EUROOPA KOHTU OTSUS
13. detsember 1979(*)
Uute viinamarjaistanduste rajamise keeld
Kohtuasjas 44/79,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Neustadt an der Weinstraße Verwaltungsgericht’i (halduskohus) esitatud eelotsusetaotlus selles kohtus pooleliolevas vaidluses järgmiste poolte vahel:
Liselotte Hauer, elukoht Bad Dürkheim,
ja
Land Rheinland-Pfalz (Rheinland-Pfalzi liidumaa),
eelotsuse tegemiseks nõukogu 17. mai 1976. aasta määruse nr 1162/76, millega kehtestatakse viinamarjakasvatuse potentsiaali turuvajadustele kohandamise meetmed, muudetud nõukogu 23. novembri 1978. aasta määrusega nr 2776/78, artikli 2 tõlgendamise kohta seonduvalt Gesetz über Maßnahmen auf dem Gebiete der Weinwirtschaft – Weinwirtschaftsgesetz’i (viinamarjakasvatuses ja veinitööstuses rakendatavaid meetmeid käsitlev Saksa seadus) artikliga 1,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president H. Kutscher, kodade esimehed A. O’Keeffe ja A. Touffait, kohtunikud J. Mertens de Wilmars, P. Pescatore, A. J. Mackenzie Stuart, G. Bosco, T. Koopmans ja O. Due,
kohtujurist: F. Capotorti,
kohtusekretär: A. Van Houtte,
on teinud järgmise
otsuse
[…]
Õiguslik käsitlus
1 Neustadt an der Weinstraße Verwaltungsgericht esitas 14. detsembri 1978. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. märtsil 1979, EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust, mis puudutavad nõukogu 17. mai 1976. aasta määruse nr 1162/76, millega kehtestatakse viinamarjakasvatuse potentsiaali turuvajadustele kohandamise meetmed (EÜT L 135, lk 32), muudetud nõukogu 23. novembri 1978. aasta määrusega nr 2776/78 (EÜT L 333, lk 1), tõlgendamist.
2 Kohtutoimikust selgub, et 6. juunil 1975 taotles põhikohtuasja hageja Rheinland-Pfalzi liidumaa pädevalt ametiasutuselt luba istutada viinapuid tema omandis olevale maatükile Bad Dürkheimis. Esialgu keelduti talle sellist luba andmast põhjendusel, et antud valdkonnas kohaldatavate Saksa õigusnormide ehk viinamarjakasvatust ja veinitööstust käsitleva 10. märtsi 1977. aasta seaduse (Weinwirtschaftsgesetz) järgi ei ole kõnesolev maatükk viinamarjakasvatuseks sobiv. Huvitatud isik vaidlustas selle otsuse 22. jaanuaril 1976. Sel ajal, kui kaebus oli lahendamisel pädevas ametiasutuses, võeti vastu 17. mai 1976. aasta määrus nr 1162/76, mille artikkel 2 keelas 3 aasta jooksul uute viinapuude istutamise. Sama aasta 21. oktoobril lükkas ametiasutus kaebuse tagasi, tuues ära kaks põhjendust: esiteks on maatükk selleks ebasobiv ja teiseks tuleneb ühenduse osutatud määrusest viinamarjade istutamise keeld.
3 Kui huvitatud isik esitas kaebuse Verwaltungsgericht’ile, nõustus ametiasutus pärast samas kandis korjatud viinamarjade ekspertiisi ja kokkulepet mitmete teiste maaomanikega hageja naabruses, et hageja maatükki võib pidada siseriiklikes õigusaktides kindlaks määratud miinimumnormide järgi viinamarjakasvatuseks sobivaks. Selle tulemusena teatas ametiasutus, et on nõus loa andma, kui lõpeb ühenduse õigusnormidega kehtestatud uute istanduste rajamise keelu periood. Siit selgub, et vaidlus poolte vahel puudutas sellest hetkest vaid ühenduse õigusega seotud küsimusi.
4 Põhikohtuasja hageja leiab, et taotletud luba tuleb talle anda, sest määruse nr 1162/76 sätteid ei saa kohaldada taotluse puhul, mis esitati hulk aega enne selle määruse jõustumist. Isegi kui eeldada, et määrust kohaldatakse enne selle jõustumist esitatud taotluste puhul, ei saa selle sätteid ikkagi kohaldada hageja vastu, sest need rikuvad tema omandiõigust ja õigust tegutseda vabalt valitud kutsealal, mis on tagatud Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse artiklitega 12 ja 14.
