EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
9. märts 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohtualluvus tarbijalepingute puhul – Mõiste „tarbija“ – Sellise isiku teguviis, kes tugineb tarbijaks olemisele, millega ta võib jätta lepingupartnerile mulje, et ta tegutseb äri- või kutsetegevuse eesmärgil
Kohtuasjas C‑177/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landesgericht Salzburgi (liidumaa kohus Salzburgis, Austria) 24. veebruari 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. märtsil 2022, menetluses
JA
versus
Wurth Automotive GmbH,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president L. S. Rossi, kohtunikud J.‑C. Bonichot ja O. Spineanu‑Matei (ettekandja),
kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– JA, esindaja: Rechtsanwalt B. Heim,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja M. Wasmeier,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artiklite 17 ja 18 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Austria kodaniku JA Saksa äriühingu Wurth Automotive GmbH vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas teatava müügilepingu esemeks oleva mootorsõiduki varjatud puudustest tingitud kahju hüvitamise nõude lahendamine allub Austria kohtutele.
Õiguslik raamistik
3 Määruse nr 1215/2012 II peatüki „Kohtualluvus“ 4. jakku „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ kuuluvas artikli 17 lõikes 1 on ette nähtud:
„Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:
a) järelmaksuga kaupade müügilepinguga,
b) osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks, või
c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.“
4 Määruse artikli 18 lõikes 1 on sätestatud:
„Tarbija võib algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
5 Põhikohtuasja kaebaja, kelle elukaaslane on autokaupmees ja mootorsõidukite müügiga tegeleva internetiplatvormi juht (edaspidi „elukaaslane“), oli selle platvormi koduleheküljel nimetatud kui veebisaitide kujundaja ja arendaja, ilma et ta oleks põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal tegelikult selle tegevusega tegelenud.
6 Põhikohtuasja kaebaja palvel, kes oli väljendanud sõiduauto ostmise soovi, asus elukaaslane selle leidmiseks tegema uurimistööd ning võttis ühendust põhikohtuasja vastustajaga, saates talle 11. märtsil 2019 oma tööelektronposti aadressilt e-kirja, milles ta märkis pakutava hinna ühe sellise sõiduki ostmiseks, mis on maksustatud kasuminormi maksustamise korra kohaselt ja mis on esimest korda registreeritud Saksamaal, pakkudes seejuures tasumist sularahas. Selles e-kirjas oli märgitud, et müügileping tuleb sõlmida põhikohtuasja kaebaja nimel. Põhikohtuasja kaebaja elukaaslasel ja vastustaja ühel töötajal oli ka telefonivestlus, ilma et selle sisu oleks suudetud õiguslikult piisava kindlusega tõendada.
7 Põhikohtuasja vastustaja edastas elukaaslasele elektronposti teel müügilepingu, milles oli ostjana märgitud „äriühing JA“ ja mis sisaldas alajaotust „Erikokkulepped: „äri- ja kutsetegevuses tegutsejate vaheline tehing/tagasivõtmist ei toimu, garantiid ei anta/üleandmine raha tasumisel […]“.
8 Põhikohtuasja kaebaja allkirjastas selle lepingu ilma neid tingimusi vaidlustamata. Seejärel saatis elukaaslane lepingu põhikohtuasja vastustajale elektronposti teel tagasi ja võttis sõiduki 13. märtsil 2019 põhikohtuasja vastustajalt vastu.
9 Niisugusel juhul väljastatud arvel oli märge „võimatu märkida [käibemaks] – [Umsatzsteuergesetzi (käibemaksuseadus)] § 25a“. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, ei olnud põhikohtuasja vastustaja arvutisüsteemis üksikisikutega sõlmitavad lepingud automaatne valikuvariant, vaid müüja pidi selle asjaolu müügilepingus eraldi märkima. Üksikisikutega sõlmitavates lepingutes kasutati tervitusvormeleid „Härra/proua“. Niisugused lepingud sisaldasid ka üheaastase garantii tingimust.
10 Asjaomane sõiduk registreeriti põhikohtuasja kaebaja nimele. Mõni nädal hiljem küsis elukaaslane põhikohtuasja vastustajalt, kas väljastatud arvele on võimalik märkida käibemaksusumma, millest keelduti.
