EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
30. aprill 2014(*)
Avalik teenistus – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimine – Päevaraha – Personalieeskirjade VII lisa artikkel 10 – Alusetult saadu tagastamine – Töötasult kinnipeetud summad – Personalieeskirjade artikkel 85 – Tahtlik kavatsus administratsiooni eksitada – Mõistlik aeg
Kohtuasjas F‑28/13,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
José Manuel López Cejudo, Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat É. Boigelot,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja C. Ehrbar,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees M. I. Rofes i Pujol, kohtunikud K. Bradley ja J. Svenningsen (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 J. M. López Cejudo esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 27. märtsil 2013 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, millega ta taotles peamiselt seda, et tühistataks 6. juuli 2012. aasta teatis, millega Euroopa Komisjoni ametisse nimetav asutus informeeris hagejat oma otsusest nõuda koos intressidega tagasi päevarahad, mida viimane oli saanud 1997. ja 1998. aastal, ning et tühistataks 17. detsembri 2012. aasta otsus, millega ametisse nimetav asutus jättis rahuldamata hageja kaebuse nende päevarahade kohta (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 20 kohaselt „[elab a]metnik kas teenistuskohas või sellele piisavalt lähedal, et korralikult täita oma kohustusi”.
3 Personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõikes 4 on sätestatud:
„Ametnik, kellel on õigus saada majapidamistoetust ja kes asub ilma perekonnata elama kohta, kus ta töötab, saab ainult poole toetusest, millele tal muidu õigus oleks; teine pool toetusest makstakse siis, kui tema perekond asub elama kohta, kus ta töötab, kui see toimub [VII lisa] artikli 9 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul. [...]”
4 Personalieeskirjade VII lisa artikli 9 lõikes 1 on nähtud ette:
„Mööbli ja isiklike esemete kolimise kulud [...] hüvitatakse ametnikule, kes on personalieeskirjade artikli 20 täitmiseks kohustatud elukohta vahetama ja kes pole saanud samade kulude eest hüvitust mujalt. Selline hüvitus ei ületa eelnevalt kinnitatud kalkulatsiooni summat. [...]”
5 Personalieeskirjade VII lisa artikli 10 vaidluse suhtes kohaldatav redaktsioon sätestas:
„1. Kui ametnik tõendab, et ta peab personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks elukohta vahetama, on sellisel ametnikul lõikes 2 sätestatud ajavahemiku jooksul õigus saada päevaraha […]:
[...]
2. Ajavahemik, mille eest päevaraha makstakse, on järgmine:
[...]
b) ametniku puhul, kellel on õigus majapidamistoetusele: 180 päeva [...].
[...]
Mingil juhul ei anta päevaraha pärast kuupäeva, mil ametnik personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks kolib.”
6 Personalieeskirjade artikli 85 redaktsioonis, mida kohaldati hetkel, mil hageja vaidlusaluseid päevarahasid sai, oli nähtud ette:
„Töötajale enammakstud summa nõutakse sisse, kui saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.”
7 Redaktsioonis, mida kohaldati 6. juuli 2012. aasta teatise saatmise otsuse tegemise hetkel, on selles artiklis 85 veel teinegi lõik, mis on järgmine:
„Sissenõudmistaotlus tuleb teha hiljemalt viis aastat pärast summa maksmise kuupäeva. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik suudab näidata, et toetuse saaja tahtlikult eksitas haldusasutust asjaomase summa saamiseks, ei tunnistata sissenõudmistaotlust kehtetuks isegi siis, kui kõnealune ajavahemik on lõppenud.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
8 Hageja, kes asus 1986. aastal tööle komisjoni, jätkas 1. septembril 1990 töötamist Euroopa Ühenduste teenistuses ja seda kontrollikojas Luxembourgis (Luksemburg). Seejärel viidi ta 1. septembril 1997 üle komisjoni eelarve peadirektoraadi tulude haldamise üksusesse Brüsselis (Belgia). Peale seda viidi ta 2002. aastal üle rahanduse ja lepingute sektsiooni komisjoni esinduses Brasiilia Liitvabariigis ning alates 2007. aastast töötas ta jälle administraatorina (AD) palgaastmel AD 13 eelarve peadirektoraadis Brüsselis.
9 Hageja allkirjastas 9. juulil 1997 lepingu möbleerimata viie magamistoaga korteri üürimiseks Etterbeekis (Belgia) (edaspidi „Brüsseli korter”). Üürileping sõlmiti üheksaks aastaks ja jõustus 1. augustil 1997. Lepingust – eelkõige selle artiklist 13 „Ruumide otstarve” ja artiklist 14 „Dokumentide kättetoimetamise koha valimine ja perekonnaseis” – ilmneb, et üürilevõtja, kes käesoleval juhul on hageja, kinnitas, et üürib selle vara, mis on mõeldud lihtsalt selles isiklikult elamiseks, oma põhielukohaks, ning et ta valis üürilevõetud korteri dokumentide kättetoimetamise kohaks kogu üüriperioodiks.
10 Lisaks andis hageja alates 1. augustist 1997 üürile talle kuuluva maja Schuttrangeʼis (Luksemburg), kus ta varem oma perekonnaga elas (edaspidi „Schuttrangeʼi maja”), sedapuhku lepinguga, mille ta ühe paariga 11. juulil 1997 sõlmis.
11 Hageja deklareeris 1. septembril 1997 oma personalieeskirjadest tulenevate õiguste kindlaksmääramise üldvormil, et tema uus aadress tema teenistuskohas on tema Brüsseli korter. Sellel vormil oli ta administratsioonile ka deklareerinud, et tema naine ja neli last elavad ikka Luksemburgis, st nende Luksemburgi maja aadressil.
12 Hageja deklareeris personalieeskirjade VII lisa artiklis 5 ette nähtud sisseseadmistoetust käsitleval vormil – mida administratsioon kasutas tollal ka selleks, et määrata kindlaks õigus päevarahadele – 9. septembril 1997 siiski, et ta kolis Brüsselisse elama koos perega. Ta kinnitas selles ka, et on tutvunud õigusnormide, st personalieeskirjade VII lisa artikliga 5.
13 Hageja esitas selle taotluse põhjendamiseks oma Brüsseli korteri üürilepingu ärakirja ega esitanud taotlust anda oma pereliikmetele välja elamisload. Seepärast maksis ametisse nimetav asutus talle personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõike 4 alusel sisseseadmistoetust ainult 50%, st ühe kuu töötasu ulatuses.
14 Kui ta esitas 16. märtsil 1998 taotluse, millele ta lisas ärakirja Belgias esitatud taotlusest anda tema abikaasale ja lastele välja elamisload ning mis tõendas, et tema pere kolis tema uude teenistuskohta, maksti talle personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõike 4 alusel välja teine pool sisseseadmistoetusest.
15 Lisaks taotles hageja samal kuupäeval, 16. märtsil 1998 ka, et talle hüvitataks tema kolimiskulud, esitades ühe arve, mille oli 15. märtsil 1998 koostanud Luksemburgi kolimisettevõtja, ning need hüvitati talle. Luksemburgi ettevõtja deklaratsiooni kohaselt oli hageja kolimine Luksemburgist Brüsselisse aset leidnud 2. märtsil 1998. Hageja deklareeris selle kohta „kolimiskulude tasumise” vormil, et ta „koli[s] koos oma pereliikmetega Luksemburgist oma teenistuskohta elama [...] 2. märtsil 1998”.
16 Lisaks sisseseadmistoetuse maksmisele kahe kuu töötasu ulatuses − ja kahes jaos − ja oma kolimiskulude hüvitamisele maksti hagejale ka päevaraha personalieeskirjade VII lisa artikli 10 alusel ning seda maksimaalse 180 päeva pikkuse perioodi jooksul pärast tema komisjonis taas töölehakkamist (edaspidi „vaidlusalused päevarahad”), s.o 1. septembrist 1997 kuni 1. märtsini 1998, sest administratsioon leidis selles küsimuses, et tema perekond järgnes talle tema uude teenistuskohta alles 2. märtsil 1998 – kuupäev, mille ta oli ära näidanud „kolimiskulude tasumise” vormil.
