ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
10. oktoober 2017(*)
Dumping – Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt lähetatud jalgrataste import – Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud lõpliku dumpinguvastase tollimaksu laiendamine kõnealusele impordile – Rakendusmäärus (EL) 2015/776 – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 13 lõike 2 punktid a ja b – Kokkupanek – Jalgrattaosade pärinemine ja päritolu – Päritolusertifikaadid – Ebapiisav tõendusjõud – Jalgrattaosade tootmiskulud
Kohtuasjas T‑435/15,
Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd, asukoht Karāchi (Pakistan), esindaja: P. Bentley, QC,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J.-F. Brakeland, M. França ja A. Demeneix,
kostja,
keda toetab
European Bicycle Manufacturers Association (EBMA), esindajad: advokaat L. Ruessmann ja solicitor J. Beck,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 18. mai 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/776, millega laiendatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes määrusega (EL) nr 502/2013 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt lähetatud jalgrataste impordile, olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Kambodža, Pakistan või Filipiinid või mitte (ELT 2015, L 122, lk 4).
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president V. Tomljenović, kohtunikud A. Marcoulli ja A. Kornezov (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 17. mai 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas 8. septembri 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2474/93 lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise kohta Hiina Rahvavabariigist pärinevate jalgrataste impordile ühendusse ja ajutise dumpinguvastase tollimaksu lõpliku sissenõudmise kohta (EÜT 1993, L 228, lk 1; ELT eriväljaanne 11/51, lk 3) 30,6% lõpliku dumpinguvastase tollimaksu Hiina päritolu jalgrataste impordi suhtes.
2 Pärast aegumise läbivaatamist nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), artikli 11 lõike 2 alusel otsustas nõukogu 10. juuli 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1524/2000, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, (EÜT 2000, L 175, lk 39; ELT eriväljaanne 11/33, lk 319) säilitada eelmainitud dumpinguvastase tollimaksu.
3 Pärast vahepealset läbivaatamist vastavalt määruse nr 384/96 artikli 11 lõikele 3 otsustas nõukogu 12. juuli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1095/2005, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Vietnamist pärit jalgrataste impordi suhtes ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1524/2000, (ELT 2005, L 183, lk 1), suurendada Hiina päritolu jalgrataste impordi suhtes kehtivat dumpinguvastast tollimaksu 48,5%-ni.
4 Nõukogu otsustas 3. oktoobri 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 990/2011, millega pärast aegumise läbivaatamist vastavalt määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõikele 2 kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, (ELT 2011, L 261, lk 2) säilitada kehtiva dumpinguvastase tollimaksu 48,5%.
5 Pärast vahepealset läbivaatamist vastavalt sel ajal kehtinud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, (ELT 2009, L 343, lk 51; parandus ELT 2010, L 7, lk 22; edaspidi „algmäärus“) artikli 11 lõikele 3 võttis nõukogu 2013. aasta mais vastu 29. mai 2013. aasta määruse (EL) nr 502/2013, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 990/2011, (ELT 2013, L 153, lk 17) ja otsustas säilitada kehtiva dumpinguvastase tollimaksu 48,5%, välja arvatud nende jalgrataste suhtes, mida importisid kolm ettevõtjat, kelle suhtes kohaldati individuaalset tollimaksu.
6 Pärast algmääruse artikli 13 alusel läbi viidud meetmetest kõrvalehoidmise uurimist võttis nõukogu vastu 29. mai 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 501/2013, millega laiendatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes määrusega (EL) nr 990/2011 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Indoneesiast, Malaisiast, Sri Lankalt ja Tuneesiast lähetatud jalgrataste impordile olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Indoneesia, Malaisia, Sri Lanka või Tuneesia või mitte (ELT 2013, L 153, lk 1).
7 Pärast seda, kui Euroopa Komisjon oli 2014. aastal saanud uue kaebuse, mis seekord käsitles võimalikku dumpinguvastastest tollimaksudest kõrvalehoidmist Kambodžas asutatud, jalgrattaid eksportivate tootjate poolt, võttis ta 2. septembril 2014 vastu rakendusmääruse (EL) nr 938/2014, millega algatatakse uurimine seoses võimaliku kõrvalehoidmisega Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt saadetud Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes nõukogu määrusega (EL) nr 502/2013 kehtestatud dumpinguvastastest meetmetest, olenemata sellest, kas jalgrattad on deklareeritud Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt pärinevana või mitte, ning kehtestatakse kõnealuse impordi suhtes registreerimisnõue (ELT 2014, L 263, lk 5; parandus ELT 2014, L 341, lk 31). Uurimise käigus, mis hõlmas 1. jaanuarist 2014 kuni 31. augustini 2014 ulatuvat ajavahemikku (edaspidi „uurimisperiood“), sai hageja Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd, kes on Pakistani õiguse alusel asutatud äriühing, komisjonilt näidisvormi „Ankeet äriühingutele, kes taotlevad vabastamist võimalikest laiendatud meetmetest“ (edaspidi „ankeet“), mille ta täitis ja saatis tagasi 17. oktoobril 2014.
8 Selles ankeedis esitatud andmete põhjal selgus, et hageja ostab Sri Lankast ja Hiinast pärinevaid jalgrattaosi selleks, et need Pakistanis jalgratasteks kokku panna. Kuna hageja ei täpsustanud, et ta ka toodab jalgrattaosi viimati nimetatud riikides, siis otsustas komisjon, et kokkupanemise või valmistamise käigus kasutatud osadele lisandunud väärtus ei ületanud 25% tootmiskuludest algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses.
9 Hageja lisas ankeedile tabeli F.2, milles on loetletud kõik hageja poolt tehtud osade ostud 1. septembrist 2013 kuni 31. augustini 2014 ulatuvas ajavahemikus (edaspidi „aruandeperiood“). Tabelist selgub, et hageja tarnijatena on nimetatud viis äriühingut, nimelt Creative Cycles Pvt Ltd, Great Cycles Pvt Ltd, Continental Cycles Pvt Ltd, Kelani Cycles Pvt Ltd ja Flying Horse Pvt Ltd. Kuigi vastab tõele, nagu tõdes komisjon, et hageja oli jätnud tühjaks selle tabeli tulba „seotud või mitte“, mille alusel saab tuvastada võimaliku seose tema tarnijatega, tuleb siiski täpsustada, et hageja oli maininud, et ta on seotud ettevõtjaga Great Cycles, täpsustades ankeedi leheküljel 11, et tema omanik ja Great Cycles’i omanik on üks ja sama isik.
10 Komisjon korraldas hageja taotlusel 27. novembril 2014 tema ärakuulamise, mille käigus hageja esitas teatavad täpsustused ega muutnud ankeedis olevaid andmeid, kinnitades nimelt, et tegeles aruandeperioodil Pakistanis jalgrataste kokkupanekuga, kuid et kokkupanekul kasutatud osade väärtusest alla 60% pärines Hiinast ning seega ei kujutanud kokkupanek endast kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmist algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses.
11 Mainitud ärakuulamise järel esitas komisjon täiendava teabenõude, millele hageja vastas 16. jaanuaril 2015, mööndes, et lisaks Great Cycles’ile on ta seotud ka Creative Cycles’iga ja Continental Cycles’iga, ning täpsustas oma vastuse punktis 2, et jättis algselt need kaks äriühingut mainimata, kuna esimene neist „oli oma tegevuse lõpetanud“ ja teine oli „juba suletud“.
12 Kontrollkäik viidi läbi 17. ja 18. veebruaril 2015, kuid mitte algse kava kohaselt hageja tegevuskohas Karāchis (Pakistan), vaid turvalisuse kaalutlustel ja hageja nõusolekul Katunayakes (Sri Lanka) asuvas Great Cycles’i tegevuskohas, kuhu toimetati kontrollimiseks raamatupidamisdokumendid. Kontrollimise eesmärk oli kindlaks teha eeskätt see, kas Hiina päritolu osade osakaal jäi alla 60% kõigi hageja poolt Pakistanis korraldatud kokkupanekul kasutatud osade väärtusest. Komisjon otsustas uurimisel keskenduda hageja üht tarnijat, nimelt Flying Horse’i puudutavatele andmetele, kuna viimane ostis hagejale 93% neist jalgrattaosadest, mida kasutati Pakistanis toimunud kokkupanekul. Selgus, et tabelis F.2 olevate andmete põhjal ei olnud see tarnija hagejaga seotud ja kohapeal toimunud kontrolli käigus hageja poolt esitatud andmete alusel oli selle tarnija puhul tegemist vahendajaga, kes ostis osi ligikaudu võrdsetes osades – vastavalt 46% ja 47% kõigist hageja poolt Pakistanis korraldatud kokkupanekul kasutatud jalgrattaosadest – Hiinast ja Sri Lankast ning müüs need edasi hagejale. Ülejäänud osad hankis hageja vahetult Sri Lanka ja Kambodža tarnijatelt.
