Kohtuasi T‑579/10

macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse kujutismärk makro – Ärinimi macros consult GmbH – Enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlust omandatud õigus, mis võimaldab selle omanikul keelata taotletava ühenduse kaubamärgi kasutamise – Saksa õiguse alusel kaitstud registreerimata tähised – Markengesetzi § 5 – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 4, artikli 53 lõike 1 punkt c ning artikkel 65

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (esimene koda), 7. mai 2013

1.      Ühenduse kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Suhtelised kehtetuks tunnistamise põhjused – Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4 sätestatud varasema õiguse olemasolu – Tingimused – Tõlgendamine liidu õigust arvestades – Hindamine tähise suhtes kehtivas siseriiklikus õiguses kehtestatud kriteeriumide alusel

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 4 ja artikli 53 lõike 1 punkt c)

2.      Ühenduse kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Kehtetuks tunnistamise taotlus, mis põhineb varasema siseriikliku õiguse olemasolul – Tõendamiskoormis

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 4, artikli 53 lõike 1 punkt c ja lõige 2 ning artikkel 65; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 37 punkti b alapunkt ii)

3.      Ühenduse kaubamärk – Kaebemenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine – Üldkohtu poolt selliste tõendite arvessevõtmine, mis puudutavad asjaolusid, mida varem ühtlustamisameti üksustes ei esitatud – Välistamine

1.      Vastavalt määruse nr 207/2009 (ühenduse kaubamärgi kohta) artikli 53 lõike 1 punktile c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4 võimaldab peale kaubamärgi ka muu tähise olemasolu saavutada ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise, kui see tähis vastab korraga neljale tingimusele: tähis peab olema kaubanduses kasutusel; tähise ulatus ei või olla ainult kohaliku tähtsusega; õigus tähisele peab olema omandatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus tähist kasutati enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva, ja lõpuks peab õigus tähisele võimaldama selle omanikul keelata hilisema kaubamärgi kasutamise. Need neli tingimust piiravad selliste muude tähiste arvu, mis ei ole kaubamärgid ning millele saab tugineda ühenduse kaubamärgi kehtivuse vaidlustamiseks kogu liidu territooriumi osas vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikele 2. Arvestades, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4 kehtestatud tingimused on kumulatiivsed, piisab ühenduse kaubamärkide kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks tingimustest ei ole täidetud.

Kaks esimest tingimust ehk need, mis puudutavad esitatud tähise kasutamist ja ulatust – kusjuures ulatus ei või olla üksnes kohaliku tähtsusega – tulenevad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 sõnastusest ning neid tuleb seega tõlgendada liidu õigusest lähtudes. Nii on määruses nr 207/2009 kehtestatud tähiste kasutamisele ja ulatusele ühtsed standardid, mis on kooskõlas selle määrusega loodud korra aluseks olevate põhimõtetega.

Seevastu väljendist „kui selle tähise suhtes kohaldatavate liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses” ilmneb, et ülejäänud kaks tingimust, mis on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punktides a ja b järgmistena välja toodud, on määrusega kehtestatud tingimused, mida tuleb erinevalt eelmistest hinnata esitatud tähise suhtes kohaldatava õigusega määratud kriteeriumide alusel. Selline viide esitatud tähist reguleerivale õigusele on põhjendatud sellega, et määrusega nr 207/2009 on antud võimalus tugineda ühenduse kaubamärgikorra välistele tähistele ühenduse kaubamärgi vastu. Seega on üksnes esitatud tähist reguleeriva õiguse alusel võimalik tuvastada, kas see tähis on ühenduse kaubamärgist varasem ja kas seetõttu võib olla põhjendatud hilisema kaubamärgi kasutamise keelamine.

(vt punktid 54–56 ja 70)

2.      Määruse nr 207/2009 (ühenduse kaubamärgi kohta) artikli 53 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et viidates olukorrale, kus varasem õigus võimaldab keelata ühenduse kaubamärgi kasutamise, eristab see säte selgelt kahte olukorda olenevalt sellest, kas varasem õigus on kaitstud liidu õigusnormidega „või” siseriikliku õigusega.

Mis puudutab menetlusnorme, mis on määruses nr 2868/95 (millega rakendatakse määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) kehtestatud juhuks, kui siseriiklikus õiguslikus raamistikus kaitstud varasemale õigusele tuginedes on esitatud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 2 kohane taotlus, siis on määruse nr 2868/95 eeskirjas 37 ette nähtud, et taotleja on kohustatud esitama tõendid selle kohta, et tal on kohaldatavate siseriiklike õigusnormide alusel õigus varasemale õigusele tugineda.

See eeskiri paneb taotlejale kohustuse esitada Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) mitte ainult tõendid selle kohta, et ta vastab tingimustele, mis on varasema õiguse alusel ühenduse kaubamärgi kasutamise keelamiseks nõutavad tulenevalt siseriiklikest õigusnormidest, mille kohaldamist ta taotleb, vaid ka tõendid nende õigusnormide sisu kohta.

Kuna määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis c on sõnaselgelt viidatud sama määruse artikli 8 lõikele 4 ning kuna viimases sättes käsitletakse varasemaid õigusi, mis on kaitstud liidu õigusnormide või liikmesriigi õigusega, mis on asjaomase tähise suhtes kohaldatav, on eespool nimetatud tõendamisnormid kohaldatavad ka juhul, kui määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c alusel tuginetakse siseriiklikule õigusele. Määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktis ii on nimelt ette nähtud analoogsed sätted varasema õiguse tõendamiseks juhul, kui on esitatud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 kohane taotlus.

Siseriikliku õiguse olemasolu küsimus on faktiküsimus ja pool, kes väidab, et on olemas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud tingimustele vastav õigus, on kohustatud ühtlustamisametis tõendama mitte ainult seda, et kõnealune õigus tuleneb siseriiklikest õigusnormidest, vaid ka nende õigusnormide kohaldamisala.

(vt punktid 57–60, 62 ja 72)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 61)