Language of document : ECLI:EU:C:2009:102

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JÁN MAZÁK

esitatud 19. veebruaril 20091(1)

Kohtuasi C‑480/06

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Teenuste riigihange – Direktiivi 92/50/EMÜ kohaldamisala – Teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord – Tehnilised põhjused





I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas EÜ artikli 226 alusel esitatud hagis palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord)(2) artiklist 8 koosmõjus selle jaotistega III–VI, kuna Landkreise (maakonnad) Harburg, Rotenburg (Wümme), Soltau-Fallingbostel ja Stade sõlmisid jäätmete kõrvaldamise teenuste osutamise lepingu otse Hamburgi linna heakorrateenistusega ning selle teenuste osutamise lepingu kohta ei avaldatud ühenduse tasemel avatud või piiratud menetluse teadet.

2.        Direktiiviga 92/50 kehtestatud teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord on osa meetmetest, mis on suunatud ühisturu loomisele ja millega aidatakse kõrvaldada teenuste vaba liikumise takistusi. Kahtlemata on tegemist meetmega, millest tõuseb tulu nii teenuse osutajale kui teenuste saajale.

3.        Käesoleval juhul on tegemist jäätmete kõrvaldamise teenusega, mille saajateks on neli maakonda. Tegelikkuses on teenuse saajate hulk palju suurem. Maakonnad on õigupoolest üksnes vahendajad oma elanikele, kes on selle teenuse lõpptarbijad. Pean tarvilikuks meenutada, et kui peaks selguma, et teenuseosutaja valimine toimus ühenduse õigusest tulenevaid nõudeid rikkudes, siis on kõige enam kahjustatud nende elanike huve.

II.    Õiguslik raamistik

4.        Direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a kohaselt on „riiklikud teenuslepingud” teenuseosutaja ja tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud, välja arvatud selle sätte punktides i‑ix loetletud lepingud.

5.        Direktiivi 92/50 artikli 1 punkt b sätestab:

tellija – riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused. Avalik-õiguslik isik on mis tahes isik:

–        mis on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega,

–        mis on juriidiline isik ja

–        mida põhiliselt rahastavad riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või teised avalik-õiguslikud isikud, või mille juhtimist need isikud kontrollivad, või millel on haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, millesse riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik‑õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest.

[…]”

6.        Direktiivi 92/50 artikli 1 punkti c kohaselt on „teenuseosutaja” mis tahes füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas avalik-õiguslik isik, kes osutab teenuseid.

7.        Direktiivi 92/50 artikkel 8 sätestab, et lepingud, mille objektiks on I A lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas selle direktiivi III–VI jaotise sätetega. I A lisa 16. kategoorias on nimetatud „Reovee- ja jäätmekäitlusteenused; kanalisatsiooni- jms teenused”.

8.        Direktiivi 92/50 artikli 11 struktuurist tuleneb selgelt, et hankijad kasutavad teenuste riigihankelepingute sõlmimisel avatud või piiratud menetlust, välja arvatud sama artikli lõigetes 2 ja 3 ette nähtud juhtudel, kui hankijad võivad teenuste riigihankelepinguid sõlmida kas läbirääkimistega menetluse alusel pärast hanketeate avaldamist (lõikes 2 sätestatud juhul) või läbirääkimistega menetluse alusel hanketeadet avaldamata (lõikes 3 sätestatud juhul).

9.        Direktiivi 92/50 artikli 11 lõike 3 punkti b kohaselt võivad hankijad teenuste riigihankelepinguid sõlmida läbirääkimistega menetluse alusel hanketeadet avaldamata, kui tehnilistel või kunstilistel põhjustel või ainuõiguste kaitsega seotud põhjustel saab teenuseid osutada ainult üks konkreetne teenuseosutaja.

III. Asjaolud

10.      Komisjoni hagi puudutab lepingut, mille sõlmisid ühelt poolt Harburgi, Rotenburgi (Wümme), Soltau-Fallingbosteli ja Stade maakonnad (edaspidi „maakonnad”) ja teiselt poolt Hamburgi linna heakorrateenistus (edaspidi „vaidlusalune leping”).

11.      Nii maakonnad kui Hamburgi linna heakorrateenistus on avalik‑õiguslikud isikud, kes vastutavad jäätmete kõrvaldamise eest.

