Language of document : ECLI:EU:T:2022:696

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

9. november 2022(*)

Institutsiooniline õigus – Euroopa kodanikualgatus „Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“ – Komisjoni teatis, milles on esitatud põhjused Euroopa kodanikualgatuses sisalduvate õigusaktide ettepanekute vastu võtmata jätmiseks – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Hea halduse põhimõte – Ilmne hindamisviga

Kohtuasjas T‑158/21,

Citizens’ Committee of the European Citizens’ Initiative „Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“, esindaja: advokaat T. Hieber,

hageja,

keda toetas:

Ungari, esindajad: M. Fehér ja K. Szíjjártó,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Martínez del Peral, I. Rubene, E. Stamate ja D. Drambozova,

kostja,

keda toetasid:

Kreeka Vabariik, esindaja: T. Papadopoulou,

ja

Slovaki Vabariik, esindaja: E. Drugda,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president J. Svenningsen ning kohtunikud C. Mac Eochaidh (ettekandja) ja J. Laitenberger,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Citizens’ Committee of the European Citizens’ Initiative „Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“ palub oma ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 14. jaanuari 2021. aasta teatis C(2021) 171 (final) Euroopa kodanikualgatuse kohta „Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“ (edaspidi „vaidlustatud teatis“).

 Vaidluse taust

2        Hageja esitas Euroopa Komisjonile taotluse registreerida kavandatud Euroopa kodanikualgatus „Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“ (edaspidi „kavandatud kodanikualgatus“) ELL artikli 11 lõike 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (ELT 2011, L 65, lk 1) alusel.

3        Kavandatud kodanikualgatuse eesmärk oli kutsuda Euroopa Liitu üles võtma vastu rida akte, et parandada rahvus- ja keelevähemustesse kuuluvate isikute kaitset ning edendada liidus kultuurilist ja keelelist mitmekesisust.

4        Komisjon võttis 29. märtsil 2017 vastu otsuse (EL) 2017/652 kavandatud kodanikualgatuse kohta (ELT 2017, L 92, lk 100). Nimetatud otsuse artikli 1 lõikes 1 teatas ta kavandatud kodanikualgatuse registreerimisest ja lõikes 2 loetles ta järgmised üheksa ettepanekut, millele võis toetusavaldusi koguda:

–        Euroopa Liidu Nõukogu soovitus kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kaitse ja edendamise kohta liidus (ettepanek 1);

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus või määrus, millega kohandatakse „rahastamisprogramme nii, et neid saavad kasutada väikesed piirkondlike ja vähemuskeelte kogukonnad“ (ettepanek 2);

–        parlamendi ja nõukogu otsus või määrus, millega luuakse peamiselt liidu rahastatav keelelise mitmekesisuse keskus, mis tugevdaks teadlikkust piirkondlikest ja vähemuskeeltest ning edendaks mitmekesisust kõigil tasanditel (ettepanek 3);

–        määrus, millega kohandatakse struktuurifondide ülesannete, peamiste eesmärkide ja organisatsiooni struktuuri suhtes kohaldatavaid üldeeskirju, et võtta arvesse vähemuste kaitset ja kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamist tingimusel, et rahastatavad meetmed tugevdavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja piirkondlikku seotust (ettepanek 4);

–        parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust, milles käsitletakse programmi „Horisont 2020“, et parandada sellise lisandväärtuse analüüsi, mida rahvusvähemused ning kultuuriline ja keeleline mitmekesisus võivad anda liidu piirkondade sotsiaalsele ja majanduslikule arengule (ettepanek 5);

–        liidu õigusaktide muutmine, et tagada kodakondsuseta isikute ja liidu kodanike ligilähedaselt võrdne kohtlemine (ettepanek 6);

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, et kehtestada ühtne autoriõigus nii, et kogu liitu käsitataks autoriõiguse seisukohast siseturuna (ettepanek 7);

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1) muutmine, et tagada teenuste osutamise vabadus ja audiovisuaalsisu kättesaadavus piirkondades, kus elavad rahvusvähemused (ettepanek 8);

–        nõukogu määrus või otsus EL toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetlustest grupierandi tegemiseks projektide puhul, millega edendatakse rahvusvähemusi ja nende kultuuri (ettepanek 9).

5        Määrus nr 211/2011 tunnistati 1. jaanuaril 2020 kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrusega (EL) 2019/788 Euroopa kodanikualgatuse kohta (ELT 2019, L 130, lk 55, parandused ELT 2019, L 334, lk 168 ja ELT 2020, L 424, lk 61), mida on muudetud komisjoni 23. juuli 2019. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2019/1673, millega asendatakse määruse 2019/788 I lisa (ELT 2019, L 257, lk 1).

6        Hageja, kes oli saanud määratud tähtaja jooksul rohkem kui 1 300 000 toetusavaldust, sealhulgas vaidlustatud teate kohaselt 11 liikmesriigi ametiasutuste kinnitanud 1 128 422 toetusavaldust, esitas 10. jaanuaril 2020 komisjonile kodanikualgatuse „Miniority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“ (edaspidi „käesolev kodanikualgatus“).

7        Hageja esitas 5. veebruaril 2020 määruse 2019/788 artikli 15 lõike 1 alusel komisjoniga peetud koosolekul käesoleva kodanikualgatuse ettepanekud suuliselt ja edastas sellega seotud seadusandlike ettepanekute selgitava dokumendi.

8        Parlamendis toimus 15. oktoobril 2020 avalik kuulamine vastavalt määruse 2019/788 artikli 14 lõikele 2. Avalik kuulamine, mis pidi esialgu toimuma 23. märtsil 2020, lükati COVID‑19 pandeemia tõttu edasi. Hageja osales kuulamisel videokonverentsi vahendusel.

9        Pärast 14. detsembril 2020 täiskogu istungil toimunud arutelu võttis parlament 17. detsembril 2020 vastu resolutsiooni (2020)2846(RSP), P9_TA-PROV(2020)0370 käesoleva kodanikualgatuse kohta. Resolutsiooni punktis 20 kutsus parlament komisjoni üles algatust arvesse võttes tegutsema ja esitama aluslepingutest ja määrusest 2019/788 lähtuvalt ettepanekuid õigusaktide vastuvõtmiseks kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, juhtis tähelepanu sellele, et käesolevas kodanikualgatuses nõutakse seadusandlikke ettepanekuid üheksas valdkonnas, ning tuletas meelde, et käesoleva kodanikualgatuse puhul on nõutud, et iga üksikut ettepanekut tuleb kontrollida ja hinnata eraldi.

10      Komisjon võttis 14. jaanuaril 2021 vastu vaidlustatud teatise, milles ta võttis seisukoha parlamendi resolutsiooni kohta ja vastas käesoleva kodanikualgatuse üheksale ettepanekule. Nende ettepanekute hindamise tulemusena teavitas ta hagejat põhjustest, miks ta keeldus käesolevas kodanikualgatuses taotletud meetmeid võtmast.

 Poolte nõuded

11      Hageja, keda toetab Ungari, palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud teatis tervikuna;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud teatis osaliselt osas, milles osalise tühistamise tingimused on täidetud;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

12      Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik ja Slovaki Vabariik, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

13      Slovaki Vabariik palus Üldkohtul samuti mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

14      Oma hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja tehtud mitu ilmset hindamisviga ning repliigis esitatud kolmanda väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

 Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

15      Esimese väite põhjendamiseks kinnitab hageja, keda toetab Ungari, sisuliselt, et komisjon rikkus vaidlustatud teatise vastuvõtmisel põhjendamiskohustust. Esiteks ei võtnud komisjon arvesse suulisi ja kirjalikke selgitusi, mille hageja oli esitanud komisjonile nii edastatud kirjalikes dokumentides kui ka komisjoniga peetud koosolekul ja parlamendis toimunud kuulamisel. Teiseks piirduvad vaidlustatud teatise teatud põhjendused lihtsalt viidetega teistele liidu aktidele. Järelikult on vaidlustatud teatises esitatud põhjendus ebapiisav, välja arvatud ettepaneku 5 põhjendus.

16      Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik ja Slovaki Vabariik, vaidleb neile argumentidele vastu.

17      Sellega seoses on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ELTL artiklis 296 kehtestatud üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab otsuse kehtivuse vaidlustada, ja võimaldada liidu kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust (vt 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

18      Komisjoni kohustus esitada määruse 2019/788 artikli 15 lõike 2 alusel vastu võetud teatises nii oma õiguslikud kui ka poliitilised järeldused konkreetse asjaomase kodanikualgatuse kohta ning meetmed, mida ta vastavalt olukorrale kavatseb selle kodanikualgatusega seoses võtta, koos põhjendustega või kui ta ei kavatse meetmeid võtta, siis põhjendused meetmete võtmata jätmise kohta, kujutab endast nimetatud sättes ette nähtud põhjendamiskohustuse konkreetset väljendust (vt selle kohta analoogia alusel 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punkt 91, ja 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 143).

19      Samuti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt, arusaadavalt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata seoses vastava juhtumi asjaoludega, nimelt arvestades akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis akti adressaatidel või muudel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel võib selgituste saamiseks olla. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punktid 92 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

20      Lisaks tuleb märkida, et põhjendamiskohustuse ja muude asjaomase õigusakti vastuvõtmise suhtes kehtivate formaalsete ja menetluslike piirangute täitmine on seda olulisem olukorras, kus liidu institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus. Üksnes nii saab liidu kohus kontrollida, kas esinevad kaalutlusõiguse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Viimati nimetatuga seoses on juba otsustatud, et seadusandliku algatuse õiguse teostamisel peab komisjonil olema ulatuslik kaalutlusõigus, kuna tal on selle teostamise kaudu ELL artikli 17 lõike 1 alusel kohustus edendada liidu üldisi huve, tehes vastavalt vajadusele raskeid valikuid eri huvide vahel. Sellest järeldub, et komisjonil peab olema ulatuslik kaalutlusõigus, et otsustada, kas võtta teatava kodanikualgatusega seoses meedet või mitte, mistõttu asjaomast teatist kontrollib liidu kohus piiratud ulatuses eesmärgiga teha kindlaks muu hulgas põhjenduse piisavus (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punktid 88, 89 ja 96, ning 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punktid 169 ja 170).