13 Selgus, et Flying Horse ostab olulise osa rattaraamidest ja ‑kahvlitest ning sulamist rattapöidadest ja plastikratastest Great Cycle’ilt, kes on Sri Lankas asutatud jalgrattaosade tootja ning on hagejaga seotud, nagu mainitud eespool punktis 9. Seevastu rehvid ja veljelindid osteti ettevõtjalt Vechenson Limited, kes samuti on Sri Lankas asutatud jalgrattaosade tootja, kuid ei ole hagejaga seotud. Komisjon nentis, et viimati nimetatud ettevõtja on „tegelik jalgrattatootja“ (kostja vastuse punkt 27). Komisjon tuvastas rea normist kõrvalekaldeid, nagu 5 277 325 Ameerika dollari suurune hageja tasumata võlgnevus Flying Horse’ile, mille summa moodustas enam kui 90% hageja poolt aruandeperioodil Euroopa Liitu suunatud müügist, Flying Horse’i kasumimarginaal hagejale müügi puhul oli Great Cycles’i poolt Flying Horse’ilt arve alusel nõutud hinda arvestades väga vahelduv kuni selleni, et müüdi ligi 20% ulatuses alla omahinna, olemas oli mitmesuguseid arveid, mille hagejale oli esitanud kas Flying Horse või vahetult Great Cycles ja milles olid samad arvandmed samade koguste ja summade puhul, ning seetõttu tekkis komisjonil kahtlus hageja ja selle tarnija vahelise suhte osas.
14 Kirjeldatud tegevust arvestades tekkis komisjonil samuti küsimus, kas Sri Lankast pärinevad jalgrattaosad, mille hageja oli deklareerinud kõnealuse riigi päritolu kaubana, seda tegelikult on. Selle kohta esitas hageja Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi kaubandusministeeriumi väljastatud päritolusertifikaadid vorm A jalgrattaosade kohta, mis olid ostetud esiteks Flying Horse’i vahendusel Great Cycles’ilt ja teiseks Vechensonilt. Uurimise käigus nõudis komisjon samuti, et talle edastataks päritolusertifikaatide vorm A taotluse aluseks esitatud tõendavad dokumendid, ning hageja täitis ka selle nõude.
15 Nõnda esitas hageja komisjonile päritolusertifikaadid vorm A ning nendega seotud tõendavad dokumendid esiteks Vechensonilt ja teiseks Great Cycles’ilt lähtunud ekspordi kohta. Komisjon võttis jalgrattaosade Sri Lanka päritolu tõenditena arvesse Vechensoni kohta käivaid sertifikaate, kuid jättis arvestamata nendega, mis käisid Great Cycle’i kohta. Teisena mainitud päritolusertifikaatide vorm A puhul kontrollis komisjon kahte kuluaruannet rattaraamide ja ‑kahvlite kohta, millest esimene pärines 17. detsembrist 2012 ja teine 12. detsembrist 2013. Mõlemal oli Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi kaubandusministeeriumi pitsatijäljend. Hageja esitas samuti kuluaruanded rehvide kohta, mis pärinesid 27. juunist 2014. Nende puhul tuvastas komisjon mitu oletatavat vasturääkivust, millest esimene seondub tõigaga, et teatavate rattaraamide ja ‑kahvlite puhul puudusid aluseks olevad kuluaruanded, teine asjaoluga, et kõnealused aruanded põhinesid tegelike tootmiskulude asemel üksnes üldisel kulude prognoosil, mis kehtib täpsustamata tootmismahu korral ligikaudu aasta vältel, kolmanda puhul on tegemist vastavuse puudumisega päritolusertifikaatides vorm A mainitud rattaraamide ja ‑kahvlite suuruse ning kuluaruandes mainitud suuruse vahel; neljandaks erineb päritolusertifikaatides vorm A mainitud free on board‑väärtus („franko laeva pardal“) ankeedi lisas F.2 olevasse tabelisse kantud väärtusest „franko laeva pardal“ ning uurimise käigus läbi vaadatud eri arvetel olevast väärtusest ja viiendaks ei ole päritolusertifikaatides vorm A märget Flying Horse’i kohta.
16 Neil asjaoludel nõudis komisjon kontrollkäigu ajal hagejalt tõendite esitamist Great Cycles’i poolt Sri Lankas aruandeperioodil valmistatud osade tootmiskulude kohta ankeedi tabeli F.4.1 vormis. Selle nõude täitmiseks esitas hageja nõutud vormis vajaliku teabe selle perioodi jooksul Sri Lankas Great Cycles’i poolt toodetud kõigi osade (rattaraamid ja ‑kahvlid, sulamist rattapöiad, plastikrattad) tootmise kogukulude kohta. Neile andmetele tuginedes arvutas komisjon välja, et enam kui 65% kogu toorainest, mis kasutati Sri Lankas jalgrattaosade tootmiseks, pärines Hiinast ja ainult 31% Sri Lankast, ning et nende osade Sri Lankas toimuva tootmisprotsessi käigus lisandus sellele toorainele vähem kui 25% väärtust. Selle põhjal tegi komisjon järelduse, et hageja hoiab meetmetest kõrvale, ning tegi selle järelduse hagejale teatavaks 13. märtsil 2015.
17 Hageja taotlusel viis ärakuulamise eest vastutav ametnik 23. märtsil 2015 läbi hageja ärakuulamise.
18 Komisjoni järelduse kohta 27. märtsil 2015 esitatud kirjalikes märkustes väitis hageja, et komisjonil puudus õiguslik alus seada kahtluse alla hagejale Great Cycles’i poolt tarnitud osade Sri Lanka päritolu, kuna esiteks tõendasid seda päritolu Sri Lanka ametiasutuse väljastatud päritolusertifikaadid vorm A ja teiseks ei ole algmääruse artikli 13 lõike 2 punkt b päritolureegel, mistõttu ei saa komisjon seda kohaldada Sri Lankas valmistatud osade päritolu kindlaks tegemiseks.
19 Komisjon võttis 18. mail 2015 vastu rakendusmääruse (EL) 2015/776, millega laiendatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes määrusega nr 502/2013 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt lähetatud jalgrataste impordile, olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Kambodža, Pakistan või Filipiinid või mitte (ELT 2015, L 122, lk 4; parandus ELT 2015, L 160, lk 37; edaspidi „vaidlustatud määrus“).
Vaidlustatud määrus
20 Vaidlustatud määruse põhjenduses 13 on tõdetud nimelt, et 23. märtsil 2015 toimunud ärakuulamise käigus uuris ärakuulamise eest vastutav ametnik Sri Lankaga seotud äriühingu käest edasimüüja kaudu ostetud jalgrattaosade kohta käivate päritolusertifikaatide vorm A „tõendusjõudu“ ja algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b „analoogia alusel“ kohaldamist Sri Lankast ostetud jalgrattaosade suhtes.
21 Vaidlustatud määruse põhjenduses 22 on mainitud asjaolu, et aruandeperioodil tootis Pakistanis jalgrattaid ainult hageja, et ta täitis ankeedi ning et tema toodang esindas pisut üle 100% Pakistanist liitu suunatud jalgrataste koguimpordist. Põhjenduses on mainitud ka eespool punktis 12 käsitletud kontrollkäiku ja on täpsustatud, et äriühingut käsitati koostööd tegevana.
22 Vaidlustatud määruse punktis 2.5.3 „Pakistan“ käsitlevad põhjendused 94–106 uurimist, mille komisjon viis läbi hageja osas. Kõigepeal toob komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 94 esile, et hageja on seotud „Sri Lanka äriühinguga, kes oli kaasatud eelmisse meetmetest kõrvalehoidmise uurimisse ja kellele kohaldatakse laiendatud meetmeid“, ning lisab, et kõnealuse äriühingu aktsionärid asutasid äriühingu Kambodžas, mis oli samuti seotud jalgrataste ekspordiga liitu ning „keeldus […] käesoleva uurimise raames koostööst, ehkki ta eksportis 2013. aastal liidu turule uurimisalust toodet“. Veel lisas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 94, et Kambodža äriühing lõpetas aruandeperioodil Kambodžas tegevuse ja viis oma äritegevuse üle Pakistanis asutatud seotud äriühingusse.