17 Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) sai 19. juulil 2007 välissuhete peadirektoraadi kaudu kirja, mille oli sellele peadirektoraadile saatnud üks Euroopa Parlamendi liige. Nimetatud kirjaga olid kaasas deklaratsioonid ja terve hulk dokumente nimelt hageja eksabikaasalt. OLAF algatas seepeale uurimise eeskätt vaidlusaluste päevarahade ja teatavate ravikulude kohta, mis oli hüvitatud ühisest ravikindlustusskeemist.
18 OLAF‑i uurimine puudutas veel teisigi hageja eksabikaasa etteheiteid, kuid neid ei ole käesolevas kohtuasjas vaidlustatud.
19 OLAF teatas hagejale sisejuurdluse algatamisest ning kuulas ta selle raames 28. märtsil 2008 ja 6. mail 2010 ära, seda eelkõige tema Luksemburgist Brüsselisse kolimise tegeliku kuupäeva, 1997. aasta õppeaasta algusest peale tema laste Brüsselis kooliminemise ja talle tema kolimise eest esitatud 15. märtsi 1998. aasta arve küsimuses. Ärakuulamisel kinnitas hageja eeskätt, et tema väidetavalt Luksemburgi jäänud mööbel koliti ära alles 1998. aasta märtsis, „ning seega võis ta heauskselt saada [...] päevarahasid”.
20 OLAF teatas 30. märtsil 2012 hagejale, et uurimine on lõpetatud. Lisaks esitas ta samal päeval komisjonile soovitused ja oma sisejuurdluse lõpparuande (edaspidi „OLAF‑i aruanne”). Selle aruande osas „Järeldused ja soovitused” järeldas OLAF, et hageja on rikkunud kohustusi, mis temal kui ametnikul on, sest on tõendatud, et ta jättis personalieeskirjade VII lisa artiklis 10 ette nähtud päevarahade saamiseks näiliselt mulje, et tema kolimine Luksemburgist Brüsselisse – mis tegelikult toimus 1997. aasta augustis – leidis aset 1998. aasta märtsis.
21 OLAF märkis selles küsimuses, et on ka tõenäoline, et hageja palus oma deklaratsiooni usutavamaks muutmise eesmärgil kolimisettevõtjalt hilisema kuupäevaga arvet ja sai selle. Seepärast soovitas OLAF ametisse nimetaval asutusel tagasi nõuda 7902 euro suuruse summa, mis moodustub, kui liidetakse esiteks ajavahemikul 1. septembrist 1997 kuni 1. märtsini 1998 saadud päevarahad − tol ajal 223 080 Belgia franki (5530 eurot) –, ja teiseks 2372 eurot, mis vastab ilma korrigeerivate klaasideta prilliraamide eest makstud hüvitistele. Selles soovituses oli antud ka nõu vaadata läbi ravikulude hüvitamise taotlused, mille hageja oli esitanud ajavahemikul 2002−2007, kui ta töötas komisjoni esinduses Brasiilias.
22 Komisjon informeeris 6. juuli 2012. aasta teatisega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) hagejat, et võttes arvesse OLAF‑i soovitust, peab ta tagasi nõudma 7902 euro suuruse summa. Esimene, 5530 euro suurune summa kavandati kinni pidada tema 2012. aasta juunikuu töötasust ja 3822,80 euro suurune intress sellelt summalt 2012. aasta juulikuu töötasust, kuid lõpuks tehti seda alles sama aasta oktoobris. Teine, 2372 euro suurune summa, mis vastas alusetule hüvitistele ravikulude eest, plaaniti kinni pidada tema 2012. aasta augustikuu töötasust koos 699,20 euro suuruse intressiga sellelt summalt.
23 Hageja esitas 12. septembril 2012 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, millega ta palus ametisse nimetaval asutusel tühistada 6. juuli 2012. aasta teatis ja kinnipidamised tema 2012. aasta juuni‑ kuni septembrikuu töötasudelt, samuti individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 10. juuli 2012. aasta teatis, millega paluti tema 2012. aasta augustikuu töötasust kinni pidada 3071,20 eurot, ja viimase 20. juuli 2012. aasta teatis, milles nähti ette 3822,80 euro suuruse intressi kinnipidamine 2012. aasta oktoobrikuu töötasult. Mis puudutab konkreetselt vaidlusaluseid päevarahasid, siis hageja väidab, et ta käitus heauskselt, arvates, et tal on õigus neid päevarahasid saada seni, kuni tema mööbel ei ole tegelikult ja täielikult üle kolitud. Lisaks „ei saa [talle] ette heita mingit pahatahtlikku kavatsust”, sest „õigusnormid selles küsimuses – mida [oli talle] tutvustatud nii, et [ta] ei saanud aru – on [tema] arvates väga tehnilised ja neid on raske mõista”. Hageja väitis ka, et kuna ta ei olnud administratsiooni tahtlikult eksitanud, tuli ametisse nimetava asutuse suhtes kohaldada personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud viieaastast aegumistähtaega.
24 Ametisse nimetav asutus tuvastas 17. detsembri 2012. aasta otsusega kaebuse ravikulude hüvitamist käsitleva osa kohta, et ta ei ole suuteline tõendama, et hageja on teda tahtlikult eksitanud eesmärgiga saavutada korrigeerivate klaasideta prilliraamide hüvitamine. Selles küsimuses otsustas ametisse nimetav asutus niisiis personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu esimese lause alusel, et loobub nende ravikulude hüvitamiseks alusetult tasutud summade tagasinõudmisest. Seevastu vaidlusaluste päevarahade kohta leidis ta, et hageja on teda tahtlikult eksitanud ning personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause alusel ei kohaldata tema suhtes seega viieaastast aegumistähtaega. Leides lisaks, et hageja kolis perega Brüsselisse juba 1997. aasta augustikuus ega vastanud seepärast enam nende päevarahade saamise tingimustele, jättis ametisse nimetav asutus kaebuse selles osas rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
25 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul sisuliselt:
– tühistada 6. juuli 2012. aasta teatis;
– tühistada kinnipidamised tema töötasult 2012. aasta juunikuus (5530 eurot), 2012. aasta augustikuus (1535,60 eurot), 2012. aasta septembrikuus (1535,60 eurot) ja 2012. aasta oktoobrikuus (3822,80 eurot) ning kõik võimalikud muud kinnipidamised vaidlustatud otsuse alusel;
– tühistada individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 10. juuli 2012. aasta teatis;
– tühistada individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 20. juuli 2012. aasta teatis;
– tühistada osaliselt kaebuse rahuldamata jätmise otsus osas, milles sellega jäetakse rahuldamata hageja kaebus, mis puudutab vaidlusaluseid päevarahasid ja viivitusintresse;
– mõista kostjalt välja viivitusintress alates 2012. aasta juunikuust 5530 eurolt, alates 2012. aasta augustikuust esimeselt, 1535,60 euro suuruselt summalt, alates 2012. aasta septembrikuust veel 1535,60 euro suuruselt summalt ja alates 2012. aasta oktoobrikuust 3822,80 euro suuruselt summalt ning seda kuni hetkeni, mil need summad on talle tagastatud, kusjuures 3071,20 euro ulatuses, mis tagastatakse 2013. aasta jaanuarikuu töötasuga, ei ole seda viivitusintressi enam vaja alates sellest tagastamisest maksta;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
26 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Hagi ese
27 Kõigepealt tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et kuna ametisse nimetav asutus rahuldas hageja kaebuse osaliselt, nimelt ravikulude hüvitamise osas, ning kuna hagejale tagastati 2013. aasta jaanuaris tema 2012. aasta augusti‑ ja septembrikuu töötasudelt seoses nende ravikuludega kinni peetud summad, on hagis esitatud neid ravikulusid käsitlevad nõuete ese ära langenud, nagu hageja muide ka kohtuistungil kinnitas.
2. Tühistamisnõuded
28 Tühistamisnõuete kohta tuleb märkida, et need on vaidlusaluste päevarahadega seoses peamiselt suunatud 6. juuli 2012. aasta teatise, selle alusel 2012. aasta juuni‑, augusti‑, septembri‑ ja oktoobrikuus töötasudelt tehtud kinnipidamiste ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu.
