KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 30. juunil 2022(1)
Kohtuasi C‑280/21
P. I.
menetluses osales:
Migracijos departamentas prie Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerijos
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95/EL – Pagulasseisundi andmise tingimused – Tagakiusamise oht – Tagakiusamise põhjused – Mõiste „poliitilised vaated“ – Vastuseis riigis võimu omavale korrumpeerunud rühmale
I. Sissejuhatus
1. Käesolev kohtuasi puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivis 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule,(2) määratletud mõiste „poliitilised vaated“ tõlgendamist.
2. Esitatud küsimusele vastates saab Euroopa Kohus selgitada, millised poliitilised vaated on pagulasena tunnustamise taotluse puhul olulised, kui nende olemasolu ei väida taotleja ise, vaid need omistab talle tagakiusaja.
3. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et need omistatud poliitilised vaated peavad vastama ühel ajal direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis e esitatud määratlusele, olema kindlaks tehtud selle direktiivi artiklis 4 sätestatud tingimustel ja olema sellised, et need võivad tuua kaasa riigivõimu repressioone.
II. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
4. 28. juulil 1951 Genfis allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni(3), mida on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis koostatud pagulasseisundi protokolliga(4) (edaspidi „Genfi konventsioon“), 1. peatüki artikli 1 jaotise A lõike 2 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse mõistet „pagulane“ isiku suhtes, kes „põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes […] viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda“.
B. Liidu õigus
5. Direktiivi 2011/95 põhjenduses 12 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi põhieesmärk on tagada ühelt poolt, et liikmesriigid kohaldavad ühiseid kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, ja teiselt poolt, et kõnealustele isikutele on kõigis liikmesriikides kättesaadavad minimaalsed hüved.“
6. Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
d) „pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla, või kodakondsuseta isik, kes samadel põhjustel, nagu eespool nimetatud, viibides väljaspool varasemat alalist elukohariiki ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12;
[…]“.
7. Direktiivi artikli 4 lõikes 5 on ette nähtud:
„Kui liikmesriigid kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks;
b) kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta;
c) taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega;
d) taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud, ning
e) taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.“
8. Sama direktiivi artiklis 6 „Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad“ on sätestatud:
„Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised:
a) riik;
[…]
c) mitteriiklikud osalised, kui on võimalik tõestada, et punktides a ja b nimetatud osalised, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest vastavalt artiklile 7.“
9. Direktiivi 2011/95 artikkel 9 „Tagakiusamine“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Selleks et tegu peetaks tagakiusamiseks Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, peab tegu
a) olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni[(5)] artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või
b) olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis a.
2. Tagakiusamine vastavalt lõike 1 määratlusele võib muu hulgas esineda järgmisel kujul:
[…]
b) õigus-, haldus-, politsei- ja/või kohtumeetmed, mis on olemuselt diskrimineerivad või mida rakendatakse diskrimineerival viisil;
c) süüdimõistmine või karistamine, mis on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv;
[…]
3. Vastavalt artikli 2 punktile d peab artiklis 10 nimetatud põhjuste ja käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tagakiusamise või selliste tegude vastu puuduva kaitse vahel olema seos.“
10. Direktiivi 2011/95 artikli 10 „Tagakiusamise põhjused“ lõike 1 punktis e ja lõikes 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid:
[…]
e) poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte.
2. Hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav rassiline, usuline, rahvuslik, sotsiaalne või poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja.“
C. Leedu õigus
11. Leedus reguleerib pagulasseisundit ja täiendavat kaitset Leedu Vabariigi 29. aprilli 2004. aasta seadus nr IX-2206 välismaalaste õigusliku seisundi kohta (Lietuvos Respublikos įstatymas „Dėl užsieniečių teisinės padėties“ Nr. IX-2206)(6) käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis ja sellega võetakse riigisisesesse õigusesse üle muu hulgas direktiiv 2011/95.
