KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 28. novembril 2012(1)
Kohtuasi C‑645/11
Land Berlin
versus
Ellen Mirjam Sapir,
Michael J. Busse,
Mirjam M. Birgansky,
Gideon Rumney,
Benjamin Ben-Zadok,
Hedda Brown jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))
Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 1 lõige 1 – Artikli 6 punkt 1 – Mõiste „tsiviil- ja kaubandusasi” – Ametiasutuse poolt õigusliku aluseta tehtud makse – Makse tagasinõudmine kohtu kaudu – Kohtualluvus nõuete seotuse korral – Nõuete tihe seotus – Kostja, kelle elukoht on kolmandas riigis
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
B. Siseriiklik õigus
1. Gesetz zur Regelung offener Vermögensfragen (seoses Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis toimunud eraomandi kitsendamisega teatud varalisi küsimusi lahendav seadus; edaspidi „Vermögensgesetz”)
2. Gesetz über den Vorrang für Investitionen bei Rückübertragungsansprüchen nach dem Vermögensgesetz (seadus, mis näeb ette investeeringute eelistamise Vermögensgesetzi alusel esitatud tagastamisnõuete puhul; edaspidi „Investitionsvorranggesetz”)
III. Põhikohtuasi
IV. Eelotsuse küsimused
V. Menetlus Euroopa Kohtus
VI. Menetlusosaliste väited ja argumendid
A. Esimene eelotsuse küsimus
B. Teine eelotsuse küsimus
C. Kolmas eelotsuse küsimus
VII. Õiguslik hinnang
A. Esimene eelotsuse küsimus
1. Mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” autonoomse tõlgendamise vajalikkus
2. Brüsseli konventsiooni artiklit 1 puudutava kohtupraktika asjakohasus määruse nr 44/2001 artikli 1 tõlgendamisel
3. Brüsseli konventsiooni artiklit 1 käsitleva kohtupraktika kasutamine määruse nr 44/2001 artikli 1 tõlgendamiseks
a) Kohtuotsus LTU vs. Eurocontrol
b) Kohtuotsus Rüffer
c) Kohtuotsus Sonntag
d) Kohtuotsus Baten
e) Kohtuotsus Préservatrice foncière TIARD
f) Kokkuvõtlik hinnang Brüsseli konventsiooni artiklit 1 käsitleva kohtupraktika kohta
4. Brüsseli konventsiooni artikli 1 kohta välja arendatud kohtupraktika areng pärast määruse nr 44/2001 jõustumist
a) Kohtuotsus Apostolides
b) Kohtuotsus Realchemie Nederland
5. Kohtupraktikas sõnastatud kriteeriumide kohaldamine põhikohtuasja asjaoludele
a) Pooltevaheliste õigussuhete olemus
b) Vaidluse ese
6. Vahekokkuvõte
B. Teine eelotsuse küsimus
1. Euroopa Kohtu praktika seoses mõistega „tihe seotus” Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1 ja määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses
a) „Tiheda seotuse” kriteeriumi autonoomne ja kitsas tõlgendamine
b) Piisavalt tihe seotus ja vastuoluliste otsuste oht
c) Kriteerium, mille kohaselt peab nõuete seotusest tulenev kohtualluvus olema kostjatele etteaimatav
2. Kohtupraktikas sõnastatud põhimõtete kohaldamine põhikohtuasja asjaoludele
a) Piisavalt tihe seos ja vastuoluliste otsuste oht
b) Kriteerium, mille kohaselt peab nõuete seotusest tulenev kohtualluvus olema kostjatele etteaimatav
3. Vahekokkuvõte
C. Kolmas eelotsuse küsimus
1. Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tõlgendamine
a) Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 sõnastus
b) Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 paiknemine määruse süsteemis
c) Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 mõte ja eesmärk
2. Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 analoogne kohaldamine kolmandate riikidega seotud juhtumitele?
3. Vahekokkuvõte
VIII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Bundesgerichtshofi 18. novembril 2011. aastal esitatud eelotsusetaotluse ajalooline taust ulatub tagasi Kolmanda Reichini. Sel ajal kiusati paljusid Saksa kodanikke taga ja neid sunniti – sageli enne nende emigreerumist – oma vara selle väärtusest tunduvalt odavamalt müüma. Osa vara omandasid eraisikud,(2) osa läks lõpuks ametiasutuste omandisse.
2. Saksa põhikohtuasjas, mille raames käesolev eelotsusetaotlus on esitatud, on kostjateks sellise tagakiusamise ohvrite (enamikus välismaal elavad) õigusjärglased ja hagejaks Land Berlin (Berliini liidumaa). Materiaalõiguslikult kerkivad kohtuvaidluses muu hulgas õigusjärglastele võlgnetava hüvitise suurusega seotud küsimused.
3. Saksamaa Liitvabariigi õigus näeb sellise tagakiusamisega põhjustatud ebaõigluse heastamiseks ette keeruka menetluse. Menetlus toimub osaliselt haldusasutuses ja osaliselt pädevas kohtus ning puudutab olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest vara tagastamist, selle müügist saadud tulu maksmist kannatanutele või täiendavat hüvitist.
4. Eelotsusetaotlus ei puuduta siiski materiaalõiguslikke probleeme, vaid põhimõttelisi küsimusi eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse ja nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(3) esemelise kohaldamisala kohta.
5. Täpsemalt on küsimus selles, milliseid kohtuasju tuleb käsitada tsiviil- ja kaubandusasjadena määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses. Lisaks tõusetub eelotsusetaotluses määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamisala küsimus. Kui kostjaid on mitu, võib selle sätte kohaselt hagi esitada „selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elukoht” tingimusel, et nõuete „tiheda seotuse” tõttu oleks soovitav neid menetleda ja otsuseid teha üheskoos. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib selle sätte tähenduse ning kohaldatavuse kohta juhtudel, kui kõigi kostjate elukoht ei ole Euroopa Liidu liikmesriigis.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
6. Määruse nr 44/2001 põhjendused 9, 11, 12, 15 ja 19 näevad ette:
„(9) Kostja suhtes, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kohaldatakse tavaliselt kohtuasja algatamise liikmesriigi territooriumil kehtivaid siseriiklikke kohtualluvust käsitlevaid eeskirju ning kostja suhtes, kes elab liikmesriigis, kelle jaoks käesolev määrus ei ole siduv, kohaldatakse Brüsseli konventsiooni.
(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. […]
(12) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.
(15) Harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. […]
(19) Tuleks tagada Brüsseli konventsiooni ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa Ühenduste Kohtu tõlgendustes Brüsseli konventsiooni kohta […].”
7. Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.”
8. Määruse nr 44/2001 artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus kooskõlas artiklitega 22 ja 23 kindlaks selle liikmesriigi seaduste kohaselt.”
9. Määruse nr 44/2001 artikkel 6 sätestab:
„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata ka:
1. juhul kui kostjaid on mitu, selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elukoht, tingimusel, et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos;
2. […]
3. vastuhagi puhul, mille aluseks on sama leping või samad asjaolud, mis põhihagi puhul, põhihagi menetlevasse kohtusse;
[…]”.
10. Määruse nr 44/2001 artikkel 22 sätestab:
„Alalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad järgmised kohtud:
1. menetluste puhul, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused või kinnisvara rendi õigused, selle liikmesriigi kohtud, kus asub asjaomane vara.