23 Vaidlustatud määruse punktis 96 rõhutab komisjon, et uurimise käigus ei ilmnenud Hiina päritolu toodete ümberlaadimist Pakistani kaudu, ning toob selle määruse põhjendustes 98 ja 99 välja normist kõrvalekalded, mille ta on uurimise käigus avastanud ja mida on käsitletud eespool punktides 13 ja 15. Vaidlustatud määruse põhjendused 100 ja 101 on komisjon pühendanud päritolusertifikaatide vorm A tõendusjõule ja Sri Lankas jalgrattaosade tootmiseks kasutatud Hiina päritolu tooraine osakaalule. Need põhjendused on sõnastatud järgmiselt:
„(100) Pärast järelduste teatavakstegemist ei nõustunud [hageja] komisjoni hinnanguga, et Sri Lankalt ostetud jalgrattaosade kohta esitatud [päritolusertifikaate vorm A] ei saa pidada jalgrattaosade päritolu tõendamiseks piisavaks. [Hageja] väitis, et kuluaruanded valmistas ette sõltumatu audiitorettevõte ning importijad peaksid saama tugineda Sri Lanka kaubandusministeeriumi välja antud [päritolusertifikaatidele vorm A]. [Hageja] kinnitas, et kuluaruanded ei põhinenud osade tegelikel tootmiskuludel, vaid pigem tulevaste kulude prognoosil, mis kehtib ligikaudu aasta vältel. Lisaks väitis [hageja], et [alg]määruse artikli 13 lõike 2 punkt b ei ole päritolureegel ning seetõttu ei saa seda kohaldada Sri Lankalt ostetud jalgrattaosade päritolu hindamiseks.
(101) Nagu põhjenduses 98 selgitatud, ei peetud [päritolusertifikaatide vorm A] Sri Lankalt ostetud jalgrattaosade päritolu tõendamiseks piisavaks, kuna need ei olnud väljastatud mitte tegelike tootmiskulude, vaid tulevaste tootmiskulude prognoosi põhjal. Selliselt ei ole mingit garantiid, et jalgrattaosi toodetakse ka tegelikult vastavalt prognoositud kuludele. Lisaks tuleb täpsustada, et komisjon ei vaidlusta [päritolusertifikaatidele vorm A] väljaandmise metoodikat Sri Lankal üldiselt, kuna see ei kuulu käesoleva uurimise alla, vaid ainult hindab, kas [alg]määruse artikli 13 lõike 2 tingimused on käesolevas uurimises täidetud. Eelnimetatud asjaoludel ja võttes arvesse, et [alg]määruse artikli 13 lõike 2 punkt b ei ole päritolureegel, järeldas komisjon põhjendatult, et kuna kõnealuste rattaosade tootmiseks kasutati rohkem kui 60% ulatuses Hiinast pärinevat toorainet ja lisandunud väärtus moodustas vähem kui 25% tootmiskuludest, siis pärinevad ka osad Hiinast. Seega lükati kõik eespool esitatud väited tagasi.“
24 Seega leidis komisjon vaidlustatud määruse punktis 104, et uurimise käigus ei leitud „kokkupanemisele ühtki muud põhjendust või majanduslikku õigustust kui vaatlusalusele tootele kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmine“.
25 Vaidlustatud määruse põhjendused 144–147 käsitlevad dumpingu esinemise kohta olevate tõendite raames metoodikat, mida komisjon kohaldas ja mille raames ta esiteks määras kindlaks aruandeperioodi kaalutud keskmise ekspordihinna ja seejärel teiseks võrdles seda kaalutud keskmise normaalväärtusega. Komisjon tuvastas, et Pakistani osas esineb „oluline dumping“ (vaidlustatud määruse põhjendus 147).
26 Vaidlustatud määruse põhjenduses 163, milles viidatakse nimetatud määruse põhjendusele 102, lükkab komisjon tagasi võimaluse vabastada hageja võimalikest laiendatud meetmetest põhjendusel, et kuna ta oli „seotud meetmetest kõrvalehoidmisega[,] […] ei ole [alg]määruse artikli 13 lõike 4 kohaselt [tema] vabastamistaotlust võimalik rahuldada“.
27 Niisiis otsustas komisjon vaidlustatud määruse artiklis 1 laiendada Hiinast pärinevate jalgrataste impordi suhtes kehtestatud 48,5% lõplikku dumpinguvastast tollimaksu, mida on mainitud eespool punktis 3, muu hulgas Pakistanist lähetatud jalgrataste suhtes, täpsustades selle määruse artikli 1 lõikes 3, et „[k]äesoleva artikli lõikega 1 laiendatud tollimaks nõutakse [rakendusmääruse] nr 938/2014 artikli 2 ja [algmääruse] artikli 13 lõike 3 ja artikli 14 lõike 5 kohaselt registreeritud ning Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt lähetatud impordilt sisse, sõltumata sellest, kas see on deklareeritud Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt pärinevana või mitte, välja arvatud lõikes 1 loetletud äriühingute toodangu puhul“.
Menetlus ja poolte nõuded
28 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. juulil 2015.
29 Komisjon esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. oktoobril 2015.
30 Üldkohtu kantseleisse 16. novembril 2015 saabunud dokumendiga palus European Bicycle Manufacturers Association (EBMA) luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
31 Komisjon teatas 7. detsembril ja hageja 18. detsembril 2015 Üldkohtule, et neil puuduvad vastuväited EBMA menetlusse astumisele.
32 Samuti 18. detsembril 2015 esitas komisjon Üldkohtule taotluse käsitleda kostja vastust konfidentsiaalsena ning esitas mittekonfidentsiaalse versiooni. Hageja omakorda esitas samal päeval Üldkohtule taotluse käsitleda hagi ja kostja vastuse lisasid konfidentsiaalsena, lisades sellele taotlusele nende dokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid.
33 Veel esitas hageja 18. detsembril 2015 Üldkohtu kantseleisse repliigi.
34 Hageja esitas 25. jaanuaril 2016 Üldkohtu kantseleisse hagi mittekonfidentsiaalse versiooni.
35 Seitsmenda koja presidendi 9. märtsi 2016. aasta määrusega lubati EBMA-l menetlusse astuda ja rahuldati konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused, mille pooled olid esitanud.
36 Komisjon esitas 18. märtsil 2016 Üldkohtu kantseleisse vasturepliigi.
37 Üldkohtu kantseleisse 1. aprillil 2016 saabunud kirjas kinnitas hageja, et vasturepliik ei sisalda konfidentsiaalseid andmeid.
38 Üldkohtu kantseleisse 4. aprillil 2016 saabunud kirjas kinnitas menetlusse astuja, et tal ei ole vastuväiteid hagi, kostja vastuse ja repliigi konfidentsiaalsena käsitlemisele.
39 Üldkohtu 20. aprilli 2016. aasta kirjas paluti pooltel esitada märkused menetluse võimaliku peatamise kohta seetõttu, et Euroopa Kohtu menetluses on kuus apellatsioonkaebust, mis võivad käesoleva kohtuasja lahendamisel oluliseks osutuda.
40 Komisjon vastas 26. aprillil 2016, et need apellatsioonkaebused käsitlevad algmääruse artikli 13 tõlgendamisel ja kohaldamisel järgitava analüüsi läbiviimist ning tõendamiskoormuse õiget jaotust meetmetest kõrvalehoidmise uurimise raames, seda küsimust aga käesoleva kohtuasja raames ei tekkinud, ning hageja vastas 10. mail 2016, et apellatsioonkaebuste väiteid arvestades ei näi need olevat asjakohased käesoleva kohtuasja lahendamisel.
41 Menetlusse astuja esitas oma seisukoha, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. mail 2016.
42 Seitsmenda koja president otsustas 26. mail 2016 loobuda menetluse peatamisest.
43 Komisjon ja hageja esitasid oma märkused menetlusse astuja seisukoha kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 17. juunil ja 8. juulil 2016.
44 Pärast Üldkohtu kodade koosseisu muutumist määrati kohtuasi uuele ettekandja‑kohtunikule, kes kuulus seitsmendasse kotta.
45 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
46 Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
47 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 17. mai 2017. aasta kohtuistungil, mis peeti osaliselt kinnisena, et kuulata ära pooled seoses konfidentsiaalseid andmeid sisaldavate lisadega.
48 Kohtuistungil esitas menetlusse astuja märkuse kohtuistungi ettekande kohta, mis märgiti kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
Hagi vastuvõetavus
49 Kuigi formaalselt ei esita komisjon vastuvõetamatuse vastuväidet, väidab ta, et juhul kui „hageja on lihtsalt jalgrataste vahendaja, siis ei puuduta kõnealuse tollimaksu sissenõudmine teda isiklikult registreerimise kuupäevast alates“. Ta möönab siiski, et „käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades võib hagi olla vastuvõetav, kuna laiendatud tollimaks kohaldub lisaks lähetatud jalgratastele ka hageja enda toodetud jalgrataste suhtes“ ning et „hageja osales uurimises üksnes jalgrataste (väidetava) tootjana ning uurimist läbiviiv ametiasutus kasutas tema andmeid üksnes sellele alusel“ (kostja vastuse punkt 92).