12.      Alam-Saksi liidumaa, kuhu kõnealused maakonnad kuuluvad, Schleswig‑Holsteini liidumaa ning Vaba Hansalinn Hamburg moodustavad Hamburgi suurlinnapiirkonna.

13.      Vaidlusalune leping sõlmiti 18. detsembril 1995 otse, ilma et oleks kasutatud avatud või piiratud menetlust ühenduse tasandil. Lepingu preambulist nähtub, et Hamburgi linna heakorrateenistus tegi 30. novembri 1994. aasta kirjas maakondadele ettepaneku, mis hõlmas Rugenberger Dammil asuva jäätmepõletusjaama (edaspidi „Rugenberger Dammi rajatis”) aastasest kogumahust 120 000 tonni aastas, ning maakonnad võtsid ettepaneku 6. jaanuari 1995. aasta kirjas vastu.

14.      Vaidlusaluse lepinguga kohustus Hamburgi linna heakorrateenistus tagama maakondadele jäätmete põletamise Rugenberger Dammi rajatises mahus 120 000 tonni aastas ning maakonnad kohustusid maksma Hamburgi linna heakorrateenistusele iga-aastast tasu, millest osa oli kindlaksmääratud summa ja ülejäänud osa suurus sõltus jäätmete kogusest.

15.      Vaidlusaluse lepingu kavandatav tähtaeg oli 20 aastat, mis hakkas kulgema 15. aprillist 1999, kuna lepingu sõlmimise hetkel oli Rugenberger Dammi rajatise ehitamine alles kavandamisel.

IV.    Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus

16.      Komisjon otsustas alustada menetlust ühe üksikisiku kaebuse põhjal, kes pidas jäätmekäitluse eest makstavaid tasusid liiga kõrgeks.

17.      Komisjon leidis, et sõlmides otse lepingu, mille pooled olid maakonnad ja Hamburgi linna heakorrateenistus ja mis puudutas jäätmete kõrvaldamist, ilma et oleks kasutatud riigihankelepingute sõlmimise menetlust või erihankemenetlust ühenduse tasandil, võis Saksamaa Liitvabariik rikkuda direktiivi 92/50 artiklit 8 koosmõjus selle jaotistega III–VI, ning seetõttu saatis ta 30. märtsil 2004 vastavalt EÜ artiklile 226 Saksamaa Liitvabariigile märgukirja.

18.      Saksamaa Liitvabariik vastas kirjalikult 30. juunil 2004. Ta väitis, et tema vaatepunktist on vaidlusaluse lepingu puhul tegemist maakondade ja Hamburgi linna avalik-õigusliku ülesande ühise täitmisega ning seetõttu on tegemist kohalike omavalitsuste koostööga.

19.      Kuna komisjon ei jäänud rahule Saksamaa Liitvabariigi esitatud seisukohtadega, siis saatis ta nimetatud liikmesriigile 22. detsembril 2004 põhjendatud arvamuse, milles sedastas, et vaidlusalune leping kuulub direktiivi 92/50 kohaldamisalasse ning seetõttu rikuti maakondade ja Hamburgi linna heakorrateenistuse vahel vaidlusaluse lepingu sõlmimisega ilma hankemenetlust korraldamata kõnealust direktiivi.

20.      Hoolimata Saksamaa Liitvabariigi poolt 25. aprilli 2005. aasta vastuses põhjendatud arvamusele esitatud argumentidest, esitas komisjon käesoleva hagi, milles ta palus Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 92/50 artiklist 8 koosmõjus selle jaotistega III‑VI ning mõista temalt välja kohtukulud Euroopa Kohtus.

21.      Kostja vastuses ja vasturepliigis esitatud argumentide põhjal palub Saksamaa Liitvabariik Euroopa Kohtul hagi rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

22.      Euroopa Kohtu presidendi 14. juuni 2007. aasta määrusega said Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik loa Saksamaa Liitvabariigi toetuseks menetlusse astuda. Soome Vabariik menetlusse astuja seisukohti siiski ei esitanud.

23.      Saksamaa Liitvabariik taotles kohtuistungit. 11. novembril 2008 toimunud kohtuistungil osalesid Saksamaa Liitvabariigi ja komisjoni esindajad.