11 Tuvastanud, et sõidukil oli varjatud puudusi, esitas põhikohtuasja kaebaja Bezirksgericht Salzburgile (Salzburgi esimese astme kohus, Austria) määruse nr 1215/2012 artikli 17 alusel selle kohtu alluvusele tuginedes nõude kohustada põhikohtuasja vastustajat tasuma garantii alusel 3 257,52 eurot. Põhikohtuasja kaebaja põhjendas oma nõuet väitega, et käesoleval juhul sõlmis ta müügilepingu tarbijana ning põhikohtuasja vastustaja äri- või kutsetegevus on määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 punkti c tähenduses suunatud Austriasse.
12 Põhikohtuasja vastustaja esitas vastuväite, et asi ei allu sellele kohtule, ning vaidlustas ka nõude põhjendatuse. Tema väidete kohaselt kujutab põhikohtuasjas käsitletav müügileping endast äri- ja kutsetegevuses tegutsejate vahelist tehingut, nagu nähtub alajaotuses „Erikokkulepped“ sisalduvast vastavast tingimusest, müügihinnast, mille summa on arvutatud kasuminormi maksustamise korda arvesse võttes ja sellest, et kaebaja kavatses kasutada põhikohtuasjas sisendkäibemaksu mahaarvamist. Järelikult allub põhikohtuasja vastustaja arvates põhikohtuasi Saksa kohtutele.
13 Bezirksgericht Salzburg (Salzburgi esimese astme kohus) asus 19. oktoobri 2021. aasta määruses seisukohale, et põhikohtuasi ei allu temale. Nimetatud kohus on seisukohal, et kuigi põhikohtuasja kaebaja ei ole tegelikult ettevõtja, jättis ta põhikohtuasja vastustajale müügilepingut allkirjastades ja temaga oma elukaaslase kaudu suhtlust arendades mulje, et ta tegutses ettevõtjana. Põhikohtuasja vastustajal oli seega õigus eeldada, et ta sõlmib äri- ja kutsetegevuses tegutsejate vahelise lepingu, mistõttu ei ole määruse nr 1215/2012 artikli 17 kohaldamise tingimused täidetud.
14 Põhikohtuasja kaebaja esitas selle määruse peale kaebuse Landesgericht Salzburgile (liidumaa kohus Salzburgis, Austria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasja vastustaja, kelle asukoht on Saksamaal, on samuti suunanud oma tegevust Austriasse määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 punkti c tähenduses, ning vaidluse all on üksnes see, kas põhikohtuasja kaebaja tegutses põhikohtuasja vastustajaga müügilepingu sõlmimisel tarbijana.
16 Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi põhikohtuasja kaebaja väidab, et ta sõlmis vastava lepingu palgatööd tegeva üksikisikuna, nähtub esimese astme kohtu tuvastatud asjaoludest, et ei ole välistatud, et ta tegutses veebisaitide kujundaja ja arendaja kutsealal vabakutselisena. Neil asjaoludel palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas selline olukord, kus tegelikku olukorda ei ole võimalik piisavalt tõendada, võib põhikohtuasja kaebajat kahjustada.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et põhikohtuasja kaebaja ostis asjaomase sõiduki isiklikuks tarbeks, jääb lahtiseks küsimus, kas ka põhikohtuasja vastustajal oli võimalik see asjaolu tuvastada.
18 Lõpuks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas igakülgse hindamise raames, mille ta peab läbi viima selleks, et teha kindlaks, kas põhikohtuasja kaebaja sõlmis käesoleval juhul põhikohtuasjas käsitletava lepingu tarbijana, võib tähtsust olla muudel põhikohtuasja konkreetsetel asjaoludel, nimelt asjaolul, et põhikohtuasja kaebaja pöördus lepingu sõlmimiseks vajalike toimingute tegemiseks teatava autokaupmehe poole, asjaolul, et 2019. aasta augustis müüs põhikohtuasja kaebaja sõiduki kasumiga edasi või asjaolul, et käibemaksu numbrit ei olnud arvel märgitud. Viimati nimetatud aspekti kohta täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Saksa käibemaksuõiguse kohaselt võib arvel käibemaksu eraldi märkimata jätta nii ettevõtjale kui ka üksikisikule müümisel.
