KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 6. juulil 2023(1)
Kohtuasi C‑122/22 P
Dyson Ltd,
Dyson Technology Ltd,
Dyson Operations Pte Ltd,
Dyson Manufacturing Sdn Bhd,
Dyson Spain, SLU,
Dyson Austria GmbH,
Dyson sp. z o.o.,
Dyson Ireland Ltd,
Dyson GmbH,
Dyson SAS,
Dyson Srl,
Dyson Sweden AB,
Dyson Denmark ApS,
Dyson Finland Oy,
Dyson BV
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Energia – Direktiiv 2010/30/EL – Energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamine märgistuses ja ühtses tootekirjelduses – Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 665/2013 – Tolmuimejate energiamärgistus – Katsemeetod – Euroopa Liidu lepinguväline vastutus – Liidu õiguse piisavalt selge rikkumine
I. Sissejuhatus
1. Käesolev kohtuasi on viimane aste kohtusaagas, mille pooled on tolmuimejate tootja Dyson Ltd ja teised kaebajad, kes kuuluvad samasse kontserni (kellele viitan edaspidi koos „Dyson“), ja Euroopa Komisjon ning mis käsitleb tolmuimejate energiamärgistusega seotud katsemeetodeid liidu õiguse kohaselt.(2)
2. See käsitleb apellatsioonkaebust, mille Dyson esitas Üldkohtu 8. detsembri 2021. aasta otsuse Dyson jt vs. komisjon (T‑127/19, EU:T:2021:870; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) peale.
3. Selle kohtuotsusega jättis Üldkohus rahuldamata Dysoni hagi, milles paluti tuvastada Euroopa Liidu lepinguväline vastutus ja mis esitati ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel. Dyson väitis, et on kandnud kahju seetõttu, et komisjon võttis vastu delegeeritud määruse (EL) nr 665/2013 seoses tolmuimejate energiamärgistusega.(3) Üldkohus leidis, et liidu õiguse piisavalt selge rikkumise esinemise tingimus ei olnud täidetud.
4. Seega puudutab see kohtuasi piisavalt selge rikkumise mõistet, mis on liidu õiguse rikkumise korral nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimus. See nõuab Euroopa Kohtult rikkumise selguse hindamise meetodi täpsustamist. Täpsemalt kerkivad sellest käesolevas kohtuasjas järgmised tähtsad küsimused. Kas on tegelikult oluline, kas kõnealusel liidu asutusel – praegusel juhul komisjonil – oli kaalutlusõigus tegutseda vastavas valdkonnas või oli tal sellel tegutsemisel hoopis väga piiratud või olematu kaalutlusõigus? Kuidas on võimalik tuvastada, kas liidu institutsioonil oli kaalutlusõigus? Kuidas peaks Euroopa Kohus kasutama kohtupraktikas välja toodud tegureid, mis võiksid kõnealust rikkumist õigustada?
II. Kohtuasja taust
A. Käesoleva kohtuasja lühitaust
5. Enne üksikasjalikku süvenemist selle kohtuasja keerukasse tausta tasub anda lühike sissejuhatav selgitus. Delegeeritud määrusega 665/2013 määras komisjon muu hulgas kindlaks meetodi tolmuimejate energiatõhususe katsetamiseks, mis on vajalik nendele seadmetele energiatõhususe märgise andmiseks. Valitud meetod põhines tolmuimejate katsetamisel kasutuselevõtmise algushetkel, mil tolmuanumad alles hakkavad tolmuga täituma. Nimetan seda meetodit „tühja tolmukoti katseks“.
6. Kohtuasjas Dyson vs. komisjon(4) esitas Dyson Üldkohtule tühistamishagi, leides, et see meetod ei näidanud tolmuimejate energiatõhusust „kasutamise ajal“, nagu nõudis alusakt (direktiiv 2010/30/EL(5)), mida täiendas delegeeritud määrus 665/2013. Pärast seda, kui Euroopa Kohus Üldkohtu esimese kohtuotsuse apellatsioonimenetluses tühistas(6) ja Üldkohtule uueks arutamiseks saatis, tühistas Üldkohus delegeeritud määruse 665/2013.(7) Üldkohus leidis, et tühja tolmukoti katse ei olnud suuteline näitama tolmuimejate energiatõhusust „kasutamise ajal“. Selleks oleks olnud vajalik, et tolmuanumad oleksid juba teatava tasemeni täidetud.
7. Samuti tuleb selgitada, miks oli Dyson huvitatud tühja tolmukoti katse vaidlustamisest. Dyson toodab ja müüb tsüklontolmuimejaid või tolmukotita tolmuimejaid.(8) Erinevalt tavapärastest tolmukotiga tolmuimejatest,(9) mis imevad tolmu ja mustuse põrandalt ühekordseks kasutamiseks mõeldud kottidesse, ei kasutata tolmukotita tolmuimejates tolmukotte, nagu nähtub ka nende nimetusest. Tsüklontolmuimeja kasutab õhust tolmu ja prahi eraldamiseks tsentrifugaaljõudu, mis kaotab vajaduse ühekordseks kasutamiseks mõeldud kottide järele.
8. See eristus on tähtis, kui räägime selle kohtuasja keskmes olevate tolmuimejate energiatõhususe katsemeetoditest. Minu arusaamist mööda on probleem järgmine: kui tolmukotiga tolmuimeja kasutab tolmu üleskorjamiseks imemismeetodit, mõjutab see selle jõudlust – kui tolmukott või -anum on tühi, liigub õhk suhteliselt hõlpsasti läbi seadme filtri ja kotis olevate pooride, mistõttu imemisvõime säilib; tolmuimeja kasutamise käigus ummistuvad aga kott ja filter tolmuga ning õhuvool väheneb. Selle tulemusena vähenevad tolmuimeja imemisvõime, puhastustõhusus ja energiatõhusus, kuna tolmuimeja kasutab ummistustega võitlemiseks ja imemisjõudluse vähenemise tasakaalustamiseks rohkem elektrit. Tsüklontolmuimejatel seevastu tolmukott puudub, seega ei teki ka ummistusi. Imemisjõud säilib olenemata sellest, kas tolmuanum on täis või mitte. Teisisõnu on tsüklontolmuimejate jõudlus ühesugune nii täis kui ka tühjalt. Seda järeldust ei vaidlustanud ükski menetlusosaline.
9. Kokkuvõttes seisneb asja tuum selles, et (nagu Dyson praeguses kohtuasjas väidab) tühja tolmukotiga katsetamine näitab tolmuimeja maksimaalset võimalikku tolmukogumistõhusust ja seega jääb varju fakt, et kui tarbija on hakanud tolmuimejat kasutama, hakkab enamiku tolmukotiga tolmuimejate puhul tolmukott ummistuma ja imemisvõime kahanema. Seega on tolmuimeja puhastustõhusus ja energiatarbimine tühja ja täis tolmukoti puhul erinevad.
10. Ehkki tühja tolmukoti katse energiamärgistuse alusena jäeti pärast Üldkohtu tühistamisotsust kõrvale, leidis Dyson, et on kandnud kahju selle aja eest, mil delegeeritud määrus 665/2013 kehtis, see tähendab enne selle tühistamist. Seetõttu esitas Dyson Üldkohtule kahju hüvitamise nõude.
11. Enne, kui käsitlen menetlust Üldkohtus (D) ja Euroopa Kohtus (E), selgitan Dysoni väidete analüüsimiseks vajalikus ulatuses käesolevas kohtuasjas olulisi õigusakte (B) koos Euroopa Kohtu ja Üldkohtu eelnevate selle saaga kohtuotsustega (C).