V.      Hinnang

24.      Oma hagiavalduses lähtub komisjon eeldusest, et maakonnad on hankijad direktiivi 92/50 artikli 1 punkti b tähenduses, Hamburgi linna heakorrateenistus on teenuseosutaja direktiivi 92/50 artikli 1 punkti c tähenduses ning maakondade ja Hamburgi linna heakorrateenistuse vahel sõlmitud vaidlusalune leping on teenuste riigihankeleping direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a tähenduses. Kuna vaidlusaluse lepingu esemeks on direktiivi 92/50 I A lisas nimetatud teenus ning tegemist ei ole ühegi juhuga, mis õigustaks selle lepingu sõlmimist läbirääkimistega menetluse alusel pärast hanketeate avaldamist (direktiivi 92/50 artikli 11 lõige 2) või läbirääkimistega menetluse alusel hanketeadet avaldamata (direktiivi 92/50 artikli 11 lõige 3), siis võis vaidlusaluse lepingu nõuetekohaselt sõlmida üksnes kasutades avatud või piiratud menetlust direktiivi 92/50 artikli 11 lõike 4 tähenduses.

25.      Kavatsen uurida komisjoni etteheidet lähtudes Saksamaa Liitvabariigi esitatud argumentidest, milles ta ei vaidlusta, et vaidlusaluse lepingu puhul hanketeadet ei avaldatud, vaid soovib tõendada, et maakonnad ei olnud vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks kohustatud hanketeadet avaldama, ja seda neljal põhjusel.

26.      Esiteks on vaidlusaluse lepingu näol tegemist ametiasutustevahelise koostööga ning seega puudutab see üksnes riikliku korralduse siseseid suhteid avalik-õiguslike ülesannete täitmisel. Sellest tulenevalt ei kuulu see direktiivi 92/50 kohaldamisalasse. Teiseks ei kujuta vaidlusalune leping endast lepingut nimetatud direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses. Kolmandaks, isegi kui vaidlusalune leping tuleks kvalifitseerida lepinguna direktiivi 92/50 tähenduses, siis esines tehniline põhjus kõnealuse direktiivi artikli 11 lõike 3 punkti b tähenduses, mille tõttu võis lepingu sõlmida läbirääkimistega menetluse alusel hanketeadet avaldamata. Neljandaks ei olnud EÜ artikli 86 lõike 2 kohaselt vaja kasutada avatud või piiratud menetlust, kuivõrd selline menetlus oleks takistanud maakondi ja Hamburgi linna heakorrateenistust oma ülesandeid täitmast.

A.      Direktiivi 92/50 kohaldamisala

27.      Saksamaa Liitvabariik väidab oma seisukohtade kaitseks, et vaidlusalune leping kujutab endast riigisisest tehingut, mis üldreeglina ei kuulu direktiivi 92/50 kohaldamisalasse. Sarnaselt Madalmaade valitsusega leiab ta, et direktiiv puudutab lepingu sõlmimist äriühingutega ning kuulub kohaldamisele üksnes juhul, kui riik on otsustanud, et ta ei soovi ülesannet ise täita, vaid korraldada vastava teenuse osas hange.

28.      Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on leidnud, et riigihankelepingute sõlmimist käsitlevad direktiivid(3) on üldjuhul kohaldatavad, kui hankija soovib sõlmida rahaliste huvidega seotud lepingu eraldiseisva juriidilise üksusega, olenemata sellest, kas see üksus ise on hankija.(4) Samuti kuulub see direktiiv kohaldamisele ka juhul, kui leping sõlmitakse üldistest huvidest tuleneva ülesande täitmiseks või lepingu osas, mis pole sellise ülesandega seotud.(5)

29.      Euroopa Kohtu hinnangul on sellest üldreeglist üks erand. Vastavalt riigihankelepingute sõlmimist käsitlevatele direktiividele ei ole hankemenetluse korraldamine isegi niisugusel juhul, kui hankija lepingupooleks on õiguslikult eraldiseisev isik, kohustuslik siis, kui on täidetud kaks tingimust. Esiteks peab hankijast ametiasutus teostama asjaomase isiku suhtes analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle, ja teiseks peab see isik tegutsema põhiliselt teda kontrolliva ametiasutuse või kontrollivate ametiasutuste huvides.(6)

30.      Selle erandi alusel leidis Euroopa Kohus, et võimatu on jätta riigihankelepingute sõlmimist käsitlevate direktiivide kohaldamisalast a priori välja avalik-õiguslike isikute vahelised suhted, hoolimata nende suhete iseloomust.(7)

31.      Nagu Saksamaa Liitvabariik märgib, on käesoleval juhul ilmne, et vaidlusaluse lepingu näol on tegemist ametiasutustevahelise koostöö vahendiga. See asjaolu üksi ei tähenda siiski seda, et kõnealune leping ei kuuluks direktiivi 92/50 kohaldamisalasse. Vastupidine järeldus oleks võimalik juhul, kui oleks tõendatud, et kohtuotsuses Teckal esmakordselt kehtestatud kaks tingimust on täidetud.