12. Seaduse artikli 71 lõike 3 punktis 4 on sätestatud:
„Varjupaigataotleja esitab oma taotluse läbivaatamise ajal kõik tema käsutuses olevad dokumendid ja üksikasjalikud tõelevastavad selgitused tema varjupaigataotluse põhjuste, tema isiku ning tema Leedu Vabariiki sisenemise ja seal viibimise asjaolude kohta, samuti on tal kohustus teha koostööd pädevate asutuste töötajate ja ametnikega.“
13. Seaduse artikli 83, mis reguleerib varjupaigataotluse hindamist, lõigetes 1, 2 ja 5 on sätestatud:
„1. Varjupaigataotlust ja taotleja poolt taotluse toetuseks esitatud teavet hinnatakse koostöös varjupaigataotlejaga.
2. Kui taotluse läbivaatamise käigus selgub, et varjupaigataotleja staatuse kindlaksmääramiseks vajalikke asjaolusid ei ole võimalik tema siirastest jõupingutustest hoolimata kindlaks teha kirjalike tõenditega, hinnatakse neid asjaolusid taotleja kasuks ja varjupaigataotlus loetakse põhjendatuks, kui see taotlus on esitatud võimalikult kiiresti, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuvad põhjused, miks ta seda ei ole teinud, kui varjupaigataotleja on esitanud kõik tema käsutuses olevad asjakohased tõendid ja rahuldava selgituse muude tõendite puudumise kohta ning kui taotleja väiteid peetakse usutavaks ja loogiliseks ning need ei ole vastuolus tema taotluse suhtes teadaoleva ja asjakohase konkreetse ja üldise teabega.
[…]
5. Käesoleva artikli lõiget 2 ei kohaldata ja asjaolud, mida ei ole võimalik kirjalike tõenditega kinnitada, lükatakse tagasi, kui varjupaigataotluse läbivaatamise käigus taotleja eksitab uurimist, viivitab seda oma tegude või tegevusetusega või püüab seda kõrvale juhtida või kui taotleja esitatud faktide vahel ilmnevad vastuolud, mis on varjupaiga andmise seisukohalt otsustava tähtsusega.“
14. Sama seaduse artikli 86 lõikes 1 on sätestatud:
„Pagulasseisund antakse varjupaigataotlejale, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ja eespool nimetatud põhjustel ei suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, tingimusel, et tema puhul ei ole täidetud käesoleva seaduse artikli 88 lõigetes 1 ja 2 sätestatud välistamise alused.“
III. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimus
15. P. I. vaidlustas selle, et Migracijos departamentas prie Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerijos (Leedu Vabariigi siseministeeriumi haldusalas tegutsev migratsiooniamet, edaspidi „migratsiooniamet“) oli keeldunud oma 21. septembri 2020. aasta otsusega talle andmast pagulasseisundit Leedus põhjendusel, et ta ei vasta sellise seisundi andmise tingimustele, mis on ette nähtud Leedu Vabariigi seaduse nr IX-2206 välismaalaste õigusliku seisundi kohta artiklis 86 ja Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises A.
16. 21. jaanuaril 2021 lükkas Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse regionaalne halduskohus, Leedu) kaebuse tagasi ja P. I. esitas apellatsioonkaebuse Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus).
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kaebaja esitas 15. juulil 2019 varjupaigataotluse, milles ta selgitas, et ta oli 2010. aastal sõlminud kolmandas riigis, mille kodanik ta on, äriühinguga, mis kuulus võimu- ja luureteenistustega seotud isikule, lepingu, mille alusel ta maksis sellele äriühingule 690 000 USA dollarit (ligikaudu 647 500 eurot), mille hüvitamist ta oli nõudnud, kuna tema lepingupartner ei olnud üle andnud aktsiaid, mis tuli selle tasu eest üle anda.