tehtud kindlaks keerukaid, ebatavaliselt suuremahulisi või ilma selge majandusliku eesmärgita tehinguid; seitsmendaks ei tegelenud juhatus ja nõukogu RTRVV valdkonnas piisavalt riskijuhtimisega, sest nad ei määranud kindlaks teise hageja aktsepteeritavat riskitaset, ei kehtestanud eraldi RTRVV valdkonna riskide hindamise süsteemi ega koostanud tegevusriskide analüüsi.

288    Neil asjaoludel ei saa teine hageja seega õiguspäraselt tugineda ühelegi õiguskindluse põhimõtte rikkumisele eespool punktis 273 viidatud kohtupraktika tähenduses.

289    Neljandaks tuleb nentida, et teine hageja ei ole kordagi vastu vaielnud asjaolule, et ta ei täitnud kõnealust ettekirjutust määratud tähtpäevaks täies ulatuses, või sellele, et Eesti riigisisese õiguse kohaselt on FI ettekirjutuse täitmata jätmine põhjus, mis õigustab tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

290    Sellega seoses nähtub toimikust, et kõiki neid RTRVV valdkonnas esinenud puudusi, mida on korratud eespool punktis 287, peeti struktuurseteks, arvestades nende püsimist mitme aasta vältel ja nende ulatust, ning neid ei olnud nõuetekohaselt kõrvaldatud parandusmeetmetega, mille teine hageja oli võtnud. Eelkõige ei saanud kõrge riskiga klientide arvu lihtne „vähendamine“ lahendada kõiki eespool nimetatud küsimusi. Lisaks ei saavutatud juhatuse korduva muutmisega soovitud tagajärgi, kuna teise hageja äristrateegia ei muutunud oluliselt ja eespool punktides 229–232 esitatud põhjustel ei tundunud olevat tõenäoline, et see muutuks mõistliku aja jooksul.

291    Välja arvatud viited parandustele, mis tehti seoses kõrge riskiga klientide arvu vähendamise ja juhatuse muutmisega, ei vaidle teine hageja üksikasjalikult vastu kõikidele eespool punktis 287 nimetatud puudustele.

292    Sellest tuleneb, et kuna kõnealuse ettekirjutuse täitmata jätmine on riigisisese õiguse ja seega direktiivi 2013/36 artikli 18 punkti f kohaselt tegevusloa kehtetuks tunnistamise alus ja kuna teine hageja ei täitnud määratud tähtaja jooksul seda ettekirjutust täies ulatuses, siis tuleb järeldada, et EKP ei teinud hindamisviga, kui ta tugines tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjendamisel ka sellele põhjusele.

293    Viiendana tuleb selles osas, milles hagejad heidavad EKP‑le ette, et viimane ei määranud kindlaks neid õigusaktides sätestatud nõudeid, mille alusel hinnata, kas teine hageja on jätnud kõnealuse ettekirjutuse täitmata, märkida, et need nõuded on sätestatud Eesti riigisisese õiguse sätetes, millega võeti üle RTRVV valdkonna direktiivid. Neid sätteid tuleb kohaldada vastavalt iga krediidiasutuse eripärale. Nende sätete järgimise viis peab seega olema kohandatud nende eripäradega ja see kuulub krediidiasutuse enda pädevusse. Kui pädev järelevalveasutus, käesoleval juhul FI, leiab, et asjaomase krediidiasutuse poolt vastu võetud kord ei ole sobiv, annab ta sellest viimasele teada ja teeb talle ettepaneku parandusmeetmete võtmiseks. Nagu on rõhutatud eespool punktis 278, oli hagejal käesolevas asjas FIga korduva suhtlemise käigus võimalus aru saada, millised on need sobivad parandusmeetmed, mida ta oleks võinud ja pidanud võtma nimetatud nõuete täitmiseks.

294    Kuuendana, osas, milles hagejad väidavad, et kõnealusest ettekirjutusest ei ole aru saada, et teise hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli üks võimalus juhul, kui ei järgita RTRVV valdkonna õigusnorme, ning leiavad sisuliselt, et nimetatud hagejal oli üksnes trahvi saamise oht, tuleb sarnaselt EKPga nentida, et selle ettekirjutuse punktis 4.8 on selgelt märgitud, et „FI võib tuvastatud rikkumiste eest määrata KAS § 17 lõike 1 alusel karistuseks tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kuid sama sätte lõike 2 alusel võib FI enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist teha krediidiasutusele ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise aluseks olevate puuduste kõrvaldamiseks“.

295    Sellest tuleb järeldada, et teine hageja oli kõnealuse ettekirjutuse järel teadlik tuvastatud puudustest, samuti sellest, mida ta pidi nende kõrvaldamiseks tegema, ning ohust, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral võidakse tema tegevusluba kehtetuks tunnistada.

296    Järelikult tuleb käesolev väidete rühm tagasi lükata.

5.      Seitsmes kuni üheteistkümnes, kolmeteistkümnes kuni viieteistkümnes ja seitsmeteistkümnes väide, mis käsitlevad proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

297    Seitsmeteistkümnenda väitega viitavad hagejad proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, väites, et 17. juuli 2018. aasta otsusega kohaldatakse viimast abinõud, st tegevusloa kehtetuks tunnistamist, mis on õigusaktide nõuetele mittevastavusega ebaproportsionaalne. Esiteks vaidlevad nad vastu sellele, et sellise meetme eesmärk – „taastada õigusnormidele vastavus“ – on õiguspärane eesmärk, kuna see on liiga abstraktne. See meede peab aga olema õigustatud konkreetse õiguspärase reguleerimiseesmärgiga. Teiseks ei nõustu hagejad kõnealuse meetme sobivuse analüüsiga, väites ühelt poolt, et kuna FI on RTRVV valdkonna RPA, tuleb vastavus selles valdkonnas kehtivatele õigusnormidele tagada peamiselt seda valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel võetud meetmetega, mitte aga pangandusjärelevalve meetmetega. Teiselt poolt ei ole asjaomane meede sobiv meede minevikus toime pandud rikkumise eest karistamiseks, kuna regulatiivsed meetmed peavad olema suunatud üksnes olemasolevatele olukordadele või tulevikus esinevate rikkumiste ärahoidmisele. Arvestades, et teise hageja tegevuse küsimus lõpetati Lätis kohtuliku kompromissiga, oli selline meede selgelt ebaproportsionaalne väidetava minevikus toimunud rikkumisega. Kolmandaks on EKP hagejate sõnul valesti tõlgendanud kõnealuse meetme vajalikkuse kriteeriumi. Neljandaks leiavad nad, et EKP analüüs sama meetme mõistlikkuse kohta on samuti abstraktne ja kasutu, kuna EKP üksnes võrdles abstraktselt avalikku huvi – säilitada õigusnormidele vastavus – panga erahuvidega, samas kui ta oleks pidanud võrdlema konkreetset reguleerimise eesmärki, nagu konkreetse ohu ärahoidmine, nende erahuvidega. Lisaks leiavad nad, et EKP oleks pidanud põhjendama nõuetele mittevastavuse süüdistuste raskust, võrreldes neid teiste mittevastavuse juhtudega panganduses. Viimaks väidavad nad, et EKP ei võtnud arvesse muid leebemaid alternatiivseid meetmeid, nagu spetsiifilistes küsimustes kindla tähtaja jooksul konkreetsete meetmete kehtestamine või sanktsioonid või trahvid või ka meetmed krediidiasutuse juhtide suhtes või sellise isiku nimetamine, kes on pädev kontrollima kõnealuse hageja jõupingutusi rikutud õigusaktide nõuete täitmisel.

298    Seitsmenda kuni üheksanda väitega vaidlevad hagejad sisuliselt vastu EKP hinnangule, väites, et viimane ei võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et oluline osa teise hageja tegevusest ei toonud kaasa märkimisväärset riski RTRVV valdkonnas, ega ka seda, et oluliselt vähenes kõrgema riskiga kategooriatesse kuuluvate klientide arv, ning järeldas vääralt, et vaatamata teise hageja edusammudele ei saanud mõistlikult eeldada, et see hageja kõrvaldab tuvastatud rikkumised mõistliku aja jooksul.

299    Eelkõige seitsmendas väites täpsustavad hagejad, et kuna rikkumine piirdus ühe osaga nende tegevusest, siis oleks EKP pidanud tegevusloa kehtetuks tunnistamise asemel nõudma üksnes nende tegevuste lõpetamist, millega kaasnes kõige rohkem riske.

300    Kaheksanda väitega väidavad hagejad, et EKP ei pidanud piisavalt tähtsaks teise hageja kõrge riskiga kategooriatesse kuuluvate klientide arvu märkimisväärset vähenemist, ning kuigi on tõsi, et igasugune mittevastavus tuleb kõrvaldada, on ilmselgelt väär väita, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine on põhjendatud mis tahes mittevastavuse korral.