29 Selles küsimuses tuleb märkida, et kohus võib vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele sedastada, et konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuete kohta ei ole vaja otsust teha, kui ta tuvastab, et neil ei ole iseseisvat sisu ja need kattuvad tegelikult selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud. Nii võib eelkõige olla juhul, kui kohus tuvastab, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus – mõnikord seetõttu, et see otsus on kaudne – üksnes kinnitab otsust, mille peale kaebus esitati, ja seetõttu ei kaasneks kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamisega asjaomase isiku õiguslikus olukorras ühtegi muud tagajärge lisaks kaebuse esemeks olnud otsuse tühistamise tagajärgedele (kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Käesoleval juhul peab siiski märkima, et kuna esiteks tehti kinnipidamised töötasudest 6. juuli 2012. aasta teatise alusel ning teiseks sisaldab kaebuse rahuldamata jätmise otsus hageja olukorra uuesti läbivaatamist uutest õiguslikest asjaoludest lähtudes, tuleb asuda seisukohale, et tühistamisnõuded on suunatud 6. juuli 2012. aasta teatise ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu.
31 Avaliku Teenistuse Kohus täheldab, et hageja põhjendab oma tühistamisnõudeid kokkuvõttes nelja väitega, mille kohaselt on rikutud vastavalt personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustust, personalieeskirjade VII lisa artiklit 10, personalieeskirjade artiklit 85 ja põhimõtet, mille kohaselt tuleb põhjendamatult saadu tagasi nõuda mõistliku aja jooksul, ning õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid.
Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
32 Hageja kritiseerib komisjoni selle pärast, et viimane ei edastanud OLAF‑i aruande sisu ei 6. juuli 2012. aasta teatise saatmise otsustamise hetkel ega kaebuse esitamise etapis. Ta piirdus hageja sõnul sellega, et viitas 6. juuli 2012. aasta teatises ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuses selle aruande sisule, näitamata hagejale isegi ära, mida talle sisuliselt ette heidetakse. Et ta ei saanud enda sõnul tõhusalt tutvuda selle aruande sisuga, mille põhjal tehti otsused nõuda vaidlusalused päevarahad tagasi, on 6. juuli 2012. aasta teatis ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus põhjendamata.
33 Komisjon nõustub küll, et OLAF‑i aruanne edastati hagejale alles 1. veebruaril 2013, kuid väidab, et 6. juuli 2012. aasta teatise saatmine otsustati olukorras, mis oli hagejale hästi teada, eelkõige pärast tema kahte ärakuulamist OLAF‑is. Õiguslikud asjaolud, millele hageja oma kaebuses viitab, eelkõige asjaolu, et ta tegutses heauskselt ja et toetust tuli talle maksta seni, kuni tema mööbel ei olnud täielikult ja tegelikult üle kolitud, annavad tunnistust sellest, et ta sai kindlasti aru, mida ametisse nimetav asutus talle ette heidab. Igal juhul esitas komisjon nõuetekohased põhjendused kaebusele vastamise etapis – põhjendused, mis nüüd leitakse vastavat põhjendustele 6. juuli 2012. aasta teatises, mille peale see kaebus esitati.
34 Selles küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et ELTL artikli 296 teise lõiguga kehtestatud nõue – mis on sätestatud ka personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus – peab võimaldama Avaliku Teenistuse Kohtul teostada oma õiguspärasuse kontrolli huve kahjustavate otsuste üle ning andma asjaomastele isikutele piisavalt teavet selle kohta, kas need otsused on tõesti põhjendatud või on nende puhul tehtud viga, mis võimaldab nende õiguspärasuse vaidlustada. Sellest tuleneb, et põhjendused tuleb asjaomasele isikule esitada põhimõtteliselt samal ajal kui tema huve kahjustav otsus (vt kohtuotsused Michel vs. parlament, 195/80, EU:C:1981:284, punkt 22; Neirinck vs. komisjon, C‑17/07 P, EU:C:2008:134, punkt 50 ja Tzirani vs. komisjon, F‑46/11, EU:F:2013:115, punktid 138−140).
35 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb küll, et 6. juuli 2012. aasta teatises on otsust põhjendatud ainult veidi, sest selles on viidatud OLAF‑i 30. märtsi 2012. aasta soovitustele, millega vaidlusaluste päevarahade tagasinõudmist põhjendatakse, ning et kuna hagejale ei olnud eelnevalt edastatud OLAF‑i aruande sisu, sisaldas see teatis seega üsna nappi põhjendust.
36 Tuleb siiski märkida, et esiteks esitas ametisse nimetav asutus nõuetekohased põhjendused kaebuse rahuldamata jätmise otsuses. Selle otsusega jäeti aga muutmata 6. juuli 2012. aasta teatis, täpsustades viimase põhjendusi. Niisugusel juhul tuleb esialgset huve kahjustavat akti analüüsida, võttes arvesse kaebuse rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjendusi, sest eeldatakse, et need põhjendused kattuvad selle akti põhjendustega (kohtuotsus Infante Garcia‑Consuegra vs. komisjon, F‑10/12, EU:F:2013:38, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Teiseks on otsus igal juhul piisavalt põhjendatud, kui edasikaevatav akt anti nagu käesoleval juhul asjaomasele ametnikule teada olevas olukorras − nagu olukord, kus OLAF oli hageja mitu korda ära kuulanud – ja võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (kohtuotsus Hecq vs. komisjon, C‑116/88 ja C‑149/88, EU:C:1990:98, punkt 26 ja kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, F‑118/11, EU:F:2014:23, punkt 73).
38 Avaliku Teenistuse Kohus leiab lisaks, et hageja kaebuse läbimõeldus näitas, et ta saab aru, miks komisjon otsustas 6. juuli 2012. aasta teatisega vaidlusalused päevarahad tagasi nõuda. Seega ei saa ta väita, et ei mõistnud, miks ametisse nimetav asutus selle otsuse tegi. Lisaks ei ole asjaolu, et ta sai OLAF‑i aruande alles 1. veebruaril 2013, niisugune, mis seaks kahtluse alla, kas hageja mõistis 6. juuli 2012. aasta teatist lugedes, miks tema institutsioon need rahad käesoleval juhul tagasi nõuab.
39 Järelikult tuleb esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud personalieeskirjade VII lisa artiklit 10
40 Hageja põhjendab seda väidet peamiselt argumendiga, et vaidlusaluseid päevarahasid tuli talle maksta seni, kuni ta ei olnud kogu oma mööblit tegelikult ja lõplikult Luksemburgist oma uude teenistuskohta üle kolinud. Seega ei piisa sellest, et tema abikaasa ja lapsed olid kolinud 1997. aasta augustis üürilevõetud Brüsseli korterisse, ja sellest, et lapsed läksid Brüsselis kooli 1997.−1998. õppeaasta alguses, et võtta temalt õigus personalieeskirjade VII lisa artiklis 10 ette nähtud päevarahadele.
41 Hageja arvab, et kuna ta ei olnud oma mööblit tegelikult üle kolinud, ei saa ametisse nimetav asutus tema Brüsseli korterisse kolimist ennatlikult lõplikuks lugeda, sest see Brüsseli korter oli vastupidi kuni 2. märtsini 1998 ajutine elukoht, kus ei olnud väga mugav, sest seal olid ainult mõned esmavajalikud esemed nagu madratsid, lauad ja toolid, ning ajavahemikul, mida päevarahad hõlmasid, kasutas ta ära võimalust sõita Luksemburgi ja tagasi Luksemburgi maja üürileandmisega seotud probleemide lahendamise eesmärgil, et tuua iga kord järk-järgult mõned kastid autos oma uude teenistuskohta. Lisaks märgib ta, et kuigi personalieeskirjade VII lisa artiklit 10 käsitleva kohtupraktika kohaselt näib, et päevarahade maksmiseks nõutakse, et võimalikul saajal oleks ajutiselt kaks elukohta, siis asjaolu, et ta ei olnud säilitanud oma varasemat elukohta Luksemburgis, ei takistanud tema juhtumil talle vaidlusaluseid päevarahasid maksmast. Lõpuks tegi ametisse nimetav asutus tema sõnul ilmseid hindamisvigu.