50 Asja läbivaatamist takistava asjaolu kriteerium – mis on kindlaks määratud ELTL artikli 263 neljandas lõigus ning mille kohaselt füüsilise või juriidilise isiku esitatud hagi sellise akti peale, mis ei ole temale adresseeritud, on vastuvõetav, kui see teda otseselt ja isiklikult puudutab – tuleneb avalikust huvist, mistõttu liidu kohtud võivad selle tõstatada igal ajal ja samuti omal algatusel (kohtumäärus, 5.7.2001, Conseil national des professions de l’automobile jt vs. komisjon, C‑341/00 P, EU:C:2001:387, punkt 32, ja kohtuotsus, 29.11.2007, Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, C‑176/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:730, punkt 18).
51 Selle kohta olgu meenutatud, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti peale ning halduse üldakti peale, mis puudutab teda otseselt ega vaja rakendusmeetmeid.
52 Esiteks tuleb sellega seoses hageja isikliku puutumuse kohta märkida, et Liidu kohus on leidnud, et dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavate või laiendavate määruste mõned sätted võivad puudutada isiklikult neid asjaomase toote tootjaid ja eksportijaid, keda nende äritegevust puudutavate andmete alusel dumpingus süüdistati. See on üldiselt nii nende tootvate ja importivate ettevõtjate puhul, kes tõendavad, et neid on komisjoni või nõukogu aktides nimetatud või et neid puudutas akte ettevalmistav uurimine (vt selle kohta kohtuotsused, 21.2.1984, Allied Corporation jt vs. komisjon, 239/82 ja 275/82, EU:C:1984:68, punkt 11, ja 13.9.2013, Huvis vs. nõukogu, T‑536/08, ei avaldata, EU:T:2013:432, punkt 25).
53 Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb tõdeda, et hageja mitte üksnes ei osalenud uurimises, nagu meenutatud eespool punktides 7–18, vaid vaidlustatud määruse põhjenduses 22 on ta ka nimetatud kui ainus Pakistanis asutatud jalgrattatootja. Lisaks on hageja faktilist ja juriidilist olukorda käsitletud selle määruse mitmes muus põhjenduses (vt eespool punktid 21–27). Seega on vaieldamatu, et vaidlustatud määrus puudutab hagejat isiklikult muu hulgas selle tõttu, et määrab laiendatud dumpinguvastase tollimaksu sissenõudmise alates registreerimise päevast.
54 Teiseks tuleb tõdeda, et vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt. Sellega seoses piisab, kui märkida, et liikmesriigi tollil on kohustus sisse nõuda dumpinguvastase määrusega kehtestatud tollimaks ning tal ei ole selles osas mingisugust kaalutlusruumi (vt selle kohta kohtuotsus, 16.1.2014, BP Products North America vs. nõukogu, T–385/11, EU:T:2014:7, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Kuna vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult, siis järelikult on vastuvõetav hagi selle määruse tühistamisnõudes.
Hagi teatavate „väidete“ vastuvõetavus
56 Hageja esitab oma hagi toetuseks üheainsa väite, mis käsitleb algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b rikkumist. Hageja väidab, et komisjon tegi seda sätet kohaldades menetlus- ja materiaalõiguslikke vigu, esitades sidususeta põhjenduskäigu. Hagi väide on esitatud nii:
– komisjon kohaldas algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b jalgrattaosade Sri Lankas tootmise suhtes, kuigi asjaomase uurimise ese oli väidetav kõrvalehoidmine dumpinguvastastest meetmetes Pakistanis toimuva kokkupaneku teel;
– komisjon kohaldas mainitud sätet päritolureeglina, mida see aga ei ole;
– komisjon ei tõendanud sidusalt, et päritolusertifikaatide vorm A tõendusjõud ei ole piisav;
– komisjon ei teinud midagi selleks, et kohaldada liidu tollialastes õigusaktides ette nähtud päritolureegleid.
57 Komisjon väidab, et tegelikult on hageja esitanud kolm „väidet“, kuna ta vaidlustab üksteise järel tollimaksust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise, lõpliku dumpinguvastase tollimaksu laiendamise tema poolt Pakistanist lähetatud jalgrataste impordile ja selle tollimaksu sissenõudmise. Komisjon leiab, et nendest „väidetest“ esimene ja kolmas on vastuvõetamatud, sest nende kohta ei ole esitatud argumente, ja leiab, et igal juhul on need põhjendamata.
58 Komisjoni arusaamaga hagist ei saa nõustuda. Nimelt on hageja nende tühistamisnõuete toetuseks esitanud üheainsa väite, mille kohaselt laiendas komisjon 48,5% lõpliku dumpinguvastase tollimaksu tema suhtes mitme „menetlus- ja materiaalõiguslike ning põhjendamisel tehtud vea“ tulemusel. Nimelt on käesoleval juhul vabastamisest keeldumine, asjaomase tollimaksu laiendamine ja selle sissenõudmine omavahel lahutamatult seotud, kuna vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 22, mida on mainitud eespool punktis 21, „[a]ruandeperioodil tootis Pakistanis jalgrattaid üks äriühing“, nimelt hageja, kelle arvel toimus kogu jalgrataste eksport Pakistanist liitu. See, et 48,5% esialgset dumpinguvastast tollimaksu laiendati sellele riigile, oli seega esiteks hageja esitatud vabastamistaotluse rahuldamata jätmise vahetu tagajärg ja teiseks tulenes otseselt selle tollimaksu sissenõudmisest.
59 Sellest annab tunnistust ka vaidlustatud määruse enda sõnastus. Nimelt on öeldud kõnealuse määruse põhjenduses 163, mis viitab sama määruse põhjendusele 102, et „[hageja] oli seotud meetmetest kõrvalehoidmisega“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses. Ka nähtub vaidlustatud määruse artikli 1 lõikest 3, mida on tsiteeritud eespool punktis 27, et lõpliku tollimaksu sissenõudmine tuleneb otseselt selle määruse artikli 1 lõikes 1 otsustatud laiendamisest.
60 Seega tuleb tõdeda, et kolm „väidet“ on tegelikult üksainus väide, mille eesmärk on saavutada vaidlustatud määruse tühistamine hagejat puudutavas osas, ning järelikult tuleb tagasi lükata komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväited seoses kahe eelmainitud „väitega“.
Sisulised küsimused
61 Enne hagi ainsa väite paikapidavuse sisulist kontrollimist peab Üldkohus vajalikuks esitada teatavad sissejuhatavad märkused.
Sissejuhatavad märkused
62 Esiteks väidab komisjon, et „see, kuidas hagi on koostatud, ei ole vastavuses algmääruse artiklis 13 ette nähtud järjestusega“ (kostja vastuse punkt 60), see tähendab kõigepealt tuleb täita kohustus tõendada, et seoses riigiga on täidetud algmääruse artikli 13 lõikes 1 ette nähtud neli tingimust, ja seejärel kontrollida eksportivate tootjate poolt individuaalse vabastamistaotluse toetuseks esitatud tõendeid. Siiski möönab komisjon käesoleva juhtumiga seoses, et algmääruse artiklis 13 ette nähtud vahetegemise selle artikli kahe esimese lõike vahel „muudab ähmaseks asjaolu, et hageja on ainus jalgrataste kokkupanija Pakistanis“ (kostja vastuse punkt 66).
63 Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et hageja ei vaidlusta seda, millises järjestuses on komisjon vaidlustatud määruses rakendanud algmääruse artikli 13 lõikeid 1 ja 2 seoses kõrvalehoidmise esinemisega Pakistanis ja seejärel hageja esitatud vabastustaotlusele hinnangu andmisega. Teiseks möönis komisjon ka ise, nagu on mainitud eespool punktis 62, et vahetegemine on käesoleval juhul ähmane, ja tõdes oma märkustes menetluse võimaliku peatamise kohta, mida on mainitud eespool punktis 40, et erinevalt kohtuasjadest, milles tehti 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsused Maxcom vs. Chin Haur Indonesia (C‑247/15 P, C‑253/15 P ja C‑259/15 P, EU:C:2017:61) ning Maxcom vs. City Cycle Industries (C‑248/15 P, C‑254/15 P ja C‑260/15 P, EU:C:2017:62), ei teki käesolevas asjas probleemi seoses algmääruse artikli 13 lõigete 1 ja 2 ette nähtud läbivaatamise järjestusega.