32.      Nagu Saksamaa Liitvabariik õigesti rõhutab, on direktiivi 92/50 artikli 1 punkti b tähenduses mõiste „tellija” alla kuuluval ametiasutusel veel teine võimalus selle direktiivi kohaldamist vältida. Tegemist on olukorraga, kus avaliku võimu organ täidab avalike huvidega seotud ülesandeid omaenda administratiivsete, tehniliste või muude vahenditega, ilma et ta oleks kohustatud pöörduma selliste üksuste poole, kes ei ole tema teenistuses. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist hankijast õiguslikult eraldiseisva üksusega sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepinguga, siis ei kuulu riigihankelepingute sõlmimist käsitlevad ühenduse eeskirjad kohaldamisele.(8)

33.      See tähendab, et ametiasutused ei ole avalike huvidega seotud ülesannete täitmisel kohustatud teenuse osutamise tagamiseks hanget korraldama. Neil on võimalus valida, kas osutada teenust omaenda vahenditega (sellisel juhul direktiiv 92/50 kohaldamisele ei kuulu) või korraldada hange.

34.      Selles osas ma ei jaga Saksamaa Liitvabariigi arvamust, mille kohaselt tuleb kahe erineva ametiasutuse vahelist koostööd käsitleda hankija omaenda vahendite kasutamisena. Hamburgi linna heakorrateenistust ei saa pidada hankijateks olevate asjaomaste maakondade omaenda vahenditeks.

B.      Teenuste riigihankelepingud direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a tähenduses

35.      Saksamaa Liitvabariik leiab, et vaidlusalune leping ei ole teenuste riigihankeleping direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a tähenduses ja seda kolmel põhjusel.(9) Esiteks kujutab vaidlusalune leping endast laiemalt ametiasutustevahelise sisemise koostöö meedet Hamburgi suurlinnapiirkonna raames. Teiseks ei ole Hamburgi linna heakorrateenistus lepingu suhtes teenuseosutaja, vaid vastupidi – pakub jäätmete kõrvaldamise eest vastutava avalik-õigusliku isikuna haldusabi maakondadele, kes samuti vastutavad jäätmete kõrvaldamise eest. Kolmandaks – mis puudutab lepingu sisu, siis see on tavalisest teenuslepingust laiem.

36.      Leian, et need argumendid ei lükka ümber väidet, mille kohaselt ühelt poolt nelja maakonna ja teiselt poolt Hamburgi linna heakorrateenistuse vahel sõlmitud lepingu näol on tegemist teenuste riigihankelepinguga direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a tähenduses.

37.      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et direktiivi 93/36 artikli 1 punkti a kohase lepingu olemasolu eeldab kahe eraldiseisva isiku vahelise kokkuleppe olemasolu.(10)

38.      See tingimus on käesoleval juhul täidetud. Lisaks kuulub vaidlusaluse lepingu ese, s.o jäätmete põletamine, direktiivi I A lisa 16. kategoorias nimetatud teenuste hulka.

39.      Kuna Hamburgi linna heakorrateenistust ei saa käsitada maakondade omaenda vahendina,(11) siis saab direktiivi 92/50 kohaldamise välistada üksnes juhul, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust käesoleva ettepaneku punktis 29 mainitud erandi kohaldamiseks.

40.      Samuti tuleb uurida, kas maakonnad teostavad Hamburgi linna heakorrateenistuse suhtes analoogset kontrolli sellele, mida nad teostavad oma üksuste üle, ja kas Hamburgi linna heakorrateenistus tegutseb põhiliselt maakondade huvides.