B. Liidu energiamärgis ja delegeeritud määrus 665/2013
1. Ülevaade liidu energiamärgistust ja ökodisaini käsitlevatest õigusaktidest
12. Üldises plaanis annavad liidu energiamärgistust käsitlevad õigusaktid tarbijatele teavet toodete energiatarbimise ja keskkonnatoime kohta, et aidata neil teha teadlikke otsuseid. Need käivad käsikäes liidu ökodisaini käsitlevate õigusaktidega,(10) milles on sätestatud minimaalsed energiatõhususe ja muud nõuded tootedisainile eesmärgiga parandada keskkonnatoimet. Liidu energiamärgistust ja ökodisaini käsitlevad õigusaktid aitavad ühiselt täita Euroopa Liidu eesmärki ennetada ja vähendada kliimamuutusi(11) ning hinnanguliselt võimaldavad need õigusaktid tarbijatel säästa aastas üle 250 miljardi euro.(12)
13. Liidu energiamärgistuse ja ökodisaini eeskirjad on praegu kehtestatud paljudele toodetele,(13) näiteks teleritele, nõudepesumasinatele, ahjudele, külmikutele, pesumasinatele ja kuivatitele. Liidu energiamärgistus annab tarbijatele teavet konkreetse toote energiatõhususe kohta, kasutades võrdlevat värviskaalat A-st (kõige tõhusam) G-ni (kõige vähem tõhus). Tundub, et ligikaudu 85% tarbijatest tunnevad liidu energiamärgise ära ja kasutavad seda oma ostuotsuste tegemisel.(14)
2. Direktiivi 2010/30 ja delegeeritud määruse 665/2013 õiguslik raamistik
14. Liidu energiamärgistuse alguseks võib pidada nõukogu direktiivi 79/530/EMÜ,(15) mille vahetas hiljem välja nõukogu direktiiv 92/75/EMÜ.(16) Kuid tolmuimejad lisati sellesse raamistikku alles ligi 20 aastat hiljem, mil võeti vastu direktiiv 2010/30.
15. Nagu nähtub selle direktiivi artikli 1 lõikest 1, kehtestati direktiiviga 2010/30 raamistik selliste riigisiseste meetmete ühtlustamiseks, mis käsitlevad lõpptarbija teavitamist energia- ja vajaduse korral muude oluliste ressursside tarbimisest toodete kasutamisel ning eelkõige märgistamise ja ühtse tootekirjelduse kaudu, võimaldades seeläbi lõpptarbijatel valida tõhusamaid tooteid.(17)
16. Asjaolu, et väljendeid „kasutamine“, „kasutamisel“ või „kasutamise ajal“ on direktiivis 2010/30 kasutatud 15 korda(18), tõendab, et direktiiv käsitleb energiamärgistust, mis kajastab energiatarbimist toodete kasutamise ajal. Tõepoolest oli seda teemat selle direktiivi vastuvõtmiseni viinud otsustusprotsessi käigus arutatud(19) ja õigupoolest oli just komisjon see, kes direktiivi vastuvõtmise ettepanekus seda sõnastust mitmes sättes kasutas.(20)
17. Käesoleva kohtuasja mõistes on tähtis märkida, et direktiiviga 2010/30 kehtestati toona üldine raamistik, mille määratleti poliitilised eesmärgid ning muu hulgas komisjoni, liikmesriikide, tootjate ja turustajate ülesanded ja vastutus. Selle direktiivi artikli 10 alusel oli komisjonil pädevus võtta vastu delegeeritud õigusakte (ELTL artikli 290 tähenduses), milles sätestatakse konkreetsete tooterühmade, sealhulgas tolmuimejate energiamärgistuse nõuded.
18. Direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmas lõik on sõnastatud järgmiselt:
„Delegeeritud õigusaktide sätted, mis käsitlevad märgistuses või tootekirjelduses teabe esitamist energia- ja muude oluliste ressursside tarbimise kohta toote kasutamisel, võimaldavad lõpptarbijatel teha teadlikumaid ostuotsuseid ja turujärelevalveasutustel kontrollida, kas tooted on kooskõlas esitatud teabega.“(21)
19. Direktiiv 2010/30 on praeguseks asendatud määrusega (EL) 2017/1369.(22) Selle määruse kohaldamisala on sisuliselt sama nagu direktiivil 2010/30, kuid mõnd selle sätet on täpsustamise ja ajakohastamise eesmärgil muudetud ja täiendatud, võttes arvesse viimastel aastatel tehtud tehnoloogilisi edusamme toodete energiatõhususe valdkonnas.(23) Selles rõhutatakse, et katsemeetodid peaksid peegeldama tegelikku kasutust.(24)
20. Erinevalt teistest toodetest ei kohaldatud tolmuimejatele liidu energiamärgistuse eeskirju enne direktiivi 2010/30 ega liidu ökodisaini eeskirju enne direktiivi 2009/125/EÜ(25) ning ulatusliku mõjuhinnangu põhjal tehti otsus, et komisjon peab asjaomased õigusaktid vastu võtma koos.(26)
21. Delegeeritud määrusega 665/2013 kehtestati nõuded kõige standardsemate tolmuimejatüüpide märgistamiseks.(27) Selles kohustati tarnijaid ja edasimüüjaid tagama, et tolmuimejatel oleks selline märgistus alates 1. septembrist 2014.(28) Sellisele märgistusele kantav teave tuli saada usaldusväärsete, täpsete ja korratavate katsemeetodite abil, mis sätestati delegeeritud määruse 665/2013 VI lisas.(29) Nimetatud lisa lõikes 1 viidati sel eesmärgil ühtlustatud standarditele, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas.
22. Sellega seoses avaldas komisjon viited Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (edaspidi „Cenelec“) standardile EN 60312-1:2013 (edaspidi „Ceneleci standard“), milles käsitletakse majapidamises kasutatavate tolmuimejate jõudluse mõõtmise meetodeid. Samas jäeti välja Ceneleci standardi punkt 5.9, milles käsitleti täis tolmukoti katsemeetodit.(30) Nimetan seda meetodit „punkti 5.9 kohaseks täis tolmukoti katseks“.
23. Välistuse tulemus oli see, et delegeeritud määruse 665/2013 VI lisa kohaldamisel põhines ühtlustatud standard tolmuimejate aastase energiatarbimise arvutamiseks katsemeetodil, milles kasutatakse tühja tolmuanumat (kooskõlas Ceneleci standardi punktidega 4.5 ja 5.3), mitte aga katsemeetodil, milles kasutatakse täis tolmuanumat (Ceneleci standardi punkti 5.9 alusel).
24. Seega sai delegeeritud määruse 665/2013 alusel mõõta tolmuimejate energiatõhusust üksnes tühja tolmukoti katsega.(31)
C. Üldkohtu menetluseni viinud sündmused
1. Delegeeritud määruse 665/2013 tühistamise menetlus
25. 7. oktoobril 2013 esitas Dyson Ltd Üldkohtule hagi, milles palus ELTL artikli 263 alusel tühistada delegeeritud määrus 665/2013. Oma hagi põhjendamiseks esitas Dyson kolm väidet, millest esimese kohaselt puudub komisjonil pädevus, teine põhineb vaidlustatud määruse põhjenduse puudumisel ja kolmas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisel.
26. 11. novembri 2015. aasta kohtuotsusega Dyson vs. komisjon (T‑544/13, EU:T:2015:836) jättis Üldkohus selle hagi rahuldamata ja lükkas väited põhjendamatuse tõttu tagasi. Dyson esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.
27. 11. mai 2017. aasta kohtuotsusega Dyson vs. komisjon (C‑44/16 P, EU:C:2017:357; edaspidi „Euroopa Kohtu tühistamisotsus“) tühistas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse selles osas, kus Üldkohus oli lükanud tagasi väited, mille kohaselt puudus komisjonil pädevus ja rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet.
