EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
11. september 2008(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmesse ja palgajärku määramine – Õigusvastane liigitamine – Õigusvastase akti kehtetuks tunnistamine – Õiguspärane ootus – Mõistlik tähtaeg – Kaitseõigus – Õigus heale haldusele
Kohtuasjas F‑51/07,
mille esemeks on hagi, mille esitas EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel
Philippe Bui Van, Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnik, elukoht Hettange-Grande (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid S. Rodrigues ja R. Albelice,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Currall ja G. Berscheid,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees S. Van Raepenbusch (ettekandja), kohtunikud I. Boruta ja H. Kanninen,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. juuni 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Philippe Bui Van esitas faksiga hagiavalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 30. mail 2007 (originaal esitati sama aasta 4. juunil), paludes tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (edaspidi „teadusuuringute ühiskeskus”) peadirektori 4. oktoobri 2006. aasta otsuse, sest ta liigitati ümber palgaastme AST 3 järku 2, kuigi algselt määrati ta palgaastme AST 4 järku 2 (edaspidi „vaidlustatud otsus”), ja ametisse nimetava asutuse 5. märtsi 2007. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema kaebus, ning mõista välja ühe euro suurune sümboolne hüvitis väidetavalt kantud mittevaralise kahju eest.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artiklis 85 on sätestatud:
„Töötajale enammakstud summa nõutakse sisse, kui saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.
Sissenõudmistaotlus tuleb teha hiljemalt viis aastat pärast summa maksmise kuupäeva. Kui ametisse nimetav asutus [...] suudab näidata, et toetuse saaja tahtlikult eksitas haldusasutust asjaomase summa saamiseks, ei tunnistata sissenõudmistaotlust kehtetuks isegi siis, kui kõnealune ajavahemik on lõppenud.”
3 Personalieeskirjadesse 1. mail 2004 jõustunud nõukogu määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), lisatud XIII lisa pealkirjaga „Ühenduste ametnike suhtes kohaldatavad üleminekumeetmed” artikli 13 lõige 1 näeb ette, et ametnikud, kes on kantud sobivate kandidaatide loetellu enne 1. maid 2006 ning kes on võetud tööle pärast kõnealust kuupäeva, määratakse juhul, kui tegemist on palgaastmete B5 ja B4 avatud konkursi edukalt läbinutega, palgaastmesse AST 3.
4 Teadaandes avatud konkursi korraldamise kohta EPSO/B/23/04, mis organiseeriti tehniliste töötajate (B5/B4) reservnimekirja moodustamiseks teadusuuringute ja tehnika valdkondades (ELT C 81 A, 31.3.2004, lk 17; edaspidi „konkursiteadaanne”), on joonealune märkus, mis on sõnastatud järgmiselt:
„See konkurss kuulutatakse välja praegustes personalieeskirjades määratletud palgaastmete B5/B4 kohta. Komisjon on aga esitanud nõukogule ametlikult personalieeskirjade muutmise ettepaneku. Selles ettepanekus on toodud eelkõige uus karjäärisüsteem. Selle konkursi edukalt läbinud võidakse võtta tööle muudetud personalieeskirjade alusel, kui nõukogu need vastu võtab. Vastavalt muudetud personalieeskirjade XIII lisa 2. jao artiklitele 11 ja 12 asendatakse palgaastmed B5 ja B4 üleminekuperioodil, mis kestab 2004. aasta 1. maist kuni 2006. aasta 30. aprillini, palgaastmega B*3 ja pärast seda viimast kuupäeva palgaastmega AST 3.” [mitteametlik tõlge]
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
5 Hageja läbis edukalt konkursi EPSO/B/23/04.
6 Pärast seda, kui ta oli kantud sobivate kandidaatide loetellu, mille konkursi EPSO/B/23/04 komisjon 2005. aasta detsembris koostas, võeti ta ametisse nimetava asutuse 28. juuni 2006. aasta otsusega tööle tegevusüksuse AST katseajal teenistujana, kes kuulub palgaastme 4 palgajärku 2, alates 16. septembrist 2006 ning ta määrati teadusuuringute ühiskeskusesse transuraanide instituuti Karlsruhes (Saksamaa). 18. juulil 2006 teatas hageja, et sai kätte selle otsuse, millega elektroonilisel teel tutvumist 6. juulil 2006 ta kinnitab.
7 Hageja asus tööle mitte 16. septembril 2006, vaid sama aasta 1. oktoobril.
8 Vaidlustatud otsusega, millega tühistati ja asendati 28. juuni 2006. aasta otsus, määrati hageja alates 1. oktoobrist 2006 tegevusüksusesse AST ning palgaastmestiku 3 palgajärku 2. See akt anti talle isiklikult kätte 19. oktoobril 2006.
9 7. novembri 2006. aasta e‑kirjaga, mis registreeriti samal päeval personali ja administratsiooni peadirektoraadi kaebuste üksuses, esitas hageja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse. Selles kaebuses väitis hageja sisuliselt, et tema ümberliigitamisega kolm päeva pärast tööleasumist asetati ta „fakti ette” ning et ta oli lahkunud oma eelmiselt töökohalt selleks, et ta määrataks palgaastme AST 4 palgajärku 2.
10 15. detsembril 2006 esitasid veel kolm ametnikku, B., H. ja L., kes olid võetud tööle transuraanide instituuti ja samuti liigitatud palgaastmelt AST 4 ümber palgaastmele AST 3, samuti kaebuse neid puudutavate ümberliigitamise otsuste peale.
11 Ametisse nimetav asutus jättis 5. märtsi 2007. aasta otsusega hageja kaebuse rahuldamata. Kolme teise eespool nimetatud ametniku kaebustele vastas ta seevastu neile soodsalt.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– tühistada 5. märtsi 2007. aasta otsus, millega tema kaebus jäeti rahuldamata;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– näidata ametisse nimetavale asutusele ära tagajärjed, mille toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamine, mis puudutab tema liigitamist, palgaastmesse määramise tagasiulatuvat kohaldamist alates tööleasumise kuupäevast, töötasude erinevust ja edutamist;
– mõista tema kasuks välja ühe euro suurune sümboolne hüvitis kantud mittevaralise kahju eest;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
13 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– teha kohtukulude osas õiglane otsus.