41.      Euroopa Kohus on korduvalt pidanud hindama „analoogse kontrolli” tingimust puudutavat küsimust. Vastavast kohtupraktikast tuleneb, et hinnates seda, kas avaliku võimu organ teostab lepingupartneri suhtes analoogset kontrolli nagu oma struktuuriüksuste üle, tuleb arvesse võtta mitte üksnes kõiki asjakohaseid õigusnorme, vaid ka vastavaid asjakohaseid asjaolusid. Hinnangust peab tulenema, et teenuseosutaja on allutatud niisugusele kontrollile, mis võimaldab hankijal selle üksuse otsuseid mõjutada. Tegemist peab olema otsustava mõjuga nii selle üksuse strateegilistele eesmärkidele kui ka olulistele otsustele.(12)

42.      Saksamaa Liitvabariik väidab selles osas, et analoogse kontrolli tingimus on täidetud, kuivõrd asjaomased maakonnad teostavad Hamburgi suurlinnapiirkonna tasandil üksteise üle vastastikust kontrolli.

43.      Selles küsimuses tuleb rõhutada, et miski ei viita sellele, nagu osaleksid maakonnad Hamburgi linna heakorrateenistuse töös ja teostaksid viimase üle kontrolli.

44.      Lisaks, nagu komisjon õigesti rõhutab, ei tegutse heakorrateenistus maakondade huvides seaduse või muude avalik-õiguslike sätete alusel, vaid lepingu alusel. Vaidlusalune leping on ainus õiguslik side maakondade ja Hamburgi linna heakorrateenistuse vahel ning see leping ei anna maakondadele mingit kontrollivõimalust.

45.      Leian, et üldine viitamine ühistele eesmärkidele on selgelt ebapiisav, kontroll peab põhinema selgemal alusel.

46.      Põhimõte „teene teene vastu”, millel Saksamaa Liitvabariigi sõnul põhineb koostöö Hamburgi suurlinnapiirkonnas, võimaldab maakondadel teostada Hamburgi linna heakorrateenistuse üle parimal juhul vaid kaudset kontrolli.

47.      Kuna erandi kohaldamise esimene tingimus ei ole minu hinnangul täidetud, siis pole vaja uurida, kas teine tingimus on täidetud. Tuletan siiski meelde, et jäätmete kõrvaldamine on Hamburgi linna heakorrateenistuse tegevusest vaid üks osa.

48.      Eeltoodust lähtudes ei näe ma ühtki asjaolu, mis lubaks arvata, et vaidlusaluse lepingu näol ei ole tegemist teenuste riigihankelepinguga direktiivi 92/50 tähenduses. See tähendab, et selle võis sõlmida üksnes nimetatud direktiivi nõudeid järgides.

C.      Läbirääkimistega menetlus hanketeadet avaldamata – erand teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra üldisest korrast

49.      Saksamaa Liitvabariik väidab oma seisukoha kaitseks veel, et maakonnad said vaidlusaluse lepingu sõlmida üksnes Hamburgi linna heakorrateenistusega, kellel oli kindel asukoht jäätmepõletusjaama ehitamiseks. Asjaolu, et Hamburgi suurlinnapiirkonnas ühtegi teist asukohta sellise rajatise ehitamiseks ei olnud ning et olemasolevad rajatised ei mahutanud piisavalt, on tehniline põhjus direktiivi 92/50 artikli 11 lõike 3 punkti b tähenduses, mille alusel on lubatud sõlmida teenuste riigihankeleping, kasutades läbirääkimistega menetlust hanketeadet avaldamata.

50.      Direktiivi 92/50 artikli 11 struktuurist nähtub selgelt, et selle lõige 3 on erand sama artikli lõikes 4 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt kasutavad hankijad teenuste riigihankelepingute sõlmimisel avatud või piiratud menetlust.

51.      Selles osas tuleb meenutada, et kuna direktiivi 92/50 artikli 11 lõikes 3 sätestatu on erandiks nendest normidest, mis on kehtestatud EÜ asutamislepinguga tagatud õiguste tagamiseks teenuste riigihankelepingute valdkonnas, tuleb seda kitsalt tõlgendada, ning isik, kes soovib sellele erandile tugineda, peab tõendama, et erandi kasutamist õigustav erakorraline olukord tõepoolest eksisteerib.(13)

52.      Euroopa Kohus on „tehniliste põhjuste” olemasolu varem juba uurinud 10. aprilli 2003. aasta otsuses kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa.(14) Euroopa Kohus otsustas, et keskkonnakaitsega seotud tehnilist põhjust võidakse vajaduse korral arvesse võtta, kui hinnatakse, kas kõnealuse lepingu võib sõlmida konkreetse teenuseosutajaga. On tõsi, et Euroopa Kohus ei andnud selles kohtuotsuses tehniliste põhjuste ammendavat määratlust, vaid määratles need negatiivselt, nimetades asjaolud, mis ei ole tehnilised põhjused direktiivi 92/50 artikli 11 lõike 3 tähenduses.