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et 2015. aasta oktoobris ja novembris kohaldati kaebaja suhtes aktiivseid meetmeid kriminaalmenetluses, mille oli algatanud selle äriühingu omanik, kellega ta oli lepingu sõlminud, et sel põhjusel loobus ta 2015. aasta detsembris ebasoodsatel tingimustel suuremast osast oma projektist ja et kontroll tema äriühingu üle läks üle kahele teisele isikule kuuluvatele äriühingutele. See kohus täpsustab, et kriminaalmenetlus katkestati 2016. aasta jaanuaris ja et kaebaja püüdis end kohtus kaitsta oma projekti ebaseadusliku hõivamise vastu. See kohus märgib, et 2016. aasta aprillis, pärast seda, kui tema vastu andis tunnistusi tema äriühingu uute omanikega seotud mees, kriminaalmenetlust uuendati, mille tulemusena tehti 2016. aasta detsembris ja 2017. aasta jaanuaris süüdimõistev ja ajutise kinnipidamise määrus ning temalt võeti ära ülejäänud osa tema projektist.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab ühelt poolt, et kaebaja vaidlustab migratsiooniameti järelduse, et puudub tõenäosus, et teda kiusatakse taga tema poliitiliste vaadete tõttu, kuigi tema suhtes on käimas kriminaalmenetlus kohtuasjas, mille on kunstlikult algatanud kleptokraatlikku ülemkihti kuuluvad isikud, kes on otsustanud võtta tema äriühing oma valdusesse ja teda röövida, ning teiselt poolt, et ta ei suuda kaitsta oma õigust omandile, kuivõrd tema vabadus, turvalisus ja elu on ohus. See kohus lisab, et kaebaja väitel ei osale ta poliitilises elus, vaid ainult äritegevuses, ning et selle raames on ta vastamisi võimuga tihedalt seotud isikutega, mistõttu on oht, et ta võetakse oma poliitiliste vaadete pärast kriminaalvastutusele. Nimetatud kohtu sõnul seab kaebaja kahtluse alla migratsiooniameti analüüsi, mille kohaselt on süsteem, mille ohver ta on, tsiviliseeritud kohtu- ja poliitiline süsteem, ning et lepingu täitmata jätnud äriühingu omaniku ja inimõiguste rikkumise vahel ei ole mingit seost, isegi kui tema suhtes on algatatud korruptiivne kriminaalmenetlus ja kui üks tema vastaspooltest teeb koostööd vanglasüsteemi ametnikega.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et migratsiooniamet hindas, et kaebaja ei vasta pagulasseisundi ega täiendava kaitse seisundi saamise tingimustele, kuna kriminaalmenetluse oht võib anda pagulasseisundi saamise õiguse ainult siis, kui see põhineb ühel Genfi konventsioonis sätestatud põhjusel ja seega antud juhul tegelikel või omistatud poliitilistel vaadetel. See kohus lisab, et migratsiooniamet teatab, et tema uurimine on välja selgitanud, et tuvastatud ja usutavaks peetud põhjused on majandusliku iseloomuga huvid, rahalised eelised või korruptiivsed sidemed.
21. Märkides, et direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 3 kohaselt peab selle direktiivi artiklis 10 nimetatud põhjuste ja tagakiusamise vahel olema seos, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, mida tuleb mõista „poliitiliste vaadete“ all selle direktiivi tähenduses.
22. See kohus juhib tähelepanu, et kaebaja on kogu uurimise jooksul järjepidevalt väitnud, et võimuga korruptiivsete sidemete kaudu seotud isikud on hõivanud tema vara tema jaoks ebasoodsatel tingimustel, et pärast tema vastuseisu nendele tehingutele oli nendest ühe ärimehe initsiatiivil tema vastu algatatud kriminaalmenetlus ja et pärast menetluse peatamist oli seda uuendatud peale seda, kui kaebaja püüdis oma õigusi kohtus maksma panna, mille tulemusena tehti menetluslikud otsused ja kinnipidamise määrus.
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisisese õiguse kohaselt kujutab kriminaalmenetluse algatamine või karistuse määramine endast tagakiusamist, kui see on ebaproportsionaalne ja diskrimineeriv, see tähendab põhineb muu hulgas poliitilistel vaadetel, ning kui talle näib, et on tõenäolisem, et kaebajal on oht langeda tagakiusamise ohvriks kui selle ohvriks mitte langeda.
24. See kohus lisab, et tagakiusamisest ei piisa ja et see peab toimuma ühel Genfi konventsioonis sätestatud põhjustest, nii et esineks põhjuslik seos tagakiusamisega. Nimetatud kohus täpsustab, et kaebaja sõnul seisneb see põhjus tema poliitilistes vaadetes, mis on direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis e laialt määratletud mõiste.