22      Käesoleval juhul võeti vaidlustatud teatis vastu seoses käesoleva kodanikualgatusega, mille eesmärk oli hageja sõnul kaasata liit rahvus- ja keelevähemusse kuuluvate isikute kaitse parandamisse ning kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse tugevdamisse liidus. Selleks sisaldas käesolev kodanikualgatus üheksat ettepanekut võtta vastu uued aktid või muuta olemasolevaid liidu õigusakte. Vaidlustatud teatises keeldus komisjon sisuliselt käesolevas kodanikualgatuses taotletud meetmete võtmisest.

23      Sellega seoses nähtub vaidlustatud teatisest, et komisjon esitas vastavalt määruse 2019/788 artikli 15 lõikele 2 õiguslikud ja poliitilised järeldused, mille tulemusel asus ta seisukohale, et käesoleva kodanikualgatusega seoses ei ole meedet vaja võtta. Täpsemalt järeldas komisjon pärast seda, kui ta analüüsis eelkõige õiguslikku raamistikku, mis piiritlevad tema ja liidu volitusi selles valdkonnas, et on „võimalik rahuldada taotlused teatavates valdkondades“. Võttes siiski arvesse meetmeid, mida liidu institutsioonid on juba võtnud käesoleva kodanikualgatusega hõlmatud valdkondades, ja seda, et ta jälgib nende meetmete rakendamist, leidis komisjon, et selles etapis „ei ole vaja ühtegi täiendavat õigusakti“, et saavutada käesoleva kodanikualgatusega taotletud eesmärke. Nii toimides tõi komisjon arusaadavalt ja piisavalt esile nende õiguslike ja poliitiliste põhjenduste olemuse, mille tõttu ta keeldus käesolevas kodanikualgatuses kavandatud meetmete võtmisest.

24      Peale selle lisanduvad vaidlustatud teatise põhjendused asjaoludele, mis on esitatud eelkõige otsuses 2017/652 ning mis tulenesid ka 5. veebruaril 2020 toimunud hageja ja komisjoni teabevahetusest. Vaidlustatud teatise põhjendusi toetab seega hagejale hästi teadaolev kontekst, millesse need põhjendused asetuvad.

25      Komisjon esitas seega peamised põhjused, miks ta oma ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades keeldus kõigi käesolevas kodanikualgatuses pakutud meetmete võtmisest.

26      Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et vaidlustatud teatises ei võtnud komisjon sõnaselget seisukohta iga kirjaliku ja suulise selgituse kohta, mille hageja esitas kõigi ettepanekute suhtes. Nagu nimelt on meenutatud eespool punktis 19, ei ole kohtupraktikas nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ning seega ei saa nõuda, et komisjon võtaks seisukoha kodanikualgatuses sisalduva iga kirjaliku ja suulise selgituse kohta, mis esitati kõigi ettepanekute suhtes. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 25, esitas komisjon peamised poliitilised ja õiguslikud põhjused, miks ta keeldus käesolevas kodanikualgatuses pakutud meetmete võtmisest.

27      Samuti tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt eiras komisjon mitmel korral põhjendamiskohustust, piirdudes pelga viitega teistele liidu õigusaktidele, selgitamata nende aktide asjakohasust käesoleva kodanikualgatuse seisukohast. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei piirdu komisjon nimelt sellega, et viitab ilma selgituseta teistele liidu õigusaktidele, vaid ta täpsustab hoopis, et nendes aktides käsitletakse teatavaid käesolevas kodanikualgatuses mainitud aspekte.

28      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades leiab Üldkohus, et vaidlustatud teatises esitatud põhjendused võimaldavad hagejal kindlaks teha, kas komisjoni keeldumine esitada käesolevas kodanikualgatuses sisalduvaid ettepanekuid on põhjendatud või on selle keeldumisega tehtud vigu. Peale selle võimaldavad need põhjendused liidu kohtul kontrollida vaidlustatud teatise õiguspärasust. Seetõttu tuleb järeldada, et vaidlustatud teatis on õiguslikult piisavalt põhjendatud.

29      See järeldus ei mõjuta komisjoni võimalikke õigusnormi rikkumisi või hindamisvigu. Nimelt tuleb eristada põhjendamiskohustust kui olulist vorminõuet, millele saab tugineda otsuse põhjenduste ebapiisavuse või puudulikkuse kohta esitatud väite raames, põhjendatuste paikapidavuse kontrollist, mis kuulub õigusakti sisulise õiguspärasuse kontrolli hulka ja mis eeldab, et kohus teeb kindlaks, kas akti aluseks olevates põhjendustes on vigu või mitte. Tegemist on nimelt kahe eri tüüpi kontrolliga, mille tulemusel annab Üldkohus erineva hinnangu (vt 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika). Ettepanekute 1, 3, 6 ja 8 puhul, mida hageja on teise väite raames ainsana silmas pidanud, esitatud põhjenduste paikapidavust analüüsitakse seega edaspidi punktides 42–146.

30      Seetõttu tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

31      Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka Ungari etteheide, et on rikutud hea halduse põhimõtet, kuna komisjon ei vastanud sõnaselgelt igale hageja esitatud asjaolule.

 Kolmas väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

32      Kolmandas väites, mis esitati esimest korda repliigis, heidab hageja komisjonile sisuliselt ette võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna see institutsioon ei andnud talle selleks, et arutada käesolevat kodanikualgatust ja veenda teda oma muredes, samu võimalusi kui kodanikualgatuse „End the Cage Age“ korraldajatele antud võimalused, kusjuures selle algatuse suhtes teatas komisjon oma kavatsusest esitada seadusandlik ettepanek. Nii asetati hageja ebasoodsamasse olukorda võrreldes kodanikualgatuse „End the Cage Age“ korraldajatega.

33      Pärast 5. veebruari 2020. aasta koosolekut määruse 2019/788 artikli 15 lõike 1 alusel ei korraldanud ega pakkunud komisjon kunagi välja uusi koosolekuid hagejaga, et arutada käesoleva kodanikualgatusega taotletud eesmärke. Mitmest dokumendist, mis avaldati hagejale põhjusel, et ta oli esitanud käesolevas asjas hagiavalduse esitamise järel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel taotluse tutvuda kõigi komisjoni ja kolme kodanikualgatuse, sealhulgas kodanikualgatuse „End the Cage Age“ korraldajate osalusel peetud koosolekute protokollidega, nähtub, et kodanikualgatuse „End the Cage Age“ raames kohtus komisjon selle algatuse korraldajatega määruse 2019/788 artikli 15 lõikes 1 ette nähtud koosolekule lisaks või suhtles nendega telefoni teel vähemalt neli korda. Kolm lisavestlust toimusid enne kodanikualgatuse „End the Cage Age“ esitamist.

34      Peale selle esitas hageja pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist Üldkohtu kantseleisse „täiendava menetlusdokumendi“ nelja lisaga. Selles „täiendavas menetlusdokumendis“ märgib ta muu hulgas, et komisjoni vastusest uuele dokumentidega tutvumise taotlusele, mis esitati 4. oktoobril 2021, nähtub, et kodanikualgatuse „End the Cage Age“ korraldajate esindajatel toimus komisjoni liikmete kabinettide esindajatega kaks koosolekut videokonverentsi vahendusel lisaks eespool punktis 33 nimetatud koosolekutele enne avalikku kuulamist. Kõigile kodanikualgatustele tuleks aga anda võrdsed võimalused, et komisjoni tähelepanu neile juhtida, kuna ELL artikli 9 eesmärk on tagada kõikidele kodanikualgatustele võrdsed konkureerimistingimused. Oma seisukohtades selle „täiendava menetlusdokumendi“ kohta toetab Ungari hageja argumente ja lisab, et komisjoni lähenemisviis ei rikkunud mitte ainult võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid ka hoolsa ja erapooletu halduse põhimõtet.

35      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, kinnitades, et käesolev väide on põhjendamatu ning „täiendav menetlusdokument“ ja selle lisad on vastuvõetamatud.

36      Ilma et käesolevas asjas oleks vaja analüüsida seda, kas Üldkohtu kodukorra artikli 84 alusel on kolmas väide ja pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist esitatud tõendid sama kodukorra artikli 85 lõike 3 seisukohast vastuvõetavad, tuleb märkida, et hageja esitatud asjaolud ei tõenda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

37      Esiteks ei väida hageja, et komisjon ei ole vaidlustatud teatise vastuvõtmisele eelnenud menetluses täielikult täitnud oma kohustusi, mis tulenevad määruse 2019/788 artiklitest 14 ja 15.

38      Teiseks olgu märgitud, et lisaks asjaolule, et tegemist on kahe registreeritud kodanikualgatusega, mille toetus ületas nõutud künnise, ei ole hageja kuidagi selgitanud, kuidas on käesolev kodanikualgatus võrreldav kodanikualgatusega „End the Cage Age“, arvestades eelkõige nende vastavaid eesmärke ning nendega kajastatud poliitilisi või õiguslikke raskusi.

39      Tingimusel, et järgitakse määruse 2019/788 artiklitest 14 ja 15 tulenevaid nõudeid, võib aga koosolekute arv, mida komisjon kodanikualgatuse korraldajatega korraldab, varieeruda sõltuvalt kodanikualgatuse laadist ja keerukusest, mistõttu ei ole komisjon kohustatud korraldama sama arvu koosolekuid iga kodanikualgatuse korraldajatega. Nagu on meenutatud määruse 2019/788 põhjenduses 28, peab komisjon lisaks kodanikualgatusi analüüsima kooskõlas hea halduse põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 41.

40      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et komisjon võis võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata – olles analüüsinud käesolevat kodanikualgatust, mille suhtes võeti vastu vaidlustatud teatis – asuda seisukohale, et tal on piisavalt teavet tema käsutuses oleva kirjaliku ja suulise teabe põhjal ning otsustada, et lisakoosolekuid ei olnud vaja.

41      Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka Ungari etteheide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, kuna komisjon pööras kodanikualgatusele „End the Cage Age“ rohkem tähelepanu kui käesolevale kodanikualgatusele.