53.      Euroopa Kohus leidis 2. juuni 2005. aasta otsuses kohtuasjas komisjon vs. Kreeka(15) seoses nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/38/EMÜ (millega kooskõlastatakse veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused)(16) artikli 20 lõike 2 punktiga c, milles on direktiivi 92/50 artikli 11 lõikes 3 kehtestatuga analoogne säte, et nimetatud säte on kohtupraktika kohaselt allutatud kahe kumulatiivse tingimuse esinemisele, millest esimene nõuab lepingu objektiks olevate tööde puhul tehniliste põhjuste olemasolu ning teine seda, et neil tehnilistel põhjustel on tingimata vajalik kõnealuse lepingu sõlmimine konkreetse ettevõtjaga.

54.      Viidatud kohtupraktikale tuginedes leian, et Saksamaa Liitvabariik ei ole tõendanud, et direktiivi 92/50 artikli 11 lõikes 3 sätestatud erandi kasutamine oli käesoleval juhul põhjendatud.

55.      Nõustumine Saksamaa Liitvabariigi argumentatsiooniga, mis põhineb nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivil 75/442/EMÜ jäätmete kohta,(17) tähendaks seda, et nimetatud direktiiv töötaks vastu kogu direktiivi 92/50 mõjule.

D.      Direktiiv 92/50 – asjaolu, mis takistab maakondadel täita jäätmete kõrvaldamise ülesannet

56.      Saksamaa Liitvabariik väidab veel, et maakonnad ja Hamburgi linna heakorrateenistus, kes avalik-õiguslike isikutena vastutavad jäätmete kõrvaldamise eest, said oma ülesannet täita üksnes vaidlusaluse lepingu sõlmimise teel. Direktiivist 92/50 tuleneb maakondadele kohustus sõlmida avatud või piiratud menetluse raames leping teenuseosutajaga, kelle pakkumine on kõige madalama hinnaga või majanduslikult kõige soodsam. Direktiivist 92/50 tulenev kohustus avaldada avatud või piiratud menetluse raames hanketeade takistab seega maakondadel ja Hamburgi linna heakorrateenistusel täita oma kohustust. Seega ei kuulu see vastavalt EÜ artikli 86 lõikele 2 maakondade ja Hamburgi linna heakorrateenistuse suhtes kohaldamisele.

57.      EÜ artikli 86 lõike 2 kohta, mis sätestab, et ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva lepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist, on Euroopa Kohus öelnud, et kuna tegemist on sättega, mis lubab teatud asjaoludel teha erandi asutamislepingu sätetest, siis tuleb seda asutamislepingu sätet tõlgendada kitsalt(18) ning liikmesriik või äriühing, kes sellele sättele tugineb, peab tõendama, et selle kohaldamise tingimused on täidetud.(19)

58.      Leian, et Saksamaa Liitvabariik ei ole täitnud oma tõendamiskoormist.

59.      Näib, et Saksamaa Liitvabariigi argumentatsioon põhineb selles osas kahel eeldusel. Esiteks, kui vaidlusalust lepingut ei oleks sõlmitud, siis poleks ei maakonnad ega Hamburgi linna heakorrateenistus saanud täita oma ülesandeid, mis puudutavad jäätmete kõrvaldamist. Õigupoolest oli Rugenberger Dammi rajatise ehitamine võimalik üksnes tänu sellele lepingule. Teiseks ei oleks vaidlusalust lepingut saanud sõlmida, kui maakonnad oleksid avatud või piiratud menetluse raames korraldanud hanke, kuna sellise menetluse raames oleks pidanud sõlmima lepingu teenuseosutajaga, kelle pakkumine on kõige madalama hinnaga või majanduslikult kõige soodsam.

60.      Leian, et nii esimene kui teine eeldus on valed.

61.      Kahtlen, kas vaidlusalune leping oli ainus võimalus ülesannete täitmiseks jäätmete kõrvaldamise valdkonnas. Nagu komisjon õigesti märgib, oleks Hamburgi linna heakorrateenistus võinud oma teenuste vabasid mahtusid pakkuda ka teistele teenusesaajatele.(20)

62.      Samuti leian, et avatud või piiratud menetluse kohaldamine ei oleks takistanud sellise lepingu sõlmimist, nagu maakondade ja Hamburgi linna heakorrateenistuse vahel sõlmiti, kuna nende menetluste raames tuleb leping sõlmida teenuseosutajaga, kelle pakkumine on kõige madalama hinnaga või majanduslikult kõige soodsam.