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) kohaselt tuleb poliitilisi vaateid Genfi konventsiooni täieliku mõju tagamiseks tõlgendada laialt ja et see mõiste võib hõlmata mis tahes vaadet mis tahes teemal, millega võivad olla seotud riigiorganite süsteem, valitsus ja poliitika. See kohus järeldab sellest, et direktiivi 2011/95 kohaselt võib toiminguid pidada päritoluriigis poliitilisteks hoolimata sellest, et need on poliitikaga kaugelt seotud või et need ei ole isegi selgelt poliitilised.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (edaspidi „UNHCR“) koolituskäsiraamat toetab „poliitiliste vaadete“ mõiste laia tõlgendust, mis hõlmab kõiki vaateid küsimustes, millega riik, ametiasutused või ühiskond tegelevad, ning osutab, et otsustav küsimus on see, kas ametiasutused või ühiskond taluvad neid vaateid. See kohus märgib, et UNHCRi koostatud ja 2019. aasta veebruaris ajakohastatud praktilisest juhendist(7) nähtub, et alati ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost taotleja väljendatud vaadete ja osaks saanud või kardetud kohtlemise vahel ning et sagedamini on tegemist sanktsiooniga, mis on määratud võimu vastu toime pandud väidetavalt kuritegelike tegude eest.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellele, et õiguskirjanduse, Kanada kohtupraktika ja UNHCRi kohaselt on vastuseis korruptiivsete sidemete tõttu mõjukale ja ebaseaduslikult tegutsevale rühmale, kes survestab varjupaigataotlejat riigiaparaadi kaudu ja kelle vastu puudub riigis esineva ulatusliku korruptsiooni tõttu õiguskaitse, samaväärne taotlejale omistatavate poliitiliste vaadetega ning et sellise tagakiusamise ohvrile tuleb anda pagulasseisund.
28. Neil asjaoludel otsustas Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas vastuseisu õigusvastaselt tegutsevale ja korruptiivselt mõjukale rühmale, kes survestab varjupaigataotlejat riigiaparaadi kaudu ja kelle vastu puudub riigis esineva ulatusliku korruptsiooni tõttu õiguskaitse, tuleb pidada samaväärseks omistatud poliitiliste vaadetega ([inglise keeles] attributed political opinion) [direktiivi 2011/95] artikli 10 tähenduses?“
29. Kirjalikud seisukohad esitasid P. I., Leedu valitsus ja Euroopa Komisjon.
IV. Analüüs
30. Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2011/95 tuleb tõlgendada selle direktiivi üldist ülesehitust ja eesmärki arvestades ning kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste ELTL artikli 78 lõikes 1 viidatud asjakohaste lepingutega. Samuti tuleb direktiivi sätteid vastavalt direktiivi põhjendusele 16 tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta tunnustatud õigusi austades.(8) Nii on arvamusvabadus kaitstud harta artikliga 11 ja EIÕK artikliga 10.
31. Direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis d on pagulane määratletud kui kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha saada selle riigi kaitset.
32. Selle direktiivi artiklitest 9 ja 10 tuleneb, et tagakiusamine koosneb kahest elemendist, mis peavad olema omavahel seotud:
– materiaalne element, nimelt kõnealuse direktiivi artiklis 9 määratletud „tagakiusamine“, mille tõttu kaebaja kardab ega taha või ei saa saada oma päritoluriigi kaitset, ning
– intellektuaalne element, nimelt selle direktiivi artiklis 10 määratletud „põhjus“, mis on sellise tagakiusamise aluseks.
33. Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidluse all esimene element ega ka nende kahe elemendi vaheline seos, kuigi need tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtus kindlaks teha. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa Kohtul palunud tõlgendada vaid tagakiusamise põhjust väga konkreetsest vaatenurgast, nimelt poliitiliste vaadete omistamise vaatenurgast.
34. Kuna Genfi konventsioonis puudus määratlus „poliitiliste vaadete“ kohta, mis on üks viiest põhjusest, mille alusel võib pagulasseisundi anda, oli direktiiv 2011/95 edasiminek, mis võimaldas seda põhjust liikmesriikides ühtsemalt hinnata.(9) Esiteks esitati direktiivi artikli 10 lõike 1 punktis e nende poliitiliste vaadete määratlus ja teiseks täpsustati selle artikli lõikes 2, et piisab sellest, kui need poliitilised vaated omistab taotlejale tagakiusaja, ilma et need oleksid taotleja tegelikud vaated.
35. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusele vastates peab Euroopa Kohus selgitama nende kahe mõiste piirjooni ja nende omavahelist seost.
36. Direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis e on poliitiliste vaadete kohta esitatud mittetäielik määratlus, mille kohaselt hõlmab see mõiste „eelkõige vaadet, ideed või veendumust […] potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte“.
