16. septembril 2009 esitatud hagi - Centraal bureau voor de statistiek versus komisjon

(Kohtuasi T-361/09)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Hageja: Centraal bureau voor de statistiek (Haag, Madalmaad) (esindaja: advokaat R. van den Tweel)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hageja nõuded

Tühistada komisjoni 7. juuli 2009. aasta otsus ESTAT/E-1/ME/ykl/eb D(2009) 10188, mis puudutab lõplikke hüvitisi 2005. aasta struktuuriuuringutega tekkinud kulude osas summas 546 818,77 eurot;

teise võimalusena kohustada komisjoni maksma tagantjärele hüvitist summas 38 295,55 eurot, millele lisandub intress alates 45. päevast pärast 7. juuli 2009. aasta otsuse tegemist kuni selle summa tegeliku maksmiseni;

mõista kohtukulud igatahes välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja arvates on vaidlustatud otsus vastuolus nii muudetud nõukogu 29. veebruari 1988. aasta määrusega (EMÜ) nr 571/88 põllumajandusettevõtete struktuuri käsitlevate ühenduse uuringute korraldamise kohta aastatel 1988-1997 (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 03/08, lk 10) kui ka tema ja komisjoni vahel sõlmitud kokkuleppega, mis puudutab Madalmaade 2005. aasta struktuuriuuringutega seotud kulude hüvitamist ühenduse poolt (lepingu nr 62102.2005.001-2005.055), samuti on see otsus vastuolus õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtetega ning põhjendamise kohustusega. Igatahes on otsuses vääralt kindlaks määratud hageja poolt taotletud summa.

Esimeses hagi väites leiab hageja, et komisjon ei ole ebaõigesti otsustanud talle maksta hüvitist määruse nr 571/88 artikli 14 lõike 1 tähenduses, vaid palunud selle asemel esitada täpsemaid andmeid tekkinud kulude kohta ja mitte üksnes uuringuga seotud põllumajandusettevõtete arvu kohta. Kuna määruse artikkel 14 näeb sõnaselgelt ette kindlaks määratud suurima hüvitatava summa iga asjaomase põllumajandusettevõtte jaoks, milleks on 700 000 eurot, oleks igasugune teistsugune tõlgendus lisaks vastuolus usalduse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega.

Teises hagi väites leiab hageja, et tema ja komisjoni vahelise kokkuleppe artiklit II.14.3 ei saa kohaldada Ministerie van landbouw (põllumajandusministeerium) esitatud arvete suhtes. Komisjon on vääralt jätnud need kulud tegelikult tekkinutena ning hüvitamist võimaldavatena osaliselt arvestamata.

Lõpuks tugineb hageja alternatiivselt sellele, et hüvitamist võimaldavad kulud - kui kokkuleppe artikkel II.14.3 peaks siiski kohaldatav olema - on kindlaks määratud vääralt või ka viisil, millest ei ole võimalik täiendava põhjenduseta aru saada, sest komisjon on ebaõigesti võtnud kaudselt produktiivsed tunnid arvesse kasutatavate tunnitasude arvutamisel. Komisjoni argumentatsioonist ei ole vaidlustatud otsuses võimalik selgelt ja ühemõtteliselt aru saada. Seega on otsuses igatahes rikutud põhjendamise kohustust.

____________