301    Üheksandas väites leiavad hagejad, et vastavus õigusaktides sätestatud nõuetele on alati olnud võimalik ja seega ei saanud EKP järeldada, et mis tahes muu abinõu peale tegevusloa kehtetuks tunnistamise oleks olnud ebarealistlik.

302    Kümnendas ja üheteistkümnendas väites kritiseerivad hagejad seda, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise alternatiivsete meetmetena, mida EKP hindas 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.2 alapunkti b alajaos ii tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme proportsionaalsuse analüüsimisel, võeti arvesse vastavalt teise hageja juhatuse hilisemat muutmist, samas kui piisanud oleks sellest, kui juhatuses oleks jätkanud juhatuse liige, kes oli alles nimetatud ametisse 2017. aasta novembris, ning aktsionäride hääleõiguste peatamisest, kuna viimased ei olnud enam otseselt seotud kõnealuse hageja juhtimisega.

303    Kolmeteistkümnenda väite raames vaidlevad hagejad vastu EKP 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.2 alapunkti b alajaos iv antud hinnangule seoses niisuguse alternatiivse meetmega, mis seisneks teise FI ettekirjutuse tegemises, millega keelataks finantsteenuste osutamine, ja möönavad, et selline üldine keeld võrduks de facto tegevusloa kehtetuks tunnistamisega ning et FI‑l ei olnud pädevust seda teha. Samas kordavad nad, et teine FI ettekirjutus, mis keelaks osa tema tegevustest, nimelt finantsteenuste osutamise ainult mitteresidentidest klientidele, oleks olnud võimalik ja leebem kui tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Nad vaidlevad vastu sellele, et selline keeld oleks lõpetanud teise hageja finantsilise jätkusuutlikkuse.

304    Lõpuks seavad hagejad neljateistkümnenda ja viieteistkümnenda väite raames esitatud argumentidega, mis käsitlevad EKP pädevuse puudumist keelduda teise hageja vabatahtlikust lõpetamisest ja tema müümisest teisele investorile, kahtluse alla EKP poolt tegevusloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsuse hindamise käigus antud hinnangu nende meetmete ebasobivuse kohta. Hagejate sõnul tegutses EKP ka meelevaldselt, kui ta ei jätnud võõrandamise teostamiseks vajalikku aega. Samuti leiavad nad, et vabatahtlik lõpetamine oli välistatud ainuüksi põhjusel, et EKP soovis edastada avalikkusele positiivset sõnumit.

305    EKP vaidleb hagejate argumentidele vastu.

306    Kõigepealt tuleb meenutada, et ELL artikli 5 lõikes 4 on sätestatud, et kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Liidu institutsioonid kohaldavad proportsionaalsuse põhimõtet vastavalt EL toimimise lepingule lisatud protokollile nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta.

307    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid sobivad asjasse puutuvate õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

308    Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et meetme proportsionaalsuse hindamisel tuleb järgida kaalutlusruumi, mis võib olla antud liidu institutsioonidele selle meetme vastuvõtmisel (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

309    Käesolevas asjas analüüsis EKP pärast seda, kui ta oli järeldanud, et kohaldatavate õigusnormide kohaselt oli tegevusloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud, 17. juuli 2018. aasta otsuse punktis 3.3.2 tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme proportsionaalsust.

310    Esimesena analüüsis EKP, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamise meede on sobiv, et saavutada eesmärk lõpetada teise hageja toime pandud rasked ja pikaajalised rikkumised, ja jõudis järeldusele, et arvestades rikkumisi, mis on seotud ettevõtja tugeva juhtimiskorra puudumisega, RTRVV valdkonna sätete rikkumisega, liikmesriigi järelevalveasutuse siduva otsuse täitmata jätmisega, sellele asutusele valeandmete esitamisega ja teises liikmesriigis ebaseaduslikult filiaali kaudu tegutsemisega, on tegevusloa kehtetuks tunnistamine selle eesmärgi saavutamiseks sobiv.

311    Teisena analüüsis EKP tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme vajalikkust ja eelkõige seda, kas on olemas alternatiivseid leebemaid meetmeid, mis sobivad samamoodi õigusnormidele vastavuse taastamise eesmärgi saavutamiseks. Ta võttis arvesse järgmisi võimalusi: esiteks teise hageja juhatuse tagasikutsumine, millega seoses ta järeldas, et see meede ei oleks sobiv, kuna varasemad äristrateegia muutused, mis olid toimunud kolme erineva juhatuse ajal, ei taganud vastavust kohaldatavatele õigusnormidele; teiseks kõnealuse hageja teatavate aktsionäride hääleõiguste loovutamine või peatamine, millega seoses järeldas EKP, et see meede ei oleks tõhus, arvestades, et enamusaktsionärid on nõukogu liikmed, kes võivad jätkuvalt avaldada otsustavat mõju selle hageja strateegiale isegi siis, kui neil aktsionärina hääleõigust enam ei ole; kolmandaks FI poolt uue ettekirjutuse tegemine, kuid selle võimaluse jättis EKP kõrvale, kuna ühelt poolt ei olnud sama hageja täitnud esimest ettekirjutust, mistõttu ei saanud mõistlikult eeldada, et ta täidab teist ettekirjutust, ning teiselt poolt ei oleks ettekirjutus, milles nõutakse kõrge riskiga tegevuste lõpetamist, olnud kõnealuse hageja jaoks jätkusuutlik, sest tema äristrateegia keskendus just kõrge riskiga klientidele; neljandaks kõnealuse hageja vabatahtlik lõpetamine, kuid sellega seoses leidis EKP, et selle meetmega ei saaks saavutada eesmärki – taastada õigusnormidele vastavus ja kaitsta hoiustajate õigusi – ning et sellisel juhul oleks turult lahkumise otsus jäetud aktsionäridele; viiendaks selle hageja võõrandamine teisele investorile, kuid see võimalus jäeti kõrvale, sest ei paistnud olevat ühtegi konkreetset kokkulepet ja potentsiaalse omandaja esitatud äriplaanist ei ilmnenud piisavalt teavet selle hindamiseks, kas tehingu tulemusel muutuks hageja ärimudel oluliselt.

312    Kolmandana analüüsis EKP tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme mõistlikkust ning kaalus avalikku huvi – taastada õigusnormidele vastavus – teise hageja erahuviga vältida tegevusloa kehtetuks tunnistamise meedet ja jätkata oma tegevust.

313    Seega tuleb märkida, et EKP analüüs tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme proportsionaalsuse kohta on struktureeritud ja põhjalik. Analüüs ei ole õigusvastane ja selles ei ole tehtud hindamisvigu. Igal juhul ei sea hagejate esitatud väited seda põhjendust kahtluse alla.

314    Hagejad vaidlevad edutult vastu kõikidele EKP analüüsi etappidele, mis puudutavad tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme proportsionaalsust.

315    Esimesena vaidlevad hagejad vastu sellele, et õigusnormidele vastavuse taastamise eesmärk oli tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme võtmiseks õiguspärane eesmärk. Oma argumentide põhjendamisel piirduvad nad siiski selle kordamisega, et lihtne õigusvastasus ei tohiks kaasa tuua kõige rangemat meedet. Sellega seoses tuleb nentida, et 17. juuli 2018. aasta otsuse lehekülgedel 5, 6 ja 10–20 loetletud rikkumisi ja puudusi, mida on meenutatud eespool punktis 279 ja millele hagejad ei ole pealegi täpsemalt vastu vaielnud, nagu nähtub eespool punktist 289, ei saa pidada „lihtsaks õigusvastasuseks“ või vähetähtsaks õigusvastasuseks, võttes arvesse ka nende rohkust, raskust, kestust ja seda, et oli palju võimalusi neid kõrvaldada, kuid teine hageja ei teinud seda.

316    Teisena ei nõustu hagejad EKP analüüsiga tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme sobivuse kohta. Esiteks, mis puudutab nende argumenti, et nimetatud meede ei ole RTRVV valdkonnas toime pandud rikkumiste kõrvaldamiseks sobiv, siis tuleb see argument tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 185–195. Teiseks ei tohiks seda meedet tõepoolest kasutada minevikus toimunud rikkumiste eest karistamiseks, nagu on märgitud eespool punktis 267. Seega, kui EKP oleks tuginenud oma hinnangus kõnealuse meetme proportsionaalsuse kohta ainult sellele rikkumisele, et Lätis asutati „tütarettevõtja“ ilma „passi“ menetlust järgimata, siis võiks selle meetme kahtluse alla seada. Käesolevas asjas ei saa selline viga siiski muuta õigusvastaseks kogu EKP arutluskäiku asjaomase meetme proportsionaalsuse kohta, kuna EKP leidis, et see meede on proportsionaalne kõikide rikkumistega, mida teisele hagejale ette heideti.