Õiguslik käsitlus
A. Nõuded tühistada esiteks 5. märtsi 2007. aasta otsus ja näidata teiseks, missugused tagajärjed toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamine
14 Kuigi hageja palub oma nõuetega eelkõige tühistada ametisse nimetava asutuse 5. märtsi 2007. aasta otsus, millega jäetakse rahuldamata 7. novembril 2006 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt Avaliku Teenistuse Kohtus käesoleva hagiga vaidlustatud ametniku huve kahjustav akt, mille peale kaebus esitati (vt selle kohta eelkõige Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23, punkt 8; Avaliku Teenistuse Kohtu 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑100/05: Chatziioannidou vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 24). Sellest järeldub, et käesolevas hagis palutakse tühistada 4. oktoobri 2006. aasta otsus, millega hageja määrati uuesti palgaastme AST 3 palgajärku 2, samal ajal kui algselt liigitati ta palgaastme AST 4 palgajärku 2.
15 Järelikult tuleb nõuet, millega taotletakse vormiliselt rahuldamata jätmise otsuse tühistamist, pidada nõudeks, mis on suunatud ka vaidlustatud otsuse vastu, ning see kattub põhitühistamisnõudega, mis on suunatud viimase vastu.
16 Teiseks palub hageja Avaliku Teenistuse Kohtul näidata ära tagajärjed, mille toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamine.
17 Selles küsimuses piisab, kui meenutada, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev andma ühenduse institutsioonile korraldusi (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑156/89: Valverde Mordt vs. Euroopa Kohus, EKL 1991, lk II‑407, punkt 150; ja Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑17/05: De Brito Sequeira Carvalho vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 134), hoolimata tühistatud akti andnud institutsioonile EÜ artikliga 233 kehtestatud üldisest kohustusest võtta meetmed, mis on vajalikud tühistava kohtuotsuse täitmiseks.
18 Seega on hagiavalduses esitatud korralduste andmise nõue vastuvõetamatu ja tuleb niisiis jätta rahuldamata.
1. Tühistamishagi vastuvõetavus
a) Poolte argumendid
19 Komisjon märgib, et hageja kaebuses esitatud põhiargument on see, et viimane võttis vastu pakkumise määrata ta palgaastmesse AST 4. Selles ei esine väljendit „õiguspärane ootus”, kuid institutsioon nõustub, et hageja kavatsuseks oli siiski sellele tugineda.
20 Samuti ei ole kaebuses mainitud väidetavat võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Komisjon tunnistab siiski, et hageja sai sellele aspektile tugineda alles siis, kui oli saanud kätte vastuse oma kaebusele ja võis seda võrrelda nendega, mis anti kolmele teisele isikule, kes olid esitanud samasugused kaebused. Selles olukorras leiab komisjon, et hageja suhtes võib jätta mõistlikult kohaldamata range nõude, et kaebus ja hagi peavad olema vastavuses.
21 Hageja arvates tuleneb kohtupraktikast, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 2 eesmärk ei ole siduda rangelt ja lõplikult võimalikku kohtumenetlust, kui kohtule esitatud hagi ei muuda ei kaebuse põhjust ega eset (Euroopa Kohtu 7. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 52/85: Rihoux jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 1555, punkt 12). Vaidlustamise aluseid võib ühenduse kohtus seega käsitleda, esitades väiteid ja argumente, mida ei pea tingimata olema kaebuses, kuid mis on sellega tihedalt seotud (eespool viidatud kohtuotsus Rihoux jt vs. komisjon, punkt 13).
22 Hageja meenutab ka, et oma 14. märtsi 1989. aasta otsuses kohtuasjas 133/88: Del Amo Martinez vs. parlament (EKL 1989, lk 689, punkt 11) rõhutas Euroopa Kohus, et kuna kohtueelne menetlus on mitteametlik ja asjaomased isikud tegutsevad selles etapis tavaliselt advokaadi abita, ei tohi juhtkond tõlgendada kaebusi kitsendavalt, vaid peab vastupidi analüüsima neid avatud meelel.
23 Käesoleval juhul märgib hageja, et esitas oma kaebuse advokaadi abita ning põhjendas seda enda ümberliigitamise eksimusega, sest ta pandi fakti ette ja teda ei määratud palgaastmesse, mille pärast ta oma eelmised ametikohustused maha pani. Hagi põhjendamiseks esitatud väiteid peab pidama vastuvõetavaks, sest need on selle vaidlustamise alusega tihedalt seotud.
b) Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
24 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ametnike hagides esitatud nõuetel olema mitte ainult sama ese mis halduskaebuses esitatud nõuetel, vaid need peavad ka sisaldama samu vaidlustamise aluseid, mis rajanevad samal põhjusel nagu kaebus (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 16. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑193/96: Rasmussen vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑495 ja II‑1495, punkt 47; Avaliku Teenistuse Kohtu 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑31/07: Putterie‑De‑Beukelaer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, mis on menetlemisel Esimese Astme Kohtus, kohtuasi T‑160/08 P, punkt 43). Neid vaidlustamise aluseid võib siiski käsitleda, esitades väiteid ja argumente, mida ei pea tingimata olema kaebuses, kuid mis on sellega tihedalt seotud (Euroopa Kohtu 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑62/01 P: Campogrande vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑3793, punkt 34; Esimese Astme Kohtu 3. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑58/91: Booss ja Fischer vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑147, punkt 83, ja Esimese Astme Kohtu 8. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑496/93: Allo vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑127 ja II‑405, punkt 26; Esimese Astme Kohtu 9. septembri 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑293/02: Vranckx vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑187 ja II‑947, punkt 41; Esimese Astme Kohtu 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑165/04: Vounakis vs. komisjon, EKL AT 2006, lk II‑A‑2‑735, punkt 27).