28. Tähtis on asjaolu, et Euroopa Kohtu hinnangul on direktiivi 2010/30 artiklist 1 ja artikli 10 lõike 1 kolmandast lõigust tulenev nõue, et tarbijatele antav teave peab kajastama seadme energiatarbimist selle kasutamise ajal, nimetatud direktiivi oluline osa(32) ELTL artikli 290 tähenduses. Sellest tulenevalt peab see olema sätestatud alusaktis ning selle kehtestamist ei saa delegeerida. Peale selle leidis Euroopa Kohus, et vastupidi Üldkohtu järeldusele ei ole direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus esitatud väljendi „kasutamisel“ tõlgendus, mille kohaselt peetakse sellega silmas tegelikke kasutustingimusi, mitte selle sätte „ülemäära lai“ tõlgendus, vaid selle täpsustuse otsene tähendus.(33)
29. Selle tulemusena otsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 68, et komisjon oli „selleks, et mitte eirata direktiivi 2010/30 üht olulist sätet, eeltoodust tulenevalt kohustatud kehtestama [delegeeritud määruses 665/2013] arvutusmeetodi, mis võimaldab mõõta tolmuimejate energiatõhusust tegelikele kasutustingimustele võimalikult sarnastes tingimustes, mis eeldab, et tolmuimeja tolmukogumisanum on teatud tasemeni täis, võttes aga arvesse saadud tulemuste teaduslikule kehtivusele ja tarbijatele esitatava teabe täpsusele esitatavaid nõudeid, mida on muu hulgas silmas peetud selle direktiivi põhjenduses 5 ja artikli 5 punktis b“.(34)
30. Tagasisaatmise järel tühistas Üldkohus 8. novembri 2018. aasta kohtuotsusega Dyson vs. komisjon (T‑544/13 RENV, EU:T:2018:761; edaspidi „Üldkohtu tühistamisotsus pärast tagasisaatmist“) delegeeritud määruse 665/2013.
31. Selles kohtuotsuses(35) leidis Üldkohus, et nähtuvalt Euroopa Kohtu tühistamisotsuse punktist 68 peab selleks, et komisjoni kasutusele võetud meetod oleks kooskõlas direktiivi 2010/30 oluliste osadega, olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab tolmuimeja tolmuanum olema täidetud teatud tasemeni, et tolmuimeja energiatõhusust saaks mõõta tegelikele kasutustingimustele võimalikult sarnastes tingimustes. Teiseks peab kasutusele võetud meetod vastama teatavatele nõuetele, mis puudutavad saadud tulemuste teaduslikku kehtivust ja tarbijatele antava teabe täpsust. Delegeeritud määruse 665/2013 artiklist 7 ja kogu toimikust nähtus selgelt, et komisjon võttis tolmuimejate energiatõhususe arvutamiseks kasutusele tühjal tolmuanumal põhineva meetodi. Seega ei olnud esimene tingimus täidetud, millest Üldkohtule piisas järeldamaks, et komisjon on jätnud direktiivi 2010/30 olulise osa tähelepanuta, ilma et tal tulnuks teha otsust selle kohta, kas meetod vastab teisele tingimusele.
32. Peale selle tõi Üldkohus välja, et kui teatud tasemeni täidetud tolmuanumal põhinev arvutusmeetod ei vasta saadud tulemuste teaduslikku kehtivust ja tarbijale esitatava teabe täpsust puudutavatele nõuetele, on komisjonil jätkuvalt võimalik teostada seadusandliku algatuse õigust ja teha ettepanek direktiivi 2010/30 muutmiseks.(36)
33. Seega tühistas Üldkohus delegeeritud määruse 665/2013 tervikuna, pidades tarbetuks teha otsust kolmanda väite kohta, mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.(37)
2. Eelotsusemenetlus seoses delegeeritud määruse 665/2013 tõlgendamisega
34. Vahepeal tegi Euroopa Kohus 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Dyson (C‑632/16, EU:C:2018:599) eelotsuse vastuseks Belgia kohtu esitatud eelotsuse küsimustele seoses delegeeritud määruse 665/2013 ja ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ tõlgendamisega.(38) Taotlus esitati menetluses, milles osalesid ühelt poolt Dyson Ltd ja Dyson BV ning teiselt poolt BSH Home Appliances NV (edaspidi „BSH“) ning mille ese on mitu märgist, mis kirjeldavad BSH poolt kaubamärkide Siemens ja Bosch all müüdavate tavaliste (tolmukotiga) tolmuimejate energiatarbimist, kaasa arvatud liidu energiamärgis, mida nõuab delegeeritud määrus 665/2013. Dyson Ltd ja Dyson BV väitsid muu hulgas, et see, kui BSH kasutab neid märgiseid, täpsustamata, et need näitavad tühja tolmukoti/tolmuanumaga tehtud katsete tulemusi, kujutab endast ebaausat kaubandustava, mis võib tarbijaid eksitada.
35. Oma otsuses(39) leidis Euroopa Kohus konkreetsemalt seda, et direktiivi 2010/30 ja delegeeritud määrust 665/2013 tuleb tõlgendada nii, et liidu energiamärgisele ei tohi lisada mingit teavet tingimuste kohta, millest lähtudes katsetati tolmuimejate energiatõhusust.
D. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
36. 21. veebruaril 2019 esitas Dyson Üldkohtule kahju hüvitamise hagi, mis põhines Euroopa Liidu lepinguvälisel vastutusel ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel.
37. Dyson nõudis 176,1 miljoni euro suurust summat koos intressiga või teise võimalusena 127,1 miljoni euro suurust summat koos intressiga ja kohtukulude väljamõistmist komisjonilt. Komisjon palus, et kohus jätaks hagi rahuldamata ja mõistaks kohtukulud välja Dysonilt.
38. Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et nelja väidetava komisjonipoolse liidu õiguse rikkumise puhul oli Dysonil täitmata üks peamistest liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimustest, nimelt piisavalt selge rikkumise olemasolu näitamine. Seetõttu jättis ta hagi rahuldamata.
39. Esiteks leidis Üldkohus seoses direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumisega, et komisjonil puudus kaalutlusõigus ületada talle direktiiviga 2010/30 antud volitusi (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 36). Siiski asus Üldkohus seisukohale, et piisavalt selge rikkumise tuvastamiseks ei piisa kaalutlusõiguse puudumisest ja et arvesse tuleb võtta teatavaid teisi kohtupraktikas välja toodud tegureid (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 37 ja 38).
40. Üldkohus leidis, et arvestades Euroopa Kohtu tühistamisotsust ja Üldkohtu tühistamisotsust pärast tagasisaatmist, loob direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 konkreetselt tolmuimejatele kohaldamine teatavaid erinevaid hindamisvõimalusi, mis viitab tõlgendamisraskustele seoses selle sätte ning üldisemalt direktiivi 2010/30 kui terviku selguse ja täpsusega (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 40–45).
41. Samuti leidis Üldkohus seoses reguleerimist vajava olukorra keerukuse ja sellega, kas tehtud viga oli õigustamatu või tahtlik, et komisjonil oli ilma ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire ületamata õigus asuda seisukohale, et punkti 5.9 kohane täis tolmukoti katse ei saa tagada tarbijatele antava teabe teaduslikku kehtivust ega täpsust, ning otsustada selle asemel hoopis teaduslikult põhjendatud tühja tolmukoti katse kasuks. Seejärel märkis Üldkohus, et direktiivi 2010/30 artikli 11 lõige 1 piirab komisjonile pädevuse delegeerimise viiele aastale, seega ei saanud komisjon energiamärgistuse eeskirjade vastuvõtmist edasi lükata seni, kuni Cenelec võtab kasutusele täis tolmukoti katsemeetodi. Pealegi ei esitanud ei Euroopa Parlament ega nõukogu delegeeritud määruse 665/2013 vastuvõtmisele vastuväiteid. Need asjaolud kinnitasid Üldkohtu hinnangul seda, et komisjonipoolne direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumine oli vabandatav (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 94–97).
42. Üldkohus tegi järelduse, et tulenevalt neist teguritest ning lahendamist vajavate probleemide tehnilisest keerukusest ja asjasse puutuvate tekstide kohaldamise ja tõlgendamise raskustest võis tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusasutus asuda seisukohale, et otsus kasutada täis tolmukoti katsemeetodit tühja tolmuanumaga katsemeetodi asemel on riskantne. Seega käitus komisjon viisil, mida oleks selliselt haldusasutuselt võinud eeldada, ega ületanud ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 97).
43. Lisaks leidis Üldkohus neile järeldustele tuginedes, et komisjon ei ületanud tühja tolmukoti katse heakskiitmisega ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire ega pannud toime piisavalt selget rikkumist liidu õiguse ülejäänud kolme aspekti, nimelt võrdse kohtlemise põhimõtte (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 105–112), hea halduse põhimõtte ja hoolsa tegutsemise kohustuse (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 116–119) ning äritegevusega tegelemise õiguse (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 123–131) väidetava rikkumise puhul.