19 Nendel asjaoludel otsustas Landesgericht Salzburg (liidumaa kohus Salzburgis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas selle hindamisel, kas kaebaja on määruse [nr 1215/2012] artiklite 17 ja 18 tähenduses tarbija, on määrav,
a) kas müügilepingu sõlmimise ajal ja vahetult pärast seda tegutses kaebaja menetluses viidatud veebisaitide kujundaja ja arendaja kutsealal üksnes palgatöötajana või vähemasti osaliselt ka palgatöötajana, nimelt vabakutselisena, ja
b) millisel eesmärgil kaebaja sõiduki soetas, kas üksnes isiklike vajaduste rahuldamise eesmärgil või ka äri- või kutsetegevusega seotud olemasoleval või tulevasel eesmärgil?
2. Kas kaebajal ei ole alust tarbijaks olemisele enam tugineda juba seetõttu, et ta müüs sõiduki 2019. aasta augustis edasi, ja kas tähtis on selle tehingu kasumlikkus?
3. Kas kaebaja ei vasta tarbija mõistele juba seetõttu, et ta allkirjastas vastustaja eelsõnastatud müügilepingu, mis sisaldas ostja kohta märget „äriühingu nimi“ ja väiksemas kirjas alajaotuse „Erikokkulepped“ all märkust „äri- ja kutsetegevuses tegutsejate vaheline tehing / tagasivõtmist ei toimu, garantiid ei anta / üleandmine raha tasumisel“, ilma et ta oleks esitanud sellele vastuväiteid ja viidanud tarbijaks olemisele?
4. Kas kaebajaks olemise tuvastamise seisukohast võib oluline olla see, kuidas tegutses [elukaaslane], kes autokaupmehena vahendas sõiduki müüki ja kelle teguviisi põhjal võis vastustaja järeldada, et kaebaja on ettevõtja?
5. Kas tarbijaks olemise hindamisel võetakse kaebaja kahjuks arvesse, et esimese astme kohus ei ole saanud tuvastada, miks erineb kirjalik müügileping ostja nime osas varem kaebaja elukaaslase tehtud pakkumusest ning mis oli elukaaslase ja vastustaja töötaja vahel peetud telefonikõnede sisu?
6. Kas kaebaja tarbijaks olemise tuvastamise seisukohast on tähtis, et kaebaja elukaaslane küsis mõni nädal pärast sõiduki kättesaamist vastustajalt telefoni teel seda, kas arvele on võimalik märkida käibemaks?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
20 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, kas isikut, kes on sõlminud nimetatud lõike punkti c kohaldamisalasse kuuluva lepingu, saab kvalifitseerida selle sätte tähenduses „tarbijaks“, tuleb arvesse võtta asjaomase lepingu sõlmimisega taotletavaid olemasolevaid või tulevasi eesmärke ning seda, kas selle isiku tegevus on omane palgatöötajale või vabakutselisele.
21 Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et määruse nr 1215/2012 II peatüki 4. jaos toodud kohtualluvuse eeskirjad kujutavad endast erandit nii selle määruse artikli 4 lõikest 1, mis näeb ette kohtualluvuse kindlaksmääramise üldeeskirja, mille kohaselt tuleb hagi esitada kostja elukoha liikmesriigi kohtusse, kui ka sama määruse artikli 7 punktis 1 ette nähtud eeskirjast, mis puudutab valikulise kohtualluvuse eeskirju lepingute puhul ja mille kohaselt allub vaidluse lahendamine selle riigi kohtutele, kus hagi esemeks olev lepinguline kohustus täideti või tuleb täita (vt analoogia alusel 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Mõistet „tarbija“ määruse nr 1215/2012 artiklite 17 ja 18 tähenduses tuleb tõlgendada kitsalt, lähtudes selle isiku positsioonist konkreetses lepingus ning arvestades lepingu olemust ja eesmärki, mitte isiku subjektiivset olukorda, kuna sama isikut võib teatavate tehingute suhtes pidada tarbijaks ja teiste tehingute suhtes ettevõtjaks (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Milivojević, C‑630/17, EU:C:2019:123, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Ainult need lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust äri- ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ja nendest sõltumatult ning mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, kuuluvad nimetatud määruses seoses tarbija kui nõrgemaks peetava poole kaitsmisega ette nähtud erinormide kohaldamisalasse, samas kui selline kaitse ei ole põhjendatud lepingute puhul, mille eesmärk on kas või tulevane äri- ja kutsetegevus (vt selle kohta 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Milivojević, C‑630/17, EU:C:2019:123, punktid 88 ja 89 ning seal viidatud kohtupraktika).
