ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

2. juuli 2019(*)

Lepinguväline vastutus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Sellise kahju hüvitamine, mis tekkis väidetavalt seetõttu, et hageja nimi kanti selliste isikute ja üksuste nimekirjadesse, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja jäeti neisse – Varaline kahju – Mittevaraline kahju

Kohtuasjas T‑405/15,

Fulmen, asukoht Teheran (Iraan), esindajad: avocat A. Bahrami ja avocat N. Korogiannakis,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: R. Liudvinaviciute-Cordeiro ja M. Bishop,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Aresu ja D. Gauci, hiljem A. Aresu ja R. Tricot,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue hüvitada kahju, mis hagejal väidetavalt tekkis selle tagajärjel, et võeti vastu nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39), nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT 2010, L 195, lk 25), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2010, L 281, lk 81), ning nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1), millega hageja nimi kanti selliste isikute ja üksuste nimekirjadesse, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja jäeti neisse,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: president I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud V. Valančius ja U. Öberg,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 11. detsembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelva leviku seisukohast tundliku tuumaenergia-alase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelva levik“).

2        Hagejaks olev Iraani äriühing Fulmen tegutseb eeskätt elektriseadmete alal.

3        Euroopa Liidus on vastu võetud nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49), ja nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1).

4        Ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkt b nägi ette, et kõik teatavate isikute ja üksuste kategooriate rahalised vahendid ja majandusressursid tuleb külmutada. Nende isikute ja üksuste nimekiri oli toodud ühise seisukoha 2007/140 II lisas.

5        Euroopa Ühenduse pädevuses olevas osas nägi määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ette, et külmutada tuleb nende isikute, üksuste või asutuste rahalised vahendid, keda Euroopa Liidu Nõukogu on määratlenud tuumarelva levikusse kaasatud isikutena ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b tähenduses. Nende isikute, üksuste ja asutuste nimekiri moodustas määruse nr 423/2007 V lisa.

6        Ühine seisukoht 2007/140 tühistati nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusega 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 195, lk 39).

7        Otsuse 2010/413 artikli 20 lõige 1 näeb ette paljude üksuste kategooriate rahaliste vahendite külmutamise. See säte hõlmab eeskätt „isikud ja üksused, kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku[ga] või kes neid tegevusi toetavad, […] või nende nimel või juhtimisel tegutsevad või nende omandis või kontrolli all olevad (sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil kontrolli all olevad) isikud ja üksused […], kes on loetletud II lisas“.

8        Otsuse 2010/413 II lisa nimekiri asendati uue nimekirjaga, mis kehtestati nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81).

9        Nõukogu võttis 25. oktoobril 2010 vastu määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1).

10      Otsuse 2010/413 vastuvõtmisega 26. juulil 2010 lisas nõukogu hageja nime selle otsuse II lisa I tabelis sisalduvasse isikute, üksuste ja asutuste nimekirja.

11      Selle tulemusel lisati hageja nimi nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), määruse nr 423/2007 V lisa I tabelis sisalduvasse isikute, üksuste ja asutuste nimekirja. Rakendusmääruse nr 668/2010 vastuvõtmise tagajärjel külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid.

12      Otsuses 2010/413 lähtus nõukogu hageja puhul järgmistest põhjendustest: „Fulmen oli segatud elektriseadmete paigaldamisse Qom/Fordoo [Iraan] rajatises ajal, kui selle rajatise olemasolu ei olnud veel avalikustatud“. Rakendusmääruses nr 668/2010 kasutati järgmist sõnastust: „Fulmen oli seotud elektriseadmete paigaldamisega Qom/Fordoo rajatises ajal, kui selle rajatise olemasolu ei olnud veel avalikustatud“.

13      Nõukogu teatas hagejale tema nime kandmisest otsuse 2010/413 II lisas olevasse nimekirja ja määruse nr 423/2007 V lisas olevasse nimekirja 28. juuli 2010. aasta kirjaga.

14      Hageja palus 14. septembri 2010. aasta kirjaga, et nõukogu tühistaks tema kandmise otsuse 2010/413 II lisas olevasse nimekirja ja määruse nr 423/2007 V lisas olevasse nimekirja. Ühtlasi palus ta nõukogul teha talle teatavaks asjaolud, millele tuginedes võttis nõukogu tema suhtes piiravaid meetmeid.

15      Otsuse 2010/644 vastuvõtmine ei mõjutanud hageja nime kandmist otsuse 2010/413 II lisas olevasse nimekirja.

16      Kui määrus nr 423/2007 määrusega nr 961/2010 kehtetuks tunnistati, kandis nõukogu hageja nime viimasena nimetatud määruse VIII lisa tabeli B punkti 13. Sestpeale külmutati seega hageja rahalised vahendid määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 alusel.

17      Nõukogu vastas hageja 14. septembri 2010. aasta kirjale 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga, andes teada, et jätab pärast uuesti läbivaatamist rahuldamata hageja taotluse kustutada tema nimi otsuse 2010/413 II lisas olevast nimekirjast, mida on muudetud otsusega 2010/644, ja määruse nr 961/2010 VIII lisas olevast nimekirjast, millega asendati määruse nr 423/2007 lisa V. Nõukogu täpsustas seoses sellega, et kuna toimikus ei ole uusi asjaolusid, mis annaksid alust seisukoha muutmisele, tuleb hageja suhtes jätkuvalt kohaldada nimetatud aktidega ette nähtud piiravaid meetmeid. Lisaks märkis nõukogu, et tema otsus jätta hageja nimi nendesse nimekirjadesse edasi ei põhine muudel asjaoludel peale nende, mida on mainitud nimekirjade põhjendustes.

18      Üldkohus tühistas 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusega Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) otsuse 2010/413, rakendusmääruse nr 668/2010, otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 osas, milles need puudutasid Fereydoun Mahmoudiani ja hagejat.

19      Seonduvalt kohtuasjas, milles tehti 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142), vaidlustatud aktide tühistamise ajalise toimega, juhtis Üldkohus seoses määrusega nr 961/2010 selle kohtuotsuse punktis 106 tähelepanu sellele, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule jõustuvad erandina ELTL artiklist 280 Üldkohtu otsused, mis kuulutavad määruse õigustühiseks, alles nimetatud põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud edasikaebamistähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata või rahuldamata jätmise kuupäevast. Konkreetsel juhul leidis Üldkohus, et võttes arvesse seda, kuivõrd oluline on nende meetmete mõju hagejate õigustele ja vabadustele, ei ole määrusega nr 961/2010 kehtestatud piiravate meetmete tõhusa toime olulise ja pöördumatu kahjustamise oht piisavalt suur, et oleks põhjendatud nimetatud määruse toime säilitamine hagejate suhtes pikemal ajavahemikul, kui on sätestatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus.

20      Lisaks otsustas Üldkohus 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) punktis 107 säilitada otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 toime seni, kuni jõustub määruse nr 961/2010 tühistamine.

21      Nõukogu esitas 4. juunil 2012 Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale. Apellatsioonkaebus registreeriti numbri all C‑280/12 P. Nõukogu tugines apellatsioonkaebuses eelkõige sellele, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui leidis, et nõukogu peab esitama tõendid hageja tegutsemise kohta Qom/Fordoo (Iraan) rajatises, hoolimata asjaolust, et tõendid, mida oleks saanud esitada, pärinevad konfidentsiaalsetest allikatest, ning et Üldkohtu poolt toime pandud õigusnormide rikkumine seondub selliste tõendite esitamise kahe aspektiga, millest esimene puudutab tõendite edastamist nõukogule liikmesriikide poolt ja teine konfidentsiaalsete tõendite esitamist kohtule.

22      28. novembri 2013. aasta kohtuotsusega nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian (C‑280/12 P, EU:C:2013:775) jättis Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, nõustudes seisukohaga, mille Üldkohus oli võtnud 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) punktis 103, ehk seisukohaga, et nõukogu ei olnud tõendanud, et hageja tegutses Qom/Fordoo rajatises.

23      Lähtudes 28. novembri 2013. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian (C‑280/12 P, EU:C:2013:775), kustutati nõukogu 18. detsembri 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1361/2013, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT 2013, L 343, lk 7), hageja nimi alates 19. detsembrist 2013 vastavalt otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduvatest selliste isikute ja üksuste nimekirjadest, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid. Sestpeale ei ole hageja nime uuesti ühtegi nimekirja kantud.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

24      Hageja esitas käesoleva hagi 25. juulil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega. Kohtuasi määrati Üldkohtu esimesele kojale.

25      Nõukogu esitas 9. novembril 2015 kostja vastuse.

26      Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 9. novembril 2015 avalduse, et astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

27      Hageja esitas 2. detsembril 2015 komisjoni menetlusse astumise avalduse kohta oma seisukohad. Nõukogu ei esitanud määratud tähtaja jooksul selle avalduse kohta oma seisukohti.

28      Üldkohtu esimese koja presidendi 10. detsembri 2015. aasta otsusega, mis võeti vastu vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 144 lõikele 4, anti komisjonile luba astuda käesolevas asjas menetlusse.

29      Komisjon esitas menetlusse astuja seisukohad 22. jaanuaril 2016. Nõukogu ega hageja nende seisukohtade suhtes oma seisukohti ei esitanud.

30      Hageja esitas 25. jaanuaril 2016 repliigi.

31      Nõukogu esitas 8. märtsil 2016 vasturepliigi.

32      Hageja palus kirjas, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. märtsil 2016, vastavalt kodukorra artikli 106 lõikele 1 suuliste seisukohtade ärakuulamiseks kohtuistungi korraldamist.

33      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul võttis Üldkohus (esimene koda) esimese menetlust korraldava meetme, mis seisnes poolte ärakuulamises seoses võimalusega peatada menetlus seni, kuni Euroopa Kohus teeb menetlust lõpetava otsuse kohtuasjas C‑45/15 P, Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu. Nõukogu esitas selle kohta oma seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul.

34      Kuna muudeti Üldkohtu kodade koosseisu, kuulub kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel ettekandja-kohtunik nüüd esimese koja koosseisu ning käesolev kohtuasi määrati seega sellele kojale.

35      Üldkohtu esimese koja president otsustas 31. augusti 2016. aasta otsusega käesolevas asjas menetluse peatada.

36      Pärast 30. mai 2017. aasta kohtuotsuse Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) kuulutamist võttis Üldkohus (esimene koda) ettekandja-kohtuniku ettepanekul teise menetlust korraldava meetme, mis seisnes poolte ärakuulamises selle kohta, millised järeldused tuleks nende arvates sellest kohtuotsusest teha käesoleva kohtuasja kontekstis (edaspidi „teine menetlust korraldav meede“). Pooled ja komisjon esitasid selle kohta oma seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul.

37      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul võttis Üldkohus (esimene koda) kolmanda menetlust korraldava meetme, mis seisnes hagejale mitme küsimuse esitamises (edaspidi „kolmas menetlust korraldav meede“). Viimane vastas ettenähtud tähtaja jooksul.

38      Komisjon teatas Üldkohtule 28. novembri 2018. aasta kirjas, et toetab jätkuvalt nõukogu seisukohti, ent ei pea vajalikuks osaleda käesoleva kohtuasja kohtuistungil.

39      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 11. detsembri 2018. aasta kohtuistungil.

40      Hageja palub Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        mõista nõukogult hageja kasuks välja 11 009 560 eurot varalise kahju ning 100 000 eurot mittevaralise kahju eest;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

41      Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Üldkohtu pädevus

42      Tuginedes 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsusele Jannatian vs. nõukogu (T‑328/14, ei avaldata, EU:T:2016:86), leiab nõukogu vasturepliigis, et osas, milles hageja tugines kahju hüvitamise nõudes sellele, et tema nimi oli õigusvastaselt kantud otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 II lisas sisalduvasse nimekirja, ei ole käesoleva hagi lahendamine Üldkohtu pädevuses, sest ELTL artikli 275 teine lõik ei anna Üldkohtule pädevust lahendada kahju hüvitamise nõudeid, mille aluseks on ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) valdkonda kuuluva akti õigusvastasus.

43      Vastuseks kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimusele, millega hagejal paluti esitada oma seisukohad nõukogu poolt esile toodud asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, täpsustas hageja, et ta soovis nõuda käesolevas kohtuasjas üksnes nõukogu määrustega tekitatud kahju hüvitamist; sellesisuline märge tehti kohtuistungi protokolli. Seda vastust silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et sisuliselt muutis hageja hagiavalduse teist nõuet ning taotleb lõpuks vaid seda, et Üldkohus mõistaks nõukogult tema kasuks hüvitisena välja 11 009 560 eurot varalise kahju eest, mis tekkis seonduvalt tema nime õigusvastase kandmisega rakendusmääruse nr 668/2010 ja määruse nr 961/2010 lisades sisalduvatesse nimekirjadesse (edaspidi „vaidlusalused nimekirjad“), ning 100 000 eurot neisse nimekirjadesse kandmisega seonduvalt tekkinud mittevaralise kahju eest.