317    Võttes nimelt arvesse kaalutlusruumi, mis EKP‑l on tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme võtmisel, ei saa selle meetme sobivuse hindamist käesolevas asjas pidada ilmselgelt vääraks, võttes arvesse eespool punktis 308 meenutatud kohtupraktikat ning teise hageja toime pandud rikkumiste rohkust, raskust ja kestust ning vähest tõenäosust, et viimati nimetatu täidab täies ulatuses õigusaktide nõudeid mõistliku aja jooksul, mis õigustavad kõige karmima meetme kohaldamist ega võimalda asuda seisukohale, et võimalik viga proportsionaalsuse hindamisel seoses „passi“ menetluse rikkumistega võiks otsustavalt mõjutada seda järeldust, millele EKP igakülgse hindamise tulemusel jõudis.

318    Kolmandana seavad hagejad kahtluse alla EKP järeldused tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme mõistlikkuse kohta. Sellega seoses on esiteks alusetu väide, et EKP analüüsis liiga ebamääraselt abstraktset avalikku huvi õigusnormidele vastavuse vastu ja tema enda erahuve, kuna eespool punktis 315 on tuvastatud, et EKP analüüsis rikkumiste raskust, nende pikka kestust, arvukaid võimalusi nende kõrvaldamiseks, mida aga teine hageja ei kasutanud, ja avalikkuse usalduse kaotust Eesti ja Euroopa finantsturgude vastu, ning järeldas sellest, et avalik huvi õigusnormidele vastavuse taastamise vastu kaalub üles kõnealuse hageja erahuvi, et tema suhtes seda meedet ei kohaldataks. Teiseks tuleb argument, mille kohaselt ei ole EKP põhjendanud mittevastavuse süüdistuste raskust analüüsi teel, milles ta võrdleks nende ja teiste krediidiasutuste olukorda RTRVV valdkonna normidele vastavuse aspektist, tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 315, ning põhjustel, mis on esitatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist käsitleva väite analüüsimisel (vt allpool punkt 353).

319    Neljandana ei nõustu hagejad tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme vajalikkuse analüüsiga. Esiteks vaidlevad nad vastu sellele, kuidas EKP tõlgendas vajalikkuse kriteeriumi.

320    Sellega seoses on tõesti nii, et eespool punktis 307 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, rakendada kõige vähem piiravat meedet. Selleks aga, et alternatiivseid meetmeid saaks pidada sobivaks, peavad need olema ka sama tõhusad (vt selle kohta 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑89/09, EU:C:2010:772, punkt 80, ja 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 236).

321    Kuna aga EKP võttis arvesse ainult neid alternatiivseid meetmeid, mis võivad olla sama tõhusad kui tegevusloa kehtetuks tunnistamise meede, siis tuleb vastupidi hagejate väidetule asuda seisukohale, et ta tõlgendas vajalikkuse kriteeriumi õigesti.

322    Teiseks ei nõustu hagejad erinevate, tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetmele alternatiivsete meetmete analüüsiga ja väidavad, et EKP ei võtnud arvesse muid leebemaid alternatiivseid meetmeid, nagu spetsiifilistes küsimustes kindla tähtaja jooksul konkreetsete meetmete kehtestamine või sanktsioonid või trahvid või ka meetmed krediidiasutuse juhtide suhtes või sellise isiku nimetamine, kes on pädev kontrollima teise hageja jõupingutusi rikutud õigusaktide nõuete täitmisel.

323    Mis puudutab esiteks konkreetsete meetmete kehtestamist rangete tähtaegade jooksul, siis kattub see argument sisuliselt argumendiga, mis puudutab teise ettekirjutuse tegemist ja mida käsitletakse allpool punktides 331–333. Mis puudutab teiseks sanktsioone või trahve, siis tuleb sarnaselt EKPga tõdeda, et rahalised haldussanktsioonid ei kuulu nende järelevalvemeetmete hulka, mida EKP oleks võinud analüüsida tegevusloa kehtetuks tunnistamise alternatiividena. Mis puudutab kolmandaks muid hagejate välja pakutud meetmeid, eelkõige krediidiasutuse juhtide suhtes, siis tuleb asuda seisukohale, et nende meetmetega kaasnevad samad probleemid kui muude EKP poolt välistatud meetmetega, nimelt ei oleks need võimaldanud saavutada eesmärki – taastada usaldus Eesti ja Euroopa finantsturgude vastu – võimalikult lühikese aja jooksul, võttes arvesse varem toime pandud rikkumiste pikka kestust, nagu on märgitud 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.2 alapunktis b.

324    Sellega seoses tuleb arvesse võtta rikkumiste raskust, struktuurset ja parandamatut laadi ning rikkumiste kestust pika aja jooksul ning usalduse kaotust selle suhtes, et teine hageja suudab ja tegelikult tahab kõrvaldada ette heidetud puudused, mis väljendusid tema passiivsuses õigusaktides sätestatud nõuete täitmisel ja hiljem rikkumiste toimepanemises pärast FI erinevaid sekkumisi aastatel 2015–2018. Kõnealuse hageja käitumist võeti arvesse ka siis, kui hinnati iga alternatiivse meetme puhul mõistlikku tõenäosust, et ta lõpetab toime pandud rikkumised. FI ettekirjutuse täitmata jätmine; äristrateegia püsimine endisel kujul vaatamata juhatuse erinevatele muudatustele; selle hageja nõukogusse kuuluvate enamusaktsionäride (isegi kaudne) mõju, mis ei oleks lõppenud ka siis, kui nende hääleõigused oleks peatatud või loovutatud; sama hageja tegevuse peamine ja püsiv keskendumine kõrge riskitasemega mitteresidentidest klientidele, millele lisandus juhtimiskorra ja selle ärimudeli jaoks adekvaatsete riskijuhtimise protseduurireeglite puudumine – need kõik olid asjaolud, mis võisid seada kahtluse alla analüüsitud alternatiivsete meetmete tõhususe. See oli nii vähemalt kõigi nende meetmete puhul, millega ei oleks kaasnenud hageja tegevuse täielikku lõpetamist (st juhatuse tagasikutsumine, teatavate aktsionäride hääleõiguste peatamine või loovutamine ning FI poolt uue ettekirjutuse tegemine).

325    Neil asjaoludel ei läinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise meede kaugemale sellest, mis oli sobiv ja vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, mis olid suunatud teise hageja toime pandud rikkumiste lõpetamisele.

326    On tõsi, et teise hageja vabatahtlik lõpetamine või tema võõrandamine teisele investorile on meetmed, mis oleksid võinud samuti sellise mõju tagada. Need võimalused, mis ei olnud keelatud, oleksid hagejad pealegi saanud realiseerida enne 26. märtsi 2018. aasta otsuse vastuvõtmist.

327    Siiski tuleb esiteks tõdeda, et EKP võttis arvesse ajafaktorit, kui ta hindas proportsionaalsust ja nende meetmete võimet tuvastatud rikkumisi kõrvaldada, kusjuures ta pidas selgelt hilinenuks neid hagejate ettepanekuid, mille nad esitasid alles oma märkustes FI tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta – millest EKP neid oli teavitanud – ja mille kohene elluviimine ei olnud teostatav. Lisaks ei sea nende rikkumiste olemasolu kahtluse alla erinevad väited, mille apellandid esitasid Üldkohtus.

328    Teiseks, EKP poolt tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme vastuvõtmisel oli käesolevas asjas ka hoiatav „üldpreventiivne“ eesmärk, et finantsteenuste turul ei korduks selline käitumine nagu need RTRVV valdkonna õigusnormide rikkumised. Nimelt ilmneb 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.2 alapunkti b alajaost i „self-liquidation“ EKP seisukoht, et teise hageja vabatahtlik lõpetamine ähmastaks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise peamisi põhjuseid ja et selline vabatahtlik lõpetamine peaks toimuma KAS § 16 lõike 3, mitte KAS § 17 alusel, mis varjaks aga asjaolu, et kõnealune hageja pani toime raskeid rikkumisi, mille tõttu oli põhjendatud tema tegevuse sundlõpetamine, mitte vabatahtlik lõpetamine. EKP sõnul on seaduse kohaldamise õiguspärane eesmärk ka see, et tema tegevuse õiguslik alus tehakse teatavaks, nagu on ette nähtud direktiivi 2013/36 artikli 20 lõikes 5.

329    Seega ei olnud käesoleval juhul vabatahtliku lõpetamise ja teisele investorile võõrandamise võimalused alternatiivsed meetmed tegevusloa kehtetuks tunnistamisele, selleks et saavutada EKP taotletavaid õiguspäraseid eesmärke eespool punktis 320 viidatud kohtupraktika tähenduses.