24 Sellest järeldub, et määruse nr 1215/2012 kohtualluvuse erijuhtusid käsitlevate artiklite 17–19 eeskirju kohaldatakse põhimõtteliselt vaid sel juhul, kui lepingupoolte sõlmitud lepingu eesmärk ei ole kauba või teenuse kasutamine äri- või kutsetegevuses (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Petruchová, C‑208/18, EU:C:2019:825, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Mis puudutab täpsemalt isikut, kes on sõlminud sellise lepingu kahesugusel eesmärgil, osaliselt oma äri- või kutsetegevuse raames ja osaliselt isiklikul otstarbel, siis selle kohta on Euroopa Kohus sedastanud, et isik võib nendele pädevuse eeskirjadele tugineda üksnes juhul, kui leping on isiku äri- või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et seda sidet võib pidada väheoluliseks, mis tähendab, et sel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Milivojević, C‑630/17, EU:C:2019:123, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Mis puudutab selle isiku äri- või kutsetegevuse laadi, kes tugineb tarbijaks olemisele, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et mingit vahetegu selle järgi, kas vastava tegevusega tegeleb vabakutseline või palgatöötaja, ei tulene tema kohtupraktikast, mille kohaselt tuleb analüüsida üksnes seda, kas leping on sõlmitud väljaspool igasugust äri- või kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult, mistõttu palgatöö on samuti hõlmatud mõistega „äri- või kutsetegevus“ määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 20. oktoobri 2022. aasta otsus ROI Land Investments, C‑604/20, EU:C:2022:807, punktid 54 ja 55).
27 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et tarbijaks olemine asjaomase sätte tähenduses sõltub äri- või kutsealasest või siis isiklikust eesmärgist, mida kõnealuse lepingu sõlmimisega järgitakse. Nimelt tuleb isikut, kes on sõlminud lepingu, käsitada tarbijana, kui selle lepingu sõlmimine ei ole seotud tema äri- või kutsetegevusega, või juhul, kui tegemist on kahesugust – osaliselt äri- või kutsetegevusega seotud ja osaliselt isiklikku – eesmärki omava lepinguga, kui äri- või kutsetegevusega seotud kasutus on tehingu kui terviku kontekstis väheoluline. Seevastu ei ole vastava kvalifitseerimise puhul asjakohane niisuguse äri- või kutsetegevuse laad, millega tegeleb isik, kes tugineb tarbijaks olemisele.
28 Nimetatud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, kas isikut, kes on sõlminud nimetatud lõike punkti c kohaldamisalasse kuuluva lepingu, saab kvalifitseerida selle sätte tähenduses „tarbijaks“, tuleb arvesse võtta asjaomase lepingu sõlmimisega taotletavaid olemasolevaid või tulevasi eesmärke olenemata sellest, kas selle isiku tegevus on omane palgatöötajale või vabakutselisele.
Teine kuni neljas ja kuues küsimus
29 Oma teise kuni neljanda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, kas isikut, kes on sõlminud nimetatud lõike punkti c kohaldamisalasse kuuluva lepingu, saab kvalifitseerida selle sätte tähenduses „tarbijaks“, võib arvesse võtta asjaomase isiku lepingupartnerile nimetatud isiku poolt jäetud muljet, mis põhineb vastava isiku teguviisil, mis seisneb eelkõige selles, et isik, kes tugineb tarbijaks olemisele, ei reageeri lepingu tingimusele, milles teda on nimetatud ettevõtjaks, asjaolus, et ta on sõlminud lepingu vahendaja kaudu, kelle äri- ja kutsetegevus kuulub sellesse valdkonda, mida puudutab asjaomane leping, kusjuures see vahendaja on pärast lepingu allkirjastamist küsinud teiselt poolelt võimaluse kohta märkida arvel käibemaks, või ka selles, et see isik müüs lepingu esemeks olnud kauba pärast asjaomase lepingu sõlmimist peagi edasi, teenides seejuures võimalikku kasu.
30 Sellega seoses tuleb märkida, et esimesele küsimusele antud vastusest nähtub, et liikmesriigi kohus peab mõistet „tarbija“ määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 tähenduses analüüsides kindlaks tegema eesmärgid, mida taotleb isik, kes tugineb tarbijaks olemisele, ja juhul, kui niisugune leping on sõlmitud kahesugusel eesmärgil, lahendama küsimuse, kas kõnealuse lepingu eesmärk on katta olulisel määral asjaomase isiku äri- või kutsetegevusega seotud või hoopis isiklikke vajadusi.