25 Käesoleval juhul on selge, et kaebuse ja hagi esemeks on otsus liigitada hageja tagasiulatuva jõuga ümber palgaastme AST 3 palgajärku 2, kuigi tema töölevõtmise ajal määrati asjaomane isik palgaastme AST 4 palgajärku 2. Lisaks rajanevad hagis esitatud vaidlustamise alused samadel põhjustel nagu kaebus, nimelt asjaolul, et hagejalt võeti palgaaste, mille pärast ta väidab olevat oma eelmiselt töökohalt lahkunud, ning et hageja pandi fakti ette. Väide, mille kohaselt rikuti õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, on seega tihedalt nende vaidlustamise alustega seotud.
26 Nagu komisjon tunnistab, viis lisaks just ametisse nimetava asutuse vastus hageja kaebusele võrreldes B.‑le, H.‑le ja L.‑ile antud vastustega asjaomase isiku nii kaugele, et ta esitas hagiavalduses väite, mille kohaselt rikuti võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelu põhimõtteid.
27 Esitatud põhjendustest tuleneb, et asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille komisjon tühistamisnõuete puhul esitas, või vähemalt kahtlused, mida ta selles suhtes avaldas, tuleb tagasi lükata.
2. Tühistamishagi sisu
28 Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega, millest esimese kohaselt rikuti võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelu põhimõtteid ning teise kohaselt tehti ilmne hindamisviga ning rikuti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.
29 Kõigepealt tuleb analüüsida teist väidet.
a) Teine väide, mille kohaselt tehti ilmne hindamisviga ning rikuti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid
Poolte argumendid
30 Oma teise väite raames meenutab hageja kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusvastase akti kehtetuks tunnistamine lubatud, kui see toimub mõistliku tähtaja jooksul ja selle andnud institutsioon võtab piisavalt arvesse seda, mil määral võis akti adressaat loota selle õiguspärasusele. Kui need tingimused ei ole täidetud, kahjustab kehtetuks tunnistamine õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid ning tuleb tühistada (Euroopa Kohtu 26. veebruari 1987. aasta otsus kohtuasjas 15/85: Consorzio Cooperative d’Abruzzo vs. komisjon, EKL 1987, lk 1005, punktid 12 ja 17).
31 Käesoleval juhul tegi ametisse nimetav asutus esiteks hindamisvea, võttes mõistliku tähtaja arvutamisel aluseks kuupäeva, mil ametisse nimetamise aktist teada anti, mis toimus 6. juulil 2006, ja mitte kuupäeva, mil anti esialgne ametisse nimetamise akt, mis leidis aset 28. juunil 2006.
32 Kuigi hetk, mida õiguspärase ootuse tekkimise hindamisel tuleb arvesse võtta, on tõesti aktist teavitamise või sellega tutvumise hetk, ei ole see hageja meelest nii, kui on tarvis hinnata tähtaega, mille jooksul võib juhtkond akti kehtetuks tunnistada. Nimelt ei sõltu see tähtaeg sellest, millal õigusvastasest aktist asjaomasele isikule teada anti, ning see kestab akti andmisest kuni kehtetuks tunnistamiseni ega sõltu teavitamisest, sest viimane toiming on formaalsus, mis tuleb adressaadi suhtes täita.
33 Järelikult tuleb mõistliku tähtaja arvutamisel käesoleval juhul arvesse võtta ajavahemikku, mis kulus algse liigitamisakti vastuvõtmisest (mis toimus 28. juunil 2006) kuni selle akti kehtetuks tunnistamiseni (mis leidis aset sama aasta 4. oktoobril), st kolme kuu ja seitsme päeva pikkust perioodi.
34 Teiseks heidab hageja ametisse nimetavale asutusele ette, et see pidas mõistlikuks kohtupraktika tähenduses üle kolme kuu pikkust ajavahemikku, mille järel 28. juuni 2006. aasta otsus kehtetuks tunnistati.
35 Kohtupraktika kohaselt hinnatakse tähtaja mõistlikkust iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ning eelkõige lähtudes vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ja asjaomaste poolte käitumisest (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 187; Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3381, punkt 66).
36 Käesoleval juhul andis juhtkond juba ammu enne hageja liigitamist 28. juunil 2006 kolm ametisse nimetamise akti, mis puudutasid B.‑d, H.‑d ja L.‑i, ja seda vastavalt 7. aprillil, 2. mail ja 12. mail 2006, kusjuures need aktid sisaldasid sama liigitamisviga, nii et üle kolme kuu pikkune tähtaeg 2006. aasta 28. juunil antud hageja ametisse nimetamise akti ja selle kehtetuks tunnistamise vahel sama aasta 4. oktoobril ei ole ilmselgelt mõistlik, võttes arvesse kõnesolevaid asjaolusid ja eelkõige seda, mida madalamasse palgaastmesse määramine asjaomase isiku jaoks endast kujutas.
37 Hageja palub ka, et komisjon selgitaks, miks ta tunnistas kehtetuks L.‑i ümberliigitamise otsuse, kui ta leidis, et mõistlik tähtaeg on käesoleval juhul neli kuud. Kui järgida komisjoni arutluskäiku, mille kohaselt kestab õigusvastase akti kehtetuks tunnistamise mõistlik tähtaeg akti teatavakstegemisest kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, püsis ametisse nimetamise asutus L.‑i algse ametisse nimetamise akti kehtetuks tunnistamise puhul 4‑kuulise mõistliku tähtaja piires, sest selle akti teatavakstegemise ja kehtetuks tunnistamise vahele jäi 3 kuud ja 23 päeva. Sellest järeldub, et juhtkond kohtles hagejat ja tema kolleegi L.‑i erinevalt.
38 Lõpuks tugineb hageja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, sest kui ta tutvus 28. juuni 2006. aasta ametisse nimetamise otsusega, võis ta õiguspäraselt oodata, et see akt on õiguspärane, ning loota, et see jääb kehtima. Kuigi konkursiteadaandes mainiti tõesti ühes joonealuses märkuses „[komisjoni] personalieeskirjade muutmise ettepanekut”, millega kehtestatakse „uus karjäärisüsteem”, võis kasutatud sõnastust („konkursi edukalt läbinud võidakse võtta tööle muudetud personalieeskirjade alusel [...]”) hageja arvates tõlgendada nii, et on olemas lihtsalt võimalus võtta neid tööle muudetud personalieeskirjade alusel.