64 Teiseks on menetlusse astuja oma menetlusse astuja seisukohtades ja kohtuistungil väitnud, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a olevat mõistet „riik, mille suhtes meetmeid kohaldatakse“ tuleb mõista nii, et see viitab mitte üksnes Hiinale, vaid ka Sri Lankale, mille suhtes esialgseid meetmeid laiendati.
65 Selles küsimuses tuleb tõdeda, et vaidlustatud määrus ei põhine algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a sellisel tõlgendusel, mida soovitab menetlusse astuja, ning komisjon ei ole sellist tõlgendust käesolevas asjas välja pakkunud, korranud ega kommenteerinud. Nimelt selgub asjaomasest määrusest tervikuna võetuna selgelt, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a tähenduses „riigina, mille suhtes meetmeid kohaldatakse“, käsitatakse ainult Hiinat. Lisaks kõigele tuleb märkida, et käesoleval juhul hõlmas uurimisperiood osaliselt seda aega, mil Hiina päritolu jalgrataste suhtes kehtestatud dumpinguvastaseid meetmeid ei oldud veel laiendatud Sri Lankast lähetatud jalgrataste suhtes, mis veel kord – kui vajadust peaks olema – tõendab, et vaidlustatud määruse seisukohalt ei saa viimati nimetatud riiki käsitada algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a tähenduses „riigina, mille suhtes meetmeid kohaldatakse“.
66 Ent vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tohi Üldkohus tühistamismenetluses asendada vaidlustatud otsuse vastuvõtja põhjendust enda omaga (vt kohtuotsus, 26.10.2016, PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka kohtuotsus, 14.12.2005, General Electric vs. komisjon, T‑210/01, EU:T:2005:456, punkt 359), mida tuleks teha siis, kui menetlusse astuja argument peaks heaks kiidetama. See argument ei saa seega olla tulemuslik.
67 Kolmandaks ei vaielda selle üle, et käesoleval juhul ei kohaldanud komisjon algmääruse artiklit 18, mis käsitleb koostöösoovimatust. Nagu eespool punktis 21 meelde tuletatud, leidis komisjon, et hageja tegi koostööd. Järelikult tuleb asjakohatuna tagasi lükata menetlusse astuja argument, et komisjonil oleks olnud õigus kohaldada seda artiklit.
68 Neljandaks juhib menetlusse astuja tähelepanu asjaolule, et Great Cycles ja hageja moodustavad „ühe majandusüksuse“, mis on oluline tõlgendades algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis b olevat kokkupandava toote osade koguväärtusest vähemalt 60% moodustamise kriteeriumi. Ent sarnaselt eespool punktis 65 juba öelduga tuleb siiski märkida, et vaidlustatud määruse aluseks ei ole see põhjendus, ning isegi kui menetlusse astuja väide oleks tõendatud, ei saa komisjoni poolt kõnealuses määruse esitatud põhjendusi sellega asendada. Seega ei saa lugeda edukaks ka seda teise võimalusena esitatud argumenti.
Hagi ainus väide
69 Esiteks väidab hageja, et nii algmääruse artikli 13 lõike 2 sõnastusest kui ka kohtupraktikast (kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 88) tuleneb, et see säte viitab kokkupandud toote osadele, mis „pärinevad“ riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, ilma et sõna „pärinevad“ tuleks tõlgendada kui nõuet, et need osad peavad olema tegelikult selle riigi päritolu. Käesoleval juhul piisab seega asjaolust, et neid osi valmistati Sri Lankas ja saadeti sellest riigist Pakistani, otsustamaks, et neid ei saa määratleda Hiinast pärinevate osadena algmääruse artikli 13 lõike 2 tähenduses (hagiavalduse punktid 22 ja 23).
70 Teiseks väidab hageja, et kohapeal toimunud kontrolli käigus esitas ta Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi kaubandusministeeriumi väljastatud päritolusertifikaadid vorm A, et tõendada Sri Lankas toodetud ja sellest riigist Pakistani saadetud osade Sri Lanka päritolu. Kuna need sertifikaadid on ette nähtud liidu tollialaste õigusaktidega, siis on ettevõtjatel õigus neid usaldada, välja arvatud siis, kui need on ametlikult tunnistatud kehtetuks liidu tolliasutuste poolt läbiviidud ametliku uurimise tulemusel. Seega leiab hageja, et on toiminud kooskõlas tõendamiskoormisega, mis lasub tal 26. septembri 2000. aasta kohtuotsuse Starway vs. nõukogu (T‑80/97, EU:T:2000:216) punkti 88 alusel. Ta täpsustab, et sõltumatu audiitorettevõte poolt ette valmistatud kuluaruannetele lisaks võttis ta kohustuse avada oma tehas mis tahes inspekteerimiseks ja hoida oma raamatupidamisdokumendid ajakohastena. Repliigi punktis 20 märgib hageja, et „Sri Lanka taolise piiratud ressursse omava väikse riigi seisukohalt on mõistlik kasutada süsteemi, mille raames päritolusertifikaadid vorm A väljastatakse kulude prognoosi põhjal ning kohaldatakse järelkontrolli“. Repliigi punktides 52–54 lisab hageja, et komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, (EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 11/51, lk 3; edaspidi „tolliseadustiku rakendusmäärus“) artikkel 97t, mis sel ajal kehtis, reguleerib nende sertifikaatide järelkontrolli menetlust. Hageja sõnul jättis komisjon vaidlustatud määruses märkimata põhjused, miks neid päritolusertifikaate vorm A ei saa käsitada paikapidavatena (repliigi punkt 53), samas kui komisjonil on kohustus „mõistlikult põhjendada kaalutlusi, mille tõttu“ neid ei saa käsitada õiguspärastena (repliigi punkti 55 lõpp).
71 Kolmandaks rikkus komisjon hageja väitel menetlus- ja materiaalõigusnorme ning tegi vigu põhistuskäigus, kohaldades algmääruse artikli 13 lõiget 2 tootmise suhtes, mis toimus Sri Lankas, mitte Pakistanis. Nii toimides väljus komisjon uurimise territoriaalsest kohaldamisalast, kohaldades seda sama sätet muu riigi kui Pakistani suhtes. Lisaks väidab hageja, et komisjon kohaldas vale eeskirja – sest kohaldatud säte ei ole päritolureegel –, tuvastades ekslikult, et Sri Lankas toodetud jalgrattaosad ei ole Sri Lanka päritolu ning neid saab seega käsitada Hiinast pärinevatena. Pealegi ei ole komisjoni argumentatsioon sidus, kuna komisjon möönab põhjendatult, et asjaomane säte ei ole päritolureegel, kuid siiski kohaldab seda sellisena asjaomaste jalgrattaosade suhtes.
72 Hageja leiab, et kuivõrd komisjon kavatses päritolusertifikaadid vorm A ebapiisavate tõenditena tagasi lükata, siis oleks eeltoodud asjaolusid arvestades tulnud hea halduse ja hoolsuse põhimõtete kohaselt vähemalt kontrollida asjaomaste jalgrattaosade päritolu nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruses (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307) ette nähtud sooduspäritolu ja mittesooduspäritolu reeglite alusel. Mingit sellist kontrolli aga läbi ei viidud.
73 Komisjon väidab esiteks, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punkt a ei viita sugugi osade „päritolule“, vaid lihtsalt kasutab sõna „pärinevad riigist“. Seega ei ole selles sättes mingit viidet selle kohta, et seda tuleks kohaldada liidu tollialastes õigusaktides ette nähtud päritolureegleid kasutades, erinevalt teistest kõnealuse määruse sätetest nagu artikli 13 lõike 1 teine taane, milles on mainitud „asjaomase toote mõningast muutmist, et seda saaks liigitada tollikoodide alla, mille suhtes tavaliselt meetmeid ei kohaldata“. Seega loob algmääruse artikkel 13 eraldiseisva õigusliku süsteemi, milles on eraldi lävendid, mille eesmärk on tagada meetmetest kõrvalehoidmise korral liidu tegutsemise ettenähtavus.
74 Mis teiseks puutub hageja esitatud päritolusertifikaatidesse, siis leiab komisjon, et nende tõendite põhjal, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 15, ei ole need sertifikaadid piisavad osade Sri Lanka päritolu tõendamiseks.