E. Menetlus Euroopa Kohtus
44. 18. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses palus Dyson Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna, otsustada, et komisjon pani toime piisavalt selge liidu õiguse rikkumise, ja saata kohtuasi Üldkohtule tagasi. Samuti palus Dyson Euroopa Kohtul mõista kohtukulud välja komisjonilt.
45. 22. juunil 2022 esitatud vastuses palub komisjon Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Dysonilt.
46. Samuti esitasid Dyson ja komisjon vastavalt 22. augustil 2022 ja 30. septembril 2022 repliigi ja vasturepliigi.
47. 20. aprillil 2023 toimus kohtuistung, kus Dyson ja komisjon esitasid suulised seisukohad.
III. Analüüs
48. Dyson esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse väidet. Esimesed neli väidet puudutavad väidetavat komisjonipoolset direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumist, kusjuures esimene väide põhineb Dysoni väidete moonutamisel ning teine, kolmas ja neljas põhinevad piisavalt selge rikkumise õigusliku kriteeriumi vääral kohaldamisel järgmiselt: teine väide põhineb komisjoni kaalutlusõiguse puudumisega seotud rikkumise piisava selguse hindamise meetodi vääral kohaldamisel; kolmas väide põhineb piisavalt selget rikkumist käsitleva õigusliku kriteeriumi ebaõigel hindamisel seoses rikutud õigusnormi tõlgendamisraskuste ning selguse ja täpsusega ning neljas väide põhineb regulatsiooni keerulisuse osas õigusliku kriteeriumi ebaõigel hindamisel. Viies, kuues ja seitsmes väide põhinevad piisavalt selge rikkumise kriteeriumi vääral kohaldamisel seoses vastavalt võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse põhimõtte ning kutse- ja ettevõtlusvabaduse põhimõtte väidetava rikkumisega.
49. Kõigepealt käsitlen apellatsioonkaebuse esimest väidet. Minu arvates oleneb ülejäänud analüüs selle kindlakstegemisest, mida komisjon Dysoni väitel täpselt rikkus. Seetõttu oleneb sellest küsimusest see, kas Üldkohus rikkus õigusnormi hindamisel, kas see rikkumine oli piisavalt selge. Kuna leian, et Üldkohus moonutas Dysoni väidet, ei ole tähtsust mitmel argumendil, mille alusel ta väitis, et rikkumine ei olnud piisavalt selge. Siiski analüüsin ülejäänud kuut väidet, milles väidetakse, et rikkumise selguse hindamise meetodit kohaldati vääralt.
A. Apellatsioonkaebuse esimene väide
50. Esimeses väites kaebas Dyson sisuliselt, et Üldkohus moonutas tema väidet. Ehkki tema väitel oli komisjon tühja tolmukoti katse kasutuselevõtuga toime pannud piisavalt selge rikkumise, käsitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–82 ebaõigesti hoopis seda, kas komisjonil oli õigus punkti 5.9 kohane täis tolmukoti katse tagasi lükata.(40)
51. On tõsi, et Üldkohus pühendas vaidlustatud kohtuotsuses märkimisväärselt palju tähelepanu selle hindamisele, kas komisjon toimis õigesti, kui lükkas punkti 5.9 kohase täis tolmukoti katse kõrvale. See hinnang on asjakohane ainult juhul, kui vastust eeldav väide on see, et komisjon lükkas selle meetodi vääralt tagasi. Kuid seda Dyson ei väitnud. Dyson ei väitnud, et komisjon oleks vääralt tagasi lükanud ühe võimaliku täis tolmuanuma katsemeetodi. Dyson väitis hoopis seda, et komisjon pani toime piisavalt selge rikkumise sellega, et otsustas tühja tolmukoti katse kasuks.
52. See erinevus on tähtis, kuna määrab ära komisjoni kaalutlusõiguse taseme, mis omakorda on tähtis selleks, et vastata Dysoni teistele Üldkohtule esitatud väidetele. Dyson ei eita, et komisjonil on kaalutlusõigus otsustada, millist liiki täis tolmukoti katsemeetod kasutusele võtta. Vastupidi, Dysoni sõnul ei olnud tühja tolmukoti katse kasuks otsustamine alusaktiga komisjonile antud kaalutlusõiguse piirides.
53. Komisjon väidab, et Üldkohtu jaoks oli õiguslikult asjakohane hinnata, kas ainus muu delegeeritud määruse 665/2013 vastuvõtmise ajal tunnustatud ja olemasolev katsemeetod, nimelt punkti 5.9 kohane täis tolmukoti katse, oli teaduslikult täpne alternatiiv. Selle määruse väljatöötamise ajal sai komisjon, lähtudes oma kaalutlusõigusest keerukate poliitiliste otsuste tegemisel, valida üksnes tühja tolmukoti ja osaliselt täis tolmukoti katsemeetodite vahel; mitte ükski osaliselt täis tolmukoti katsemeetod, sealhulgas punkti 5.9 kohane täis tolmukoti katse, ei olnud teaduslikult usaldusväärne. Seetõttu väidab komisjon, et ainsa teaduslikult usaldusväärse katsemeetodi ehk tühja tolmukoti katse kasutuselevõtt oli õigustatud.
54. Ma ei saa komisjoniga nõustuda. Olukord, kus teaduslikult rakendatav osaliselt täis tolmukoti katsemeetod puudub, ei anna komisjonile kaalutlusruumi võtta kasutusele tühja tolmukoti katse. Seega ei saanud valik seisneda tühja tolmukoti katse ja osaliselt täis tolmukoti katsemeetodi vahel. Valik oli üksnes erinevate osaliselt täis tolmukoti katsemeetodite või katse täieliku puudumise vahel.
55. Üldkohtu tühistamisotsuses pärast tagasisaatmist leidis Üldkohus, et tühja tolmukoti katse kasutamine nõuab alusakti muutmist.(41) Kohtuistungil selgitas komisjon siiski, et direktiivi 2010/30 artikli 10 muutmiseks ettepaneku tegemine oleks olnud ebaloogiline ja keeruline lahendus. Sellise muudatuse ettevalmistamine ei oleks mitte üksnes olnud väga aeganõudev, vaid see oleks ühtlasi lõhkunud kooskõla delegeeritud määruse 665/2013 ja ökodisaini eeskirjade vahel, kuna liidu energiamärgistuse ja ökodisaini õiguslikud raamistikud käivad energiamõjuga toodete puhul üldjuhul käsikäes ja toetavad teineteist.
56. Ehkki see võib olla õige, ei saa sellega põhjendada liidu õiguse kohaselt võimatu katsemeetodi ehk tühja tolmukoti katse kasuks otsustamist.
57. Seetõttu leian, et esimene väide, mille kohaselt Üldkohus moonutas Dysoni väidet, on põhjendatud.
B. Apellatsioonkaebuse teine väide
58. Apellatsioonkaebuse teises väites kaebab Dyson sisuliselt seda, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 38 vääralt otsustanud, et sellise nõude rikkumine, mille puhul kaalutlusõigus puudus, ei olnud iseenesest piisavalt selge, arvestades selle kohtuasja konkreetset konteksti. Dysoni sõnul oli nõue „kasutuse ajal“ direktiivi 2010/30 oluline osa, mille puhul oli liidu seadusandja eesmärk piirata komisjoni kaalutlusõigust. Omaenda eksperdiaruande ja sidusrühmadelt konsultatsiooni käigus saadud vastuste põhjal oli komisjon teadlik sellest, et tühja tolmukoti katse on olemuselt eksitav ning sellega kaasneb oht kahjustada keskkonda ja takistatakse tootjatel tarbijaid sellistest ohtudest teavitamast. Nagu Dyson kohtuistungil rõhutas, leidis Üldkohus, et komisjonil puudus kaalutlusõigus, seega oleks see asjaolu pidanud asja lõplikult lahendama.(42)
59. Komisjon väidab, et komisjoni kaalutlusõigusega seoses kohaldas Üldkohus piisavalt selge rikkumise õiguslikku kriteeriumi õigesti.(43) Nagu komisjon kohtuistungil väitis, peaks Euroopa Kohus toetama Üldkohtu praktikat, mille kohaselt ei ole kaalutlusõiguse puudumine ja piisavalt selge rikkumise olemasolu omavahel automaatselt seotud, ning arvesse tuleks võtta teisi kohtupraktikas märgitud tegureid. Peale selle väitis komisjon kohtuistungil, et ehkki kaalutlusõiguse vähenemine või puudumine sunnib järeldama, et olukorras, kus liidu õiguses on sätestatud selge ja täpne kohustus, on toime pandud piisavalt selge rikkumine, on olukord käesolevas kohtuasjas teistsugune.