330    Seitsmendat ja kolmeteistkümnendat väidet tuleb analüüsida koos, kuna need on omavahel tihedalt seotud. Nimelt heidavad hagejad seitsmenda väitega EKP‑le ette seda, et viimane ei võtnud arvesse asjaolu, et teine hageja tegeles ka riskivaba tegevusega. Nad leiavad, et EKP oleks seega võinud võtta leebema meetme ja lõpetada ainult tema riskantsed tegevused. Kuigi see väide on sõnastatud nii, nagu peetaks sellega silmas juhtumi olulise asjaolu arvesse võtmata jätmist, soovitakse selle väitega tegelikult seada kahtluse alla tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme proportsionaalsust, võttes arvesse muude, leebemate meetmete olemasolu, sealhulgas võimalust lõpetada üksnes tema õigusvastased tegevused. Kolmeteistkümnendas väites vaidlevad hagejad vastu sellele, et EKP välistas sellise võimaluse, nimelt et FI võtaks vastu teise ettekirjutuse, mis kohustaks lõpetama ainult need tegevused, mis puudutavad kõrge riskitasemega mitteresidentidest kliente.

331    Nagu EKP õigesti märgib, nähtub 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.2.2 alapunkti b alajaost iv, et EKP võttis arvesse FI võimalust teha teine ettekirjutus (mis on siduv haldusmeede), mis keelaks teisel hagejal finantsteenuste osutamise või piiraks seda keeldu teenuste osutamisega kõrge riskiga mitteresidentidest klientidele, mis vastakski õigusvastaste tegevuste lõpetamisele.

332    Nimelt jättis EKP selle meetme sobimatuse tõttu kõrvale, kuna esiteks oli teisele hagejale juba asjasse puutuv ettekirjutus tehtud ja viimane ei olnud seda täitnud, mistõttu oli kaheldav tema võime või tegelik tahe seda ettekirjutust täita, ning teiseks moodustasid kõrge riskiga tegevused hageja tulust kõige suurema osa ja seega oleks nende lõpetamine tekitanud talle väga suurt igakuist tegevuskahjumit, mis oleks seadnud ohtu tema jätkusuutlikkuse ja seega ka kliendid.

333    Seega, esiteks ei saa hagejad EKP‑le põhjendatult ette heita seda, et viimane ei võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et teisel hagejal olid ka väiksema riskiga tegevused, ning väita, et EKP oleks seega võinud võtta leebema meetme, millega oleks lõpetatud ainult osa tema tegevustest, kuna seda meedet ei peetud kohe alguses tõhusaks. Teiseks tuleb nentida, et hagejail ei õnnestu oma üldise paljasõnalise väitega, mille eesmärk on eitada selle võimalusega kaasnevat ohtu jätkusuutlikkusele, millele EKP viitas, seada kahtluse alla sellist täiesti mõistlikku hinnangut.

334    Lisaks, mis puudutab hagejate argumente, mille eesmärk on vastu vaielda sellele, et teisel hagejal ei olnud tahet kõnealust ettekirjutust täita, ja mis väljenduvad pelgas väites, et see ettekirjutus oli ebamäärane ja seda ei olnud võimalik täita, siis tuleb need tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 276–288. Lisaks tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et – nagu 17. juuli 2018. aasta otsuses tuvastatud – seda ettekirjutust tõepoolest ei täidetud, ega esita argumente, mis näitaksid, kuidas kõnealune hageja oleks konkreetselt saanud täita FI teist ettekirjutust, millega oleks keelatud tema kõrge riskiga tegevused.

335    Seega tuleb seitsmes ja kolmeteistkümnes väide tagasi lükata.

336    Kaheksandas väites heidavad hagejad EKP‑le sisuliselt ette seda, et viimane ei pidanud piisavalt tähtsaks asjaolu, et teine hageja vähendas märkimisväärselt kõrge riskiga kategooriatesse kuuluvate klientide arvu.

337    Käesoleval juhul piisab nentimisest, et 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.1 alapunkti b alajaos i võttis EKP igati arvesse teise hageja kõrge riskiga kategooriatesse kuuluvate klientide vähenemist ja nende pangakontode sulgemist eelkõige seoses selle hageja aktsionäride tuttavate ja partneritega, ning samuti muid selle hageja tegelikult võetud meetmeid, et täita õigusaktide nõudeid, mida oli rikutud. Siiski tuleb tõdeda, et EKP rõhutas FI järelduste põhjal, et probleem ei piirdu ainult selle klientide rühmaga, vaid et see on struktuurne. Lisaks jätkusid muud õigusaktides sätestatud paljude nõuete rikkumised, mis puudutasid sellise juhtimiskorra puudumist, mis oleks olnud piisav ja kohandatud teise hageja ärimudelile, mis jäi sisuliselt muutumatuks isegi pärast kõrge riskiga klientide arvu vähendamist või juhatuse muutumist; hagejad ei ole eeltoodule vastu vaielnud.

338    Hagejad vaidlevad nimelt vastu üksnes sellele, et EKP pidi nõudma täielikku vastavust, leides, et EKP oleks pidanud piirduma teise hageja osalise vastavusega ja tema poolt nõustutud jõupingutustega, ning seda isegi pärast kõiki hoiatusi, mille FI oli kõnealusele hagejale juba teinud, ja viimase võimalusi neid järgida enne seda, kui tehti tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus. Lisaks tuleb märkida, et hagejad ei sea kahtluse alla EKP järeldust, et muud rikkumised jätkusid. Lisaks on argument, et täielik vastavus õigusaktides sätestatud nõuetele ei olnud võimalik, vastuolus etteheitega, et EKP ei andnud teisele hagejale piisavalt aega täieliku vastavuse saavutamiseks.

339    Neil asjaoludel tuleb ka kaheksas väide tagasi lükata.

340    Seoses üheksanda väitega tuleb märkida, et see on sõnastatud üldiselt ega sisalda piisavalt selget ja täpset ülevaadet, nii et see ei vasta kodukorra artiklis 76 sätestatud minimaalsetele vorminõuetele. Igal juhul, isegi kui see väide oleks vastuvõetav, st kui tegemist oli kõigi muude tegelikult kindlaks määramata meetmete arvesse võtmata jätmisega, siis piisab EKP märgitu meenutamisest, et viimati nimetatu ei ole kohustatud analüüsima kõiki teoreetiliselt võimalikke meetmeid, vaid üksnes neid, mis on asjakohased ja mille puhul võib mõistlikult eeldada, et nendega saavutatakse samad eesmärgid. Samas nähtub eespool punktist 311 (ja ka 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.3.2 alapunktist b), et EKP viis sellise analüüsi üksikasjalikult läbi. Kui teine hageja aga soovib kritiseerida EKP järeldusi, millega viimane lükkab kõrvale muud meetmed, mida ta arvesse võttis ja analüüsis, siis tuleb viidata kaalutlustele, mis on esitatud nende muude väidete analüüsimisel, millega teine hageja kritiseerib täpsemalt iga muu alternatiivse meetme suhtes antud hinnangut.

341    Seega tuleb üheksas väide vastuvõetamatuse tõttu või igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

342    Kümnenda ja üheteistkümnenda väitega vaidlevad hagejad vastu sellele, kuidas EKP võttis tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetmele alternatiivsete meetmetena arvesse teise hageja juhatuse tagasikutsumist ja selle hageja teatavate aktsionäride hääleõiguse loovutamist.

343    Sellega seoses piisab, kui nentida, et kõnealuseid alternatiivseid meetmeid võeti küll arvesse, kuid EKP jättis need hiljem kõrvale. Seega ei saa need teist hagejat kahjustada. Järelikult tuleb kümnes ja üheteistkümnes väide edutuna tagasi lükata.

344    Mis puudutab lõpuks neljateistkümnendat ja viieteistkümnendat väidet, siis osas, milles neis lisaks EKP pädevuse puudumise probleemile (vt eespool punkt 203) seatakse kahtluse alla hinnang, mille EKP andis tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetmele alternatiivsete meetmete proportsionaalsusele, nimelt hageja vabatahtlikule lõpetamisele ja tema võõrandamisele teisele investorile, siis tuleb need väited tagasi lükata samadel põhjustel, nagu eespool punktides 326–329 esitatud põhjused.

345    Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb järeldada, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme proportsionaalsuse analüüsimisel ei ole tehtud hindamisvigu.

346    Järelikult tuleb käesolev väidete rühm tagasi lükata.

6.      Kuueteistkümnes ja kaheksateistkümnes väide, et rikutud on võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet

347    Kuueteistkümnendas väites leiavad hagejad, et 17. juuli 2018. aasta otsusega on rikutud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kuna otsuses ei analüüsita võrdlevalt teise hageja ja teiste võrreldavate pankade – nii Eestis kui mujal – olukorda RTRVV valdkonnas. Hagejad väidavad, et nimetatud otsus ei sisalda selle kohta FI‑lt mingit asjakohast infot ning et viimane ei valinud kõnealust hagejat näite tegemiseks välja mitte tema puuduste raskuse, vaid pigem tema väiksuse ja finantstugevuse tõttu, mis tegi tema likvideerimise lihtsamaks, ning samuti seetõttu, et tema aktsionärid olid välismaalased, kellel oli keerulisem esitada vastuväiteid.

348    EKP vaidleb hagejate argumentidele vastu.

349    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida nüüd käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21 ja mis nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Milkova, C‑406/15, EU:C:2017:198, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 30. aprilli 2019. aasta arvamus 1/17 (ELi ja Kanada majandus‑ ja kaubandusleping), EU:C:2019:341, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika).