 Teine väide, et on rikutud õigusnormi ja tehtud mitu ilmset hindamisviga

 Teise väite esimene osa, et komisjon on seoses ettepanekuga 1 rikkunud õigusnormi ja teinud mitu ilmset hindamisviga

42      Kõigepealt märgib Üldkohus, et ettepaneku 1 eesmärk on võtta vastu nõukogu soovitus, milles määratakse kindlaks meetmed, et kaitsta ja edendada kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, eelkõige selleks, et kaitsta piirkondlike ja vähemuskeelte kasutust avaliku halduse, avalike teenuste, hariduse, kultuuri, õigus-, meedia-, tervishoiu, äri- ja tarbijakaitse (sealhulgas märgistuse) valdkonnas.

43      Hageja viitab kavandatud kodanikualgatuses siiski üksnes ELTL artikli 165 lõike 4 teisele taandele ja ELTL artikli 167 lõike 5 teisele taandele kui ettepanekuga 1 välja pakutud soovituse õiguslikele alustele (otsuse 2017/652 põhjenduse 4 punkt a). On aga ilmne, et nendes õiguslikes alustes on nimetatud üksnes hariduse ja kultuuri valdkonda.

44      Lisaks nähtub ELTL artikli 2 lõikest 5, artikli 6 punktidest c ja e, artikli 165 lõikest 1 ja artikli 167 lõikest 2 koostoimes, et liikmesriikidel on kultuuri ja hariduse valdkonnas ulatuslik pädevus (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidusõpe), C‑66/18, EU:C:2020:792 punkt 74), kuna liidul on selles valdkonnas üksnes pädevus „võtta meetmeid liikmesriikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks“, ilma et liidu pädevus siiski asendaks liikmesriikide pädevuse.

45      Järelikult tuleb seda, kas vaidlustatud teatises on rikutud õigusnormi ja käesolevas asjas tehtud ilmseid hindamisvigu, hinnata lähtuvalt ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgist ja hageja viidatud õiguslikest alustest selle ettepaneku osas.

–       Esimene etteheide, et on rikutud õigusnormi

46      Hageja, keda toetab Ungari, heidab esimese etteheitega komisjonile sisuliselt ette õigusnormi rikkumist, kui viimane leidis, et liidul puudub pädevus võtta vastu soovitusi piirkondlike või vähemuskeelte edendamise ja kaitse kohta.

47      Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik ja Slovaki Vabariik, vaidleb neile argumentidele vastu.

48      Sellega seoses tuleb tõdeda, et komisjon märkis ettepaneku 1 hindamisel, et liidul ei ole käesolevas asjas „seadusandlikku pädevust“, mitte et tal ei ole selles valdkonnas mingit pädevust. Kuigi see põhjendus ei võimalda küll õigustada keeldumist võtta vastu nõukogu soovituse ettepanek, mis ei ole seadusandlik akt, tuleb siiski märkida, et see ei mõjuta vaidlustatud teatise põhjendatust osas, mis puudutab ettepanekut 1, kuna – nagu nähtub vaidlustatud teatise punktist 3.1 – komisjoni keeldumine teha ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus tuleneb tõdemusest, et selle ettepanekuga kavandatud eesmärki on võimalik saavutada muude olemasolevate aktide ja käimasolevate algatustega. Seda järeldust, mille puhul on hageja sõnul tehtud mitu ilmset hindamisviga, analüüsitakse teise etteheite raames edaspidi punktides 50–89.

49      Järelikult tuleb esimene etteheide edutuse tõttu tagasi lükata.

–       Teine etteheide, et on tehtud mitu ilmset hindamisviga

50      Teise etteheitega heidab hageja, keda toetab Ungari, komisjonile sisuliselt ette, et viimane tegi mitu ilmset hindamisviga, kui ta keeldus ettepanekule 1 edasise käigu andmisest.

51      Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik ja Slovaki Vabariik, vaidleb neile argumentidele vastu.

52      Kui sellega seoses on liidu institutsioonidel – nagu käesoleval juhul komisjonil – ulatuslik kaalutlusõigus ning eelkõige juhul, kui neilt eeldatakse poliitiliste valikute tegemist ja keeruliste hinnangute andmist, seisneb kaalutlusõiguse teostamisel aluseks võetud hinnangute kohtulik kontroll, mis on olemuselt piiratud, ilmsete hindamisvigade puudumise kontrollis (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punktid 95 ja 96 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus One of Us jt vs. komisjon, T‑561/14, EU:T:2018:210, punktid 169 ja 170 ning seal viidatud kohtupraktika).

53      Lisaks saab vea lugeda ilmseks üksnes siis, kui selle saab hõlpsalt tuvastada. Selle tõendamine, et komisjon tegi faktiliste asjaolude hindamisel ilmse vea – mis võib õigustada vaidlustatud teatise tühistamist –, eeldab seega, et tõendid, mille hageja peab esitama, on piisavad, et muuta komisjoni hinnang ebausutavaks. Teisisõnu, ilmsel hindamisveal tuginev väide tuleb tagasi lükata, kui vaatamata hageja esitatud tõenditele võib vaidlustatud hinnangut endiselt pidada põhjendatuks ja seostatuks (vt selle kohta 2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, T‑492/17, EU:T:2019:211, punkt 55 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Esimesena väidab hageja sisuliselt, et Euroopa Nõukogu 5. novembri 1992. aasta Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta (European Treaty Series – nr 148, edaspidi „Euroopa Nõukogu harta“) olemasolu ei saa õigustada selle institutsiooni keeldumist ettepanekule 1 edasise käigu andmisest, nagu komisjon vaidlustatud teatises tegi. Esiteks nimelt ei ole liit Euroopa Nõukogu harta osaline. Teiseks ei ole mitu liidu liikmesriiki hartat allkirjastanud ega ratifitseerinud.

55      Sellega seoses kinnitab komisjon vaidlustatud teatises, et liit julgustab oma liikmesriike Euroopa Nõukogu hartale alla kirjutama ja viitab regulaarselt hartale kui õigusaktile, millega määratakse kindlaks piirkondlike ja vähemuskeelte edendamise ja kaitse suunised.

56      Asjaolu, et liit ei ole Euroopa Nõukogu harta osaline, ei tõenda, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kuna hageja ei ole vaielnud vastu sellele, et liit viitab korrapäraselt kõnealusele tekstile kui õigusaktile, millega määratakse kindlaks piirkondlike ja vähemuskeelte edendamise ja kaitse suunised. Pealegi ei ole selles valdkonnas liidu tegevuse hindamisel kuidagi asjakohane, et mõni liikmesriik ei ole seda veel allkirjastanud või ratifitseerinud.

57      Lisaks ei ole tähtsust Ungari väitel, et osa liikmesriike, kes on harta ratifitseerinud, piiravad selle aktiga antavat kaitset piiratud arvule keeltele, samas kui ettepaneku 1 eesmärk on toetada kõiki vähemuskeeli kõigis liikmesriikides.

58      Nimelt ei saa komisjonilt nõuda ning üheski määruse 2019/788 sättes ei ole seda ette nähtud, et ta võtaks käesoleval juhul arvesse üksnes akte, mis puudutavad kõiki liikmesriike ja kõiki ettepanekuga 1 hõlmatud piirkondlikke või vähemuskeeli. Komisjon võib võtta õiguspäraselt arvesse akti ka siis, kui see võimaldab üksnes osaliselt saavutada eesmärke, mida on asjaomase ettepanekuga kavandatud. Teisisõnu ei ole oluline, et akt eraldi võetuna ei võimalda täielikult saavutada ettepanekuga 1 kavandatud eesmärki, kui kõik vaidlustatud teatises nimetatud aktid võivad koostoimes selle eesmärgi saavutada.

59      Lõpuks väidab hageja ekslikult, et komisjon ei saa keelduda võtmast meetmeid, viidates muudele rahvusvahelise õiguse aktidele, ja et liit on kohustatud teostama talle liikmesriikide antud pädevust.

60      Selles küsimuses piisab, kui meenutada, et ELL artikli 11 lõike 4 sõnastusest endast nähtub, et kodanikualgatuse eesmärk on „kutsuda [komisjoni] üles“ esitama asjakohane ettepanek aluslepingute rakendamiseks, mitte kohustada seda institutsiooni konkreetse kodanikualgatusega kavandatud meedet või meetmeid võtma (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punkt 57). Lisaks annavad selgitused, mis komisjon vaidlustatud teatises andis, tunnistust sellest, et liit teostas tegelikult piiratud pädevust, mis on talle aluslepingutega antud. Kui liit julgustab liikmesriike Euroopa Nõukogu hartat allkirjastama ja viitab sellele aktile, toetab ja täiendab ta liikmesriikide tegevust selles valdkonnas.

61      Teisena väidab hageja sisuliselt, et meetmed, mis komisjon võttis kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni, mis võeti vastu UNESCO peakonverentsil 20. oktoobril 2005 Pariisis ja mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 18. mai 2006. aasta otsusega 2006/515/EÜ (ELT 2006, L 201, lk 15; edaspidi „UNESCO konventsioon“), artikli 7 alusel ei saa õigustada keeldumist ettepanekule 1 edasise käigu andmisest, nagu see institutsioon vaidlustatud teatises tegi. Vaidlustatud teatises mainitud rakendusmeetmete, mis keskenduvad sotsiaalsele kaasatusele, ja ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgi vahel, milleks on piirkondlike või vähemuskeelte edendamine ja kaitse, puudub igasugune seos.

62      See väide ei ole tulemuslik. Nagu on täpsustatud vaidlustatud teatises, on UNESCO konventsiooni artikli 7 eesmärk innustada üksikisikuid, „sealhulgas vähemusrühmadesse kuuluvad isikud“, ja ühiskonnarühmi looma, tootma, levitama ja tutvustama oma kultuurilist eneseväljendust ning tagama võimaluse neist osa saada. Lisaks, nagu on täpsustatud ka vaidlustatud teatises, tuletab UNESCO konventsioon meelde, et keeleline mitmekesisus on kultuurilise mitmekesisuse põhielement, ning kinnitab, et haridusel on keskne roll kultuuri väljendusvormide kaitsmisel ja edendamisel.

63      Vastupidi hageja väidetule ei ole seega nii, et UNESCO konventsioonil puudub ilmselgelt igasugune seos ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgiga.

