Language of document : ECLI:EU:F:2009:128

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

29. september 2009

Liidetud kohtuasjad F‑69/07 ja F‑60/08

O

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 – Töösuhte stabiilsus – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 – Meditsiiniline lisatingimus – EÜ artikkel 39 – Töötajate vaba liikumine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagid, milles O palub kohtuasjas F‑69/07 tühistada komisjoni otsused, millega kinnitatakse ta teenistustingimused lepingulise abiteenistujana, osas, milles nähakse ette muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 esimeses lõigus ettenähtud meditsiinilise lisatingimuse kohaldamine ja tema lepingu kestuse piiramine 15. septembriga 2009; kohtuasjas F‑60/08 tühistada komisjoni 7. septembri 2007. aasta otsus, mille alusel kohaldatakse tema suhtes eespool viidatud artiklis 100 ette nähtud meditsiinilist lisatingimust.

Otsus: Tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 14. septembri 2006. aasta otsus osas, milles sellega kehtestatakse hagejale meditsiiniline lisatingimus. Jätta hagi kohtuasjas F‑69/07: O vs. komisjon ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Jätta hagi kohtuasjas F‑60/08: O vs. komisjon vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Jätta kohtuasjas F‑69/07 Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool hageja kohtukuludest. Jätta kohtuasjas F‑69/07 pool hageja kohtukuludest ja kohtuasjas F‑60/08 kõik hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt kohtuasjas F‑60/08 välja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud. Euroopa Liidu Nõukogu, kes menetlusse astujana toetab komisjoni nõudeid, kannab mõlemas kohtuasjas ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Kohtule esitatav kaebus – Eelnev halduskaebus – Enneaegne kaebus – Enne muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud menetluse ammendamist esitatud kaebus – Välistamine

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 100)

2.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Kohtu pädevus õigusliku hinnangu andmisel

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2)

3.      Tühistamishagi – Varasemat otsust üksnes kinnitava otsuse peale esitatud hagi – Samas kaebuses nii kinnitatud otsuse kui ka kinnitava otsuse peale esitatud nõuded – Vastuvõetavus teatavatel tingimustel

(EÜ artikli 230 neljas lõik)

4.      Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Töösuhte stabiilsus

(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa)

5.      Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Meetmed järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituste vältimiseks – Objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute uuendamist

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 3 b ja artikkel 88; nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 5 punkt 1)

6.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik 2)

7.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Invaliidsuspension – Muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 ette nähtud võimalik väljajätmisperiood

(EÜ artikkel 39; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 100)

8.      Tühistamishagi – Väited – Kohtu omal algatusel tõstatatav väide

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 100)

1.      Kaebust personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses ning hiljem Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi ei saa pidada enneaegseks seetõttu, et asjaomane kaebus esitati enne muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud menetluse ammendamist. Nimelt nii nagu ükskõik missugune arstlik komisjon on personalieeskirjade artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud töövõimetuskomitee pädev andma arvamust üksnes meditsiinilist hinnangut puudutavate asjakohaste küsimuste kohta ega anna mingit õiguslikku hinnangut. Seega saab töövõimetuskomitee menetluses muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 teises lõigus sätestatud edasikaebuse esemeks olla vaid meditsiinilist laadi vaidlus ning teenistujalt ei saa nõuda selle menetluse ammendamist, kui ta ei vaidlusta meditsiinilist küsimust.

(vt punktid 37, 38 ja 43)

Viited:

Euroopa Kohus: 21. jaanuar 1987, kohtuasi 76/84: Rienzi vs. komisjon (EKL 1987, lk 315, punktid 9–12).

Esimese Astme Kohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑4/96 S vs. Euroopa Kohus (EKL 1997, lk II‑1125, punktid 41 ja 59).

2.      Meetme peale, mis isikut kahjustab, võib asjast huvitatud ametnik esitada vaid ühe kaebuse. Kui kahel kaebusel on sama ese, siis ainult üks nendest kaebustest, s.o esimesena esitatud kaebus on personalieeskirjade artikli 90 mõttes kaebuseks, samas kui hiljem esitatud kaebust tuleb pidada üksnes kaebust kordavaks dokumendiks, mis ei või menetlust pikendada. Järelikult on kõnealuse väidetava kaebuse tagasilükkamise otsus üksnes kinnitav otsus ning on seega vaidlustamatu.

(vt punktid 45 ja 48)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 7. juuni 1991, kohtuasi T‑14/91: Weyrich vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑235, punkt 41); 25. veebruar 1992, kohtuasi T‑67/91: Torre vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑261, punkt 2); 11. detsember 2007, kohtuasi T‑66/05: Sack vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑0000 ja II‑A‑2‑0000, punktid 37 ja 41).