42 Selles küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et personalieeskirjade artikli 71 alusel, milles on eelkõige sätestatud, et ametnikul on õigus saada tööleasumisel, üleviimisel või teenistusest lahkumisel talle tekkinud kulude eest hüvitist, on personalieeskirjade VII lisa artikli 10 lõikes 1 ette nähtud, et niisugust päevaraha makstakse, „[k]ui ametnik tõendab, et ta peab personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks elukohta vahetama”. Viimases artiklis kohustatakse ametnikku elama kas teenistuskohas või sellele piisavalt lähedal, et korralikult täita oma kohustusi (kohtuotsus Benzler vs. komisjon, T‑63/91, EU:T:1992:88, punkt 19).
43 Niisuguses olukorras nagu hageja olukord on päevaraha peamine eesmärk aga hüvitada kulud ja ebameeldivused, mida tekitab vajadus ühest kohast teise liikuda ja asuda ajutiselt elama oma uude teenistuskohta. Seda eesmärki on faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kehtivas kohtupraktikas pidevalt rõhutatud (vt eelkõige kohtuotsused Mouzourakis vs. parlament, 280/85, EU:C:1987:66, punkt 9; Benzler vs. komisjon, EU:T:1992:88, punkt 20 ja Baniel-Kubinova jt vs. parlament, F‑131/07, EU:F:2008:159, punkt 17).
44 Seega sõltub päevaraha maksmine kahest tingimusest: esiteks tingimusest, et asjaomane isik peab olema vahetanud personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks elukohta, ning teiseks tingimusest, et ta on kandnud kulusid ja talunud ebameeldivusi, mida tekitab vajadus ühest kohast teise liikuda ja asuda ajutiselt elama oma uude teenistuskohta. Et need kaks tingimust on kumulatiivsed, ei saa päevaraha konkreetselt maksta ametnikule, kes ei tõenda, et kandis niisuguseid kulusid või talus niisuguseid ebameeldivusi (vt kohtuotsus Infante Garcia-Consuegra vs. komisjon, EU:F:2013:38, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Lisaks on juba leitud, et päevarahasid makstakse eelkõige selleks, et nende saajad võiksid leida teenistuskohas eluaseme, mis vastab nende vajadustele, ja lahendada nende varasema elukohaga seotud küsimused, näiteks andes selle üürile või allüürile (kohtumäärus Collins vs. Regioonide Komitee, T‑132/97, EU:T:1998:193, punkt 43).
46 Kuigi õigus päevarahale tekib mõistagi veel enne, kui asjaomane isik on oma elukoha üle viinud teenistuskohta või uude teenistuskohta (kohtuotsus Baniel‑Kubinova jt vs. parlament, EU:F:2008:159, punkt 24), on personalieeskirjade VII lisa artikli 10 lõike 2 kolmandas lõigus siiski ette nähtud, et seda päevaraha ei maksta ühelgi juhul pärast kuupäeva, mil ametnik personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks kolib.
47 Seega on kolimiskuupäev piirkuupäev, mis teeb päevaraha maksmisele automaatselt lõpu. See päevaraha saamise õiguse lõppemise põhjus ei väära siiski asjaolu, et päevaraha saamiseks peab asjaomane isik vähemalt vastama käesoleva kohtuotsuse punktis 44 meenutatud kahele tingimusele. Teiste sõnadega võib öelda, et kui seadusandja on arvanud, et alates kolimise kuupäevast ei pea asjaomane isik enam kandma kulusid või taluma ebameeldivusi, mida tekitab vajadus ühest kohast teise liikuda ja asuda ajutiselt elama oma uude teenistuskohta, võib sellegipoolest asuda seisukohale, et punktis 44 meenutatud teine tingimus ei ole või ei ole enam täidetud, kuigi asjaomase isiku kogu mööbel ei ole tegelikult üle kolitud.
48 Käesoleval juhul tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja andis oma Luksemburgi maja üürile juba 1. augustil 1997 ning ta ei tõenda, et tal oleks Luksemburgis säilinud mõni teine eluase. Pealegi ei väida ta ka, et elas selles liikmesriigis edasi, sest ta märkis vastupidi – eelkõige oma hagiavalduses ja kohtuistungil –, et ta asus Brüsselisse elama juba 1. septembril 1997 ja et ta ei hoidnud oma varasemat eluaset alles. Ainus nüanss, mille ta selles küsimuses esitab, on esiteks asjaolu, et mitte „tema ise” ei kolinud sel kuupäeval „lõplikult” ära. Teiseks jättis ta enese sõnul Luksemburgi maja garaaži veel isiklikke asju ja mööblit, mida ta viis ära järk-järgult, sedamööda, kuidas ta Luksemburgis käis, et lahendada selle maja üürileandmisega seotud probleeme, näiteks kütteprobleemid.
49 Mis puudutab seejärel tema pereliikmeid, siis ta tunnistab, et nemad asusid üürilevõetud Brüsseli korterisse elama juba 1997. aasta augustikuus ning et tema lapsed läksid Brüsselis kooli juba 1997.−1998. õppeaasta alguses. Kohtuistungil väitis hageja selles küsimuses, et tuleks teha vahet Brüsseli dokumentide kättetoimetamise kohaks valimise või seal elamise ja oma elukoha sellesse uude teenistuskohta üleviimise vahel. Tegelikult valis ta koos oma perega Brüsseli dokumentide kättetoimetamise kohaks juba 1997. aasta augustis. Ta väidab siiski, et kuna kogu tema mööbel ei olnud tegelikult üle kolitud, tuleb asuda seisukohale, et oma elukohta ei olnud ta veel üle viinud.
50 Selles küsimuses arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et võttes arvesse kohtupraktikat (kohtuotsus Ineichen vs. komisjon, T‑293/01, EU:T:2003:55, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika), näitavad kõik nimetatud asjaolud vastupidi, et hageja oli juba 1. septembril 1997 viinud oma huvide keskme üle oma uude teenistuskohta ning soovinud muuta selle stabiilseks ja püsivaks.
51 Näiteks ei hoidnud hageja oma varasemat eluaset alles ning ta pole väitnud, et oleks teinud muid kulutusi seoses väidetava ebakindla olukorraga. Võttes arvesse personalieeskirjade VII lisa artikli 10 sõnastust redaktsioonis, mida kohaldatakse ratione temporis, ja niisugusena, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, ei olnud seega juba sel põhjusel alust maksta hagejale päevarahasid (vt kohtuotsus Lozano Palacios vs. komisjon, T‑33/95, EU:T:1996:196, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Ainus hageja argument, millega püütakse tõendada, et tema isiklike ja perekondlike huvide üleviimine Brüsselisse ei jõudnud lõpule tema ametisse asumise kuupäeval, 1. septembril 1997, on asjaolu, et tema sõnul ei olnud kogu tema mööbel veel tema uude teenistuskohta üle kolitud ning seega ei olnud võimalik asuda seisukohale, et ta on oma elukoha üle viinud.
53 Selles küsimuses nõustub hageja aga, et viie magamistoaga Brüsseli korter oli varustatud niisuguste esmavajalike esemetega nagu lauad, madratsid ja voodipesu. Seega oli ta oma elukoha oma teenistuskohta üle viinud ikka juba 1. septembril 1997. Lisaks ei selgita hageja absoluutselt, missugune muu varustus, mis jäi väidetavalt Luksemburgi, oli talle ja ta perele vajalik ega võimalda seega asuda seisukohale, et ta ei olnud asunud lõplikult elama oma uude teenistuskohta.
54 Avaliku Teenistuse Kohus arvab, et ainus, mis näitab, et tõenäoliselt koliti üks osa hageja mööblist Luksemburgist Brüsselisse, on kokkuvõttes üks tõend, milles kinnitatakse, et mööbel ja isiklikud asjad saadi kätte heas seisukorras, ja üks arve, mis mõlemad kannavad vormiliselt 15. märtsi 1998. aasta kuupäeva, kusjuures esimesel on märgitud, et kolimine korraldati sama aasta 2. märtsil Luksemburgi majast, mille aadress on täpsustatud, Brüsselisse, täpsustamata konkreetset aadressi Brüsselis.
