ÜLDKOHTU MÄÄRUS (teine koda)
6. oktoober 2015(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse sõnamärgi „engineering for a better world“ taotlus – Puhtalt kinnitav otsus – Kinnitatud otsuse lõplikkus – Tõstatamine omal algatusel – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑545/14,
GEA Group AG, asukoht Düsseldorf (Saksamaa), esindaja: advokaat J. Schneiders,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Pohlmann, hiljem S. Hanne,
kostja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 2. juuni 2014. aasta otsuse (asi R 303/2014‑4) peale, mis käsitleb sõnamärgi „engineering for a better world“ ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlust,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Gervasoni (ettekandja) ja L. Madise,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2014,
arvestades vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2014,
arvestades Üldkohtu esitatud kirjalikku küsimust pooltele,
arvestades 1. juunil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud poolte selgitusi,
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust
Esimene registreerimistaotlus
1 Hageja GEA Group AG esitas 6. septembril 2011 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet“) nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) alusel taotluse sõnamärgi „engineering for a better world“ registreerimiseks kaupadele ja teenustele, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (läbi vaadatud ja muudetud kujul) klassidesse 6, 7, 9, 11, 35, 37, 39, 41 ja 42.
2 Kontrollija keeldus 20. märtsi 2012. aasta otsusega määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja lõike 2 alusel taotletud kaubamärgi registreerimisest.
3 Hageja esitas 15. mail 2012 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel ühtlustamisametile kaebuse.
4 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis 21. märtsi 2013. aasta otsusega (edaspidi „apellatsioonikoja esimene otsus“) kaebuse rahuldamata, leides, et taotletaval kaubamärgil puudub määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime.
5 Üldkohtu kantseleisse 2. septembril 2013 saabunud menetlusdokumendiga esitas hageja apellatsioonikoja esimese otsuse peale hagi, mis jäeti hilinenult esitamise tõttu rahuldamata 22. jaanuari 2015. aasta määrusega kohtuasjas GEA Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (engineering for a better world) (T‑488/13, EKL, EU:T:2015:64).
Teine registreerimistaotlus
6 Hageja esitas ühtlustamisametile 1. augustil 2013 teise registreerimistaotluse, mis langes esimese registreerimistaotlusega kokku kõigis punktides.
7 Kontrollija keeldus 20. detsembri 2013. aasta otsusega määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja lõike 2 alusel taotletud kaubamärgi registreerimisest.
8 Hageja esitas 23. jaanuaril 2014 nimetatud otsuse peale kaebuse.
9 Ühtlustamisameti neljanda apellatsioonikoja 2. juuni 2014. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonikoda märkis „hämmastusega“, et teine registreerimistaotlus langes kõigis punktides kokku esimese taotlusega, sisaldades eelkõige identsete kaupade nimekirja (vaidlustatud otsuse punkt 13). Seetõttu viitas ta olulises osas täielikult apellatsioonikoja esimese otsuse põhjendustele (vaidlustatud otsuse punkt 17), korrates kõnealuse otsuse „otsustava tähtsusega“ põhjendused üle (vaidlustatud otsuse punktid 18–21).
Poolte nõuded
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
11 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
12 Kodukorra artikli 129 alusel võib Üldkohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul omal algatusel, olles kohtuasja pooled ära kuulanud, otsustada põhistatud määrusega, et asja läbivaatamist takistab avalikust huvist tulenev asjaolu.
13 Arvestades käesoleval juhul toimiku materjale ja iseäranis poolte vastust Üldkohtu esitatud küsimusele kõne all oleva hagi vastuvõetavuse kohta, otsustas Üldkohus nimetatud artikli alusel menetlust jätkamata menetluse põhistatud määrusega lõpetada ja seda isegi siis, kui pool palus Üldkohtult kohtuistungi toimumist.
14 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad hagide vastuvõetavuse tingimused oluliste asja läbivaatamist takistavate asjaolude alla, mida liidu kohus peab vajaduse korral kontrollima omal algatusel (vt kohtuotsused, 10.7.1990, Automec vs. komisjon, T‑64/89, EKL, EU:T:1990:42, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8.2.2011, Paroc vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (INSULATE FOR LIFE), T‑157/08, EKL, EU:T:2011:33, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 Pealegi ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt varasemat jõustunud otsust üksnes kinnitav otsus vaidlustatav akt. Selleks et tähtaeg kinnitatud otsuse peale hagi esitamiseks ei hakkaks uuesti kulgema, tuleb kinnitava otsuse peale esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks (kohtumäärus, 7.12.2004, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑521/03 P, EU:C:2004:778, punkt 41; kohtuotsused, 16.9.1998, Waterleiding Maatschappij vs. komisjon, T‑188/95, EKL, EU:T:1998:217, punkt 108, ning INSULATE FOR LIFE, punkt 14 eespool, EU:T:2011:33, punkt 29; vt selle kohta samuti kohtuotsus, 11.5.1989, Maurissen ja Union syndicale vs. kontrollikoda, 193/87 ja 194/87, EU:C:1989:185, punkt 26).