5 Selle vaidluse lahendamiseks esitas Verwaltungsgericht kaks küsimust, mis olid sõnastatud järgmiselt:
„1. Kas nõukogu 17. mai 1976. aasta määrust nr 1162/76, muudetud nõukogu 23. novembri 1978. aasta määrusega nr 2776/78, tuleb tõlgendada nii, et selle artikli 2 lõiget 1 kohaldatakse ka enne nimetatud määruse jõustumist esitatud uute viinamarjaistanduste rajamise loa taotluste suhtes?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas siis tuleb:
määruse nr 1162/76 artikli 2 lõiget 1 tõlgendada nii, et selles sätestatud uute viinamarjaistanduste rajamise lubade väljaandmise keeldu kohaldatakse – välja arvatud määruse artikli 2 lõikes 2 ette nähtud erandid – üldiselt, st eelkõige sõltumata sellest, kuidas on Weinwirtschaftsgesetz’i (viinamarjakasvatuses ja veinitööstuses rakendatavaid meetmeid käsitlev Saksa seadus) § 1 lõike 1 teise lause ja lõike 2 alusel lahendatud maatüki viinamarjakasvatuseks sobivuse küsimus?”
Esimene küsimus (määruse nr 1162/76 ajaline kehtivus)
6 Põhikohtuasja hageja väidab antud küsimustes, et tema taotlus, mille ta esitas pädevale ametiasutusele 6. juunil 1975, oleks tavapäraselt pidanud viima talle soodsa otsuseni enne ühenduse määruse jõustumist, kui haldusmenetluse käik oleks olnud tavapärane ja kui ametiasutus oleks tunnistanud viivituseta, et siseriikliku seaduse nõuete järgi on tema maatükk viinamarjakasvatuseks sobiv. Ühenduse määruse kohaldamisel selle ajalist kehtivust määratledes tuleb seda olukorda arvesse võtta, eriti seepärast, et kõnesolev viinamarjatoodang ei oleks turutingimusi märgatavalt mõjutanud, arvestades aega, mis kulub alates viinapuude istutamisest kuni esimese toodanguni.
7 Põhikohtuasja hageja esitatud argumente ei saa toetada. Määruse nr 1162/76 artikli 2 lõike 1 teises lõigus on sõnaselgelt sätestatud, et liikmesriigid ei anna enam uute istanduste rajamise lube „alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast”. Viidates loa andmisele, välistab see säte võimaluse, et arvesse tuleb aeg, mil taotlus esitati. See näitab kavatsust jõustada määrus otsekohe sedavõrd, et isegi enne määruse jõustumist omandatud istutamis- või taasistutamisõigused peatatakse keeluperioodiks sama määruse artikli 4 alusel.
8 Preambuli kuuenda põhjenduse järgi, mis puudutab viimast sätet, tingib uute istanduste keelu „vaieldamatu avalik huvi”, mis muudab vajalikuks piirata veini ületootmist ühenduses, taastada turutasakaal ja hoida ära strukturaalsete ülejääkide tekkimine. Nõnda selgub, et määruse nr 1162/76 eesmärk on otsekohe tõkestada viinamarjaistanduste pindala laiendamine. Seega ei saa teha mingeid erandeid taotlustele, mis esitati enne määruse jõustumist.
9 Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et nõukogu 17. mai 1976. aasta määrust nr 1162/76, muudetud nõukogu 23. novembri 1978. aasta määrusega nr 2776/78, tuleb tõlgendada nii, et selle artikli 2 lõiget 1 kohaldatakse ka uute viinamarjaistanduste rajamise loa taotluste suhtes, mis esitati enne esimese määruse jõustumist.
Teine küsimus (määruse nr 1162/76 sisuline ulatus)
10 Teise küsimusega soovib Verwaltungsgericht Euroopa Kohtult otsust, kas määruse nr 1162/76 artikli 2 lõikes 1 sätestatud uute viinamarjaistanduste rajamise lubade väljaandmise keeldu tuleb kohaldada üldiselt, st kas see käib ka maatükkide kohta, mis on siseriiklike õigusnormide kriteeriumide järgi tunnistatud viinamarjakasvatuseks sobivaks.
