ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

24. september 2010

Kohtuasi T‑498/09 P

Petrus Kerstens

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2005. aasta edutamine – Eelispunktide andmine – Tõendamiskoormis – Kaitseõigused – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 29. septembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑102/07: Kerstens vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑359 ja II‑A‑1‑1881), millega taotletakse selle kohtuotsuse tühistamist.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Petrus Kerstensi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud käesolevas kohtuastmes.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Vastuvõetavus – Õigusküsimused

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1)

3.      Menetlus – Kirjalik menetlus

1.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 alusel saab Üldkohtusse edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Järelikult on ainult Avaliku Teenistuse Kohus pädev faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb talle esitatud toimikumaterjalidest – ja neid faktilisi asjaolusid hindama.

Seega on Üldkohtusse esitatud apellatsioonkaebuses vastuvõetav asjaomase isiku poolt selle väljatoomine, et ametnike hindamisele kohaldatavate sätete tõlgendamisel on rikutud õigusnorme.

(vt punktid 25 ja 26)

Viited:

Üldkohus: 19. märts 2010, kohtuasi T‑338/07 P: Bianchi vs. ETF (punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Isegi kui karjääriarengu aruanne tervikuna on peamine alus eelnevale analüüsile iga peadirektoraadi kasutusse antud eelispunktide andmise kohta ning seetõttu peab valitsema teatud ühtsus ametnikele antud teenetepunktide ja eelispunktide vahel, ei saa sellest siiski järeldada, et teenetepunktide ja eelispunktide vahel esineb range aritmeetiline vastavus. Eelispunktide andmise kehtestamise eesmärk on võimaldada peadirektoraatidel tunnustada ametnikke, keda nad peavad ametnikeks, kellel on erilisi teeneid, mida teenetepunktid üksinda ei väljenda: need ametnikud on ületanud oma individuaalsed eesmärgid, on teinud erilisi pingutusi ja saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Peadirektoraatidel peab selles küsimuses olema kaalutlusõigus, mida neil aga ei oleks, kui kehtestataks eelispunktide ja teenetepunktide vastavus.

(vt punkt 29)

Viited:

Üldkohus: 23. november 2006, kohtuasi T‑422/04: Lavagnoli vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 61 ja 62); Üldkohus, 1. aprill 2009, kohtuasi T‑385/04: Valero Jordana vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑2‑1 ja II‑A‑2‑1, punktid 138 ja 153).

3.      Suuline menetlus, nagu ka kirjalik menetlus, on kohtumenetluse oluline ja välja arvatud otseselt ettenähtud juhtudel ka kohustuslik osa, mis võimaldab pooltel tulemuslikult esitada oma argumendid ning eelkõige esitada pooltel oma seisukoht nende argumentide või tõendite kohta, mille osas nad ei saanud oma seisukohta esitada kirjalikus menetluses. Seega ei kujuta asjaolu, et asjaomane isik ei saanud kirjalikult esitada oma sisulisi märkusi, kuna Avaliku Teenistuse Kohus otsustas anda loa repliigiks ainult vastuvõetavuse küsimuste osas, endast kaitseõiguste rikkumist.

(vt punkt 38)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. aprill 1982, liidetud kohtuasjad 141/81–143/81: Holdijk jt (EKL 1982, lk 1299, punkt 7).

Üldkohus: 27. oktoober 1994, kohtuasi T‑508/93: Mancini vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑239 ja II‑761, punktid 33 ja 34).