60. Kas pelgalt sellise liidu õigusnormi rikkumisest, mis ei jäta kõnealusele liidu institutsioonile kaalutlusõigust, piisab selleks, et käsitada selle õigusnormi rikkumist piisavalt selgena, või peaks Euroopa Kohus siiski arvesse võtma muid tegureid, mis seda rikkumist võivad õigustada?
61. Minu arvates ei saa vastust sellele küsimusele kohtupraktikast selgelt tuletada. Sama tähtis on asjaolu, et kohtupraktika ei anna suuniseid selle kohta, kuidas otsustada, millal on institutsioonil kaalutlusõigus. Aastate jooksul on teatavate kohtujuristide ettepanekutes(44) ja õiguskirjanduses(45) viidatud kohtupraktika mittelõplikkusele ja seetõttu seatud kahtluse alla kaalutlusõiguse kui kriteeriumi asjakohasus, kuna selle analüüsimine, kas rikkumine on piisavalt selge, oleneb niikuinii teistest teguritest.
62. Olemasoleva kohtupraktika analüüsimisest järeldan, et kaalutlusõigus mõjutab seda, kas liidu õiguse rikkumist võib käsitada piisavalt selgena, kuid see mõju ei ole otsustava tähtsusega. Seda arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi sellega, et leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 38, et kaalutlusõiguse puudumisest ei piisa õigustamaks järeldust, mille kohaselt oli toime pandud piisavalt selge rikkumine, ja et tuleb veel kontrollida, kas võib esineda tegureid, mis võivad rikkumist õigustada.
63. Järgmisena käsitlen lühidalt asjakohast Euroopa Liidu ja liikmesriikide vastutusega seotud kohtupraktikat.(46)
1. Asjakohane kohtupraktika Euroopa Liidu ja liikmesriikide vastutuse kohta
64. Nagu on hästi teada, on kohtupraktika seoses Euroopa Liidu ja liikmesriikide vastutusega liidu õiguse rikkumisest tulenevate kahjude eest kujunenud alates kohtuotsusest Bergaderm(47) harmooniliselt. Tuginedes oma varasemale riigi vastutust käsitlevale kohtuotsusele Brasserie,(48) meenutas Euroopa Kohus kohtuotsuses Bergaderm, et tingimused, mille alusel võib Euroopa Liidule ja liikmesriikidele tekkida vastutus liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele tekitatud kahju eest, ei tohiks olla erinevad. See on nii sellepärast, et liidu õigusega üksikisikutele antud õiguste kaitse ei saa varieeruda sõltuvalt sellest, kas kahju põhjustas liidu või liikmesriigi asutus.(49)
65. See tähendab, et kohtupraktika seoses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimustega, sealhulgas piisavalt selge rikkumisega, on välja kujunenud käsikäes riigi vastutust käsitleva kohtupraktikaga. Seega kordas Euroopa Kohus kohtuotsuses Bergaderm kinnislauset, mis tundus olevat selgelt kinnistunud varasemas riigi vastutust käsitlevas kohtupraktikas ja mille kohaselt oleneb hinnang rikkumise selgusele sellest, kas liikmesriigil või liidu institutsioonil oli liidu õiguse väidetava rikkumise ajal kaalutlusõigus või mitte. Kui kõnealuse institutsiooni kaalutlusõigus on olematu või üksnes märkimisväärselt piiratud, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu.(50)
66. Selline kaalutlusõiguse olemasolu ja puudumise eristamine tulenes kahest kohtuasjast, mis olid riigi vastutuse kujundamisel keskse tähendusega. Esimeses kohtuasjas, kus Euroopa Kohus kehtestas riigi vastutuse põhimõtte, nimelt kohtuotsuses Francovich,(51) Euroopa Kohus isegi ei maininud vastutuse tekkimise eeldusena piisavalt selget rikkumist.(52) Kuid selle kohtuasja asjaolud puudutasid olukorda, kus liikmesriik tegutses sellises liidu õiguse valdkonnas, kus tal ei olnud mingit kaalutlusõigust. Selles kohtuasjas kujutas rikkumine endast liikmesriigi suutmatust võtta direktiiv üle õigel ajal. Ehkki liikmesriigid saavad enamasti valida, milliste meetmete abil nad direktiivi liikmesriigi õigusesse üle võtavad, ei ole neil valikuvõimalust selle suhtes, kas direktiiv üldse üle võtta või mitte. Sellisel juhul on selge, et liidu õiguse pelk rikkumine (direktiivi ülevõtmata jätmine) toob endaga kaasa liikmesriigi vastutuse sellise üksikisiku suhtes, kes on ülevõtmata jätmise tõttu kahju kandnud.
67. Olukord oleks teistsugune juhul, kui liikmesriik võtaks direktiivi küll üle, aga teeks seda ebaõigesti. Liikmesriikidel on küll tõepoolest võimalus otsustada, kuidas direktiiv üle võtta, mistõttu see viga võib mõnel juhul olla vabandatav ega too kaasa vastutust. Esimene kohtuasi, kus Euroopa Kohtul oli võimalus otsustada, kuidas tekib vastutus olukorras, kus liikmesriigil on valikuvõimalused, ei puudutanud siiski direktiivi ülevõtmist, vaid pigem aluslepingu sätte rikkumist. Kohtuasjas Brasserie(53) panid kaks asjasse puutuvat liikmesriiki toime liidu õiguse rikkumise sellega, et otsustasid kehtestada riigisisesed õigusaktid (vastavalt õlle määratluse ja laevaregistrite kohta), mis rikkusid aluslepingus sätestatud siseturu eeskirju. Need liikmesriigid olid olukorras, kus neil oli kaalutlusõigus selle suhtes, kuidas olukorda reguleerida. Kuid nende kaalutlusõigus sobivate meetmete valikul piirdus aluslepingus sätestatud eeskirjadega. Nendest asjaoludest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et kui liikmesriik tegutseb valdkonnas, kus tal on ulatuslik kaalutlusõigus, võib vastutus tekkida üksnes juhul, kui rikkumine on piisavalt selge.
68. Põhjus, mis liidu või liikmesriikide institutsioonidel ei teki vastutus mitte lihtsalt mis tahes liidu õiguse rikkumise puhul, vaid üksnes piisavalt selge rikkumise puhul, tuleneb vajadusest leida tasakaal, kus ühel kaalukausil on isikute kaitsmine (liidu või liikmesriigi) institutsioonide õigusvastase käitumise eest ja teisel kaalukausil kaalutlusruum, mis peab nendel institutsioonidel olema, et nende tegevust ei halvataks.(54)
69. Kohtuotsuses Brasserie(55) asus Euroopa Kohus seisukohale, et otsustava tähtsusega kriteerium selle hindamiseks, kas rikkumine on piisavalt selge olukorras, kus liikmesriigil on kaalutlusõigus, on see, kas ta on ilmselgelt ja raskelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Sama kriteeriumi on hiljem kasutatud kohtuotsuses Bergaderm, kus hinnati liidu institutsioonide toime pandud rikkumise selgust.(56)
70. Seoses hindamisega, kas liikmesriik on ilmselgelt ja raskelt rikkunud oma kaalutlusõiguse piire, loetles Euroopa Kohus kohtuotsuses Brasserie(57) teatavaid tegureid, mida võidakse arvesse võtta.(58) Seega võib ühelt poolt rikkumist õigustada näiteks rikutud normi ebaselgus või ebatäpsus või asjaolu, et tegevusetusele aitas kaasa mõne liidu institutsiooni seisukoht. Teiselt poolt andsid tegurid, et rikkumine oli tahtlik või et rikkumine jätkus hoolimata kohtuotsusest, millega kõnealune rikkumine on tuvastatud, või Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast selles küsimuses, alust järeldada, et rikkumine oli piisavalt selge. Igal juhul tundub kohtupraktika põhjal, et kohtuotsuses Brasserie toodud tegurite loetelu ei ole ammendav.(59)
71. Tähtis on märgata, et kohtuotsuses Brasserie käsitleti rikkumist õigustada võivaid tegureid seoses sellise olukorraga, kus liikmesriikidel oli ulatuslik kaalutlusõigus.