31 Selleks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtuma eelkõige toimikust objektiivselt tulenevatest tõenditest, mistõttu juhul, kui need tõendid on piisavad, et kohus saaks sellest lepingu eesmärgi tuletada, ei ole vajalik analüüsida seda, kas lepingupartner võis äri- või kutsetegevusega seotud otstarbest teada (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Gruber, C‑464/01, EU:C:2005:32, punktid 48 ja 49).
32 Kui aga need tõendid ei ole piisavad, võib eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollida ka seda, kas väidetav tarbija jättis tegelikult oma teguviisiga lepingupartnerile mulje, et ta tegutses äri- või kutsetegevuses, mistõttu võis lepingupartneril põhjendatult olla teadmata asjaolu, et tehingu eesmärk ei olnud äri- või kutsetegevusega seotud (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Gruber, C‑464/01, EU:C:2005:32, punkt 51).
33 See oleks nii, kui näiteks üksikisik tellib täpsemat teavet andmata asju, mida saab tegelikult kasutada tema kutsetegevuses, kasutades selleks äri- või kutsetegevusele viitava päisega kirjapaberit, laseb kauba toimetada äri- või kutsetegevusega seotud aadressile või mainib käibemaksu tagastamise võimalust (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Gruber, C‑464/01, EU:C:2005:32, punkt 52).
34 Sellisel juhtumil ei kuulu kohaldamisele määruse nr 1215/2012 artiklite 17–18 kohtualluvuse erisätted, mis puudutavad kohtualluvust tarbijalepingute puhul, isegi kui lepingu eesmärk kui selline ei ole äri- või kutsetegevusega olulisel määral seotud, kuna käsitatakse, et üksikisik on loobunud nimetatud sätete kohasest kaitsest, arvestades muljet, mis ta heas usus tegutsevale lepingupartnerile jättis (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Gruber, C‑464/01, EU:C:2005:32, punkt 53).
35 Sellest kohtupraktikast nähtub, et muljet, mida määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 tähenduses „tarbijaks“ olemisele tuginev isik on oma teguviisiga lepingupartnerile jätnud, võib võtta arvesse, et teha kindlaks, kas sellele isikule tuleb kohaldada osutatud määruse 4. jaos sätestatud menetluslikku kaitset.
36 Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas põhikohtuasja kaebaja tarbijaks kvalifitseerimisel on asjakohased teatavad faktilised asjaolud, nimelt see, et viimane ei reageerinud lepingu tingimusele, milles teda on nimetatud ettevõtjaks, asjaolu, et ta sõlmis lepingu vahendaja kaudu, kelle äri- ja kutsetegevus kuulub valdkonda, mida puudutab asjaomane leping, kusjuures see vahendaja on pärast lepingu allkirjastamist küsinud teiselt poolelt võimaluse kohta märkida tehinguga seotud arvel käibemaks, või ka see, et kõnealune isik müüs lepingu esemeks olnud kauba pärast asjaomase lepingu sõlmimist peagi edasi, teenides seejuures võimalikku kasu.
37 Sellega seoses tuleb kõigepealt täpsustada, et üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kogu tema kasutuses olevat teavet, sealhulgas põhikohtuasja vastustaja heausksust arvesse võttes kindlaks teha, kas põhikohtuasja kaebaja on oma teguviisiga jätnud mulje, et ta tegutses äri- või kutsetegevuse eesmärgil. Analüüsi käigus peab kohus võtma arvesse kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid ning asjakohasteks võivad osutuda ka hiljem aset leidnud asjaolud juhul, kui need kinnitavad seda analüüsi.
38 Mis puudutab konkreetsemalt seda, et põhikohtuasja kaebaja ei reageerinud lepingu tingimustele, milles teda nimetati ettevõtjaks, siis tuleb märkida, et see asjaolu, mida võib ka selgitada põhikohtuasja vastustaja lepingu koostamise viisiga, ei ole iseenesest määrav selleks, et välistada määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse eeskirjast tulenev kohtlemine põhikohtuasja kaebaja suhtes. Kui aga sellist asjaolu kinnitab muu teave, võib niisugune tegevusetus olla kaudne tõend selle kohta, et põhikohtuasja kaebaja teguviis võis jätta põhikohtuasja vastustajale mulje, et ta tegutses äri- või kutsetegevuses.