64      Samuti ei ole rakendusmeetmete puhul, mille komisjon võttis UNESCO konventsiooni artikli 7 alusel ning milleks on korraldada liikmesriikide ja kultuurisektori dialoogi, mis käsitleb kultuuri panust sotsiaalsesse kaasatusse, ja kultuuridevahelist dialoogi, olukord selline, et neil puudub ilmselgelt igasugune seos ettepaneku 1 eesmärkidega.

65      On tõsi, et ettepanek 1 ei keskendu sotsiaalsele kaasatusele. Nagu väidab komisjon, võib nende dialoogide korraldamine UNESCO konventsiooni eesmärke arvestades siiski edendada ja kaitsta piirkondlikke või vähemuskeeli kas või kultuurivaldkonnas. Asjaolu, et kõnealused rakendusmeetmed soodustavad sotsiaalset kaasatust, ei välista seega, et need samad meetmed võiksid samal ajal toetada piirkondlike ja vähemuskeelte edendamist ja kaitset.

66      Lisaks olgu märgitud – vastupidi sellele, mida väidab hageja repliigis – et nende rakendusmeetmete vastuvõtmine annab tunnistust sellest, et liit on talle aluslepingutega antud piiratud pädevust tegelikult teostanud. Nimelt, kui liit korraldab liikmesriikide ja kultuurisektoriga UNESCO konventsiooni artikli 7 alusel peetavat dialoogi, toetab ja täiendab liit liikmesriikide tegevust selles valdkonnas.

67      Kolmandana väidab hageja sisuliselt, et nõukogu kultuurivaldkonna töökava 2019–2022 ja konkreetsed meetmed, mida selle töökava raames moodustatud mitmekeelsuse ja tõlkimise eksperdirühm peaks soovitama, ei ole seotud ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgiga, kuna nendes ei ole mingit viidet piirkondlikele või vähemuskeeltele. Järelikult ei saa töökava ja konkreetsed meetmed õigustada selle institutsiooni keeldumist sellele ettepanekule edasise käigu andmisest, nagu komisjon seda vaidlustatud teatises tegi.

68      See väide tuleb tagasi lükata. Nõukogu järelduste kultuurivaldkonna töökava (2019–2022) kohta (ELT 2018, C 460, lk 12) I lisas on nimelt ette nähtud, et kultuurivaldkonna töökava aluseks on kaheksa juhtpõhimõtet. Nendest juhtpõhimõtetest kolmandas on aga sõnaselgelt täpsustatud, et kultuuriline ja keeleline mitmekesisus on liidu põhivara ning selle kaitse ja edendamine on Euroopa tasandi kultuuripoliitika keskmes (I lisa I jaotise kolmas taane). Samuti märgib nõukogu sama lisa kolmanda prioriteedi kirjelduses, mis käsitleb „[ö]kosüsteemi, mis toetab kunstnikke, kultuuri- ja loometöötajaid ning Euroopa sisu“, et Euroopa kultuurisektorile on omane muu hulgas kultuuriline ja keeleline mitmekesisus (I lisa II jaotise punkt C).

69      Lisaks on samas I lisas ette nähtud, et mitmekeelsuse ja tõlkimise eksperdirühma liikmed vahetavad raamatute ja kirjastamise ning teiste kultuuri- ja loomevaldkondadega seotud tõlkimise toetamise parimaid tavasid ning soovitavad konkreetseid meetmeid, mida võtta programmi „Loov Euroopa“ raames, et edendada keelelist mitmekesisust ja teoste levitamist (I lisa IV jaotis punkt C).

70      Seega ei ole asjaomase töökava ja meetmete puhul, mida mitmekeelsuse ja tõlkimise eksperdirühm peab võtma, tegemist olukorraga, kus need ei ole ilmselgelt seotud ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgiga, milleks on edendada ja kaitsta piirkondlikke või vähemuskeeli kas või kultuurivaldkonnas.

71      Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et ei asjaomases töökavas ega mitmekeelsuse ja tõlkimise eksperdirühma tegevuse kirjelduses ei ole sõnaselgelt viidatud piirkondlikele või vähemuskeeltele. Sellega seoses piisab märkimisest, et nõukogu järeldused kultuurivaldkonna töökava (2019–2022) kohta ei sisalda mingit piirkondlike või vähemuskeelte sõnaselget väljajätmist. Samuti ei ole nõukogu järeldustes kusagil märgitud, et kõnealune töökava ning mitmekeelsuse ja tõlkimise eksperdirühma tegevus piirdub liidu ametlike keeltega.

72      Neljandana väidab hageja sisuliselt, et nõukogu 22. mai 2018. aasta soovitusel, milles käsitletakse ühiste väärtuste, kaasava hariduse ja õpetamise Euroopa mõõtme edendamist (ELT 2018, C 195, lk 1) puudub seos ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgiga, kuna selles ei ole välja pakutud konkreetseid lahendusi kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kaitseks ja edendamiseks. Järelikult ei saa nimetatud soovitus õigustada selle institutsiooni keeldumist kõnealusele ettepanekule edasise käigu andmisest, nagu komisjon seda vaidlustatud teatises tegi.

73      See väide tuleb tagasi lükata. Soovitusest, mille konkreetne rakendamine kuulub peamiselt liikmesriikide pädevusse, nähtub sõnaselgelt, et selle eesmärk on eelkõige edendada ühiseid väärtusi, millel liit rajaneb, ning seda alates varasest east ning igat liiki hariduses ja koolituses. Vähemuste õiguste austamine, mis on ette nähtud ELL artiklis 2 koostoimes ELL artikli 3 lõike 3 neljandas lõigus ja ELTL artikli 165 lõikes 1 nimetatud eesmärgiga austada rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, kuulub aga nende liidu väärtuste hulka (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑899/19 P, EU:C:2022:41, punkt 54, ja 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑391/17, EU:T:2019:672, punkt 56).

74      Seega ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et asjaomane soovitus võib osas, milles sellega soovitakse edendada liidu väärtusi hariduse valdkonnas, aidata kas või osaliselt kaasa ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgi saavutamisele.

75      Viiendana väidab hageja sisuliselt, et nõukogu 22. mai 2019. aasta soovitusel tervikliku keeleõppekäsituse kohta (ELT 2019, C 189, lk 15) puudub seos ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgiga, kuna see rõhutab üksnes liidu ametlike keelte õppimist, et suurendada majanduslikku konkurentsivõimet ja tööalast rännet. Järelikult ei saa nimetatud soovitus õigustada selle institutsiooni keeldumist kõnealusele ettepanekule edasise käigu andmisest, nagu komisjon seda vaidlustatud teatises tegi.

76      See väide tuleb tagasi lükata. Soovitus, mille eesmärk on parandada keelte õpetamist ja keeleõpet, ei sisalda nimelt mingit sõnaselget piirdumist üksnes liidu ametlike keeltega.

77      Samuti ei piirduta – vastupidi hageja väidetele – asjaomase soovituse lisas, mis käsitleb keeleteadlikkust koolides, üksnes liidu ametlike keelte õppimisega.

78      Need asjaolud on piisavad järeldamaks, et ei asjaomane soovitus ega selle lisa ei piirdu üksnes liidu ametlike keelte õppimise ja õpetamisega.

79      Lõpuks väidab hageja ekslikult, et ettepanekus 1 ei peeta igal juhul silmas keelte õpetamist ja õppimist, vaid kõnelejate võimalust kasutada oma emakeelt, kui see on piirkondlik või vähemuskeel, „igas eluvaldkonnas“.

80      Nagu on märgitud eespool punktis 43, kuulub ettepanek 1 üksnes kultuuri ja hariduse valdkonda. Seega ei ole komisjon analüüsinud piirkondlike või vähemuskeelte kasutamist teistes „eluvaldkondades“. Lisaks märkis hageja igal juhul, et ettepanekuga 1 välja pakutud soovitusega oleks pidanud eelkõige esitama ja pakkuma paremaid lahendusi, et „lõpetada“ piirkondlike või vähemuskeelte „väljasuremine“ liidus. Hageja täpsustas ka kavandatud kodanikualgatuses, et selles soovituses oleks tulnud arvesse võtta keelelise mitmekesisuse ja „keeleõppe“ vähenemist liidus. Hageja on seega ise selgelt ja otseselt seostanud ettepaneku 1 „keeleõppega“.

81      Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole hageja tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et asjaomane soovitus võib osas, milles sellega soovitakse edendada keelte õpetamist ja õppimist, aidata kaasa ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgi saavutamisele.

82      Kuuendana väidab hageja sisuliselt, et meetmetega, mida sisaldab komisjoni teatis parlamendile ja nõukogule „Võrdõiguslikkuse liit: romade võrdõiguslikkust, kaasamist ja osalemist käsitlev ELi strateegiline raamistik“ (COM(2020) 620 (final)) ja ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus romade võrdõiguslikkuse, kaasamise ja osalemise kohta (COM(2020) 621 (final)), ei ole käsitletud ettepanekuga 1 kavandatud eesmärki ning neil on piiratud kohaldamisala, kuna nendega peetakse silmas konkreetset isikute rühma, kelleks on romad. Järelikult ei saa nimetatud teatis ega ettepanek õigustada selle institutsiooni keeldumist sellele ettepanekule edasise käigu andmisest, nagu komisjon seda vaidlustatud teatises tegi.

83      See väide tuleb tagasi lükata. Isegi kui asjaomane teatis ja soovituse ettepanek keskenduvad romadele, ei muuda see kuidagi neid käesolevas asjas asjakohatuks. Nimelt viitas hageja kavandatud kodanikualgatuses ise sellele kogukonnale, märkides muu hulgas, et tegemist on „suurima ja enim tõrjutud vähemusrühmaga Euroopas“. Selle teatise ja soovituse ettepaneku isikuline kohaldamisala kattub seega osaliselt ettepaneku 1 isikulise kohaldamisalaga. Igal juhul ei saa komisjonilt nõuda ning üheski määruse 2019/788 sättes ei ole seda ette nähtud, et ta võtaks kodanikualgatuse analüüsimisel arvesse üksnes akte, mis puudutavad kõiki kodanikualgatusega hõlmatud isikuid. Nagu on märgitud eespool punktis 58, ei ole oluline, et akt eraldi võetuna ei võimalda täielikult saavutada ettepanekuga 1 kavandatud eesmärki, kui kõik vaidlustatud teatises nimetatud aktid võivad koostoimes selle eesmärgi saavutada.