72. Seega tundus hetkel, mil Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Bergaderm viia liidu ja riigi vastutuse omavahel kooskõlla, et selged reeglid rikkumise selguse kindlaksmääramiseks olid olemas. Kui liidu institutsioonil puudus kaalutlusõigus või oli see väga piiratud, oli pelk liidu õiguse rikkumine juba iseenesest piisavalt selge. Kui aga liidu institutsioonil oli kaalutlusõigus, on rikkumine piisavalt selge üksnes juhul, kui see institutsioon ületas ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire. Olenevalt konkreetse kohtuasja asjaoludest pidid liidu kohtud arvesse võtma erinevaid tegureid otsustamaks, kas rikkumine oli vabandatav või mitte.
73. Praeguse kohtuasja juurde pöördudes võib öelda, et kui piisavalt selge rikkumise hindamist käsitlevas kohtupraktikas oleksid reeglid tõesti nii üheselt mõistetavad, tooks see endaga kaasa järelduse, et Üldkohus rikkus õigusnormi. Ta võttis arvesse mitut tegurit, ehkki leidis, et komisjonil puudub kaalutlusõigus otsustada tühja tolmukoti katse kasuks.
74. Siiski ei võimalda pärast kohtuotsust Bergaderm kujunenud kohtupraktika jõuda järeldusele, et erinevus kaalutlusõiguse olemasolu ja puudumise vahel ning kaalutlusõiguse ja rikkumise selguse vaheline suhe on üheselt mõistetav.
75. Järgmises jaotises pakun välja sellekohase kohtupraktika liigituse ja analüüsin seda lühidalt.
2. Kohtuotsusele Bergaderm järgnenud kohtupraktika liigitus
76. Kohtuotsusele Bergaderm järgnenud kohtupraktikat saab käesoleva kohtuasja tähenduses liigitada neljaks: esiteks kohtuasjad, kus liidu kohtud leidsid, et kaalutlusõigus puudus, ja tuvastasid seetõttu piisavalt selge rikkumise; teiseks kohtuasjad, kus liidu kohtud leidsid, et kaalutlusõigus puudus või oli piiratud, kuid jõudsid pärast eri tegurite analüüsimist järeldusele, et rikkumine ei olnud piisavalt selge; kolmandaks kohtuasjad, kus liidu kohtud leidsid, et kaalutlusõigus on olemas, ja analüüsisid eri tegureid, kuid jõudsid järeldusele, et rikkumine oli piisavalt selge, ning neljandaks kohtuasjad, kus liidu kohtud leidsid, et kaalutlusõigus on olemas, ja jõudsid pärast eri tegurite analüüsimist järeldusele, et rikkumine ei olnud piisavalt selge.
a) Esimene kohtuasjade rühm
77. Esiteks on olemas kohtupraktika, kus liidu kohtud leidsid, et normi rikkunud institutsioonil puudus kaalutlusõigus ja sellest tulenes automaatselt vastutus. Selliseid kohtuasju on nii liidu(60) kui ka riigi vastutuse kohta.(61)
78. Huvitaval moel ei olnud mõned riigi vastutust puudutavad kohtuasjad mitte sellised, kus liikmesriigid jätsid direktiivi õigel ajal üle võtmata, vaid hoopis sellised, kus oli tegemist direktiivi ebaõige ülevõtmisega: selles olukorras on liikmesriikidel enamasti valikuvõimalus. Siiski on Euroopa Kohus leidnud, et nendel juhtudel puudus liikmesriikidel igasugune kaalutlusõigus. Euroopa Kohtu silmis tähtis tegur oli rikutud õigusnormi selgus ja täpsus, mis ei jätnud kahtlust selles, millise tulemuse pidid liikmesriigid saavutama.
79. Kui kohaldada sellist arutluskäiku käesolevale kohtuasjale, oleks võimalik järeldada (nagu tegi Üldkohus), et komisjonil puudus kaalutlusõigus võtta kasutusele tühja tolmukoti katse, kuna alusaktis sisalduv norm, mis nõudis tolmuimejate katsetamist „kasutamise ajal“, oli selge. Siiski nähtub esimesse rühma kuuluvast kohtupraktikast, et vastupidi Üldkohtu järeldusele peab vastutus järgnema automaatselt.
b) Teine kohtuasjade rühm
80. Esineb ka kohtupraktikat, mis osutab teises suunas. Teises kohtuasjade rühmas on need, mis puudutavad olukordasid, kus liidu kohtud leidsid, et liidu õiguse rikutud norm ei andnud kaalutlusõigust või andis üksnes piiratud ulatuses, kuid analüüsisid siiski muid tegureid ja jõudsid järeldusele, et rikkumine oli vabandatav. Seetõttu vastutust ei tekkinud. Ehkki riigi vastutuse teemal on selliseid näiteid raske leida,(62) pole need sugugi nii haruldased liidu vastutust puudutava kohtupraktika puhul.(63)
81. Näiteks kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon(64) puudutas selliste pangagarantiiga seotud kulude hüvitamist, mida hageja kandis komisjoni otsusega konkurentsiõiguse valdkonnas määratud trahvi tõttu, mis hiljem tühistati. Üldkohus leidis, et komisjoni kaalutlusõigus oli neil asjaoludel piiratud ja seetõttu oli rikkumine, nimelt hagejale süüks pandud tegevuste kohta esitatud tõendite ebapiisavus, piisavalt selge rikkumise tuvastamiseks küllaldane. Kuid võttes arvesse kohtuasja keerukust ja aluslepingu sätete kohaldamise keerukust kartellidega seotud küsimustes, leidis Üldkohus, et rikkumine ei olnud piisavalt selge. Apellatsioonimenetluses(65) kinnitas Euroopa Kohus Üldkohtu lähenemist.(66)
82. Kui kohaldada seda arutluskäiku käesolevale kohtuasjale, võib järeldada, et Üldkohus ei eksinud õigusnormi vastu, kui leidis, et võib hinnata ka muid tegureid, ehkki ta leidis, et komisjonil puudus tühja tolmukoti katse kasutuselevõtuks kaalutlusõigus. Need täiendavad tegurid võivad komisjoni rikkumist õigustada ja sellisel juhul ei loetaks seda vastutuse tekkimiseks piisavalt selgeks.
c) Kolmas ja neljas kohtuasjade rühm
83. Kolmandas kohtuasjade rühmas on need, kus liidu kohtud leidsid, et institutsioonil on liidu õiguse rikutud normiga seoses kaalutlusõigus, ja jõudsid pärast mitmesuguste tegurite arvesse võtmist järeldusele, et rikkumine oli piisavalt selge. Näiteid võib leida nii liidu(67) kui ka riigi vastutuse kohta.(68)
84. Näiteks kohtuotsuses ombudsman vs. Staelen(69) oli tegemist olukorraga, kus Euroopa ombudsman oli väidetavalt rikkunud nõuetekohase hoolsuse kohustust seoses kaebuse menetlemisega. Euroopa Kohus asus seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui otsustas üldises plaanis, et pelk hoolsuskohustuse rikkumine kujutab endast piisavalt selget rikkumist; nagu nähtub kohtupraktikast, on ombudsmanil ulatuslik kaalutlusõigus. Euroopa Kohus leidis siiski, et ombudsman tegi andestamatuid vigu ning ületas uurimisel ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire ning pani seega toime kolm liidu õiguse piisavalt selget rikkumist.(70)
85. Neljandas kohtuasjade rühmas järeldasid liidu kohtud kaalutlusõiguse olemasolu ja eri tegurite hindamise tulemusena, et rikkumine ei olnud piisavalt selge. Ka siin on kohtupraktikast näiteid nii liidu(71) kui ka riigi vastutuse kohta.(72)
86. Näiteks kohtuotsuses SGL Carbon jt vs. komisjon(73) käsitleti komisjoni väidetavat ebaseaduslikku teatava aine klassifitseerimise toimingut asjaomase liidu määruse alusel. Euroopa Kohus nõustus Üldkohtu hinnanguga, mille kohaselt oli komisjoni käitumine aine klassifitseerimise toimingu mitmetahulise laadi ja summeerimiseeskirja tõlgendamise keerukuse tõttu vabandatav.