63.      Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on varem juba öelnud, et kriteeriumid, millele hankija lepingu sõlmimisel võib tugineda, võivad juhul, kui leping sõlmitakse majanduslikult soodsaima pakkujaga, olla erinevad sõltuvalt asjaomasest hankest ning kõik kriteeriumid, mida hankija majanduslikult soodsaima pakkumise välja selgitamiseks kasutab, ei pea olema tingimata puhtalt majanduslikku laadi.(21) Euroopa Kohus on sõnaselgelt kinnitanud, et hankija võib hankemenetluse erinevates etappides võtta arvesse keskkonnakaitsega seotud kriteeriume.(22)

VI.    Ettepanek

64.      Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmiselt:

–        tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord) artiklist 8 koosmõjus selle jaotistega III–VI, kuna Landkreis’id Harburg, Rotenburg (Wümme), Soltau-Fallingbostel ja Stade sõlmisid jäätmete kõrvaldamise teenuste osutamise lepingu otse Hamburgi linna heakorrateenistusega ning selle teenuste osutamise lepingu kohta ei avaldatud ühenduse tasemel avatud või piiratud menetluse teadet;

–        mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt;

–        jätta menetlusse astujate Madalmaade Kuningriigi ja Soome Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 – EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322; edaspidi „direktiiv 92/50”.


3 – Need on direktiiv 92/50, nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiv 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110), nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiv 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 54; ELT eriväljaanne 06/02, lk 163). Need kolm osalist direktiivi tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).


4 – Vt 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑107/98: Teckal (EKL 1999, lk I‑8121, punktid 50 ja 51); 11. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑26/03: Stadt Halle ja RPL Lochau (EKL 2005, lk I‑1, punkt 47).


5 – Vt selle kohta 15. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑44/96: Mannesmann Anlagenbau Austria jt (EKL 1998, lk I‑73, punkt 32) ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, punkt 26.


6 – Vt eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Teckal, punkt 50; 8. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑337/05: komisjon vs. Itaalia (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 36 ja seal viidatud kohtuotsused) ning 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑371/05: komisjon vs. Itaalia (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 22).


7 – Vt selle kohta 13. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑84/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I‑139, punkt 40).


8 – Vt eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, punkt 48.


9 – Täpsemalt tugineb Saksamaa neljale põhjusele, kuid leian, et „sisemist meedet” käsitlev argument ja „laiemat koostööd” käsitlev argument on omavahel otseselt seotud.


10 – Vt eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Teckal, punkt 49, ja 11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑340/04: Carbotermo ja Consorzio Alisei (EKL 2006, lk I‑4137, punkt 32).


11 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 34.


12 – Vt 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑458/03: Parking Brixen (EKL 2005, lk I‑8585, punkt 65); eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Carbotermo ja Consorzio Alisei, punkt 36, eespool 6. joonealuses märkuses viidatud 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punkt 24, ja 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑324/07: Coditel Brabant (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 28).


13 – Vt 10. aprilli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑20/01 ja C‑28/01: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2003, lk I‑3609, punkt 58) ja 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑126/03: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2004, lk I‑11197, punkt 23).


14 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punktid 58–67.


15 – 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑394/02: komisjon vs. Kreeka (EKL 2005, lk I‑4713, punkt 34).


16 – EÜT L 199, lk 84; ELT eriväljaanne 06/02, lk 194.


17 – EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23.


18 – Vt 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑242/95: GT‑Link (EKL 1997, lk I‑4449, punkt 50) ja 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑340/99: TNT Traco (EKL 2001, lk I‑4109, punkt 56).


19– Vt 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑159/94: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1997, lk I‑5815, punkt 94); eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus TNT Traco, punkt 59, ja 15. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑162/06: International Mail Spain (EKL 2007, lk I‑9911, punkt 49).


20 – Vähemalt oleks võinud ette näha Hamburgi linna heakorrateenistuse kui direktiivi 92/50 artikli 1 punkti b tähenduses tellija kohustuse korraldada hange puuduva jäätmemahu jaoks.


21 – Vt 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-513/99: Concordia Bus Finland (EKL 2002, lk I‑7213, punktid 53 ja 55).


22 – Vt eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Concordia Bus Finland, punkt 57, ja eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 60.