84      Peale selle kinnitab hageja ekslikult, et asjaomasel teatisel ja soovituse ettepanekul puudub seoses ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgiga. Siinkohal piisab, kui tõdeda, et hageja ei ole ei hagiavalduses ega repliigis kuidagi vaielnud vastu komisjoni väitele vaidlustatud teatises, mille kohaselt asjaomase teatise ja soovituse ettepanekuga palutakse „liikmesriikidel lisada roma keel […] koolide õppekavadesse ja õpikutesse nii romadele kui ka muudele õpilastele suunatud õppes“. See väide leiab pealegi kinnitust ka soovituse ettepaneku punkti 2 alapunktis g, milles kutsutakse liikmesriike suurendama teadlikkust romade keelest, „muu hulgas meetmete abil, millega pakutakse õpetajatele asjakohast koolitust ja koostatakse asjakohased koolide õppekavad“.

85      Seitsmendana väidab hageja sisuliselt, et vähemustega seotud küsimuste lisamine harta rakendamist käsitlevatesse komisjoni aastaaruannetesse ei anna mingit lisaväärtust võrreldes ettepanekuga 1. Nimelt on harta kohaldamine piiratud, kuna keelte kasutamine kuulub peamiselt liikmesriikide pädevusse. Järelikult ei saa vähemustega seotud küsimuste lisamine harta rakendamist käsitlevatesse komisjoni aastaaruannetesse õigustada selle institutsiooni keeldumist kõnealusele ettepanekule edasise käigu andmisest, nagu komisjon seda vaidlustatud teatises tegi.

86      Kuigi vastab tõele, et keelte kasutamine kuulub suures osas liikmesriikide pädevusse, ei ole liit selles osas siiski hariduse ja kultuuri valdkonnas ilma pädevuseta (vt eespool punkt 44). Lisaks nähtub eespool punktidest 54–84, et liit kasutas just nimelt oma pädevust ettepanekuga 1 hõlmatud valdkondades, kiites heaks UNESCO konventsiooni ja rakendades seda, nagu on märgitud eespool punktides 64–66. Seejuures ei saa välistada, et harta on ettepanekuga 1 hõlmatud olukordadele kohaldatav ja vajaduse korral viitab komisjon nendele olukordadele oma temaatilistes aastaaruannetes.

87      Lisaks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt piirkondlike ja vähemuskeelte edendamise küsimuse lisamine temaatilistesse aastaaruannetesse ei võimalda oluliselt kaasa aidata ettepanekuga 1 taotletud eesmärgile. Nimelt ei põhine vaidlustatud teatise põhjendused, mis õigustavad ettepanekule 1 edasise käigu andmata jätmist, üksnes selle küsimuse lisamisel temaatilistesse aastaaruannetesse. Nagu on märgitud vaidlustatud teatises, kuid ka hageja repliigi punktis 52, põhjendas komisjon oma keeldumist meetmete paketile tuginedes. Nagu juba märgitud eespool punktides 58 ja 83, ei ole seega tähtsust sellel, et nendel temaatilistel aastaaruannetel eraldi võetuna on olenevalt olukorrast väiksem lisaväärtus kui ettepanekuga 1 välja pakutud soovitusel.

88      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole hageja tõendanud, et komisjon tegi ilmseid hindamisvigu, kui ta vaidlustatud teatise vastuvõtmise ajal olemasolevate õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel ning selle teatise punktides 2.1 ja 3.1 esitatud põhjustel asus seisukohale, et ettepanekuga 1 kavandatud eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja ühtegi täiendavat õigusakti, kuna kõigi vaidlustatud teatises nimetatud aktidega kogumis võib selle eesmärgi saavutada. Järelikult ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta keeldus ettepanekule 1 edasise käigu andmisest.

89      Järelikult tuleb teine etteheide ja seega teise väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

 Teise väite teine osa, et komisjon on seoses ettepanekuga 3 teinud mitu ilmset hindamisviga

90      Teise osa raames heidab hageja, keda toetab Ungari, komisjonile sisuliselt ette, et viimane tegi ilmse hindamisvea, kui ta keeldus edasise käigu andmisest ettepanekule 3, mille eesmärk oli luua liidu rahastatav keelelise mitmekesisuse keskus piirkondlike ja vähemuskeelte valdkonnas, mis tugevdaks teadlikkust piirkondlikest ja vähemuskeeltest ning edendaks mitmekesisust kõigil tasanditel ning mille ülesanne oleks muuta teadmised ja oskused kättesaadavaks kõigile nende keelte valdkonnas asjakohastele osalejatele ja seada prioriteediks konkreetselt Euroopa kõige väiksemad ja haavatavamad kogukonnad. Hageja sõnul ei ole muud meetmed, mida komisjon käesolevas asjas eelistab, eelkõige koostöö säilitamine ja arendamine Euroopa Nõukogu Euroopa Nüüdiskeelte Keskusega (edaspidi „ECML“), selle ettepanekuga taotletud eesmärkide saavutamiseks sobivad.

91      Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik ja Slovaki Vabariik, vaidleb neile argumentidele vastu, väites, et käesolev osa ei ole põhjendatud.

92      Sissejuhatuseks tuletab Üldkohus meelde, et ettepanekuga 3, nagu see on registreeritud, sooviti, et komisjoni teeks ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus või määrus, millega luuakse peamiselt liidu rahastatav keelelise mitmekesisuse keskus, mis tugevdaks teadlikkust piirkondlikest ja vähemuskeeltest ning edendaks mitmekesisust kõigil tasanditel.

93      Vaidlustatud teatise punktides 2.3 ja 3.3 märgib komisjon ühelt poolt, et liidu jõupingutused suurendada teadlikkust keelelise mitmekesisuse tähtsusest, sealhulgas keeleõpe, keskenduvad tihedale koostööle Euroopa Nõukoguga, mille tegevus selles valdkonnas põhineb eespool punktis 54 viidatud Euroopa Nõukogu hartal ja ECMLil, mis toimib keeleõpetuse ja -õppe pädevuskeskusena ning toetab õpetamist õpilase emakeeles, sealhulgas vähemuskeeltes. Ta selgitab, et ta toetab ECMLi ja teeb temaga koostööd vastavalt konkreetsetele ühistele kokkulepetele, mille eesmärk on parandada keeleõppe kvaliteeti, tõhusust ja atraktiivsust ning arendada edasi õpitulemuste testimist ja hindamist, luues sellega järk-järgult ühise aluse riiklikele hindamissüsteemidele, mis põhinevad Euroopa keeleõppe raamdokumendil (edaspidi „keeleõppe raamdokument“). Teiselt poolt rõhutab komisjon, et ta toetab liidu liikmesriike rakendama eespool punktis 75 viidatud soovitust tervikliku keeleõppekäsituse kohta. Ta leiab sisuliselt, et on tõhus ja oluline säilitada ja arendada koostööd ECMLi kaudu ning pakkuda liikmesriikidele komisjoni toetust selle soovituse rakendamisel selleks, et tagada liidu keskendumine ning vältida töö ja vahendite dubleerimise ohtu, ning täiendavat õigusakti ei ole vaja.

94      Esimesena väidab hageja, keda sisuliselt toetab Ungari, et ECML ei ole võimeline täitma ülesandeid ega saavutama eesmärke, mida taotleb keelelise mitmekesisuse keskus piirkondlike või vähemuskeelte valdkonnas. Ühelt poolt ei hõlma ECMLi pädevus neid ülesandeid ja eesmärke, millest annab tunnistust asjaolu, et selle põhikirjas ei ole kuidagi viidatud nendele keeltele või muudele ettepanekus 3 osutatud ülesannetele. Teiselt poolt ei hõlma ECMLi tegevus nende samade piirkondlike või vähemuskeelte edendamist ega ka ettepanekuga 3 taotletud eesmärke, millest annab tunnistust asjaolu, et neid keeli ei mainita sõnaselgelt üheski ECMLi 2020.–2023. aasta programmi projektis ning selle programmi koolitus- ja nõustamistegevuses ei ole mingit märkimisväärset selle kohta käivat tegevust mainitud. Lisaks on Euroopa Nõukogu institutsioonilise ülesehituse kohaselt sekretariaat see, kelle ülesanne on edendada piirkondlikke või vähemuskeeli eespool punktis 54 viidatud Euroopa Nõukogu harta alusel. Mitu riiki, kes keeldusid Euroopa Nõukogu hartat allkirjastamast või ratifitseerimast, on aga ühinenud ECMLi kokkuleppega. Ungari väidab omalt poolt, et ECML ja vähemuskeelte osas pädev Euroopa Nõukogu osakond on eraldiseisvad organisatsioonilised üksused, mille vahel ei ole mingit seost ega koostööd.

95      Need argumendid tuleb tagasi lükata.

96      Esiteks ei tähenda asjaolu, et ECMLi põhikirjas ei ole ühtegi konkreetset viidet piirkondlikele ja vähemuskeeltele, kuidagi seda, et need keeled ei ole täidetavate ülesannete ja nendega taotletavate eesmärkidega hõlmatud.

97      Teiseks, nagu on märgitud vaidlustatud teatise punktis 2.3 ja komisjoni dokumentides, on ECMLi põhikirja artiklis 1 kirjeldatud täidetavate ülesannete ning strateegiliste ja tegevuseesmärkide hulgas keelepoliitika elluviimine, uuenduslike lähenemisviiside edendamine „nüüdiskeelte“ õppimisel ja õpetamisel, nende keelte õppimise ja õpetamise praktika, dialoogi ja suhtluse edendamine, teadusprojektide toetamine ning parimate tavade kogumine ja levitamine nende keelte õppimise ja õpetamise valdkonnas. Miski ei viita aga sellele, et need ülesanded ja eesmärgid ei aita vähemalt mingil määral kaasa sellele, et suurendada teadlikkust kõikide asjaomaste riikide „nüüdiskeelte“, sealhulgas piirkondlike ja vähemuskeelte tähtsusest ning edendada kas või üksnes keelelist ja kultuurilist mitmekesisust, kuna need on eesmärgid, mida on taotletud ettepanekuga 3, nagu see on registreeritud.