350    Peale selle peab võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei või keegi tugineda enda huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

351    Lisaks on Euroopa Kohus eelkõige konkurentsiasjades rikkumiste eest määratavate sanktsioonidega seoses otsustanud, et institutsiooni varasem otsustuspraktika ei ole konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikuks raamistikuks ja et otsused, mis on tehtud teistes asjades, on diskrimineerimise esinemise küsimuses puhtalt informatiivset laadi (vt selle kohta analoogia alusel 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika).

352    Käesolevas asjas tuleb rõhutada, et hagejad viitavad võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, piirdudes seejuures üksnes väitega, et võrdlevalt ei analüüsitud teisele hagejale ette heidetud rikkumisi ja rikkumisi, mille on toime pannud teised krediidiasutused.

353    Esimesena tuleb aga märkida, et õigusrikkumise eest vastutava isiku ja teiste samalaadseid rikkumisi toime pannud isikute võrdlev analüüs ei ole vajalik selleks, et süüdistada füüsilist või juriidilist isikut õigusrikkumises. Ainus analüüs, mis tuleb läbi viia, puudutab selle hindamist, kas teatavat käitumist ette nägeva õigusnormi rikkumised on tegelikult toimunud. Käitumise raskust ei tule hinnata võrreldes teiste isikute käitumise raskusega, vaid üksnes võrreldes kohaldatavates õigusaktides nõutud standarditega, kusjuures käitumise raskus on oluline üksnes sobiva sanktsiooni kindlaksmääramisel. Lisaks nähtub eespool punktis 351 meenutatud kohtupraktikast, et isegi kui oleks tehtud muid otsuseid, mis puudutavad teiste krediidiasutuste tegevusloa kehtetuks tunnistamist RTRVV valdkonna õigusaktide nõuete rikkumise tõttu, ei oleks need otsused EKP‑le siduvad.

354    Teisena, osas, milles hagejad kordavad, et EKP ei saanud tugineda usaldatavusnõuete täitmise eesmärgil RTRVV valdkonna normidele, kuna tal ei ole selles valdkonnas pädevust, tuleb see argument tagasi lükata põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 185–190, ning meenutada, et RTRVV valdkonna normide rikkumine kujutab endast tegevusloa kehtetuks tunnistamise alust, mis on ette nähtud direktiivi 2013/36 artikli 18 punktis f koostoimes sama direktiivi artikli 67 lõikega 1.

355    Lõpuks tuleb tagasi lükata ka hagejate paljasõnalised väited nende põhjuste kohta, miks EKP valis teise hageja esimese krediidiasutusena, kellele Eestis määrata sanktsioon RTRVV valdkonna normide rikkumise eest.

356    Sellest tuleneb, et ka käesoleva väitega ei saa nõustuda.

357    Kaheksateistkümnendas väites väidavad hagejad, et 17. juuli 2018. aasta otsusega on rikutud ka õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna FI vältis väidetavate probleemide konkreetset analüüsi ja viis teise hageja uue juhtkonna eksitusse, jättes talle avaldamata väidetavad hinnangud, mille eesmärk oli teha kindlaks, kas krediidiasutus on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks. Lisaks ei saanud kõnealune hageja ette näha, et tema tegevusluba tunnistatakse pärast FI ettekirjutust kehtetuks.

358    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

359    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele laieneb kõikidele isikutele, kellel liidu institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi. Õigus sellele põhimõttele tugineda eeldab aga seda, et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peavad liidu ametiasutused olema andnud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt 7. oktoobri 2015. aasta kohtupraktika Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

360    Peale selle olgu meenutatud, et kuigi iga ettevõtja, kellele institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, mis on liidu õiguse aluspõhimõte, ei saa ta siiski juhul, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks tema huve mõjutada võiva liidu õigusnormi vastuvõtmist võinud ette näha, sellele põhimõttele enam tugineda, kui kõnealune meede on juba vastu võetud. Lisaks ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et kehtiv olukord jääb püsima, kuna liidu institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades olukorda muuta, eriti veel rahapoliitika valdkonnas, mille eesmärk on pidev kohanemine majandusliku olukorra muutustega (vt 7. oktoobri 2015. aasta kohtupraktika Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

361    Lõpuks ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineda isik, kes on rikkunud kehtivat õigust (vt 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Fallimento Traghetti del Mediterraneo, C‑387/17, EU:C:2019:51, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

362    Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et hagejad viitavad õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele ainult neid argumente esitades, millega nad põhjendasid oma väidet, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet, ilma et nad üldse mainiksid neid täpseid ja tingimusteta kinnitusi, mille teine hageja oleks võinud FI‑lt või EKP‑lt saada seoses tema tegevusloa kehtima jäämisega. Peale selle on ette heidetud käitumine RPA, mitte EKP käitumine.

363    Lisaks tuleb esimesena nentida, et teine hageja mitte ainult ei saanud mingeid täpseid kinnitusi – eespool punktis 359 viidatud kohtupraktika tähenduses – selle kohta, et tema tegevusluba ei tunnistata kehtetuks, vaid ta sai FI‑lt ka piisavalt vastupidist väljendavaid hoiatusi.

364    Nimelt nähtub 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.2 alapunktist d, et esiteks toimus FI‑l kaks koosolekut teise hageja nõukogu ja juhatusega, nimelt 2. septembril ja 30. oktoobril 2015, ning 30. novembril 2015 toimus koosolek aktsionäri ja nõukoguga, mille käigus FI rõhutas, et hageja peab muutma oma juhtimiskorda ja klientidega seotud hoolsusmeetmeid ning et kui RTRVV valdkonnas toimuvad rikkumised jätkuvad, on võimalik mis tahes järelevalvemeetme võtmine. Teiseks oli FI‑l pärast ettekirjutuse tegemist 9. augustil 2016 selle hageja ühe nõukogu liikmega veel üks kohtumine, mille käigus ta käsitles filiaali õigusvastast asutamist Lätis ning selgitas, et tema hinnangul on tuvastatud rikkumised rasked ja et ta kaalub sama hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamist, kui viimane tuvastatud puudusi ei kõrvalda. Kolmandaks oli FI‑l kõnealuse hageja juhatusega veel kaks koosolekut 2016. aasta novembris ja üks koosolek 2017. aasta jaanuaris, mille käigus ta rõhutas vajadust muuta hageja juhtimiskorda ja märkis veel kord, et kui rikkumised ei lõpe, võidakse rakendada mis tahes järelevalvemeedet. Neljandaks teatas FI 28. veebruaril 2017 asjaomasele hagejale, et seda ettekirjutust ei ole osaliselt täidetud, ning esitas talle 5. aprillil 2017 päringu tema võimaliku seotuse kohta rahapesuskeemiga, mida on meedias nimetatud „Russian Laundromat“ (vene pesula). Viiendaks tegi FI 10. aprillil 2017 avalduse, et hageja on maksejõuetu või tõenäoliselt jääb maksejõuetuks. Ta võttis 7. veebruaril 2018 vastu FOLTFi otsuse, mille kohaselt puudus kriisilahendusmeetmete võtmiseks avalik huvi. Kuuendaks keeldus ta 7. augustil 2017 teavitamast kahtekümmend kolme riiki hageja kavatsusest jätkata piiriüleste finantsteenuste osutamist. Seitsmendaks avastas FI 4. septembrist kuni 22. septembrini 2017 toimunud viimase kohapealse kontrolli käigus uusi rikkumisi RTRVV valdkonnas. Lõpuks tegi ta alles 8. veebruaril 2018 EKP‑le ettepaneku tunnistada kõnealuse hageja tegevusluba kehtetuks.

365    Teisena, isegi kui eeldada, et teisele hagejale anti selliseid kinnitusi, ei saaks ta sellele tugineda, kuna esiteks võis ta eespool punktis 362 kirjeldatud asjaoludel ette näha tema huve mõjutada võiva liidu meetme võtmist eespool punktis 360 meenutatud kohtupraktika tähenduses ja teiseks oli ta eespool punktis 361 viidatud kohtupraktika tähenduses õigusvastases olukorras.

366    Eeltoodust tuleneb, et käesolev väidete rühm tuleb tagasi lükata.

7.      Kahekümnes kuni kahekümne teine väide, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme

367    Kahekümnendas ja kahekümne esimeses väites, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust olla ära kuulatud, leiavad hagejad esiteks, et teisele hagejale antud viiepäevane tähtaeg tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta märkuste esitamiseks oli ebapiisav, teiseks, et maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta tehtud avaldusi ei edastatud neile menetluse ajal, ning et vastupidi sellele, mida kinnitab EKP, olid need asjakohased. Kolmandaks väidavad nad, et EKP ei selgitanud, miks ta pidas seda asja kiireloomuliseks. Lõpuks väidavad nad, et SSMi raammääruse sätted, milles on ette nähtud kolmepäevane tähtaeg tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta märkuste esitamiseks, piiravad ebaproportsionaalselt ja meelevaldselt krediidiasutuste õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja on seetõttu õigusvastased.