44      Igal juhul tuleb märkida, et vastavalt kodukorra artiklile 129 võib Üldkohus otsustada igal ajal omal algatusel pärast poolte ärakuulamist, et esineb avalikust huvist tulenevaid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mille hulka kuulub vastavalt kohtupraktikale ka liidu kohtu pädevus asja lahendada (vt selle kohta 18. märtsi 1980. aasta kohtuotsus Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon, 154/78, 205/78, 206/78, 226/78 – 228/78, 263/78, 264/78, 31/79, 39/79, 83/79 ja 85/79, EU:C:1980:81, punkt 7, ning 17. juuni 1998. aasta kohtuotsus Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, T‑174/95, EU:T:1998:127, punkt 80).

45      Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et kuigi ÜVJP valdkonna akti vastuvõtmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõue Üldkohtu pädevusse ei kuulu (18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Jannatian vs. nõukogu, T‑328/14, ei avaldata, EU:T:2016:86, punktid 30 ja 31), on Üldkohus seevastu alati möönnud, et ELTL artikli 215 kohaselt on tema pädevuses isikule või üksusele tema suhtes võetud piiravatest meetmetest tulenevalt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamine (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207, punktid 232–251, ja 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punktid 45–149).

46      Teisiti ei saa see olla ka seonduvalt nõudega hüvitada kahju, mis on isikule või üksusele väidetavalt tekkinud ELTL artikli 291 lõike 2 alusel tema suhtes võetud piiravate meetmete tõttu.

47      Kohtupraktika kohaselt ei ole nimelt üheski EL toimimise lepingu sättes ette nähtud, et selle kuues osa, mis sisaldab institutsioonilisi ja rahandussätteid, ei ole kohaldatav seoses piiravate meetmetega. Viitamine ELTL artikli 291 lõikele 2, milles on ette nähtud, et „[k]ui liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi, antakse nende õigusaktide alusel rakendamisvolitused komisjonile või nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel ja Euroopa Liidu lepingu artiklites 24 ja 26 ette nähtud juhtudel nõukogule“, ei ole seega välistatud, juhul kui selles sättes mainitud tingimused on täidetud (1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 35).

48      Piiravaid meetmeid, mis võeti hageja suhtes otsusega 2010/413, mida muudeti hiljem otsusega 2010/644, rakendati käesoleval juhul rakendusmäärusega nr 668/2010, mis võeti vastu ELTL artikli 291 lõike 2 alusel ning määrusega nr 961/2010, mis võeti vastu ELTL artikli 215 alusel.

49      Sellest järeldub, et kuigi Üldkohus ei ole pädev menetlema hageja kahju hüvitamise nõuet osas, milles hageja taotleb talle otsuse 2010/413, mida muudeti hiljem otsusega 2010/644, vastu võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, on Üldkohus seevastu pädev lahendama sedasama nõuet osas, milles hageja taotleb selle kahju hüvitamist, mis tekkis väidetavalt eelnimetatud otsuse rakendamisest rakendusmäärusega nr 668/2010 ja määrusega nr 961/2010 (edaspidi „vaidlusalused aktid“).

50      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus on pädev käesoleva hagi läbi vaatamiseks kohtuistungil muudetud kujul ehk osas, milles taotletakse selle kahju hüvitamist, mis tekkis hagejal väidetavalt seetõttu, et vaidlusaluste aktidega rakendati piiravaid meetmeid, mis olid tema suhtes võetud otsusega 2010/413, mida hiljem muudeti otsusega 2010/644 (edaspidi „vaidlusalused meetmed“).

B.      Sisulised küsimused

51      ELTL artikli 340 teise lõigu kohaselt „heastab liit [lepinguvälise vastutuse korral] kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu institutsioonide õigusvastase käitumise puhul ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus on, et on täidetud teatavad tingimused; need on institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ning põhjuslik seos selle käitumise ja viidatud kahju vahel (vt 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 47).

52      Käesoleva hagi põhistamiseks väidab hageja, et need kolm tingimust on antud juhul täidetud.

53      Nõukogu, keda toetab komisjon, palub jätta käesoleva hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna hageja ei ole vastavalt oma tõendamiskoormisele tõendanud, et käesolevas asjas on kõik liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused täidetud.

54      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused, mis on juba loetletud eespool punktis 51, kumulatiivsed (7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, T‑49/07, EU:T:2010:499, punktid 92 ja 93, ning 17. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Dagher vs. nõukogu, T‑218/11, ei avaldata, EU:T:2012:82, punkt 34). Sellest järeldub, et kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida muid tingimusi (26. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Dufour vs. EKP, T‑436/09, EU:T:2011:634, punkt 193).

55      Seega tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas hageja on vastavalt oma tõendamiskoormisele tõendanud nõukogule etteheidetava käitumise ehk vaidlusaluste aktide vastuvõtmise ning tema nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi jätmise õigusvastasust, talle väidetavalt tekkinud varalise ja mittevaralise kahju tegelikkust ning põhjuslikku seost nimetatud aktide vastuvõtmise ja tema viidatud kahju vahel.

1.      Väidetav õigusvastasus

56      Hageja väidab, et institutsiooni käitumise õigusvastasuse tingimus on täidetud, sest vaidlusaluste aktide vastuvõtmine ja tema nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi jätmine kujutab endast nõukogu poolt isikutele õigusi andvate õigusnormide piisavalt selget rikkumist, millega kohtupraktikast tulenevalt kaasneb liidu lepinguväline vastutus.

57      Sellega seoses juhib hageja esiteks tähelepanu sellele, et 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusest Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) ning 28. novembri 2013. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian (C‑280/12 P, EU:C:2013:775), mis tehti nõukogu apellatsioonkaebuse kohta ja millega see apellatsioonkaebus rahuldamata jäeti (vt eespool punkt 22), tuleneb, et vaidlusalused aktid on õigusvastased.

58      Ühelt poolt juhib ta nimelt tähelepanu sellele, et 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) leidis Üldkohus, et hageja nime kandmiseks vaidlusalustesse nimekirjadesse ei olnud nõukogul vähimaidki hagejat süüstavaid tõendeid, ning leiab, et see kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist, millega kaasneb liidu lepinguväline vastutus. Vastuseks teise menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimusele märgib hageja, et võttes arvesse käesoleva kohtuasja aluseks olevate faktiliste asjaolude sarnasust selle kohtuasja omadega, milles tehti 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402), on kõik viimati nimetatud kohtuasjas võetud seisukohad, mis puudutavad nõukogu õigusvastase käitumise raskust, mutatis mutandis üle kantavad käesolevale kohtuasjale. Ta lisab, et Üldkohus peaks asuma seisukohale, et üksnes vaidlusaluste aktide tühistamine ei ole hageja mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav.

59      Teiselt poolt leiab hageja, et nõukogu otsus esitada 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale apellatsioonkaebus hoolimata sellest, et Üldkohtu poolt selles kohtuotsuses tuvastatud õigusvastasus on ilmselge, on võimu kuritarvitamine, mille tagajärjel hagejale tekitatud kahju veelgi suurenes.

60      Teiseks on hageja seisukohal, et vaidlusalused meetmed rikkusid tema ettevõtlusvabadust ja omandiõigust, mis tulenevad talle Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitest 16 ja 17. Nende põhiõiguste rikkumine raskendas tema sõnul nõukogu õigusvastast käitumist sedavõrd, et see on käsitatav piisavalt selge rikkumisena.

61      Vastuses teise menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimusele ei vaidlusta nõukogu, keda toetab komisjon, enam vaidlusaluste meetmete vastu võtmisest tulenevat õigusvastasust ning nõustub, et 30. mai 2017. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) võetud Euroopa Kohtu seisukohad, mis puudutavad isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise olemasolu, on käesolevas kohtuasjas asjakohased, kuna hageja nimekirja kandmise asjaolud olid sarnased neile, mis olid aluseks kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti. Seevastu vaidleb nõukogu vastu hageja väidetele, mis puudutavad võimu kuritarvitamist ja harta artiklite 16 ja 17 rikkumist, ning leiab, et selles osas ei anna 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) ühtki asjasse puutuvat juhist.

62      Käesoleval juhul leidis Üldkohus 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142), et vaidlusalused aktid on õigusvastased.

63      Tuleb siiski tähelepanu juhtida sellele, et Üldkohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole õigusakti õigusvastasuse tuvastamine, olgu see õigusvastasus kui kahetsusväärne tahes, piisav selleks, et lugeda täidetuks see liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus, mis puudutab liidu institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasust (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 50; vt selle kohta ka 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Dole Fresh Fruit International vs. nõukogu ja komisjon, T‑56/00, EU:T:2003:58, punktid 71–75, ning 23. novembri 2011. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑341/07, EU:T:2011:687, punkt 31). Ühe või mitme hagejale väidetavalt kahju tekitanud nõukogu akti tühistamine, isegi kui see tühistamine toimub Üldkohtu otsusega, mis kuulutatakse enne kahju hüvitamise hagi esitamist, ei ole seega ümberlükkamatu tõend sellisest kõnealuse institutsiooni poolsest piisavalt selgest rikkumisest, mis võimaldab ipso jure järeldada liidu lepinguvälist vastutust.

64      Liidu institutsioonide õigusvastase käitumisega seonduv tingimus nõuab, et tegemist oleks isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

65      Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise nõude eesmärk on, sõltumata õigusvastase akti laadist, vältida seda, et asjaomastele isikutele väidetavalt tekkinud kahju hüvitamise risk hakkab pärssima asjaomase institutsiooni suutlikkust teostada üldistes huvides täiel määral oma pädevust nii õigusloomelises ja majanduspoliitilisi valikuid hõlmavas tegevuses kui ka oma halduspädevuse vallas, jätmata samas ilmsetest ja lubamatutest rikkumistest tulenevaid tagajärgi eraõiguslike isikute kanda (vt 23. novembri 2011. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑341/07, EU:T:2011:687, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 51).

66      Eespool punktides 63–65 esile toodud kohtupraktikat silmas pidades tuleb uurida, kas õigusnormide, mille rikkumisele hageja käesolevas asjas viitab, eesmärk on anda isikutele õigusi ning kas nõukogu on neid norme piisavalt selgelt rikkunud.

67      Kahju hüvitamise nõuet põhjendades tugineb hageja sisuliselt kahele õigusvastasuse väitele ehk esiteks sellele, et vaidlusalused aktid võeti vastu ja hageja nimi jäeti vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi ilma, et nõukogul oleks olnud selle põhjendamiseks ühtki tõendit, kusjuures selle õigusvastasuse tagajärgi raskendas tema sõnul nõukogupoolne võimu kuritarvitamine, mis seisnes selles, et ta esitas apellatsioonkaebuse 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale, ning teiseks harta artiklite 16 ja 17 rikkumisele.

68      Esiteks, mis puudutab õigusvastasuse väidet, et nõukogu võttis vaidlusalused aktid vastu ning jättis hageja nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi ilma, et tal oleks olnud selle põhjendamiseks ühtki tõendit, siis tuleb tähele panna, et 25. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986) punktides 68 ja 69 leidis Üldkohus, et tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan oleks olnud võimeline aru saama, et tal tuli kõnealuses kohtuasjas vaidlustatud akti vastuvõtmisel koguda teavet ja tõendeid, mis näitavad, et selle kohtuasja hagejat puudutavate piiravate meetmete võtmine on õigustatud, selleks et vaidlustamise korral tõendada nimetatud meetmete põhjendatust, esitades nimetatud teabe või nimetatud tõendid liidu kohtule. Üldkohus järeldas sellest, et kuna nõukogu nii ei käitunud, vastutab ta isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise eest eespool punktides 63 ja 64 viidatud kohtupraktika tähenduses. Euroopa Kohus asus 30. mai 2017. aasta kohtuotsuse Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402), mis tehti 25. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986) peale esitatud apellatsioonkaebuste kohta ja millega need apellatsioonkaebused rahuldamata jäeti, punktis 40 seisukohale, et Üldkohus leidis eeskätt oma kohtuotsuse punktides 68 ja 69 õigesti, et see, kui nõukogu on peaaegu kolme aasta vältel rikkunud tal lasuvat kohustust esitada vaidlustamise korral teave või tõendid, mis toetavad füüsilise või juriidilise isiku suhtes piiravate meetmete võtmise põhjendusi, on käsitatav isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisena.