11 Selles küsimuses on määruse tekst selge, sest artikkel 2 keelab „kõik uued istandused”, tegemata vahet kõnesoleva maa kvaliteedi järgi. Nii määruse nr 1162/76 tekstist kui ka taotletavatest eesmärkidest tuleneb, et keeld peab hõlmama uued istandused sõltumata pinnase omadustest ja sellest, kuidas seda siseriiklike õigusaktide alusel liigitatakse. Nagu selgub preambuli teisest põhjendusest, on määruse tegelik eesmärk teha lõpp viinamarjade ületootmisele Euroopas ja taastada turutasakaal nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. Vaid määruse artikli 2 lõige 2 lubab teha mõningaid erandeid sama artikli lõikes 1 sätestatud üldisest keelust, kuid ei ole vaidlustatud asjaolu, et ühtki neist eranditest ei saa antud juhul kohaldada.
12 Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1162/76 artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud uute viinamarjaistanduste rajamise lubade väljaandmise keeldu kohaldatakse – välja arvatud määruse artikli 2 lõikes 2 nimetatud erandid – üldiselt, st eelkõige sõltumata sellest, kas maatükk on siseriikliku seaduse sätete järgi viinamarjakasvatuseks sobiv või mitte.
Küsimus põhiõiguste tagamisest ühenduse õiguskorras
13 Verwaltungsgericht märgib oma eelotsusetaotluses, et juhul, kui määrust nr 1162/76 tuleb tõlgendada nii, et see sätestab üldise ulatusega keelu, mis hõlmab ka viinamarjakasvatuseks sobiva pinnase, tuleks see õigusnorm võib-olla Saksamaa Liitvabariigis jätta kohaldamata, sest on kahtlus, kas see on kooskõlas põhiseaduse artiklitega 12 ja 14 tagatud põhiõigustega, mis käsitlevad vastavalt omandiõigust ja õigust tegutseda vabalt valitud kutsealal.
14 Nagu leidis Euroopa Kohus oma 17. detsembri 1970. aasta otsuses kohtuasjas Internationale Handelsgesellschaft (EKL 1970, lk 1125), saab küsimust, kas ühenduse institutsiooni vastu võetud õigusakt võib rikkuda põhiõigusi, hinnata vaid ühenduse õigusest endast lähtudes. Konkreetse liikmesriigi õigusaktidel või põhiseaduslikul korral rajanevate eriliste hindamiskriteeriumide kasutuselevõtt, mis rikub ühenduse õiguse materiaalset terviklikkust ja tõhusust, lõhuks paratamatult ühisturu terviklikkust ja seaks ohtu ühenduse ühtekuuluvuse.
15 Euroopa Kohus rõhutas osundatud otsuses ja hiljem 14. mai 1974. aasta otsuses kohtuasjas Nold (EKL 1974, lk 491), et põhiõigused on üldiste õiguspõhimõtete, mille järgimise tagab Euroopa Kohus, lahutamatu osa. Nende õiguste kaitse tagamisel tugineb ta liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele, nii et ühenduses ei saa lubada meetmeid, mis on vastuolus liikmesriikide põhiseadustes sätestatud põhiõigustega. Inimõiguste kaitset puudutavad rahvusvahelised instrumendid, mille raames liikmesriigid on teinud koostööd või millega nad on ühinenud, võivad samuti anda juhiseid, mida tuleks ühenduse õiguse raames arvestada. Seda kontseptsiooni tunnustas hiljem 5. aprilli 1977. aasta assamblee, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioon, mis pärast Euroopa Kohtu praktika meenutamist viitab ühelt poolt liikmesriikide põhiseadustega tagatud õigustele ja teiselt poolt 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile (EÜT 1977 nr C 103, lk 1).
16 Neil asjaoludel tuleb Verwaltungsgericht’i väljendatud kahtlust selles, kas määruse nr 1162/76 sätted on kooskõlas põhiõiguste kaitse normidega, mõista nii, et see vaidlustab määruse kehtivuse ühenduse õiguse seisukohast. Selles osas tuleb teha vahet omandiõiguse võimaliku rikkumise ja kutsevabaduse võimaliku rikkumise vahel.
Omandiõiguse küsimus
17 Omandiõigus on ühenduse õiguskorras tagatud kooskõlas liikmesriikide põhiseaduste ühiste kontseptsioonidega, mida kajastab ka Euroopa inimõiguste kaitse konventsioonile lisatud protokoll nr 1.