368    Kahekümne teises väites väidavad hagejad, et rikutud on põhjendamiskohustust, kuna 17. juuli 2018. aasta otsuse aluseks olev põhjendus on pealiskaudne ja ebamäärane ning sellest ei nähtu selgelt, millised on need eriti rasked pangandussektori vastavusnõuete rikkumised, mis õigustasid teise hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

369    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

a)      Õiguse olla ära kuulatud rikkumine

370    Kõigepealt tuleb meenutada, et SSMi raammääruse artiklis 31 „Õigus olla ära kuulatud“ on sätestatud:

„1.      Enne kui EKP võib vastu võtta osapoolele adresseeritud EKP järelevalveotsuse, mis kahjustab asjaomase osapoole õigusi, tuleb osapoolele anda võimalus esitada EKP-le kirjalikult oma märkused EKP järelevalveotsusega seotud faktiliste asjaolude, vastuväidete ja õiguslike aluste kohta. […]

[…]

3.      Põhimõtteliselt antakse osapoolele võimalus esitada oma märkused kirjalikult kahe nädala jooksul alates teate saamisest, milles märgitakse ära faktilised asjaolud, vastuväited ja õiguslikud alused, millele EKP kavatseb oma järelevalveotsuses tugineda.

Osapoole taotlusel võib EKP nimetatud tähtaega vastavalt vajadusele pikendada.

Konkreetsetel asjaoludel võib EKP lühendada tähtaega kolme tööpäevani. Tähtaega lühendatakse kolme tööpäevani ka SSM [raam]määruse artiklites 14 ja 15 kirjeldatud juhtudel.

4.      Olenemata lõikest 3 ja kooskõlas lõikega 5 võib EKP vastu võtta osapoolele adresseeritud EKP järelevalveotsuse, mis kahjustab asjaomase osapoole õigusi, andmata osapoolele võimalust esitada märkuseid EKP järelevalveotsusega seotud faktiliste asjaolude, vastuväidete ja õiguslike aluste kohta enne otsuse vastuvõtmist, kui näib olevat vajalik otsus viivitamata vastu võtta, et hoida ära märkimisväärset kahju finantssüsteemile.

5.      Kui vastavalt lõikele 4 võetakse vastu kiireloomuline EKP järelevalveotsus, antakse osapoolele võimalus esitada kirjalikke märkuseid EKP järelevalveotsusega seotud faktiliste asjaolude, vastuväidete ja õiguslike aluste kohta viivitamata pärast otsuse vastuvõtmist. Põhimõtteliselt antakse osapoolele võimalus oma märkuste esitamiseks kahe nädala jooksul pärast EKP järelevalveotsuse kättesaamist. Osapoole taotlusel võib EKP nimetatud tähtaega pikendada, kuid mitte üle kuue kuu. EKP vaatab oma järelevalveotsuse esitatud märkuste osas läbi ning võib selle kas kinnitada, tühistada, seda muuta või selle tühistada ning asendada uue EKP järelevalveotsusega.

[…]“.

371    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub kaitseõiguste hulka ka õigus olla ära kuulatud, mis tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses, enne kui langetatakse otsus, mis võib kahjustada tema huve, kasulikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht. Euroopa Kohtu praktika järgi on reegel, mille kohaselt tuleb huve kahjustava otsuse adressaadile enne selle otsuse tegemist anda võimalus oma seisukohtade esitamiseks, kantud eesmärgist, et pädev asutus saaks nõuetekohaselt arvesse võtta kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid (vt 16. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Glencore Agriculture Hungary, C‑189/18, EU:C:2019:861, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

372    Käesolevas asjas nähtub 17. juuli 2018. aasta otsuse punkti 3.1 alapunktist a, et kuna see otsus võeti vastu SSMi alusmääruse artikli 14 lõike 5 alusel, oli märkuste esitamise tähtaeg kolm päeva, ja et EKP otsustas oma kaalutlusõigust kasutades pikendada seda tähtaega viie tööpäevani.

373    Esiteks tuleb aga märkida, et EKP kohaldas õigesti SSMi raammääruse asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad EKP otsuse adressaatideks olevate krediidiasutuste õigust olla ära kuulatud, nimelt selle raammääruse artikli 31 lõiget 3.

374    Teiseks tuleb sarnaselt EKPga asuda seisukohale, et liidu seadusandja on hinnanud nendes sätetes ette nähtud tähtaja mõistlikkust, kaaludes seejuures vastandlikke huve, nimelt ühelt poolt krediidiasutuste erahuve saada oma märkuste koostamiseks võimalikult palju aega ja teiselt poolt avalikku huvi taastada võimalikult kiiresti vastavus õigusnormidele. Hagejad ei saa seega seada kahtluse alla SSMi raammääruses ette nähtud tähtaegade mõistlikkust, välja arvatud juhul, kui nad esitavad ametlikult väite, et kõnealused sätted on õigusvastased.

375    Hagejate väide, et SSMi raammääruse sätted on õigusvastased, sest tähtaeg, mis on ette nähtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta märkuste esitamiseks, on ebaproportsionaalne, tuleb hilinenult esitamise tõttu vastuvõetamatuna tagasi lükata. Nimelt esitasid hagejad selle alles repliigi staadiumis. Kohtupraktikast tuleneb aga, et vaidluse raamistik määratakse kindlaks hagiavalduses ja õigusvastasuse vastuväide on repliigi staadiumis vastuvõetamatu. Lisaks ei tugine õigusvastasuse vastuväide käesoleval juhul ühelegi õiguslikule või faktilisele asjaolule, mis oleks tulnud ilmsiks menetluse käigus kodukorra artikli 84 lõike 2 tähenduses (vt selle kohta analoogia alusel 27. septembri 2005. aasta kohtuotsus Common Market Fertilizers vs. komisjon, T‑134/03 ja T‑135/03, EU:T:2005:339, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

376    Kolmandaks on hagejate väide kiireloomulisuse puudumise kohta ainetu, kuna EKP ei kohaldanud käesolevas asjas sellele viitavaid SSMi raammääruse sätteid, see tähendab raammääruse artikli 31 lõikeid 4 ja 5. Tegelikult kohaldas EKP selle raammääruse artikli 31 lõike 3 kolmandat lõiku õigesti, kuna ta võttis oma otsuse vastu SSMi alusmääruse artikli 14 alusel, st olukorras, kus pooltele ärakuulamiseks jäetud tähtaega on lühendatud kolme tööpäevani.

b)      Kaitseõiguste rikkumine

377    Mis puudutab kaitseõiguste rikkumist, siis märgivad hagejad lisaks üksnes seda, et neile ei edastatud maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta tehtud avaldusi.

378    Sellega seoses piisab meenutamisest, et nagu nähtub eespool punktides 147–152 esitatud kaalutlustest, on maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta tehtud avaldused üksnes ettevalmistavad aktid, mis ei ole enne võimalikke kriisilahendusskeeme siduvad ja mille vastuvõtmine ei tähenda tingimata sellise skeemi vastuvõtmist SRMi määruse alusel, ning et maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antud hinnang ja tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole toimelt võrdväärsed, isegi kui mõlema akti aluseks olevad faktilised asjaolud võivad osaliselt kattuda, sest tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused erinevad selgelt maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antava hinnangu aluseks olevatest kaalutlustest.

379    Seega, nagu EKP õigesti märgib, põhinesid käesolevas asjas maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta tehtud avaldused erinevatel põhjendustel kui tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendused. Seevastu osas, milles need kattusid, korrati neid põhjendusi FI tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõus, mis on ainus käesolevas asjas tähtsust omav otsus, mille kohta teisel hagejal oli võimalus oma märkused esitada. Seega võib nende avalduste edastamata jätmise argumendi edutuna tagasi lükata.

380    Lisaks ei saa hagejad FI‑le ette heita, et ta ei olnud järelevalve alla kuuluva üksuse juhtkonna ja aktsionäridega dialoogis, et saavutada täielik vastavus. Nimelt nähtub eespool punktidest 23, 39 ja 278, et teine hageja sai vaieldamatult mitu hoiatust ja tal oli palju võimalusi FIga dialoogi pidamiseks ning et viimane tegi piisavalt koostööd, et selgitada kogu menetluse käigus, mil viisil tuvastatud puudused endiselt püsisid.

c)      Põhjendamiskohustuse rikkumine

381    Esmalt tuleb märkida, et SSMi alusmääruse artikli 22 lõike 2 teise lõigu kohaselt esitatakse EKP otsustes otsuse aluseks olevad asjaolud.

382    SSMi raammääruse artikli 33 lõigete 1 ja 2 kohaselt esitatakse EKP järelevalveotsus koos otsuse põhistusega. Põhistus sisaldab olulisi faktilisi asjaolusid ja juriidilist argumentatsiooni, millele EKP järelevalveotsus tugineb.

