Language of document : ECLI:EU:T:2019:578

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

11. september 2019(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2017. aasta edutamine – Otsus, millega jäeti hageja alates 1. jaanuarist 2017 edutamata palgaastmele AD 7 – Personalieeskirjade artikkel 45 – Personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõige 3 – Võimu kuritarvitamine – Distsiplinaarkaristus

Kohtuasjas T‑545/18,

YL, Euroopa Komisjoni ametnik, esindajad: avocat P. Yon ja avocat B. de Lapasse,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Radu Bouyon ja R. Striani, hiljem L. Radu Bouyon ja B. Mongin,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi, milles palutakse: esiteks, tühistada komisjoni otsus, mis tehti selle institutsiooni töötajaskonnale teatavaks 13. novembril 2017 ja mille kohaselt hagejat ei edutatud 2017. aasta edutamise käigus palgaastmele AD 7, teiseks, edutada hageja palgaastmele AD 7 alates 1. jaanuarist 2017 ja kolmandaks, hüvitada hagejale väidetavalt tekkinud kahju,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: president S. Gervasoni, kohtunikud K. Kowalik‑Bańczyk (ettekandja) ja C. Mac Eochaidh,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. juuli 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja YL on alates 16. maist 2010 ametnik Euroopa Komisjoni peadirektoraadis [konfidentsiaalne](1). Ta on alates 1. jaanuarist 2012 olnud palgaastmel AD 6.

2        Ajavahemikus 6. jaanuarist 2014 kuni 15. jaanuarini 2016 oli hageja isiklikel põhjustel võetud puhkusel.

3        Komisjoni ametisse nimetava asutuse 23. märtsi 2016. aasta otsusega (edaspidi „23. märtsi 2016. aasta otsus“) määrati hagejale karistusena palgajärgu alandamine, sest hageja oli esiteks võtnud õigusvastaselt haiguspäeva 18. juunil 2013, et osaleda poliitilises tegevuses; teiseks, sest ta oli avaldanud oma isiklikul veebisaidil 6. veebruaril 2014 „poleemikat tekitanud“ artikli Euroopa Liidu kohta, olemata ametisse nimetavat asutust sellest eelnevalt teavitanud; kolmandaks, sest ta oli avaldanud 2014. aasta 11. aprilli ja 1. mai vahelisel ajavahemikul ajakirjanikele niisuguseid seisukohti, mis võisid komisjoni mainet kahjustada, neljandaks, sest hageja, olles küll isiklikel põhjustel võetud puhkusel, ei teatanud ametisse nimetavale asutusele, et ta oli 30. märtsil 2014 valitud avalikku ametisse; ja viiendaks, sest hageja oli 2014. aasta 25. veebruari ja 15. aprilli vahelisel ajal tegelenud institutsioonivälise tegevusega, olemata selleks eelnevalt ametisse nimetava asutuse luba küsinud.

4        Hageja ei vaidlustanud 23. märtsi 2016. aasta otsust.

5        Peadirektoraadi [konfidentsiaalne] peadirektor teavitas novembris 2017 hagejat kirja teel, et edutamise ühiskomitee soovituste kohaselt edutatakse ta tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2017 palgaastmele AD 7.

6        13. novembril 2017 avaldas ametisse nimetav asutus 2017. aasta edutamise raames edutatud ametnike loetelu. See loetelu ei sisaldanud hageja nime.

7        Hageja esitas 12. veebruaril 2018 kaebuse ametisse nimetava asutuse otsuse peale ta edutamata jätta. Hageja väitis muu hulgas, et ametisse nimetav asutus ei võinud selleks arvesse võtta 23. märtsi 2016. aasta otsust.

8        Ametisse nimetav asutus jättis 8. juunil 2018. aastal hageja kaebuse rahuldamata põhjusel, et Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikkel 45 ei sisalda ammendavat loetelu kriteeriumidest, mida tuleb arvesse võtta teenete võrdleva hindamise käigus, mida see artikkel käsitleb, mistõttu 23. märtsi 2016. aasta otsust võis selle hindamise käigus arvestada. Lisaks väidab ametisse nimetav asutus, et üheks neist kriteeriumidest võis olla „tööalane käitumine“.

 Menetlus ja poolte nõuded

9        Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. septembril 2018. Komisjon esitas 14. detsembril 2018 Üldkohtu kantseleile kostja vastuse.