16 Varasemat otsust üksnes kinnitava otsusega on tegemist siis, kui see ei sisalda võrreldes varasema aktiga ühtegi uut asjaolu ja kui selle varasema akti adressaadi olukorda ei ole eelnevalt uuesti hinnatud (vt kohtumäärus, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, punkt 15 eespool, EU:C:2004:778, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtumäärus, 4.5.1998, BEUC vs. komisjon, T‑84/97, EKL, EU:T:1998:81, punkt 52, ja kohtuotsus INSULATE FOR LIFE, punkt 14 eespool, EU:T:2011:33, punkt 30).
17 Siinkohal tuleb täpsustada, et selles suhtes on väljakujunenud kohtupraktikas leitud, et kui vaidlustatud akt kujutab endast vastust olulisi uusi asjaolusid sisaldavale taotlusele, milles haldusasutusel palutakse uuesti hinnata varasemat otsust, siis ei saa sellist akti pidada puhtalt kinnitavaks osas, milles käsitletakse väidetavalt olulisi uusi asjaolusid ja milles see sisaldab seega võrreldes varasema aktiga uusi asjaolusid. Oluliste uute asjaolude esinemine võib õigustada varasema jõustunud otsuse uuesti läbivaatamise taotluse esitamist. Kui seevastu uuesti läbivaatamise taotlus ei tugine olulistele uutele asjaoludele, tuleb taotletud uuesti läbivaatamisest keeldumise otsuse peale esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks (vt kohtumäärus, 4.7.2014, Uspaskich vs. parlament, T‑84/12, EU:T:2014:642, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Esiteks tuleb kindlaks teha, kas ja mil määral on vaidlustatud otsuse puhul tegemist üksnes apellatsioonikoja esimese otsust kinnitava otsusega, mis omakorda eeldab asjaomaste otsuste aluseks olevate vaidluste vastavate asjaolude kindlakstegemist.
19 Siinkohal tuleb tuvastada, et käesoleva – nagu ka apellatsioonikoja esimese otsuse aluseks oleva – vaidluse ese on sõnamärgi „engineering for a better world“ kaubamärgina registreerimine kaupadele ja teenustele Nizza klassifikatsiooni klassides 6, 7, 9, 11, 35, 37, 39, 41 ja 42. Peale selle lükati nii apellatsioonikoja esimeses otsuses kui ka vaidlustatud otsuses registreerimistaotlused tagasi määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel. Tuleb ka lisada, et vaidlustatud otsus ei sisalda kõnealuse registreerimisest keeldumise põhjuse analüüsis ühtegi uut asjaolu ja enne kõnealuse otsuse tegemist ei olnud hageja taotletud kaubamärki uuesti hinnatud.
20 Apellatsioonikoda täpsustas vaidlustatud otsuse punktis 14, et hageja kordas samu argumente, mille apellatsioonikoda oli juba esimeses otsuses tagasi lükanud, ja seetõttu viitas ta täielikult apellatsioonikoja esimese otsuse põhjendustele, korrates kõnealuse otsuse „otsustava tähtsusega“ põhjendused üle (vaidlustatud otsuse punktid 17–21).
21 Apellatsioonikoda märkis küll vaidlustatud otsuse punktis 15, et hageja tugines vaidlustatud otsuse aluseks olevas hagis esimest korda ühenduse kaubamärkide registreeringutele, mis sisaldasid väljendit „for a better world“. Siiski, isegi eeldades, et neid registreeringuid saab käsitada uute asjaoludena – mitte seetõttu, et need oleksid hilisemad kui apellatsioonikoja esimene otsus, vaid seetõttu, et neid ei võetud hoolimata nimetatud registreeringute olemasolust kõnealuse otsuse tegemisel arvesse (vt kohtuotsus, 13.11.2014, Hispaania vs. komisjon, T‑481/11, EKL, EU:T:2014:945, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika) –, ei saa neid pidada olulisteks asjaoludeks, kuigi hageja väidab Üldkohtu küsimusele esitatud vastuses vastupidist.