69      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et nagu nähtub 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusest Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142), mis jäeti muutmata 28. novembri 2013. aasta kohtuotsusega nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian (C‑280/12 P, EU:C:2013:775), on nõukogu poolt toime pandud rikkumine lisaks sellele, et see on oma eseme poolest samasugune, ka kestuselt umbes kuue kuu võrra pikem kui rikkumine, mille nõukogu pani toime asjas, mille kohta tehti 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986).

70      Esiteks järeldub sellest, et õigusnorm, mille rikkumisele käesoleval juhul tuginetakse, on õigusnorm, mis annab õigusi isikutele, kelle hulgas on ka hageja kui vaidlustatud aktides nimetatud juriidiline isik. Teiseks kujutab kõnealuse normi rikkumine endast piisavalt selget rikkumist eespool punktis 64 osundatud kohtupraktika tähenduses.

71      Pealegi tuleneb poolte poolt pärast teise menetlust korraldava meetme võtmist esitatud seisukohtadest, mis puudutavad seda, millised järeldused teevad nad käesoleva asja kontekstis 30. mai 2017. aasta kohtuotsusest Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402), et sestpeale nõustuvad nad ka ise, et viidatud õigusvastasus kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

72      Mis puudutab väidet, mis seisneb sisuliselt selles, et viimati nimetatud rikkumine oli seda selgem, et seda raskendas asjaolu, et nõukogu kuritarvitas võimu, esitades 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale apellatsioonkaebuse, siis selle argumendiga ei saa nõustuda.

73      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkulangevate tõendite põhjal on selge, et õigusakt on vastu võetud ainult või vähemalt peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vt 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus Montel vs. parlament, T‑634/16, ei avaldata, EU:T:2017:848, punkt 161 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Sellega seoses tuleb esiteks tähele panna, et Üldkohtu otsuste peale apellatsioonkaebuse esitamise õigus tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ning on lahutamatuks osaks liidu kohtusüsteemi õiguskaitsevahenditest. Sama artikli kohaselt piirdub Euroopa Kohtule esitatav apellatsioonkaebus õigusküsimustega. Lisaks võib Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu esimese lause kohaselt apellatsioonkaebuse esitada iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud. Liidu esmase õiguse sätetest tuleneb, et seal sätestatud ulatuses on igal poolel lisaks Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise õigusele ka õigus esitada mis tahes väiteid, mida ta peab oma huvide toetuseks ja kaitseks vajalikuks. Vastupidi hageja väidetule ei saa seega viimatimainitut arvestades nõukogule ette heita seda, et ta esitas apellatsioonkaebuse 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale selleks, nagu ta kostja vastuses täpsustas, et tekiks „geograafilisi piiravaid meetmeid käsitlev selgelt väljakujunenud kohtupraktika“, kuna selline argument seondub ilmselgelt õigusküsimusega ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu tähenduses.

75      Teiseks ei saa nõustuda hageja väitega, et nõukogu esitas 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale apellatsioonkaebuse ainult selleks, et hageja suhtes vaidlusaluste aktide tagajärgede sel moel kehtima jätmise kaudu avaldada Iraani Islamivabariigile survet, et viimane lõpetaks oma tuumaprogrammi. Lisaks sellele, et nimetatud väidet ei toeta ükski tõend ega mingisugused andmed, tuleb igal juhul sedastada, et nende tagajärgede kehtima jäämine on apellatsioonkaebuse esitamise otsusega lahutamatult seotud tulenevalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisest lõigust. Selle artikli kohaselt „[e]randina [ELTL] artiklist 280 jõustuvad üldkohtu otsused, mis kuulutavad määruse õigustühiseks, alles käesoleva põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevast“.

76      Peale selle tuleb tähele panna (vt eespool punkt 19), et seonduvalt määruse nr 961/2010 tühistamise ajalise toimega leidis Üldkohus 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) punktis 106, et antud juhul ei olnud määrusega nr 961/2010 kehtestatud piiravate meetmete tõhusa toime olulise ja pöördumatu kahjustamise oht piisavalt suur, et oleks põhjendatud nimetatud määruse toime säilitamine hagejate suhtes pikemal ajavahemikul, kui on sätestatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus. Samuti otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 107 (vt eespool punkt 20) säilitada otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 toime seni, kuni jõustub määruse nr 961/2010 tühistamine.

77      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja suhtes vaidlusaluste aktide tagajärgede kehtima jäämine pärast nende aktide tühistamist 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusega Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja sätete kohaldamisest ja Üldkohtu sõltumatust hinnangust, mitte aga hageja poolt nõukogule etteheidetavast käitumisest, mis seisnes selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamises.

78      Kuna hageja ei ole esile toonud mis tahes objektiivseid asjaolusid, mis kinnitaksid, et nõukogu esitas 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale apellatsioonkaebuse hagejale kahju tekitamiseks või Iraani Islamivabariigile surve avaldamiseks, et viimane lõpetaks oma tuumaprogrammi, tuleb käesoleval juhul kõnealuse õigusnormi rikkumist väidetavalt raskendanud nõukogupoolset võimu kuritarvitamist käsitlev argument seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

79      Mis puudutab teist õigusvastasuse väidet, mis seondub harta artiklite 16 ja 17 rikkumisega, siis tuleb märkida, et hageja on piirdunud tähelepanu juhtimisega tingimustele, mis peavad täidetud olema selleks, et tegemist oleks hartas sätestatud õiguste ja vabaduste teostamise riivega, ning väitega, et tema suhtes kehtestatud piiravate meetmete eesmärgiks ja tagajärjeks oli harta artiklites 16 ja 17 käsitletud omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse oluline piiramine.

80      Kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on omandiõigus tagatud harta artikliga 17, ei ole liidu õiguses selle kaitse absoluutne, vaid seda tuleb arvesse võtta, arvestades omandiõiguse ülesannet ühiskonnas. Järelikult saab selle õiguse kasutamist piirata tingimusel, et piirangud vastavad tegelikult liidu taotletavatele üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguse põhisisu (vt 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle kohtupraktika saab analoogia alusel üle kanda ka harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabadusele.

81      Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et hageja suhtes vaidlusaluste aktide vastuvõtmine osas, milles nendega nähti ette tema rahaliste vahendite, finantsvara ja muude majandusressursside külmutamine, teenis eesmärki takistada tuumarelva levikut ning avaldada nii Iraani Islamivabariigile survet, et viimane oma sellekohase tegevuse lõpetaks. See eesmärk oli osa üldisematest pingutustest, mis olid seotud rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamisega, ning oli seetõttu õiguspärane ja sobiv (vt selle kohta analoogia alusel 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punktid 100 ja 101 ning seal viidatud kohtupraktika).

82      Teiseks olid vaidlusalused meetmed ka vajalikud, kuna alternatiivsed ja vähem piiravad meetmed, nagu eelneva loa kord või kohustus ülekantud rahaliste vahendite kasutamist a posteriori põhjendada, ei võimaldanud sama tõhusalt saavutada taotletavat eesmärki, milleks on tõkestada tuumarelva levikut ja avaldada nii survet Iraani Islamivabariigile, et viimane sellekohase tegevuse lõpetaks, arvestades eeskätt võimalust kehtestatud piirangutest kõrvale hoida (vt analoogia alusel 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Seega ei ole hageja tõendanud, et vaidlusalused aktid rikkusid talle harta artiklitest 16 ja 17 tulenevaid õigusi.

84      Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et ainult esimene õigusvastasuse väide, et nõukogu võttis vaidlusalused aktid vastu ning jättis hageja nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi ilma, et tal oleks olnud ühtki tõendit selle põhjendamiseks, viitab sellisele õigusvastasusele, millega võib kaasneda liidu vastutus eespool punktis 64 osundatud kohtupraktika tähenduses.

2.      Väidetav kahju ning põhjuslik seos etteheidetava käitumise õigusvastasuse ja selle kahju vahel

85      Hageja leiab, et ta on tõendanud, et talle vaidlusaluste aktidega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju on tegelik ja kindel ning et etteheidetava käitumise õigusvastasuse ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos. Käesoleva juhtumi erilisi asjaolusid arvesse võttes leiab ta, et 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) ei sea tema kahju hüvitamise nõude põhjendatust kahtluse alla.

86      Repliigis väidab ta, et nõukogu püüab ELTL artiklit 340 rikkudes seada selliseid tingimusi, mis muudavad isikute jaoks kahju hüvitamise nõudeõiguse teostamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks.

87      Vastuseks nõukogu argumendile, mis puudutab põhjusliku seose puudumist seoses Ameerika Ühendriikides hageja suhtes 2011. aastal vastu võetud piiravate meetmetega (edaspidi „Ameerika meetmed“), märgib hageja, et Ameerika meetmed võeti poolteist aastat pärast vaidlusaluseid akte ning viimati nimetatutele viidati neis kui „tõenditele“. Kuna nimetatud meetmed tulenesid neist aktidest, ei oleks need seega iseseisvalt saanud talle kahju tekitada, mistõttu võimaliku tekkinud kahju põhjuseks oli tema väitel otseselt nõukogu õigusvastane käitumine ning viimati nimetatu peab selle hüvitama. Lisaks tuletab hageja meelde, et Iraani Islamivabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted katkesid 1980. aastal ning alates 1995. aastast on Ameerika Ühendriigid keelanud igasuguse koostöö ja kõik tehingud Iraani äriühingutega. Kuna hagejal ei olnud seetõttu suhteid äriühingutega, mis asusid Ameerika Ühendriikides, ega seal vara, siis ei tekitanud Ameerika meetmed talle mingisugust kahju.

88      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja esitatud argumentidele vastu. Ta leiab, et 30. mai 2017. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) sisalduvad Euroopa Kohtu seisukohad, mis puudutavad varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise tingimusi, on asjasse puutuvad ning toetavad tema argumente käesolevas kohtuasjas. Seonduvalt hagejale väidetavalt Iraanis tekkinud nii varalise kui ka mittevaralise kahjuga märgib nõukogu lisaks, et ajal, mil vaidlusaluseid meetmeid kohaldati, kehtisid hageja suhtes ka Ameerika meetmed, mille tagajärjed võisid olla samavõrd kahjustavad või veelgi kahjustavamad ning mis kehtivad senini. Vasturepliigis leiab nõukogu, et Ameerika meetmetel oli tegelik mõju hageja majandustegevusele.

89      Tuleb hinnata, kas hageja on tõendanud väidetava kahju tekkimist ning põhjuslikku seost etteheidetud käitumise õigusvastasuse ja selle kahju vahel.

90      Mis puudutab tingimust, et kahju peab olema tegelik, siis saab liidu lepinguväline vastutus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tekkida vaid juhul, kui hagejale on tõepoolest tekkinud tegelik ja kindel kahju (vt selle kohta 27. jaanuari 1982. aasta kohtuotsus De Franceschi vs. nõukogu ja komisjon, 51/81, EU:C:1982:20, punkt 9, ning 16. jaanuari 1996. aasta kohtuotsus Candiotte vs. nõukogu, T‑108/94, EU:T:1996:5, punkt 54). Seda, et see tingimus on täidetud, peab tõendama hageja (vt 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika) ning eeskätt peab ta esitama veenvad tõendid nii kahju olemasolu kui ka selle suuruse kohta (vt 16. septembri 1997. aasta kohtuotsus Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

91      Konkreetsemalt tuleb mis tahes kahju hüvitamise nõudes, olgu tegemist kas varalise kahju või mittevaralise kahju, sümboolse või tõelise hüvitamise nõudega, täpsustada väidetava kahju laad seoses etteheidetava käitumisega ning kas või ligikaudu hinnata kogu seda kahju (vt 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Sabbagh vs. nõukogu, T‑652/11, ei avaldata, EU:T:2015:112, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

92      Mis puutub viidatud käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose tingimusse, siis peab kõnealune kahju piisavalt vahetult tulenema viidatud käitumisest; see käitumine peab olema kahju tekkimise määrav põhjus, kusjuures puudub kohustus heastada kõik õigusvastasest olukorrast kas või kaudselt tulenevaid kahjulikud tagajärjed (vt 10. mai 2006. aasta kohtuotsus Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EU:T:2006:121, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 4. oktoobri 1979. aasta kohtuotsus Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1979:223, punkt 21). Hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu viidatud käitumise ja kahju vahel (vt 30. septembri 1998. aasta kohtuotsus Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EU:T:1998:228, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Eelviidatud kohtupraktikat silmas pidades tuleb hinnata, kas hageja on käesoleval juhul tõendanud, et vaidlusaluste aktide vastuvõtmise ja tema nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi jätmisega talle väidetavalt tekkinud varaline ja mittevaraline kahju on tegelik ja kindel ning et nende aktide vastuvõtmise ja selle kahju vahel on põhjuslik seos.

a)      Väidetav varaline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

94      Tuginedes ühele 21. juuli 2015. aasta kuupäeva kandvale aruandele, mille on koostanud üks Paris Île-de-France’i piirkonna (Prantsusmaa) raamatupidajate kogusse kuuluv raamatupidmisteenuseid pakkuv äriühing ja mis on esitatud hagiavalduse lisana A.2 (edaspidi „raamatupidamisaruanne“), väidab hageja, et vaidlusaluste aktide vastu võtmisega tekkis talle kaht liiki varaline kahju Iraanis ning kaht liiki varaline kahju Euroopas. Kogu selle kahju eest taotleb ta nõukogult enda kasuks kokku 11 009 560 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist.