39 Komisjon märgib kõigepealt, et vaidlusalusel konkursil kandideerijate tähelepanu juhiti konkursiteadaandega spetsiaalselt asjaolule, et ametisse nimetamisel määratakse nad palgaastmesse B*3 või palgaastmesse AST 3. Alguses otsustati nad liigitada palgaastmesse AST 4 ainult transuraanide instituudi vea tõttu, mille teadusuuringute ühiskeskuse inimressursside üksus avastas 2006. aasta septembri lõpus. See viga oli ilmne. Kui see oli kord tuvastatud, tegi teadusuuringute ühiskeskuse peadirektor kiiresti, 4. oktoobril 2006 parandusotsuse ja edastas selle hagejale sama aasta 19. oktoobril ühel vestlusel, mille käigus viimast informeeriti rahalistest tagajärgedest ja õiguskaitsevahenditest.
40 Komisjon meenutab, et kohtupraktika kohaselt on juhul, kui akt on õigusvastane, selle andnud institutsioonil õigus see mõistliku tähtaja jooksul tagasiulatuva jõuga kehtetuks tunnistada (Euroopa Kohtu 3. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 14/81: Alpha Steel vs. komisjon, EKL 1982, lk 749, punkt 10; eespool viidatud kohtuotsus Consorzio Cooperative d’Abruzzo vs. komisjon, punkt 12; Euroopa Kohtu 20. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑248/89: Cargill vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑2987, punkt 20; Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑197/99: Gooch vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑271 ja II‑1247, punkt 53).
41 Käesoleval juhul tundub õigusvastasus – mida hageja ei näi vaidlustavat – aga ilmne ainuüksi personalieeskirjade XIII lisa artiklit 13 lugedes.
42 Mõistliku tähtaja küsimuses väidab komisjon, et kohtupraktika kohaselt on haldusakti adressaadi õiguspärase ootuse tekkimise hindamisel määrava tähtsusega aktist teadaandmise, mitte selle vastuvõtmise kuupäev (Euroopa Kohtu 17. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑90/95 P: De Compte vs. parlament, EKL 1997, lk I‑1999, punkt 35; Esimese Astme Kohtu 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑20/96: Pascall vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑361 ja II‑977, punkt 79). Seega ei saa niisugust ootust olla, kui hageja ei ole ise teadlik aktist, millel see ootus peaks rajanema. Ka peaks ootus tekkima hetkel, mil antakse teada teisest aktist, millega esimene kehtetuks tunnistatakse.
43 Komisjon arvab niisiis, et algse ametisse nimetamise akti kehtetuks tunnistamise tähtaega hakati igal juhul arvestama 18. juulist 2006, mil hageja esimese ametisse nimetamise akti kättesaamisest teada andis (või 6. juulist 2006, mil akt elektroonilisel teel edastati). Ajavahemik, mille jooksul akt võidi kehtetuks tunnistada, lõppes sama aasta 19. oktoobril, kui anti teada otsusest, millega esimene õigusvastane akt kehtetuks tunnistati.
44 See seisukoht on kooskõlas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 teises taandes valitud lahendusega, mis puudutab kaebuse esitamise tähtaja arvestamise alguskuupäeva üksikaktide puhul, sest see tähtaeg algab „kuupäeval, mil otsus asjaomasele isikule teatavaks tehakse, kuid mitte hiljem kui kuupäeval, mil ta nimetatud teate kätte saab, kui meede mõjutab konkreetset isikut”.
45 Lisaks arvab komisjon, et kolme kuu ja ühe päeva pikkune tähtaeg on mõistlik. Ta väidab, et tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata lähtudes juhtumi asjaoludest, ja kaebuse või hagi esitamise tähtaeg Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses võib siinkohal olla väga hea orientiir, et hinnata, kas õigustloova akti kehtetuks tunnistamise tähtaeg on mõistlik või mitte.
46 Kui mõnes kohtuotsuses, mis on ühenduse kohtumenetluse muudest valdkondadest, on valitud pigem kahekuuline tähtaeg, on see komisjoni meelest nii sellepärast, et nendes on lähtutud kahekuulisest hagi esitamise tähtajast, mis on nähtud ette EÜ artiklis 230. Komisjon järeldab sellest kohtupraktikast, et kehtetuks tunnistamise mõistlik tähtaeg peaks olema veidi pikem kui kohaldatav hagi esitamise tähtaeg.
47 Avaliku teenistuse valdkonnas eksisteerib üks teine, veel asjakohasem tähtaeg, nimelt see, mis on nähtud ette ametisse nimetavale asutusele kaebusele vastamiseks ja milleks on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 lõpus kehtestatud neli kuud. Selle tähtaja puhul, mis on ametisse nimetaval asutusel pikem kui ametnikul, võetakse arvesse asjaolu, et vastupidi igale üksikule ametnikule peab institutsioon tegelema terve hulga juhtumitega samaaegselt, mis nõuab palju institutsioonisiseseid konsulteerimisi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Alfa Steel vs. komisjon, punkt 12).
48 Komisjon palub esimese võimalusena, et arvesse võetaks tähtaega, mis algab 18. juulil 2006 (või isegi 6. juulil 2006) ja lõpeb sama aasta 19. oktoobril ning on kohtupraktika seisukohast mõistlik. Ta lisab, et L.‑i puhul valitud tähtaeg ei ole sugugi 3 kuud ja 23 päeva (st seda ei arvestata algse akti kättesaamise kinnitamisest), vaid 4 kuud ja 5 päeva (st seda arvestatakse selle teatavakstegemise kuupäevast) ning see ületab seega aluseks võetud 4 kuud. Hageja enda sõnul oli see tähtaeg aga tema puhul ainult 3 kuud ja 13 päeva. Seega puudub argumendil faktiline alus.