87. Kui kohaldada seda arutluskäiku käesolevale kohtuasjale, võib järeldada, et Üldkohus ei eksinud täiendavaid tegureid hinnates õigusnormi vastu, juhul kui komisjonil oli kaalutlusõigus.
88. Kas komisjonil oli kaalutlusõigus?
89. Kui võrrelda käesolevat kohtuasja kohtuasjaga Brasserie, tundub, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Selles kohtuasjas käsitleti liidu õiguse sellist valdkonda, kus asjaomased liikmesriigid said teha seadusandlikke valikuid, kuid kõrgemalseisev liidu õiguse norm seadis neile valikutele piirid. Täpsemalt välistati liidu õigusega nende liikmesriikide seadusandjate kasutada olevatest valikutest diskrimineerivad õigusnormid. Käesolevas kohtuasjas kehtestas komisjon tolmuimejate energiatõhusust käsitleva määruse delegeeritud aktina, teisisõnu sellises liidu õiguse valdkonnas, kus liidu seadusandja jättis komisjonile võimaluse teha seadusandlikke valikuid. Samas olid need valikud piiratud sellega, et ta ei tohtinud kasutusele võtta muid katsemeetodeid peale nende, millega katsetatakse „kasutamise ajal“. Seetõttu võiks see viia järelduseni, et komisjon ületas oma kaalutlusõiguse piire ja et Üldkohtul oli õigus hinnata teisi tegureid, et kindlaks teha, kas nende piiride tähelepanuta jätmine oli raske ja ilmselge.
90. Siiski võiks sedasama olukorda kirjeldada nii, et kaalutlusõigus puudus. Sellest vaatenurgast täitis komisjon tegelikult alusaktiga saadud volitust (sarnaselt olukorrale, kus liikmesriigid võtavad üle direktiive) ning rikkus siis selget õigusnormi, mis ei andnud talle mingit kaalutlusõigust.
91. Arvestades, et ühest ja samast olukorrast võib välja lugeda nii kaalutlusõiguse olemasolu kui ka puudumist, tundub mulle mõistlik pooldada teatavate kohtujuristide soovitatud lähenemist (mida on nimetatud eespool käesoleva ettepaneku punktis 61), mille kohaselt on kaalutlusõigus rikkumise piisava selguse hindamisel küll tähtis, kuid mitte otsustav tegur. Igas kohtuasjas tuleb kindlaks teha, kas asjaomasel institutsioonil oli kaalutlusõigus. Kuid kaalutlusõiguse puudumine ei tähenda siiski automaatselt, et rikkumine oli piisavalt selge. Olenevalt iga konkreetse kohtuasja asjaoludest võib arvesse võtta teisi tegureid, mis võivad endaga kaasa tuua vastutuse välistamise. Seda arvestades võib olenemata sellest, kas praegust kohtuasja käsitatakse nii, et selles oli kaalutlusõigus olemas, kuid ületati selle piire, või nii, et kaalutlusõigus puudus, võtta arvesse täiendavaid tegureid, et hinnata, kas rikkumine oli piisavalt selge.
92. Seega leian, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 38, et tuleb arvesse võtta täiendavaid tegureid. Sellest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebuse teine alus tagasi lükata.
93. Kuid minu arvates rikkus Üldkohus nende täiendavate tegurite hindamisel õigusnormi. See viib meid apellatsioonkaebuse kolmanda ja neljanda väiteni.
C. Apellatsioonkaebuse kolmas ja neljas väide
94. Nagu märgitud eespool (vt selle ettepaneku punktid 41 ja 42), leidis Üldkohus, et komisjonipoolne direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumine oli vabandatav. Üldkohus võttis arvesse reguleeritava olukorra keerukat laadi ning asjaomaste tekstide tõlgendamise ja kohaldamise raskusi. Ta leidis, et komisjon ei ületanud ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire, kui valis punkti 5.9 kohase täis tolmukoti katse asemel tühja tolmukoti katse.
95. Apellatsioonkaebuse kolmanda ja neljanda väitega väidab Dyson sisuliselt seda, et Üldkohus ei saanud õiguspäraselt järeldada, et komisjonipoolne direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumine oli vabandatav tõlgendamisraskuste ja regulatiivse keerukusega. Oli selge, et kohaldatav katse peaks näitama energiatõhusust „kasutamise ajal“ ja et selle reegli eesmärk oli tagada, et tarbijad saavad tolmuimejate energiatõhususe kohta usaldusväärset teavet. Ehkki sobiva teadusliku katse valik võib olla tehniliselt keerukas, ei ole see nii õigusnormi puhul, mille kohaselt ei tohtinud komisjon kasutada sellist katset, mis ei mõõda tolmuimejate jõudlust „kasutamise ajal“.
96. Sisuliselt väidab komisjon seda, et tühja tolmukoti katse kasutuselevõtuga kasutas ta enda arvates sellist katsemeetodit, mis oli ühtaegu nii võimalikult lähedane tegelikule kasutusele kui ka usaldusväärne, täpne ja korratav, et lõppkasutajad saaksid teha teadlikumaid ostuotsuseid. Komisjoni sõnul oli täiesti põhjendatud olla ettevaatlik katsemeetodite määratlemisel ja poliitilisi otsuseid langetades selliste meetodite teaduslikule kehtivusele otsustava kaalu andmisel. Ehkki Euroopa Kohus ja Üldkohus leidsid hiljem tühistamismenetluses, et komisjonil ei olnud sellele seisukohale jõudes õigus (vt käesoleva ettepaneku punktid 27–33), on rikkumine seetõttu vabandatav ega ole seega piisavalt selge.
1. Vastuvõetavus
97. Kohtuistungil väitis komisjon, et apellatsioonkaebuse kolmas ja neljas väide on vastuvõetamatud, kuna neis seatakse kahtluse alla hinnang, mille Üldkohus andis faktilistele asjaoludele.
98. Ma ei nõustu komisjoniga.
99. Kohtupraktikast tuleneb, et ehkki hinnangu andmine faktilistele asjaoludele ja sellele, kas need on keerulised, on liidu lepinguvälise vastutuse hagis põhimõtteliselt Üldkohtu ülesanne,(74) võib Euroopa Kohus kontrollida faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ja nende põhjal tehtud õiguslikke järeldusi, et otsustada, kas tegemist on piisavalt selge rikkumisega.(75)
100. Nagu Dyson kohtuistungil väitis, ei taotleta käesolevas kohtuasjas apellatsioonkaebuse kolmanda ja neljanda väitega Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangute uuesti läbivaatamist, vaid sisuliselt vaidlustatakse nendega Üldkohtu tehtud õiguslik kvalifikatsioon, mille põhjal kõnealune kohus otsustas, et komisjon ei pannud toime piisavalt selget rikkumist. Dyson vaidlustab konkreetselt Üldkohtu õigusliku põhjenduse, mille kohaselt oli komisjoni toime pandud rikkumise puhul tegemist tõlgendamisraskuste ja regulatiivse keerukusega, mistõttu Üldkohus leidis, et komisjon ei ületanud kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ja raskelt. See kujutab endast õigusküsimust, mida Euroopa Kohtul on õigus apellatsiooni korras kontrollida.
101. Seega leian, et apellatsioonkaebuse kolmas ja neljas väide on vastuvõetavad.
2. Sisulised küsimused
102. Minu arvates rikkus Üldkohus õigusnormi, kui leidis, et komisjonipoolne direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumine oli vabandatav tõlgendamisraskuste ja regulatiivse keerukusega.
103. Hinnates küsimust, kas liidu õigusnormi rikkumine võib olla vabandatav, tuleb arvesse võtta asjaolusid, mis kehtisid õigusnormi rikkuva otsuse vastuvõtmise ajal.(76) Seega tuleb hinnata, kas Üldkohus eksis, kui ta leidis, et tõlgendamisraskused ja regulatiivne keerukus võisid olla komisjoni tegevust õigustavad tegurid delegeeritud määruse 665/2013 vastuvõtmise ajal.