10      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada otsus, millega hageja jäeti 2017. aasta edutamise käigus edutamata palgaastmele AD 7;

–        tühistada otsus, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus;

–        edutada hageja palgaastmele AD 7 alates 1. jaanuarist 2017;

–        mõista välja hüvitis tekkinud kahju eest, mille summa on hinnanguliselt 100 000 eurot – kahju, mis põhjustati otsusega hagejat 2017. aasta edutamise käigus palgaastmele AD 7 mitte edutada;

–        mõista kohtukulud, mille summa on hinnatud 10 000 eurole, välja komisjonilt.

11      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

12      Sissejuhatavalt olgu märgitud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ametniku või muu teenistuja kaebus ja selle rahuldamata jätmine pädeva ametivõimu poolt keeruka menetluse olemuslik osa, mistõttu hagi formaalne esitamine ametniku või muu teenistuja kaebuse rahuldamata jätmise peale toob kaasa ka selle, et vaidlustatakse vaidlusalune akt, mille peale kaebus alguses esitati (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8, ja 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus KF vs. Satcen, T‑286/15, EU:T:2018:718, punkt 115).

13      Sellest järeldub, et nõuet, millega palutakse tühistada ametisse nimetava asutuse otsus, millega lükati tagasi hageja kaebus, tuleb käsitada nii, et tegemist on nõudega tühistada otsus, millega jäeti hageja 2017. aasta edutamise käigus edutamata palgaastmele AD 7 (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

14      Kuigi formaalses mõttes esitas hageja kaks eraldiseisvat väidet, millest esimese kohaselt rikuti ilmselgelt õigusnormi ja teise kohaselt kuritarvitati võimu ja menetlust, siis tuleb asuda seisukohale, et need väited moodustavad sisuliselt üheainsa väite, mille kohaselt tõik, et 23. märtsi 2016. aasta otsust arvestati personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise menetluses, toob kaasa teistkordse karistamise samade asjaolude eest. Hageja väidab seega, et ametisse nimetav asutus rikkus ühtaegu nii personalieeskirjade artiklit 45 kui ka personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõiget 3 ning non bis in idem põhimõtet ja kuritarvitas võimu ja menetlust.

15      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

16      Personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõikes 3, milles sisaldub liidu õiguse üldpõhimõte non bis in idem, on ette nähtud, et iga süüteo suhtes võib kohaldada üksnes üht distsiplinaarkaristust.

17      Lisaks tuleneb personalieeskirjade artiklitest 44 ja 45, et erinevalt ametnike tõusmisest kõrgemasse palgajärku, mis põhimõtteliselt toimub teatud ajavahemike järel automaatselt, edutatakse ametnikke alles pärast edutamise eeldused täitnud ametnike teenete võrdlevat hindamist.

18      Sellest järeldub, et kooskõlas personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõikega 1 kujutab kõrgemasse palgajärku tõusmise peatamine ja a fortiori, ka madalamasse palgajärku tagandamine endast karistust. Edutamisest keeldumist ei ole aga selles sättes mainitud ja seda ei saa põhimõtteliselt käsitada karistusena, sest see rajaneb vastava edutamise eeldused täitnud ametnike teenete võrdleval hindamisel.

19      Sellega seoses tuleb teenete võrdleva hindamise kohta märkida, et personalieeskirjade artiklis 45 on ette nähtud, et „[t]eenete võrdlemisel võtab [ametisse nimetav asutus] muu hulgas arvesse ametnike hindamisaruandeid, muude keelte kasutamist oma kohustuste täitmisel peale keele, mille põhjaliku valdamise kohta on ametnik esitanud tõendid […], ja ametnike vastutuse määra“.

20      Personalieeskirjade artiklis 45 on kasutatud väljendit „muu hulgas“, täpsustades kolme kriteeriumi, mida kindlasti tuleb teenete võrdleva hindamise käigus arvesse võtta. Samas ei välista see, et arvestatakse muid kriteeriume, mis võivad samuti anda tunnistust edutamise eeldused täitnud ametnike teenetest (28. septembri 2011. aasta kohtuotsus AC vs. nõukogu, F‑9/10, EU:F:2011:160, punkt 25, ja 14. novembri 2012. aasta kohtuotsus Bouillez vs. nõukogu, F‑75/11, EU:F:2012:152, punkt 57).