75 Kolmandaks tõdeb komisjon, et kuna kohtupraktikast tulenevalt võivad liidu institutsioonid tugineda kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumile, siis saab selle põhjal teha järelduse, et algmääruse artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et see ei sea piiranguid nende tõendite osas, millele uurimist läbiviival asutusel on õigus tugineda selleks, et tuvastada meetmetest kõrvalehoidmine.
76 Vasturepliigi punktides 3 ja 42 väidab komisjon, et „analoogia alusel“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kohaldamine ei ole tema tuvastuste peamine alus, vaid „täiendav kontrollimine“, mida ta ei olnud kohustatud tegema, kuna „[päritolusertifikaatide vorm] A usaldusväärsuse puudumine ja piisavate tootmisvahendite puudumine võimaldas [tal] juba teha järelduse, et hageja esitatud teave ei ole usaldusväärne“. Komisjon täpsustab, et vaidlustatud määruse põhjenduses 101 olev sõna „lisaks“ toetab käsitust, et seda sätet kasutatakse „täiendava abivahendina“.
77 Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt algmääruse artikli 13 lõikele 1 võib selle määruse alusel kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse laiendada kolmandatest riikidest pärineva samasuguse toote või sellega võrreldes väheseid muudatusi sisaldava toote impordile või vähesel määral muudetud samasuguse toote impordile või selle toote osade impordile, kui esineb kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmine. Vastavalt selle määruse artikli 13 lõikele 2 loetakse kokkupanek, millega hageja käesoleval juhul tegeleb, kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmiseks, juhul kui on täidetud alapunktides a–c ette nähtud tingimused (kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 78).
78 Konkreetselt tuleneb algmääruse artikli 13 lõike 2 punktidest a ja b, et kokkupanekut käsitatakse kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmisena, kui vähemalt 60% kokkupandava toote osade koguväärtusest moodustavad osad „pärinevad riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse“ (kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 79).
79 Sellest järeldub, et, algmääruse artikli 13 lõikest 2 tulenevalt peavad liidu institutsioonid tõendama – lisaks kõigi muude selles sättes esitatud tingimuste täidetusele – ka seda, et vähemalt 60% kokkupandava toote osade koguväärtusest moodustavad osad pärinevad riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse. Seevastu ei pea nad tõendama, et need osad on samal ajal ka selle riigi päritolu (kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 84).
80 Ent algmäärusest ja eelkõige selle artiklist 13 nähtub ka, et dumpinguvastast tollimaksu laiendava määruse eesmärk on selle meetme tõhususe tagamine ning sellest eeskätt liidus või kolmandas riigis toimuva kokkupaneku teel kõrvalehoidmise ärahoidmine. Seega dumpinguvastase tollimaksu laiendamises seisnev meede olemuselt üksnes täiendab selle tollimaksu kehtestavat algset akti. Järelikult oleks kõnealuse määruse artikli 13 eesmärgi ja üldise ülesehitusega vastuolus maksustada dumpinguvastase tollimaksuga, mis algselt kehtestati teatavast riigist pärineva toote impordile, selle toote nende osade, mis pärinevad riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, import siis, kui asjaomased ettevõtjad, kes tegelevad kokkupanekuga, mida komisjon uurib, esitavad tõendid selle kohta, et need osad, mis moodustavad vähemalt 60% kokkupandava toote osade koguväärtusest, on teise riigi päritolu. Sellises olukorras ei saa kokkupanekut pidada algselt kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust kõrvalehoidmiseks algmääruse artikli 13 tähenduses (kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 85).
81 Järelikult tuleb algmääruse artikli 13 lõiget 2 tõlgendada nii, et kokkupanekut liidu või kolmanda riigi territooriumil loetakse kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmiseks siis, kui lisaks muude selles sättes nimetatud tingimuste täidetusele pärinevad osad, mis moodustavad vähemalt 60% kokkupandava toote osade koguväärtusest, riigist, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, välja arvatud juhul, kui asjaomane ettevõtja tõendab, et need osad on teise riigi päritolu (kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 88).
82 Tõendada tuleb seda kõigil juhtudel, mitte üksnes seoses lihtsa transiidiga (vt selle kohta kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 87).
83 Sellest järeldub, et kui üldreeglina piisab selleks, et kohaldada algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b, lihtsast viitest lõpptoote kokkupanekul kasutatud osade „pärinemisele“, siis kahtluse korral võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas kolmandast riigist „pärinevad“ osad on tegelikult hoopis muu riigi päritolu.
84 Mis puutub algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis a kasutatud sõnale „pärinevad [riigist]“, siis olgu öeldud, et kuigi see määrus ei sisalda sellekohast määratlust, on seda sõna kasutatud mitmel korral, seostatuna süstemaatiliselt sõnaga „import“. Nii on näiteks on asjaomase määruse põhjenduses 8 ning artikli 2 lõike 7 punktis a, artikli 3 lõikes 4, artikli 9 lõigetes 5 ja 6 ning artikli 13 lõikes 1 kasutatud väljendit „[riigist] pärinev import“. Selle väljendi varianti on lisaks kasutatud ka vaidlustatud määruse põhjenduses 54. Peale selle on kõnealune väljend nende algmääruse sätete teistes keeleversioonides esitatud kui „import [riigist]“. Nii on see näiteks ingliskeelse (imports from), saksakeelse (Einfuhren aus), bulgaariakeelse (внос от), horvaadikeelse (uvoza iz) ja leedukeelse (importui iš) versiooni puhul. Järelikult on tuleb sõna „pärinevad [riigist]“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti a tähenduses mõista nii, et see käib asjaomase impordi kohta ja seega ekspordiriigi kohta.
85 Sellist tõlgendust kinnitab pealegi ka algmääruse artikli 13 taustal olev kõrvalehoidmise vastaste meetmete tõhususe eesmärk, sest selline tõlgendus pakub tõhusa ja praktilise lahenduse, võimaldades komisjonil viidata algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kohaldamisel lihtsalt lõpptoote kokkupanekuks kasutatud osade „pärinemisele“.
86 Käesoleval juhul nähtub toimikust ja eelkõige ankeedile lisatud tabelist F.2, et vähemalt 47% osadest, mida kasutati jalgrataste kokkupanekuks Pakistanis, imporditi Sri Lankast, kus need olid toodetud, ning seda asjaolu pooled vaidlustanud ei ole. Seega ei ole juhtumi asjaolusid arvestades olukorra puhul tegemist lihtsa transiidiga. Seega tuleb tõdeda, et neid osi tuleb käsitada Sri Lankast „pärinevatena“.
87 Kuid nagu nähtub eespool punktides 79–82 kokkuvõtlikult esitatud kohtupraktikast, ei välista selline tõlgendus siiski komisjoni võimalust kahtluse korral kontrollida, kas osad, mis „pärinevad“ Sri Lankast, on tegelikult hoopis teise sellise riigi päritolu, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, nagu käesoleval juhul Hiina.
88 Selles küsimuses tuleb esiteks rõhutada, et komisjoni argument, mille kohaselt ei ole algmääruse artikli 13 lõike 2 kohaldamisel osade „päritolu“ oluline, ei arvesta täielikult liidu kohtu poolt sellele sättele antud tõlgendusega.
89 Teiseks läheb komisjoni kõnealune argument vastuollu tõigaga, et ta ise uuris asjaomaste jalgrattaosade päritolu. Nimelt on esiteks konkreetselt nõutud ankeedi tabelis F.2, millele pealegi komisjon keskendas olulise osa kontrollimisest, et tuleb märkida Pakistanis kokkupanekul kasutatud jalgrattaosade „päritolu“. Teiseks nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 98 ja 101, et komisjon kontrollis, kas kõnealuse kauba päritolusertifikaadid vorm A on piisavad tõendid asjaomaste jalgrattaosade päritolu kohta. Kolmandaks kohaldas komisjon pärast seda, kui oli tõdenud, et need päritolusertifikaadid ei kujuta endast piisavaid tõendeid jalgrattaosade päritolu kohta, algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriumeid, et kontrollida nende osade „päritolu“, nagu ta ise kinnitas ärakuulamise eest vastutava ametniku juures toimunud ärakuulamise käigus ja mis on kantud selle ärakuulamise protokolli.
90 Kuigi vaidlustatud määruse põhjenduse 101 lõpuosa sõnastusest selgub, et komisjoni järelduse kohaselt „pärinesid“ asjaomased jalgrattaosad Hiinast, kuna nende tootmiseks kasutati rohkem kui 60% ulatuses Hiinast pärinevat toorainet ja lisandunud väärtus moodustas vähem kui 25% tootmiskuludest, nähtub mitmest toimikus olevast dokumendist ja eeskätt neist, mida on mainitud eespool punktis 89, et komisjon kohaldas algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriumeid, et kontrollida nende osade „päritolu“. Selline terminoloogiline järjekindlusetus tõendab seega, et komisjonil puudus selgus mõistete „pärinema“ ja „päritolu“ osas.