49 Teise võimalusena arvab komisjon, et isegi kui veidi üle kolme kuu pikkust tähtaega peaks pidama liiga pikaks, tuleb võtta arvesse, et ametisse nimetamise otsus tehakse tavaliselt teataval kuupäeval, kuid see jõustub mõnel teisel kuupäeval, nagu ilmneb personalieeskirjade artiklist 3.
50 Komisjon järeldab sellest, et erandina toodud üldreeglist, mille kohaselt võetakse arvesse akti teatavakstegemise kuupäeva, tekib õiguspärane ootus alles otsuse jõustumise hetkel, sest niisugune ootus saab eksisteerida üksnes siis, kui asjaomane isik on tõesti olukorras, mille ametisse nimetamise otsus tekitas. Käesoleval juhul sai see olukord alguse alles 1. oktoobril 2006, mil hageja tegelikult tööle hakkas. Selle analüüsi kohaselt jäi õiguspärase ootuse tekkimise ja kehtetuks tunnistamise teatavakstegemise vahele kõigest kaks nädalat ja viis päeva (2006. aasta 1. oktoobrist kuni 19. oktoobrini). Niisugune ajavahemik on palju lühem, kui peetakse mõistlikuks.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
51 Esmalt tuleb meenutada, et soodsa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tagasiulatuvalt tuleb üldiselt järgida rangeid tingimusi (vt Euroopa Kohtu 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 54/77: Herpels vs. komisjon, EKL 1978, lk 585, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 35). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on igal ühenduse institutsioonil, kes tuvastab, et tema poolt vastu võetud õigusakt on õigusvastane, õigus tunnistada see akt mõistliku tähtaja jooksul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid see õigus võib olla piiratud vajadusega arvestada soodustatud isiku õiguspärast ootust, sest see isik võis loota akti õiguspärasusele (eespool viidatud kohtuotsus Alpha Steel vs. komisjon, punktid 10–12; eespool viidatud kohtuotsus Consorzio Cooperative d’Abruzzo vs. komisjon, punktid 12–17; eespool viidatud kohtuotsus Cargill vs. komisjon, punkt 20; Euroopa Kohtu 20. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑365/89: Cargill, EKL 1991, lk I‑3045, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 35; Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑416/04: Kontouli vs. nõukogu, EKL AT 2006, lk II‑A‑2‑897, punkt 161).
52 Selle kohtupraktika kohta tuleb teha järgmised täpsustused.
– Õiguspärane ootus
53 Mis puudutab esiteks õiguspärase ootuse järgimist, siis kohtupraktikast tuleneb, et kui hinnatakse haldusakti adressaadi niisuguse ootuse tekkimist, on määravaks hetkeks akti teatavakstegemise, mitte selle andmise või kehtetuks tunnistamise kuupäev (eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 36, ja eespool viidatud kohtuotsus Kontouli vs. nõukogu, punkt 162).
54 Lisaks ei saa adressaat tugineda õiguspärasele ootusele, kui ta kutsus akti andmise esile valede või ebatäielike andmetega (Euroopa Kohtu 22. märtsi 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 42/59 ja 49/59: Snupat vs. ülemamet, EKL 1961, lk 99, 160; Euroopa Kohtu 12. juuli 1962. aasta otsus kohtuasjas 14/61: Koninklijke Nederlandsche Hoogovens en Staalfabrieken vs. ülemamet, EKL 1962, lk 485, 516, ja eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 37; eespool viidatud kohtuotsus Kontouli vs. nõukogu, punkt 163).
55 Mis puudutab konkreetselt niisuguse akti kehtetuks tunnistamist, millega anti ametnikule subjektiivseid õigusi või samalaadseid soodustusi, siis tuleb lisada, et selle akti adressaadi õiguspärase ootuse olemasolu tingimust tuleb pidada mitte täidetuks, kui õigusvastane käitumine, mis õigustab kehtetuks tunnistamist, ei saanud tavapäraselt hoolsale ametnikule märkamatuks jääda, võttes arvesse tema võimalust teha vajalikud kontrollimised, ilma et teda saaks seega vabastada igasugusest järelemõtlemisest ja kontrollimisest.
56 Selles osas tuleb lähtuda kohtupraktikast, mis käsitleb tingimusi, mis õigustavad personalieeskirjade artikli 85 esimeses lõigus ette nähtud enammakstud summa juhtkonnapoolset sissenõudmist, eelkõige tingimust, mille kohaselt pidi see, et maksmisel puudub seaduslik alus, olema ilmne, nii ilmne, et raha saaja ei saanud seda mitte teada (Esimese Astme Kohtu 24. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑38/93: Stahlschmidt vs. parlament, EKL AT 1994, lk I‑A‑65 ja II‑227, punkt 19; Esimese Astme Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/01: Ronsse vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑211 ja II‑1065, punkt 47; Esimese Astme Kohtu 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑180/02 ja T‑113/03: Gouvras vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑225 ja II‑987, punkt 110, ja Esimese Astme Kohtu 16. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑324/04: F vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 142). Need tingimused väljendavad just vajadust järgida akti adressaadi õiguspärast ootust, sest viimane võis loota selle õiguspärasusele.
57 Käesoleval juhul oli konkursiteadaandes joonealus märkus, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 4.
58 Iga tavapäraselt hoolas ametnik, kes oli läbinud edukalt konkursi EPSO/B/23/04, oleks ainult seda joonealust märkust lugedes pidanud endalt küsima, kas tema liigitamine töölevõtmisel oli õiguspärane, kui teda ei liigitatud palgaastmesse B*3 või AST 3. Seda enam, et Euroopa Liidu Nõukogu kiitis 22. märtsil 2004 heaks muudetud personalieeskirjad, mis avaldati sama aasta 27. aprilli Euroopa Liidu Teatajas, samal ajal kui konkursiteadaandes, mis avaldati 31. märtsil 2004, oli nähtud ette, et kandidatuurid tuleb esitada hiljemalt 30. aprillil 2004. See tähendab, et viimati nimetatud kuupäeval ei saanud isikutel olla enam mingit kahtlust selles suhtes, kas konkursi edukalt läbinute töölevõtmisel kohaldatakse muudetud personalieeskirju, eelkõige selle XIII lisa.