22 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on asjaolu oluline, kui see võib oluliselt muuta õiguslikku olukorda, millega arvestasid varasema akti vastuvõtjad, see tähendab eelkõige oluliselt muuta varasema akti vastuvõtmise ajal esinenud tingimusi. Nii on see juhul, kui asjaolu võib kahtluse alla seada aktist tuleneva lahenduse põhjendatuse (vt kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 21 eespool, EU:T:2014:945, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Isegi kui 10. märtsi 2011. aasta kohtuotsuse Agencja Wydawnicza Technopol vs. Sisuturu Ühtlustamise Amet (C‑51/10 P, EKL, EU:C:2011:139, punktid 73–77) tulemusel täpsustati kohtupraktikat, mis käsitleb ühtlustamisameti varasemate otsuste arvestamist tema enda poolt, lähtutakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jätkuvalt sellest, et registreerimisest keeldumise põhjuse esinemisele antud hinnangut ei saa kahtluse alla seada ainuüksi põhjusel, et apellatsioonikoda ei järginud konkreetsel juhul ühtlustamisameti otsustuspraktikat (vt selle kohta kohtumäärus, 12.12.2013, Getty Images (US) vs. Sisuturu Ühtlustamise Amet, C‑70/13 P, EU:C:2013:875, punktid 41–48; kohtuotsused, 16.10.2014, Larrañaga Otaño vs. Sisuturu Ühtlustamise Amet (GRAPHENE), T‑459/13, EU:T:2014:892, punktid 35–39, ning 12.12.2014, Wilo vs. Sisuturu Ühtlustamise Amet (Pioneering for You), T‑601/13, EU:T:2014:1067, punktid 42 ja 43). Kohtupraktika kohaselt tuleb registreerimistaotlust kontrollida igal konkreetsel juhul, kuna tähise registreerimine kaubamärgina sõltub spetsiifilistest kriteeriumidest, mis on kohaldatavad juhtumi faktiliste asjaolude kontekstis ning mis on mõeldud selle kontrollimiseks, kas asjaomane tähis ei kuulu mõne määruses nr 207/2009 sätestatud keeldumispõhjuse kohaldamisalasse.
24 Käesolevas kohtuasjas on hageja sisuliselt piirdunud sellega, et ta loetles väljendit „for a better world“ sisaldavad varasemate kaubamärkide registreeringud, samas kui apellatsioonikoda leidis oma esimeses otsuses taotletava kaubamärgi konkreetse ja ammendava analüüsi alusel – mis sisaldas eelkõige, aga mitte ainult väljendit „for a better world“ –, et kõnealuse kaubamärgi registreerimine on vastuolus absoluutse keeldumispõhjusega. Seetõttu ei ole apellatsioonikoda kohustatud ühtlustamisameti otsustuspraktikat aluseks võttes registreerimistaotlust uuesti hindama (vt selle kohta kohtuotsus INSULATE FOR LIFE, punkt 14 eespool, EU:T:2011:33, punkt 39).
25 Ka otsustuspraktika ei anna uuesti hindamiseks alust. Apellatsioonikoda piirdus tuvastusega, et viidatud registreeringud ei oma tähtsust – kui võtta arvesse tema esimest otsust, millega ta juba oli taotletava kaubamärgi registreerimisest keeldunud (vaidlustatud otsuse punkt 15). Isegi kui vaidlustatud otsuse punktis 15 antud vastust pidada vastuseks, mis puudutas varasemate kaubamärkide sisulist analüüsi, ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et sisulist vastust ei saa pidada varasema otsuse uueks läbivaatamiseks, kui uueks läbivaatamiseks kohustus puudus (vt selle kohta kohtumäärus, 29.4.2004, SGL Carbon vs. komisjon, T‑308/02, EKL, EU:T:2004:119, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Peale selle ei saa kohtupraktikast kohustuse kohta hinnata uuesti meetmeid, mille puhul eeldatakse selle võtmisele eelnenud faktiliste ja õiguslike asjaolude püsimist, teha järeldust, et apellatsioonikojal oli käesolevas kohtuasjas kohustus hinnata uuesti taotletavat kaubamärki ja apellatsioonikoja esimest otsust. Vastavalt kohtupraktikale võib esiteks taotleda sellise meetme, mille puhul eeldatakse selle võtmisele eelnenud faktiliste ja õiguslike asjaolude püsimist, uuesti hindamist selleks, et kontrollida, kas meetme säilitamine on põhjendatud, ja teiseks toob uus hindamine, mille eesmärk on kontrollida, kas varasem meede on endiselt põhjendatud, võttes arvesse õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis võivad olla vahepeal muutunud, endaga kaasa uue akti vastuvõtmise, mis ei ole puhtalt kinnitav, vaid kujutab endast vaidlustatavat akti, mille peale saab esitada hagi (vt kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 21 eespool, EU:T:2014:945, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Kuigi on tõsi, et määruse nr 207/2009 artiklis 7 loetletud keeldumispõhjused kuuluvad kohaldamisele üksnes niikaua, kui on täidetud