91 Igal juhul tuleneb eespool punktides 81–86 öeldust, et kõnealused jalgrattaosad pärinesid Sri Lankast, kuid et komisjonile jäi võimalus nõuda hagejalt tõendeid, et need osad mitte üksnes „pärinevad“ Sri Lankast, vaid on ka selle riigi päritolu.
92 Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas komisjon sai õigusnorme rikkumata otsustada, et Sri Lankast pärinevad jalgrattaosad on tegelikult Hiina päritolu.
93 Selleks tuleb esiteks uurida hageja esitatud, kuid komisjoni poolt kõrvale jäetud päritolusertifikaatide vorm A (edaspidi „vaidlusalused sertifikaadid“) tõendusjõudu asjaomaste jalgrattaosade Sri Lanka päritolu tõendamise seisukohalt ja teiseks nende osade tootmiskulusid, mille kohta hageja komisjoni taotlusel andmed esitas ja mille suhtes komisjon kohaldas analoogia alusel algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b.
– Vaidlusaluste sertifikaatide tõendusjõud
94 Kuna hageja argumentide üht osa võib tõlgendada nii, et nendega seatakse kahtluse alla vaidlustatud määruse need põhjendused, mis seonduvad komisjoni poolt päritolusertifikaatide vorm A tõendusjõu uurimisega, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruse põhjendustest 98, 100 ja 101, mille sisu on esitatud eespool punktis 23, tuleneb otseselt, et komisjon tõi selgelt ja täielikult välja põhjused, miks tal ei olnud võimalik usaldada teatavaid päritolusertifikaate vorm A, mille hageja oli talle esitanud. Vaidlustatud määruses olev põhjendus vastab seega ELTL artiklist 296 tulenevatele nõuetele.
95 Sisulisest aspektist tuleb esmalt meelde tuletada, et päritolusertifikaadid vorm A on sooduspäritolu tõendavad sertifikaadid, mida asjaolude asetleidmise ajal liitu puudutavas osas reguleerisid tolliseadustiku rakendusmääruse artiklid 97k‑97u ja mis võimaldasid eksportijal tõendada enda eksporditava kauba päritolu. Tuleb rõhutada, et vastavalt tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 97k lõikele 1 peavad kõik soodustatud riigid täitma päritolusertifikaatide vorm A koostamise ja väljastamise nõuded või tagama nende täitmise.
96 Päritolusertifikaadid vorm A on seega rahvusvahelises kaubanduses üldiselt kasutusel neis nimetatud kauba päritolu tõendamise vahenditena. Lisaks nõuavad liidu institutsioonid sageli nende esitamist muu hulgas dumpinguvastaste meetmetega seotud menetlustes, veendumaks asjaomase toote päritolus. Nagu kinnitati ka kohtuistungil, annab käesoleval juhul sellest tunnistust asjaolu, et komisjon aktsepteeris hageja esitatud päritolusertifikaate vorm A, mis käsitlesid Vechensoni poolt toodetud jalgrattaosi, piisavate tõenditena nende osade Sri Lanka päritolu kohta (vt eespool punkt 15).
97 Siiski tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 2913/92 artiklile 26 (asjaolude asetleidmise ajal kohaldatud versioonis) võib toll tõsise kahtluse korral nõuda lisatõendeid tagamaks, et päritolu on näidatud kooskõlas ühenduse asjaomaste õigusaktidega ette nähtud eeskirjadega. Asjaolude asetleidmise ajal kehtinud tolliseadustiku rakendusmääruse versiooni artikkel 97t kehtestas päritolusertifikaatide vorm A järelkontrolli menetluse, mille puhul kontrolli tehakse pisteliselt või siis, kui liikmesriigi tollil tekib põhjendatud kahtlus dokumentide ehtsuses.
98 Nende sätete põhjal saab teha järelduse, et kuigi päritolusertifikaatidel vorm A on neis nimetatud kauba päritolu osas tõendusjõud, ei ole see siiski absoluutne. Nimelt ei saa selline kolmanda riigi koostatud sertifikaat kauba päritolu küsimuses olla liidu asutustele siduv, takistades neil päritolu kontrollimist muude vahendite abil siis, kui objektiivsete, sisuliste ja kooskõlaliste kaudsete tõendite põhjal tekib kahtlus selles sertifikaadis nimetatud kauba tegeliku päritolu osas. Selles küsimuses tuleneb kohtupraktikast, et kontroll oleks suures osas kasutu, kui ainuüksi need sertifikaadid saaks olla tollimaksust vabastamise põhjenduseks (kohtuotsused, 11.7.2002, Hyper vs. komisjon, T‑205/99, EU:T:2002:189, punkt 102, ja 16.12.2010, Hit Trading ja Berkman Forwarding vs. komisjon, T‑191/09, ei avaldata, EU:T:2010:535, punkt 97).
99 Teiseks nähtub algmääruse artikli 6 lõikest 8, et muudel kui selle määruse artiklis 18, mis käsitleb koostöösoovimatust – ja mida käesolevas asjas ei kohaldata, nagu on rõhutatud eespool punktis 67 –, märgitud asjaoludel tuleb huvitatud isikute esitatud ja komisjoni poolt tehtavate otsuste aluseks oleva teabe paikapidavust kontrollida võimalikult põhjalikult. Järelikult annab ka see säte õigusliku aluse nii komisjoni võimalusele kui ka kohustusele kontrollida talle esitatud dokumente. See kohustus mõjutab dumpingu valdkonda loomulikult, sõltumata tolli jaoks sel eesmärgil ette nähtud erimenetlustest, seda enam, et käesoleval juhul ei ole komisjon seadnud kahtluse alla vaidlusaluste sertifikaatide kehtivust kui sellist, vaid üksnes nende piisava tõendusjõu.
100 Käesoleval juhul tegi komisjon järelduse, et vaidlusaluseid sertifikaate ei saa lugeda piisavaks tõendiks asjaomaste jalgrattaosade päritolu tõendamiseks, tuginedes reale objektiivsetele, sisulistele ja kooskõlalistele kaudsetele tõenditele, mida hageja pealegi ei vaidlustanud.
101 Esiteks tuvastas komisjon, et kuna vaidlusalused sertifikaadid anti välja mitte tegelike tootmiskulude, vaid tulevaste tootmiskulude prognoosi põhjal, siis ei olnud garantiid, et jalgrattaosi toodetakse ka tegelikult vastavalt prognoositud kuludele. Tegemist oli lihtsalt tootmiskulude üldise prognoosiga, mis kehtis kindlaksmääramata tootmismahu suhtes ligikaudu aasta vältel, mida hageja ka ise kinnitas (vaidlustatud määruse põhjendused 98 ja 101). Lisaks märkis komisjon, et teatavate rattaraamide ja ‑kahvlite puhul olid sertifikaadid välja antud nii, et kuluaruanded puudusid (vaidlustatud määruse põhjendus 98), näiteks 24‑ ja 26tolliste rattaraamide ja ‑kahvlite puhul, ja et mõned sertifikaadid olid välja antud nii, et kuluaruanded puudusid, nagu eelkõige 10‑tolliste juhtraudade puhul.
102 Teiseks kinnitas Sri Lanka ametiasutus komisjonile, et kohaldas Great Cycles’i puhul seda üldist metoodikat järelkontrolli läbi viimata.
103 Kolmandaks tõi komisjon esile asjaolu, et vaidlusaluste sertifikaatide väljastamistaotluse toetuseks esitatud kuluaruanded olid koostatud rattaosade – rattaraamide ja –kahvlite ning rattapöidade ja rataste – suurusest, mitte konkreetselt määratletud toodetest lähtudes.
104 Neljandaks ei vastanud vaidlusalustes sertifikaatides märgitud väärtus „franko laeva pardal“ teistele hageja poolt edastatud andmetele nagu tabelis F.2 olevad andmed (vt eespool punktid 9 ja 12) või teatavad Great Cycles’i ja hageja, Flying Horse’i ja hageja ning Great Cycles’i ja Flying Horse’i vahelisi kaubandussuhteid puudutavad arved. Teatavate eelmainitud arvete kohta väidab hageja ekslikult, et kostja vastuses olev viide neist kümnele on vastuvõetamatu põhjendusel, et neid ei edastatud komisjoni nõuete raames. Nimelt nähtub toimikust, et hageja ise esitas need arved komisjonile koha peal toimunud kontrolli käigus ja et nende dokumentide üle, mis on kajastatud tabelis F.2, peeti haldusmenetluse raames kahepoolseid läbirääkimisi. Seega oli komisjonil õigus neile viidata, muu hulgas ka käesolevas menetluses.