3.      Kohtupraktika, mille järgi on kinnitava otsuse peale esitatud tühistamishagi vastuvõetamatu vaid siis, kui kinnitatud otsus on muutunud asjast huvitatud isiku suhtes lõplikuks, kuna ettenähtud tähtaja jooksul ei ole hagi esitatud, samas kui vastupidisel juhul on hagejal õigus vaidlustada kas kinnitatud otsus või kinnitav otsus või mõlemad otsused, ei ole kohaldatav juhul, kui kinnitatud otsus ja kinnitav otsus on vaidlustatud kahe eraldi hagiga ning hageja saab oma seisukohta kaitsta ja argumente esitada esimesena nimetatud hagi raames.

(vt punkt 50)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 25. oktoober 2001, kohtuasi T‑354/00: Métropole télévision‑M6 vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3177, punkt 35).

4.      Kuigi direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas ära toodud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe üldkaalutluste punkti 10 kohaselt sisaldab raamkokkulepe „üldpõhimõtteid, miinimumnõudeid ja sätteid”, tuleneb siiski direktiivi 1999/70 põhjendusest 14, nagu ka raamkokkuleppe preambuli kolmandast lõigust, üldkaalutluste punktist 9 ning klauslitest 1 ja 4, et kõnealusteks põhimõteteks on diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille alla kuulub meeste ja naiste võrdõiguslikkus, ja õiguste kuritarvitamise keelu põhimõte. Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1, millele hageja tugineb, loetleb omakorda miinimumnõuded, mille eesmärk on piirata järjestikuste tähtajaliste töölepingute või ‑suhete kasutamist ja vältida seeläbi selliste lepingute kuritarvitamist ning lepingu sõlminud isikutele ebakindla olukorra loomist. Niisugused minimaalsed kaitsesätted kujutavad küll endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõigusnorme, ent töösuhte stabiilsusest ei ole siiski saanud õiguse üldpõhimõtet, millele toetudes võiks institutsiooni akti õiguspärasust hinnata. Kuigi töösuhte stabiilsust peetakse töötajate kaitse keskseks elemendiks, ei tulene raamkokkuleppest kuidagi, et sellest oleks saanud siduv õigusnorm. Lisaks ei ole raamkokkuleppega kehtestatud üldist kohustust näha ette, et pärast tähtajalise lepingu teatava arvu kordi pikendamist või pärast teatava ajavahemiku jooksul töötamist muudetakse need lepingud tähtajatuks lepinguks. Seega, vaatamata sellele, et töösuhte stabiilsust ei saa pidada üldpõhimõtteks, on ta siiski üks eesmärke, mille on püstitanud pooled, kes on alla kirjutanud raamkokkuleppele, mille klausli 1 punktis b on sätestatud, et selle eesmärk on „luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest”.

(vt punktid 74–76)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. november 2005, kohtuasi C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981, punkt 64); 4. juuli 2006, kohtuasi C‑212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, punktid 63 ja 91); 7. september 2006, kohtuasi C‑53/04: Marrosu ja Sardino (EKL 2006, lk I‑7213, punkt 47); 13. september 2007, C‑307/05: Del Cerro Alonso (EKL 2007, lk I‑7109, punkt 27); 15. aprill 2008, kohtuasi C‑268/06: Impact (EKL 2008, lk I‑2483, punkt 87); 23. aprill 2009, liidetud kohtuasjad C‑378/07 – C‑380/07: Angelidaki jt (EKL 2009, lk I‑3071, punktid 73, 105 ja 183); 24. aprill 2009, kohtuasi C‑519/08: Koukou (EKL 2009, lk I‑65*, punktid 53 ja 85).

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. aprill 2009, kohtuasi F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 114 ja 115).

5.      Muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 3b sätestatud tegevusele omaseid tunnuseid arvesse võttes ei kahjusta muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 mingil juhul direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas ära toodud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe eesmärke ega selle klausli 5 kohaseid miinimumnõudeid. Raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 kohustatakse ainult liikmesriike kehtestama oma õiguskorras ühe või mitu punktides a−c loetletud meetmetest, mille hulgas on punktis a sätestatud „objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist”. Niisiis peab iga abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja ametikoht vastavalt eespool osutatud artiklile 3b vastama konkreetsetele lühiajalistele ja vahelduvatele vajadustele. Pealegi on vältimatu, et nii suure töötajaskonnaga administratsioonil nagu komisjonil, tekivad niisugused vajadused üha uuesti muu hulgas põhjusel, et ametnikel ei ole võimalik oma tööülesandeid täita, et töökoormus on teatud asjaolude tõttu suurenenud või et igal peadirektoraadil on aeg‑ajalt vajadus kaasata isikuid, kellel on erilised kutsealased oskused või teadmised, ning kõik need asjaolud on objektiivsed alused, mis õigustavad nii abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajate lepingute tähtajalisust kui ka nende pikendamist vastavate vajaduste ilmnemisel.

(vt punkt 77)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 4. juuni 2009, liidetud kohtuasjad F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 119–136).