59 Isegi eeldusel, et ta ei saanud täpselt kindlaks määrata juhtkonna tehtud vea suurust, pidi hagejal olema selles olukorras üldiselt kahtlusi, kas kõnesolev otsus on põhjendatud, nii et ta oleks pidanud vähemalt pöörduma juhtkonna poole, et viimane teeks vajalikud kontrollimised (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 17. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑14/99: Kraus vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑7 ja II-39, punkt 41, ja eespool viidatud kohtuotsus F vs. komisjon, punkt 157).
60 Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt jäi alusetus juhtkonnal endal neljal korral märkamata, sest see puudutas ka B.‑d, H.‑d ja L.‑i, siis tuleb lisaks rõhutada, et käesoleval juhul ei ole tarvis teha kindlaks, kas juhtkonnal võis või mitte jääda viga märkamata, vaid kontrollida, kas asjaomane isik võis või mitte loota enda algse liigitamise õiguspärasusele. Lisaks ei ole olukord, milles on juhtkond, kes peab tegema tuhandeid igat liiki haldusotsuseid, võrreldav ametniku omaga, kelle isiklikes huvides on kontrollida enda määramist palgaastmesse ja palgajärku tema töölevõtmisel (vt analoogia põhjal Euroopa Kohtu 11. juuli 1979. aasta otsus kohtuasjas 252/78: Broe vs. komisjon, EKL 1979, lk 2393, punkt 11).
61 Sellest järeldub, et 6. juulil 2006, kui hageja tutvus 28. juuni 2006. aasta otsusega, ei saanud ta loota selle akti õiguspärasusele. Järelikult ei saa ainult selle põhjal väita, et eksisteerib õiguspärane ootus sellele õiguspärasusele.
– Huvide kaalumine
62 Kuid isegi juhul, kui õigusvastase akti adressaadil on õiguspärane ootus, ilmneb teiseks kohtupraktikast, et ülekaalukas avalik huvi, eelkõige hea haldus või institutsiooni rahaliste vahendite kaitsmine võib olla niisugune, mis kaalub üles akti adressaadi huvi, et säiliks olukord, mida ta võis pidada stabiilseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Snupat vs. ülemamet, lk 159; eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke Nederlandsche Hoogovens en Staalfabrieken vs. ülemamet, lk 518; eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 39; Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑183/95: Affish, EKL 1997, lk I‑4315, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool viidatud kohtuotsus Kontouli vs. nõukogu, punkt 167). Huvisid tuleb niimoodi kaaluda ka hinnates, kas kehtetuks tunnistamise tähtaeg oli mõistlik, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 67.
– Mõistlik tähtaeg
63 Kolmandaks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õigusvastane haldusakt tuleb kehtetuks tunnistada mõistliku tähtaja jooksul (eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 35; eespool viidatud kohtuotsus Pascall vs. komisjon, punktid 72 ja 77; eespool viidatud kohtuotsus Gooch vs. komisjon, punkt 53, ja eespool viidatud kohtuotsus Kontouli vs. nõukogu, punkt 161).
64 Kõigepealt tuleb rõhutada, et personalieeskirjade reformi tulemusena näeb artikli 85 teine lõik ette, et „[s]issenõudmistaotlus tuleb teha hiljemalt viis aastat pärast summa maksmise kuupäeva”, välja arvatud juhul, kui juhtkond suudab tõendada, et raha saaja pani toime pettuse.
65 Personalieeskirjade artikli 85 teist lõiku ei saa siiski tõlgendada nii, et teatavatel tingimustel võib juhtkond kehtetuks tunnistada ükskõik missuguse õigusvastase akti, mille põhjal tehti alusetu makse ja mis võidi anda isegi rohkem kui viis aastat tagasi.
66 Personalieeskirjade artikkel 85 käsitleb nimelt ainult tingimusi, mis peavad olema täidetud, et juhtkond saaks tagasi nõuda ametnikule alusetult makstud summa, ükskõik missugune on alusetu makse päritolu, kuid sellega ei reguleerita õigusvastaste aktide kehtetuks tunnistamist kitsamas tähenduses, mis peab alusetult makstud summa sissenõudmisele tingimata eelnema.
67 Haldusakti kehtetuks tunnistamise osas ilmneb kohtupraktikast, et kehtetuks tunnistamise tähtaja mõistlikkust hinnatakse iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ning eelkõige lähtudes vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ja asjaomaste poolte käitumisest (eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 187; eespool viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon, punkt 66). Tuleb ka võtta arvesse seda, kas asjaomane akt tekitab subjektiivseid õigusi või mitte, samuti kaaluda huve (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Snupat vs. ülemamet, lk 159, ja eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke Nederlandsche Hoogovens en Staalfabrieken vs. ülemamet, lk 520), nimelt käesoleval juhul akti adressaadi huvi, et säiliks olukord, mida ta võis pidada stabiilseks, ning juhtkonna huvi kaitsta üksikaktide õiguspärasust ja institutsiooni rahalisi vahendeid.
68 Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb üldiselt mõistlikuks pidada kehtetuks tunnistamise tähtaega, mis vastab personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 nimetatud kolmekuulisele tähtajale.
69 Mis puudutab viisi, kuidas kehtetuks tunnistamise tähtaega arvutada, et hinnata, kas see on mõistlik või mitte, siis seetõttu, et selle tähtaja kehtestab juhtkond iseendale, tuleb alguskuupäevana arvesse võtta selle akti andmise kuupäeva, mille juhtkond kavatseb kehtetuks tunnistada.
