21. novembril 2014 esitatud hagi – Itaalia versus komisjon

(kohtuasi T-770/14)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: avvocato dello Stato P. Gentili ja G. Palmieri)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada 11. septembri 2014. aasta teatis Ref Ares (2014) 2975571, millega Euroopa Komisjon teatas Itaalia Vabariigile, et 31. detsembril 2013 vabaneb Euroopa Regionaalarengu Fond automaatselt kulukohustustest, mis on ette nähtud Itaalia ja Malta piiriülese koostöö programmis aastateks 2007–2013, ning asjas sisulist otsust tehes tuvastada, et asjaomased kulud ja maksetaotlused on rahastamiskõlblikud.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

Esimene väide, et põhjendused ELTL artikli 296 lõike 2 tähenduses on esitatud puudulikult.

Selles osas väidetakse, et kui komisjon vaidlustatud otsuses lühidalt märkis, et 31. detsembri 2012. aasta muutmisotsuse pealkirjas sisalduv viga ei mõjuta üldse otsuse sisu ega programmi rakendamist, siis jättis ta arvestamata, millist tähtsust omab asjaolu, et maakonna otsusega kinnitatud kulusid oleks kontrollikoda pidanud eelnevalt kontrollima, et parandusest teatamisest paranduse tegemiseni on möödunud neli kuud, ilma et oleks esitatud selle põhjusi, et see võis tekitada kahtluse, et tehtav parandus on mahukam kui see, millest teatati ja mis piirdus vaid 31. detsembri 2012. aasta otsuse pealkirjaga, ning et kontrollikoda kinnitas, et maakonna tegevus, kes ei võtnud kohustusi vastu enne, kui ta sai paranduse kohta ametlikud andmed (28. märts 2013), oli nõuetekohane, andes seega mõista, et vastupidine toiming oleks olnud nõuetele mittevastav.

Teine väide, et struktuurifondide vahendite haldamisel on rikutud partnerluspõhimõtet, samuti liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide vahelise koostöö ning liikmesriikide põhiseadusliku identiteedi ülesehituse austamise põhimõtteid.

Selles osas väidetakse, et komisjon ei teinud liikmesriigiga koostööd nii, et liikmesriik oleks saanud rakenduskava aegumistähtaja möödumist vältides tõhusamalt ellu viia, ja et ta jättis muu hulgas arvestamata eeskätt kontrollikoja teostatavast sisekontrollist tulenevad menetluslikud piirangud, mida liikmesriik pidi järgima.

Kolmas väide, et on rikutud nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, artikli 96 punkti c.

Selles osas väidetakse, et antud juhul tekkinud olukorras on tegemist vääramatu jõuga, mis takistas maksetaotluste esitamist projektide osas, mida muutmisotsus puudutab. Komisjoni algne viga otsuse teatavakstegemisel, sellele kohe järgnenud lubadus parandada kiiresti viga, mis piirdub vaid pealkirjaga, sellegipoolest neli kuud kestnud vaikimine, mis laskis eeldada muid suuremaid vigu ja puudusi, mis vajavad parandamist, olid siseriikliku ametiasutuse jaoks ületamatu takistus, mis ei võimaldanud viia projektihalduse menetlust maksetaotluse esitamiseni.

Lõpetuseks kinnitab hageja oma neljandas väites, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.