55 Kõikidest kohtutoimikus olevatest tõenditest ilmneb siiski, et sõltumata sellest, kas teatavate väidetavalt Luksemburgi jäänud vallasasjade kolimine leidis tegelikult aset 2. märtsil 1998, võis komisjon asuda põhjendatult seisukohale, et 1. septembri 1997 oli hageja oma huvide keskme igal juhul juba stabiilselt ja püsivalt üle viinud oma uude teenistuskohta ning oli seega asunud sinna lõplikult elama personalieeskirjade VII lisa artikli 10 tähenduses. Seepärast ei vastanud ta enam käesoleva kohtuotsuse punktis 44 meenutatud teisele tingimusele.
56 Kõigist eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 85
57 Kolmas väide koosneb hageja menetlusdokumentide põhjal sisuliselt kahest osast, millest esimese kohaselt ei olnud hagejal kavatsust administratsiooni eksitada personalieeskirjade artikli 85 tähenduses, ning teise kohaselt rikuti alusetult saadu tagasinõudmisel mõistet „mõistlik aeg”.
Esimene väiteosa, mille kohaselt ei olnud hagejal kavatsust administratsiooni eksitada personalieeskirjade artikli 85 tähenduses
58 Hageja väidab, et otsustades vaidlusalused päevarahad tagasi nõuda, eiras ametisse nimetav asutus personalieeskirjade artiklit 85. Ta väidab, et ta ei eksitanud administratsiooni tahtlikult ega olnud tal ka niisugust kavatsust. Seega võis ametisse nimetav asutus personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu esimese lause alusel vaidlusalused päevarahad tagasi nõuda ainult viie aasta jooksul pärast nende päevarahade maksmist. Ta rõhutab eelkõige, et ainuüksi sellest, et administratsiooni eksitati kogemata, ei piisa, sest vaja on tegelikku petmiskavatsust, mida käesoleval juhul aga ei ole.
59 Komisjon väidab omakorda, et hageja eksitas teda oma uude teenistuskohta elama asumise kuupäeva küsimuses tahtlikult. Jagades oma sisseseadmistoetuse taotluse kunstlikult kaheks eraldi taotluseks, jättis hageja talle mulje, et tema pere ei ole veel asunud elama Brüsseli korterisse, ja seda eesmärgiga saada personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõike 4 alusel pool sellest toetusest. Taotledes hiljem, pärast oma asjade väidetavat kolimist Luksemburgist Brüsselisse 2. märtsil 1998, selle toetuse teise osa väljamaksmist, näitas hageja, esitades tõenduseks oma pereliikmetele elamisloa andmise taotluse, et tema pere järgnes talle tema teenistuskohta alles sel kuupäeval – väide, millele hageja ise vastu vaidles. Komisjon rõhutab ka, et arve, millele oli kantud hilisem, s.o 15. märtsi 1998. aasta kuupäev, esitas hageja selleks, et päevarahade maksmine personalieeskirjade VII lisa artiklis 10 ette nähtud 180‑päevase maksimaalperioodi ulatuses oleks näiliselt nõuetekohane.
60 Avaliku Teenistuse Kohus märgib kõigepealt, et personalieeskirjade artikli 85 teine lõik, mis lisati pärast faktiliste asjaolude asetleidmise kuupäeva, on käesoleval juhul kohaldatav, sest kõnesolevat rikkumist hakati uurima pärast selle uue sätte jõustumist (vt analoogia alusel liidu finantshuve kahjustavate rikkumiste uurimise kohta kohtuotsus Josef Vosding Schlacht‑, Kühl- und Zerlegebetrieb jt, C‑278/07−C‑280/07, EU:C:2009:38, punktid 29 ja 34). Lisaks kohaldas komisjon käesoleval juhul seda uut õigusnormi, sest ta nõustus loobuma alusetult hüvitatud ravikulude tagasinõudmisest põhjendusel, et ta ei suutnud tõendada, et hageja oli teda nende kulude osas tahtlikult eksitanud − mida ta peab selle sätte kohaselt tõendama.
61 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab seejärel, et personalieeskirjade artikli 85 esimese lõigu alusel on selleks, et alusetult makstud summa võiks tagasi nõuda, vaja tõendada, et saaja oli makse õigusvastasusest tõesti teadlik või oli rikkumine nii ilmne, et see ei saanud saajale teadmata olla (kohtuotsused Berghmans vs. komisjon, 142/78, EU:C:1979:233, punkt 9, ja Ritto vs. komisjon, F‑18/08, EU:F:2008:110, punkt 29).
62 Selles küsimuses tuleneb eespool tuvastatust, st asjaolust, et hageja asus oma uude teenistuskohta lõplikult elama juba 1. septembril 1997, et niisuguses olukorras ei olnud personalieeskirjade VII lisa artikli 10 järgi vaja talle maksta mingit päevaraha – mis ei saanud olla talle teadmata, sest kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et iga tavapäraselt hoolikas ametnik tunneb personalieeskirju (kohtuotsused Connolly vs. komisjon, T‑34/96 ja T‑163/93, EU:T:1999:102, punkt 168, ja CR vs. parlament, F‑128/12, EU:F:2014:38, punkt 45; vt ka kodumaalt lahkumise toetuse kohta kohtuotsus Gouvras vs. komisjon, T‑180/02 ja T‑113/03, EU:T:2004:238, punkt 111).
63 Mis puudutab hageja argumente, millega ta püüab näidata, et personalieeskirjade VII lisa artikkel 10 on „ilmselgelt” keerukas, et rikkumine ei olnud nii ilmne, sest see jäi administratsioonil märkamatuks, ja et tema ise ei ole personalieeskirjades sätestatud õiguse spetsialist, siis Avaliku Teenistuse Kohus võib vaid nentida, et võttes arvesse tegevusüksust, millesse hageja kuulub, tema kõrget palgaastet, tema staaži ja tema sisulist kogemust nii eelarve kui ka teenistuskoha muutuste alal, ei saa hageja, kes on sel alal väga hästi informeeritud, mõistlikult väita, et niisugused õigusnormid näisid talle keerukad ning ta ei olnud suuteline tegema vajaminevaid kontrollimisi. Lisaks ei saa tuhandete töötasude ja igat liiki toetuste väljamaksmise eest hoolitseva administratsiooni olukorda võrrelda ametniku olukorraga, sest viimane on isiklikult huvitatud talle iga kuu tehtavate maksete kontrollimisest (vt selle kohta kohtuotsus F. vs. komisjon, T‑324/04, EU:T:2007:140, punktid 144 ja 145 ning seal viidatud kohtupraktika).
64 Personalieeskirjade artikli 85 esimeses lõigus nimetatud tingimused, mis võimaldavad alusetult makstu tagasi nõuda, on käesoleval juhul seega täidetud.
65 Mis puudutab alusetult makstu tagasinõudmise tingimusi, siis personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu esimeses lauses on sätestatud, et sissenõudmistaotlus tuleb teha hiljemalt viis aastat pärast summa maksmise kuupäeva. Seega tuli iga kuu makstud vaidlusalused päevarahad põhimõtteliselt tagasi nõuda viie aasta jooksul pärast asjaomaseid makseid. Selle artikli 85 teise lõigu teisest lausest, millele komisjon käesoleval juhul tugineb, ilmneb siiski, et kui ametisse nimetav asutus suudab näidata, et toetuse saaja tahtlikult eksitas administratsiooni asjaomase summa saamiseks, ei tunnistata sissenõudmistaotlust kehtetuks isegi siis, kui kõnealune ajavahemik on lõppenud.
66 Selles küsimuses tuleb meenutada, et üldiselt on personalieeskirjade artikli 85 eesmärk kaitsta Euroopa Liidu finantshuve liidu institutsioonide ja nende töötajate, st institutsioonidega konkreetse lojaalsuskohustuse kaudu seotud isikute suhete konkreetses kontekstis − eesmärk, mis nüüd on vormiliselt ära toodud personalieeskirjade artiklis 11, milles on eelkõige nõutud, et ametnik tegutseb „ainult liidu huve silmas pidades” ja täidab talle pandud kohustusi „kooskõlas lojaalsuskohustusega liidu vastu” (kohtuotsus CR vs. parlament, EU:F:2014:38, punkt 61).