70 Käesoleval juhul kulus algse liigitamisotsuse tegemise kuupäevast, st 28. juunist 2006 kuni kuupäevani, mil hagejale teatati, et juhtkond peab seda otsust õigusvastaseks, st 19. oktoobrini 2006 kolm kuud ja 21 päeva. Arvesse tuleb võtta mitut asjaolu:
– esiteks, nagu selgub käesoleva kohtuotsuse punktidest 57–61, ei ilmutanud hageja erilist hoolsust, sest ta ei palunud juhtkonnal teha vajalikke kontrollimisi, lähtudes konkursiteadaande joonealuse märkuse sisust;
– teiseks kujutab liigitamisotsus töölevõtmisstaadiumis endast kogu asjaomase isiku karjääri seisukohast peamist otsust, mis suurendab vajadust järgida pigem õiguspärasuse põhimõtet kui õiguskindluse põhimõtet, mida ei saa kohaldada absoluutselt;
– kolmandaks on personalieeskirjade XIII lisa artikli 13 lõige 1, mille alusel vaidlustatud otsus tehti, eriti selge ja ühetähenduslik;
– neljandaks jõustus algne liigitamisotsus tegelikult alles 1. oktoobril 2006, nii et see tekitas tagajärgi ainult väga lühikese, 19‑päevase ajavahemiku vältel.
71 Selles olukorras tuleb tähtaega, mille jooksul komisjon alates otsuse tegemisest 28. juunil 2006 selle otsuse kehtetuks tunnistas, pidada mõistlikuks, isegi kui see tähtaeg on veidi pikem personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 nimetatud kaebuse esitamise tähtajast.
– Kaitseõigused
72 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab isiku kaitseõiguste tagamine isiku vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetlust puudutavate eeskirjade puudumisel (vt eelkõige Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 234/84: Belgia vs. komisjon, EKL 1986, lk 2263, punkt 27; Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑288/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8237, punkt 99, ja Euroopa Kohtu 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/05 P: komisjon vs. De Bry, EKL 2006, lk I‑10915, punkt 37; Esimese Astme Kohtu 8. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑277/03: Vlachaki vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑57 ja II‑243, punkt 64).
73 Selle põhimõtte tõttu, mis vastab hea halduse nõuetele, on tarvis, et puudutatud isikule antakse tegelik võimalus teha teatavaks oma seisukoht asjaolude osas, mida võidakse antavas aktis tema kahjuks arvesse võtta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 27; Euroopa Kohtu 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑8147, punkt 99, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. De Bry, punkt 38; Esimese Astme Kohtu 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas T-372/00: Campolargo vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑49 ja II‑223, punkt 31, ja eespool viidatud kohtuotsus Vlachaki vs. komisjon, punkt 64).
74 Selles osas näeb Nice’is 7. detsembril 2000 välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1; ELT C 303, 14.12.2007, lk 1) artikli 41 lõige 2 ette, et õigus heale haldusele „kätkeb:
– igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada;
[...]”.
75 Nagu selgub nimetatud harta preambulist, on selle põhieesmärk aga kinnitada „õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, liidu ja Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud sotsiaalhartadest ning Euroopa [...] Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast” (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑540/03: parlament vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑5769, punkt 38).
76 Kuulutades Euroopa Liidu põhiõiguste harta pidulikult välja, soovisid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tingimata anda sellele erilise tähenduse, mida tuleb käesoleval juhul personalieeskirjade ja ühenduse muude teenistujate teenistustingimuste tõlgendamisel arvesse võtta (Avaliku Teenistuse Kohtu 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑1/05: Landgren vs. ETF, EKL AT 2006, lk II‑A‑1‑459, punkt 72, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, mis on pooleli Esimese Astme Kohtus, kohtuasi T‑404/06 P).
77 Tuleb ka rõhutada, et kaitseõiguste tagamine ja täpsemalt selle õiguse järgimine, mille kohaselt on isikul õigus olla ära kuulatud asjaolude osas, mille alusel võidakse ametniku suhtes teha tema huve kahjustav otsus, kujutab endast olulist vorminõuet, mille rikkumise küsimuse võib tõstatada omal algatusel (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑291/89: Interhotel vs. komisjon, EKL 1991, lk I-2257, punkt 14, ja Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 67; Esimese Astme Kohtu 10. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑186/97, T 187/97, T‑190/97–T‑192/97, T‑210/97, T‑211/97, T‑216/97–T‑218/97, T‑279/97, T‑280/97, T‑293/97 ja T‑147/99: Kaufring jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1337, punkt 134; vt ka Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 487).
78 Avaliku Teenistuse Kohus võib seega omal algatusel analüüsida, kas käesoleval juhul tagas komisjon hageja kaitseõigused haldusmenetluses, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus.
79 Tuleb aga tõdeda – nagu ka komisjon kohtuistungil tunnistas –, et hagejale ei antud enne vaidlustatud otsuse tegemist võimalust esitada oma märkusi ja selgitusi.
80 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et komisjon rikkus hageja kaitseõigusi.
81 Kohtupraktikast ilmneb ka siiski, et kõikide kaitseõiguste rikkumise eest ei karistata vaidlustatud akti tühistamisega. Nii on see siis, kui õigusvastasus ei saanud mõjutada vaidlustatud akti sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑307, punkt 31; Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia vs. komisjon, EKL 1990, lk I-959, punkt 48; eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 101, ja eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 318 ja 324).
82 Käesoleval juhul on aga selge, et märkused, mille hageja Avaliku Teenistuse Kohtule esitas, ei sisalda mingit lisateavet võrreldes sellega, mis komisjonil juba oli ja mida hageja teadis. Selles olukorras ei olnud asjaolu, et hagejale ei antud enne vaidlustatud otsuse tegemist võimalust esitada oma märkusi, selline, mis mõjutanuks otsuse sisu, mis muide ei oleks saanud olla teistsugune, nagu ilmneb eelnevast arutluskäigust.
83 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et eirati hageja õigust olla enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulatud, ei saa iseenesest põhjendada selle tühistamist.
84 Juhtkond käitus sellegipoolest samal põhjusel õigusvastaselt ja see õigusvastane käitumine kujutab endast väärhaldust, mis võib õigustada hüvitise maksmist. Seda küsimust analüüsitakse käesoleva kohtuotsuse punktides 92–94.