104. Minu arvates ei saa käesoleva kohtuasja asjaolude juures nõustuda väitega, et komisjon kui tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas „hea“ haldusasutus(77) võis pidada õigustatuks sellise katsemeetodi kasutuselevõttu, mis annab tarbijatele tolmuimejate energiatõhususe kohta eksitavat teavet, üksnes seetõttu, et see oli toona ainus olemasolev katsemeetod.
105. Esiteks ei väitnud komisjon, nagu oleks olnud ebaselge, et kasutusele võetav katsemeetod pidi mõõtma tolmuimejate jõudlust „kasutamise ajal“. Tema probleem seisnes aga selles, et tol ajal ei olnud olemas teaduslikult rakendatavat täis tolmukoti katset.(78) Seetõttu otsustas komisjon kasutada tühja tolmukoti katset.
106. Kohtuistungil väitis komisjon, et vähemalt asjasse puutuval ajal oli siiski võimalik otsustada, et tolmuimejate katsetamine nende kasutamise alguses (tühja tolmukotiga) kujutas endast katsetamist „kasutamise ajal“. Euroopa Kohus selgitas alles hiljem oma tühistamisotsuses, et „kasutamise ajal“ tähendab tolmuimejate energiatõhususe mõõtmist tegelikele kasutustingimustele võimalikult sarnastes tingimustes, mis eeldab, et tolmuimeja tolmukogumisanum on teatud tasemeni täis.(79)
107. Kas selline põhjendus on vastuvõetav?
108. Tõepoolest võib puhtalt grammatilise tõlgendamise pinnalt ja üksnes neile kahele sõnale keskendudes järeldada, et „kasutamise ajal“ tähendab muu hulgas kasutamise algust.
109. Kuid nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, oli ta asjasse puutuval ajal teadlik, et tolmukotiga tolmuimejate energiatõhusus väheneb. Nagu Dyson märgib, näitab seda eelkõige komisjoni eksperdiaruanne(80) koos teabega, mis saadi tarbijaorganisatsioonidelt(81) ja Dysonil endalt(82) huvirühmadega konsulteerimisel, mille tulemusel võeti vastu delegeeritud määrus 665/2013.
110. Seega oli komisjon asjasse puutuval ajal teadlik, et tühja tolmukoti katsega ei olnud võimalik saavutada direktiivi 2010/30 eesmärki teavitada tarbijaid tolmuimejate energiatõhususest ja võimaldada neil osta energiatõhusamaid tooteid. Pigem ei saanud komisjon olla teadmatuses sellest, et selline katse on tarbijaid eksitav.
111. Ühelgi heal haldusorganil ei saa lubada eirata rakendatavate õigusnormide eesmärki. Direktiivi 2010/30 eesmärkide kontekstis tõlgendades ei olnud fraasi „kasutamise ajal“ komisjonil olemasoleva teabe põhjal võimalik tõlgendada nii, nagu see võimaldaks katsetamist tühja tolmukotiga.
112. Minu arvates ei saa asjaolu, et asjasse puutuval ajal ei olnud Euroopa Parlamendil ega nõukogul delegeeritud määruse 665/2013 suhtes vastuväiteid, nagu neil oleks direktiivi 2010/30 artikli 12 alusel võinud olla, käsitada tõendina volituse ebaselgusest.
113. Seetõttu ei leia ma, et tõlgendamisraskused võiksid komisjoni toimepandud rikkumist õigustada.
114. Regulatsiooni keerulisuse asjus selgitas komisjon, et tal tuli leida tasakaal tegelikke kasutustingimusi kajastava katsemeetodi kohaldamise vajaduse ning sellise meetodi teadusliku täpsuse ja usaldusväärsuse nõude vahel. Kuid komisjon ei oleks tasakaalu otsides tohtinud arvesse võtta katset, mis näitas tarbijatele eksitavaid tulemusi. Selle otsustamisel, et tühja tolmukoti katse ei tule variandina kõne alla, ei olnud kuidagi tegemist regulatsiooni keerulisusega.
115. Sellest piisab järeldamaks, et arvestamata võimalikke tehnilisi raskusi sobiva katse leidmisel oli asjasse puutuval ajal selge, et seda katset, mille kasuks komisjon otsustas, ei oleks tohtinud kasutada. Seetõttu on raske näha, kuidas võib õigustada komisjoni suutmatust seda märgata, juhul kui ta tegutses hea haldusasutusena.
116. Viimaks väitis komisjon, et direktiivi 2010/30 artikli 11 lõike 1 kohaselt tuli tal delegeeritud määrus vastu võtta viie aasta jooksul. Seega oli komisjonil õigus otsustada, et parem on võtta kasutusele tühja tolmukoti katse kui jätta katsed üldse välja.
117. Sellele väitele vastamiseks pean esmalt välja tooma, et komisjoni arusaam direktiivi 2010/30 artikli 11 lõikes 1 sätestatud viieaastasest perioodist on ekslik. Selle sättega ei kehtestatud komisjonile lõplikku tähtaega katsemeetodi kasutuselevõtuks iga hinna eest. Selles oli kindlaks määratud üksnes esialgne delegeerimise periood, mille lõppedes oli komisjon kohustatud esitama aruande. See periood pidi automaatselt pikenema veel viieks aastaks, kui Euroopa Parlament ega nõukogu delegeerimist tagasi ei võta. Pealegi ei oleks komisjonil ka siis, kui talle oleks kehtestatud viieaastane tähtaeg, olnud õigustust otsustada sellise katse kasuks, mis ei ole delegeerimisega kooskõlas, kuna eksitab tarbijaid.
118. Kokkuvõttes võib öelda, et kui Dysoni väide on õigesti kvalifitseeritud (vt minu analüüs apellatsioonkaebuse esimese väite kohta), nii et selle kohaselt on komisjon tühja tolmukoti katse kasutuselevõtuga toime pannud piisavalt selge rikkumise, on päris selge, et nimetatud katse kasutuselevõttu ei õigusta ei tõlgendamisraskused ega regulatsiooni keerukus.
119. Seega leian, et apellatsioonkaebuse kolmas ja neljas väide on põhjendatud ning et komisjon on toime pannud direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 piisavalt selge rikkumise.
D. Apellatsioonkaebuse viies, kuues ja seitsmes väide
120. Apellatsioonkaebuse ülejäänud kolme väitega kaebab Dyson, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et komisjoni toimepandud rikkumine ei olnud piisavalt selge seoses võrdse kohtlemise põhimõtte (apellatsioonikaebuse viies väide), hea halduse põhimõtte ja hoolsuskohustuse (apellatsioonikaebuse kuues väide) ning kutse- ja ettevõtlusvabaduse põhimõtte (apellatsioonikaebuse seitsmes väide) väidetava rikkumisega.
121. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 43, tugines Üldkohus oma arutluskäigus seoses direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 väidetava rikkumisega seisukohale, et nende muude väidetavate rikkumiste osas ei esinenud liidu õiguse piisavalt selget rikkumist. Nagu ma olen oma analüüsis apellatsioonkaebuse esimese, kolmanda ja neljanda väite kohta juba leidnud, et Üldkohus hindas Dysoni väidet valesti ja rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 komisjoni poolt rikkumine ei olnud piisavalt selge, on Üldkohtu järeldustes, kas liidu õiguse muud väidetavad rikkumised on piisavalt selged, samuti rikutud samu õigusnorme.
122. Seetõttu leian, et apellatsioonkaebuse viies, kuues ja seitsmes väide on põhjendatud.
IV. Ettepanek
123. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– lugeda apellatsioonkaebuse esimene, kolmas, neljas, viies, kuues ja seitsmes väide põhjendatuks;
– tühistada Üldkohtu 8. detsembri 2021. aasta otsus Dyson jt vs. komisjon (T‑127/19, EU:T:2021:870);
– otsustada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses artikli 10 lõike 1 rikkumine, mille komisjon pani toime, on piisavalt selge;
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule;
– otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.