95      Vastuseks kolmanda menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimusele, mis puudutas ebakõla hagiavalduse nõuetes esitatud varalise kahju kogusumma ehk 11 009 560 euro ja hagiavalduse põhjendustes nimetatud erinevate väidetavate varaliste kahjude summade liitmisel saadud summa vahel, märgib hageja, et see ebakõla tuleneb tema poolt tehtud ilmsest näpuveast, mida Üldkohus peab arvesse võtma. Nimelt, kuigi ta mainis hagiavalduse jaotistes E.1.1.2., E.1.1.3. ja E.1.1.4. nimetatud kõigi Iraanis tekkinud finants- ja tegevuskahju summad, unustas ta seda teha selle Iraanis tekkinud finants- ja tegevuskahju osas, mis on nimetatud jaotises E.1.1.1. Ta täpsustab siiski, et viimati nimetatud varaline kahju, mis seisneb „[r]aamatupidamisliku puhastulemi vähenemises“ ja mille suuruseks ta hindab 2 932 367 eurot, sisaldub varalise kahju kogusummas, mille ta kinnitab olevat „11 009 560 eurot[,] nagu on märgitud nii hagiavalduse nõuetes kui ka hagiavalduse lisa A.2 leheküljel 35“.

96      Tuleb märkida, et kahju olemasolu ja põhjusliku seose tõendamisel tugineb hageja olulisel määral raamatupidamisaruandele. See nähtub ilmselgelt, lugedes võrdlevalt hagiavalduse jaotises E „Varaline kahju ja põhjuslik seos“ sisalduvaid punkte 60–101 ja nimetatud aruande lehekülgi 8–27. Hagiavalduse neis punktides on sõna-sõnalt ära toodud terved raamatupidamisaruande nimetatud lehekülgedel sisalduvad lõigud. Parimal juhul on hageja kohati püüdnud mõnesid selle aruande osi kokku võtta, piirdudes lihtsalt sellest teatud lõikude välja jätmisega.

97      Seda silmas pidades ning arvestades, et suur osa hageja väidetavat varalist kahju puudutavatest nõuetest põhinevad raamatupidamisaruandes sisalduvatel hinnangutel, tuleb enne hagejale väidetavalt Iraanis ja Euroopas tekkinud varalise kahju ja põhjusliku seose hindamist esmalt hinnata raamatupidamisaruande tõenduslikku jõudu.

1)      Raamatupidamisaruande tõendusliku jõu hindamine

98      Kuna puuduvad liidu õigusnormid, mis käsitleksid mõistet „tõend“, kehtestas liidu kohus põhimõtte, et tõendite esitamine või tõendite valik on vaba, mida tuleb mõista kui õigust kasutada teatava asjaolu tõendamiseks igat liiki tõendeid, näiteks tunnistajate ütlusi, dokumentaalseid tõendeid, omaksvõttu vms (vt selle kohta 23. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Met‑Trans ja Sagpol, C‑310/98 ja C‑406/98, EU:C:2000:154, punkt 29; 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EU:T:2004:220, punkt 72, ning kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Archer Daniels Midland vs. komisjon, C‑511/06 P, EU:C:2008:604, punktid 113 ja 114). Liidu kohus on kehtestanud korrelatiivse tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt tõendi usutavuse või teisisõnu selle tõendusliku jõu kindlaksmääramine on jäetud kohtu siseveendumuse hooleks (8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EU:T:2004:220, punkt 72, ja kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Archer Daniels Midland vs. komisjon, C‑511/06 P, EU:C:2008:604, punktid 111 ja 112).

99      Dokumendi tõendusliku jõu väljaselgitamiseks tuleb võtta arvesse mitut tegurit, sealhulgas dokumendi päritolu, selle koostamise asjaolusid, selle adressaati ja selle sisu, ning küsida, kas nende teguritega arvestades näib selles sisalduv teave mõistlik ja usaldusväärne (15. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95 – T‑32/95, T‑34/95 – T‑39/95, T‑42/95 – T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95 – T‑65/95, T‑68/95 – T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EU:T:2000:77, punkt 1838, ning 7. novembri 2002. aasta kohtuotsus Vela ja Tecnagrind vs. komisjon, T‑141/99, T‑142/99, T‑150/99 ja T‑151/99, EU:T:2002:270, punkt 223).

100    Liidu kohus on selles kontekstis juba leidnud, et ühte hageja esitatud analüüsi ei saanud lugeda objektiivseks ja sõltumatuks ekspertiisiks, kuna selle tellis ja selle eest tasus hageja ise ning see koostati tema poolt käsutusse antud andmebaaside alusel, ilma et andmete õigsust või asjasse puutuvust oleks kuidagi sõltumatult kontrollitud (vt selle kohta 3. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Siemens vs. komisjon, T‑110/07, EU:T:2011:68, punkt 137).

101    Liidu kohtul on juba olnud ka võimalus otsustada, et ekspertiisaruannet saab lugeda tõenduslikku jõudu omavaks ainult siis, kui selle sisu on objektiivne, ning et selles dokumendis sisalduv lihtne väide, mida ei ole põhistatud, ei ole iseenesest veenev (vt selle kohta 16. septembri 2004. aasta kohtuotsus Valmont vs. komisjon, T‑274/01, EU:T:2004:266, punkt 71).

102    Raamatupidamisaruande tõenduslikku jõudu tuleb käesolevas asjas hinnata eespool punktides 98–101 kirjeldatud põhimõtteid arvestades.

103    Sellega seoses tuleb märkida, et raamatupidamisaruande on koostanud üks Paris Île-de-France’i piirkonna raamatupidajate kogusse kuuluv raamatupidamisteenuseid osutav äriühing. Selle äriühingu poolt hagejale saadetud 21. juuli 2015. aasta kirjast, mis sisaldub nimetatud aruande lehekülgedel 2 ja 3, nähtub, et vastavalt 18. juuni 2015. aasta nõupidamisel kokku lepitud tingimustele oli hageja poolt sellele äriühingule antud ülesanne hinnata hagejale ja tema enamusaktsionärile F. Mahmoudianile vaidlusaluste meetmete tõttu Iraanis ja Euroopas tekkinud kahju. Ülesande täitmisega seonduvalt on selles kirjas iseäranis täpsustatud, et „[see] aruanne koostati äriühingu Fulmen poolt meile esitatud dokumentide ja Iraani asutustest saadud teabe alusel“. Selle kirja sõnastusest tuleneb, et raamatupidamisaruanne on koostatud hageja tellimusel selleks, et tõendada käesoleva vaidluse raames väidetava varalise kahju tegelikkust ja suurust ning et see tugineb peamiselt hageja poolt esitatud dokumentidele. Oluline on rõhutada, et neid dokumente, millele on vahetevahel joonealustes märkustes viidatud, ei ole raamatupidamisaruandele lisatud.

104    Raamatupidamisaruande koostamise konteksti silmas pidades ja vastavalt eespool punktides 98–101 kirjeldatud põhimõtetele tuleb selle aruande tõenduslikku jõudu pidada suhteliseks. Seda ei saa pidada piisavaks, et tõendada seal kajastatud asjaolusid, eelkõige mis puudutab väidetava kahju tegelikkust ja suurust. Parimal juhul saaks see olla prima facie tõend, kui seda toetavad muud tõendid.

105    Mis puudutab eespool punktis 96 viidatud asjaolu ehk seda, et hageja tugineb kahju olemasolu ja põhjusliku seose tõendamisel olulisel määral või suisa ainuüksi raamatupidamisaruandele, siis on seda liiki dokumendi selline kasutamine vastavalt eespool punktis 98 nimetatud põhimõttele, et tõendite esitamine või tõendite valik on vaba, iseenesest lubatav.

106    Ent nagu eespool punktis 104 sedastatud, ei saa raamatupidamisaruannet, olgugi, et sellel on raamatupidaja „pitser“, selle koostamise konteksti silmas pidades ning vastavalt eespool punktides 98–101 osundatud kohtupraktikale käsitada muude seda toetavate tõendite puudumisel piisavana, et tõendada seal kajastatud asjaolusid, eelkõige mis puudutab väidetava kahju tegelikkust ja selle suurust.

2)      Iraanis väidetavalt tekkinud varaline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

107    Hageja leiab, et vaidlusaluste meetmete kehtestamise tõttu tekkis talle Iraanis varaline kahju, mille ta liigitab kaheks ehk esiteks finants- ja tegevuskahju ning teiseks sisuliselt äri- ja struktuurikahju.

108    Kõigepealt tuleb tõdeda, et hagiavalduse punktides 78, 80 ja 81 märgib hageja sõnaselgelt, liigitades vastava kahju küll eespool punktis 107 nimetatud kahte varalise kahju kategooriasse, et käesolev kahju hüvitamise nõue ei hõlma kahju, mis seondub klientidele ehitustööde lõpetamise viibimise eest tasumisele kuuluvate leppetrahvidega, hageja rahvusvahelise haarde vähenemise ning võtmetöötajate ja juhtide lahkumisega.

i)      Finants- ja tegevuskahju

109    Hageja leiab, et vaidlusalused meetmed mõjutasid käimasolevate projektide elluviimist, kuna ta ei saanud osta teatud Euroopast pärit seadmeid, kuna teatud juhtudel ei saanud ta neid seadmeid asendada ja kuna seetõttu ei saanud ta asjaomaseid projekte ellu viia ning neil juhtudel, kui tal õnnestus need seadmed asendada, kuna nende muudatuste tõttu viibis märkimisväärselt projektide elluviimine ja kaotati kasum. Sellest tulenes tema sõnul kolme liiki kahju ehk aastase raamatupidamisliku puhastulemi vähenemine, võimatus viia lõpule nelja lepingu täitmine, mis olid Iraanis pooleli aastatel 2010–2014, ning võimatus sõlmida vaidlusalusel perioodil Iraanis uusi lepinguid.

110    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb vastu hageja argumentidele, mis puudutavad tema nõuet hüvitada talle väidetavalt Iraanis tekkinud finants- ja tegevuskahju.

111    Esiteks, mis puudutab raamatupidamisliku puhastulemi vähenemisega seonduvat kahju, siis väidab hageja, et alates 2011. aastast on tema käive, raamatupidamislik puhaskasum ja kasumimarginaal selgelt vähenenud. See, et vähenenud on „puhastulemi osakaal käibest“ (2,14%‑lt aastatel 2007–2011 –4,35%‑ni aastatel 2011–2014) on otseselt seotud tema nime kandmisega vaidlusalustesse nimekirjadesse. Selle vähenemise põhjustasid tema sõnul järgnevad viis asjaolu: finants- ja pangakulude suurenemine, projektide elluviimise viibimise tõttu klientidele tasuda tulnud leppetrahvid, välismaalt tooraine ostmisel vahendajate kasutamisest tingitud ostuhinna suurenemine, suure kasumimarginaaliga tarnelepingute, näiteks äriühinguga Omicron sõlmitud tarnelepingu tühistamine ning vaidlusalustest meetmetest tingitud täiendavad kulud, nagu nendest tingitud uuringute ja kavandatud rajatiste ülevaatamine, uute võimalike tarnijate otsimine ning vaidlusaluste meetmete haldamiseks töötajate ümber määramine. Repliigis esitab hageja tema raamatupidamisliku puhastulemi vähenemisega seonduva kahju arvutusmeetodit kajastava kokkuvõtva üldjoonelise tabeli.

112    Mis puudutab raamatupidamisliku puhastulemi vähenemisega seotud kahju tegelikkuse tõendamist, siis tuleb kõigepealt tõdeda, nagu ka nõukogu rõhutab, et hagiavalduses ei ole hageja esitanud kogu selle kahju osas arvuliselt väljendatud hüvitamise nõuet.