98      Kolmandaks, mis puudutab ECMLi tegevust, siis nähtub toimikust ühelt poolt, et selle keskuse 2020.–2023. aasta programmis on muu hulgas mainitud projekti „Keelehariduse edendamine piiriüleses kutseõppes“, mille eesmärk tuletab meelde keeleõppe eriti olulist rolli piiriülestes piirkondades. Tegemist ei ole aga olukorraga, kus see projekt ei ole ilmselgelt seotud ettepanekuga 3 kavandatud eesmärkide saavutamisega, milleks on teadlikkuse suurendamine mitmekeelsuse tähtsusest, eelkõige piirkondlike või vähemuskeelte puhul, ning muu hulgas haridus- ja kutsealases keskkonnas mitmekesisuse edendamine.

99      Teiselt poolt, mis puudutab ECMLi koolitus- ja nõustamistegevust, siis nähtub toimikust, et see keskus pakub koolitust „Mitmekeelne ja kultuuridevaheline lähenemine“, mis käsitleb „raamistikku keelte ja kultuuride mitmekesiseks lähenemiseks“, mille kohaldamisala hõlmab tihti õpetatavaid keeli ja ka vähemuskeeli. Samuti pakub ta koolitust „Kvaliteetharidus roma keeles Euroopa jaoks (QualiRom)“. Selles koolituses viidatakse algatuse „QualiRom“ eesmärgile, milleks on eelkõige edendada roma keele lisamist haridussüsteemidesse ja lihtsustada roma laste lõimumist. Koolitus viitab ka pedagoogilisele materjalile „QualiRom“, mis on välja töötatud kuues roma keele dialektis, hõlmates põhi-, kesk- ja kõrgharidust ja mille puhul on tegemist kõige suurema seda liiki allikaga selle keele õpetamise ja õppimise valdkonnas. Nendest asjaoludest piisab, et tõendada, nagu on märgitud vaidlustatud teatise punktis 2.3, et piirkondlikud või vähemuskeeled moodustavad lahutamatu osa ECMLi 2020.–2023. aasta programmist.

100    Sellest järeldub, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta sisuliselt leidis, et ECMLi tegevus võib aidata kaasa, et saavutada eesmärgid, mida on taotletud ettepanekuga 3, nagu see on registreeritud, ning milleks on teadlikkuse suurendamine piirkondlike ja vähemuskeelte tähtsusest ning mitmekesisuse edendamine kõigil tasanditel.

101    Neljandaks ei ole hageja ega Ungari esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis seaks kahtluse alla tihedate sidemete olemasolu Euroopa Nõukogu ja ECMLi vahel, millele vaidlustatud teatises ja komisjoni dokumentides viidatakse.

102    Teisena väidab hageja, keda sisuliselt toetab Ungari, et komisjonil ei ole võimalust mõjutada ECMLi tegevust ega sõlmida temaga koostöökokkuleppeid ettepaneku 3 asjakohastes valdkondades, kuna liit ei ole selle keskuse loomise kokkuleppe osaline ning piirkondlike või vähemuskeelte edendamine ei kuulu viimase pädevusse. Lisaks märgib ta sisuliselt, et 2020.–2021. aasta rahalist osalust käsitlev leping, mida on mainitud vaidlustatud teatises, näitab, et piirkondlike või vähemuskeelte edendamine ei ole komisjoni jaoks ECMLiga koostöö tegemisel kuidagi asjakohane ning selles lepingus mainitud töötuba „õppimise terviklike lähenemisviiside, kirjaoskuse ja keelte, sealhulgas õppekeele, võõrkeelte, piirkondlike ja vähemuskeelte ja kodus räägitavate keelte õpetamise“ kohta ja veebiseminar „piirkondlike ja vähemuskeelte olukorra kohta COVID‑19 pandeemia ajal“ ei ole ilmselgelt sobiv alternatiiv ettepaneku 3 raames pakutud keelelise mitmekesisuse keskusele. Lisaks oleks komisjoni ja ECMLi koostöö eesmärk peamiselt kindlaks määrata ühine alus keeleõppe raamdokumendil põhinevatele riigisisestele hindamissüsteemidele. Lõpuks ei ole vaidlustatud teatises sisalduv viide järgmisele koostöölepingule asjakohane, kuna käimas ei ole mingeid läbirääkimisi ja vaidlustatud teatise õiguspärasuse hindamisel ei saa võtta arvesse oletuslikke arengusuundi.

103    Need argumendid tuleb tagasi lükata.

104    Kõigepealt, nagu on märgitud eespool punktides 96 ja 97, ei sisalda ECMLi põhikiri ühtegi sõnaselget piirangut „nüüdiskeeltele“, mis on hõlmatud tema täidetavate ülesannete ja taotletavate eesmärkidega, ning mõni tema tegevus hõlmab sõnaselgelt piirkondlikke või vähemuskeeli. Seega ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et ECMLi täidetavad ülesanded, taotletavad eesmärgid ja tegevused võivad aidata kaasa, et saavutada eesmärgid, mida on taotletud ettepanekuga 3 ning milleks on teadlikkuse suurendamine piirkondlike ja vähemuskeelte tähtsusest ning mitmekesisuse edendamine kõigil tasanditel.

105    Seejärel olgu ära toodud, et vastupidi hageja väidetule, et kuigi on tõsi, et liit ei ole osaline Euroopa Nõukogu „laiendatud osalises kokkuleppes“, millega luuakse ECML, siis annab 2020.–2021. aasta rahalist osalust käsitlev leping, mida on mainitud vaidlustatud teatises, tunnistust komisjoni võimalusest mõjutada ECMLi tegevust ning sõlmida koostöölepinguid ettepanekuga 3 hõlmatud valdkondades. Rahalist osalust käsitlev leping kinnitab samuti, nagu on märgitud vaidlustatud teatises, et piirkondlikud või vähemuskeeled on hõlmatud mitmesuguste tegevustega, milles ECML osaleb.

106    Nimelt nähtub toimikust, et 2020.–2021. aasta rahalist osalust käsitlev leping, mis käsitleb meedet, mis on seotud „uudsete meetoditega ja uudse hindamisega keelte õppimisel“, kuulub komisjoni ja ECMLi pikaajalise, seitsmeaastase koostöö ning ühiselt otsustatud tegevusvaldkondade alla. Nagu märgib komisjon, pakub eespool nimetatud meetme algatus „Tugi mitmekeelsetele klassidele“ rea mooduleid, mis käsitlevad eelkõige keeleteadlikkust kogu koolis ja tuge koolides kasutatavatele õppekeeltele, kasutades lähenemisviise, mis väärtustavad õpilaste päritolukeeli eelkõige piirkondlike või vähemuskeelte puhul. Lisaks ei hõlma see meede mitte ainult hageja viidatud töötuba ja veebiseminari, vaid ka „suveakadeemiat“, mitut mõttekoda, mille eesmärk on „õppijate keelelise repertuaari väärtustamine“ ning eelkõige piirkondlike või vähemuskeelte puhul tekkivaid probleeme, teadusuuringute väljatöötamist ja kollokviumi.

107    Lõpuks kinnitavad eespool punktis 106 esitatud asjaolud järeldust, et vastupidi hageja väidetele – ja nagu on märgitud vaidlustatud teatises – ei piirdu komisjoni ja ECMLi koostöö ühise aluse loomisega keeleõppe raamdokumendil põhinevatele riigisisestele hindamissüsteemidele ning selle koostöö raames võetakse arvesse keelelise mitmekesisuse valdkonna vajadusi.

108    Kolmandana väidab hageja, keda sisuliselt toetab Ungari, et komisjonil oli ilmselgelt sobimatu keelduda ettepanekule 3 edasise käigu andmisest, tuginedes rahvusvahelisele lepingule, mille osaline liit ei ole ja mis ei ole liidu õiguskorra lahutamatu osa.

109    See väide tuleb tagasi lükata. Nagu on meenutatud eespool punktis 60, ei ole komisjonil ühelt poolt mingit kohustust võtta meetmeid, mis on välja pakutud registreeritud kodanikualgatuses, mis on saanud piisava toetuse. Nagu komisjon sisuliselt meenutas, kutsutakse nii ELTL artikli 165 lõike 3 kui ka ELTL artikli 167 lõikega 3, mis on ettepaneku 3 õiguslikud alused, teiselt poolt liitu üles soodustama hariduse ja kultuuri valdkonnas koostööd eelkõige pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega ja eelkõige Euroopa Nõukoguga. Seega ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta vaidlustatud teatises sisuliselt leidis, et teise rahvusvahelise organisatsiooniga koostöö säilitamine ja arendamine valdkondades, mis vastavad nendele valdkondadele, mille hageja soovis määrata keelelise mitmekesisuse keskuse pädevusse, see tähendab koostöö ECMLiga – millega on liitunud suurem osa liidu liikmesriikidest ja mis on tihedalt seotud Euroopa Nõukoguga – võib aidata kaasa eesmärkide saavutamisele, mis on kavandatud ettepanekuga 3, nagu see on registreeritud, ning vältida töö ja vahendite dubleerimist.

110    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole hageja tõendanud, et komisjon on teinud vaidlustatud teatise punktides 2.3 ja 3.3 esitatud põhjendustes ilmse hindamisvea.

111    Järelikult tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

 Teise väite kolmas osa, et komisjon on seoses ettepanekuga 6 teinud mitu ilmset hindamisviga

112    Kolmandas osas väidab hageja, keda toetab Ungari, sisuliselt seda, et komisjon eksis, kui ta ei andnud edasist käiku ettepanekule 6, mille eesmärk oli tagada rahvusvähemustesse kuuluvate kodakondsuseta isikute ja liidu kodanike ligilähedaselt võrdne kohtlemine, samastades nende kodakondsuseta isikute olukorra rändajate ja rändetaustaga liidu kodanike olukorraga.

113    Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik ja Slovaki Vabariik, vaidleb neile argumentidele vastu.