383    SSMi raammääruse artikli 39 lõige 1 täpsustab, et „[j]ärelevalve alla kuuluv üksus loetakse oluliseks tulenevalt EKP määratlusest […] asjaomasele järelevalve alla kuuluvale üksusele adresseeritud EKP otsuses, milles selgitatakse otsuse aluseks olevaid asjaolusid“.

384    Olgu rõhutatud, et eespool punktides 381–383 nimetatud sätted üksnes meenutavad SSMi alusmääruse ja SSMi raammääruse keskmes põhjendamiskohustust, mis on liidu institutsioonidele ja organitele pandud ELTL artikli 296 teise lõiguga (16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 121).

385    ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise õigsuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

386    Eeltoodut silmas pidades peavad esiteks ELTL artikliga 296 nõutud põhjendused vastama akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teha. Mis puudutab täpsemalt üksikotsuste põhjendust, siis on nende otsuste põhjendamise kohustuse eesmärk võimaldada kohtul teha kontrolli ja anda puudutatud isikule küllaldast teavet selle kohta, kas otsuses on tehtud viga, mille alusel otsuse kehtivust vaidlustada (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

387    Teiseks tuleb põhjenduse nõude hindamisel arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleksid eraldi välja toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna küsimust, kas akti põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt akti sõnastusest, vaid samuti selle kontekstist ja asjaomase valdkonna õiguslikust regulatsioonist (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

388    Käesoleval juhul piisab, kui nentida, et 17. juuli 2018. aasta otsus on väga selgelt struktureeritud (menetluslik osa; osa, milles esitatakse juhtumi aluseks olevad asjaolud; osa, milles FI tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu põhjal tehakse kokkuvõte tuvastatud puudustest ja EKP enda analüüsil põhinev tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme proportsionaalsust analüüsiv osa) ning selles on esitatud ammendavalt faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele pooled tuginesid. Lisaks väärib rõhutamist, et nimetatud otsuse taustaks on mitmeaastane dialoog teise hageja ja FI vahel, nagu seda on kirjeldatud eespool punktis 364, mille põhjal võib järeldada, et teine hageja teadis kahtlemata selles otsuses käsitletud faktilist ja menetluslikku konteksti eespool punktis 387 viidatud kohtupraktika tähenduses. Lisaks tuleb märkida, et selle otsuse põhjendused võimaldasid teisel hagejal mõista selle vastuvõtmist õigustavaid põhjuseid ja esitada oma vastuväited ning liidu kohtul teha oma kontrolli vastavalt eespool punktis 386 viidatud kohtupraktikale.

389    Eeltoodust tuleneb, et käesolev väidete rühm tuleb tagasi lükata.

8.      Kahekümne kolmas ja kahekümne neljas väide, mille kohaselt on eelkõige rikutud teise hageja õigust tutvuda toimikuga ja aktsionäri õigusi läbivaatamise menetluses

390    Kahekümne kolmandas väites väidavad hagejad, et rikutud on õigust tutvuda teise hageja toimikuga. Nende sõnul ei võimaldanud EKP õigusvastaselt enne läbivaatamise taotluse esitamist toimikuga tutvuda, kuigi sellesisuline taotlus oli esitatud ning kuigi esimese hageja taotletud dokumendid olid talle vajalikud selle taotluse ettevalmistamiseks, ning lubas toimikuga tutvuda alles pärast seda, kui vaidlustusnõukogu oli tunnistanud läbivaatamise taotluse vastuvõetavaks, kusjuures EKP võimaldas ainult minimaalset juurdepääsu, sest ta esitas toimikus olevast 230 dokumendist üksnes 23 dokumenti, pidades kõiki ülejäänud dokumente konfidentsiaalseks.

391    Kahekümne neljandas väites väidavad hagejad, et esimese hageja õigusi rikuti läbivaatamismenetluses korduvalt ning see kahjustab 17. juuli 2018. aasta otsuse õiguspärasust sel määral, et selle tühistamine on põhjendatud.

392    Esimesena väidavad hagejad, et EKP tegi 26. märtsi 2018. aasta otsuses vea, kuna see sisaldab ebaõiget teavet, et läbivaatamise taotluse oleks saanud esitada ainult krediidiasutus, samas kui vaidlustusnõukogu otsuses leiti, et ka aktsionär võib esitada sellise taotluse. Lisaks ei teinud ta seda otsust esimesele hagejale teatavaks, kuigi viimasel oli õigus taotleda selle otsuse läbivaatamist.

393    Teisena heidavad hagejad EKP‑le ette seda, et viimane ei võimaldanud väidetavale konfidentsiaalsusele tuginedes esimesel hagejal toimikuga tutvuda enne vaidlustusnõukogus toimunud istungit; see aga takistas kõnealusel hagejal läbivaatamistaotluse nõuetekohast sõnastamist ja selle vajalikul määral põhjendamist.

394    Kolmandana piirati esimese hageja õigust olla ära kuulatud sellega, et talle anti pärast toimikuga tutvumist liiga lühike tähtaeg täiendavate märkuste esitamiseks.

395    Neljandana väidavad hagejad, et EKP ei võimaldanud vaidlustusnõukogul tutvuda 26. märtsi 2018. aasta otsuse täisversiooniga, mille esitas ainult esimene hageja redigeeritud versioonis, mille ta oli saanud FI veebisaidilt. Erapooletu ja objektiivse läbivaatamise võimalust kahjustati ka sellega, et vaidlustusnõukogu läbivaatamine piirdus üksnes õiguslike põhjenduste ja ainult läbivaatamise taotluses esitatud väidetega; see on otsuse 2014/360 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud piirang, millel puudub igasugune alus SSMi alusmääruse artiklis 24.

396    Viiendana heidavad hagejad EKP‑le ette, et ta ei kaasanud läbivaatamise menetlusse teise hageja esindajaid ei likvideerijate ega endiste juhatuse liikmete isikus, mis on ilmselgelt vastuolus õiglase menetluse põhimõttega ja rikub viimati nimetatud otsuse adressaadiks oleva hageja õigust olla ära kuulatud.

397    Kuuendana väidavad hagejad, et 17. juuli 2018. aasta otsus ei ole piisavalt põhjendatud, kuna selles ei ole esitatud läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise põhjusi. Võimalus võtta arvesse ka vaidlustusnõukogu arvamuse põhjendusi ei saa korvata põhjenduse puudumist nimetatud otsuses, kuna SSMi alusmääruse artikli 24 lõikes 9 sätestatud nõuet ei saa täita per relationem-põhjendusega.

398    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

399    Kõigepealt tuleb meenutada, et SSMi alusmääruse artikli 22 lõike 2, SSMi raammääruse artikli 32 ja otsuse 2014/360 artikli 20 kohaselt tagatakse menetluse käigus täielikult asjaomaste isikute õigus kaitsele. Neil on õigus saada juurdepääs EKP toimikule, tingimusel et võetakse arvesse teiste isikute õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Toimikuga tutvumise õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet.

400    Lisaks näeb SSMi alusmääruse artikli 24 lõige 5 ette, et iga füüsiline või juriidiline isik võib taotleda talle adresseeritud või teda otseselt või isiklikult puudutava EKP poolt tehtud otsuse läbivaatamist.

401    Käesolevas asjas tuleb esimesena tõdeda, et teine hageja ei esitanud SSMi alusmääruse artikli 24 alusel läbivaatamise taotlust, kuigi tal oleks selleks olnud õigus. Mis puudutab teisena esimese hageja esimest toimikuga tutvumise taotlust, siis esitas kõnealune hageja toimikuga tutvumise taotluse 15. aprillil 2018 pärast esialgse järelevalvemenetluse lõppu, mille tulemusel tehti 26. märtsi 2018. aasta otsus.

402    26. märtsi 2018. aasta otsus ei olnud adresseeritud esimesele hagejale ning kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga ei puudutanud see teda otseselt ja isiklikult (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punktid 108–114 ja 119).

403    Neil asjaoludel ei teinud EKP viga, kui ta ei võimaldanud toimikuga tutvumist esimesele hagejale, kes ei olnud oma esimese taotluse esitamise ajal asjaomane pool SSMi alusmääruse artikli 22 lõike 2 ja SSMi raammääruse artiklite 26 ja 32 tähenduses.

404    Mis puudutab koos 26. märtsi 2018. aasta otsuse läbivaatamise taotlusega 26. aprillil 2018 esitatud teist toimikuga tutvumise taotlust ning muid menetluse käiku puudutavaid etteheiteid, siis tuleb rõhutada, et vaidlustusnõukogu tunnistas esimese hageja läbivaatamistaotluse SSMi alusmääruse artikli 24 lõike 5 alusel vastuvõetavaks. Vastuvõetavuse kriteeriumid, mis on selles sättes kindlaks määratud ja mis langevad kokku ELTL artiklis 263 kohtusse esitatud hagide puhul ette nähtud kriteeriumidega, loeti kõnealuse hageja puhul täidetuks 12. septembri 2017. aasta kohtumääruse Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, ei avaldata, EU:T:2017:623) alusel. Seega rahuldas vaidlustusnõukogu otsuse 2014/360 artikli 20 alusel ka selle hageja kui läbivaatamist taotleva isiku taotluse tutvuda toimikuga.