113    Nagu eespool punktis 95 märgitud, selgitas hageja vastuseks kolmanda menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimusele raamatupidamisliku puhastulemi vähenemisega seotud kahju osas arvuliselt väljendatud hüvitamise nõude esitamata jätmist enda ilmse näpuveaga, mida Üldkohus peaks seetõttu arvesse võtma.

114    Esiteks tuleb aga asuda seisukohale, et kuigi see, et hagiavalduse jaotises E.1.1.1. nimetatud varalist kahju hinnatud ei ole, on objektiivselt õige, ei näi see puudus olevat siiski käsitatav ilmse näpuveana, nagu leiab hageja.

115    Nimelt tuleb tõdeda, et mis puudutab neid viit asjaolu, millest jaotises E.1.1.1. nimetatud kahju väidetavalt tulenes, siis ei sisalda vastavalt teist asjaolu, mis puudutab „viibimise tõttu klientidele tasuda tulnud leppetrahve“, ja kolmandat asjaolu, mis puudutab „tooraine ostuhinna suurenemist“ käsitlevad osad ühtki hinnangut. Neil asjaoludel saab asuda seisukohale, et jaotises E.1.1.1. nimetatud kahju kogusumma hindamata jätmine on selgitatav sellega, et hindamata on jäetud iga üksik eelnimetatud faktor, millest tulenevalt kogusumma kujuneb. Seetõttu ei ole hageja näpuviga sedavõrd ilmne, et Üldkohus saaks seda arvesse võtta.

116    Teiseks tuleb tähele panna, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi teatud täpselt määratletud küsimustes saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide muudele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, korvata õigusliku argumentatsiooni peamiste elementide puudumist, mis peavad olema märgitud hagiavalduses. Lisaks ei kuulu hagiavalduse lisadest hagi alusena käsitatavate väidete ja argumentide väljaotsimine ja kindlakstegemine Üldkohtu ülesannete hulka, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Honeywell vs. komisjon, T‑209/01, EU:T:2005:455, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Käesoleval juhul ei väida hageja oma vastuses kolmanda menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimusele, mida on kajastatud eespool punktis 95, küll kuidagi, et tema väidetav ilmne näpuviga võiks olla tuvastatav raamatupidamisaruande lugemisel.

118    Siiski tuleb märkida, et hagiavalduse jaotises E.1.1.1 sisalduvates punktides 62–74 on peaaegu sõna-sõnalt kopeeritud raamatupidamisaruande lehekülgede 9–13 lõigud, mis sisalduvad nimetatud aruande jaotises „Punkt 1: Raamatupidamisliku puhastulemi vähenemine“. Ent lugedes võrdlevalt hagiavalduse neid punkte ja raamatupidamisaruande nimetatud lõike, saab tõdeda, et hageja ei ole kopeerinud kogu teksti. Nimelt ei ole hageja kopeerinud ei nimetatud aruande lehekülgedel 12 ja 13 sisalduvat tabelit 6 „Mõju, mis oli puhaskasumi osakaalu vähenemisel [käibest aastatel 2011–2014]“ ega sama aruande leheküljel 13 sisalduvat järeldust, mis sisaldab hinnangut kõnealuse varalise kahju suurusele, milleks oli 2 932 367 eurot.

119    Eespool punktis 116 osundatud kohtupraktikat silmas pidades ei ole Üldkohtu ülesanne sellegipoolest hinnata, kas see, et hageja ei kopeerinud eespool punktis 118 mainitud tabelit ega järeldusi, oli tema argumentatsiooni ülesehitamisel ja dokumentide koostamisel vabalt tehtud tahtlik valik või ta lihtsalt unustas selle, mis oleks käsitatav ilmse näpuveana, mida Üldkohus võiks arvesse võtta.

120    Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud väidetava kahju tegelikkust ning ilma et oleks vaja uurida põhjuslikku seost, tuleb seega nõue hüvitada kahju, mis seisneb „tema raamatupidamisliku puhastulemi vähenemises“ põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

121    Teiseks, mis puudutab nelja täitmisel oleva lepingu ehk projektide Kamyaran & Shaked, Mahyar, 6 Trans Khouzestan ja GIS Tehran tühistamisega seonduvat kahju, mille suuruseks hindab hageja 771 577 eurot, siis piisab kui sedastada, et hageja ei ole ilmselgelt tõendanud põhjuslikku seost viidatud käitumise ja kahju vahel.

122    Hageja piirdub nimelt esiteks väitega, et kuna tema äripartnerid keeldusid talle tarnimast seadmeid, mille ta pidi omakorda tarnima, oli ta sunnitud aastatel 2010–2014 peatama Iraanis nelja projekti elluviimise, ning teiseks väitega, et vaidlusaluste aktide vastuvõtmine oli ainsaks määravaks asjaoluks, mille tagajärjel need lepingud lõpetati.

123    Selle kahest osast koosneva väite toetuseks viitab hageja üksnes hagiavalduse lisale A.6, kus sisaldub väidetavalt „koopia projektidega Kamyaran, Trans, Mahyar ja GIS Tehran seonduvatest dokumentidest“. Repliigi lisadena C.5, C.6 ja C.7 on ta esitanud kolm dokumenti, mis sisaldavad neist neljast projektist kolme marginaaliarvutust ja sellega seonduvat eelarvet.

124    Tuleb tõdeda, et argumente, mis on esitatud hagiavalduses ja mis piirduvad mõne reaga ning repliigis ega nende dokumentide lisadena esitatud dokumente ei saa käsitada vähimagi prima facie tõendina viidatud käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose kohta.

125    Tegelikult ei sisaldu ei hagiavalduses ega repliigis mis tahes tõendit, mis tõendaks, et vaidlusalused meetmed olid, nagu hageja väidab, hagiavalduses nimetatud nelja projekti katkestamise määravaks põhjuseks. Samamoodi, mis puudutab seda, et tema äripartnerid keeldusid väidetavalt tarnimast talle seadmeid, mida ta nende projektide ellu viimiseks vajas, siis ei esita hageja absoluutselt mitte ühtki tõendit selliste keeldumiste kohta.

126    Hageja täpsustab repliigis üksnes, et väidetavat kahju ei saanud põhjustada Ameerika meetmed, kuna esiteks ei olnud tal mingisuguseid suhteid Ameerika äriühingutega ega mingisugust kauba tarnimisega seonduvat äri Ameerika Ühendriikidega, ning teiseks, et nende seadmete valdkonnas on kõige suuremateks tarnijateks maailmas kolm Euroopa äriühingut ehk Schneider, ABB ja Siemens.

127    Neid väiteid ei saa siiski kuidagi käsitada tõenditena selle kohta, et viidatud käitumine oli kõnealuse kahju ehk nelja Iraanis täitmisel oleva lepingu tühistamise määravaks põhjuseks.

128    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost, tuleb nõue hüvitada kahju, mis seondub nelja lepingu tühistamisega, põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

129    Kolmandaks, mis puudutab Iraanis uute lepingute kaotamisega seonduvat kahju, siis väidab hageja, et olles jäänud ilma oma tarneallikatest ning töötajatest, oli tal võimatu vaidlusalusel perioodil selles riigis uusi lepinguid sõlmida. Tuleb märkida, et „vaidlusaluse perioodi“ all peab hageja silmas perioodi alates tema nime esmakordsest nimekirja kandmisest 26. juulil 2010 (vt eespool punkt 10) kuni tema nime vaidlusalustest nimekirjadest kustutamiseni 19. detsembril 2013 (vt eespool punkt 23) (edaspidi „vaidlusalune periood“). Nii tekkinud kahju suuruseks hindab ta 2 838 897 eurot. Jälle tuleb kõigepealt tõdeda, et hageja ei ole tõendanud viidatud käitumise ja kahju vahelist põhjuslikku seost.

130    Siinkohal piirdub hageja nimelt väitega, et võttes arvesse statistikat, mis puudutab Iraani elektrisektorisse tehtud investeeringuid, ning seda, kuidas muutus selles sektoris tema turuosa, mis langes 10,69%‑lt vaidlusalustele meetmetele eelnenud kaheksal aastal 2,70%‑ni vaidlusalusel perioodil, „on ilmne, et sanktsioonide tagajärjeks oli hageja turuosa väga oluline vähenemine“.

131    Kõigepealt nähtub aga raamatupidamisaruande tabelis 9 sisalduvatest andmetest, et investeeringud Iraani elektrisektorisse, mis suurenesid 786 000 000 eurolt aastatel 2007–2008 1 070 785 714 euroni aastatel 2008–2009, vähenesid alates aastatest 2009–2010 umbes 16,6%, edasi aastatel 2010–2011 umbes 10%, edasi aastatel 2011–2012 umbes 33,44% ning viimaks aastatel 2012–2013 umbes 52,7%. Need andmed lubavad niisiis tõdeda, et investeeringud Iraani elektrisektorisse olid hakanud märkimisväärselt vähenema alates aastatest 2009–2010 ehk enne vaidlusaluste aktide vastu võtmist.

132    Teiseks tuleneb raamatupidamisaruande tabelist 10, et aastatel 2012–2013 ja 2013–2014 ei sõlminud hageja tõepoolest ühtki uut lepingut. Siiski nähtub samast tabelist, et aastatel 2011–2012 ehk enam kui aasta pärast vaidlusaluste aktide vastu võtmist, õnnestus hagejal sõlmida lepinguid, mille summa oli enam kui kaks korda suurem kui lepingutel, mille ta oli sõlminud aastatel 2010–2011.

133    Seetõttu ei saa raamatupidamisaruande tabelites 9 ja 10 sisalduvad andmed tõendada põhjuslikku seost viidatud käitumise ja kõnealuse kahju vahel.

134    Järgnevalt tuleb ka rõhutada, et kuna vaidlusaluseid meetmeid kohaldati ainult liidus, ei keelanud need seega sellistena hagejal püüda sõlmida uusi hankelepinguid Iraanis. Hageja ei ole aga esitanud ühtki tõendit, mis tõendaks, et ta oleks selliste lepingute saamiseks vähemalt hankemenetlustes osalenud ning et tema pakkumus oleks tagasi lükatud eelkõige, nagu ta ise kinnitab, tema tehnilise ja kutsealase pädevuse puudlikkuse tõttu. Lõppkokkuvõttes ta isegi ei väida, et ta oleks püüdnud osaleda mis tahes hankemenetluses Iraanis, vaid piirdub üksnes väitega, et aastatel 2012–2014 ta ühtki lepingut ei sõlminud.

135    Viimaks ei täpsusta hageja, millistest elektriseadmete tarneallikatest ja millistest seda liiki lepingute täitmiseks nõutava kutsealase kogemusega töötajatest ta vaidlusaluste aktide vastu võtmise tõttu ilma jäi.

136    Eeltoodud põhjendustel ei ole hageja tõendanud, et tema turuosa vähenemine Iraani elektrisektoris on selgitatav vaidlusaluste meetmete vastuvõtmisega. Selline turuosa vähenemine võib olla selgitatav nii selles sektoris tekkinud raskustega, mis väljendusid investeeringute vähenemises, kui ka sellega, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks selle sektori hankemenetlustes osalenud.

137    Seetõttu, kuna hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost, tuleb nõue hüvitada kahju, mis seondub uute lepingute kaotamisega Iraanis, põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

138    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb finants- ja tegevuskahju hüvitamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

ii)    Äri- ja struktuurikahju

139    Mis puudutab sisuliselt äri- ja struktuurikahju, mille hüvitamist ta taotleb, siis väidab hageja esiteks, et tema kandmisega vaidlusalustesse nimekirjadesse kaasnes tema suhete katkemine pankade ja eelispartneritega. Teiseks tingis tema kandmine vaidlusalustesse nimekirjadesse „sanktsioonide tulva“ vältimiseks kontserni struktuurse kokkutõmbamise, mis seisnes kuue teise Iraani äriühingu osaluse, sealhulgas kolme enamusosaluse, sunnitud võõrandamises.

140    Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Iraanis väidetavalt tekkinud äri- ja struktuurikahju hüvitamise nõude rahuldamata jätta.