18 Selle protokolli artikkel 1 sätestab järgmist:
„Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.
Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.”
19 Olles kinnitanud vara puutumatust, näeb see säte ette kaht liiki omandiõiguse riiveid, sõltuvalt sellest, kas riive jättis omaniku tema õigusest ilma või piiras selle kasutamist. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et uute istanduste rajamise keeldu ei saa vaadelda kui akti, mis toob kaasa omandist ilmajätmise, sest omanikule jääb õigus vabalt käsutada oma vara ja kasutada seda muul otstarbel, mis ei ole keelatud. Seevastu ei ole kahtlust, et see keeld kitsendab omandi kasutamist. Protokolli artikli 1 teine lõik sisaldab selles küsimuses olulist juhist, sest tunnistab liikmesriikide õigust „kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks”. Nõnda tunnistab protokoll põhimõtteliselt omandi kasutamisele seatud piirangute seaduslikku iseloomu, kitsendades neid piiranguid samal ajal nõudega, et need oleksid riigi hinnangul „üldise huvi” kaitseks „vajalikud”. See õigusnorm ei võimalda siiski anda piisavalt täpset vastust Verwaltungsgericht’i tõstatatud küsimusele.
20 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb seetõttu kaaluda ka juhiseid, mis tulenevad üheksa liikmesriigi põhiseaduslikest õigusnormidest ja tavadest. Esiteks tuleb tõdeda, et need õigusnormid ja tavad võimaldavad seadusandjal reguleerida eraomandi kasutamist üldistes huvides. Selles osas viitavad mõned põhiseadused omandiga seotud kohustustele (Saksamaa põhiseaduse artikli 14 lõike 2 esimene lause), selle sotsiaalsele funktsioonile (Itaalia põhiseaduse artikli 42 lõige 2), selle kasutamise allutamisele ühise huvi nõuetele (Saksamaa põhiseaduse artikli 14 lõike 2 teine lause ja Iirimaa põhiseaduse artikkel 43.2.2°) või sotsiaalsele õiglusele (Iirimaa põhiseaduse artikkel 43.2.1°). Kõikides liikmesriikides on mitmed seadusandlikud aktid andnud sellele omandiõiguse sotsiaalsele funktsioonile konkreetse väljenduse. Nii võib kõikides liikmesriikides leida õigusakte, mis käsitlevad põllu- ja metsamajandust, veekaitset, looduskeskkonna kaitset, maakorraldust ja asulaplaneerimist ning mis piiravad maaomandi kasutamist mõnikord tunduvalt.
21 Täpsemalt, kõikides ühenduse viinamarjakasvatusriikides on kitsendavaid õigusakte, isegi kui need ei ole ühtviisi ranged, mis puudutavad viinapuude istutamist, sortide valikut ja põlluharimismeetodeid. Mitte üheski kõnesolevas riigis ei peeta neid sätteid omandiõigusega põhimõtteliselt vastuolus olevaks.
22 Nii võib liikmesriikide ühiste põhiseaduslike kontseptsioonide ja kõige erinevamates valdkondades väljakujunenud seadusandlike tavade põhjal kinnitada, et määrusega nr 1162/76 kehtestatud uute viinamarjaistanduste rajamise piiranguid ei saa põhimõtteliselt vaidlustada. Tegemist on kõikide liikmesriikide põhiseaduslikus korras täpselt samades või sarnastes vormides tuntud ja õiguspäraseks tunnistatud piiranguga.
23 See tõdemus ei ammenda siiski Verwaltungsgericht’i tõstatatud probleemi. Isegi kui põhimõtteliselt ei saa vaidlustada ühenduse võimalust piirata omandi kasutamist turgude ühise korraldamise raames ja struktuuripoliitika eesmärgil, tuleb siiski veel teha kindlaks, kas vaidlustatud õigusnormiga kehtestatud piirangud vastavad tõesti ühenduse taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast taotletud eesmärgi seisukohast liiga suurt ja lubamatut sekkumist omaniku eelisõigustesse, mis moonutaks omandiõiguse olemust ennast. Selle väite esitab põhikohtuasja hageja, kes leiab, et seadusandja võib viinamarjakasvatusmaa omandi kasutamist piirata ainuüksi kvaliteedipoliitika järgimiseks nii, et alates hetkest, mil tunnistatakse, et maatükk sobib viinamarjakasvatuseks, oleks hageja õigus puutumatu. Niisiis tuleb teha kindlaks, milline on vaidlustatud määruse eesmärk ja hinnata, kas määruses ette nähtud meetmete ja antud juhul ühenduse taotletava eesmärgi vahel on mõistlik seos.