39 Seega võivad eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüsi jaoks olla asjakohased vahendaja kui autokaupmehe osalemine vastava lepingu läbirääkimistel ja asjaolu, et peagi pärast selle lepingu sõlmimist oli viimane huvitatud võimalusest märkida vastavale väljastatud arvele käibemaks. Sellega seoses peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse ka Saksa käibemaksusüsteemi eripära, kuna eelotsusetaotlusest nähtub, et arvele käibemaksu eraldi märkimata jätmine võib Saksa õiguse kohaselt esineda nii ettevõtjale kui ka üksikisikule toimuva müügi korral.
40 Seevastu asjaolud nagu lepingu esemeks oleva kauba edasimüük ja põhikohtuasja kaebaja saadud võimalik kasum ei näi esmapilgul olevat asjakohased selleks, et teha kindlaks põhikohtuasja vastustajale jäetud mulje. Siiski ei ole välistatud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib ka neid asjaolusid talle kättesaadava teabe igakülgsel hindamisel arvesse võtta.
41 Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb teisele kuni neljandale ja kuuendale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, kas isikut, kes on sõlminud nimetatud lõike punkti c kohaldamisalasse kuuluva lepingu, saab kvalifitseerida selle sätte tähenduses „tarbijaks“, võib arvesse võtta asjaomase isiku lepingupartnerile nimetatud isiku poolt jäetud muljet, mis põhineb vastava isiku teguviisil, mis seisneb eelkõige selles, et isik, kes tugineb tarbijaks olemisele, ei reageeri lepingu tingimusele, milles teda on nimetatud ettevõtjaks, asjaolus, et ta on sõlminud lepingu vahendaja kaudu, kelle äri- ja kutsetegevus kuulub sellesse valdkonda, mida puudutab asjaomane leping, kusjuures see vahendaja on pärast lepingu allkirjastamist küsinud teiselt poolelt võimaluse kohta märkida arvel käibemaks, või ka selles, et see isik müüs lepingu esemeks olnud kauba pärast asjaomase lepingu sõlmimist peagi edasi, teenides seejuures võimalikku kasu.
Viies küsimus
42 Viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtu kasutuses oleva teabe igakülgsel hindamisel osutub võimatuks õiguslikult piisava kindlusega kindlaks teha, kas lepingu sõlmimisega seotud teatavad asjaolud, mis puudutavad lepingu tingimusi või vahendaja sekkumist lepingu sõlmimisse, tuleb kahtluse korral tõlgendada õigust isiku kasuks, kes tugineb „tarbijaks“ olemisele kõnealuse sätte tähenduses.
43 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et nimetatud küsimus on esitatud seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollitava asjaoluga, kas põhikohtuasi allub määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 alusel Austria kohtutele. Asjaomases staadiumis ei hinda see kohus hagi vastuvõetavust ega põhjendatust, vaid selles tuvastatakse üksnes niisugused seosed kohtu asukohariigiga, mis põhjendavad kohtualluvust selle sätte alusel. Seega võib nimetatud kohus üksnes kohtualluvuse kontrollimiseks lugeda kaebaja asjaomased väited tõendatuks (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Kui aga vastustaja vaidlustab kaebaja väited, nõuavad nii korrakohase õigusemõistmise eesmärk, millest määrus nr 1215/2012 lähtub, kui ka vajadus austada kohtuniku autonoomsust tema ülesannete täitmisel, et kohus, kelle poole on pöördutud, saaks asja kohtualluvuse kontrollimisel arvestada kogu tema kasutuses oleva teabega, sealhulgas vajaduse korral ka vastustaja esitatud vastuväidetega (vt analoogia alusel 16. juuni 2016. aasta otsus kohtuasjas Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Mis puudutab sellele teabele tõendite igakülgsel hindamisel omistatavat tõenduslikku väärtust, siis kuulub see aspekt üksnes liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse. Määruse nr 1215/2012 eesmärk ei ole mitte ühtlustada liikmesriikide menetlusnorme, vaid jaotada kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjade lahendamisel (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus TOTO ja Vianini Lavori, C‑581/20, EU:C:2021:808, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Käesoleval juhul on seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne analüüsida tema kasutuses olevat teavet, mis puudutab põhikohtuasja lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid, eelkõige põhjusi, miks põhikohtuasja kaebajat oli selles lepingus nimetatud ettevõtjaks ja mida käsitleti vahendaja ja põhikohtuasja vastustaja töötajate vahel lepingu läbirääkimiste ajal toimunud aruteludes, ning hinnata kogu tema kasutuses oleva teabe tõendusjõudu liikmesriigi õigusest tulenevate eeskirjade põhjal, sealhulgas seoses küsimusega, kelle kasuks tuleb õigust võimaliku kahtluse korral tõlgendada, kui osutub võimatuks teatavaid asjaolusid õiguslikult piisava kindlusega tuvastada.