37. See määratlus koosneb neljast erinevast ja kumulatiivsest elemendist:
– vaated, ideed või veendumused küsimuses, mis on seotud
– tagakiusajatega, kes on määratletud direktiivis,
– ja nende poliitika või meetoditega ning
– olenemata sellest, kas taotleja on sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes tegutsenud või mitte.
38. Liikmesriigi pädeval asutusel tuleb direktiivi 2011/95 artiklis 4 ette nähtud tingimustel kontrollida ja hinnata talle esitatud tõendeid iga elemendi puhul.
39. Õiguskirjanduses on poliitilisi pagulasi jagatud kahte järgmisesse kategooriasse: esiteks poliitilised õigusrikkujad, arvestades süüteo motiivi, selle raskusastet ja selle poliitilist tausta,(10) ning teiseks isikud, keda kiusatakse taga poliitiliste eriarvamuste väljendamise eest(11).
40. Just see teine taotlejate kategooria on oluliselt suurenenud seetõttu, et riigisiseses kohtupraktikas ja seejärel liidu õiguses on hakatud tunnustama omistatud poliitiliste vaadete teooriat.
41. Nimelt, pärast seda, kui poliitiliste vaadete omistamise teooria sätestati Ameerika Ühendriikide(12), Kanada(13), Prantsusmaa(14) ja Belgia(15) kohtupraktikas, võeti see direktiivi 2011/95 artikli 10 lõikega 2 üle liidu õigusesse ja seda rakendati Euroopa Kohtu 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Ahmedbekova(16).
42. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et „[r]ahvusvahelise kaitse taotleja osalemist oma päritoluriigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel […] tuleb pidada „poliitiliste vaadete“ alusel tagakiusamise põhjuseks [direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e] tähenduses, kui esineb põhjendatud kartus, et see riik tajub kaebuse esitamisel osalemist dissidentliku poliitilise tegevusena, mille suhtes ta võib otsustada karistusmeetmeid rakendada“.(17)
43. Mõiste „poliitiline vaade“ kajastub Euroopa Kohtu otsuses siis, kui ta märgib, et riik peab kaebuse esitamist Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi „EIK“) tajuma dissidentliku poliitilise tegevusena, mis tähendab, et kõiki EIK-le kaebuse esitavaid selle riigi kodanikke ei saa selles riigis pidada n-ö poliitilisteks vastasteks. Seega ei saa pelgalt EIK-le kaebuse esitamise asjaolu pidada „poliitiliseks vaateks“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses.
44. Leian, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Ahmedbekova sätestatud põhimõtet tuleb käesolevas kohtuasjas täpsustada.
45. Seega võimaldab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus selgitada, kuidas piiritleda mõistet „dissidentlik poliitiline tegevus“, mida Euroopa Kohus kasutas kohtuotsuses Ahmedbekova käesolevast kohtuasjast väga erinevas kontekstis.
46. Nimelt väitis Aserbaidžaani kodanik, et lisaks tema osalemisega Aserbaidžaani vastu EIK-le kaebuse esitamisele osales ta selliste isikute kaitsmisel, keda riigi ametiasutused kiusasid taga nende tegevuse tõttu põhiõiguste kaitsmisel, ja oli tegev audiovisuaalmeedia programmis, mis korraldab võimul oleva režiimi vastast kampaaniat.(18) Kõik need asjaolud võimaldasid eelotsusetaotluse esitanud kohtul lugeda neid tegevusi „dissidentlikuks poliitiliseks tegevuseks“.
47. Käesolevas kohtuasjas aga märgib P. I. eelotsusetaotluse esitanud kohtu järelduste kohaselt, et ta on sõlminud lepingu, mida tema lepingupartner ei ole täitnud. Ta nõudis selle täitmist esimest korda täpsustamata viisil ja seejärel teist korda kohtus. Ta loobus oma nõudest, kuna tema vastu algatati pärast tema esimest nõuet kriminaalmenetlus. Seda menetlust uuendati tema esitatud hagi tulemusena tema lepingupartneri ja tema vara hõivanud isikute algatusel. Nimetatud kriminaalmenetluse käigus otsustati ta ajutiselt vahi alla võtta. P. I. ei väida end omavat ühtegi poliitilist vaadet, kuid leiab, et see, et ta nõudis oma võla ja vara tagastamist kohtus, kujutab endast vastuseisu korrumpeerunud süsteemile. Seda vastuseisu võib tagakiusaja pidada dissidentlikuks poliitiliseks tegevuseks ja seega poliitiliseks vaateks.