21      Nii võib ametisse nimetav asutus võtta arvesse rikkumist, mis seisneb ametnikupoolses talle personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumises, et vajadusel jätta puudutatud isiku kandidatuur edutamisel kõrvale (vt selle kohta analoogia alusel 23. veebruari 2001. aasta kohtuotsus De Nicola vs. EIP, T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99, EU:T:2001:69, punkt 220). Nimelt on institutsiooni huvides, et vastutusrikastele ametikohtadele nimetatakse üksnes isikuid, kelle ametialane käitumine on laitmatu (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Apostolidis vs. Euroopa Kohus, T‑86/97, EU:T:1998:71, punkt 58).

22      Viimaseks tuleb märkida, et kuigi komisjoni 16. detsembri 2013. aasta otsuse K(2013) 8968, personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätete kohta, artikli 5 lõike 7 kohaselt esitab edutamise ühiskomitee ametisse nimetavale asutusele nende ametnike nimekirja, keda ta soovitab edutada, on edutamisotsuste tegemise ja personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise eest vastutav üksnes ametisse nimetav asutus (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus HL vs. komisjon, T‑668/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:802, punkt 30).

23      Neil asjaoludel tuleb esiteks tõdeda, et ametisse nimetav asutus ei olnud ühelt poolt seotud edutamise ühiskomitee soovitustega ja teiselt poolt oli põhjendatud tema seisukoht võtta personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise raames arvesse 23. märtsi 2016. aasta otsust, et keelduda hagejat edutamast.

24      Niisugust järeldust ei sea küsimuse alla hageja argument, milles ta heidab ametisse nimetavale asutusele ette, et viimane leidis hageja kaebust tagasilükkavas otsuses, et väljend „tööalane käitumine“ võis hõlmata 23. märtsi 2016. aasta otsust või asjaolusid, mille eest määrati selles otsuses karistus.

25      Nimelt osas, milles see argument võib rajaneda personalieeskirjade artiklis 43 kasutatud väljendil „tööalane käitumine“, tuleb märkida, et see väljend puudutab ametnike hindamisaruannete sisu, mis, nagu eespool punktis 20 sai tõdetud, kujutab endast vaid ühte kriteeriumidest, mida tuleb personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise raames arvesse võtta.

26      Teisalt, hoolimata hageja välja toodud tõigast, et 23. märtsi 2016. aasta otsusega karistatud asjaolud ei olnud hageja sõnul „seotud tema ülesannete ja vastutusega peadirektoraadis [konfidentsiaalne]“ või a fortiori, et need toimusid isiklikel põhjustel võetud puhkuse ajal, piisab tõdemusest, et niisugused asjaolud kujutasid siiski endast nende kohustuste täitata jätmist, mis hagejal kui ametnikul lasusid, ja et seega andsid need tunnistust hageja teenetest käesoleva kohtuotsuse punktis 20 viidatud kohtupraktika tähenduses. Isegi tõsiasi, et osa neist asjaoludest toimus hageja isiklikel põhjustel võetud puhkuse ajal, ei takista iseenesest nende asjaolude arvesse võtmist personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise raames.

27      Teiseks tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtki asjaolu, mis võiks tõendada, et vaidlusalune otsus võeti vastu mitte personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise alusel, vaid selleks, et karistada teist korda asjaolude eest, mille alusel tehti 23. märtsi 2016. aasta otsus.

28      Sellega seoses piirdub hageja väitega, et esiteks keeldus ametisse nimetav asutus tema edutamisest, olemata sellest eelnevalt teavitanud peadirektoraati [konfidentsiaalne], ja et teiseks kohaldab personaliküsimuste peadirektoraat poliitikat jätta edutamata ametnikud, kellele on määratud karistus, sõltumata edutamise ühiskomitee soovitustest.

29      Ühelt poolt tuleb märkida, et tõsiasi, et peadirektoraat [konfidentsiaalne] eeldas, et hagejat edutatakse, mistõttu peadirektor teatas ekslikult hagejale, et tal seisab ees edutamine 2017. aasta edutamiste raames, ei tõenda, et vaidlusalune otsus võeti vastu selleks, et hagejat karistada, mitte aga personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise tulemusena.