114    Kõigepealt meenutab Üldkohus, et ettepaneku 6 eesmärk oli muuta nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224), nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272), nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil (ELT 2004, L 375, lk 12), nõukogu 12. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil riiki lubamise erimenetluse kohta (ELT 2005, L 289, lk 15) ja nõukogu 25. mai 2009. aasta direktiivi 2009/50/EÜ kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (ELT 2009, L 155, lk 17), et ühtlustada kodakondsuseta isikute staatus liidu kodanike staatusega, võimaldades neil lihtsamalt saada pikaajalise elaniku staatus ning tagades neile rohkemate õiguste kasutamise kui need, mis on antud kolmandate riikide kodanikele.

115    Hageja tunnistas siiski, et ettepanekuga 6 „pannakse eriti rõhku direktiivile 2003/109/EÜ“. Lisaks ei ole hageja hagiavalduses ega repliigis kordagi viidanud muudele eespool punktis 114 mainitud direktiividele.

116    Vaidlustatud teatise punktides 2.6 ja 3.6 leidis komisjon, et direktiivi 2003/109 ei ole vaja muuta, et veelgi ühtlustada kolmandate riikide kodanike õigusi liidu kodanikele antud õigustega. Seevastu väidab ta, et on võimalik võtta lisameetmeid, et tegeleda liidu rändajate integreerimise poliitika raames kodakondsuseta isikute olukorraga. Sellega seoses viitab komisjon eelkõige oma teatisele Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Integratsiooni ja kaasamise tegevuskava aastateks 2021–2027“ (COM(2020) 758 (final); edaspidi „tegevuskava“).

117    Hageja vaidleb siiski vastu sellele, et tegevuskava on kohaldatav rahvusvähemustesse kuuluvate kodakondsuseta isikute suhtes. Tegevuskava on suunatud rändajatele ja rändetaustaga liidu kodanikele, kuid selles ei nimetata kodakondsuseta isikuid. Lisaks ei vasta tegevuskava sisu rahvusvähemustesse kuuluvate kodakondsuseta isikute vajadustele. Tegevuskava keskendub nimelt rändajate ja rändetaustaga liidu kodanike integratsioonile ja kaasamisele, kuid selles ei võeta arvesse nende kodakondsuseta isikute konkreetset olukorda. Erinevalt isikutest, kes on hiljuti saabunud liitu kolmandatest riikidest, kuuluvad ettepanekus 6 nimetatud kodakondsuseta isikud rahvusvähemuste hulka, kes elavad pikka aega Euroopa territooriumil ja kuuluvad põliselanikkonna hulka. Lisaks seisavad kodakondsuseta isikud silmitsi probleemidega, mis on seotud ametlike dokumentide puudumise ja meelevaldse kodakondsuse võtmisega, mis takistab neil osaleda majandus-, sotsiaal- ja poliitilises elus nende sünnijärgses liikmesriigis või vastuvõtvas liikmesriigis. Seega tegi komisjon hageja sõnul ilmse hindamisvea, kui ta samastas rahvusvähemusse kuuluvate kodakondsuseta isikute olukorra rändajate ja rändetaustaga liidu kodanike olukorraga, kuigi need vastavad olukorrad on erinevad.

118    See väide tuleb tagasi lükata. On tõsi, et mõistet „kodakondsuseta isikud“ ei ole tegevuskavas sõnaselgelt kasutatud ja selle kohaldamisala „hõlmab nii rändajaid kui ka rändetaustaga liidu kodanikke“. Nendest asjaoludest siiski ei piisa, et asuda seisukohale, et kodakondsuseta isikud jäävad tegevuskava kohaldamisalast välja.

119    ELTL artikli 67 lõike 2 kohaselt „koheldakse kodakondsuseta isikuid kolmandate riikide kodanikena“ V jaotise kohaldamisel, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala.

120    Järelikult kuuluvad rahvusvähemustesse kuuluvad kodakondsuseta isikud tegevuskava kohaldamisalasse, kuna esiteks on see tegevuskava kohaldatav kõigile liidus seaduslikult elavatele kolmandate riikide kodanikele ja teiseks tuleb kodakondsuseta isikuid kohelda kolmandate riikide kodanikena.

121    Lisaks, nagu märgib komisjon, ei saa tegevuskavast kasu üksnes hiljuti liitu saabunud rändajaid. See hõlmab niisiis mitut meedet, mis keskenduvad pikaajalisele integratsioonile ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Tegevuskava eesmärk on eelkõige parandada kolmandate riikide kodanike ja seega ka kodakondsuseta isikute hariduse, töö, tervishoiuteenuste ja eluaseme saamist. Samuti püütakse sellega võidelda isoleerituse, segregatsioon ja diskrimineerimise vastu. Lõpuks on selle eesmärk ka soodustada kolmandate riikide kodanike ja seega ka kodakondsuseta isikute osalemist kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi konsultatsiooni- ja otsustusprotsessides.

122    Sellest järeldub, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et tegevuskava võib hõlmata sotsiaalse tõrjutuse olukordi ning tervishoiuteenuste, hariduse ja sotsiaalabi saamise raskusi, millega puutuvad kokku nii kolmandate riikide kodanikud kui ka rahvusvähemusse kuuluvad kodakondsuseta isikud, ja seda sõltumata asjaolust, et sellel kahel isikute kategoorial võib olla erinev geograafiline, ajalooline, isiklik, kultuuriline ja religioosne kontekst.

123    Lõpuks tuleb märkida, et kuna hageja eesmärk niisugusena, nagu see on sõnastatud kavandatud kodanikualgatuses, on „kodakondsusega seotud õiguste laiendamine kodakondsuseta isikutele ja nende perekondadele, kes on elanud kogu elu oma päritoluriigis“, tuleb igal juhul meenutada, et aluslepingute koostajad on loonud lahutamatu ja ainulaadse seose liikmesriigi kodakondsuse omamise ja liidu kodaniku staatuse saamise, kuid ka säilitamise vahel. Seejuures on liikmesriigi kodakondsuse omamine vältimatu eeldus selleks, et isik saaks omandada ja säilitada liidu kodaniku staatuse ning et tal oleksid kõik sellega kaasnevad õigused. Neil asjaoludel ei saa liidu kodaniku staatusega seotud õigusi laiendada isikutele, kellel ei ole mõne liikmesriigi kodakondsust (vt selle kohta 9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punktid 48 ja 57).

124    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole hageja tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et tegevuskavaga võetakse tõenäoliselt arvesse kodakondsuseta isikute vajadust olla paremini ühiskonda integreerunud tänu parematele tööhõive- ja haridusvõimalustele ning headele sotsiaalsetele võimalustele.

125    Samuti ei ole hageja tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta asus seisukohale, et direktiivi 2003/109 läbivaatamine ei ole vajalik selleks, et anda rohkem õigusi rahvusvähemusse kuuluvatele kodakondsuseta isikutele.

126    Seetõttu tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata.

 Teise väite neljas osa, et komisjon on seoses ettepanekuga 8 teinud mitu ilmset hindamisviga

127    Neljanda osa raames heidab hageja, keda toetab Ungari, komisjonile sisuliselt ette, et viimane tegi ilmse hindamisvea, kui ta keeldus edasise käigu andmisest ettepanekule 8, mille eesmärk oli parandada rahvusvähemuste jaoks piiriülest kättesaadavust nende liikmesriikide audiovisuaalsisule, kus räägitakse sama keelt. Ta väidab sisuliselt, et selle sisu kättesaadavus on oluline, kuna konkreetses liikmesriigis rahvusvähemuste hulka kuuluvate isikute arv on liiga väike, et luua samas liikmesriigis oma eraldiseisev meedia. Lisaks aitab see kättesaadavus säilitada ja edendada erinevaid piirkondlikke ja vähemuskeeli ning keelelist ja kultuurilist mitmekesisust. Hageja sõnul ei ole meede, mida komisjon käesoleval juhul eelistab, st kohaldada ilma täiendava läbivaatamiseta direktiivi 2010/13, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/1808 (ELT 2018, L 303, lk 69), sobiv selle ettepanekuga taotletud eesmärkide saavutamiseks.

128    Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik ja Slovaki Vabariik, vaidleb neile argumentidele vastu, väites, et käesolev osa ei ole põhjendatud.

129    Kõigepealt meenutab Üldkohus, et eesmärk, mida taotleti ettepanekuga 8, nagu see on registreeritud, oli muuta direktiivi 2010/13, et tagada teenuste osutamise vabadus ja audiovisuaalsisu kättesaadavus piirkondades, kus elavad rahvusvähemused.

130    Vaidlustatud teatise punktides 2.8 ja 3.8 järeldab komisjon, et olemasolev õiguslik raamistik toetab suurel määral hageja taotletud eesmärkide saavutamist seoses ettepanekuga 8 ning kuna see on piisav, ei ole direktiivi 2010/13 vaja täiendavalt muuta. Sellega seoses märgib komisjon ühelt poolt, et direktiiv 2010/13 hõlbustab audiovisuaalteenuste piiriülest levitamist, tagades samal ajal üldist avalikku huvi pakkuvate ühtlustatud miinimumeeskirjade olemasolu, näiteks alaealiste kaitse, Euroopa päritolu teoste edendamine ja reklaam. See direktiiv põhineb päritoluriigi põhimõttel, mistõttu liikmesriigid ei saa teisest liikmesriigist pärit audiovisuaalteenuseid piirata, kui need teenused on päritoluriigis kooskõlas direktiivi 2010/13 nõuetega. Ta rõhutab siiski, et direktiiv 2010/13 ei hõlma autoriõigusega seotud taasedastamise küsimusi ja audiovisuaalsisu piiriülest kättesaadavust võivad mõjutada põhjused, mis ei kuulu direktiivi 2010/13 reguleerimisalasse, nagu intellektuaalomandi õigused, tehniliste vahendite kättesaadavus või äri- või finantskaalutlused. Ta märgib teiselt poolt, et direktiiviga 2018/1808 sellesse direktiivi tehtud muudatustega soodustati ka Euroopa päritolu teoste edendamist ja kultuurilist mitmekesisust liidus. Nimelt peavad nüüd tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste (edaspidi „tellitavad videoteenused“) osutajad vastavalt direktiivi 2010/13 artikli 13 lõikele 1 tagama, et nende kataloogis on vähemalt 30% ulatuses Euroopa päritolu teoseid ning neid esile tõstma. Peale selle märgib komisjon, et kultuurilise mitmekesisuse eesmärki on võimalik tõhusalt saavutada ainult siis, kui Euroopa päritolu teoste 30protsendiline osakaal on tagatud mitmes riigis tegutsevate tellitavate videoteenuste pakkujate kõigis riigipõhistes kataloogides. See aitab tagada, et igas liikmesriigis, kus teenuseosutaja pakub riigipõhiseid katalooge, pakutakse vaatajatele nõutud ulatuses Euroopa päritolu teoseid. Sellise lähenemisviisi eeliseks on, et tõenäoliselt soodustab see Euroopa päritolu teoste ringlust ja kättesaadavust kogu liidus. Lõpuks märgib komisjon, et ta jälgib regulaarselt nende normide kohaldamist, tuginedes liikmesriikide aruannetele ja sõltumatule uuringule.