141    Esiteks, mis puudutab väidetavalt vaidlusalustest aktidest tingitud ärisuhete katkemist pangaga Tejarat ning kuue eelispartneriga, kelle hulgas on esiteks äriühing Omicron ja teiseks viis muud äriühingut, siis tunnistab hageja tõesti, et erinevate koostöösuhete lõpetamisel oli tema tegevusele mõju, mida on juba arvesse võetud tema raamatupidamisliku puhastulemi vähenemise arvutamisel, millele on tuginetud finants- ja tegevuskahju kategoorias. Praegu kõne all oleva kahju osas toob hageja aga esile ka pärast sanktsioonide tühistamist tekkinud kahju, mis seondub sisuliselt nende eeliskoostöösuhete taastamise perspektiividega. Nende eeliskoostöösuhete kaotusest tekkis talle väidetavalt kahju, mis ei ole hõlmatud vaidlusalusel perioodil saamata jäänud tuluga ning mille suuruseks hindab ta 1 026 974 eurot.

142    Vastuseks küsimusele, mille Üldkohus esitas esimest korda kolmanda menetlust korraldava meetme raames ning teist korda kohtuistungil, teatas hageja, et loobub nõudest hüvitada kahju, mis seondub suhete katkemisega pangaga Tejerat; sellesisuline märge tehti kohtuistungi protokolli. Seega piirdub ärisuhete katkemisega seonduva kahju analüüs hageja poolt viidatud kuue eeliskoostöösuhtega.

143    Mis puudutab esiteks suhete katkemist äriühinguga Omicron, kellele hageja oli enda väitel alates 2003. aastast ainsaks tarnijaks ning kes andis pärast vaidlusaluste aktide vastu võtmist tarnimise ainuõiguse ühele teisele Iraani äriühingule, siis hindab hageja talle tekkinud kahju suuruseks 526 974 eurot, mis vastab kasumile, mille ta oleks teeninud kolme aasta jooksul, kui hinnanguliselt 798 449 euro suuruse keskmise aastase tavapärase müügimahu juures oleks kasumimääraks olnud 22% aastas.

144    Kahju tõendatuse osas tuleb märkida, et käesoleval juhul nõuab hageja hüvitist tulevikus saamata jääva tulu eest, mille ta on välja arvutanud kolme aasta kohta.

145    Tuleb aga tõdeda, et kõnealuse lepingulise suhte katkemisega seoses saamata jäänud tulu kohta ei ole hageja esitanud ühtki tõendit. Ta viitab üksnes hinnanguliselt 798 449 euro suuruse keskmise tavapärase aastase müügimahu suhtes sellise kasumimarginaali kohaldamisele, mille netomäär on 22%.

146    Esiteks aga ei ilmne ei hagiavaldusest ega isegi mitte raamatupidamisaruandest ja hageja esitatud teabest, kuidas on arvutatud hageja väidetav „798 449 euro suurune keskmine tavapärane aastane müügimaht“. Samas on see arv võetud aluseks väidetava kahju suuruse arvutamisel. Teiseks ei ole hageja tõendanud ka seda, et tema kasumimarginaali netomäär on tõepoolest olnud 22%, nagu ta väidab. Hageja üksnes väidab, et selline marginaal on, nagu nähtub hagiavalduse punkti 86 kohta käivast joonealusest märkusest, „arvutatud […] kõige suurema läbimüügi põhjal, võttes arvesse 30protsendilist kulu“, ilma et oleks võimalik tuvastada, millistele dokumentidele hageja kõnealuse kahju tegelikkuse tõendamisel tugineb.

147    Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et äriühinguga Omicron ärisuhete katkemisega seonduv kahju on tegelik ja kindel.

148    Seetõttu tuleb, ilma et oleks vaja kontrollida põhjusliku seose tõendatust, jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata nõue hüvitada hageja ja äriühingu Omicron ärisuhete katkemisega seonduv kahju.

149    Teiseks, mis puudutab eeliskoostöösuhteid ülejäänud viie äriühinguga, siis hindab hageja selliste ärisuhete taastamise kuluks igaühe puhul 100 000 eurot.

150    Siinkohal tuleb kõigepealt kahju tõendatuse osas märkida kõigepealt üksnes seda, et hageja ei ole esitanud ühtki tõendit tema ja viie asjaomase äriühingu vaheliste suhete olemasolu ega laadi kohta enne vaidlusaluste aktide vastuvõtmist. Lisaks sellele tuleb veel kord tõdeda, et hageja tugineb tulevasele hüpoteetilisele kulule, millele antud hinnang on täiesti meelevaldne ja suvaline. Seega ei ole viie eespool punktis 141 mainitud äriühinguga ärisuhete katkemisega seonduv väidetav kahju ei tegelik ega kindel.

151    Eelnevast tuleneb, et nõue hüvitada kahju, mis seondub suhete katkemisega hageja ja äriühingu Omicron ning viie hageja ülejäänud eelispartneri vahel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

152    Teiseks väidab hageja, et ta pidi „sanktsioonide tulva“ vältimiseks võõrandama oma osalused mitmes Iraani äriühingus. Hageja märgib, et kuna tal ei ole võimalik hinnata nende sunnitud võõrandamistega ja pädevuse vähenemisega seotud finantskahju suurust, on ta arvestanud üksnes nende osaluste uuesti omandamiseks vajaliku kuluga. Seejuures on tema hinnangul eelauditiga seonduva ja õigusabikulu suurus enamusosaluste puhul 30 000 eurot ning vähemusosaluse puhul 5000 eurot ehk kokku 105 000 eurot. Repliigile on ta lisanud samavõrd laiahaardelise kontserni taasloomise eesmärgil nende äriühingute kontrollimise teenuste eelarve.

153    Kahju tõendatuse osas tuleb veel kord tõdeda, et väidetavalt tekkinud kahju on puhtalt hüpoteetiline ja tulevikus tekkiv. Hageja ei esita nimelt ühtki tõendit, mis põhjendaks neid kahte tüüpi summat, mille hüvitamist nõutakse eelauditiga seonduva ja õigusabikuluna, mis tuleb kanda enamus- ja vähemusosaluste uuesti omandamiseks. Seejuures tuleb märkida, et hageja tunnistab selles osas hagiavalduse punktis 11 ise, et tal ei ole võimalik hinnata esiteks kõnealuse sunnitud võõrandamistega seotud finantskahju suurust ega teiseks enda pädevuse vähenemist. Äriühingute osaluste, mille ta enda väitel oli sunnitud võõrandama, väärtuse hindamine on aga oluline väidetavalt tekkinud kahju hindamise seisukohast. Isegi kui eeldada, et hageja otsustas võõrandada oma osalused mitmes Iraani äriühingus selleks, et vältida „sanktsioonide tulva“, ei saaks see nimelt iseenesest olla piisav kahju tõendamiseks. Liiati ei selgita hageja kuidagi, miks tal ei ole võimalik hinnata kahju suurust, mille hüvitamist ta nõuab.

154    Põhjusliku seose osas tuleb tõdeda, et hageja ei esita ühtki tõendit selle kohta, et tal mitmes Iraani äriühingus olnud osaluse võõrandamine oli vaidlusaluste aktide vastuvõtmisega seotud mis tahes meetme tagajärg. Lisaks ei too ta välja, millised pädevused ja tehnoloogiad olid ainult ettevõtjatel, kus hagejal oli osalus, mis oleks võinud kaasa tuua „sanktsioonide tulva“. Tekstist, mis on toodud ära raamatupidamisaruande leheküljel 22 ehk aruande sellel leheküljel, millele hageja viitab hagiavalduse punktis 91, esitatud tabeli 16 all, tuleneb üksnes, et võõrandatud osalused olid algul omandatud selleks, et laiendada hageja pakutavate kaupade ja teenuste sortimenti neid täiendavatele kaupadele ja teenustele või selleks, et saada mõju turuvõimalusi pakkuda võivates ettevõtjates. Kuigi selline oma investeerimisvalikute üldsõnaline kirjeldus peegeldab ettevõtja majandusstrateegia võrdlemisi tavalisi valikuid, ei võimalda need mõista, millistel põhjustel väidab hageja, et pidi need osalused asjaomastes Iraani ettevõtjates võõrandama.

155    Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb, kuivõrd kahju ja põhjuslik seos ei ole tõendatud, „sanktsioonide tulva“ vältimiseks hagejal mitmes Iraani äriühingus olnud osaluste sunnitud võõrandamisega seonduva kahju hüvitamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

156    Kõigist eeltoodud hinnangutest järeldub, et Iraanis väidetavalt tekkinud varalise kahju hüvitamise nõue tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

3)      Euroopas väidetavalt tekkinud varaline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

157    Mis puudutab Euroopas väidetavalt tekkinud varalist kahju, siis väidab hageja, et vaidlusaluste meetmete kehtestamise tagajärjel tekkis talle kahju, mis seondus esiteks tema poolt otsese osaluse omandamisega Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühingu Codefa Connectique S.A.S. (edaspidi „Codefa“) aktsiakapitalis, teiseks ühele SED-nimelisele Austria äriühingule tehtud ettemakse kaotamisega ning viimaks mitme tema ja mitme Euroopa äriühingu koostöös alates 2007. aastast käima lükatud teadus- ja arendusprojekti külmutamisega.

158    Nõukogu vaidleb vastu hageja argumentidele, mis puudutavad Euroopas väidetavalt tekkinud kahju.

159    Esiteks, mis puudutab nõuet hüvitada kahju, mis tekkis hagejale väidetavalt seoses osaluse võõrandamisega tema Prantsuse tütarettevõtjas Codefas, siis hindab hageja selle suuruseks 244 109 eurot, lähtudes ostu-müügitehingu summast, millele ta on lisanud 30 000 eurot tehingukulu. Ta täpsustab repliigis, et see võõrandamine võis võimaldada teistel aktsionäridel vähendada nende kahju seoses Codefaga. Sellega seoses esitab ta repliigi lisana arve kulu kohta, mis seondub väidetavalt võõrandamise eelauditiga.

160    Esiteks, mis puudutab kahju tõendatust, siis on hageja tõesti viidanud väidetavalt vaidlusaluste aktide tõttu Codefal tekkinud finantsraskustele, millega olevat põhjendatav tema valik oma osalus selles äriühingus võõrandada. Selle võõrandamise tõttu tekkis hagejal kahjum, mille hüvitamist ta nõuab. Ühelt poolt tuleb aga tõdeda, et kuigi hageja väidab, et investeeris selle äriühingu aktsiate omandamiseks 232 490 eurot, nähtub hagiavaldusest, et 2010. aastast saadik ei ole ta selle omandamise eest müüjale 155 000 euro suurust võlajääki tasunud. Teiselt poolt, mis puudutab hageja poolt repliigi lisana esitatud kuluarvet, mis peaks tõendama 30 000 euro suurust tehingukulu, mille hüvitamist hageja nõuab, siis tuleb tõdeda, et nagu hageja isegi kohtuistungil tunnistas ja nagu see märgiti kohtuistungi protokolli, seondub see kuupäevata dokument raamatupidaja tasuga, mis maksti selleks, et hinnata „äriühingusse Codefa Connectique investeerimise kohasust“; see investeering tehti, kui hageja omandas kõnealuse äriühingu 2009. aastal ehk aasta enne vaidlusaluste meetmete vastuvõtmist. Nii ei seondu tehingukulud, millele hageja tugineb, mingil juhul tema osaluse Codefas võõrandamisega 2010. aasta novembris ehk võõrandamisega, millega seoses hageja nõuab kahjuhüvitist, vaid selle osaluse omandamisega 2009. aastal. Seega, ilma et oleks vajalik võtta seisukohta ülalnimetatud lisa vastuvõetavuse osas, kuivõrd see lisati toimikusse alles koos repliigiga, tuleb see lisa tagasi lükata põhjusel, et see on praegu kõne all oleva kahju seisukohast asjasse puutumatu. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja ei ole väidetavat kahju tõendanud.

161    Teiseks pole hageja igal juhul tõendanud ka põhjuslikku seost. Tuleb märkida, et hagiavalduse punktides 94 ja 97, kus on nimetatud erinevad asjaolud, mille pinnalt on väidetavalt võimalik tuvastada, et Codefal tekkinud raskused tulenesid vaidlusaluste aktide vastuvõtmisest, viitab hageja nimelt üksnes raamatupidamisaruande lehekülgedel 24 ja 25 toodule ja hagiavalduse lisale A.19. Nimetatud aruande lehekülgedel 24 ja 25 sisalduvates joonealustes märkustes on sellise tuvastuse huvides viidatud mitmele tõendile. Viimati nimetatud tõendeid ei ole kõnealusele aruandele siiski lisatud. Liiati ei täpsusta hageja, kas ta on need tõendid käesolevas menetluses esitanud. Seetõttu ei ole hageja tõendanud väidetava kahju ja etteheidetava käitumise vahelist põhjuslikku seost.