kõnealuses sättes kindlaks määratud tingimused – nii leiab sisuliselt ka ühtlustamisamet vastuses Üldkohtu esitatud küsimusele, viidates eelkõige kasutamise käigus eristusvõime omandamisele –, nähtub esiteks kohtupraktikast, et kõnealune uuesti hindamise kohustus on seotud õigusliku ja faktilise olukorra muutumisega; käesoleval juhul olukord muutunud ei ole, sest hageja poolt apellatsioonikojas viidatud registreeringud ei olnud apellatsioonikoja esimesest otsusest hilisemad (vt eespool punkt 21). Teiseks, kaubamärgitaotluse puhul, mis erinevalt dokumentidega tutvumise taotlusest (vt nende dokumentidega tutvumise taotluste põhjendamise kohustuse puudumise tagajärgede kohta institutsioonide uuesti hindamise kohustusega seoses kohtuotsus, 26.1.2010, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EKL, EU:C:2010:40, punktid 56 ja 57) peab olema kohaldamisele kuuluvate sätete alusel (määruse nr 207/2009 artikkel 26 ja eelkõige komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskiri 1 muudetud redaktsioonis) põhjendatud ja dokumenteeritud, võib uuesti hindamise kohustus tekkida üksnes asjaomase poole väite korral, et kõnealune õiguslik või faktiline olukord on muutunud – käesolevas kohtuasjas ei ole hageja aga olukorra muutumisele tuginenud (vt eespool punkt 21). Kui lisaks eeldada, et iga vastava taotluse tagajärjel tekib uuesti hindamise kohustus, soodustataks sellega menetluse kuritarvitamise võimalust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole aga lubatud menetluse kuritarvitamine, mis seisneb taotluse sõnastamises selleks, et saaks vaidlustada taotluse peale antud vastust (vt selle kohta kohtumäärus, 18.4.2002, IPSO ja USE vs. Euroopa Keskpank, T‑238/00, EKL, EU:T:2002:102, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Viimaks tuleb märkida, et apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuse punktis 17 sõnastatud kaalutlus, mille kohaselt kontrollija otsus teise registreerimistaotluse kohta ei ole üksnes kontrollija poolt esimese registreerimistaotluse kohta tehtud otsust kinnitav, ei oma käesoleva analüüsi puhul tähtsust, sest siin käsitletakse ainult küsimust, kas vaidlustatud otsus on kinnitav või mitte.
29 Eeltoodust järeldub, et vaidlustatud otsus on apellatsioonikoja esimest otsust kinnitav otsus.
30 Teiseks tuleb märkida, et vaidlustatud otsus kinnitab juba jõustunud otsust.
31 Nimelt jõustus apellatsioonikoja esimene otsus käesoleva hagi esitamise kuupäeval, sest määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikes 5 ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul ei vaidlustatud seda – nagu nähtub ka kohtumäärusest engineering for a better world, punkt 5 eespool (EU:T:2015:64, punktid 23 ja 24), mille peale ei ole esitatud apellatsioonkaebust.
32 Apellatsioonikoja esimese otsuse lõplikkust ei sea kahtluse alla ka apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuse punktis 16 sõnastatud seisukoht, mille järgi ei ole nimetatud otsus jõustunud. Apellatsioonikoja niisugust seisukohta vaidlustatud otsuses saab seletada asjaoluga, et vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval oli menetlus apellatsioonikoja esimese otsuse üle kohtuasjas T‑488/13 pooleli.
33 Siinkohal tuleb lisada, et ka asjaolu, et kohtuasjas T‑488/13 esitatud hagi tunnistati hilinenult esitatuks alles pärast käesoleva hagi esitamist, ei võimalda asuda seisukohale, et apellatsioonikoja esimene otsus ei olnud selle hagi esitamise ajaks jõustunud. Nimelt, kui ühe otsuse peale hilinenult hagi esitamise tagajärjel lükkuks selle otsuse jõustumine edasi, kaotaks kinnitavate aktide peale esitatud hagide vastuvõetamatust käsitleva kohtupraktikaga taotletav eesmärk, milleks on takistada sellise hagi esitamist, mille tõttu hakkaks juba möödunud hagi esitamise tähtaeg uuesti kulgema (vt kohtumäärus, 25.10. 2001, Métropole télévision – M 6 vs. komisjon, T‑354/00, EKL, EU:T:2001:258, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Eelnevast tuleneb, et käesolev hagi esitati jõustunud kohtuotsust kinnitava otsuse peale ja tuleb seega jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.
Kohtukulud
35 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
36 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja GEA Group AG‑lt.
Luxembourgis, 6. oktoobril 2015.
Kohtusekretär | | Koja president |
E. Coulon | | M. E. Martins Ribeiro |