24 Määruse nr 1162/76 sätteid tuleb vaadelda viinamarja- ja veinituru ühise korralduse kontekstis, mis on tihedalt seotud ühenduse struktuuripoliitikaga antud valdkonnas. Need eesmärgid on esile toodud vaidlustatud määruse aluseks olevas 28. aprilli 1970. aasta määruses nr 816/70, millega kehtestatakse täiendavad sätted viinamarja- ja veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 99, lk 1), samuti 5. veebruari 1979. aasta määruses nr 337/79 viinamarja- ja veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 54, lk 1), mis kodifitseerib kõik ühist turukorraldust reguleerivad sätted. Selle määruse III jaotis, mis käsitleb „istanduste toodangu- ja arengukontrolli eeskirju”, moodustab praegu kõnealuse valdkonna õigusliku raamistiku. Veel üks element, mis võimaldab mõista ühenduse poliitikat antud valdkonnas, on nõukogu 21. aprilli 1975. aasta resolutsioon, mis puudutab uusi suuniseid, mille eesmärgiks on lauaveinide turu tasakaalustamine (EÜT C 90, lk 1).
25 Kõikidest nendest õigusaktidest selgub, et ühenduse algatatud ja osaliselt ellu viidud poliitika seisneb ühises turukorralduses koos viinamarja- ja veinitootmissektori strukturaalse parandamisega. Selle tegevuse eesmärgiks on saavutada EMÜ asutamislepingu artikli 39 suuniste raames kahesugune eesmärk: esiteks püsivalt tasakaalustada veiniturg tootjatele tasuval ja tarbijate jaoks õiglasel hinnatasemel ning teiseks parandada kaubanduses müügil oleva veini kvaliteeti. Nende kahe eesmärgi saavutamiseks, milleks on kvantitatiivne tasakaal ja kvalitatiivne edasiminek, nägid ühenduse viinamarja- ja veiniturgu reguleerivad õigusnormid ette terve rea sekkumisi, mida kohaldatakse nii veini tootmise kui ka turustamise staadiumis.
26 Eriti tuleb selles küsimuses osutada määruse nr 816/70 artikli 17 sätetele, mis edasiarendatud sõnastuses on üle võetud määruse nr 337/79 artiklisse 31, mis näeb ette, et liikmesriigid koostavad istutamise ja tootmise prognoosid, mida koordineeritakse ühenduse siduva kava raames. Selle kava elluviimiseks võib vastu võtta istutamist, taasistutamist, väljajuurimist ja mahajätmist käsitlevaid õigusnorme.
27 Selles kontekstis võetigi vastu määrus nr 1162/76. Selle määruse preambuli ja nende majandustingimuste põhjal, milles see kehtestati ja mida iseloomustab pidev tootmisjääkide tekkimine alates 1974. aasta saagist, ilmneb, et määrus täidab kahte ülesannet: esiteks peab see võimaldama viivitamatult tõrjuda ülejääkide jätkuvat suurenemist, teiseks jätma ühenduse institutsioonidele aega struktuuripoliitika ellurakendamiseks, mille eesmärk on soodustada kõrgekvaliteedilist toodangut, võttes maa-alade ja viinamarjasortide valikul ja tootmismeetodite reguleerimisel arvesse ühenduse erinevate viinamarjapiirkondade eripära ja vajadusi.
28 Nende kahe probleemi lahendamiseks kehtestaski nõukogu määrusega nr 1162/76 üldise uute istanduste rajamise keelu, mis pinnase kvaliteedist ei sõltunud, välja arvatud mõned täpselt piiritletud erandid. Tuleb märkida, et kuigi keeld on üldine, on nõukogu võetud meede samal ajal ajutise iseloomuga. Selle eesmärgiks on viivitamatult parandada konjunktuuri, mida iseloomustavad ülejäägid, samal ajal kui valmistatakse ette lõplikke strukturaalseid meetmeid.