162    Täiendavalt tuleb märkida, et kuigi hagiavalduse lisade loetelus toodud kirjeldusest tulenevalt sisalduvad lisas A.19 „[k]oopiad äriühingut Codefa puudutavatest dokumentidest“, tuleb tõdeda, et hageja ei viita ühelegi neist dokumentidest, olgugi, et neid on hagiavalduse lisade toimikus kokku 114 lehekülge.

163    Esiteks, nagu eespool punktis 116 osundatud, ei ole aga Üldkohtu ülesanne otsida lisadest välja ja teha kindlaks hagi alusena käsitatavad väited ja argumendid. See peab veelgi rohkem paika juhul, kui lisa sarnaneb toimikuga, mis hõlmab teatud teema või isikuga seotud paljusid dokumente arvukatel lehekülgedel. Kui need lisad esitanud pool ei ole sellises olukorras viidanud konkreetselt neis lisades sisalduvatele dokumentidele ja tekstiosadele, millele ta oma argumentide põhjendatuse tõendamiseks tugineda soovib, väheneb eespool punktis 116 viidatud kohtupraktikast tulenevalt nende lisade tõenduslik jõud ja abistavus oluliselt.

164    Nii on see ilmselgelt käesoleval juhul hagiavalduse lisa A.19 puhul, milles sisalduvad, nagu hageja märgib „[k]oopiad äriühingut CODEFA puudutavatest dokumentidest“, mis on ära toodud hagiavalduse lisade toimiku lehekülgedel 390–503 ehk kokku 114 leheküljel. Kuna hagiavalduses puudub konkreetne viide nende lisa A.19 114 lehekülje hulgas olevatele dokumentidele, tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole oma käesoleval juhul kõnealuse argumentatsiooni põhjendatust tõendanud.

165    Teiseks, isegi kui Üldkohus analüüsiks hagiavalduse lisast A.19 selliseid tõendeid välja otsimata ja kindlaks tegemata üksnes selles lisas sisalduvat esimest dokumenti, mis paikneb hagiavalduse lisade leheküljel 390 ning milleks on panga Société générale’i poolt Codefale 2. septembril 2010 väljastusteatega saadetud tähtkiri, siis selle peakirjaks on tõepoolest „Teade konto sulgemisest 60 päeva möödumisel. Kontole nr […] arvelduskrediidi andmise lepingu ülesütlemine“ ning selle sõnastus näib puudutavat selle panga ja nimetatud äriühingu vahelise suhte lõpetamist, millele hageja hagiavalduse punktis 95 tugineb. Tuleb siiski tõdeda, et selle kirja sõnastusest ei tulene kuidagi, et Codefa konto sulgemine pangas Société générale ning Codefale selles pangas avatud 80 000 euro suuruse arvelduskrediidi tühistamine tuleneks vaidlustatud aktide vastu võtmisest.

166    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost, tuleb nõue hüvitada kahju, mis seondub tema osaluse tütarettevõtjas Codefa väidetavalt sunnitud võõrandamisega, põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

167    Teiseks, mis puudutab nõuet hüvitada kahju, mis tekkis hagejale väidetavalt seoses sellega, et tal ei olnud võimalik tagasi saada 2 828 370,44 euro suurust ettemakset, mille ta oli teinud Austria äriühingule SED, et viimane ostaks erinevatest Euroopa riikidest pärit seadmeid ja tooteid, mis olid vältimatult vajalikud hageja tegevuse jätkamiseks, siis selle suuruseks on hageja hinnangul selle ettemakse summa, millele lisandub 262 266 eurot, mis vastab kolmeprotsendilisele diskontomäärale kolme aasta jooksul ehk kokku 3 090 636 eurot.

168    Esiteks, mis puudutab kahju tõendatust, siis tuleneb hagiavalduse jaotise E.2.2.1. „Ettemakse kaotus Austrias“ esimesest lõigust ning hagiavalduse punktist 98, et hageja, kes piirdus raamatupidamisaruande lehekülgedel 25 ja 26 sisalduvate vastavate lõikude peaaegu täies ulatuses kopeerimisega, väidab, et tema vaidlusalustesse nimekirjadesse kandmise päeval oli tema poolt äriühingule SED tehtud ettemaksete suuruseks 2 828 370,44 eurot.

169    Seonduvalt eespool punktis 168 nimetatud summaga on raamatupidamisaruande leheküljel 25 olevas joonealuses märkuses viidatud dokumentidele „SED võlatunnistus ja Fulmeni poolt esitatud võlanõuded“. Neid dokumente ei ole aga kõnealusele aruandele lisatud ning hageja ei täpsusta, kas ta esitas need käesolevas kohtuasjas.

170    Ei saa mõistagi välistada, et need dokumendid võivad sisalduda hagiavalduse lisas A.4, millele hageja hagiavalduse jaotise E.2.2.1. pealkirja juurde tehtud joonealuses märkuses üldiselt viitab.

171    Nagu ka eespool punktis 116 märgitud, ei ole aga Üldkohtu ülesanne lisadest välja otsida ja kindlaks teha hagi alusena käsitatavaid väiteid ja argumente. Ka hagiavalduse lisa A.4, mille pealkirjaks on hagiavalduse lisade loetelus „Äriühinguga SED seotud dokumendid“, koosneb paljudest dokumentidest, mis sisalduvad hagiavalduse lisade toimiku lehekülgedel 36–71. Kuivõrd hageja ei ole viidanud hagiavalduses konkreetselt neile kõnealuses lisas sisalduvatele dokumentidele ja tekstiosadele, millele ta oma argumentide põhjendatuse kinnitamiseks tugineda soovib, tuleb eelkõige eespool punktis 116 osundatud kohtupraktikat silmas pidades asuda seiskohale, et ta ei ole käesoleval juhul oma kõnealuse argumentatsiooni põhjendatust tõendanud.

172    Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tema võlanõue äriühingu SED vastu on tegelik ega tõendanud seega kahju tekkimist.

173    Teiseks tuleb igal juhul seonduvalt põhjusliku seose tõendatusega tõdeda, et vastupidi hageja väidetule ei tulene kohtuasja toimikust, et väidetava kahju ehk äriühingule SED tehtud ettemakse tagasi saamise võimatuse põhjustanud asjaoluks on hageja nime kandmine vaidlusalustesse nimekirjadesse. Nagu hageja ise hagiavalduse jaotise E.2.2.1. esimeses lõigus märgib „esitas äriühing SED enne hageja suhtes kehtestatud sanktsioonide lõpetamist pankrotiavalduse ning pärast SED likvideerimist muutus hageja poolt ettemaksena tasutud summa tagasi saamine võimatuks“. Seega ei ole hageja millegagi tõendanud etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahelist põhjuslikku seost.

174    Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost, mistõttu tuleb nõue hüvitada kahju, mis seondub Austria äriühingule SED tehtud ettemakse tagasisaamise võimatusega, jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

175    Kolmandaks, mis puudutab väidetavat kahju, mis seondub alates 2007. aastast hageja ja mitme Euroopa äriühingu koostöös käima lükatud teadus- ja arendustegevuste külmutamisega ning mille suuruseks hindab hageja hagiavalduses 2 179 125 eurot, siis tuleb märkida järgmist. Kolmanda menetlust korraldava meetme raames palus Üldkohus hagejal selgitada, kuidas mõista seda, et ta on repliigi punktis 117 märkinud, et jääb hagiavalduse punktides 60–101 esitatud argumentide juurde, arvestades, et selle punktid 99–101 puudutavad teadus- ja arendustegevuste külmutamisega seonduvat kahju, samas kui ta on repliigi punktis 116 ta sõnaselgelt märkinud, et „otsustas seda mitte arvata kahju hulka, mille hüvitamist taotleb“. Pidades silmas, et hageja sellele küsimusele selgelt ei vastanud, esitas Üldkohus talle sama küsimuse kohtuistungil. Siis tunnistas hageja, et repliigi punkti 117 oli lipsanud sisse viga hagiavalduse punktidele viitamisel. Ta märkis, et seda punkti tuleb lugeda nii, et ta „jääb niisiis hagiavalduse punktides 60[–]98 esitatud argumentide juurde“, mitte aga „hagiavalduse punktides 60[–]101 esitatud argumentide juurde“; sellesisuline märge tehti kohtuistungi protokolli. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja loobus nõudest hüvitada kahju, mis seondub tema teadus- ja arendustegevuste külmutamisega.

176    Kõigist eeltoodud hinnangutest tuleneb, et nõue hüvitada Euroopas väidetavalt tekkinud varaline kahju tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

177    Eespool punktides 156 ja 176 võetud seisukohti silmas pidades tuleb väidetavalt tekkinud varalise kahju hüvitamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

b)      Väidetav mittevaraline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

178    Hageja väidab, et vaidlusaluste aktide vastuvõtmine ja tema nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi jätmine kahjustasid tema isikuõigusi ja eeskätt tema mainet, põhjustades seeläbi talle suure mittevaralise kahju, mille suuruseks ta hindab ex æquo et bono 100 000 eurot.

179    Vastuseks teise menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimusele, mis puudutas 30. mai 2017. aasta kohtuotsuse Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) mõju käesolevale kohtuasjale, leiab hageja, et käesoleval juhul tuleb, võttes arvesse raskendavaid asjaolusid, mis seonduvad eelkõige nõukogupoolse võimu kuritarvitamisega, tema mittevaralise kahju täielikuks hüvitamiseks välja mõista suurem summa kui ülalnimetatud kohtuasjas.

180    Nõukogu, keda toetab komisjon, palub väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätta.

181    Seejuures leiab nõukogu esmalt, et hageja ei tugine mitte ühelegi tema majandustegevust kahjustavale mõjule, mis ei ole juba hõlmatud tema varalise kahju hüvitamise nõuetega. Vaidlusaluste meetmete kahjustavat mõju hageja mainele, mis seisnes selles, et hageja häbimärgistati kui tuumarelva leviku programmis osaleja, tasakaalustab tema väitel piisavalt vaidlusaluste meetmete tühistamine ning selle tühistamise avalik kajastamine nii Euroopa Liidu Teatajas kui ka eelkõige Prantsuse telekanali TF1 saate „Sept à huit“ ühes reportaažis. Kuna hageja olevat tunnistanud, et tema majandustegevus pärast vaidlusaluste meetmete tühistamist taastus, näitab see nõukogu arvates, et hageja mainele ei tekkinud sellist kahju, mis jääks kestma pärast vaidlusaluste aktide tühistamist, mistõttu on nimetatud tühistamine hüvitamiseks piisav.

182    Mis puudutab hageja tavapäraste majandushuvide sfäärist väljajäävat mittevaralist kahju, siis ei ole hageja nõukogu sõnul esitanud mingisuguseid argumente ega ühtki tõendit, mis kinnitaks, et tegu on tegeliku ja kindla kahjuga ja et selle kahju ja vaidlusaluste aktide vahel oleks põhjuslik seos.

183    Viimaks ei ole hageja väidetava kahju suurusega seonduvalt tema väitel täpsustanud ei seda, milliste kriteeriumide või tõendite alusel on ta arvutanud taotletava hüvitise summa, ega seda, kuidas see summa peaks kahju hüvitama. Arvesse tuleb võtta aga asjaolu, et erinevalt hagejast kohtuasjas, milles tehti 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402), kehtivad käesoleval juhul hageja suhtes endiselt Ameerika meetmed.

184    Esiteks tuleb märkida, et vaidlusalustel meetmetel on märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed ja oluline mõju puudutatud isikute õigustele ja vabadustele (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 70). Selle kohta tuleb märkida, et kui üksusele kohaldatakse piiravaid meetmeid seetõttu, et ta on väidetavalt toetanud tuumarelva levikut, seostatakse ta avalikult tegevusega, mida loetakse tõsiseks ohuks rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule, millest tulenevalt kahjustatakse tema mainet ja tekitatakse talle seeläbi mittevaralist kahju (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 80).

185    Ühest küljest ei seondu sellistest piiravatest meetmetest nagu vaidlusalused meetmed tulenev puudutatud üksuse maine kahjustamine mitte tema majandusliku ja kaubandusliku võimekuse, vaid tema sooviga olla seotud tegevusega, mida rahvusvaheline üldsus loeb taunitavaks. Puudutatud üksusele avaldatakse seega mõju tema tavapäraste majandushuvide sfääri ületavalt (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 82).

186    Teisest küljest on nimetatud maine kahjustamine seda tõsisem, et see tuleneb mitte isikliku arvamuse avaldamisest, vaid liidu institutsiooni ametlikust seisukohavõtust, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ja millega kaasnevad siduvad õiguslikud tagajärjed (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 83).