6.      Põhjenduskäik ei pea olema ammendav, kuid peab võimaldama ühenduste kohtul kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust ja andma huvitatud isikule piisavalt teavet, et teha kindlaks, kas see otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada. Samuti ei saa institutsioonidelt nõuda, et nad arutaksid läbi kõik haldusmenetluses esitatud faktilised või õiguslikud küsimused, eriti kui need on pealiskaudsed.

(vt punkt 90)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 23. aprill 2002, kohtuasi T‑372/00: Campolargo vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑49 ja II‑223, punkt 49); 17 oktoober 2006, kohtuasi T‑406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑213 ja II‑A‑2‑1097, punkt 67).

7.      Muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 on sätestatud, et sellega nähakse teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele ette võimalus kasutada ajal, mil lepinguline töötaja on ühenduse sotsiaalkindlustussüsteemiga liitunud, meditsiinilist lisatingimust olukorras, kus töötaja haigus või invaliidsus on selgunud töölevõtmiseks läbitud tervisekontrolli käigus. Ajavahemik, mil kindlustuskaitse invaliidsuse või surma korral kõnealuse haiguse või invaliidsusega seoses puudub, on viis aastat.

Nimetatud säte võib avaldada pärssivat mõju isikule, kes olles lahkunud päritoluriigist, kus ta on läbinud osa oma töökarjäärist, et asuda tööle ühenduse institutsioonis, leiab end abiteenistuja lepingu lepingulise töötaja lepinguks muutmise tõttu, mis oli personalieeskirjade reformiga kohustuslikuks tehtud, ning sellele järgnenud kohaldatava sotsiaalkindlustusskeemi muutumise tõttu hiljem kas olukorrast, kus ta peab leppima sellega, et kaotab invaliidsushüvitised, mis talle varem kohaldatava vastuvõtva liikmesriigi õigusega tagatud olid, omandamata sealjuures õigust invaliidsuse või surmaga seotud ühenduse hüvitistele seoses riskidega, mis töölevõtmiseks läbi viidud terviskontrolli käigus selgunud haigusest võivad tuleneda; kusjuures kõnealustele hüvitistele oleks tal õigus siis, kui tema poolt varem täidetud kindlustusperioodid vastavalt vastuvõtva liikmesriigi õigusele ja sama tööandja juures oleksid arvesse võetud, või olukorrast, kus ta on pidi pärast abiteenistuja lepingu lõppemist loobuma ühenduse asjaomase institutsiooni juures kutsealasest tegevusest, mille teostamiseks ta oli oma päritoluriigist spetsiaalselt lahkunud.

Järelikult võib muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 niisuguse juhtumi asjaoludel takistada EÜ artikliga 39, mis on üheks ühenduse alusnormiks, tagatud õiguste kasutamist ilma, et oleks tõendatud, et selline takistus on üldise huvi eesmärgil vajalik, et see oli selle eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega läinud kaugemale kui taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Eeltoodust järeldub, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel tuleb niisuguses olukorras oleva isiku puhul jätta muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 ette nähtud võimalus kasutamata, et mitte võtta hagejalt sotsiaalkindlustussoodustusi, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks olnud päritoluriigi või vastuvõtva liikmesriigi õiguse alusel edasi kindlustatud.

(vt punktid 112, 131, 136 ja 138–140)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. aprill 2008, kohtuasi C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (EKL 2008, lk I‑1683, punktid 36–42, 48, 52 ja 55).

8.      Kohtu omal algatusel uue väite tõstatamise pädevuse piiramine tuleneb talle pandud kohustustest lähtuda vaidluse esemest ning oma otsuses tugineda kohtule esitatud asjaoludele. Sellist piirangut õigustab põhimõte, et kohtumenetluses kuulub initsiatiiv pooltele ning järelikult saab kohus omal algatusel tõstatada uusi väiteid ainult erandjuhtudel, kui avalik huvi seda nõuab.

Selgitades õiguslikku raamistikku, mille kontekstis teisese õiguse normi tuleb tõlgendada, ei otsusta ühenduste kohus selle sätte õiguspärasuse üle ülimuslikest õigusnormidest, sealhulgas asutamislepingust lähtudes, vaid püüab anda vaidluse aluseks olevale sättele tõlgenduse, mille kohaselt oleks selle sätte kohaldamine võimalikult suures ulatuses esmase õigusega kooskõlas ja vastaks võimalikult suures ulatuses selle aluseks olevale õiguslikule raamistikule.

Järelikult, kui Avaliku Teenistuse Kohus tõlgendab muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 100, lähtudes eeskätt EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate liikumisvabadusest tulenevatest nõuetest, ei välju ta vaidluse piiridest, mille hageja on määranud, ning tugineb vaid nendele faktidele ja asjaoludele, millele hageja oma hagis viitab.

(vt punktid 143 ja 144)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. juuni 2007, liidetud kohtuasjad C‑222/05 – C‑225/05: van der Weerd jt (EKL 2007, lk I‑4233, punktid 34–36).