[…]
2. menetluste puhul, millega on vaidlustatud äriühingute või teiste juriidiliste või füüsiliste isikute ühingute asutamise või likvideerimise õiguspärasus või nende organite otsuseid, selle liikmesriigi kohtud, kus on äriühingu, juriidilise isiku või ühingu asukoht. […];
3. menetluste puhul, millega on vaidlustatud kanded avalikes registrites, selle liikmesriigi kohtud, kus registrit peetakse;
4. menetluste puhul, mis seonduvad patentide, kaubamärkide, disainilahenduste või muude selliste hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate õiguste registreerimise või kehtivusega, selle liikmesriigi kohtud, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks ühenduse dokumendi või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt.
[…]
5. kohtuotsuste täitmisega seotud menetluste puhul selle liikmesriigi kohtud, kus otsus on täidetud või kuulub täitmisele.”
11. Määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 1 sätestab:
„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. […]”
B. Siseriiklik õigus
1. Gesetz zur Regelung offener Vermögensfragen (seoses Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis toimunud eraomandi kitsendamisega teatud varalisi küsimusi lahendav seadus; edaspidi „Vermögensgesetz”)(4)
12. Vermögensgesetzi § 1 lõige 1 sätestab selle kohaldamisala järgmiselt:
„Käesolev seadus reguleerib sellise varaga seotud varalisi nõudeid, mis [...] on võõrandatud hüvitiseta ja antud üle avalikku omandisse [...].”
13. Vermögensgesetzi § 1 lõige 6 sätestab:
„Käesolevat seadust kohaldatakse asjakohaselt selliste eraisikute ja ühingute varalistele nõuetele, keda kiusati ajavahemikul 30. jaanuarist 1933 kuni 8. maini 1945 taga rassilistel, poliitilistel, usulistel või veendumustega seotud põhjustel ning kes kaotasid seetõttu oma vara sundmüügi või sundvõõrandamise tagajärjel või muul viisil. [...]”
14. Vermögensgesetzi § 3 lõige 1 sätestab vara tagastamise kohta:
„Vara, mille suhtes on kohaldatud lõikes 1 osutatud meetmeid ning mis on antud üle avalikku omandisse või võõrandatud kolmandatele isikule, tagastatakse õigustatud isikute nõudmisel, kui see ei ole [...] välistatud. [...]”
2. Gesetz über den Vorrang für Investitionen bei Rückübertragungsansprüchen nach dem Vermögensgesetz (seadus, mis näeb ette investeeringute eelistamise Vermögensgesetzi alusel esitatud tagastamisnõuete puhul; edaspidi „Investitionsvorranggesetz”)(5)
15. Investitionsvorranggesetzi § 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kinnisasju [...], mis on või võivad saada Vermögensgesetzi kohaste tagastamisnõuete esemeks, võib järgnevate sätete kohaselt tervikuna või osaliselt kasutada konkreetsetel investeerimiseesmärkidel. Õigustatud isikud saavad neil juhtudel käesoleva seaduse kohast hüvitist.”
16. Investitionsvorranggesetzi § 16 lõige 1 sätestab:
„Kui [...] vara tagastamine ei ole võimalik, võib iga õigustatud isik pärast tema õiguse tuvastamist või tõendamist nõuda [...], et talle makstaks rahasumma, mille suurus vastab taotletava vara eest lepingujärgselt saadud rahalisele hüvitisele. See nõue tuleb [...] lahendada lahendamata varaküsimuste ameti või liiduameti otsusega. Kui tulu ei ole saadud [...] [või] kui see on väiksem kui vara turuväärtus hetkel, mil otsus investeeringute esmatähtsuse kohta muutub täidetavaks, [...] võib õigustatud isik ühe aasta jooksul [...] kohtu kaudu nõuda turuväärtuse maksmist; [...]”
III. Põhikohtuasi
17. Julius Bussele kuulus kinnisasi Berliinis. Kolmanda Reichi natsionaalsotsialistlik režiim kiusas teda taga ja ta oli sunnitud müüma oma kinnistu kolmandale isikule. Hiljem sundvõõrandas Saksa Demokraatlik Vabariik nimetatud kinnisasja ning ühendas selle teiste riiklike kinnistutega. Niimoodi tekkinud pindala omanikeks said pärast Saksamaa taasühinemist osaliselt Berliini liidumaa, osaliselt Saksamaa Liitvabariik. Kinnistu müüdi 19. detsembril 1997 ühele investorile.
18. Põhikohtuasja kostjad 1–10 on Julius Busse õigusjärglased. Kostjate 3, 6, 7 ja 9 elukoht on Iisraelis, kostjal 5 Ühendkuningriigis ja kostjal 10 Hispaanias.
19. Siseriikliku õiguse kohaselt ei tulnud kostjatele 1–10 küll tagastada kinnisasja, kuid neile tuli maksta proportsionaalne osa kogu kinnisasja võõrandamisel saadud müügitulust, vähemalt aga selle asja turuväärtus rahas. Pädev ametiasutus andis selle maksekohustuse kohta haldusakti.
20. Nimetatud ametiasutus andis põhikohtuasja hagejaks olevale Berliini liidumaale korralduse maksta põhikohtuasja kostjatele 1–10 kogu kinnisasjast Julius Bussele kuulunud osa müügist saadud tulu. Selle väljamakse tegemisel põhikohtuasja hageja eksis. Nimelt ei kandnud ta põhikohtuasja kostjaid 1–10 esindanud advokaadile, põhikohtuasja kostjale 11, ekslikult mitte üksnes vastava osa müügitulust, vaid kogu ostuhinna, mille advokaat jagas kostjate 1–10 vahel.
21. Berliini liidumaa nõuab põhikohtuasjas kostjatelt 1–10 tagasi enammakstud summat, mis on tema väitel 2,5 miljonit eurot. Berliini liidumaa esitas kõigi nende kostjate ja lisaks ka kostja 11 vastu, kellele ta heidab ette lepinguvälise kahju tekitamist seoses rahasumma edastamisega, hagi Landgericht Berlin’ile (käesolevas asjas Berliini esimese astme kohus). Põhikohtuasja kostjad väitsid, et Landgericht Berlinil puudub osade kostjate, nimelt kostjate 3, 5–7, 9 ja 10 suhtes asja lahendamiseks rahvusvaheline pädevus. Ka võiksid kostjad nõuda müügitulu osast suurema summa maksmist, kuna müügitulu oli väiksem kui kinnisasja turuväärtus (edaspidi „täiendavad restitutsiooninõuded”).
22. Landgericht jättis hagi osaotsusega kostjate 3, 5–7, 9 ja 10 osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Hageja apellatsioonkaebus jäeti samuti rahuldamata. Kassatsioonkaebuses palub kassatsioonkaebuse esitaja, et Landgericht teeks sisulise otsuse tema nõuete kohta ka neid kostjaid puudutavas osas.
23. Apellatsioonikohus on seisukohal, et Saksa kohtutel ei ole rahvusvahelist pädevust arutada põhikohtuasja kostjate 3, 5–7, 9 ja 10 vastu esitatud hagi, kuna määrus nr 44/2001 ei kuulu asjas kohaldamisele. Asjaomase vaidluse puhul ei ole nimelt tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, vaid avalik-õigusliku vaidlusega, mille suhtes kõnealust määrust selle artikli 1 lõike 1 järgi ei kohaldata. Makset ei tohi vaadelda muudest asjaoludest eraldatuna. Pigem tuleb arvestada, et selle aluseks oli kostjate nõude põhjendatuse tuvastamise otsus.