29 Nii kavandatuna ei sisalda kritiseeritud meede ühtki omandiõiguse teostamise alusetut piirangut. Uute viinamarjaistanduste kasutuselevõtmisel olukorras, mida iseloomustab kestev ületootmine, ei ole tegelikult muud majanduslikku tagajärge peale ülejäägi suurendamise; lisaks toob selline laienemine antud staadiumis kaasa ohu, et uue struktuuripoliitika elluviimine ühenduse tasandil muutub viinamarjakasvatuse loa andmiseks sobivate alade väljavalimise osas raskemaks juhul, kui see rajaneb rangematel kriteeriumidel kui praegused siseriiklikud õigusaktid.
30 Tuleb niisiis järeldada, et piiratud ajaks määrusega nr 1162/76 kehtestatud omandi kasutamise piirang, mis seisneb uute istanduste rajamise keelus, on õigustatud ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidega ja see ei kahjusta omandiõiguse olemust niisugusena, nagu see on ühenduse õiguskorras tunnustatud ja tagatud.
Õigus tegutseda vabalt valitud kutsealal
31 Põhikohtuasja hageja leiab veel, et määrusega nr 1162/76 kehtestatud uute istanduste rajamise keeld rikub tema põhiõigusi, sest selle keelu tagajärjel piiratakse tema õigust tegutseda vabalt oma valitud kutsealal, st olla viinamarjakasvataja.
32 Euroopa Kohus märkis juba oma eelmainitud 14. mai 1974. aasta otsuses kohtuasjas Nold, et kuigi on tõsi, et mitme liikmesriigi põhiseaduslik kord loob tagatised õiguse tegutseda vabalt valitud kutsealal teostamiseks, tuleb ka niimoodi tagatud õigust, mis ei ole kaugeltki absoluutne õigus, vaadelda kaitstud tegevuse sotsiaalsest funktsioonist lähtudes. Antud juhul tuleb märkida, et vaidlustatud ühenduse meede ei kahjusta mingil viisil õigust asuda viinamarjakasvatusega tegelema ega ka õigust sellel kutsealal vabalt tegutseda maa-alal, mida juba kasutatakse viinamarjakasvatuseks. Selles osas, milles uute istanduste rajamise keeld riivab õigust tegutseda vabalt viinamarjakasvatuse kutsealal, on see piirang vaid omandi kasutamise kitsendus, mistõttu see sulandub viimasega kokku. Kui eeldada, et õigust tegutseda vabalt viinamarjakasvatuse kutsealal on piiratud, on see õigustatud samadel põhjustel, mis õigustavad omandi kasutamise piirangut.
33 Kõigest eelnevast järeldub, et määruse nr 1162/76 uurimine Verwaltungsgericht’i sõnastatud kahtlustest lähtudes ei toonud esile asjaolusid, mis mõjutaksid selle määruse kehtivust vastuolu tõttu nõuetega, mis tulenevad põhiõiguste kaitsest ühenduses.
Kohtukulud
Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksa Liitvabariigi valitsuse, Euroopa Ühenduste Nõukogu ja komisjoni kohtukulusid ei hüvitata.
Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Neustadt an der Weinstraße Verwaltungsgericht’is poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse nimetatud kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Neustadt an der Weinstraße Verwaltungsgericht’i 14. detsembri 1978. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:
1. Nõukogu 17. mai 1976. aasta määrust nr 1162/76, millega kehtestatakse viinamarjakasvatuse potentsiaali turuvajadustele kohandamise meetmed, muudetud nõukogu 23. novembri 1978. aasta määrusega nr 2776/78, mis muudab määrust nr 1162/76 teist korda, tuleb tõlgendada nii, et selle artikli 2 lõiget 1 kohaldatakse ka enne määruse jõustumist esitatud uute viinamarjaistanduste rajamise loa taotluste suhtes.
2. Määruse nr 1162/76 artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud uute viinamarjaistanduste rajamise lubade väljaandmise keeldu kohaldatakse – välja arvatud määruse artikli 2 lõikes 2 ette nähtud erandid – üldiselt, st eelkõige sõltumata sellest, kas maatükk on siseriikliku seaduse sätete kohaselt viinamarjakasvatuseks sobiv või mitte.
Kutscher | O’Keeffe Touffait | |
Mertens de Wilmars | | Pescatore |
Mackenzie Stuart | Bosco Koopmans | Due |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. detsembril 1979 Luxembourgis.
A. Van Houtte | | H. Kutscher |