48. Kui tagakiusaja omistab kaebajale poliitilisi vaateid ja kui need kujutavad endast tagakiusaja silmis dissidentlikku poliitilist tegevust, siis ei ole tegelikult oluline, et see kaebaja ei oma seda poliitilist vaadet, et teda saaks pidada sel põhjusel tagakiusatuks.
49. Teisest küljest, kas need poliitilised vaated peavad vastama direktiivis 2011/95 sätestatud määratlusele?
50. Olen veendunud, et kui direktiivis 2011/95 on välja töötatud poliitiliste vaadete määratlus, tuleks seda kasutada poliitiliste vaadete kvalifitseerimiseks samamoodi, olgu need siis kas tõelised või omistatud. Seega peavad käesoleva ettepaneku punktis 37 nimetatud neli elementi, nimelt vaade, mis puudutab tagakiusajaga seotud valdkonda või mis kritiseerib tema poliitikat või meetodeid, olenemata sellest, kas taotleja on selles lähtudes tegutsenud või mitte, olema põhjendatud kõnealuse direktiivi artiklis 4 sätestatud viisil.
51. Nimelt, just nende nelja elemendi kombinatsioon võimaldab teha vahet tagakiusamisel omistatud poliitilise vaate tõttu ja kriminaalmenetluseni viinud ärivaidlusel, mille eesmärk on avaldada survet ühele lepingupartnerile, mis võib toimuda ilma igasuguse poliitilise vaateta, sealhulgas korruptsiooni kontekstis. Mitte kõik kuriteoohvrid ei ole poliitilised vastased, isegi kui vaated on omistatud, ja isegi siis peab tegemist olema poliitiliste vaadetega.
52. Euroopa Kohus on aga juba tunnistanud, et direktiivi 2011/95 üldise ülesehituse ja eesmärkidega oleks vastuolus direktiivis ette nähtud seisundite andmine kolmandate riikide kodanikele, kes on olukorras, millel ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga.(19) Samuti on ta täpsustanud, et sõjaväeteenistusest keeldumise põhjuseks võivad olla poliitilised põhjused või muud põhjused, mis ei ole seotud ühegi direktiivis sätestatud põhjusega,(20) mis tähendab, et selle tõttu ei rakendata rahvusvahelist kaitset.
53. On tõsi, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et teatud riikide kohtupraktikas tunnistatakse, et korruptsiooni hukkamõistmine võib endast kujutada omistatud poliitilist vaadet(21), ning et UNHCR on teatavates oma suunistes märkinud, et uimastikartellide eesmärk võib olla lisaks pelgale kasumi saamisele ka „koondada või laiendada rühmituse võimu ühiskonnas“(22), mis võib võimaldada nende kuritarvituste vastu suunatud vastuseisu lugeda „poliitiliseks“.
54. Mõlemal juhul iseloomustab poliitilist olemust siiski kas aktiivne hukkamõistmine kaebuse esitamisega korruptsiooni kohta, mida tunnistatakse laialt levinuks, või siis tuvastatud asjaolu, et relvastatud rühmitusel on poliitilised eesmärgid, mille tõttu võib vastuseisu selle kuritarvitustele lugeda poliitiliseks vaateks. Seega vastavad need olukorrad tõenäoliselt direktiivis 2011/95 esitatud poliitilise vaate määratluse tingimustele, mis võimaldab neid eristada üksnes rahalistel huvidel põhinevatest kuritarvituste juhtumitest.
55. Lisaks on teatud riikide kohtupraktikas leitud, et „keeldumist korruptsioonile allumast võib samastada vastuseisva poliitilise vaatega, kui kogu poliitiline süsteem põhineb korruptsioonil“(23). Seega saavutab korruptsiooniga koostööst keeldumine ilma sõnaselge hukkamõistmiseta poliitilise tasandi ainult siis, kui korruptsioon on laialt levinud, mitte ainult mõne üksiku inimese tegevus. Mulle tundub, et ka see olukord vastab direktiivis 2011/95 esitatud „poliitilise vaate“ määratlusele ning seda ei saa samastada olukorraga, kus kaitstakse üksnes varalisi huve, sealhulgas kohtus, ilma et see „puudutaks laiema ühiskondliku või kollektiivse mõjuga küsimust“(24).