IV. Eelotsuse küsimused
24. Sellest lähtuvalt esitatakse Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas õigusliku aluseta tehtud makse tagasinõudmine on tsiviilasi määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses ka siis, kui ametiasutus annab liidumaale korralduse maksta kannatanutele restitutsioonina osa kinnisasja müügilepingu alusel saadust, kuid selle asemel kantakse kannatanutele ekslikult üle kogu ostuhind?
2. Kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 järgi vajalik mitme nõude tihe seotus esineb ka juhul, kui kostjad tuginevad täiendavatele restitutsiooninõuetele, mida saab lahendada vaid üheskoos?
3. Kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 kuulub kohaldamisele ka kostjate suhtes, kelle elukoht ei ole Euroopa Liidus? Kui jah, siis kas sama kehtib ka juhul, kui kostja elukohariigis ei pruugita tunnustada kohtuotsust otsuse teinud riigiga sõlmitud kahepoolse kokkuleppe alusel pädevuse puudumise argumendi tõttu?”
V. Menetlus Euroopa Kohtus
25. Eelotsusetaotlus, mis kannab 18. novembri 2011. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 16. detsembril 2011.
26. Saksamaa ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtaja jooksul.
27. Kuna ükski menetlusosaline ei taotlenud suulise menetluse avamist, oli pärast Euroopa Kohtu 25. septembri 2012. aasta üldkoosolekut võimalik koostada selles kohtuasjas ettepanek.
VI. Menetlusosaliste väited ja argumendid
28. Menetlusosalised on eelotsuse küsimustele vastamise suhtes sisuliselt üksmeelel.
29. Nad kõik on seisukohal, et põhikohtuasjas esitatud nõue tagastada õigusliku aluseta tehtud makse on „tsiviilasi” määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses. Nende arvates esineb määruse nr 44/2001 artikli 6 kohaselt vajalik mitme nõude tihe seotus ka juhul, kui kostjad tuginevad täiendavatele restitutsiooninõuetele, mida saab lahendada vaid üheskoos. Ka on nad kõik seisukohal, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 ei kuulu kohaldamisele kostjate suhtes, kelle elukoht ei ole Euroopa Liidus.
A. Esimene eelotsuse küsimus
30. Menetlusosalised märgivad, et mõiste „tsiviil- ja kaubandusasi” tuleb määratleda autonoomselt, kohaldades Euroopa Kohtu praktikas välja arendatud tõlgendusmeetodeid. Määrav on see, kas tegemist on avaliku võimu teostamisega.
31. Saksamaa valitsus on seisukohal, et tagastamisnõue kuulub tsiviilasja mõiste alla, kui liidumaa pidi ametiasutuse tuvastatud nõude alusel välja maksma vaid osa kinnisasja müügist saadust, kuid kandis selle asemel ekslikult üle kogu ostuhinna, tingimusel et makse aluseks olev nõue on seotud liidumaa eraõigusliku omandistaatusega.
32. Portugali valitsus märgib seoses vaidluse olemuse ja esemega, et selle eesmärk on vaid õigusliku aluseta tehtud makse tagasinõudmine. Hageja ei erine seejuures tsiviilõiguse subjektist.
33. Komisjon rõhutab, et väidetavalt enammakstud summa tagasinõudmiseks tuleb pöörduda tsiviilkohtusse ja hagejal ei ole seejuures mingeid eriõigusi. Pigem on ta nagu samas olukorras olev eraisik.
B. Teine eelotsuse küsimus
34. Saksamaa valitsuse arvates sõltub see, kas hageja saab tugineda aluseta rikastumisele, otsustaval määral sellest, kas kostjatel oli makse saamiseks õiguslik alus. Selliseks õiguslikuks aluseks võivad olla vaid Vermögengesetzist ja Investitionsvorranggesetzist tulenevad täiendavad restitutsiooninõuded, mille puhul kõik kostjad on samas õiguslikus olukorras ja mida saab kõigi puhul lahendada vaid üheskoos. Nii hagil kui ka selle vastu esitatud kaitseväidetel ning väidetavatel täiendavatel restitutsiooninõuetel on sama õiguslik alus. Vajalik „tihe seotus” määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses on järelikult olemas.
35. Ka Portugali valitsus arvab, et tagasinõudmine ja selle vastu esitatud täiendavad restitutsiooninõuded on nii tihedalt seotud, et vastuoluliste otsuste vältimiseks tuleb need lahendada üheskoos. See, et nõuetel on erinev alus, ei tohiks takistada määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamist.
36. Komisjon märgib kõigepealt, et põhikohtuasjas ei ole täiendavate restitutsiooninõuetega seoses vastuhagi esitatud ja seetõttu ei tule määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 3 kõne alla. See, et täiendavaid restitutsiooninõudeid kasutatakse vaid kaitseks hageja esitatud alusetu rikastumise väite vastu, ei kõrvalda määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaselt vajalikku nõuete tihedat seotust, kuna nõuded puudutavad vaatamata erinevale alusele – nimelt alusetu rikastumine ja lepinguväline kahju – sama faktilist ja õiguslikku olukorda.
C. Kolmas eelotsuse küsimus
37. Saksamaa valitsuse arvates nähtub määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 sõnastusest, et seda sätet kohaldatakse ainult nende kostjate suhtes, kelle elukoht on liikmesriigis. Tõlgendus, mis läheks nimetatud sätte sõnastusest kaugemale, oleks normi ülesehitusega vastuolus. Kuna tegemist on erandsättega, tuleb seda tõlgendada kitsalt. Pealegi sisaldab määruse nr 44/2001 artikli 4 lõige 1 erisätet nende kostjate kohta, kelle elukoht ei ole liikmesriigis.
38. Portugali valitsus leiab, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 ei ole asjakohane nende kaaskostjate puhul, kelle elukoht on väljaspool Euroopa Liitu, ja viitab seejuures kohtuotsusele Réunion européenne jt,(6) milles on sedastatud, et „[Brüsseli] konventsiooni artikli 6 punkti 1 kohaselt ei saa sellise kostja vastu, kelle elukoht on konventsiooni osalisriigis, esitada hagi teises konventsiooni osalisriigis asuvale kohtule, kes menetleb hagi sellise kaaskostja vastu, kelle elukoht ei ole üheski konventsiooni osalisriigis, sellise põhjendusega, et kohtuasjad on lahutamatud, mitte üksnes seotud”.
39. Komisjon väidab, et määruse nr 44/2001 artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 toodud sätetest nähtub, et nende isikute vastu, kelle elukoht ei ole liikmesriigis, ei saa selle määruse artikli 6 punkti 1 alusel hagi esitada.
VII. Õiguslik hinnang
A. Esimene eelotsuse küsimus
40. Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidumaa poolt õigusliku aluseta tehtud makse tagasinõudmine on põhikohtuasja asjaoludel tsiviilasi määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses ka siis, kui ametiasutus on andnud liidumaale korralduse maksta kannatanutele restitutsioonina osa kinnisasja müügilepingu alusel saadust, kuid selle asemel kantakse kannatanutele ekslikult üle kogu ostuhind ja pärast nõutakse enammakstud summa kohtu kaudu tagasi.
41. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt välja selgitada, mida tuleb pidada „tsiviil- ja kohtuasjadeks” määruse nr 44/2001 tähenduses. Seejuures tuleb arvesse võtta Euroopa Kohtu praktikat selle kriteeriumi kohta ja kanda sel viisil saadud teadmised üle põhikohtuasja asjaoludele.
1. Mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” autonoomse tõlgendamise vajalikkus
42. Erinevalt eelkõige ka määruse nr 44/2001 artiklis 1 nimetatud „haldusasjadest” tuleb mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” liidu õiguses autonoomselt tõlgendada. Määrav ei ole ühe konkreetselt asjassepuutuva riigi õigus, vaid siseriiklikest õiguskordadest kui tervikust tulenevate eeskirjade ja õiguse üldpõhimõtete eesmärgid ja ülesehitus.(7)
43. Seejuures tuleb arvesse võtta, et liikmesriikide õiguskordade erineva ülesehituse ja paljususe tõttu on era- ja avaliku õiguse piiritlemisel järjest keerulisem teha kindlaks kõigi liikmesriikide õiguse üldpõhimõtteid.(8)
44. Käepärast juurdepääsu mõiste „tsiviil- ja kohtuasjad” tähendusele võimaldab siiski juba olemasolev Euroopa Kohtu praktika Brüsseli konventsiooni artikli 1 kohta.
2. Brüsseli konventsiooni artiklit 1 puudutava kohtupraktika asjakohasus määruse nr 44/2001 artikli 1 tõlgendamisel
45. Määruse nr 44/2001 põhjendusest 19 nähtub, et liidu seadusandja lähtub „Brüsseli konventsiooni(9) ja [...] määruse [nr 44/2001] vahelisest järjepidevusest”. See tähendab, et kui mõisted langevad kokku, võib vastavat kohtupraktikat Brüsseli konventsiooni kohta kasutada määruse nr 44/2001 tõlgendamisel.(10)
46. Kuna mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” on pärit Brüsseli konventsiooni artiklist 1, tuleb hinnata seda sätet käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat, analüüsida selle arengut määrust nr 44/2001 arvesse võttes ja kanda see üle käesolevale kohtuasjale.
3. Brüsseli konventsiooni artiklit 1 käsitleva kohtupraktika kasutamine määruse nr 44/2001 artikli 1 tõlgendamiseks
a) Kohtuotsus LTU vs. Eurocontrol(11)
47. Põhjapanev selgitus tsiviil- ja kaubandusasjade mõiste kohta on esitatud kohtuotsuse LTU punktis 5; see kohtuotsus käsitleb marsruuditasu aeronavigatsiooniteenuste kasutamise eest, mida rahvusvaheline õhuseireorganisatsioon võib lennuettevõtjatelt nõuda. Organisatsioon oli esitanud Belgia kaubanduskohtusse selliseid tasusid puudutava hagi ja siis taotlenud, et kohtuotsus tunnistataks Saksamaal täitmisele pööratavaks.
48. Euroopa Kohus sedastas selle kohta: „Otsus, mis on tehtud ametiasutuse ja eraõigusliku isiku vahelises vaidluses, milles ametiasutus on teostanud avalikku võimu, ei kuulu konventsiooni kohaldamisalasse”.
49. Seejuures võeti seega olulisel määral – otsekui tsiviil- ja kaubandusasjade olemasolu eitava ning sellest tulenevalt Brüsseli konventsiooni kohaldamist välistava negatiivse eristava kriteeriumina – arvesse „seost avaliku võimu teostamisega” ühe poole poolt.
50. Kohtuotsuses LTU puudub küll seose mõiste abstraktne ja üldine määratlus, konkreetselt sedastas Euroopa Kohus siiski, et sellist seost avaliku võimu teostamisega tuleb põhikohtuasjas eeldada seetõttu, et „vaidlus [...] puudutab selliste tasude sissenõudmist, mida eraõiguslik isik võlgneb riiklikule või rahvusvahelisele avalik-õiguslikule asutusele selle teenuste kasutamise eest. [...] See kehtib seda enam, kui tasude suurus, arvutamisviis ja kogumiskord on kasutajatele ühepoolselt kehtestatud [...]”.(12)
51. Seega andis Euroopa Kohus esialgu väga laiale(13) ja avatud tähendusega seose mõistele selles kohtuasjas tüüpnäite abil sisu ja sidus selle algusest peale avaliku võimu teostamisega.(14)
b) Kohtuotsus Rüffer(15)
52. Kohtuotsus Rüffer ühineb kohtuotsuses LTU antud hinnangutega. Põhikohtuasi puudutas Madalmaade regressihagi Madalmaade sisevetes uppunud laeva Saksa omaniku vastu laeva päästmiskulude hüvitamiseks.(16)
53. Seda hagi ei käsitanud Euroopa Kohus mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” alla kuuluvana, sest see puudutas jõepolitsei meetmeid, mis kvalifitseeritakse üldiselt avaliku võimu teostamiseks.(17) Kulude hüvitamise hagi sisaldas ametiasutuse aktil põhinevat nõuet ning sellest asjaolust piisas tuvastamiseks, et selle nõude esitamine ei kuulu Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse.(18)
c) Kohtuotsus Sonntag(19)
54. Kohtuotsus Sonntag tehti seoses Itaalia menetlusega, milles esitati kahju hüvitamise nõue Saksa riigikooli õpetaja vastu, kes rikkus oma järelevalvekohustust, mille tagajärjel sai üks õpilane kooliekskursioonil toimunud õnnetuses surma.
55. Ka selles kohtuasjas lähtus Euroopa Kohus eespool nimetatud kohtuotsustes LTU ja Rüffer antud hinnangutest, kuid leidis, et konkreetsel juhul puudus piisav seos avaliku võimu teostamisega.
56. Euroopa Kohtu seisukoht on, et konventsiooni kohaldamine on välistatud ainult siis, kui kahju tekitaja, kelle vastu hagi on esitatud, on avaliku võimu kandja, kes teostas avalikku võimu. Isegi kui tegemist on riigiteenistujaga, ei teosta ta alati avalikku võimu. Enamiku liikmesriikide õiguskorra kohaselt ei teosta riigikooli õpetaja kooliekskursioonil olevate õpilaste eest vastutades avalikku võimu, kuna õpetajal ei ole seejuures suuremat pädevust kui eraisikutevahelistele suhetele kohaldatavate eeskirjade kohaselt. Isegi kui selle osalisriigi siseriiklik õigus, kust asjaomane õpetaja pärit on, liigitab õpetaja järelevalve õpilaste üle avaliku võimu teostamiseks, ei oma see kohtuasja kvalifitseerimisel seoses Brüsseli konventsiooniga tähtsust.(20)
57. Seega täpsustas kohtuotsus Sonntag mõistet „tsiviilasi”, seades selle sõltuvusse sellest, kas tegemist on konkreetse avaliku võimu teostamisega või ei ole asjaomased ülesanded ja pädevus erinevad eraisikute omadest. Viimasel juhul tuleb kohaldada Brüsseli konventsiooni, isegi kui on olemas ebamäärane seos riikliku tegevusega, kuid seda ei iseloomusta konkreetne avaliku võimu teostamine.