30      Teisalt aga olgu märgitud, et selleks, et tõendada väidetava edutamisest keeldumise poliitika olemasolu, piirdub hageja sellega, et esitab niisuguse koosoleku protokolli, kus muu hulgas osalesid ametiühinguesindajad ja personaliküsimuste peadirektoraadi peadirektor, ja ühe memo, mille teatavad neist ametiühingutest sellele peadirektorile esitasid. Neist dokumentidest tuleneb aga, et ametiühingud leiavad, et otsus mitte edutada ametnikku, kellele on määratud karistus, „võib viia“ selleni, et seda ametnikku karistatakse kaks korda, mistõttu ametiühingute ja komisjoni vahel tuleks läbi rääkida „selge õiguslik raamistik“. Üksnes asjaolu, et ametisse nimetav asutus keeldus edutamast teisi ametnikke, kelle suhtes oli eelnevalt kohaldatud karistust, ja et need ametiühingud leiavad, muid täpsustusi esitamata, et ametnike teenete hindamist käsitlevad sätted ei ole piisavalt selged, ei tõenda aga üksi, et käesolevas kohtuasjas võeti vaidlusalune otsus vastu eesmärgiga karistada, mitte aga personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise tulemusena.

31      Kolmandaks, kuigi hageja väidab, et ta esitas „piisavalt asjassepuutuvaid ja kokkulangevaid tõendeid“, et näidata ära, et ametisse nimetav asutus tegi personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud teenete võrdleva hindamise raames ilmselge hindamisvea, siis piisab, kui märkida, et seda väidet ei toeta ükski põhjendus, mis võimaldaks väite põhjendatust kontrollida.

32      Eelnevalt esitatust järeldub, et käesolevas kohtuasjas ei ole tõendatud, et oleks rikutud personalieeskirjade artiklit 45, personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõiget 3, ne bis in idem põhimõtet, või et oleks aset leidnud võimu kuritarvitamine, mille üks avaldumisvormidest on menetluse kuritarvitamine (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Apostolidis vs. Euroopa Kohus, T‑86/97, EU:T:1998:71, punkt 84).

33      Niisugust järeldust ei sea kahtluse alla ka hageja järgmised argumendid. Nimelt väidab hageja, et kui ametisse nimetav asutus karistas teda edutamata jätmisega, siis ühelt poolt võimaldas see nimetatud asutusel jätta määramata „tähtaeg, mille jooksul hageja karjääri areng on blokeeritud“, mis rikub õiguskindluse põhimõtet, ja teiselt poolt jättis see hageja ilma tegelikust õigusest esitada hagi, sest ta ei saanud vaidlustada „täit toimet, mida ametisse nimetav asutus soovis omistada“ 23. märtsi 2016. aasta otsusele.

34      Piisab siiski tõdemusest, et eespool punktis 33 ära toodud argumendid rajanevad vääral eeldusel, et vaidlusalune otsus on karistus, mis aga, nagu eespool punktis 27 esitatust välja tuleb, ei ole käesolevas kohtuasjas tõendatud.

35      Lisaks ei saa vaidlusalust otsust käsitada nii, et selle tagajärjel on piiramatult ja meelevaldselt blokeeritud hageja karjääri areng, millega rikutaks õiguskindluse põhimõtet. Nimelt võttis ametisse nimetav asutus esiteks arvesse 23. märtsil 2016 tehtud otsust karistuse määramise kohta, st otsust, mis tehti 2017. aasta edutamisele vahetult eelnenud aastal. Teiseks ei ole vaidlusalune otsus takistuseks sellele, et hagejat võidaks edutada mõne hilisema edutamise käigus – hagejat edutatigi 2018. aasta edutamise raames.

36      Seega tuleb jätta ainus väide põhjendamatuna kõrvale. Järelikult tuleb jätta rahuldamata hageja nõue tühistada vaidlusalune otsus ja sellest tulenevalt ka nõuded edutada hageja palgaastmele AD 7 alates 1. jaanuarist 2017 ja hüvitada selle otsuse vastuvõtmisega hagejale väidetavalt tekitatud kahju.

 Kohtukulud

37      Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja YLilt.

Gervasoni

Kowalik-Bańczyk

Mac Eochaidh

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. septembril 2019 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.


1 Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.