187    Eespool esitatut arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluste aktide vastuvõtmine ja hageja nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi jätmine on tekitanud talle käesolevas asjas mittevaralise kahju, mida tuleb eristada varalisest kahjust, mis tuleneb tema ärisuhete kahjustamisest. Järelikult tuleb tunnustada tema õigust hüvitisele selle kahju eest (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 85).

188    Väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju tegelikkuse kohta tuleb märkida, et mis puudutab täpsemalt sellist kahju, siis ehkki tõendite või tõendite kogumise taotluste esitamist ei käsitata tingimata sellise kahju tuvastamise tingimusena, tuleb hagejal vähemalt tõendada, et käitumine, mida ta asjaomasele institutsioonile ette heidab, oli selline, et see põhjustas temale sellise kahju (vt 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑297/12, ei avaldata, EU:T:2014:888, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 28. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus BAI vs. komisjon, T‑230/95, EU:T:1999:11, punkt 39).

189    Lisaks, kuigi Euroopa Kohus otsustas 28. mai 2013. aasta kohtuotsuses Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331), et õigusvastaste piiravate meetmete tühistamine kujutab endast tekitatud mittevaralise kahju teatavat heastamise viisi, ei tähenda see siiski, et sellisest heastamise viisist piisab tingimata alati selle kahju täieliku heastamise tagamiseks, sest iga selline otsus tuleb teha asjaomase juhtumi asjaolusid arvesse võttes (30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 49).

190    Vaidlusaluste aktide tühistamine 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusega Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142), milles tuvastati, et hageja seostamine tuumarelva levikuga oli põhjendamatu ja seetõttu õigusvastane, on käesoleval juhul mõistagi käsitatav sellise mittevaralise kahju teatava heastamise viisina, mis hagejal tekkis ja mille hüvitamist ta käesolevas kohtuasjas nõuab. Käesoleva asja asjaoludel ei saa aga nimetatud tühistamist käsitada selle kahju täieliku heastamisena.

191    Nagu eespool punktis 184 osundatud kohtupraktikast tuleneb, kahjustas vaidlusaluste aktide vastu võtmine ja sellega seonduv seisukohavõtt hageja seotuse kohta tuumarelva levikuga tema mainet ning mõjutas seeläbi kolmandate üksuste käitumist tema suhtes (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 88).

192    Seda peaaegu kolm ja pool aastat kestnud ja hagejale mittevaralise kahju põhjustanud mõju ei saa aga käesoleval juhul täielikult tasakaalustada vaidlusaluste aktide õigusvastasuse a posteriori tuvastamisega ning seda järgmistel põhjustel.

193    Esiteks äratab piiravate meetmete võtmine üksuse vastu rohkem tähelepanu ja tekitab rohkem reaktsioone – eelkõige väljaspool liitu – kui nende hilisem tühistamine (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 88).

194    Teiseks on nõukogu poolt hageja vastu esitatud väide eriti tõsine selles mõttes, et see seostab teda tuumarelva levikuga, s.o tegevusega, mis kujutab endast nõukogu arvates ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 89).

195    Kolmandaks, nagu nähtub eespool punktist 22, ei olnud selle väite kinnituseks mingisuguseid andmeid ega ühtki asjasse puutuvat tõendit (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 90).

196    Neljandaks ja igal juhul: kuigi nõukogu oleks võinud hageja nime kande, mille kohta oli avaldatud teave Euroopa Liidu Teatajas, igal ajal kustutada või vähemalt seda kannet muuta või täiendada, et parandada selle võimalik õigusvastasus, jäeti see peaaegu kolmeks ja pooleks aastaks muutmata, hoolimata hageja protestidest, mis puudutasid eelkõige tema vastu esitatud väidet kinnitavate tõendite puudumist. Seoses sellega ei nähtu toimikust ühtegi asjaolu, mis näitaks, et nõukogu oleks omal initsiatiivil või vastuseks hageja protestidele nimetatud väite põhjendatust mingil hetkel või mingil alusel kontrollinud, et piirata hagejale sellest tulenevaid kahjulikke tagajärgi (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 91).

197    Käesoleval juhul oleks selline kontroll olnud igal juhul iseäranis põhjendatud pärast 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) kuulutamist, pidades silmas seda, kui tõsine oli sellega väljakujunenud kohtupraktikast lähtudes tuvastatud õigusvastasus. Kuigi see kohtuotsus võis vähemalt osaliselt hagejale tekkinud mittevaralise kahju hüvitada, ei saanud sellel ühelgi juhul mingisugust mõju olla seonduvalt selle kohtuotsuse kuulutamisele järgnenud ajaga, mis vältas umbes aasta ja üheksa kuud ja mille jooksul jäi nimekirjas hageja kohta tehtud kanne muutmata.

198    Seadmata kuidagi kahtluse alla asjaomase institutsiooni õigust esitada Üldkohtu poolt tehtud menetlust lõpetava lahendi peale apellatsioonkaebus ega seda, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisest lõigust tulenevalt jõustub selline kohtuotsus hiljem, tuleb asuda seisukohale, et õigusel rajanevas liidus tuleb asjaomasel institutsioonil Üldkohtu tuvastatud õigusvastase käitumise raskust silmas pidades kas või paralleelselt apellatsioonkaebuse esitamisega Üldkohtu poolt põhjendamatuks peetud hinnangud üle kontrollida. Selle nõude eesmärk ei ole panna asjaomasele institutsioonile mitte kohustust Üldkohtu otsust täitma asuda, vaid, nagu tuleneb 25. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986) punktist 91, kohustus kontrollida, kas Üldkohtu poolt võetud seisukohti arvesse võttes võiks või lausa peaks kahjulike tagajärgede piiramiseks vaidlustatud aktid tühistama, uutega asendama või neid muutma.

199    Mittevaraline kahju, mis tekitati nii hageja nime nimekirja edasi jätmisega pärast 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) kuulutamist, mida hageja hagiavalduses sõnaselgelt ette heidab, eristub kahjust, mis tekkis enne selle kohtuotsuse kuulutamist. Nimelt asus Üldkohus selles otsuses selgelt seisukohal nagu hagejagi, et viimase nime nimekirja kandmine oli väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt õigusvastane, kuna tema suhtes esitatud väite kinnituseks puudusid tõendid.

200    Käesoleval juhul oleks nõukogu niisiis eelkõige 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) sisalduvate Üldkohtu hinnangute ja seisukohtade valguses saanud hinnata, kas selles olukorras ehk ilma, et hageja kohta esitatud väite kinnituseks mingisuguseid tõendeid olnud oleks, on hageja nime nimekirja edasi jätmine põhjendatud, ilma et see suurendaks hagejale juba nimetatud kohtuotsuse kuulutamise ajaks tekitatud kahju.

201    Seda seisukohta ei saa muuta 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian (C‑280/12 P, EU:C:2013:775). Kuna Euroopa Kohus hindas ja jättis nimetatud otsusega rahuldamata vaid nõukogu poolt 21. märtsi 2012. aasta tühistava kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale esitatud apellatsioonkaebuse, ei saanud ta teha otsust pärast viimati nimetatud otsuse kuulutamist hageja nime vaidlusalustesse nimekirjadesse edasi jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohta.

202    Võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi ning igal juhul neid, mis sisalduvad eespool punktides 196–200, tuleb asuda seisukohale, et hageja nime nimekirja kandmise tühistamine 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusega Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) ei ole käsitatav hagejale tekitatud mittevaralise kahju täieliku hüvitamisena.

203    Teiseks tuleb hinnata, kas teatud täiendavad faktorid võisid, nagu hageja väidab, talle tekkinud mittevaralist kahju suurendada ning kas seetõttu tuleks neid kahjuhüvitise suuruse hindamisel arvesse võtta.

204    Kõigepealt ei saa nõustuda argumendiga, mis puudutab seda, et hagejale tekitatud mittevaralise kahju tekkimise periood pikenes ja selle suurus suurenes, esiteks põhjusel, et nõukogu olevat kasutanud ära kõik tal EL toimimise lepingu kohaselt olevad õiguskaitsevahendid, esitades eelkõige apellatsioonkaebuse 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) peale, ja teiseks põhjusel, et nõukogu esitas esimest korda alles Euroopa Kohtus apellatsioonkaebuse toetuseks teatavad väited või argumendid, sealhulgas viidates konfidentsiaalsetele tõenditele, mida ta sellegipoolest ei esitanud ja mis väidetavalt vaidlusaluseid akte toetasid. Samamoodi nagu need asjaolud ei saa eespool punktides 72–78 toodud moel ja põhjendustel olla nõukogu õigusvastast käitumist raskendavateks asjaoludeks, ei saa nende tõttu põhimõtteliselt ka tekkida mingisugust mittevaralist kahju, mis võiks kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse.

205    Järgmiseks, mis puudutab saate „Sept à huit“ reportaaži edastamist Prantsuse telekanalil TF1, siis kaugel sellest, et see saade oleks, nagu hageja väidab, andnud oma sisu tõttu tunnistust tema väidetavast suurenenud mittevaralisest kahjust, aitab see internetis kättesaadav saade, vastupidi, hageja mainet taastada. See saade tagab nimelt eeskätt avalikkuse teavitamise sellest, et liidu kohus on vaidlusalused aktid tühistanud. Pidades aga silmas seda, et nõukogu poolt hageja kohta esitatud väide oli iseäranis tõsine, ei saa selle saate edastamist käsitada, nagu nõukogu leiab, vaidlusaluste meetmete tõttu hageja mainele tekkinud negatiivsete tagajärgede tasakaalustamisena.

206    Viimaks ei saa nõustuda argumendiga, mis puudutab väidetavat mittevaralist kahju, mis tuleneb väidetavalt Ameerika meetmetest ja mille eest peaks vastutama liit, kuna Ameerika meetmed võeti vastu vaidlusaluste aktide alusel. Tuleb tõdeda, et Ameerika meetmetes, mis on esitatud repliigi lisas, ei viidata kordagi vaidlusalustele aktidele ega pealegi ühelegi muule liidu poolt hageja suhtes võetud meetmele. Seega on vastavalt liidu ja Ameerika Ühendriikide poolt vastu võetud piiravate meetmete tagajärjed teineteisest sõltumatud. Seega isegi kui Ameerika meetmed võisid hagejale kahju tekitada, ei saa liitu pidada vastutavaks nende meetmetega hagejale tekitatud võimaliku mittevaralise kahju eest, kuna need meetmed ja vaidlusalused aktid olid teineteisest sõltumatud. Ameerika meetmete samasugust sõltumatust silmas pidades on nõukogu siiski ekslikult leidnud, et hagejale tekkinud mittevaralise kahju suuruse hindamisel tuleks arvesse võtta seda, et Ameerika meetmed jäid hageja suhtes pärast vaidlusaluste aktide tühistamist kehtima.

207    Hinnates hagejale tekitatud mittevaralist kahju ex aequo et bono, leiab Üldkohus eespool esitatut arvesse võttes, et 50 000 euro suuruse summa väljamõistmine on sobiv hüvitis.

208    Kokkuvõttes tuleb käesolev kahju hüvitamise hagi rahuldada ja mõista hageja kasuks talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja 50 000 euro suurune hüvitis. Varalise kahju hüvitamise nõue tuleb seevastu rahuldamata jätta.

IV.    Kohtukulud

209    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikes 2 on ette nähtud, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Üldkohus kohtukulud jagada.

210    Käesoleval juhul on nõukogu kohtuasja hagejale kaotanud tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, samas kui viimane on kohtuasja kaotanud oma varalise kahju hüvitamise nõude osas. Neil asjaoludel tuleb otsustada, et kummagi poole kohtukulud jäävad poole enda kanda.

211    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Komisjon kannab seega ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Mõista Euroopa Liidu Nõukogult Fulmeni kasuks välja hüvitis summas 50 000 eurot talle tekitatud mittevaralise kahju eest.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Fulmeni, nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. juulil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

I. Vaidluse taust

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Üldkohtu pädevus

B. Sisulised küsimused

1. Väidetav õigusvastasus

2. Väidetav kahju ning põhjuslik seos etteheidetava käitumise õigusvastasuse ja selle kahju vahel

a) Väidetav varaline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

1) Raamatupidamisaruande tõendusliku jõu hindamine

2) Iraanis väidetavalt tekkinud varaline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

i) Finants- ja tegevuskahju

ii) Äri- ja struktuurikahju

3) Euroopas väidetavalt tekkinud varaline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

b) Väidetav mittevaraline kahju ja põhjusliku seose olemasolu

IV. Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.