d) Kohtuotsus Baten(21)
58. Samasugust kohtupraktika suunda järgib kohtuotsus Baten: regressihagi, millega avalik-õiguslik asutus nõuab, et eraisik tagastaks summad, mille asutus maksis sotsiaalabina selle isiku lahutatud abikaasale ja lapsele, kuulub Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse, kui hagi ja selle menetlemise korra aluseks on ülalpidamiskohustust käsitlevad üldreeglid. Kui regressihagi põhineb sätetel, millega seadusandja on andnud avalik-õiguslikule asutusele eripädevuse, ei saa seda hagi aga pidada „tsiviilasjaks”.(22)
59. „Tsiviil- ja kaubandusasja” tunnuste uurimisel tuleb seega võtta arvesse pooltevahelisi õigussuhteid või vaidluse eset,(23) kusjuures otsustav eristuskriteerium on, kas saab rääkida avalik-õigusliku asutuse eripädevusest.
e) Kohtuotsus Préservatrice foncière TIARD(24)
60. Ka kohtuotsus Préservatrice foncière TIARD kinnitab seda seisukohta: hagi, millega osalisriik nõuab, et eraõiguslik isik täidaks eraõiguslikku garantiilepingut, mis sõlmiti selleks, et kolmas isik saaks anda selle riigi nõutud ja kindlaksmääratud tagatise, kuulub mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” kohaldamisalasse, kui võlausaldaja ja garantii andja vahelistes garantiilepingust tulenevates õigussuhetes ei esine riigi pädevuse teostamist, mis kalduks kõrvale eraõiguslike isikute vahelistes suhetes kehtivatest eeskirjadest.(25)
f) Kokkuvõtlik hinnang Brüsseli konventsiooni artiklit 1 käsitleva kohtupraktika kohta
61. Kui käsitleda kohtupraktika arengut seoses mõistega „tsiviil- ja kaubandusasjad” Brüsseli konventsiooni artikli 1 tähenduses, siis nähtub, et Euroopa Kohus määrab Brüsseli konventsiooni kohaldamisala kindlaks eeskätt pooltevaheliste õigussuhete olemuse või vaidluse eseme järgi.(26) „Seost avaliku võimu teostamisega” kohtuotsuse LTU tähenduses,(27) mis toob kaasa „tsiviil- ja kohtuasja” olemasolu välistamise ja seega tagajärje, et Brüsseli konventsiooni ei kohaldata, tunnustab Euroopa Kohus seejuures ainult rangetel tingimustel, kusjuures ei ole piisav pelgalt ebamäärane seos riikliku tegevusega, millel puuduvad konkreetsed avaliku võimu teostamise tunnused.(28)
62. Seejuures on võtmeküsimus, kas konkreetses kohtuasjas kõne all olevad ametiasutuse ülesanded ja pädevus erinevad funktsioonilt eraõiguslikest ehk kas riik kasutab eriõigusi.(29) Kui see nii on – nagu jõepolitsei võetud meetmete puhul kohtuotsuses Rüffer – ei saa Brüsseli konventsiooni kohaldada. Kui see nii ei ole – nagu kohtuotsuses Sonntag riigikooli õpetaja järelevalvekohustuse väidetava rikkumise puhul, mida tuleb hinnata samade kriteeriumide kohaselt nagu selgelt eraõiguslike suhete puhul –, kohaldatakse Brüsseli konventsiooni ja kohtuasi kvalifitseerub „tsiviil- ja kaubandusasjaks”.
4. Brüsseli konventsiooni artikli 1 kohta välja arendatud kohtupraktika areng pärast määruse nr 44/2001 jõustumist
63. Pärast määruse nr 44/2001 jõustumist kanti Brüsseli konventsiooni artikli 1 kohta välja arendatud kohtupraktika, millele on viidatud eespool, automaatselt üle kõnealuse määruse artiklile 1.
a) Kohtuotsus Apostolides(30)
64. Euroopa Kohus sedastab kohtuotsuses Apostolides(31) eelnevalt Brüsseli konventsiooni suhtes väljatöötatud kriteeriumide kokkuvõtteks: „Mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” autonoomse tõlgenduse tulemusena jäävad teatud kohtuotsused vaidluse pooltevaheliste õigussuhete või vaidluseseme olemuslike tunnuste tõttu määruse nr 44/2001 kohaldamisalast välja [...]. Euroopa Kohus on leidnud, et kuigi mõned eraõiguslike isikute ja riigiasutuste vahelised vaidlused võivad kuuluda nimetatud mõiste kohaldamisalasse, ei ole see nõnda, kui riigiasutus teostab avalikku võimu [...]. Kui üks vaidluspool teostab avalikku võimu, siis on välistatud selle vaidluse käsitamine tsiviil- ja kaubandusasjana määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses, kuna see pool teostab ülemvõimu, mis ei jää eraisikutevahelisi suhteid reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse [...].”
b) Kohtuotsus Realchemie Nederland(32)
65. Kohtuotsuses Realchemie Nederland(33) täpsustas Euroopa Kohus mõistet „tsiviil- ja kaubandusasi” praktikas tähtsa juhtumi puhul, kus Saksa kohus määras sunniraha tsiviil- ja kaubandusasjas antud kohtumääruse täitmise tagamiseks. Täpsemalt oli tegemist patendist tulenevate õigustega seotud keelu jõustamise ning hilisema sunniraha määramise ja sissenõudmisega Madalmaades.
66. Kuigi kõnealuse sunniraha määrab kohus omal algatusel ja seda ei kanta üle võlausaldajale, vaid riigikassasse, saab määrust nr 44/2001 kohaldada sunniraha määramist käsitleva kohtumääruse tunnustamise ja täitmise suhtes, kuna põhikohtuasi, mille juurde see kuulub, on tsiviil- ja kaubandusasi selle määruse tähenduses.(34) Euroopa Kohus selgitab sellega seoses, et „Saksa täitemenetluse [...] eripäraseid aspekte ei saa siiski pidada määravaks sellest seisukohast, millist laadi on õigus täitmisele. Kõnealuse õiguse laad sõltub nimelt selle subjektiivse õiguse laadist, mille rikkumise tõttu on täitmine määratud, ehk käesolevas asjas Bayeri õigusest tema patendiga kaitstud leiutise ainuõiguslikule kasutamisele, mis vaieldamatult kuulub tsiviil- ja kaubandusasjade hulka määruse nr 44/2001 artikli 1 tähenduses.”(35)
67. Seega selgitas Euroopa Kohus, et määrav on kõnealune õigussuhe või vaidluse ese ja et pelgalt menetlusõiguslikud eripärad, mis ei mõjuta selle olemust, ei oma määruse nr 44/2001 artikli 1 seisukohast tähtsust. Kui „hagi eesmärk on kaitsta eraõiguslike isikute õigusi ning see ei eelda, et üks vaidluse pooltest teostaks avalikku võimu, [...] tuleb [poolte]vaheline õigussuhe kvalifitseerida „eraõiguslikuks õigussuhteks” ning see kuulub järelikult mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” alla määruse nr 44/2001 tähenduses.”(36)
68. Neid kokkuvõtlikke eristuskriteeriume tuleb kohaldada käesoleval juhul põhikohtuasja aluseks olevate asjaolude suhtes ja uurida, kas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on tegemist „tsiviil- ja kaubandusasjaga”.