405    Sellega seoses tuleb siiski märkida, et esimest hagejat ei oleks tunnistatud läbivaatamistaotluse esitamiseks õigustatud isikuks, kui ei oleks olnud 12. septembri 2017. aasta kohtumäärust Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, ei avaldata, EU:T:2017:623), ning et Euroopa Kohus on viimati nimetatud kohtumääruse 5. novembri 2019. aasta kohtuotsusega EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923) nüüdseks tühistanud. Seetõttu anti kõnealusele hagejale tegelikult sellised võimalused – nagu otsuse läbivaatamise menetlus, mis on lisaks kohtusse hagi esitamisele täiendav õiguskaitsevahend, ja toimikuga tutvumise võimalus –, mida tal ei oleks pidanud olema.

406    Neil erilistel asjaoludel, mis ei saa enam korduda, kuna Euroopa Kohus tühistas 12. septembri 2017. aasta kohtumääruse Fursin jt vs. EKP (T‑247/16, ei avaldata, EU:T:2017:623), millele vaidlustusnõukogu tugines, ja võttes arvesse seda, et esimesel hagejal ei olnud õigust esitada käesolevat hagi osas, milles see puudutab 17. juuli 2018. aasta otsuse tühistamise nõuet, nagu tuleneb eespool punktis 100 esitatust, ning võttes arvesse samuti seda, et teine hageja ei saa neile asjaoludele tugineda, kuna ta ei olnud läbivaatamismenetluse pool, sest ta otsustas jätta läbivaatamistaotluse esitamata, kuigi tal oli selleks õigus, tuleb väited, et läbivaatamismenetluse käigus on rikutud kaitseõigusi, vastuvõetamatutena tagasi lükata.

407    Isegi kui eeldada, et neid väiteid tuleb pidada vastuvõetavaks, ei saa need igal juhul tuua kaasa 17. juuli 2018. aasta otsuse tühistamist, kuna ka nende võimalike menetlusnormide rikkumiste puudumisel ei oleks otsus saanud viia teistsuguse tulemuseni (vt selle kohta 14. veebruari 1990. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑301/87, EU:C:1990:67, punkt 31), mida kinnitab eespool punktides 105–389 esitatud analüüs.

9.      Kahekümne viies väide, mis on esitatud kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks ja milles väidetakse, et 17. juuli 2018. aasta otsus on õigusvastane

408    Kahekümne viiendas väites, mis on esitatud kulude kohta tehtud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks, väidetakse, et 17. juuli 2018. aasta otsus on õigusvastane.

409    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

410    Käesoleval juhul ei võimalda ükski kohtuasjas T‑584/18 esitatud väidetest järeldada, et 17. juuli 2018. aasta otsus on õigusvastane.

411    Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata.

10.    Menetlustoimingute tegemise taotlus

412    Hagejad paluvad oma menetlusdokumentides mitu korda, et Üldkohus teeks erinevaid menetlustoiminguid: ta palub esiteks kohustada EKPd ja FId esitama dokumente, sealhulgas FOLTFi otsused; teiseks kohustada esitama aktid, mis tõendavad, et EKP tegi vabatahtliku lõpetamise küsimuses otsuse, ja asjasse puutuvate EKP ametnike ütlused; kolmandaks kohustada EKPd ja Eesti Vabariiki avaldama tuvastused, et rikutud on RTRVV valdkonna õigusnorme, ning FI juhatuse esimehe ja asjasse puutuvate EKP ametnike ütlused, ja neljandaks kohustada EKPd nimetama konkreetsed eksitavad avaldused, mille hagejad on väidetavalt teinud, ning avaldama dokumendid, mis näitavad, et EKP ja FI suhtlesid Läti filiaali küsimuses, mis jäi Läti halduskohtus kinnitatud kompromissiga lahendamata, ning kutsuda FI juhatuse esimeest ja asjasse puutuvaid EKP ametnikke ütlusi andma.

413    EKP vaidleb hagejate menetlustoimingute tegemise taotlusele vastu, kuna taotletud toimingud ei vasta kohtupraktikas ja kodukorra artiklis 88 esitatud tingimustele, mis puudutavad eelkõige nõutud teabe asjakohasust ja vajalikkust, et tuvastada teatud faktilised asjaolud ja lahendada vaidlus.

414    Kõigepealt tuleb märkida, et hagejate taotlus on kodukorra artikli 91 punktide b–d tähenduses menetlustoimingute tegemise taotlus, mis on esitatud kodukorra artikli 88 lõike 1 alusel.

415    Kodukorra artikli 88 lõikest 2 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud taotluses tuleb täpselt märkida taotletava toimingu eesmärk ja seda toimingut õigustavad põhjused. Lisaks on selles sättes täpsustatud, et kui taotlus esitatakse pärast esimest menetlusdokumentide vahetamist, peab taotluse esitanud pool teatama põhjused, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.

416    Esmalt olgu märgitud, et käesolevas asjas esitati enamik menetlustoimingute tegemise taotlusi, välja arvatud taotlus nõuda „FOLTFi otsuste“ esitamist, esimest korda repliigi staadiumis. Hagejad ei selgita oma taotluses mingil moel seda hilinemist õigustavaid põhjuseid. Järelikult tuleb jätta need taotlused vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

417    Igal juhul tuleb järeldada, et menetlustoimingute tegemise taotlused ei ole piisavalt täpsed nende eesmärgi ning ütluste ja esitatavate dokumentide asjakohasuse osas.

418    Nimelt tuleb sarnaselt EKP ja komisjoniga ühelt poolt märkida, et küsimused, milles hagejad paluvad tunnistajad üle kuulata, ei ole suunatud mitte faktiliste asjaolude tuvastamisele, vaid nendega soovitakse saada kinnitust reale hagejate paljasõnalistele väidetele. Kuid isegi kui eeldada, et need väited leiavad kinnitust, ei ole need vaidluse lahendamise seisukohast asjakohased. Lisaks tuleb tõdeda, et tunnistajate ülekuulamise taotlus on ka ülekuulatavate isikute kindlakstegemise seisukohast osaliselt ebatäpne.

419    Teiselt poolt, mis puudutab dokumentide esitamise taotlusi, siis tuleb esiteks „FOLTFi otsuseid“ käsitlev taotlus (ainus menetlustoimingute tegemise taotlus, mis esitati hagiavalduse staadiumis ega ole seega hilinenud) lükata tagasi eespool punktis 181 esitatud kaalutlustel. Teiseks, nagu on sedastatud eespool punktis 279, ilmnevad RTRVV valdkonnas tuvastatud õigusnormide rikkumised piisavalt selgelt 17. juuli 2018. aasta otsusest. Kolmandaks tuleneb eespool punktist 267, et selle kindlakstegemine, kas Läti filiaaliga seotud küsimus oli FI ja EKP jaoks veel lahtine, ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik asjaolu.

420    Eeltoodust tuleneb, et menetlustoimingute tegemise taotlused tuleb jätta hilinemise ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata või teise võimalusena jätta tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

421    Kõike eeltoodut arvestades tuleb jätta kohtuasjas T‑584/18 esitatud hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

422    Kodukorra artikli 137 kohaselt jaotab Üldkohus juhul, kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, kohtukulud omal äranägemisel.

423    Arvestades kaalutlusi, mis viisid Üldkohtu järeldusele, et kohtuasjas T‑351/18 ei ole enam vaja otsust teha, tuleb käesoleva juhtumi asjaolusid õiglaselt hinnates jätta iga poole kohtukulud tema enda kanda.

424    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käesoleval juhul on kohtuvaidluse kohtuasjas T‑584/18 kaotanud hagejad, tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja EKP kohtukulud, nagu viimane on nõudnud.

425    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega tuleb jätta komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑584/18 tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Liita kohtuasjad T351/18 ja T584/18 kohtuotsuse huvides.

2.      Kohtuasjas T351/18 on otsuse tegemise vajadus ära langenud.

3.      Jätta hagi kohtuasjas T584/18 rahuldamata.

4.      Jätta Ukrselhosprom PCF LLC, Versobank ASi, Euroopa Keskpanga (EKP) ja Euroopa Komisjoni kohtukulud kohtuasjas T351/18 nende endi kanda.

5.      Mõista EKP kohtukulud kohtuasjas T584/18 välja Ukrselhosprom PCFlt ja Versobankilt.

6.      Jätta komisjoni kohtukulud kohtuasjas T584/18 tema enda kanda.

Costeira

Gratsias

Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord




*      Kohtumenetluse keel: inglise.