67 Mis puudutab personalieeskirjade artikli 85 teist lõiku, siis selle kahes lauses on tehtud vahet kahe olukorra vahel. Esimese lauses on silmas peetud olukorda, kus töötajale tehti alusetult makse, kuigi ta võis olla esitanud administratsioonile teabe, mis võimaldas viimasel selle makse alusetuse tuvastada. Niisugusel juhul − mil ametisse nimetavat asutust eksitati potentsiaalselt üksnes kogemata − on liidu seadusandja leidnud, et viie aasta möödumisel sellest maksest ei saa ametisse nimetav asutus enam alusetult makstut tagasi nõuda. Seevastu teises lauses on peetud silmas olukorda, kus töötaja eksitab ametisse nimetavat asutust tahtlikult, et saada alusetult mõni makse, eelkõige nii, et ta ei esita viimasele kogu teavet oma isikliku olukorra kohta, või nii, et ei teata talle oma isiklikus olukorras toimunud muutustest, või ka nii, et kombineerib selleks, et ametisse nimetaval asutusel oleks raskem märgata, et makse, mille töötaja sai, on alusetu, ja seda ka vale‑ või ebatäpset infot esitades.
68 Nendest kaalutlustest tulebki lähtuda, analüüsides, kas komisjon oli käesoleval juhul suuteline tuvastama, et hageja on teda vaidlusaluste päevarahade saamise eesmärgil tahtlikult eksitanud personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause tähenduses.
69 Selles küsimuses tuleb märkida, et päevaraha on ajaliselt korduv hüvitis. Järelikult peab asjaomane isik vastama selle maksmise tingimustele mitte üksnes esialgse taotluse tegemise hetkel, vaid ka kogu selle ajavahemiku jooksul, mil niisuguseid hüvitisi makstakse. Seega peab ta oma lojaalsuskohustuse täitmiseks eelkõige informeerima administratsiooni igast muutusest, mis võib mõjutada tema õigust sellele hüvitisele.
70 Käesoleval juhul deklareeris hageja pärast oma Luksemburgi maja üürileandmist ja Brüsselis korteri üürimist kõigepealt, s.o 1. septembril 1997 tema personalieeskirjadest tulenevate õiguste kindlaksmääramise üldvormil, et tema pere ei ole talle veel tema uude teenistuskohta järgnenud, kuigi hiljem – sh hagiavalduses ja kohtuistungil – kinnitas ta, et tema lapsed läksid Brüsselis kooli juba 1997.−1998. õppeaasta algul ning et juba siis asus ta koos oma abikaasa ja lastega elama sellesse korterisse, ehkki see oli tema sõnul sisustatud spartalikult. Avaliku Teenistuse Kohus märgib muide, et seda vormi täites oli hageja kõigepealt märkinud oma laste elukohaks Brüsseli, seejärel sellest avaldusest taganenud ja kirjutanud samasse kohta „Luksemburg”.
71 Hiljem, 9. septembril 1997 deklareeris ta küll sisseseadmistoetuse vormil − mida administratsioon kasutab ka päevarahade saamise õiguse kindlaksmääramiseks −, et ta oli asunud koos oma perega elama Brüsselisse. Avaliku Teenistuse Kohus märgib siiski, et samal vormil deklareeris ta, et on „tutvunud eespool toodud õigusnormidega”, s.o personalieeskirjade artikli 20 ja personalieeskirjade VII lisa artikliga 5.
72 Selle artikli 5 lõikes 4 on aga sätestatud, et „[a]metnik, kellel on õigus saada majapidamistoetust ja kes asub ilma perekonnata elama kohta, kus ta töötab, saab ainult poole toetusest, millele tal muidu õigus oleks”. Tehes nii kaks erinevat sisseseadmistoetuse taotlust – 9. septembril 1997 esimese, mis võimaldas tal saada ühe kuu töötasu, ja seda tänu sellele, et ta esitas oma üürilepingu, ning 1998. aasta märtsis teise, mis võimaldas tal saada teise poole nimetatud toetusest, ja seda tänu sellele, et ta esitas taotluse anda tema pereliikmetele välja elamisload − soovis hageja administratsiooni – jätkuks esialgu, 1. septembril 1997 deklareeritule – uskuma panna, et tema pere ei ole talle veel tema uude teenistuskohta järgnenud – mis oli vale – ning et pere järgnes talle alles 2. märtsil 1998 – mis oli samuti vale. Nõnda eksitas ta administratsiooni tahtlikult, püüdes kinnistada muljet, et tema puhul on endiselt täidetud vaidlusaluste päevarahade maksmise tingimused.
73 Et hageja kinnitas oma hagiavalduses ja kohtuistungil, et tema pere järgnes talle Brüsselisse juba 1. septembril 1997, ei olnud tema olukord personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõikes 4 silmas peetud olukord. Seega oleks ta pidanud tegema kogu sisseseadmistoetuse kohta ainult ühe taotluse, esitades oma üürilepingu ja elamisloa taotluse juba septembrikuus. Niisugusel juhul oleks administratsioon seda toetust maksnud üheainsa maksena, kuid ei oleks maksnud talle päevarahasid. Taotledes ja saades personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõike 4 alusel ainult poole sisseseadmistoetusest, eksitas hageja administratsiooni seega tahtlikult – eesmärgiga saada vaidlusaluseid päevarahasid − kuupäeva osas, mil tema pere talle tegelikult tema uude teenistuskohta järgnes.
74 Kohtuistungil märkis hageja küll, et ta oli deklareerinud administratsioonile – nimelt 9. septembril 1997 –, et tema pere on talle tema uude teenistuskohta järgnenud, ning seega ei saa talle ette heita, et ta seda olukorda administratsiooni eest varjas. Kui temalt aga küsiti, kas ta vaidlustas selle, et ametisse nimetav asutus maksis talle 1997. aasta septembris personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõike 4 alusel ainult ühe kuu töötasu, siis ta vastas, et ei vaidlustanud, mis näitab, et hageja oli püüdnud oma sisseseadmistoetuse taotluse tegemisega kahes osas jätta administratsioonile muljet, et ta rääkis tõtt, kui kinnitas, et tema pere asus Brüsselisse elama alles 2. märtsil 1998, s.o järgmisel päeval pärast seda, kui ettenähtud päevarahade maksmine tema juhtumil lõpetati.
75 Lisaks tuleb juhtida tähelepanu – nagu märkis õigesti ka komisjon –, et deklareerides 16. märtsil 1998 kolimiskulude hüvitamise vormil, et ta „koli[s] koos oma pereliikmetega Luksemburgist oma teenistuskohta elama [...] 2. märtsil 1998”, pani hageja administratsiooni taas uskuma, et tema pere järgnes talle alles sel kuupäeval − mis ei vastanud tõele, nagu ilmnes muu hulgas kohtuistungil. Et „saada” – nagu ta ise tunnistab – „heauskselt päevaraha”, esitas ta ka ühe arve kolimise kohta, mis leidis väidetavalt aset 2. märtsil 1998 – arve, mille ehtsuse on nii OLAF kui ka komisjon kahtluse alla seadnud.
76 Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et nii nendes kahes sisseseadmistoetuse taotluses kui ka oma kolimiskulude hüvitamise taotluses esitas hageja administratsioonile tahtlikult valeinfot kuupäeva kohta, mil tema pere tema uude teenistuskohta elama asus, ning toimis nõnda selleks, et administratsiooni oma tegudega eksitada ja et viimane ei suudaks ise tuvastada, et vaidlusaluseid päevarahasid makstakse alusetult.
77 Mis puudutab hageja väidetavat heausksust, mida ta püüdis teadlikult üles näidata, kolides tegelikult ära alles 2. märtsil 1998, s.o järgmisel päeval pärast seda, kui lõppes periood, mil maksti vaidlusaluseid päevarahasid – mida ta soovis enda sõnul saada „heauskselt” –, siis tuleb meenutada, et niisuguses olukorras oleksid hagejal igal juhul pidanud tekkima kahtlused, kas kõnesolevad maksed on põhjendatud. Seega oli ta kindlasti kohustatud võtma ühendust administratsiooniga, et viimane teeks vajalikud kontrollimised (vt kohtuotsus Tsirimiagos vs. Regioonide Komitee, F‑100/07, EU:F:2009:21, punkt 75).