131    Esimesena ei nõustu hageja sellega, et Euroopa päritolu teoste 30% osakaal, mida tellitavad videoteenuste osutajad peavad oma kataloogis pakkuma ning esile tõstma – mis on ette nähtud direktiivi 2010/13 artikli 13 lõikes 1 – võiks aidata kaasa ettepaneku 8 eesmärgi saavutamisele. Kuna selle osakaaluga seoses ei esine mingit nõuet Euroopa päritolu teoste päritolu või keele kohta ning direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti n määratluses „Euroopa päritolu teoste“ kohta seda aspekti ei käsitleta, siis 30% osakaal võib olla saavutatud, kui tellitavate videoteenuste osutajad pakuvad muude kui naaberliikmesriikide sisu või kui teenuste osutaja pakub sisu üksnes asjaomase liikmesriigi põhikeeles, arvestamata seal elavaid rahvusvähemusi. Lisaks ei ole tellitavate videoteenuste osutajatel majanduslikku huvi omandada sisuõigusi, mis võivad huvi pakkuda rahvusvähemuste hulka kuuluvatele isikutele.

132    Sellega seoses tuleb meenutada, et kavandatud kodanikualgatuse registreerimise taotluse esitamise ajal nägi ettepanek 8 ette sellel ajal kehtinud redaktsioonis direktiivi 2010/13 sellise muudatuse, mille eesmärk oli tagada teenuste osutamise vabadus ja audiovisuaalsisu kättesaadavus (see tähendab nii analoog- või digitaalringhäälingu kui ka tellitavate maapealsete ja satelliitteenuste) piirkondades, kus elavad rahvusvähemused. See ettepanek registreeriti sarnases sõnastuses (vt punkt 129).

133    Nagu aga vaidlustatud teatises on märgitud ja ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, lihtsustavad direktiivi 2010/13 artikli 2 lõige 1 ja artikli 3 lõige 1 juba audiovisuaalmeedia teenuste, muu hulgas asjaomase liikmesriigi naaberliikmesriikidest pärineva audiovisuaalsisu kättesaadavust ja taasedastamist kogu liidus, ning seda keeltes, mis võivad pakkuda huvi rahvusvähemuste hulka kuuluvatele isikutele, kes elavad asjaomases liikmesriigis.

134    Nagu komisjon vaidlustatud teatises ja oma dokumentides sisuliselt märgib, on direktiiviga 2010/13 audiovisuaalmeedia teenuste valdkonnas täpsustatud ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabadust audiovisuaalmeedia teenuste valdkonnas, luues nähtuvalt selle direktiivi põhjendusest 104 neile teenustele „sisepiirideta ala“ (4. juuli 2019. aasta kohtuotsus Baltic Media Alliance, C‑622/17, EU:C:2019:566, punkt 65).

135    Direktiivi 2010/13 artikli 2 lõikes 1 sätestatud päritoluliikmesriigi põhimõtte kohaselt kuuluvad audiovisuaalmeedia teenuste osutajad üldjuhul üksnes nende asukohaliikmesriigi normide ja jurisdiktsiooni alla.

136    Neid norme järgides võivad audiovisuaalmeedia teenuste osutajad seejärel kogu liidus vabalt levitada oma teenuseid, kuna vastavalt direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikele 1 peavad liikmesriigid tagama teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmise vabaduse ja mitte piirama nende taasedastamist oma territooriumil põhjustel, mis kuuluvad direktiiviga koordineeritud valdkondadesse.

137    Sellest järeldub, et komisjon järeldas vaidlustatud teatises ilma ilmset hindamisviga tegemata sisuliselt, et eesmärk, mis on ettepanekul 8, nagu see on registreeritud, ja milleks on tagada teenuste osutamise vabadus ja audiovisuaalsisu kättesaadavus, oli juba saavutatud kogu liidus ja seega ka liidu piirkondades, kus elavad rahvusvähemused.

138    On tõsi, et audiovisuaalsisu piiriülest kättesaadavust võivad vähendada nii teatavad direktiivi 2010/13 olemuslikud kui ka välised aspektid, eelkõige see, et direktiiv ei pane meediateenuste osutajatele kohustust taasedastada piiriüleselt, ning selle kohaldamisala ei laiene intellektuaalomandi õigustele, eelkõige autoriõigustele ja ärikaalutlustele. Sellegipoolest ei ole hageja esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis seaks kahtluse alla komisjoni hinnangu, mille kohaselt tellitavate videoteenuste osutajatele pandud kohustus pakkuda oma kataloogides vähemalt 30% ulatuses Euroopa päritolu teoseid ja tõsta neid esile, mis on ette nähtud direktiivi 2010/13 artikli 13 lõikes 1, võib aidata kaasa kultuurilise mitmekesisuse parandamisele ja võimaldada teha kättesaadavaks suurema hulga piiriülest audiovisuaalsisu, isegi kui puudub konkreetne nõue kõnealuste Euroopa päritolu teoste päritolu või keele kohta.

139    Teisena ei nõustu hageja, et asjakohane on see, kuidas komisjon jälgis direktiivi 2010/13 kohaldamist, nagu on mainitud vaidlustatud teatises, kuna kavandatud meetmete sobivust saab hinnata üksnes vaidlustatud teatise vastuvõtmise päeval kättesaadava teabe alusel.

140    Need argumendid tuleb tagasi lükata.

141    Nimelt kajastab vaidlustatud teatises kirjeldatud direktiivi 2010/13 kohaldamise jälgimine kohustusi, mis on liikmesriikidele ja komisjonile pandud vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõigetele 4 ja 5 ning artiklile 33. Arvestades seda, et nendes sätetes kasutatakse käskivat kõneviisi, siis võis komisjon õigustatult ja vaidlustatud teatise vastuvõtmise päeval viidata tulevastele kohustustele. See järeldus tuleb teha seda enam, et need kohustused puudutavad vaidlustatud teatise vastuvõtmise ajal olemas olnud normide hindamist, millele komisjon tugines, kui ta järeldas, et ettepanekuga 8 taotletud eesmärgi saavutamiseks ei olnud direktiivi 2010/13 kuidagi vaja muuta.

142    Lisaks peab vastavalt direktiivi 2010/13 artikli 13 lõikele 5 aruanne, mille komisjon peab parlamendile ja nõukogule esitama eelkõige selle direktiivi artikli 13 lõike 1 kohaldamise kohta liikmesriikide esitatud teabe ja sõltumatu uuringu alusel, võtma muude aspektide hulgas arvesse kultuurilise mitmekesisuse eesmärki. Seega ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et direktiivi kohaldamise jälgimine võib aidata kaasa ühe eesmärgi saavutamisele, mida on taotletud ettepanekuga 8 ja nagu see on esitatud repliigis, ning milleks on parandada eri päritolu ja eri keeltes audiovisuaalsisu kättesaadavust.

143    Lõpuks vaidleb Ungari vastu sellele, et olemasolev õiguslik raamistik on sobiv, et saavutada ettepanekuga 8 kavandatud eesmärk. Ühelt poolt seisneb probleem, mida ettepanekuga 8 püütakse lahendada, territoriaalsetes piirangutes, mis puudutavad ühiskonnale väga tähtsat sisu, mille hulka muu hulgas kuuluvad rahvusvahelised spordiüritused, ning mida sisaldavad õiguste omaja ja audiovisuaalmeedia teenuste osutajate vahelised litsentsilepingud. Need piirangud, mis takistavad spordisündmuste või muude ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste taasedastamist veebis, seavad ebasoodsamasse olukorda ka rahvus- või keelevähemused. Selle liikmesriigi sõnul on direktiivi 2010/13 artikli 14 muutmine vajalik. Teiselt poolt ei seisne tellitavate videoteenuste puhul probleem mitte selles, et igas keeles ei ole piisavalt sisu, vaid pigem selles, et takistatud on teatava ühiskonna jaoks väga tähtsa sisu kättesaadavus.

144    Need argumendid tuleb tagasi lükata. Esiteks, nagu on märgitud eespool punktis 129, ei ole ettepanekus 8, nagu see on registreeritud, kordagi mainitud territoriaalseid piiranguid ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste suhtes. Teiseks, nagu on märgitud eespool punktis 138, ei hõlma direktiivi 2010/13 kohaldamisala intellektuaalomandi õigusi.

145    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole hageja tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis vaidlustatud teatise punktides 2.8 ja 3.8 esitatud põhjustel, et direktiivi 2010/13 olemasolevad normid võivad oluliselt toetada hageja taotletud eesmärkide saavutamist ning soodustada Euroopa päritolu teoste ringlust ja kättesaadavust kogu liidus, mistõttu ei olnud ettepanekuga 8 seoses vaja direktiivi teha täiendavaid muudatusi.

146    Järelikult tuleb teise väite neljas osa ja järelikult teine väide tervikuna tagasi lükata.

147    Kuna kõik hagi väited on tagasi lükatud, tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

148    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

149    Slovaki Vabariik palus samuti mõista kohtukulud välja hagejalt. Siiski tuleneb kodukorra artikli 138 lõikest 1, et menetlusse astunud liikmesriigid kannavad ise oma kohtukulud. Sellest järeldub, et Kreeka Vabariik, Ungari ja Slovaki Vabariik kannavad igaüks ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Citizens’ Committee of the European Citizens’ Initiative „Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“ kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Kreeka Vabariigi, Ungari ja Slovaki Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

Svenningsen

Mac Eochaidh

Laitenberger

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. novembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.