5. Kohtupraktikas sõnastatud kriteeriumide kohaldamine põhikohtuasja asjaoludele
69. Eeltoodust lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastamiseks uurida vaidluse pooltevaheliste õigussuhete olemust, vaidluse eset ja eelkõige küsimust, kas põhikohtuasja hagejaks oleval Berliini liidumaal on vaidluse puhul seos avaliku võimu teostamisega.
a) Pooltevaheliste õigussuhete olemus
70. Kõigepealt tuleb käsitleda kostjate ja hageja vahelist õigussuhet, mille taustal toimus vaidlusalune õigusliku aluseta enammaksmine, mille summat nüüd tagasi nõutakse.
71. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib,(37) kehtivad eespool käesoleva ettepaneku punktides 12 ja 13 kirjeldatud reeglid Saksa Vermögensgesetzi ja Investitionsvorranggesetzi kohaselt kõikide selliste kinnisasjade omanike kohta, mille suhtes on esitatud restitutsiooninõue, olenemata sellest, kas tegemist on avaliku sektori või eraomanikega.
72. Tavaliselt on asjaomased omanikud riiklikud asutused, nagu käesoleval juhul hageja, aga mõnikord ka eraisikud, näiteks Kolmandas Reichis toimunud kinnisasjade või ettevõtete sundvõõrandamise soodustatud isikud. Kõikide suhtes kehtivad samad normid. Riiklikel asutustel ei ole seejuures mingeid eesõigusi ega eristaatust. See kehtib eriti tagasitäitmise suhtes vigade puhul kannatanute hüvitisnõuete täitmisel, näiteks juhul kui – nagu ka käesolevas asjas – on makstud liiga palju. Enammakstud summa tagasisaamiseks peab alati esitama hagi kannatanu vastu tsiviilkohtusse. Erandit ei tehta ka selliste riiklike omanike suhtes nagu Berliini liidumaa. Ka ei ole neil seejuures mingeid eriõigusi, vaid nende suhtes kehtib sama, mis iga samas olukorras oleva eraisikust omaniku suhtes.
73. Seda silmas pidades tuleb – nagu on sisuliselt märkinud ka Saksamaa valitsus,(38) Portugali valitsus(39) ja komisjon(40) – lähtuda sellest, et asja aluseks oleval pooltevahelisel õigussuhtel ei ole tunnuseid, mis viitaksid riiklike asutuste eesõigustele, mis eristavad neid samas olukorras olevatest eraisikutest.
74. Põhikohtuasjas kõne all olevate õigussuhete olemus toetab samuti tsiviil- ja kaubandusasjaks klassifitseerimist. Nagu Saksamaa valitsus õigesti märgib,(41) ei muuda seda ka asjaolu, et algne maksekohustus, millest ekslik enammaksmine tulenes, oli haldusmenetluse ese. Seda seetõttu, et tegemist on pelgalt menetlusküsimusega, mis ei muuda oluliselt kohustust maksta osa saadust õigusjärglastele, ega pooltevahelist õigussuhet, eriti kuna sellise menetluse pooled – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt märgib – võivad olla ka eraisikud.
b) Vaidluse ese
75. Minu arvates ei ole ei hageja konkreetsel nõudel ega selle sissenõudmise korral mingeid eripärasid, mis viitaksid avaliku võimu teostamisele.
76. Vastupidi: nagu Portugali valitsus õigesti märgib,(42) ei puuduta käesolev juhtum muud kui ekslikult õigusliku aluseta enammaksmist, mille summa nõutakse tagasi alusetu rikastumise põhimõttele tuginedes.
77. Seega ei ole kindlasti tegemist tavapärase avaliku võimu teostamisel tehtud veaga, vaid makseveaga, mida võib ka eraõiguslikes suhetes igal ajal ette tulla. See, et enammaksmisele eelnes käesoleval juhul haldusmenetlus, ei ole oluline ega anna alusetule rikastumisele tuginemisele mingeid erilisi avaliku võimu teostamise tunnusjooni.
78. Lahutamatut seost eelnenud haldusmenetlusega ei saa eeldada ka juba seetõttu, et see menetlus puudutas ainult tegelikult võlgnetava summa maksmist, mitte käesoleval juhul vaidlusalust enammaksmist.
6. Vahekokkuvõte
79. Arvestades seda, milline on põhikohtuasja õigussuhete olemus ja vaidluse ese, ja et vaidlus ei ole seotud konkreetse avaliku võimu teostamisega, vaid et hagejaks oleva liidumaa suhtes kohaldatakse samu õigusnorme nagu samas olukorras eraisikute suhtes, on käesoleval juhul tegemist „tsiviil- ja kaubandusasjaga” määruse nr 44/2001 artikli 1 tähenduses.
80. Esimesele eelotsuse küsimusele tuleb seega vastata, et liidumaa poolt õigusliku aluseta tehtud makse tagasinõudmine on põhikohtuasja asjaoludel tsiviilasi määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses ka siis, kui ametiasutus on andnud liidumaale korralduse maksta kannatanutele restitutsioonina osa kinnisasja müügilepingu alusel saadust, kuid selle asemel kantakse kannatanutele ekslikult üle kogu ostuhind ja pärast nõutakse enammakstud summa kohtu kaudu tagasi.
B. Teine eelotsuse küsimus
81. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus puudutab eelkõige põhikohtuasja kostjaid 5 ja 10, kelle elukoht on Ühendkuningriigis ja Hispaanias, kuid kelle vastu põhikohtuasja hageja on esitanud hagi Berliinis.
82. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nende kostjate suhtes saab Saksa kohtute pädevus põhineda ainult määruse nr 44/2001 artikli 6 punktil 1.(43) Sellest lähtudes küsib ta nõuete seotuse korral kohtualluvust reguleeriva sätte tähenduse kohta.(44)
83. Selle sätte kohaselt võib „selle paiga kohtusse, kus on [ühe kostja] alaline elukoht”,(45) kaevata ka „isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis”, „tingimusel, et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.”
84. Teise eelotsuse küsimusega tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus „tiheda seotuse” kriteeriumi probleemi.
85. Ta soovib teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 järgi vajalik mitme nõude tihe seotus esineb ka juhul, kui kostjad tuginevad täiendavatele restitutsiooninõuetele, mida saab lahendada vaid üheskoos?
86. Täpsemalt väidavad kostjad nende nõuete puhul, et neil on õigus nõuda müügitulu osast suuremat makset, kuna müügitulu on väiksem kui kinnistu turuväärtus, ja nende täiendavate restitutsiooninõuetega on vastuolus hageja esitatud alusetu rikastumise väide.
87. Sellega seoses tuleb kohe alguses selgitada kaht asjaolu: esiteks ei ole täiendavad restitutsiooninõuded põhikohtuasjas esitatud vastuhagina ja seega ei ole spetsiaalselt vastuhagi käsitlev määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 3 asjakohane. Teiseks ei näi eelotsusetaotluse esitanud kohus, nagu komisjon õigesti märgib,(46) üldiselt kahtlevat nõuete tihedas seotuses määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses, vaid ta küsib konkreetselt, kas a priori olemasolev nõuete tihe seotus nimetatud sätte tähenduses võib esitatud restitutsiooninõuete tõttu ära langeda.