78 Muide, kui tal oli kahtlusi, oleks ta võinud pöörduda küsimustega administratsiooni poole ja esitada selle õigusnormi endapoolse tõlgenduse viimasele hindamiseks, et talle makstaks personalieeskirjade artikli 71 alusel – hoolimata vastupidisest kohtupraktikast – välja suurem osa hüvitistest. See, kuidas hageja toimis, näitab aga hoopis, et ta mõistis suurepäraselt nende õigusnormide tähendust, mis reguleerivad õigust sisseseadmistoetusele, ning oli täiesti teadlik oma kohustusest näidata ära ja tõendada, mis kuupäeval tema pere Brüsselisse elama asus (vt selle kohta kohtuotsus Thommes vs. komisjon, T‑195/03, EU:T:2005:344, punkt 126).
79 Lõpuks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ka hageja argument, milles ta väidab sisuliselt, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teisele lausele tuginemiseks peaks administratsioon olema suuteline tõendama viie aasta jooksul pärast rikkumise toimepanemist, et asjaomane isik eksitas teda tahtlikult, ja et kui seda ei tõendata, tuleb nõuet pidada aegunuks. Niisuguse argumendiga eiratakse selle õigusnormi sõnastust ennast ja sellega nõustudes võetakse sellelt sättelt igasugune kasulik mõju.
80 Eelnevast järeldub, et selle väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väiteosa, mille kohaselt rikuti alusetult makstu tagasinõudmisel mõistet „mõistlik aeg”
81 Hageja väidab, et nõudes vaidlusalused päevarahad tagasi 14 aastat pärast nende maksmist, on komisjon rikkunud oma kohustust tegutseda mõistliku aja jooksul, eirates sellega ka õiguskindluse põhimõtet. Eelkõige heidab ta OLAF‑ile ette, et viimane algatas oma juurdluse alles 2007. aastal, s.o 10 aastat pärast etteheidetavaid tegusid.
– Vastuvõetavus
82 Komisjon arvab, et see väiteosa tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Nagu ilmneb nüüd Euroopa Liidu Üldkohtu otsusest komisjon vs. Moschonaki (T‑476/11 P, EU:T:2013:557), ei ole hagejal seetõttu, et ta ei esitanud niisugust argumenti oma kaebuses, võimalust esitada seda esmakordselt kohtumenetluses.
83 Avaliku Teenistuse Kohus leiab siiski, et see vastuvõetamatuse vastuväide tuleb kohe tagasi lükata. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad ametnike hagides liidu kohtule esitatud nõuded mõistagi sisaldada ainult vaidlustuspunkte, mis põhinevad samal alusel nagu vaidlustuspunktid kaebuses. Neid väiteid võib siiski täiendada kohtus selliste väidete ja argumentide esitamisega, mida kaebuses tingimata ei ole, ent mis on sellega tihedalt seotud. Lisaks tuleb esiteks märkida, et kuna kohtueelne menetlus on mitteametlik ja huvitatud isikud osalevad selles tavaliselt ilma advokaadi abita, ei tohi administratsioon kaebuseid tõlgendada kitsendavalt, vaid peab neid vastupidi analüüsima avatud meelel. Teisalt ei ole personalieeskirjade artikli 91 eesmärk siduda rangelt ja lõplikult võimalikku kohtulikku etappi, sest kohtule esitatav hagi ei muuda ei kaebuse asja ega eset (kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, EU:T:2013:557, punktid 73 ja 76).
84 Käesoleval juhul tugines hageja oma kaebuses aga aegumisele, mis toimus tema sõnul personalieeskirjade artikli 85 kohaselt, vaidlustades selle, et ta peab vaidlusalused päevarahad tagastama, ja väidetava rikkumise toimepanemise ajale. Seega võis ametisse nimetav asutus piisavalt täpselt mõista, mida hageja vaidlustatud otsuses kritiseerib, st seda, et see otsus tehti liiga hilja ja eirati kohaldatavaid aegumistähtaegu.
– Sisulised küsimused
85 Kõigepealt tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et kuna käesoleval juhul kohaldatakse personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teist lauset, ei ole selle lõigu esimeses lauses ette nähtud viieaastane tähtaeg kohaldatav. Seega on käesolev kohtuasi reguleeritud samamoodi nagu samalaadsed kohtuasjad, mida reguleeris personalieeskirjade artikkel 85 enne 1. maid 2004 kehtinud redaktsioonis, st et alusetult saadu tagastamise nõude suhtes, mille ametisse nimetav asutus esitas, ei kohaldata mingit eelnevalt kindlaks määratud aegumistähtaega.
86 Selles küsimuses tuleb meenutada, et liidu kohtu pädevusse ei kuulu aegumistähtaegade või aegumise ulatuse või kohaldamise korra kindlaksmääramine seoses rikkumisega, olgu üldiselt või tema menetluses olevas konkreetses asjas. See, et õigusaktides ei ole aegumistähtaega ette nähtud, et välista siiski, et komisjoni nõuet võiks konkreetsel juhtumil kritiseerida õiguskindluse põhimõttest lähtudes. Isegi kui ei ole olemas õigusnormi, mis näeks ette aegumistähtaja, on see, kui komisjon oma volituste kasutamist lõputult edasi lükkab, vastuolus õiguskindluse aluspõhimõttega (kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, T‑22/02 ja T‑23/02, EU:T:2005:349, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
87 Kui liidu kohus analüüsib etteheidet, et komisjon esitas oma nõude liiga hilja, ei tohi ta seega piirduda sellega, et tuvastab, et mingit aegumistähtaega ei eksisteeri, vaid peab kontrollima, ega komisjon ei esitanud seda nõuet liiga hilja (kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EU:T:2005:349, punkt 88 ja analoogia alusel kohtuotsus François vs. komisjon, T‑307/01, EU:T:2004:180, punkt 46).
88 Üldiselt on nii, et kui menetluse kestust ei ole liidu õigusnormiga kindlaks määratud, tuleb seda, kas institutsioon andis asjaomase akti „mõistliku” aja jooksul, hinnata vastavalt vaidluse tähtsusele huvitatud isiku jaoks, asja keerukusele ja asjaomaste poolte käitumisele (kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 Personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud alusetult saadu tagastamise konkreetses valdkonnas hinnatakse seda, kas aeg on mõistlik või mitte, eelkõige selle põhjal, kui ilmne oli vaidlusaluste maksete alusetus ja kui juhuslikud või pidevad need olid. Seega tuleb aeg mängu üksnes ühe kriteeriumina, millest lähtudes tagasinõudmisõiguse kasutamise põhjendatust hinnatakse, võttes eelkõige arvesse esiteks seda, kui ilmne on administratsiooni toime pandud rikkumine, ja teiseks kõiki asjaolusid, mida võib arvesse võtta, näiteks nõutud summade suurus, administratsiooni süüline käitumine, ametniku heausksus ja tavapärane hoolikus, mida võib temalt oodata, arvestades tema koolitust, palgaastet ja töökogemust (vt selle kohta kohtuotsused Acton jt vs. komisjon, 44/74, 46/74 ja 49/74, EU:C:1975:42, punkt 29; White vs. komisjon, T‑107/92, EU:T:1994:17, punkt 47 ja Ronsse vs. komisjon, T‑205/01, EU:T:2002:269, punkt 52).
90 Seda, kas komisjon esitas oma nõude väidetavalt liiga hilja, ei tohi siiski hinnata ainult aja põhjal, mis möödus alates vaidlusaluste faktiliste asjaolude asetleidmisest kuni selle nõude esitamiseni. Vastupidi, komisjoni nõuet ei saa kvalifitseerida liiga hilja esitatuks, kui ei ole viivitamist või muud hooletust, mida saaks institutsioonile ette heita, ning selles küsimuses tuleb võtta arvesse eelkõige hetke, mil institutsioon sai teada faktilistest asjaoludest, mis kujutavad endast rikkumist, ja seda, kas haldusmenetluse kestus oli mõistlik (kohtuotsused Ronsse vs. komisjon, EU:T:2002:269, punkt 53 ja Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EU:T:2005:349, punkt 89; samuti kohtuotsus Nencini vs. parlament, T‑431/10 ja T‑560/10, EU:T:2013:290, punktid 48−50, mille peale on esitatud apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtusse, kohtuasi C‑447/13 P). Konkreetselt uurimismenetluse algatamise valdkonnas hinnatakse küsimust, kas seda tehti mõistliku aja jooksul, igal konkreetsel juhul eraldi ja võttes aluseks hetke, mil administratsioon sai teada faktilistest asjaoludest ja käitumisest, mis võivad kujutada endast ametniku personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumisi (vt kohtuotsus François vs. komisjon, EU:T:2004:180, punkt 48).