47 Lisaks tuleb märkida, et kuigi Euroopa Kohus on küll otsustanud, et kahtluse korral tuleb õigust põhimõtteliselt tõlgendada isiku kasuks, kes tugineb tarbijaks olemisele, kui toimiku objektiivsed tõendid ei tõenda õiguslikult piisava kindlusega, et tehingul, mille jaoks kahesugust eesmärki omav leping sõlmiti, on äri- või kutsetegevusega olulisel määral seotud eesmärk (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Gruber, C‑464/01, EU:C:2005:32, punkt 50), ei saa sellest kohtupraktikast järeldada, et tarbijalepingute valdkonnas kohtualluvust reguleerivate sätete soovitav toime eeldab, et õigust tõlgendatakse sellise isiku kasuks, kes tugineb tarbijaks olemisele kõigi lepingu sõlmimisega seotud asjaolude ja eelkõige selle isiku teguviisiga seotud asjaolude osas (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Gruber, C‑464/01, EU:C:2005:32, punkt 51).
48 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtu kasutuses oleva teabe igakülgsel hindamisel osutub võimatuks õiguslikult piisava kindlusega kindlaks teha, kas lepingu sõlmimisega seotud teatavad asjaolud, mis puudutavad lepingu tingimusi või vahendaja sekkumist lepingu sõlmimisse, peab liikmesriigi kohus hindama niisuguse teabe tõendusjõudu liikmesriigi õigusest tulenevate eeskirjade põhjal, sealhulgas seoses küsimusega, kas kahtluse korral tuleb õigust tõlgendada isiku kasuks, kes tugineb „tarbijaks“ olemisele kõnealuse sätte tähenduses.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 17 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
tegemaks kindlaks, kas isikut, kes on sõlminud nimetatud lõike punkti c kohaldamisalasse kuuluva lepingu, saab kvalifitseerida selle sätte tähenduses „tarbijaks“, tuleb arvesse võtta asjaomase lepingu sõlmimisega taotletavaid olemasolevaid või tulevasi eesmärke olenemata sellest, kas selle isiku tegevus on omane palgatöötajale või vabakutselisele.
2. Määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
tegemaks kindlaks, kas isikut, kes on sõlminud nimetatud lõike punkti c kohaldamisalasse kuuluva lepingu, saab kvalifitseerida selle sätte tähenduses „tarbijaks“, võib arvesse võtta asjaomase isiku lepingupartnerile nimetatud isiku poolt jäetud muljet, mis põhineb vastava isiku teguviisil, mis seisneb eelkõige selles, et isik, kes tugineb tarbijaks olemisele, ei reageeri lepingu tingimusele, milles teda on nimetatud ettevõtjaks, asjaolus, et ta on sõlminud lepingu vahendaja kaudu, kelle äri- ja kutsetegevus kuulub sellesse valdkonda, mida puudutab asjaomane leping, kusjuures see vahendaja on pärast lepingu allkirjastamist küsinud teiselt poolelt võimaluse kohta märkida arvel käibemaks, või ka selles, et see isik müüs lepingu esemeks olnud kauba pärast asjaomase lepingu sõlmimist peagi edasi, teenides seejuures võimalikku kasu.
3. Määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
kui liikmesriigi kohtu kasutuses oleva teabe igakülgsel hindamisel osutub võimatuks õiguslikult piisava kindlusega kindlaks teha, kas lepingu sõlmimisega seotud teatavad asjaolud, mis puudutavad lepingu tingimusi või vahendaja sekkumist lepingu sõlmimisse, peab liikmesriigi kohus hindama niisuguse teabe tõendusjõudu liikmesriigi õigusest tulenevate eeskirjade põhjal, sealhulgas seoses küsimusega, kas kahtluse korral tuleb õigust tõlgendada isiku kasuks, kes tugineb „tarbijaks“ olemisele kõnealuse sätte tähenduses.
Allkirjad