88. Mõlemat aspekti – nõudeid ja nende suhtes esitatud vastuväiteid – tuleb siiski hinnata üheskoos, et otsustada, kas põhikohtuasja menetluse olukord vastab määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 nõuetele.
89. Seega tuleb esmalt uurida, millistel tingimustel on nõuded nii tihedalt seotud, et neid tuleb nimetatud sätte kohaselt menetleda ja otsuseid teha üheskoos. Selleks tuleb analüüsida Euroopa Kohtu praktikat seoses määruse nr 44/2001 artikli 6 punktiga 1 ja sellele ajaliselt eelnenud Brüsseli konventsiooni sättega. Teise sammuna tuleb tehtud järeldused põhikohtuasjale üle kanda, pidades seejuures eriti silmas esitatud restitutsiooninõuete tähtsust.
1. Euroopa Kohtu praktika seoses mõistega „tihe seotus” Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1 ja määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses
90. Euroopa Kohtu seda teemat käsitleva kohtupraktika põhimõtteid olen ma ulatuslikult käsitlenud oma ettepanekus kohtuasjas Painer(47) ning soovin järgnevalt piirduda kõige olulisemate punktidega ja kohtuotsusega Painer.(48)
a) „Tiheda seotuse” kriteeriumi autonoomne ja kitsas tõlgendamine
91. Euroopa Kohus nõuab sisuliselt, et mõistet „tihe seotus” tõlgendataks esiteks autonoomselt(49) ja teiseks kitsalt, kuna tegemist on erireegliga, mis kaldub kõrvale kostja elukohajärgse kohtu pädevuse põhimõttest, mis on sätestatud määruse nr 44/2001 artiklis 2, ning tõlgendus ei tohi kaugemale minna nimetatud määruses otseselt ette nähtud juhtudest.(50)
92. Kohtuotsuse Painer kohaselt on siseriikliku kohtu ülesanne määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 puhul kõiki toimiku materjale arvesse võttes hinnata, kas talle esitatud nõuded on omavahel seotud ehk siis seda, kas nõuete eraldi menetlemise korral on olemas vastuoluliste otsuste oht.(51)
b) Piisavalt tihe seotus ja vastuoluliste otsuste oht
93. Euroopa Kohus rõhutab, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse eeskiri, kooskõlas selle määruse põhjendustega 12 ja 15, vastab ühelt poolt soovile aidata kaasa tõrgeteta kohtumõistmisele, võimalikult vähendada samaaegsete menetluste võimalust ja tagada seeläbi, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. Teisalt ei saa seda eeskirja siiski kohaldada viisil, mis võimaldaks hagejal kaevata kohtusse mitu kostjat üksnes selleks, et viia üks nendest kostjatest välja tema alalise elu- või asukoha järgse riigi kohtute alluvusest.(52)
94. Seose kriteeriumi kohta on Euroopa Kohus veel märkinud, et selleks, et otsuseid saaks pidada vastuoluliseks määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses, ei piisa erinevustest vaidluse lahenduses, vaid erinevus peab esinema ka sama faktilise ja õigusliku olukorra puhul.(53)
c) Kriteerium, mille kohaselt peab nõuete seotusest tulenev kohtualluvus olema kostjatele etteaimatav
95. Kohtuotsuses Painer viitas Euroopa Kohus ka määruse nr 44/2001 põhjendusele 11. Selle kohaselt peavad kohtualluvuse eeskirjad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui on põhjendatud teistsugune seotus.(54)
96. Erinevate kostjate vastu esitatud hagide õiguslike aluste lahknemine ei ole iseenesest takistus määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamisele, seda siiski juhul, kui kostjate jaoks on etteaimatav, et neid võidakse kaevata selle riigi kohtusse, kus on vähemalt neist ühe alaline elukoht.(55) See on nii seda enam, kui siseriiklikud õigusnormid, millele erinevate kostjate vastu esitatud hagid tuginevad, on sisuliselt identsed.(56)
2. Kohtupraktikas sõnastatud põhimõtete kohaldamine põhikohtuasja asjaoludele
a) Piisavalt tihe seotus ja vastuoluliste otsuste oht
97. Käesoleval juhul põhinevad nii kõnealused nõuded, mis tuginevad alusetule rikastumisele ja kostja 11 osas lepinguvälisele kahjule, kui ka neile vastuväiteks esitatud täiendavad restitutsiooninõuded samadel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel.
98. Nendeks on ametiasutustele esitatud nõue vastavalt Vermögengesetzile, ja vaidlusaluse summa ülekandmine kostjate 1–10 kasuks, kelle eest tegutses sissenõudjana nende advokaat, kostja 11, ja selle summa tagasinõudmine, mis on nüüd tsiviilkohtus menetletava vaidluse ese.
99. See, et hageja ei tugine kostja 11 puhul alusetule rikastumisele, vaid lepinguvälisele kahjule, ei muuda seda hinnangut. Euroopa Kohus on nimelt selgitanud, et selleks, et nõuded oleksid määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses seotud, ei pea need põhinema samal alusel.(57) Käesoleval juhul on eri nõuded kantud samast huvist, nimelt ekslikult enammakstud summa tagasimaksmisest.
100. Sarnaste faktiliste ja õiguslike asjaoludega sulanduvad esitatud täiendavad restitutsiooninõuded. Need on kõigi kostjate puhul seoses nende vastu esitatud nõuetega ühtviisi olulised. Nagu Saksamaa valitsus õigesti märgib,(58) saab kostjate maksenõude õiguslikuks aluseks olla ainult Vermögensgesetz või Investitionsvorranggesetz, mis asetab kõik kostjad samasse faktilisse ja õiguslikku olukorda.
101. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab,(59) saab küsimuse „kõigi kostjate osas loogiliselt [lahendada] vaid ühtselt.” Seda olenemata sellest, kas kostjad on solidaarvõlgnikud või – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus näib arvavat(60) – osavõlgnikud. Hagide lahendamisel on täiendavate restitutsiooninõuete olemasolu või puudumine nimelt ühine eelküsimus. Kui neid ei lahendata üheskoos, ähvardab vastuoluliste otsuste oht. Vastuoluliste otsustega lahutataks eespool kirjeldatud ühesugused faktilised ja õiguslikud asjaolud aga viisil, mis ei ole aktsepteeritav.
b) Kriteerium, mille kohaselt peab nõuete seotusest tulenev kohtualluvus olema kostjatele etteaimatav
102. Nagu Saksamaa valitsus(61) õigesti märgib, võisid kostjad samast faktilisest olukorrast tulenevalt ka ette aimata, et neid võib kaevata Saksamaa Liitvabariigi kohtusse.
103. Ka neile kostjatele, kelle elukoht on mõnes muus liikmesriigis kui Saksamaa, pidi – ühise advokaadi poolt esindatutena ja ühises restitutsioonimenetluses osalejatena – teada olema, et õigusjärglaste seas oli ka selliseid isikuid, kelle elukoht on Saksamaal, ja et ülejäänute jaoks võib nende isikute vastu esitatud hagidest kui nn „põhihagidest” tuleneda määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 sätestatud kohtualluvus. Seejuures erineb käesolev asi märkimisväärselt kostjate jaoks erinevate faktiliste asjaolude tõttu etteaimamatust „kooskõlastamata samasuunalisest menetlusest.”(62)
3. Vahekokkuvõte
104. Eeltoodust lähtuvalt tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 järgi vajalik mitme nõude tihe seotus esineb ka juhul, kui kostjad tuginevad põhikohtuasja asjaoludel hageja vastu täiendavatele restitutsiooninõuetele, mida saab lahendada vaid üheskoos.