85 Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb teine väide tagasi lükata.
b) Esimene väide, mille kohaselt rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimise keelu põhimõtet
86 Hageja märgib, et tema olukorra ning B., H.‑i ja L.‑i olukordade vahel ei ole olulisi erinevusi:
– kõik läbisid edukalt kas konkursi EPSO/B/23/04 (hageja ning H. ja L.) või konkursi EPSO/B/21/04 (B.), mis kuulutati välja palgaastmetele B5/B4;
– kõik määrati ekslikult kas uude palgaastmesse AST 4 (hageja ja L.) või üleminekuastmesse B*4, millest sai AST 4 (B. ja H.), ning määrati tööle transuraanide instituuti;
– nende vastavad ametisse nimetamise aktid tunnistati kehtetuks ja asendati teadusuuringute ühiskeskuse peadirektori 4. oktoobri 2006. aasta otsusega, millega nad kõik määrati tegevusüksuse AST 3 palgajärku 2.
87 Seetõttu on B., H. ja L. ning hageja võrreldavas olukorras. Viimast aga diskrimineeriti võrreldes kolme teise ametnikuga, sest otsus liigitada ta ümber palgaastmesse AST 3 jäeti kehtima, samal ajal kui otsused liigitada B., H. ja L. ümber samasse palgaastmesse, tunnistati kehtetuks ja asendati kolme otsusega, millega nad määrati palgaastmesse AST 4. Kohtlemise erinevus on eriti silmatorkav, mis puudutab võrdlust L.‑iga, sest komisjoni teist väidet käsitleva arutluskäigu järgi leidis ametisse nimetav asutus vastuseks L.‑i kaebusele, et 3 kuu ja 23 päeva pikkune tähtaeg, mida arvestatakse alates algse liigitamisotsuse teatavakstegemisest kuni kehtetuks tunnistamise otsuse teatavakstegemiseni, on ületanud mõistliku tähtaja.
88 Isegi eeldusel, et üks hageja nimetatud ametnikest oli tema omaga sisuliselt samasuguses olukorras ning ametisse nimetav asutus eiras sellega, et ei tunnistanud hagejat puudutavat algset liigitamisakti kehtetuks, tingimusi, mis peavad õigusvastase haldusakti tagasiulatuvaks kehtetuks tunnistamiseks täidetud olema, niisugustena nagu need ilmnevad kohtupraktikast, ei saa see asjaolu – nagu komisjon õigesti märkis – õigustada samasugust kohtlemist hageja kasuks, sest keegi ei saa tugineda enda huvides õigusvastasele praktikale, millest teised said kasu (vt Esimese Astme Kohtu 3. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑82/92: Cortes Jimenez jt vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑69 ja II-237, punkt 43; Esimese Astme Kohtu 22. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑22/99: Rose vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑27 ja II‑115, punkt 39; Esimese Astme Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑290/03: Pantoulis vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑241 ja II‑1123, punkt 56; Avaliku Teenistuse Kohtu 28. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑101/05: Grünheid vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑55 ja II‑A‑1‑199, punkt 140).
89 Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.
B. Kahju hüvitamise nõue
90 Hageja taotleb selle mittevaralise kahju hüvitamist, mida ta väidab olevat kandnud oma ümberliigitamise tõttu palgaastmesse AST 3 pärast seda, kui algselt oli ta määratud palgaastmesse AST 4, ning seda juhtkonna vea tõttu. Ta väidab lisaks, et niisugune määramine madalamasse palgaastmesse jäeti kehtima, samal ajal kui otsused liigitada ümber kolm tema kolleegi, kes olid samas olukorras, tunnistati kehtetuks.
91 Hageja hindab oma mittevaralise kahju sümboolselt ühele eurole.
92 Selles küsimuses ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 84, et komisjon pani toime väärhalduse, sest ei kuulanud hagejat enne vaidlustatud otsuse tegemist ära, kuid hageja esitatud tühistamisnõuded jäeti siiski rahuldamata.
93 On selge, et hageja kandis mittevaralist kahju, mille tekitas tunne, et ta on pandud fakti ette, kui kasutada väljendit, mida on tarvitatud tema 7. novembri 2006. aasta kaebuses. See väljend annab täpselt edasi tagajärgi, mis on sellel, kui eiratakse iga isiku õigust olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.
94 Võttes arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, hinnates kantud kahju ex aequo etbono, et hageja kahju hüvitab sobivalt 1500 euro suurune summa.
95 Lisaks tuleb jätta rahuldamata nõue hüvitada kahju, mille summa hinnati sümboolselt ühele eurole, sest seda hüvitist taotletakse õigusvastase käitumise eest, mida selles kohtuotsuses ei tuvastatud.
Kohtukulud
96 Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse selle II jaotise 8. peatükki, mis käsitleb kohtukulusid, ainult nende kohtuasjade suhtes, mis algatati Avaliku Teenistuse Kohtus alates nimetatud kodukorra jõustumisest, mis toimus 1. novembril 2007. Kohtuasjade suhtes, mis olid selles kohtus pooleli enne seda kuupäeva, kohaldatakse edasi mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.
97 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 ja lõike 3 esimese lõigu alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Esimese Astme Kohus kohtukulude jaotamise. Kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Sama kodukorra artikli 88 alusel kannavad lisaks institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes oma kohtukulud siiski ise.
98 Et hageja võitis kohtuvaidluse osaliselt, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjoni kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda ja mõista talt välja üks kolmandik hageja kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Mõista Euroopa Ühenduste Komisjonilt Philippe Bui Vani kasuks välja 1500 euro suurune hüvitis.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Philippe Bui Van kannab kaks kolmandikku oma kohtukuludest.
4. Euroopa Ühenduste Komisjon kannab oma kohtukulud ja ühe kolmandiku Philippe Bui Vani kohtukuludest.
Van Raepenbusch | Boruta | Kanninen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. septembril 2008 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Teise koja esimees |
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |
Käesoleva otsuse tekstid ning selles viidatud ühenduse kohtute otsuste tekstid, mida ei ole veel kohtulahendite kogumikus avaldatud, on kättesaadaval Euroopa Kohtu veebilehel www.curia.europa.eu