56. Kõigis neis kohtuasjades tuvastati, et esinesid poliitilised põhjused. Seega seisneb raskus tõendamises.
57. Nimelt, kui isikule omistatakse poliitilisi vaateid, tuleb tuvastada, et tagakiusaja peab vastuseisu või hukkamõistu poliitiliseks vaateks. Tagakiusaja aga rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ei osale ja teda ei saa küsitleda. Selleks, et mõiste „omistatud poliitiline vaade“ ei tooks kaasa dissidentlike poliitiliste pagulaste kategooria liigset laienemist, nõuavad mõned riigid, sealhulgas alates 2005. aastast Ameerika Ühendriigid, et taotleja esitaks otseseid tõendeid selle kohta, et tagakiusaja omistab talle poliitilisi vaateid.(25)
58. Seda küsimust nõutavate tõendite ulatuse kohta on aga juba käsitlenud Euroopa Kohus, kes on tõlgendanud direktiivi 2011/95 artikli 4 nõudeid. Ta otsustas, et „[e]siteks […] lubab selle direktiivi artikli 4 lõige 1 üksnes liikmesriikidel panna taotlejale kohustuse „esitada niipea kui võimalik kõik andmed, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks“, ja paneb asja läbivaatavale liikmesriigile kohustuse hinnata taotluse asjaomaseid andmeid. Teiseks, […] kinnitab direktiivi 2011/95 artikli 4 lõige 5, et taotlejal ei pruugi alati olla võimalik enda väidet dokumentaalsete või muude tõenditega põhjendada, ning loetleb kumulatiivsed tingimused, mille puhul selliseid tõendeid ei nõuta. Sellega seoses on sõjaväeteenistusest keeldumise põhjused ja sellest tulenevalt teda ähvardav süüdimõistmine taotluse subjektiivsed elemendid, mille kohta võib olla eriti raske esitada otseseid tõendeid“.(26)
59. Selle arutluskäigu saab üle kanda tagakiusamise põhjuse tõendamise küsimusele. Seega on liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata käesoleval juhul kõiki asjaolusid arvestades, kas P. I. olukorras omistatud poliitilised vaated on usutavad.
60. Nimelt ei piisa omistatud vaadete poliitilise iseloomu tuvastamiseks sellest, et lepingu täitmatajätmisega seotud hagist tuleb loobuda, mis tähendab olulist varast ilmajäämist, vanglasüsteemiga sidemeid omava lepingupartneri poolt algatatud kriminaalmenetluse tõttu, mille käigus on määratud aktiivseid meetmeid. Veel on vaja, et tagakiusaja näeks seda õiguskaitsevahendit dissidentliku poliitilise tegevusena, mida ta ei salli, see tähendab oma meetodite ja poliitika kriitikana. See tähendab, et see tagakiusaja tegutseb kõrgel poliitilisel tasandil või et korruptsioon on asjaomases riigis laialt levinud ja et ta ei pea seda hagi pelgalt lepingu täitmise nõudmiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama talle lahendamiseks antud olukorda nende kriteeriumide alusel.
61. Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et isiku poolt oma varaliste huvide kaitseks mitteriiklike osaliste vastu esitatud hagi võib lugeda „poliitiliseks vaateks“, kui on põhjendatud alus karta – ja seda peab uurima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et sellist tegevust võidakse pidada vastuseisuks ja et riigiasutused võivad seda tajuda dissidentliku poliitilise tegevusena, mille vastu nad võivad kaaluda repressioonide võtmist.
V. Ettepanek
62. Võttes arvesse eespool esitatud kaalutlusi teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et isiku poolt oma varaliste huvide kaitseks mitteriiklike osaliste vastu esitatud hagi võib lugeda „poliitiliseks vaateks“, kui on põhjendatud alus karta – ja seda peab uurima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et sellist tegevust võidakse pidada vastuseisuks ja et riigiasutused võivad seda tajuda dissidentliku poliitilise tegevusena, mille vastu nad võivad kaaluda repressioonide võtmist.