91 Olukorras, kus toimepandud rikkumine oli või pidi olema asjaomase ametniku silmis ilmne, on juba leitud, et see, kui alusetute maksete tegemise algusest kuni kuupäevani, mil administratsioon esitas alusetult saadu tagastamise nõude, möödus seitse aastat, ei tundu ebamõistlik (vt kohtuotsus Ronsse vs. komisjon, EU:T:2002:269, punkt 53; vt ka vea kohta, mis avastati seitse aastat pärast alusetut makset, kohtuotsus Ritto vs. komisjon, EU:F:2008:110).
92 Lisaks tuleb märkida – nagu märkis õigesti ka komisjon –, et niisuguse ametniku juhtumil, kelle käitumine oli ainult hooletu ega anna tunnistust – vastupidi käesolevale juhtumile – tahtlikust soovist administratsiooni eksitada, on Euroopa Liidu Üldkohus juba leidnud, et kui nõue tagastada soodustused, mida ametnik alusetult sai, esitati rohkem kui 10 aastat pärast vaidlusaluste maksete tegemist, esitati see kahtlemata väga pika aja möödudes, kuid see aeg ei tundu juhtumi asjaolusid arvestades siiski nii määratu, et mõjutab alusetult makstu tagasinõudmise õiguse kasutamist (vt kohtuotsus White vs. komisjon, EU:T:1994:17, punkt 48).
93 Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et kohtuotsuse White vs. komisjon (EU:T:1994:17) punktis 48 valitud lahendus on käesoleval juhul seda õigem, kui võtta arvesse käesoleva kohtuasja asjaolusid, eelkõige hageja tahet administratsiooni eksitada. Ehkki ametisse nimetav asutus algatas vaidlusaluste päevarahade õiguspärasuse kontrollimise menetluse ligi 10 aastat pärast nende maksete tegemist ning oli suuteline nende maksete õigusvastasust tõendama ja seega need tagasi nõudma alles 14 aastat pärast nende tegemist, ei olnud see aeg – mis oli küll väga pikk – niisiis nii määratu, et mõjutaks alusetult makstu tagasinõudmise õiguse kasutamist ennast.
94 Käesoleval juhul maksti vaidlusaluseid päevarahasid hagejale 180 päeva jooksul alates 1. septembrist 1997 kuni 1. märtsini 1998, aga uurimised selle kindlakstegemiseks, kas asjaolud, mis hageja oli nende päevarahade ja muude rahaliste soodustuste saamiseks deklareerinud, on õiged, algatas OLAF 19. juulil 2007 saadud kaebuse tulemusena. Hagejale teatati selle juurdluse algatamisest 13. märtsil 2008 ja kui ta oli kaks korda ära kuulatud, soovitas OLAF komisjonil 30. märtsil 2012 need päevarahad tagasi nõuda, mida viimane tegi sama aasta 6. juulil.
95 Avaliku Teenistuse Kohus leiab selles küsimuses, et administratsioon sai kõnesolevast rikkumisest teada ainult tänu kaebusele – käesoleval juhul OLAF‑i kaudu. Niipea, kui OLAF sellest teada sai, edastas ta vastava teabe aga kiiresti ametisse nimetavale asutusele ja algatas menetluse, et viimane saaks selle rikkumise suhtes meetmeid võtta, mis on kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 90 meenutatud kohustusega.
96 Seejärel märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et selle tõendamiseks, et hageja esitatud dokumendid ja taotlused olid üksnes näiliselt õiguspärased, oli administratsioonil paratamatult vaja aega, et ta saaks läbi viia nõutud uurimistoimingud. Need olid aga eriti keerukad, arvestades seda, kui palju dokumente ja süüdistusi hageja endine abikaasa administratsioonile esitas. OLAF‑il oli ka vaja ära kuulata mitu isikut ja küsitleda individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti mitut talitust, kes olid seotud hagejale tehtud maksetega ning seda mitte ainult 1997.−1998. aastal, vaid ka hiljem.
97 Neid asjaolusid arvestades ei tundu see, et OLAF esitas oma aruande neli aastat pärast juurdluse algatamist, ebamõistlik. Rõhutada tuleb esiteks ka seda, et ametisse nimetavale asutusele ei saa ette heita, et ta ootas OLAF‑i juurdluse tulemusi, ning teiseks asjaolu, et kui selle juurdluse aruanne oli valmis ja talle edastatud, nõudis ta vaidlusaluste päevarahade tagastamist kolme järgneva kuu jooksul.
98 Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb teine väiteosa, mille kohaselt ei peetud kinni mõistlikust ajast, tagasi lükata ja seega ka kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid
99 Selle väite raames kinnitab hageja, et ametisse nimetav asutus eiras vaidlusaluseid päevarahasid tagasi nõudes õiguspärase ootuse põhimõtet, sest kuna ta esitas nõuetekohaselt teabe, mida temalt tookord paluti, võis ta mõistlikult oodata, et 1997. ja 1998. aastal tehtud makseid ei saa temalt enam tagasi nõuda. Samadel põhustel rikkus ametisse nimetav asutus nõnda – hilinenult ja sobimatult – reageerides hea halduse ja õiguskindluse põhimõtteid.
100 Selles küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et kuna personalieeskirjade artikkel 85 on ise õiguspärase ootuse põhimõtte väljendus, tähendab see, kui nimetatud artiklit ei ole rikutud – nagu eespool tuvastatud –, et tagasi tuleb lükata ka kriitika, et on rikutud seda põhimõtet (kohtuotsus F vs. komisjon, EU:T:2007:140, punkt 167).
101 Lisaks tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause kohustab administratsiooni niisuguses konkreetses olukorras, kus ta on suuteline tõendama, et asjaomane töötaja eksitas teda tahtlikult ja oma konkreetset lojaalsuskohustust rikkudes, alusetult makstud summad täielikult tagasi nõudma (vt kohtuotsus CR vs. parlament, EU:F:2014:38, punkt 62).
102 Mis puudutab argumente, mille abil püüab hageja tõendada hea halduse põhimõtte rikkumist, siis need kattuvad suuresti argumentidega, millega ta põhjendab väidet, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, ning mida juba analüüsiti ja mis kolmanda väite raames põhjendamatuse tõttu tagasi lükati.
103 Hageja väitega seoses, et teda koheldi diskrimineerivalt, tuleb esiteks märkida, et nimetatud väidet ei ole kuidagi tõendatud, kuid ka rõhutada, et isegi eeldusel, et see väide on tõendatud, ei saa asjaolu, et administratsioon võis maksta alusetult hüvitisi teistele ametnikele, aidata hagejal saada personalieeskirjades ette nähtud hüvitisi, mille saamise tingimused ei ole tema puhul täidetud. Samamoodi tuleb tõdeda, et kuna hageja püüdis ametisse nimetavat asutust eksitada, ei saa ta viimasele ette heita tema hoolitsemiskohustuse rikkumist, sest see oli vastupidi ametnik, kes rikkus oma lojaalsuskohustust niisugusena, nagu see on vormiliselt sätestatud personalieeskirjade artiklis 11.
104 Seega tuleb ka neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kahju hüvitamise nõue
105 Kahju hüvitamise nõude puhul piisab, kui meenutada, et nõuded hüvitada varaline või mittevaraline kahju tuleb jätta rahuldamata, kui need on – nagu käesoleval juhul – tihedalt seotud tühistamisnõuetega, mis jäeti ise põhjendamatuse tõttu rahuldamata (kohtuotsus A vs. komisjon, F‑12/09, EU:F:2011:136, punkt 232 ja seal viidatud kohtupraktika).
106 Et kõik tühistamisnõuded jäeti rahuldamata, tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta ka kahju hüvitamise nõue.
Kohtukulud
107 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
108 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on komisjon oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud, et kohtukulud mõistetakse välja hagejalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, peab hageja kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja komisjoni kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta J. M. López Cejudo kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Rofes i Pujol | Bradley | Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 2014 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
W. Hakenberg | | M. I. Rofes i Pujol |