105 Seega sai komisjon käesoleva juhtumi ajaolusid ning kõiki eespool punktides 101‑104 mainitud tõendeid arvestades põhjendatult otsustada, et vaidlusalused sertifikaadid ei ole piisavad tõendid jalgrattaosade päritolu tõendamiseks.
106 Seega tuleb hagi väite see osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
– Algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kohaldamine analoogia alusel
107 Pärast seda, kui komisjon oli vaidlusalused sertifikaadid asjaomaste jalgrattaosade Sri Lanka päritolu tõendamiseks ebapiisavate tõenditena kõrvale jätnud, palus ta hagejal esitada aruandeperioodi kohta nende osade tootmiskulude aruande nõutavas vormis ning hageja seda ka tegi. Seejärel kohaldas komisjon analoogia alusel algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kriteeriume, et nende osade tootmiskuludele tuginedes kontrollida nende „päritolu“ (nagu on märgitud ärakuulamise eest vastutava ametniku juures toimunud ärakuulamise protokolli) või nende „pärinemist“ (vastavalt vaidlustatud määruse põhjenduse 101 lõpuosa sõnastusele; vt eespool punktid 89 ja 90).
108 Nagu on öeldud aga eespool punktis 86, „pärinesid“ need osad käesoleval juhul Sri Lankast. Seega jääb veel üle kontrollida, kas komisjonil oli õigusnorme rikkumata võimalik kohaldada käesoleval juhul algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b „analoogia alusel“, et kontrollida nende osade päritolu.
109 Seoses sellega tuleb täpsustada, et komisjon ei jätnud sel otstarbel hageja poolt esitatud tootmiskuludega arvestamata põhjusel, et need ei ole piisavad või usaldusväärsed. Toimikust ning vaidlustatud määruse põhjendustest 13 ja 101 tuleneb hoopis, et komisjon just nimelt tugines neile andmetele selleks, et kohaldada „analoogia alusel“ algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b.
110 Ent algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b „analoogia alusel“ kohaldades kontrollis komisjon tegelikult, kas jalgrattaosade Sri Lankas tootmisega hoitakse kõrvale Hiina päritolu jalgrataste suhtes kehtivatest dumpinguvastastest meetmetest, mis aga ei olnud vaidlustatud määruse vastuvõtmise aluseks olnud uurimise ese.
111 Nimelt nähtub algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b sõnastusest, et see kohaldub „kokkupaneku“ suhtes ning sättes olev 60% reegel kohaldub seega „kokkupandava toote“ koguväärtuse suhtes. Käesoleval juhul on üheselt selge, et uurimise ese ei olnud jalgrataste „kokkupanek“ Sri Lankas ning see ei käsitlenud ühelgi moel selles riigi „kokku pandud“ jalgrattaid.
112 Teiseks ei kujuta algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b endast päritolureeglit, nagu ka komisjon ise on vaidlustatud määruse põhjenduses 101 möönnud ja oma menetlusdokumentides kinnitanud. Niisiis ei saa seda kohaldada „analoogia alusel“ selleks, et teha kindlaks kauba päritolu, seda enam, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punktis b ette nähtud kriteeriumid erinevad sisuliselt päritolureeglite omadest. Kui peaks tuvastatama, et vähemalt 40% kokkupandud toote osade koguväärtusest tuleb osade arvelt, mis on muu riigi päritolu, kui see, mille suhtes kohaldatakse meetmeid, siis ei saa kokkupanekut pidada esialgselt kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust kõrvalehoidmiseks algmääruse artikli 13 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 85).
113 Peale selle tuleneb algmääruse artikli 14 lõikest 3, et „[k]äesoleva määruse alusel võib vastu võtta erisätteid, eelkõige päritolureeglite ühismääratluse kohta, nagu see sisaldub [määruses nr 2913/92]“. Siiski on vaieldamatu, et enne vaidlustatud määruse jõustumist ei oldud selliseid sätteid vastu võetud (vt selle kohta kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 108).
114 Seega kohaldas komisjon valesti õigusnorme, kui ta „analoogia alusel“ kohaldas algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b Sri Lankast ostetud jalgrattaosade suhtes eesmärgiga kontrollida nende päritolu Pakistanis toimuva kokkupaneku kontekstis.
115 Ükski komisjoni esitatud argument ei sea seda järeldust kahtluse alla. Mis esiteks puutub vasturepliigis esitatud argumenti, et komisjonil ei olnud kohustust kontrollida muid tõendeid, sest vaidlusaluste sertifikaatide piisava tõendusjõu puudumine võimaldas tal üksnes sel põhjusel rahuldamata jätta tollimaksust vabastamise taotluse, siis tuleb tõdeda, et ühestki vaidlustatud määruse sättest ei nähtu, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kohaldati Sri Lankast ostetud jalgrattaosade suhtes „analoogia alusel“ täiendavalt. Vaidlustatud määruse mitmest põhjendusest, nagu põhjendused 13, 98, 100 ja 101, nähtub hoopis, et see põhjendus oli komisjoni poolt läbi viidud kontrolli oluline osa ning see tõsteti esile ja selle üle vaieldi kogu vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluse ajal. Seoses sellega ei saa komisjon tuletada ühtki sisulist argumenti vaidlustatud määruse põhjenduses 101 sõna „lisaks“ (moreover) kasutamisest, kuna selline sõnakasutus esineb mitmes muus põhjenduses, kus see sõna tähistab üksnes lisatud argumenti, ilma et viitaks täienduse ebaolulisusele.
116 Teiseks möönab komisjon ka ise, et käesoleva juhtumi asjaolud ei ole vaatamata sellele, et on tõepoolest mõnevõrra kahtlust äratavad, piisavad selleks, et iseenesest võimaldaksid „veendunult järeldada, et hageja on seotud Pakistanis toimuva meetmetest kõrvalehoidmisega uurimisperioodi ajal“ (vasturepliigi punkti 11 sissejuhatav osa). Seega ei saa komisjon piirduda viitega „kaudsete tõendite kogumile“, ilma et ta tõendaks, et algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b tingimused on täidetud, seda enam, et hagejat käsitati koostööd teinuna, nagu on märgitud eespool punktis 21.
117 Kolmandaks tuleneb kohtupraktikast iga juhul komisjoni kohustus kontrollida oma seisukohtade paikapidavuse tõendamiseks hoolsalt ja erapooletult, mitte kokkuvõtlikult, ettevõtja poolt uurimise raames esitatud dokumente (vt selle kohta kohtuotsus, 26.9.2000, Starway vs. nõukogu, T‑80/97, EU:T:2000:216, punkt 115). Seega ei tohi komisjon jätta arvestamata andmetega, mille hageja on esitanud selleks, et tõendada asjaomaste jalgrattaosade päritolu, ettekäändel, et selline kontrollimine ei ole kohustuslik, eriti kui arvestada, et komisjon ise tugines algmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b „analoogia alusel“ kohaldamiseks neile andmetele, nii nagu need sisalduvad tabelis F.4.1, seadmata nende usaldusväärsust kahtluse alla.
118 Lõpetuseks ei ole otsustava tähtsusega asjaolu, et asjaomaste osade tootmiskulusid kontrolliti „paberil“, sest tootmisvahendid olid teise kohta üle viidud, kuna komisjon ei ole vaidlustanud asjaolu, et uurimisperioodil valmistati asjaomaseid osi Sri Lankas. Igal juhul ei saa üksnes see asjaolu leevendada komisjoni poolt õigusnormide vale kohaldamist.
119 Eespool esitatud asjaoludest kogumis tuleneb, et hagi ainus väide on põhjendatud. Seega tuleb selle väitega nõustuda ja järelikult tühistada vaidlustatud määrus hagejat puudutavas osas.
Kohtukulud
120 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
121 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele temalt kohtukulud välja mõista.
122 Menetlusse astuja kohtukulud jäävad kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 18. mai 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/776, millega laiendatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes määrusega (EL) nr 502/2013 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt, Indoneesiast, Malaisiast, Sri Lankalt ja Tuneesiast lähetatud jalgrataste impordile olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Kambodža, Pakistan või Filipiinid või mitte, Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd-d puudutavas osas.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Kolachi Raj Industrial (Private) Ltd kohtukulud.
3. Jätta European Bicycle Manufacturers Association (EBMA) kohtukulud tema enda kanda.
Tomljenović | Marcoulli | Kornezov |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. oktoobril 2017 Luxembourgis.
Allkirjad