C. Kolmas eelotsuse küsimus
105. Kolmas eelotsuse küsimus puudutab kostjaid, kelle elukoht on Iisraelis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esmalt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 kuulub kohaldamisele ka kostjate suhtes, kelle elukoht ei ole Euroopa Liidus.
1. Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tõlgendamine
106. Seda sätet tuleb Euroopa Kohtu välja arendatud tõlgendusmeetodite kohaselt(63) tõlgendada selle sõnastuse kohaselt, võttes arvesse selle sätte konteksti ning mõtet ja eesmärki.
a) Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 sõnastus
107. Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 nõutava kitsa tõlgendamise korral(64) nähtub juba selle sõnastusest, et nõuete seotusest tulenev kohtualluvus on asjakohane ainult sellise isiku puhul, „kelle alaline elukoht on liikmesriigis”.
108. Sellest järeldub a contrario, et kostjad, kelle elukoht on Iisraelis, mitte liikmesriigis, ei kuulu määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamisalasse.
b) Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 paiknemine määruse süsteemis
109. Nagu Saksamaa valitsus õigesti märgib,(65) ei tohi määruse nr 44/2001 konteksti arvestades tõlgendada selle määruse artikli 6 punkti 1 selle sõnastusest kaugemale minnes.
110. Esiteks tuleb arvestada, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 on erand kostja elukohajärgse kohtualluvuse põhimõttest, ja nagu kohtuotsuses Painer(66) taas rõhutati, ei ole selles määruses sõnaselgelt ettenähtud juhtumitest kaugemale minev tõlgendus lubatud.
111. Teiseks tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 4 lõige 1 on sõnaselge säte just selliste kostjate kohta, kelle elukoht ei ole liikmesriigis. Kui kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus kooskõlas artiklitega 22 ja 23 kindlaks selle liikmesriigi seaduste kohaselt. Käesoleval juhul ei ole aga asjakohased ei määruse nr 44/2001 artikkel 22, mis reguleerib erandlikku kohtualluvust, mis ei sõltu kostja elukohast, ega artikkel 23, mis puudutab kohtualluvuse kokkuleppeid, mistõttu tuleb määrust nr 44/2001 konkreetselt hinnata nii, et Saksa kohtute pädevus võib põhineda üksnes selle liikmesriigi enda seadustel, kuid mitte selles mõttes ammendavalt sätestatud määrusel nr 44/2001.
112. See on ka kooskõlas kõnealuse määruse põhjendusega 9, mille kohaselt kohaldatakse kostja suhtes, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tavaliselt kohtuasja algatamise liikmesriigi territooriumil kehtivaid siseriiklikke kohtualluvust käsitlevaid eeskirju. A contrario tähendab see, et määrust nr 44/2001 ei saa – kui erandid välja arvata – kohaldada.
c) Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 mõte ja eesmärk
113. Ka teleoloogilised kaalutlused ei vii teistsuguse järelduseni.
114. De lege lata on määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 peamine mõte ja eesmärk, nagu ilmneb määruse põhjendustest, harmoonilise kohtumõistmise huvides samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid.
115. Sellest nähtub, et sätte praeguse ülesehituse kohaselt ei ole see ette nähtud kolmandate riikidega seotud juhtumiteks.
116. De lege ferenda võib see võib-olla kunagi muutuda, kuna juba komisjoni 14. detsembri 2010. aasta ettepanekuga määruse nr 44/2001 uuesti sõnastamise kohta(67) sooviti üldiselt laiendada „määruse kohtualluvuse eeskirju kolmandatest riikidest pärit kostjatele”. Kuidas kõnealuse määruse artikli 6 punkt 1 pärast uuesti sõnastamist täpselt kõlab, ei ole veel selge, kuna komisjoni nimetatud ettepanekusse on tehtud olulisi redaktsioonilisi muudatusi.(68)
2. Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 analoogne kohaldamine kolmandate riikidega seotud juhtumitele?
117. Saksa õiguskirjanduses on siiski kaalutud määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 analoogia alusel kohaldamist, kui ühe või mitme kostja elukoht ei ole liikmesriigis, tingimusel et vähemalt veel ühe kostja elukoht on liikmesriigis.(69) Seda põhjendatakse sellega, et muidu saavad isikud, kelle elukoht on kolmandas riigis, õigustamatu eelise, mis ei ole määruse nr 44/2001 eesmärk.
118. See argument ei ole aga juba seetõttu veenev,(70) et kõnealuses määruses ei ole õiguslünka ja seetõttu ei saa analoogiat kasutada.
119. Seda seetõttu, et määruse nr 44/2001 artiklites 4, 22 ja 23 on nende isikute probleemistikku, kelle elukoht on kolmandas riigis, ammendavalt käsitletud ja viidatud, et määruses sätestamata juhtudel kohaldatakse asjaomast siseriiklikku õigust. Seega võib liikmesriik kõnealuse määrusega reguleerimata juhtudel kohaldada nende isikute suhtes, kelle elukoht on kolmandas riigis, oma kohtualluvuse eeskirju. Määruse enda kohaldamisala ei tohi siiski laiendada.
3. Vahekokkuvõte
120. Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 ei kuulu kohaldamisele kostjate suhtes, kelle elukoht ei ole Euroopa Liidus.
121. Pärast sellele küsimusele eitavalt vastamist võib jätta vastamata üksnes jaatava vastuse puhuks esitatud täiendavale küsimusele, milline on õiguslik olukord, kui kostja elukohariigis ei pruugita tunnustada kohtuotsust otsuse teinud riigiga sõlmitud kahepoolse kokkuleppe alusel pädevuse puudumise argumendi tõttu.
122. Juhuks, kui Euroopa Kohus vastab kolmanda eelotsuse küsimuse esimesele osale siiski jaatavalt, olgu ettenägelikult märgitud, et tunnustamise probleemid kolmandates riikides võivad määruse nr 44/2001 tõlgendamist tugevalt mõjutada ja nendega seotud riski kannab hageja.(71)
VIII. Ettepanek
123. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Liidumaa poolt õigusliku aluseta tehtud makse tagasinõudmine on sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tsiviilasi nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõike 1 tähenduses ka siis, kui ametiasutus annab liidumaale korralduse maksta kannatanutele restitutsioonina osa kinnisasja müügilepingu alusel saadust, kuid selle asemel kantakse kannatanutele ekslikult üle kogu ostuhind ja pärast nõutakse enammakstud summa kohtu kaudu tagasi.
2. Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 järgi vajalik mitme nõude tihe seotus esineb ka juhul, kui kostjad tuginevad põhikohtuasja asjaoludel hageja vastu täiendavatele restitutsiooninõuetele, mida saab lahendada vaid üheskoos.
3. Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 ei kuulu kohaldamisele kostjate suhtes, kelle elukoht ei ole Euroopa Liidus.